Kui seda valu ees ei oleks ( järg)

Päris mitu päeva on eelmisest postitusest möödas ja nüüd on võimalik rääkida, millised on tagajärjed.
Kindel on, et kahel pisikesel lapsel on peale kirjeldatud tingimuste õnneks olemas ka teine elu ja see on oluliselt parem kui see milles nad olid tol jõulueelsel õhtul. Miks sattusid lapsed tol ööl sellistesse õõvastavatesse tingimustesse? Ma arvan et kellelegi ei tule kasuks teda süüdi mõista vaid pigem mõista. Kui palju on Eestimaal katkisi peresid? Kui paljudel lastel ei ole mõlemaid vanemaid? Kui mitmed emad loodavad, et lastele tuleb kasuks näha oma mõlemaid vanemaid? Lihtsaid vastuseid ei ole. Ilmselt on asjaosalised ise tolle öö valusast ehmatusest oma järeldused teinud ja see enam ei kordu. Sageli olen ma kuulnud, et arvatakse, et viinaveaga lapsevanem oleks ikka parem kui ühe lapsevanema puudumine.
Ei ole mina nüüd kellelegi hea nõuandja, kuid ka päris pisike laps võib saada joobes vanema juures psühhotrauma, mida ta kannab endaga kaasas elu lõpuni. See jääb painama ja lämmatama nagu luupainaja.
Minul on kahjuks liiga isiklikke kogemusi alkoholilembese vanemaga ja seetõttu on teema hell. Nendele vanematele, kes lapsi alkoholist küllastunud keskkonnas kasvatavad, lootes, et kõige tähtsam on pere terviklikkus või lapse kontakt oma mõlema vanemaga, olen nõus lahtikiskuma oma isikliku vana haava, mis mind kogu elu läbi on kummitanud- ehk on sellest kogemusest mõnele kasu.
Minu ema tarvitas elu viimastel aastakümnetel alkoholi väga palju. Tööd teatris jäi tal järjest vähemaks, konfliktid, fustratsioon ja nii see läks. Istus oma toas, napsitas ja mida aasta edasi, seda rohkem. Hiljem lisandusid sinna juurde veel rahustavad tabletid. Kui pidurid maas, siis tuli minu tuppa ja hakkas mõnitama ning sõimama ehk lihtsalt elas oma pettumused teismelise tütre peal välja. Hommikul oli taas korras, et õhtul ning öösel korduda.
See oli samuti mõni päev enne jõule. Kuuske tuppa ei toodud, minu toas oli vaasis kuuseoksad, mille peal põlesid paar küünalt, oli vaikne ja rahulik. Siis helises koridoris telefon, tol ajal ju mobiiltelefone ei olnud. Võtsin toru, küsiti ema ja ma hõikasin. Toauks oli tal kinni ja sellest oli selge, millega tegeletakse, tema jõi üksinda. Rasked sammud, ema tuikus koridori, astus veel ja kukkus näoli maha põrandale. Siis mõmises uimaselt: ” T- värdjas , kasi oma tuppa!”. See tähendas- mina, oma isa värdjas. Tulin tuppa, küünlad põlesid nii ilusasti, kuuselõhna oli tuba täis. Ei mäleta, kuidas mu kätte sattus pikk ja kitasas kleidivöö. Nägin radiaatoritoru ja tundsin oma käte vahel kleidivöö tugevust. Radiaatoritoru oli nii kutsuv, astuda oli 6 sammu. See oli nagu virvatuluke, mis meelitas. Samm, teine, käte vahel oli kleidivööst saanud silmus. Järsku lõi pea klaariks, virutasin vöö nurka, kukkusin voodile ja hakkasin hääletult nutma. Nutsin tunde meeletus valus ja üksinduses. Olin 13 aastane.
See olukord on mind saatnud kogu elu, kordudes unenägudes, muutes kogu maailmavaadet ja siiani on kõige hellemaks elamuseks kui näen kutsetel lapsi joobes vanemate kodus. Kõik jookseb kokku, on meeletult valus ja selles tundes on alati ka teatud hulk raevu täiskasvanute vastu, kes oma lastele selliseid kannatusi tekitavad.
Mõni aeg tagasi rääkis mulle samasugustest lapseea kogemustes üks teismeline noor. Järelikult ei ole need ainult ühe häiritud psüühikaga inimese mälestused. Tempel lüüakse mällu paljudele.

Usun, et need lapsed ei satu enam kunagi sellisesse olukorda ja ei pea kunagi oma elus toimetulema varjudega minevikust.
Teine sündmuse osapool ärkas ka mõni päev hiljem üles ning kostitas mind ähvarduste ja kohtusse andmise lubadustega. Temale ma ütleks lihtsalt- SAVI. Neetud on inimene, kes ei suuda ühtki päeva, mil lapsed külas on, kainena püsida. Õigustused vähemalt minu puhul ei toimi, nii, et kui vaja, siis advokaadi ma leian. Positiivne on, et riigilõivu maksmise raha jääb viinale kulutamata. Jõudu.

Teise tüdruku saatus on kahtlasem. Ma ei tea, kas sotsiaaliveskid hakkasid seda jahvatama või mitte. Tema ema elab hoopis Eestimaa teises otsas ja siin on lugu ikka segane. Katsun veel uurida kui vähegi saan.

Rohkem me selle loo juurde tagasi ei tule, kuid midagi saaks ehk seaduste tasemel teha küll. Näiteks võiks ohu korral lapsele olla võimalus ( politsei, kiirabi, sotstöötaja, lastekaitsja) ametisisikutel ajutiselt viia laps turvakodusse. Seejärel peaks, oletame kümne päeva jooksul, otsustama selleks kutsutud ja seatud ametiisikud, millise olukorraga on tegemist ja milliseid meetmeid rakendada. Eraldamise aeg ei tohiks olla pikk. See sunniks olukorra kiiresti lahendama lapse kasuks. Teine mõte on ka. Kui lapsevanem kui laste eest vastutaja on joobes ja kedagi teist laste juures ei ole, siis peaks see süütegu jõudma kohtusse. Karistuseks oleks parim tuhatkond ühiskondliku töö tundi, aga väga spetsiifilistes paikades. Koristaja lastekodudes, vanadekodudes, pikaravihaiglates, sotsiaalmajutuskeskustes, kainestusmajas, arestimajas. Ja ikka nii, et neid kaltskilomeetreid jaguks hulgi koos kõigi lisadega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s