Kui seda valu ees ei oleks.

Pea kolmkümmend aastat erakorralises meditsiinis on pikk aeg. Piisav selleks, et mõista, valu ei saa endale sisse korjata, sest siis ähvardab juba mõne aasta pärast hullumine. Aga seda valu on välimeditsiinis vahel kuhjaga ning hullem veel, teine kõrgharidus- sotsiaaltöö, mõjub sotsiaalse valu tajumisel pigem katalüsaatorina.  Ja  saab seda valu nii palju, et ta murrab ennast arsti enesekaitseks loodud kestast läbi ja siis sa põled.  Häbiks pean tunnistama, et barjäär, mille olen enesekaitseks loonud on mul ka na õhuke. Seda põlemist ei saa kustudada, kuid üks võimalus leevendust leida,  on ta välja rääkida, aga nii, et pärast pahandusi ei tuleks.

See oli mõni päev enne jõulupühi. Valvekord oli kiirabis nii kui ikka,  8-10 tundi ratastel ja siis pool tundi baasis. Kella kahe ajal öösel tuli pisike paus. Ja siis kärgatas uuesti poole viie ajal- mees, kolmekümnendates  – enesestmõistetavalt alkoholijoobes , on kukkunud pea katki ja vajab kiirabi.  Küll on hea, et keegi kunagi ei kuule, millist sõnavara me kutsele sõites pruugime. Trükimusta see ei kannata, aga kui sa oled ennast mahamaandanud, suudad kutsel taas suu kõrvuni vedada ja lahke klienditeenindajana esineda ” Kuidas saaksime teile kasulikud olla??”.

Küla kuhu sõitsime oli tuttav ja majas elasid kodanikud, kellele võis pea kõigile kiirabi püsikliendikaardid väljastada. Enmik alkoholi kuritarvitajad alates kümnendast eluaastast kuni kuldsete kuuekümnendateni. Helistasime siis maja ette jõudes ja kutsusime kodaniku masinasse, et normaalses valguses ja puhastes tingimustes tema “pööning” üle vaadata. Telefonis vastas igatahes kodanik, kelle puhul oli selge tema müstilise kukkumise põhjus- täis nagu templi elevant.  Mõne minuti pärast läks mu meestevägi vaatama, kuhu kodanik siis jääb ja hetk hiljem tulid nad pimedusest välja üsna selitatud nägudega ning teatasid et kodanik keeldub voodist tõusmast. OK, klient on kuningas, läksime. Korterisse astudes võtsid meid vastu lagedad seinad ja musta pesu nutsakud põrandal. Üks tuba oli täiesti lage, üksikud määrdunud riiseesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva olmeprügiga. Tagumises toas oli voodi, millel paiknevaid voosiriideid oli ilmselt pestud viimati laulva revolutsiooni ajal.  Ja voodis riietes ja välisjalatsites lebotas kodanik, kelle kuklast immitses verd, mitte küll palju, kuid ikkagi piisavalt, et mäkerdada ära padjad ja ümbrus.

Selles kodus elas kaks last. Väiksem kahene ja suurem vast viiene.  Mõlemad olid riides ja tatsasid ringi, kell viis öösel. Ma ei näinud ühtegi magamiseks sobilikku kohta, põrand väljaarvatud. Võimalik, et lastel olidki need ainsad riided  magamiseks ja päeval liikumiseks. Seni kuni minu assistendid “isa” peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi.  Kõhnad , räpased, keset ööd üleval. Siis langes mu pilk põrandale. Seal vonkles elektrijuhe, mis oskamatult oli isoleeriga kokkukäkerdatud, kuid osa haljaid juhtmeid oli näha ja see tehnoloogiline kõrgpilotaaž ühendas pistikut elektriradiaatoriga, mis oleks pidanud olema seinale kinnitatud, kuid toetas lihtsalt vastu seina. Tapeet oli sealt alt juba kergelt pruunistunud.  Selgus, et tollel isasel olevusel oli jalg jäänud juhtmesse kinni ja nii ta kukkuski lüües pea vastu ainsat mööblitükki korteris- täiskasvanute voodit. Juhtmed olid paljad ja voolu all, lastel vaid paljad varbad. Üks astumine selle õuduse peale ja rohkem ei astu planeedil Maa see laps kohe kindlasti mitte. Ja nüüd tatsas  “isa” voodi juurde pisike ning palus süüa. Suurem tüdruk tõi lutipudele, meesolevus näppis veriste sõrmedega lutti, keeras seda vastu valgust ja andis viieaastasele korralduse lasta kraanist pudel täis külma vett ja see pisitibule anda. Laps läks verine pudel käes antud käsku täitma, astudes vaid mõnikümmend sentimeetrit vigasest juhtmest eemal.  Küsisin. millal tuleb ema ja suurem teatas, et neile tuleb tädi Malle vist täna.

Minu silmade eest läks mustaks. Tublid brigaadiliikmed olid vahepeal peakese kenasti kinni sidunud, sest kodanik keeldus tõusmast. Soovitasin tal kainenemisel traumapunkti pöörduda, kuigi teadsin, et oleksin võinud oma sõnad ka seinale või  põrandal lebavatele kaltsudele adresseerida, aga meil on klient ju kuningas ja too kuningas ei pidanud vajalikuks ennast liigutada.

Ühe asja pigistasin ma siiski nüüd juba kokkusurutud hammaste vahelt välja. Teavitasin klient on kuningat, et ma informeerin laste väärkohtlemisest politseid.  Sa mu meie! Oleksite te näinud jahmunud nägu ja üllatusest pungis silmi. ” Mis need lapsed siia puutuvad??? Lapsed on ju terved.”

Lahkusin nii kiiresti kui sain, sest iga järgmine sõna oleks mulle Õhtulehe või  Pealtnägija kaela kutsunud.  Ma olin nii endast väljas, et esialgseks reaktsiooniks oli haarata need lapsed sealt õuduste majast ja viia nad sinna kus on voodid, magamisriided, kuusepuu ja mõned kommid aknalaual, sest susse neil ei olnud. Selleks pole mul aga õigust. Täiendav ” vestlus” ärritunud ja kätega vehkiva lapsevanemaga oleks aga võinud lõppeda nii, et teine peahaav oleks olnud märkimisväärselt suurem esimesest.

Läksime autosse. Helistasin politseisse ja selgitasin olukorra. Lahke naisterahvas numbrilt 110 kuulas mu mure ära ja lubas, et me saadame sinna siis noorsoopolitsei. Oot, oot!! Nädalavahetus ja siis jõulupühad ja millal on esimene tööpäev? Anusin operatiivkorrapidajat, et ta saadaks sinna kohe kedagi. Ainus, mida ma kordasin vist kümme korda oli, et mitte üks Eestimaa laps ei peaks niimoodi jõulude ajal olema. Ju ma tundusin siirana, sest patrulli nad sinna saatsid, aga milline on tulemus? Ei tea. Mitte kunagi ei saa teada, sest igasugune tagasiside ametkondade vahel puudub. Tean vaid, et selleks et midagi reaalselt ette võtta on vaja sotsiaaltöötajat, aga nende leidmine teatud valdadest tööpäevavälisel ajal on sama lootusetu kui praegu metsast maasikaid noppida.

Nii need lapsed on nüüd  minuga kogu aeg kaasas- unenägudes ja ärkvel. See on nagu nuga, mis sisse on lükatud ja teeb kogu aeg haiget.

Täna lisandusid minu ellu veel alla kümne aastase tüdruku silmad, kes mulle teatas, et ta pole terve päev midagi süüa saanud. Laps oli haige. Täiskasvanud võtsid viina ja olid nii purjus ning ei märganud et lapseke on mitu päeva kõrges palavikus ja köhib. Viina oli lauale panna küll, aga tüdrukukesele söögi ostmiseks raha enam ei jagunud. Nii me viisime ta üksi keset sügavat ööd haiglasse, kus ta vähemalt kõhu täis saab süüa.

Ja nüüd ma kirjutan läbi öö. Mind saadavad kolm pisikest silmapaari, nälginud, haiged, traumeeritud – Eestimaa lapsed, kes ei tea, mismoodi maitseb komm või kuidas on pakist välja võtta kingitud mängukaru. Lapsed, kellel ei hakka kunagi olema armastust ja vaevalt neid lohutab teadmine, et nad on ohvrid liberaalse alkoholipoliitika altaril.

Riigis, kus külapoest võib osta kümneid sorte odavat alkoholi, kuid ei tarvitse saada piima, leiba ja muid esmatarbekaupu. Riigis, kus sotsiaaltöötaja saab vähem palka kui pangamajas tolmulappi liigutav koristajatädi ja tema sekkumisvõimalused on andmekaitse seaduse poolt olematuks lihvitud.  Meil on õhuke riik, majandusel läheb nii paganama hästi, et miljoneid voolab Eestimaa raha Kreeka, Hispaania, Küprose ja tegelikult ikka lõpuks Saksamaa pankadesse.

Läbi öö näen kolme pisikest silmapaari, nad vaatavad nii tähelepanelikult. See on valus nagu keeraks keegi rindkeres nuga.  Võimalik, et see ongi  virisemine, mida meie poliitiline eliit soovitab enam mitte teha vaid olla positiivne.

Aga ei saa.  IKKA ON VALUS!!!  Nei lapsi ei ole ju kolm Eestimaal vaid tuhanded. Nende elu ei saa muuta rahalise toetuse suurendamisega vaid põhjamaise sotsiaalpoliitikaga. Kas on nii, et ise süüdi, joovad, surgu maha? Aga need lapsed? Kanname nad koos oma vanematega õhukese riigi kontseptsiooni toel  lihtsalt maha??

Kolm paari lapsesilmi, olgu inglid teid valvamas, kuni siiajäänud Eestimaa inimesed mõistavad ja keeravad meie laevukese Põhjamaade kursile ning pühivad kaptenisillalt võimust joobunud kiidukuked.

Mina nägin vaid kümne päeva jooksul kolme,aga kui palju neid tegelikult on. Ja igas sellises lapses on surmatud Mozart.

Õhuke riik! Kellele??

Õhuke riik! Kellele??

Ps. Loe samal teemal ka siit:

http://kassilausuja.wordpress.com/2011/07/04/in-memoria-mileedi/

 

82 thoughts on “Kui seda valu ees ei oleks.

  1. Jah.
    Selline valu võtab sõnatuks.
    Ja kui veel mõelda, et niimoodi on asjad toiminud juba hulk aastaid, hoolimatuses ja hm, efektiivselt…
    Teadsin 15 aastat tagasi poisse, kes elutsesid keldris, kui emal kitsukeses kööktoas oli järjekordne pidu ja laps jäi jalgu. Süüa nad kodunt ilmselt ka eriti ei saanud, üritasin ise aidata veidihaaval; püüdsin abi kutsuda ja rääkida poistest, kes keldris elavad. Lõpuks üks tegelane tuligi vaatama, ronis läbi akna poiste juurde keldrisse vestlema ning teatas pärast: nad ju tahavad seal olla, neil on tore!
    Kolisime sealt perega ära ja rohkem ma ei ole neid poisse näinud, aga siiani mõtlen valuga südames, mis inimesed neist on nüüdseks saanud…
    Kui palju inimelusid on kiiva läinud sellise hoolimatuse pärast?

  2. Kõige kurvem selliste lugude puhul on see, et reaalselt nagu aidata ka pole võimalik. Tahaks, oi kuidas tahaks kohe ja praegu sinna elamisse sisse trampida, viia kaasa need kaks väiksekest, et neist ei kasvaks järjekordseid murtud hingedega eluheidikuid… paraku jäävad käed lühikeseks, sest “õigus” on joodikust isa poolt…

  3. väga hästi saab aidata. tõsi, ilma riigi abita. joodikutel on lapsed tülinaks. kui teha ettepanek, et laps saab sinu juures käia ja lasteraha laekub temale, on laps sama hästi neil kui unustatud. ei tasu aga olla entusiastlik ja kirglik, tabavad ära, et nõrk koht, hakkavad välja pressima vms. idee ette sööta nii, et jota arvaks, et tuli ise selle peale.

    • Väga naiivne väide. Mul siiralt hea meel kui ka selliseid asotsiaalseid vanemaid on olemas, kuid paraku väga palju vanemad ei loovuta nii oma lapsi. Selle sama blogi uuem postituski toob selle välja, samuti oman ise kogemusi. Neil inimestel on tihti kõigest hoolimata oma väärastunud uhkus, nad ei kannata nende pereellu sekkumist ja ise usuvad, et on veel head vanemad.

  4. Võiksin raamatu kirjutada – see valu 10….30 aastat hiljem. Aga see ei muudaks ka midagi, sest need, kelle võimuses on asja muuta, ütlevad, et sellist asja ju ei juhtu, meil on edukas riik ja kui kellegagi ongi midagi sellist juhtunud, siis nad on ise jätkuvalt süüdi ja see on vaba valik. Olgugi, et tegelikult pole häid valikuid üldse kunagi laual olnudki.

  5. Tegelikult on olukord keeruline sellistes peredes kogu aeg olnud,20 a.tagasi lihtsalt ei räägitud.Elu on näidanud,et inimesed kes töötavad (med.töötajad,sots.töötajad jne.)hingega on väheseid 20%,ülejäänud teevad seda palga pärast nagu oli näha strikijaid.Vabandage,kuid koristajad igal pool töötavad eraettevõtetes ning saavad min.palka(tädi üldse ei tea mida räägib),ning neil on mitmeid kohti,et ära elada.Täpselt nagu paljudes eraettevõtetes töötavad inimesed,lihtsalt pole kuhugi streikima minna….kellele??Kahjuks on kannatanud ülbe ning üleoleva käitumise all ka korralikud pered,kus lapsed hoitud,pestud,söönud,mis neil med.sots.töötajatel viga on,et peab inetult ning alandavalt käituma.Meil kõigil on raske,keeruline…

    • Rumal jutt sul. Sotstöö on väga raske ja keeruline ja alkassid ongi kõige suuremad inisejad ja igale poole kaebajad. Ei meeldi neile jah, et lapsed ära võetakse, kohe üldse mitte.

    • Milline inimene hakkab sotsiaaltööd tegema palga pärast? See palk ei ole nii hea, et selle pärast eriala valida ning töö ise on väga raske. Ja kõige raskem selle töö juures tundub mulle kõrvalt vaadates see, kui sulle polegi antud vahendeid probleemide lahendamiseks, küll aga on pandud kõvad ootused. Sotsiaaltöötajate poole vibutatakse pidevalt näppu, kui kusagil midagi halvasti on. Samas kuidas ja mis vahenditega peaks ta suutma kõik need probleemid lahendada? Vahel tundub, et neid ongi vaja selleks, et ühiskonnal oleks kedagi süüdistada.
      Ma olen õppinud sotsiaaltööd, kuid lõpetamisel lubasin endale, et omavalitsuse sotsiaaltöötajaks ma ei hakka. See on määratult raske ja ohtlik amet. Iga päev puutuda kokku nende saatvate silmadega ning teada, et sinu peal on vastutus nende saatuse ees, kuid ometi puuduvad head valikud. Ning vastuseks sellise raske koorma vedamisele olla ka ühiskonna ja meedia peksupoiss.
      Sotsiaaltöötaja on kõrgharidusega spetsialist, kellel tõenäoliselt ei oleks raske leida sama või parema palga eest lihtsamat tööd. Et nad siiski on otsustanud vaatamata raskustele seda tööd teha, on väärt austust. Aga ma mõistan et nad ei pruugi alati imeliselt käituda. Raske on olla kena ja naeratav sellise koorma all.

      • Ükski sotsiaaltöötaja ei hakka seda tööd tegema palga eest. Täitsa õige. Nende sekkumisvõimalused on ka äärmiselt piiratud. Näiteks ei tohi sotsiaaltöötaja minna perele külla kui ei kirjalikku kaebust. Reageerimisvõimalused on üsna olematud, andmeid nad meditsiinilt või mujalt ei saa. Selleks on ees andmekaitse. Tagasisidet ei tule kusagilt. Ka praegu pöörduvd inimesed minu poole ja küsivad, kuidas se kõik lõppes. No ma ei tea. Järelepärimist saaks teha asutuse struktuurüksuse juht. Mina olen lihtne brigaadijuht, üks paljudest. Teabenõuet ei ole minu pädevuses koostada. Ma ei tea, kuidas asi lõppes, kuid oletan, et need lapsed saavad abi, sest asi on üleval ministeeriumi tasemel.Kui saaks asjad liikuma, et süsteem ka muutuks.

  6. Kas sotstöötajatel ei ole ole kohustust sellised lapsed ära tuua ja kohe? Pühad pühadeks, aga need lapsed on elanud seal ilmselt enne pühi ka sellistes tingimustes, eluohtlikes lausa? Palun öelge/kirjutage siis, kus valla territooriumil see juhtus ja mis külas, ja ma võtan ise isiklikult vallavanema telefoni otsa.

    • Vastaksin hea meelega, aga meil on selline tore seadus nagu andmekaitse seadus ja mina olin seal kutsel ametiisik. Alles Mardna kohtusaaga oli, kus ta edastas kolmandatekle isikutele konfidentsiaalseid isikuandmeid. Kahjuks on meil seaduslikult tehtud kõik selleks, et need olukorrad lahenduseta jääksid.

      • Püha müristus, kui mul tekkis soov neile lastele piparkooki ja kommi viia, siis mul ei ole seda võimalust teha? See ei ole mõistuspärane, et seaduslikult ei saa midagi ettevõtta, et meie riigis on sellised olukorrad seadusega lubatud ja justkui isegi abi eest kinnimüüritud – vaikimisvandega mahasalatud!

      • Täpselt nii. Vastavalt isikuandmete kaitse seadusele saan mina kohtulikult karistada kui avaldan kolmandatele isikutele nende perede iskuandmeid. Muuseas, meie andmekaitseseadus erineb Skandinaaviamaade seadusest nagu öö ja päev, aga seal on riik võtnud endale õiguse sekkuda. Meie andmekaitseseadus on kopeeritud saksa omast ja see välistab kodanikuühiskonna sekkumise. Saksamaast saan ma aru, sest nendel on Hitleri aegne painakas, kus terviseandmed lekkisid ja nende alusel likvideeriti ja steriliseeriti ” mittetäisväärtuslikke”. Meil kopeeriti see see ilmselt selleks, et on mugav mitteteada, siis pole vaja sekkuda, mis on kallis.

      • Ei, see asi pole küll nii, meie põhiseaduses on kirjas, et igal inimesel on kohustus teatada hädasolevatest lastest lastekaitsele. Seda enam, et ametiisik (antud juhul kiirabi). Teatada saab politseile või vastava piirkonna lastekaistetöötajale (vallavalitsus või maavalitsus). Ja mitte ainult et saab, vaid lausa peab!!!! Just vastupidisel juhul (teatamata jätmisel) võib saada karistada!!!

      • Õige. Ja vastavalt seaduse ettenähtud asjaosalistele ju teatatud sai. Ainult, tulemusi ei tea. Tegelikut pärast seda meeletult suurt tähelepanu on kindel, et abita need lapsed ei jää. Tänu sellele, et inimestele läks asi korda on selge, et see tulekahju likvideeritakse. Jutt ei ole aga vaid kolmest, neljast lapsest. Neid on palju rohkem. Seadused on vigased. Lootus on, et midagi muutuks tervikuna.

  7. Andmekaitseseadus EI KEELA edastada säärast infot kohalikule sotsiaaltöötajale, vastupidi – nii tervishoiutöötaja kui ka täiesti tavaline kodanik tänavalt PEAB laste säärasest olukorrast kohalikku omavalitsust teavitama. Tõesti, ei anna mina pead, et seal töötavad südamega sotsiaaltöötajad, aga on mõttetu eeldada juba eos ka vastupidist. Nii et kallid kiirabiarstid, võtke nendega ühendust ja andke teada. Kui ei julge muudmoodi, siis räägite umbsõnaliselt ja palute KOV-il esitada teabenõue selle pere visiidi kohta (nii olen ma ise teinud ja kõik on reeglite järgi olnud).

    • Omavalitsusele ei keela ametisiskul keegi teavet edastamast. Jutt on info edastamisest blogi lugejatele e kolmandatele isikutele. Paar kommentari tagasi lugedes peaks selguma. Aga nüüd on õige aeg küsida mõned küsimused, millele ma loodaks vastust saada. 1. Kes peab teatama omavalitsusse kui brigaad töötab 24 tunniste valvetega ja lõpetab hommikul kell 8.00. Kuhu edastada info laupäeviti ja pühapäeviti?
      2. Kui saab selgeks, kes selle teavituse peab tegema, kust leiab kiirkorras kontaktid?
      3. Mina otsin kontaktid üles kasvõi maa alt, aga nagu ma liigagi hästi tean, olen oma topeltharidusega lihtsalt loksuvate kruvidega ebasobiv indiviid, kes vajadusel sõidab kasvõi vallamaja ette ja lööb nii kaua lamenti kui vastav ametiisik leitakse. Miks peaks seda tegema noored brigaadijuhid/ õed, kelle ametijuhendis on kirjas, et nende pädevus on eluohtlike seisundite diagnoos, ravi ja transport? Neil puudub isegi vastav koolitus ning antud juhul oleksid nad ilusasti kirjutanud kiirabikaardi nii, et ministeeriumi kiirabibüroo oleks ennast rahulolevalt süganud ja miks märgata seda, mis pole üldse nende kutse põhjus. Arstide vahetamine õdede vastu muudab väärkohtlemisest teatamise veel ebatõenäolisemaks. Kas see ongi asja tegelik point?? 4. Kui mitu teadet tuleb kiiarbi poolt laste/ eakate väärkohtlemise kohta?? Palju tuleb Tallinnast? Enamus meil töötavaid meedikuid töötabki enamuse ajast Tallinnas. Nad vaatavad minu käitumist üllatusest suurte silmadega ja kinnitavad, et neil küll midagi sellist kombeks pole. Aga juhtumeid? oo, Issand, kui palju. Milleks peaksid 6 kuuga kiirküpsetatud noored õed/ brigaadijuhid märkama veel oma töö väliseid probleeme kui neil napib pädevust isegi oma töö tegemisel ja igal kutsel nende kuklasse hingab prokurör ning seisab teritatud pliatsige mõni kollane ajakirjanik. Ja kes neid kaitseb, kui nad eksivad, kas siis tegelikult või vaid ajakirjaniku arvates. Asutuse juht? Ministeerium?

  8. Aga kas sinu kui ametniku kohus on ju sotsalatöötajaid teavitada olukorrast. Ei usu, et selline olukord EW seadusega lubatud on, vähemalt lastekaitse ja sotsaaltöötajad peaksid asjaga kursis olema.

    Ja minuteada kui vanemad joobes, siis peab lapsed ka ära viima sellisest kodust. See on ju kriminaalne, jätta lapsed eluohtlikusse olukorda.

    • Tegin seda, mida sain. Esimesel juhul teavitasin politseid ja nad saatsid patrulli ja teisel juhul viisin haige lapse haiglasse ja teavitasin EMO-t oliukorrast. Veel vigastamata lapsi ei ole minul õigust ära jõuga võtta. Ma saan viia vaid haigalsse haiged lapsed, aga politsei saab viia turvakodusse. Aga sotsiaaltöötajad? Kust tont võtaks saab öösel kätte sotstöötajad? Liiatigi veel nädalavahetuse öösel kui ees on riigipühad.??? Nende telefonidki on väljalülitaud. Meil ei ole ühtegi sellist numbrit. Politsei saaks sellisel juhul viia turvakodusse. Kui keegi ometi ütleks, mis neist lastest sai. Ma tean, et keegi minu FB sõpradest saaks teada kui tahaks, aga vaevalt ta ütleb. HEI VEEBIKONSTAABEL! Ütle üks sõna???

      • Ma eelmises kommentaaris küsisin, kus vallas ja kus külas asi toimus, konkreetsete isikute andmeid ei olekski vaja, kui vallavanemaga rääkides kasvõi küla nimegi mainida, siis ta peaks niipalju oma valla inimesi teadma, et aimata, kellest jutt käib?

      • Tore, et seda nõuad. Vaata veidi kommentaariumis ringi. Siin on juba ka sots ministeeriumi töötajaid. Küsime siis koos: Kas ametiisik võib kolmandatele pooltele edastada andmeid, mille alusel on võimalik neid tuvastada???? Ma ei pea silmas vastavat ametkonda vaid siin veebikeskkonnas?? Palun andke aus vastus. Meenutan, dr Mardna rääkis erialases komisjonis, kuid meedia juuresolekul teatud pt andmeid haigusest, diagnoosost ja prognoosist ning anti selle eest kohtualla. Ühes kohtuastmes mõisteti õigeks, kuid nagu ma mäletan kaevati edasi.

      • Suur tänu, et nendel teemadel kirjutad. Sageli on inimestel ilmselt siiski mugavam olla mitteteadlik … sotsiaaltöötajad- lastekaitse spetsialistid aga paraku ei jõua kõikjale. Ametikohti ei ole piisavalt,tedmiste ja vastava haridusega inimesi pekas küll kõikjlae jaguma. Tegelikult kahtlen, kas sellises olukorras olevaid lapsi ongi alust koheselt perest eraldada 😦 . Pealegi pelgan sellistes oludes elavaid lapsi olevat liialt palju, et neid üldse oleks kuskile paigutada …
        Lisan infoks:
        Abivajavast lapsest tuleb teada anda üleriigilisel tasuta ööpäevaringsel lasteabi lühinumbril 116 111. Lühinumbri eesmärgiks on võimaldada kõigil isikutel operatiivselt teatada abivajavast lapsest, tagada saadud info edastamise vastavate spetsialistideni ning pakkuda lastele ja lastega seotud isikutele esmast sotsiaalset nõustamist ja vajadusel kriisinõustamist. Ka on avatud Skype: Lasteabi_116111.

        Tallinnas on ka üks lastekaitsetöötaja nö telefonivalves, et
        lapse perest eraldamise vajadusel politseiga kaasa minna.

  9. Kasvatan sellist elu elanud lapsi. Kaks vanemat võitlevad ikka veel, ligi neli aastat pärast biomamma juures olnud joomapõrgust pääsemist, deemonitega, millega ükski laps ei peaks võitlema. Pisim, Jumal tänatud, ei mäleta midagi. Arenevad ja kasvavad. Ei ole lihtne, aga tuleme toime.

  10. mina ise komme ega magusat ei söö, kui oleks teadnud sellist õudust siin meil Eestis oleksin saatnud kõik oma jõulukingid neile lastele… kulla inimesed, kes te teate kõike seda, palun teavitage kiiresti kõiki teisi… palun päästke need õnnetud lapsed…me aitame kaasa, kui te abi palute!

  11. Väga hea et sa märkad selliseid asju ja mõjutad laste saatust. Sotsiaalne tundlikkus ei ole kõigile inimestele omane, head suurt südant sulle!

  12. Lastekaitseseadus ütleb:
    § 32. Hädaohus olev laps
    (1) Laps vajab viivitamata abi, kui
    1) ta on tingimustes, mis ohustavad tema elu ja tervist;
    2) laps ise oma käitumise või tegevusega ohustab oma tervist ja arengut.
    (2) Hädaohus laps paigutatakse sotsiaaltalituse vastava töötaja otsuse alusel viivitamatult ohututesse tingimustesse ohu möödumiseni või hooldusküsimuste otsustamiseni, selleks tema vanemate või hooldajate nõusolekut küsimata.
    § 59. Abi vajavast lapsest teatamine
    (1) Juhul kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, on iga inimese kohus sellest viivitamatult teatada sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile.

    24/7 vastab üleriigiline lasteabi telefon 116111

    Kokkuvõte: ülalkirjeldet juhtudel helista KOHE, see on meie kõikide kohustus!

    • Ja see seadus mulle hirmsasti meeldib: Tsiteerin: Hädaohus laps paigutatakse sotsiaaltalituse vastava töötaja otsuse alusel….
      Me ei saa sotsiaaltöötajaid kätte juba kella 18 ajal pärast tööpäeva lõppu. Olen kembelnud nii mitme omavalitsuse trepil ja abi palunud, no mida ei saa,seda ei saa ja huvitav, mida suurem koht, seda võimatum on kedagi leida. Kell 5 puhkepäeva öösel ?????
      Politsei sai kutsutud ja esmane vastus operatiivtöötajalt täpselt blogisse ka kirja. Idee helistada lasteabi telefonil on hea. Ilmselt õnnestub lähiajal proovi teha. Eks ma siis refereerin, milliseid meetmeid see infotelefon rakendab.

      • Muuseas, lasteabitelefonile juba helistati, aga kohaks öeldi Tartu ja kuupäev vale…. mistõttu lasteabitelefonil on väga raske jälgi ajada.
        Ja ole sa ametiisik või lihtsalt möödakäija, eelpool oli meie põhiseadus, kus kirjas, et iga kodaniku kohus on hädajuhtumist teatada.
        Öösel ja hommikul kell 8 politsile, muudel aegadel kohalikule omavalitsusele. Edasine on juba nende teha.
        Politsei peab teadma vastava piirkonna turvakodusid. Kui põrandal on ikka lahtised elektrijuhtmed, siis siin ei saa olla kaksipidi mõtlemist, eriti, kui juuresolev “isa” on sügavas joobes.
        Ja see kohustus kehtib ka kiirabibrigaadi õdede ja velskrite kohta, paraku, teie oma töös puutute selliste juhtumitega sagedamini kokku kui tavakodanik. See lihtsalt on nii.

      • Kordame siis veel üks kord. Politsei sai KOHE välja kutsutud ja kohal ta seal ka käis. Seadusest tulenevalt enam rohkem uurimistoimingutest meile tagasisidet ei anta. Nimetatud laste telefonile ei helistatud ja nii on siis ilmselt Tartumaal samasugune sündmus. Vastavad ametnikud omavad täpseid andmeid. Kulla ametnik! MIDA OLEKS VEEK PIDANUD TEGEMA????? Aga ja, sellest teatamisest. Aastake tagasi sai teatatud ühest teisest sündmusest otse omavalitsusse- taas laps, mitte hädaohus, kuid tõsiselt abivajav. 1 kuu jooksul ei leidnud omavalitsuse spetsialistid aega kohal käia. Meie töötajad viisid sinna sööki, riideid, esmatarbekaupu. Mul on pildidki sellest missioonist olemas. Tõsi küll, 5-6 kuuga läks masinavärk ikkagi käima ja olukorraga tegeletakse ( mil määral, ei tea). Me ei ole ametnikega vaenlased. Järsku astuks ühele poole rindejoont ja tunnistaks, et asjad on seaduste tasemel mädad- puudub ressurss, võrgustik eksisteerib sageli paberil. tagasiside puudub ja tihti on jalus ees andmekaitseseadus. Lastekaitsjad ei oma ligipääsu kiirabi andmebaasile või kui siis tuleb määrida tonne pabereid. Hädasolijast lapsest teataja ei ole kaitstud. Kui iga ametkond raiub, et kõik on OK, siis ei tulegi lahendust.

      • Kõike siinset lugedes on esmamulje, et Kassilausuja peab ennast kogu aeg kaitsma, et ta kes teab mida veel (sellest kipub igaühel erinev ettekujutus olema) ei teinud. Märkimisväärne.
        Mõned kommentaarid, mis puudutavad põhiseadust või ka lihtsalt tundmatut EV seadust, on sedavõrd naiivsed, et tuleb nii sinisilmsetele inimestele õnne soovida. Nende elu on kindlasti õnnelikum kui Kassilausuja oma, reaalsusest aga väga kaugel.

  13. Pingback: 127 « Kolkaküla patrioot

  14. On kogemusi, on… Kord oli lugu ühe alaealise tüdrukuga kes põgenes kodust, sattus Tallinna (esimest korda elus, ei osanud kuhugi minna). Sealt hellas mulle, organiseerisin talle kiirelt trantspordi minu juurde Tartusse. Kui laps turvaliselt minu juures oli võtsin ühendust emaga. Loomulikult järgnesid süüdistused ja mulle saadetu politsei külla…….See kõik selleks, kuid asja mõte on selles, et siis ka üritas politsei mulle seletada, et ise ei peaks ma sekkuma ja lastekaitse ja sotsiaaltöötajad tegelevad sellega. Tulemus aga oli selline, et veel 2 aastat peale seda lugu polnud mitte ainuski sotsiaaltöötaja temaga ühendust võtnud, ei lastekaitse jne. Hoolimata sellest et neiu põgenes loomulikult mõne aja pärast taas, seekord pikemalt, üle eesti otsiti meedia kaudu. Ja muidugi ka ei võtnud minu ühendust, tehniliselt võttes ma ju reetsin ta kui teavitasin ema ja lõpuks andsin ta politseile üle.

  15. Tahaksin ka teada 116111 toimimise viisidest.
    Minu kogemus: hädaohus lapsed viiakse lähimasse turvakodusse, kohe. Järgneval tööpäeval on aega ja võimalust otsida elukohta ja elukohajärgset lastekaitsespetsialisti. Alla 3a lapsed viiakse lastekliinikusse. Ja veel – kui vanem on alkoholijoobes, siis ON laps hädaohus, isegi kui ta hetkel pole alatoitunud, -jahtunud vms.

    • Piinlik lugu, et vingutakse mingite oma emotsiioonide pärast mitte ei asuta nende abivajavate laste pärast tegutsema. Väärkoheldud lapsed tuleb politsega turvakodusse viia ja mitte halada. Kui iga kodanik tegutseks ja tõesti taotleks et lastele koheselt abi antaks, siis ei peaks lapsed kannatama. Joodikuid ja vastutustundetuid vanemaid on alati ja selleks on normaalses riigis sotsiaalabi ja lastekaitse. Isa ähvardamine sellises olukorras politseiga oli väga ebaprofessionaalne. See loo autor, kes väidetavalt on nii haritud võiks rohkem teada, mida teha kui ta leiab ohtlikkus olukorras lapsed. Kurb, et meie sotsiaaltöötajad ja med töötajad vaatavd eelkõige kuidas nemad selles olukorras kannatravad ja neil puudub kodanikujulgus tegutseda. Kus oli kohalik lastekaitse, katkised elektrijuhtmed ei tekkinud seal üleöö, kas omavalitsus ei tohi aidata juhtmed ära parandada jne. ka med töötaja, kes seda olukorda näeb võiks helistada omavalitsusse ja kontrollida, kas lapsed said abi ja mida tehakse omavalitsuses, et selliseid olukordi laste jaoks seal peres enam ei juhtuks.

      • Teinekord soovitan enne postitamist läbi lugeda peale blogipostituse enda ka kommentaarid. Päris mitmetele küsimustele on juba vastatud. Antud juhul jätab see postitus ise pigem pinnapealse, hoolimatu lahmimise mulje.

      • Halloo!! Ilmselt ei lugenud sa lugu tervikuna. Sotstöötajana oleks olnud probleem lihtne. Politsei välja ja lapsed kaasa. Paraku kiirabil on võimalik haiglasse viia vaid haige laps või siis noorem kui 3 aastat ja teine, suurem seega maha jätta. Lastekaitse seadus on siis kommentaariumis juba üleval. Lapse saab turvakodusse viia vaid lastekaitsetöötaja ja mitte kiirabi. Sotsiaaltöötajad ei tööta öösel kell viis ja veel puhkepäeval.

      • kullekuule- mis elukas on “kohalik lastekaitse”??? meie vallas sellist nt küll pole. mida te süüdistate- ta ju teavitas politseid! mida veel öösel teha saab? hea kiirabitöötaja- ära võta siinset soppa südamesse, põled läbi!

  16. Psühhopaadid on süüdimatud, allumatud ja halastamatud või pigem täiesti hoolimatud. need omadused on peaaegu täiskomplekt saamaks olelusvõitluses tugeva eelise. Täiskomplektist puuduva osa on nad saavutanud demagoogiliselt tõrjutavate või ignoreeritavate kanalite legaalseks jätmisega ning ülejäänute keelustamisega ja sildistamisega. Nii nad meid põlvili, pikali, mutta ja lõpuks hauda suruvadki ning sigivad evolutsioonis välja. Nagu sõjakurjategijad,ja natsidki, nii suhtuvad nad meisse kui prussakatesse, kelle piinamine ja hävitamine on puhas nauding. Ja vahet pole, on nad võimul või mitte, nad on juba ammu saavutanud, et võim ja õigussüsteem neid kindlalt kaitseb ja soosib. See teema on mõõtmatult laiem ja võimatum, kui ohus lapsed.

  17. Tõesti, öösel kell 5 ei pruugi sotsiaaltöötaja ja lastekaitsetöötaja oma mobiili vastu võtta. Aga saad järgmise(te)l päeva(de)l nendega ühendust võtta ja asja teavitada-uurida. Ka nende konkreetsete laste osas. Alati saab kribada meilile, nii lastekaitsjate kui sotsiaaltöötajate kontaktid on omavalitsuste kodulehtedel reeglina olemas.
    Tõsi, olen Sinuga nõus, et meil ei tööta võrgustik nii nagu vaja – ei märka, ei reageeri mõned õed ja arstid, ka politsei. Kindel, et süsteem vajab muutust. Aga niikaua, kui riiklikult midagi ei muutu, saamegi ise selliste väikeste märkamiste, reageerimiste, teada-andmistega asju veidigi paremaks muuta. Kõik meie isiklikult, niipalju kui vähegi suudame. Ja siis jääb loota, et Maailm muutub tsipakenegi harmoonilisemaks ja turvalisemaks meie kõigi jaoks. Aitäh, Mare, et sellest kirjutad ja muudad 🙂 Ilusamat uut 2013 aastat!

  18. esimesena käib seal kiirabi….
    järgmisena tuletõrje tuld kustutamas…
    seadus on väga logu ja selle all kannatavad lapsed.

  19. Meie provintsilinna prokurör ütles ka hiljuti, et olukord on absurdne: varjupaikades ning prokuratuuris on alati 24/7 valve, aga LV sotsiaalosakonna lastekaitsetöötaja argipäeviti 9-17.
    Seega, kui last on vaja kodust eemaldada, vajatakse selle lastekaitsetöötaja luba-mida saab paraku tööpäeviti. Ja usun, et prokuratuuri töötajad on ka kuulnud sellest lasteabi telefonist. Võimalik, et see telefon siiski töötab veidi teisiti-et lapsi ei ole võimalik nende toel kodust eemaldada.

  20. Tere Eestimaa, kas Sa kujutad üldse ette, kui palju on selliseid peresid Sinu pinnal. Veel kurioossem on see arv, kui palju on Sinu pinnal arvuti- ja toolipõhiseid sotsiaaltöötajaid, kes on vaikimisi väga head töötajad oma ülemusele, sest neil ei olegi peaaegu kunagi probleeme. Nad ei näegi arvutiekraanist ju kaugemale.

  21. Ma sooviks küll väga teada saada – kas lapsed on nüüdseks mingit abi juba saanud või on nad endiselt saatuse hoolde jäetud? Kuritahtlik oleks see asi niisama sinnapaika jätta. Nüüd “keerab see nuga” juba paljude eestimaalaste südames. Tõttaks ise appi kui teaks kuhu minna…

  22. Ma arvan, et õigus lapsed turvakodusse toimetada peaks olema kõigil ametnikel, kes on võimelised laste seisundit hindama (politsei, kiirabi, perearst, sotsiaaltöötajad, lastekaitse) ja kes taoliste olukordadega oma töö tõttu paratamatult kokku puutuvad. Kui seadus ei vasta tegelikele vajadustele, siis tuleks meil nõuda seaduse muutmist – igaüks saab ju kirjutada avalikult meediasse arvamusartikli, või lihtsalt meili oma piirkonnast valitud Riigikogu liikmeile. Tegelikult oleks seaduste muutmisel tarvis aga ka asjassepuutuvate ametkondade enda initsiatiivi (aga ma kardan, et pigem püütakse taolisest vastutusest kõrvale hiilida, kui ollakse valmis endale veel lisakohustusi võtma – teame ju, kui koormatud on nii kiirabitöötajad kui näiteks perearstid). Samas, kui need inimesed, ametnikud, kes oma töökohustusi täites pidevalt taoliste olukordade tunnistajaiks satuvad, aga midagi õieti ette võtta ei saa (seadus piirab), siis algab vaikne kalestumine, sest väga raske on neid emotsioone kanda. Kiidan autori tublidust, kes kalestumise või käegalöömise asemel asja avalikustab – see on eeskuju, mida üha rohkem inimesi võiksid järgida. Meil on õigus olla siin riigis hoolivad. Me ei pea olema hoolimatud, ja meid ei tohi hoolimise eest karistada, või kalestada.

      • Mu süda rebenes valust seda lugedes ja mõeldes nende lastele. Tõsi neid lapsi on kindlasti tuhandeid, mis teeb veel enam haiget. Paljud näevad aga pööravad pea kõrvale kuna ei saa midagi teha ega tahagi midagi teha.
        Mina olen Gea-ga ühel nõul, kõik ametiisikud kes tahtmatult selliste olukordade tunnistajateks on, peaksid saama sekkuda lapsi turvalisse keskkonda toimetades.
        Need lapsed on meie Eesti, ) peaksime rohkem hoolima ja võitlema nende laste parema homse eest.

  23. Sooviks samuti nende laste edasise saatuse kohta teada. Nõustun Hedi kommentaariga, et ei tohiks seda asja niisama jätta. Nüüd on olnud ka juba paar tööpäeva, kus vajalikud instantsid ( lastekaitse, sotsiaaltöötajad) ehk tööd on teinud. Kas on mingit infot?

    • Seal kuhu siirdus politsei tagasisidet ei ole, aga haige lapsega tegeleb haiglas lisaks meedikutele ka sotsiaaltöötaja. Lähen 2. tööle ja katsun uurida kohalikust omavalitsusest, mida nad ette on võtnud. Ega seda tagasisidet eriti meelsasti anta, aga midagi pinnin välja.

      • Nende väiksemate laste kohta ka…kas Teil kui abivajavatest lastest teatajal ei ole politseist õigus küsida mingit tagasisidet, kasvõi niipalju, et kas nad andsid nende laste olukorrast teada kohalikule sotsiaal-või lastekaitsetöötajale või tuleks Teil endal seda teha siis kuidagi?

      • 110 peal mulle midagi ei ütelda. Tuleb ise kohale minna noorsoopolitsei vastuvõtule, sest siis nad võivad infot anda. Telefonitsi küll infot ei saa, sest tegemist konfidentsiaalsete isikuandmetega.

      • Kui politseist vastust ei saa ja kohale minna ka ei pruugi olla ju võimalik Teil, midagi saaks ju ometi teha…kasvõi kirjutada/helistada kohalikku omavalitsuse vastavatele organitele ja kui neil ka juba on info ja tegeletakse, siis antud loo puhul topelt kindlasti ei kärise…. 😦

  24. Juba mitu aega olen mõelnud, et meie riigikeses oleks vaja moodustada üks kooskond. Kooskond inimestest, kes muretsevad Eesti asjade ja inimeste pärast. Sest me oleme liiga hajali ja ilmselgelt üksikisiku tasandil ei ole võimalik midagi korda saata. Aga koos saab, peab saama! Keegi peab kuulama!

    See Sinu postitus liikus juba sotsiaalmeediasse ja võib seal nii mõndagi korda saata.

    Ole tubli!

    Triin

  25. Oeh, mul on küll kogemus, et 24/7 lasteabi telefon toimib. Helistasin samuti kohe kui lapse olukorrast teada sain ja helistati mitu korda tagasi ja esitati täpsustavaid küsimusi. Tagasisidet küll helistaja ise ei saa, aga tuleb selles osas siis sealseid tegijaid usaldada. Hea, et niisugune abitelefon on olemas ja sealt ka reageeritakse 24/7. Edu ja jõudu Sulle, ilusat uue aasta algust!!!

  26. No kuulge, meil ei ole õhuke riik. Riik on paks nagu koorepüti kallal käinud kõuts. AInult et traditsioonilisest püramiidikujulisest ülesehitusest (üleval mõned administratiivametnikud ja all palju riigiteenuseid) on saanud tagurpidi püramiid, riigiteenuseid pole aga administreerivaid ametnikke on mustmiljon. Õhemaks ei lähe riik sellest küll millimeetritki.

  27. Üldine perepoliitiline suund- kõige parem on lapsel elada oma kodus (märkus: muidugi ka kõige odavam meie riigi jaoks). Isiklikult tunnen last, kes oli jäetud vanemliku hooleta, sattus elama lastekodusse, kuid mõne aja pärast suunati lastekaitse kaudu tagasi päriskoju.
    Kurjus sünnitab kurjust, hooletus hooletust, alkoholism alkoholismi jne. Needsamad väikesed lapsed on ühel päeval täiskasvanud. Reeglina (muidugi on ka erandeid) käituvad nad oma vanemate eeskujul ja ring hakkab otsast peale. Seda nõiaringi saaks ehk katkestada, kui lapsed võimalikult varakult alkoholisõltlastest ja hoolimatutest vanematest isoleerida.

    • Jah, täpselt nii. Aga veel, sotstöötaja ei või tulla koju kontrollima kui ei ole kaebust ( põhiliselt kirjalikku). Teatamist aga ei toimu, sest abivajavast lapsest teatamisel ei ole tagatud teataja kaitse nagu järgmisest loost võid lugeda. Lõppkokkuvõtteks on see ka riigile odav ja siis jääb raha maksta rahvusvahelistesse fondidrsse ning EU isandatel kintsu kraapida. Ehk siis veel mingi amet, büroo või veel mingi institustsioon kus kenad inimesed arvutite taga parendavad, prognoosivad, uurivad…..

  28. ABIVAJAVAST LAPSE TEATAMINE

    Vastavalt lastekaitse seaduse § 59 on juhul kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, iga inimese kohus sellest viivitamatult teatada sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile.
    Sotsiaaltalitusel on õigus ja kohustus tegutseda kohe, sõltumata kaitset vajava lapse piirkondlikust või muust kuuluvusest.
    Vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse § 37 on abi vajava isiku perekonnaliikmed, kohtunik, politseinik, prokurör, ravi- või haridusasutuse juht või muu ametiisik on kohustatud teatama sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või perekonnast isiku või perekonna elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.

    Teavitamiskohustus on eriti oluline seetõttu, et lapsele saab abi anda alles siis, kui informatsioon abivajavast lapsest on jõudnud pädevate ametiasutusteni. Tulemuslik lastekaitse eeldab tugevat võrgustikukoostööd ja teabevahetust erinevate osapoolte vahel.

    Vastavalt isikuandmete kaitse seaduse § 14 lg 2 p 1 ja 2 on lubatud isikuandmete edastamine kolmandale isikule andmesubjekti nõusolekuta, kui kolmas isik, kellele andmeid edastatakse, töötleb isikuandmeid seadusega ettenähtud ülesande täitmiseks; samuti üksikjuhtumil andmesubjekti või muu isiku elu, tervise või vabaduse kaitseks, kui andmesubjektilt ei ole võimalik nõusolekut saada.

    Isikuandmete kaitse seadus ei keela abivajavast lapsest pädevatele ametiasutustele teada anda. Valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale või politseile on igaühel õigus ja kohustus abivajavast lapsest teada anda ka juhul, kui lapse abivajadusest teatamiseks ja sellega kaasnevaks isikuandmete edastamiseks ei ole võimalik saada lapse seadusliku esindaja nõusolekut, kuna mõlemal nimetatud haldusorganil on õigus töödelda lapse isikuandmeid seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks.
    Andmekaitse Inspektsioonile ei ole laekunud ühtegi kaebust seoses isikuandmete kaitse põhimõtete rikkumisega abivajavast lapsest pädevatele ametiasutustele teatamisel.

    Praktikas on paraku ette tulnud juhtumeid, kus informatsioon abivajavast lapsest ei ole lastekaitse seaduses sätestatud kohustusest hoolimata jõudnud pädevate ametiasutusteni piisavalt kiiresti. Probleemi üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et mitmed lastega igapäevaselt töötavad spetsialistid (haridus-, sotsiaal-, meditsiini- ja politseitöötajad jne) on väljendanud ebakindlust seoses andmekaitse seadusest tulenevate piirangutega abivajava lapse isikuandmete töötlemisel.

    Näiteks 2009. aastal Tartu Ülikooli teadlaste poolt läbiviidud uuring tõi ühe laste väärkohtlemisest teatamise takistusena välja võrgustiku osapoolte lahknevad seadusetõlgendused. Uuringu raames küsitletud spetsialistidest leidis 51%, et isikuandmete kaitse seadus keelab väärkoheldud lapse kohta info edastamise. 63% vastanutest ei olnud väärkoheldud lapsest mingil põhjusel teatanud, kõige sagedamini oli põhjuseks ebakindlus probleemi tõsiduse osas. Lisaks ebakindlusele kardeti info ebaausat kasutamist.

    Lapse abivajadusele reageerimisele lisaks on oluline lapse abivajaduse ennetamine ning selleks otstarbeks andmete kogumine ja töötlemine. N.ö väiksemad infokillud ja kahtlused ei tarvitse isoleeritult olla piisavalt tõsised menetluse alustamiseks, kuid võivad omada tähendust, kui sarnast teavet peaks kogunema rohkem.

    Õiguskantsleril on kavas koostada soovituslikud juhised igapäevaselt lastega töötavatele spetsialistidele, mis hõlbustaksid ja julgustaksid täitma seadustest tulenevat kohustust abivajavast lapsest teatamisel ja lapse abistamisel, järgides samas ka isikuandmete kaitse põhimõtteid.

    Lastekaitse reageerib igale sotsiaalhoolekande osakonda saabunud teatele abivajavatest lastest!
    Olulisim märksõna on KOOSTÖÖ – vanemate, laste ja erinevate spetsialistide, asutustega.
    Koostöö eelduseks on hea kavatsus ja tahe. Koostöö eeldab ühiseid väärtusi, vastastikkust lugupidamist, kokkulepet “kuidas me koos töötame”, pühendumist koostöösuhete kujundamisele ning hoidmisele ja ühiselt seatud eesmärkidele.
    Koostööprotsessis jagatakse vastutust, ressursse, tagasisidet ja tunnustust ning aktsepteeritakse üksteise tugevusi ja nõrkusi.

    Koostöö vanematega (lapsel on 2 vanemat – mõlema vanema kaasamine, kui see on võimalik)
    – eelkõige vanematega vestlemine ja tähelepanu juhtimine lapse heaolu- ja arenguvajadustele, kasvatusmeetoditele jm;
    – teatud juhtudel vanemate teavitamine, et lasteaed on kohustatud edastama info lastekaitsele;
    – väärkohtlemise puhul kohene teatamine lastekaitsele.

    Kuidas märgata abivajavat last?
    – Iga visiidi ajal uurida last põhjalikumalt (kõik kehaosad, nahk), et avastada hooldamatuse või vägivalla märke.
    – Külastada vastsündinut tema kodus, et teada saada, kas laps on turvalises keskkonnas

    Millal laps võib vajada abi?
    – Lapsel hooldamatuse tundemärgid (määrdunud riided, küünealused mustad, küüned lõikamata, nahaprobleemid, alatoitumus, kahvatu, hambad hooldamata, riietus ei vasta ilmastikule, riided liiga suured või liiga väikesed).
    – Laps kaebab sagedasi valusid (ilma nähtava põhjuseta).
    – Lapse füüsiline ja emotsionaalne areng ei vasta eale või tema tervis on viimasel ajal pidevalt halvenenud.
    – Lapsel krooniline haigus sagedaste ägenemistega, kusjuures alati ei külastata arsti.
    – Väike laps külastab üksinda arsti, vanem teatab telefoni teel lapse haigusest – arst last ei näe, vanem(ad) töötavad välismaal – laps on jäetud kellegi hooldada
    – Laps käitub kummaliselt (kurva või tühja pilguga, viril, rahutu, emotsioonitu, kartlik, agressiivne, endasse tõmbunud, ennast kahjustava käitumisega, ei reageeri valule) .
    – Lapsel sagedased luumurrud, kriimustused, verevalumid, muud vigastused kohtades, mida selgitatakse õnnetusjuhtumitega või ei osata selgitada (professionaal on võimeline hindama, kas selgitus on tõepärane või mitte).
    – Peres on kriis (surm, suitsiid, trauma vms).
    – Peres ilmsed vaesuse või toimetulematuse tundemärgid, mistõttu lapse põhivajadused võivad olla rahuldamata.
    – Lapsevanem ei järgi arsti ettekirjutusi ja/või nõuandeid.
    – Lapsevanem jätab lapsega pidevalt arsti juurde ilmumata või pole väikelapsega seal vähemalt aastas korra käinud.
    – Lapsevanem ei tule imikuga toime.
    – Lapsevanem käitub lapsega kummaliselt (ülinõudlik, närviline, ükskõikne), vanemal on psüühikahäire.
    – Lapsevanem räpakalt riides, hooldamata.
    – Lapsevanemal alkoholilõhnad või muud sõltuvusele viitavad tunnused Lapsevanemal (emal) on verevalumeid, rohkelt kriimustusi, selgitused kummalised.
    – Rasedal on sõltuvuse probleemid või ilmsed toimetulematuse tunnused.
    – Naine ei ole rasedusega olnud arvel.
    – Perre on sündinud raske puudega laps.

    Lapse heaolu tähendab seda, et lapse tervist, eakohast arengut ja heaolu ei kahjustata ega ähvardata.

    Lapse väärkohtlemine hõlmab füüsilist väärkohtlemist, seksuaalset väärkohtlemist, hooletussejätmist, emotsionaalset ja psühholoogilist väärkohtlemist. Väärkohtlemiseks loetakse ka ülehooldamist ehk ülikaitstust.

    MIDA TEHA KUI LAPS VAJAB ABI?
    – Informeerida lastekaitsetöötajat.
    – Küsida nõu lastekaitsetöötajalt, kui ei ole kindel, kas asi on teatamist väärt.
    – Kui lapsel esinevad vägivallatunnused, siis informeerida ka politseid.

    • Seadustega on nüüd asi klaar ja oli jubas selge ka eile, aga kommentari kirjutajal on vist kõige värskem postitus lugemata ja siis ta mõistaks, et ei ole see info edastaja mingil määral kaitstud. Ja kui tal ei ole raha maja ümbrusesse kaameraid panna siis on tema edasine julgeolek üsnagi kaheldav. Üks põhjustest on see, et omavalitsuses teevad lastekaitse- ja sotsiaaltööd ilma erihariduseta inimesed ja teevad nad selle pärast, et teisi pole tööle võtta. Võtta ei ole selle pärast, et sotsiaaltöö ja lastekaitse erialadele ei ole vähemalt magistri tasemel ÜHTEGI riigieelarvelist kohta ja lootus et omavalitsused jaksaksid oma töötajate õpingud kinni maksta on hale jura. Õppelaenudega korraldati ka inimestele poole stuudiumi peal tüng ning see ebaõiglus on SIIANI LIKVIDEERIMATA.

      • loen ja loen su kommentaare ja vägisi jääb mulje et otsid vaid vabandusi, miks sa midagi teha ei saa. küll seadus ei luba, küll pole info edastaja kaitstud. Ükski seadus ei keela sul nendest väikestest teada anda kasvõi lasteabisse ja ei vaja sa selle teo pärast ka mingit kaitset.Sina tead kus nad asuvad, meile sa seda öelda ei või nagu ma aru saan.palun….jõudu sulle!

      • Ei tahtnud kuidagi solvata kassilausujat, kui selline mulje jäi…vabandan. Loodan siiralt , et kassilausuja edastab siin allpool toodud kontaktidele täpsema info laste asukoha ja olukorra kohta. Pääastame need lapsed! Kõike kaunist.

    • Tore. Mitte et midagi uut siin oleks. Küsimus on selles, et kogemused näitavad, et tihti Sa teatad või mitte, midagi ei tehta. Või tehakse asi lausa hullemaks.

      • Eva, ühes võid sa küll kindel olla, hoolivamat ja võõraste murede pärast rohkem südant valutavat inimest ei ole mina Eesti Vabariigis kohanud. Lisaks on tal ka omad kogemused ja süvitsi teadmised, millele tuginedes ta oma mure enam endas hoida ei jaksa. Mul Sinu asemel oleks praegu piinlik oma sõnade pärast.

        Head viimast päeva ja terake helgemat homset meile kõigile!

  29. Vana aasta viimasel päeval soovin et teemaalgataja ei väsiks märkmast ja kaasatundmast. Et meil kõigil oleks südnt märgata ja aidata. Arutasime just paar päeva tagasi, et kui igal avalikul söögikohal oleks õigus, auasi ja seaduslik võimalus jagada ülejäävat või lihtsalt toitu puudustkannatvatele lastele, siis kindlasti oleks tühja kõhuga lapsi vähem.

  30. Kassilausuja, paraku on see tüüpnäide pinnapealsusest. Mida iganes nad endast ei arva…..Näiliselt ehk meelevaldselt, aga suhteliselt julgelt tõmban paraleeli mõnede (loomulikult on erandeid) selliste kommentaatorite (kes kirjutavad raskesse teemasse ükskõik kui õige postituse, ükskõik kui peeneid seadusepügalaid, kuid pinnapealselt, sest mida muud see on? Kul lastakse peateemast silmadega üle, süvenemata teema arengukäiku. Ilmselt tuntakse teatavad enesega rahulolu veel, et täideti oma kodanikukohust) ja oma tööd pinnapealselt tegevate ametnike vahel. Kasvõi näiteks sotsiaaltöötajad.

  31. Lugupeetud postituse autor,

    Dr. Merilind viitas õigesti vajadusele konkreetsest juhtumist viivitamatult omavalitsust teavitada. Pühade aeg ei tohi kindlasti olla probleemide eiramise või edasilükkamise põhjuseks.

    Oleksin tänulik, kui saadaksite mulle e-kirjaga (taavi.roivas@sm.ee) oma kontaktid, et saaksime kontrollida, kas lastekaitse on vajalikke samme astunud. Selliseid juhtumeid ei tohi tähelepanuta jätta.

    Taavi Rõivas
    Sotsiaalminister

  32. Seadus ytleb, et meil köigil on kohustus sekkuda kuriteo ja väärkohtlemise korral.
    Kiirabil peab olema vöimalus pyyda nn aametiabi politseilt ja tuletörjelt. Kui see polnud vöimalik oleks tulnud elekter välja lylitada, lapsed kaasa vötta neile teha med ylevaatus ja haiglast otse turvakodusse viia, joodik on antud juhul ohtlik endale ja ymbritsevatele ehk kainestusmaija.
    Soovitavalt vöiks enda kaitseks teha ka möne pildi kuriteokohast. Samuti köne päästeametisse salvestatakse.
    Antud olukorras tuleks algatada juurdlus politsei vastu ametiabi andmta jätmise kohta.
    PÄÄSTKE EESTI LAPSED!

    Lasteombudsman Täname teid artiklile viitamast. Eestis on igal inimesel lastekaitse seadusest tulenevalt kohustus abivajavast lapsest teatada, informeerides kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajat, vajadusel politseid. Mõlemal asutusel on seaduslik alus sekkuda, olukorda hinnata ja abi osutada.
    Abivajava lapse puhul ei ole tagatud lapse turvatunne, areng ja heaolu. Abivajavate laste hulka kuuluvad ka hädaohus olevad lapsed – lapsed, kelle elu ja tervis vajab kaitset. Hädaohus oleva lapse abivajadus võib olla nii akuutne, et vajab viivitamatut sekkumist, sh lapse toimetamist turvalistesse tingimustesse.
    Hädaohus olevast lapsest tuleb teatada politseile (lühinumber 110) ja kohalikule omavalitsusele. Abivajavast lapsest tuleb teatada kohalikule omavalitsusele.
    Andmekaitse põhimõtted ei takista abivajavast lapsest pädevale asutusele teatamast! Nii kohalik omavalitsus kui politsei peavad järgima oma töös andmekaitse põhimõtteid.
    Rohkem infot abivajavast lapsest teatamise ja andmekaitsega seotud küsimuste kohta leiab lasteombudsmani kodulehel olevast juhendist: http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_-_juhend.pdf

    Konkreetse juhtumi puhul käitus inimene õigesti, teavitades politseid. Politsei ja kohaliku omavalitsuse vahel peab kõigi lastega seotud juhtumite puhul toimima infovahetus ning koostöö. Olukorda saavad sekkuda asutused lähtuvalt oma pädevustest. Nii politseil kui kohalikul omavalitsusel on õigus vajadusel lapsed perest eraldada ja turvalistesse tingimustesse toimetada.
    http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_-_juhend.p
    lasteombudsman.ee

  33. Ka minuni jõudis teade Teie blogist väärkoheldud laste teemal ja pakun enda abi. Saan Teile edastada (privaatselt) vastava piirkonna sotsiaaltöötaja kontaktid, kui kirjutate mulle maarja.punak@politsei.ee aadressil küla nime, kus need lapsed asuvad. Võin ka ise selle teate sinna edastada, kuid siis soovin Teilt täiendavat informatsiooni kuupäevade ja asukoha suhtes. Ilmselgelt tuleb abi vajavat last märgates reageerida ja soovitus helistada 116111 numbrile on väga õige. Võimalik, et sotsiaaltöötaja on perega kursis, kuid ei tea, et olukord on läinud veel halvemaks, seega igasugused tähelepanekud on teretulnud. Kindlasti ei tasu kõikidele sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele käega lüüa, kuna olen noorsoopolitseinikuna töötades näinud asjalikke, põhjalikke ning haritud ametnikke, kes Teile sarnase missioonitundega püüavad abi vajavaid lapsi aidata.

  34. Võtan veelkord sõna kui töötav sotsiaaltöötaja-lastekaitse. Harjumaal on kõik minu kolleegid pädevad, kogemustega, haridusega (jah, mitte just magistrikraadiga, aga see pole küll minu arvates primaarne) lastekaitsetöötajad. Me teeme kodukülastusi ka niisama helistamise peale, ei ole vaja mitme allkirja ja pitsatiga paberit. Me ei ole selgeltnägijad ega õhust tunnetajad, keegi peab meile teada andma, et laps on ohus. Enamus meist teeb oma alal rohkem kui peab, kirjutab juurde projekte, õpib lisaks psühholoogiat, pereteraapiat jne. Ja uskuge mind, see igapäevaselt meedias kõlav (ja ka siin blogis läbijooksev), kuidas lastekaitsjad ja sotsiaaltöötajad EI TEE MITTE MIDAGI, ON HARIMATUD, PINNAPEALSED, jne – ei ole motiveeriv meie töö veel paremaks tegemisel. Lihtne on südamega inimest läbi põletada, hoopis raskem on temaga sarnast asemele saada. Kui me KÕIK, justnimelt kõik märkaks, hooliks ja reageeriks iga päev veidigi rohkem, siis oleks meil kõigil siin Eestimaal veidi parem elada. Niisama manamisest ei muutu midagi. Kõigile head märkamist sel kohesaabuval 2013 aastal.

  35. Ilmselgelt pole KÕIK sotsiaaltöötajad saamatud ja lohatad, ilmselgelt on nende hulgas ka südamega töötajaid ja kurb kui neile üldine kriitika liiga teeb. Kuid kui mina (eraisik) olen jooksnud peaga vastu seina siis pole see ka just innustav võitlemaks abivajajate eest. Kui seda aga juhtub mitu korda juhtuma siis kaob üldse usk süsteemi.

    Õnneks tekkis siia nüüd vähemalt 2 reaalselt asjalikku postitust, ministri ja veebipolitseiniku oma kus pakutakse reaalselt abi mitte ei targutata (vabandust) kuidas seaduse järgi tegema peab. Jään sügavalt lootma,et need kaks ametiisikut ka siis reaalselt tegusid teevad kui neile info edastatakse blogipidaja poolt.

    Kõike kaunist!

  36. Seda artiklit lugedes on veel suurem soov neid toredaid inimesi, kes kiirabis töötavad tänada, et nad oma tööd nii hästi ja hingega teevad.
    Kahjuks ei muutu vist enne miskit, kui meil on inimesi, kes teiste inimeste õnnetuse najal rikastuda püüavad. Olgu see narkootikumi või sala viina-suitsu müües.
    Ka seni, kuni arutatakse rohkem seda kust riigist töölisi sisse tuua, kui seda kuidas päästa ühiskonnale neid lapsi, kes ei teagi muud elu, kui joomine ja prügihunnikus elamine.
    Muideks nende laste jaoks on kodu ikkagi kõige armsam koht ja issi, emme, kui nad just püksirihma ei viibuta kõige kallimad inimesed siin ilmas.

  37. Lp. kassilausuja. Kas on tänaseks päevaks sul mingit infot nende laste edasise käekäigu kohta, mida võiksid ka siia kirjutada…elan südamest kaasa nende loole…

  38. Palun võtke minuga ühendust, võin teile anda infot laste edasise käekäigu kohta.
    Väga vapustatud teiepoolsest üksikasjalikust olukorra kirjeldusest. 😦

  39. Pingback: Alkoholiteemaline ümarlaud Põlvas | Alkohol ja kogukond

  40. Lugupeetud Kassilausuja, ma igaksjuhuks ütlen ette ära, et ma ei soovi kritiseerida, ega vaielda. Ma küsin, ning vabandan ette kui siin on seda detaili juba käsitletud. Olen kommentaarid küll läbi lugenud kõik, aga kuskil jaanuaris. Minu meelest seda küsimust puudutavat vastust siin polnud.

    Loen raamatut “Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Laste väärkohtlemise lood” ja selles räägib põhjalikult lastekaitsega seonduvalt Eestis, muuhulgas leidsin aga lõigu:

    “Politsei tööd õigusvastase teo sooritanud, ohtu sattunud või abi vajavate laste kohtlemisel, nende kohta info vahetamisel ning sotsiaalasutustele üleandmist reguleerib “Õigusvastase teo toime pannud ja abi vajavate laste kohtlemise juhend” (2008a). Juhend näeb ette, et kui politseisse jõuab informatsioon hädaohus oleva lapse kohta, peab politseiametnik kontrollima laekunud infot ning edastama selle noorsoopolitseinikule ja see omakorda elukohajägsele lastekaitsetöötajale pere üle edasise järelvalve teostamiseks. Kui lapse elu ja tervis on ohus, eraldab politsei lapse perest või ohtlikust kohast ja teavitab lapsekaitsetöötajat, kelle ülesandeks on pere kontrollimine ja lapse hooldusõiguse üle otsustamine.”

    Mäletan, et probleemiks oli nädalavahetusel või töövälisel ajal lastekaitsega ühenduse saamine, kuid siin juhendis on selgelt öeldud, et politsei peab eraldama lapse ja üle andma. Seega, politsei vist käis kohal? On aimu miks nad ei eraldanud last või kuidas oskate kommenteerida selles valguses seda lugu?

Leave a reply to urr Tühista vastus