Etappepikriis.

Alanud on uus aasta. Soovin kõikidele lugejatele ja kaasamõtlejatele, et see 2013 aasta tuleks parem ja täis  võimalusi olla sisemiselt vaba, annet tunda kaasa, oskust näha südamega ning julgust selg sirgu ajada.

Nimetust- etappepikriis kasutatakse meditsiinis ja see tähendab vahekokkuvõtet haige seisundist.  Tänane öö enne valvet otsustasin teha vahekokkuvõtte kümneid tuhandeid puudutanud loost siin blogis.

Eelkõige tänan paljusid inimesi, kes kommentaarides avaldasid oma mõtteid. Tänan selle eest, et lahmimist oli võrdlemisi vähe võrreldes ajalehtede kommentaariumitega. Õnneks ei sattunud palgatud partokraadid- sulemeistrid seda ruumi risustama.

Kõige sümpaatsem oli, et pakuti lahendusi ja mulle isiklikult muutus hästi tähtsaks ettepanek luua kooslus inimestest, kellele Eestimaa korda läheb.  Tegelikult eksisteerib see juba, veidi küll teises kontekstis, kuid ta on olemas- Valu vennaskond.

http://www.rkelu.ee/index.php?dok_id=503&module=2&op=

Mida teevad Valu Vennaskonna liikmed?

Vaata ringi Eestimaal! Ei, mitte silmadega vaid südamega! Kas Su sees hakkab kraapima kui sa näed kahvatupõselisi naabri lapsi, vaevaliselt liikuvat üksikut memme, luukõhnu hüljatud lemmikloomi, varjupaika? Kraabib. Tore. Leia vajadusel endale mõttekaaslasi ja tegutse!

Paljud lugejad kahtlesid, mida suudab reakodanik  teha?  Nemad- ametnikud, poliitikud suudaksid, aga ei taha/ei näe.  Ei, sõbrad. Just nemad ei saa midagi teha.  Mul on tutvusringkonnas mitmeid ametnikke ja ma ei ole näinud rohkem kätest ja jalust seotud inimesi, valutava ja sooja südamega inimesi.  Kes siis saab? Meie, sirge seljaga kodanikud. Te ei usu?  Toon kaks oma elust võetud näidet.

5-6 aastat tagasi kostis minu eest inimene, keda ma sügavalt austan, aga nii, et mul polnud õrna aimugi, et ta midagi sellist teeb. Sain kutse ministeeriumisse, kus osakonna juhataja tasemel pakuti tööd ja ülesandeks oleks olnud ühe rahvatervist puudutava suure strateegiadokumendi väljatöötamine. Teemat tundsin nagu oma tagataskut, topelt kõrgharidus andis veel lisapädevuse.  Unistustemaa, eks ole.  Küsisin siis naiivselt, kas ma võin teha midagi täiesti uut ja toimivat? Vastuseks nukker naeratus. Võin küll, aga rahandusministeerium seda ei kinnitaks. Kinnitaks hästi odava ( ja toimetu) variandi.  Istusin tükk aega jahmunult. Küsisin igaks juhuks veel kord: ” Kas te pakute mulle võimalust kirjutada  parim strateegia kindla teadmisega, et seda rahandus ei kinnita? Kirjutada lihtsalt sahtlisse??”  Taas nukker naeratus.  Tänasin ja tulin tulema. Kiirabis on minust ehk rohkem kasu. Meenutab kangesti filmi sotsiaalse sidususe ministrist.  Partei juhib ja sajad ametnikud kiristavad vaikselt hambaid, kuid täidavad käsku. Ja need kes ei täida- pole inimest, leiame teise.

Teine juhtum jääb juba mitme aasta taha. Tol ajal oli kiirabi pidevalt hädas patsientidega, keda haiglad keeldusid vastu võtmast. Õnnetud brigaadid kärutasid mööda haiglasid ja igalt poolt kupatati nad minema. Mäletan, et ühes haiglas teatas mulle valvepersonal kui  keeldus haiget vastu võtmast minu ahastavalr küsimusele: ” Kuhu ma selle kodutu siis viin??” järgmiselt: ” Viige kasvõi oma koju magamistuppa. ” . Olukord oli nii ahastamapanev, et Tallinna kolleegid viisid ühe kodutu lausa linnavalitsuse ootesaali.  Tol külmal hommikul kutsuti meid maanteele, kus äraeksinult tatsus üks vanataat. Mõistus oli tal väheke nõdravõitu, ei mäletanud koduaadressi, eks dementsus oli oma töö teinud, aga kaugel kodutusest. Papi oli rikas kui kröösus. Hunnik suuri rahasid taskuid punnitamas.  Külmumisest oli asi kaugel, mõistus kehvakene, aga muusosas vanataat nagu vana inimene ikka. Teele teda jätta ei saanud. Kuhu viia. Algas kannatusterada. Tollel ajal veel avatud Keila haiglas saatis valvearst meid kohe kiiresti pikalt ja kirjutas saatekirjale, et haige vaja viia psühhiaatriahaiglasse. Teine katse- ei ole äga haige, kinnitas paühhiaater, ei kuulu hospitaliseerimisele.  Helistasime Tallinna varjupaika- ka sealt tuli kindel ei. Taat istub rõõmsalt kiirabiautos ja meie mõistus otsas.  Aga brigaad oli mul ka eliitseltskond. Rääkisin plaanitavast avantüürist kolleegidele ja küsisin: Kas teeme?

Teeme ära- tuli kindlameelne vastus. Helistasin tuttavale ajakirjanikule ja palusin kümne minutiga ministeeriumisse jõuda. Telefonitsi- tollel ajal mobiilikõnesid ei salvestatud, rääkisin häirekeskusega planeeritavast aktsioonist ja siis läks. Raadio teel häirekeskusele parool, vastuseks tuli homeeriline naer ja ministeeriumisse.  No läks  alles möll lahti.  Otse loomulikult võttis tollane Mustamäe haigla haige kohe vastu, kõik tahtlikult ja tahtmatult aktsioonis osalenud inimesed  näitasid oma kirjanikuoskuseid seletuskirju kirjutades ja said ülemuste käest ata, ata.

Taadi jaoks kahjuks lõppes see lugu kurvalt, sest niipea kui ajakirjanikud jalga lasksid ja tolm maha langes, tema sõidud jätkusid ja päris mitme päeva jooksul trassil Psühhiaatriahaigla- Mustamäe Haigla-Psühhiaatriahaiglas- Keila Haigla. Mõni päev hiljem vanataat hooldushaiglas ka suri.   Ja ikkagi. Mõne nädala ja kuuga pandi paika uus kord. Enam ei ralli kiirabid koos haigega mööda linna vaid saavad üldjuhul haige EMO-sse üle anda. Iseasi, kui paljud neist haiglasse sissevõetakse, kuid orjakauplemine haigla vastuvõttudes ja tants erinevate haiglate vahel  on tallest ajast lõppenud. Muutus toimus ja ootamatult kiiresti.

Ja nüüd siit küsimus. Millises positsioonis oli võimalik muutust esilekutsuda??  Siit julgustus. Kodanik, sirge seljaga kodanik ja ainult tema võib midagi Eestimaal muuta ja seda nimetatakse kodanikuühiskonnaks.

Eestist hoolivad inimesed! 2012 aastal läbisime me esimesed õppetunnid, kuidas töötab kodanikuühiskond. Uuel aastal on aeg mõista, et normaalsetes ühiskondades juhib mass eliiti. Mass,  meie, peame õppima olema koeranaelaks eliidi tagumikul. Teeme nii, et 2013 aastal me ei oota, et keegi teeb midagi meie eest. Küsime igaüks endalt:

Millist survet eliidile saan avaldada mina kui Eestimaast hooliv ja tugevate eneseväljendusväärtustega kodanik- Valu vennaskonna liige?

Head mõtlemist ja teguderohket Uut Aastat!

Meenutusi ammumöödunud aegadest

Meenutusi ammumöödunud aegadest

4 thoughts on “Etappepikriis.

  1. Tere!

    Olen viimasel ajal pidevalt mõtteid mõlgutanud vaesuse ja eriti laste vaesuse teemal (ning kuidas seda vähegi leevendada), kuid Teie blogi lugemine mõjutas mind niivõrd, et panin oma mõtted kibekiiresti kirja ka. Saatsin oma loo Postimehele, ent nad pole seda veel avaldanud ja ma ei tea, kas avaldavadki. Panen ühe osa sellest kirjatükist siia, nimelt siis selle, kus ma pakun välja omapoolse lahenduse. Ilmselt on just siinsed lugejad kõige õigemad hindama, kas sellel ideel ka jumet oleks.

    Mida ma välja pakuksin? Paljud abi vajavatest peredest on sellised, kus vanemad hoolitsevad oma laste eest, on tublid ja hakkajad, ent mingil põhjusel elavad siiski vaesuses. Olgu põhjuseks siis tööpuudus, väike palk, laste suur arv või asjaolu, et vanem kasvatab lapsi üksi. Oleks ju tore, kui näiteks iga selline pere leiaks endale nn sõpruspere, kes pakuks võimaluste piires nii materiaalselt kui moraalset tuge. Et oleks, kellelt vahel nõu küsida, midagi arutada. Isegi kui ei leia kohe lahendust, oleks tunne, et on, kelle peale loota. Et ei kaoks usk inimlikkusesse. Võib-olla jääb kellelgi puudu just see 50 eurot kuus, mis teise jaoks polegi teab kui suur summa. Meil on tegelikult päris palju inimesi, kes tulevad hästi toime, kes ei ela ehk jõukalt, ent siiski piisavalt hästi, et mõelda ka teiste peale. Ma arvan, et meie olemegi need, kes suudavad midagi muuta. Möödunud jõulude ajal tundsin eriti selgelt, et ma ei suuda enam rõõmustada oma ilusa kleidi ega uute raamatute üle, sest tean, et nii mõnigi teine naine mõtleb samal ajal pingsalt, mida lastele lauale panna, et toitu järgmise palgapäevani jätkuks. Kui meie ise võtaksime enda kanda need pered, kes tõesti vajavadki vaid veidi lisaraha ja aeg-ajalt julgustust, saaksid sotsiaaltöötajad tõhusamalt tegelda nn raskemate peredega, kus vanemate käitumist ja rahakasutust tuleb rangelt kontrollida, tihti kohal käia jne.
    Pean tunnistama, et näppasin selle idee MTÜ Mondolt. Nende kaudu saab toetada Aafrika ja Afganistani laste kooliteed. Skeem on lihtne, iga annetaja raha läheb ühe kindla lapse koolikulude katteks, seega on võimalus „oma lapse“ elukäigust kuulda ja talle kaasa elada ning ei pea kartma, et raha kaob mingisse ebamäärasesse projekti. Aga miks ei võiks meil olla „oma laps“ Valgamaal, Põlvamaal või Ida-Virumaal?
    Kallid inimesed, mõelge kaasa! Kuidas siis ikkagi toimida? Kuidas jõuda puudustkannatavate peredeni? Kas teame ise kedagi, kes võiks abi vajada? Kuidas läheb näiteks nendel kaugetel sugulastel, kes elavad kusagil metsaveeres ja kellega me pole aastaid suhelnud? Kas oleks kavalam pöörduda oma piirkonna sotsiaaltöötaja poole? Kuidas toimida nii, et kasu oleks võimalikult suur ja segadus võimalikult väike? Või tundub see idee naiivne ja teostamatu? Aga mis oleks mõistlikum lahendus? Ma arvan, et mistahes algatused on praegu paremad kui ükskõiksus.

    Ilusat alanud aastat!

    Maris

  2. Usun, et see võib olla võimalik – leida nö tugiperekond või sõbrad neile, kes võiksid mõningast maj ja ka moraalset abi vajada. Sellest saaks siis ehk selline aktsioon äkki nagu oli see suur prügikoristamine?! Aga see vajaks algatajat ja korraldajat.

  3. Tegime Facebooki Hundirahva-nimelise grupi, kus arutleme, kuidas oleks kõige mõistlikum pihta hakata. Asi võiks olla võimalikult lihtne – abi inimeselt otse teisele inimesele, ilma mingite vahepealsete lülideta. Kõik siinsed jälgijad, kui tunnete, et tahate jõu ja/või nõuga aidata, kirjutage mulle fb-sse ja lisan teid gruppi (grupp on esialgu kinnine, kuniks plaan veidi küpsem)!

  4. Ahjaa, miks just facebook? Ma arvan, et paljudel inimestel pole aega ega viitsimist mööda erinevaid internetilehti infot otsida, seega on hea olla seal, kus suur hulk rahvast nagunii tihti käib.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s