Efektiivsus, efektiivsus ja veel kord efektiivsus.

Need, kes veel suudavad meie riigiisade sõnavõtte ajalehtedes lugeda, on kindlasti kuulnud, et nede arvates on meie ülim eesmärk tagada parim tootlikkus läbi efektiivsuse tõstmise. On see siis tootmises, hariduses, meditsiinis või tont teab milles- viie rikkaima riigi hulka saab vaid efektiivsust tõstes. Ma ei hakka üritama mõistatada, kuivõrd oluline on efektiivsuse tõstmine tootmises, kuid sõnapaar, efektiivsuse tõstmine, meditsiinis tekitab mulle jõuetu raevu- ja kahetsustunde, et omal ajal füüsikas pommitegemist ei õpetatud.

Iseenest on asi ju ilus, efektiivsus tähendab võimalikult odavalt ja võimalikult palju. Toolide, laudade ja elektroonikajuppide tootmises on asi teatud piirini täitsa omal kohal, aga selle sõnavahu üleskloppijad ei taha kuidagi lihtsate sõnadega selgitada, mida see efektiivsuse tõstmine meditsiinis ( ning ma kahtlustan, et ka pedagoogikas) kaasa toob. Eks seletame siis nii lihtsalt kui saab, teeme poole suuremaks ning värvime punaseks ka.

Minu hea kolleeg, sõber, kellega me aastakümnete jooksul oleme koos nahka pannud mitu puuda soola, käis oma pisitütrega  adenoidide operatsioonil. Kuna emadena sooviksime, et laps saaks parimat, maksis ta paraja summa, et  see suhteliselt pisike operatsioon tehakse erakliinikus. Hiljem ei jõudnud ta ära kiita kui lihtne ja inimlik kogu ettevõtmine oli. Hommikul viidi nad palatisse, kus loomulikult olid ainult nemad ja lapsel oli kasutada muinasjutuline kogus mänguasju. Siis tuli tädi ja pakkus pisipõnnile head jooki, mis sisaldas ravimit ja mõne aja pärast jäi piiga rahulikult emme süles magama. Alles siis tulid õed ja torgati veeni kanüül, millest laps ei mäletanud suurt midagi. Siis saadeti emme ja laps operatsioonituppa, lahke tädi seletas unisele piigale, et nina peale pannakse üks ilus asi ja antakse head õhku. Laps ei tundnud vähimatki hirmu ja jäi rahulikult magama. Alles siis viidi emme operatsioonitoast ära, kuid kohe kui operatsioon oli läbi, kutsuti ta tagasi, sest kui laps narkoosist ärkab, pidi ta esimesena nägema emmet. Laps tegigi silmad lahti ja küsis unisena: ” Millal ma magama jään?” Emme vastas: ” Linnupoeg, kõik on juba tehtud.”.

Kui nad mõne tunni pärast koju läksid, siis laps kinnitas, et siia ta tahab uuesti tagasi tulla. Muinasjutt?? Ei ole. Kui nüüd kraaksatada, et näed, oskavad küll need Eestimaa tohtrid, aga kui pappi ei saa, siis käib asi nagu konveieril. Stopp! Meil on ju edu saladus efektiivsus. Erakliinikus tegelesid lapsega 5 meditsiiniõde, kolm arsti ja tont seda teab, kes veel. Poliitilise tahtega nüllitud Eesti tavameditsiinisüsteemis aga sama operatsiooni ajal 1 õde ja ja 1 arst. Selle ajaga, mis kulus operatsiooniks ühele lapsele erakliinikus, peab haigekassa poolt rahastatud süsteemis tegema vähemalt viis samasugust operatsiooni. Tehniliselt käib asi ikka samamoodi, aga likvideeritud on teenusest see, mis teeb meditsiini inimlikuks ja kahjuks kalliks. Kõik käib nagu lindil. Hirmu, valu ja kannatusi ei saa arvesse võtta, kiire on. Mis! Emme opitoas? Nalja teete, 15 min pärast peab järgmine haige laual olema. Kiire, kiire, liigutage ennnast kiiresti, meedikud. Maksumaksja raha peab kulutama maksimaalselt efektiivselt. Kas arstid ja õed on minetanud empaatiatunde?  Ei, need samad meedikud töötavad ka erakliinikutes, on sügavalt kaasatundlikud abilised Soome, Rootsi ja Norra haiglates.

Piitsarežiimil töötamisel süveneb ükskõiksus, minnalaskmismeeleolud ja kahjuks ka konfliktsus. Tekivad valed otsused, ravivead või lihtsalt suhtlemistõkked. Vaat siit kooruvadki põhjused, miks meedikud minema lähevad. Lihtne on ütelda- madal palk. kuid vanemad meedikud ei lahku niivõrd  palga pärast. See on piinav soov, pääseda piitsa alt ja teha oma tööd armastusega, tegeleda haigega, saada selleks aega ja olla usaldatud.  Mul on kirkalt meeles kui pärast 24 tunnist valvet, kus autost välja sai vaid 2 korral ihutarbeid rahuldama ja võileiva kahmamiseks tuli aega lihtsalt nahaalselt varastada, järgnes aga 8 tunnine koolitus, et oleks raha mehe õppelaenu järgmine osamakse tasuda, tulin koju, keerasin ukse lukku ja avastasin, et ei jaksa välisjalatseid ära võtta. Voodisse on 20 sammu ja enne tuleb jalatsid maha võtta. Väsimus oli nii suur,ülesanne tundus ületamatult raske, et hakkasin jõuetus vihas nutma. Viimase jõuvaruga lükkasin jalatsid jalast, kõndisin need rasked 20 sammu ja kukkusin voodisse- jope, fliisi ja teiste välisriietega. Ärkasin 5 tundi hiljem nagu asotsiaal tegemata voodil, riides ning pesemata. Ja siis sai mulle sellest efektiivsest meditsiinisüsteemist villand.

Nüüd õpin usinasti Soome keelt ja aprillis kirjutan vahendusfirmaga alla siduva lepingu. Sügisel lähen ka mina ära maale, kus efektiivsus ei ole puuslik, mida kummardatakse söögi alla ja söögi peale, kus valitsevad teised väärtused- inimlikkus nii töötajate kui patsientide vastu.

Praegu kiidab vastava ametkonna minister, et õpetajate palka saab tõsta vaid efektiivsuse suurendamine haridussüsteemis. Prrrr, külmavärinad jooksevad mööda selga alla. Mammutkoolid, kus õpetajad ei tunne üksteist, kus suheldakse põhiliselt memodega. Paralleele on 7-8 ja õpilased ei tunne kedagi peale oma klassi. Aineõpetajad ei õpi aasta jooksul tundma kõiki oma õpilasi, sest neid on lihtsalt liialt palju. Kus haridust kallatakse pähe formaalselt nagu valmivad Fordi konveieril sõiduautod. Prrrrr!! Hüvasti pisikesed maakoolid, kus sotsiaalabi korras päästetakse igal aastal kümneid või isegi sadu uppiläinud perede lapsi. Koolides haljendavad erinevad eksootilised taimed ja direktori armastav käsi kastab, hoolitseb ja sellega koos õpivad hoolima ka lapsed. Ma olen neis pisikestes maakoolides käinud palju -heledad, südamlikud majad ning hulgaliselt inimhingede insenere nagu õpetaja Laur. Mäletan kui Jõgevamaa pisikeses ” taskukoolis” , loomulikult ebaefektiivses (paneme kinni, rsk), õpetaja korjas üles alkohoolikute pere poolt hüljatud poisikluti, kes juba enda ja kooliga pahuksis, toitis, kattis, õpetas ja saatis võidukalt lõpuks ka ülikooli. Otse loomulikult oma kulu ja kirjadega, sentigi omavalitsuselt saamata.

Nüüd on käivitatud pisikeste külaküünalde vastu valitseva kliki efektiivsuse King Kong. Kõhe on ja keel nagu ei paindu ütlema, et kulla pedagoogid, järsku süveneksite keeleõpingutesse, omandaksite mõne Skandinaavia keele lisaks.

Teine võimalus on ka. Kas teile ei tundu, et aeg oleks osta ports mune ja nad siis pikemaks ajaks seisma jätta……..