Kotkas on laskunud. In memoria.

Homme, hea kolleeg, põled  fööniksina tuhaks ja lendad meie juurest ära. Tahtsin tulla  Su sarga juurde, aga valve tahab valvata ja töö tegemist. Täna kui viimast ööd  meie juures viibib, tahan midagi kirjutada Sinu mälestuseks.
Sa surid noorelt, vaid varastes viiekümnendates, aga see pole mingi ime. Mõtlen sügavalt, kas kiirabiinimesed ongi saanud eluaastaid pensionipõlveni. Üks meie tutvusringkonnast. Enamus on lahkunud tööealiselt, isegi tööl, raam käes. Noorim kolmekümnendates, jättes maha pisikesed lapsed.Enamus nelja- ja viiekümnendates. See on meie ameti needus- pidev stress, kaitsmatus, abitus, negatiivsed emotsioonid.  Meie valik, ilmselt oleme alatedlikult sellega arvestanud.
Teeme nii, et täna ei arutle me, kas aasta varem pandud õige diagnoos oleks Sulle andnud mõned aastad lisaks. Me kõik oleme meedikuna omapärase needuse all- kõik mis valesti võib minna see ka valesti läheb. Isegi selline “riskifaktor” on olemas- meedik või meediku sugulane. See tähendab, et diagnoos ei ole õige, protseduurid lähevad metsa ja ravi ei toimi. Ei pääsenud sellest Sinagi- haigus avastati liiga hilja ja pahaaimamatult külvati laiali enne kui tuvastati.  Täna ei ole see koht ja aeg, et viljatult arutleda. Täna räägime Sinust.
Meditsiini eel oli Sul ilmselt kirev elu. Nägid Eesti algusaegade vägevaid ja glamuuri rohkem kui keegi meist. Olid koos meie eliidiga. Siis lahkusid vägevad ja kadus töökoht. Miski kiskus Sind meditsiini poole. Ei, polnud Sa mingi ingel, kes oleks, kuid omasid imelist ja kaastundlikku südant. Varjasid seda tihti oskuslikult, kuid siis pahvatas see esile nagu allikas kaljust.
Mäletan kui ühel õhtupoolikul helistasid ja nutsid nagu laps. Te käisite avariiohvri juures, kes oli traumahetkel surnud, kuid abikaasa elustas teda. Brigaadijuht vaatas kella, nägi olukorda ning käskis elustamise lõpetada. See tegi Sulle meeletut valu. Kordasid kümneid kordi. Me ju oleme selleks õppinud, miks ta ei lubanud meid elustamist jätkata, aga järsku…..
Tol õhtul nutsid Sa lohutamatult telefoni, ei aidanud rääkimine. Kordasid ikka ja jälle sõnu ” aga järsku oleks olnud ikka lootust, kasvõi natukene. “. Tollel õhtupoolikul mõistsin, et brigaadijuht eksis. Ei, mitte meditsiini üldprintsiipide vastu. Tegemist oli eluga kokkusobimatu vigastusega ja vilunud silm hindas haiget õigesti, kuid seda elustamist oli vaja Sulle, et võiksid tunda, et tehtud sai absoluutselt kõik. Sedasi võis nutta ja valu tunda ainult väga ilus hing- Sinu hing.

Viimasel aastal tundsid pidevalt suuri valusid, kuid olid üks vähestest tolleaegsetset parameedikutest, kes käis kutsetel alati kaasas. Sa tahtsid olla kasulik, aga tihti nägid vaid klient on kuningas suhtumist. See tegi valu, nüristas, ärritas. Tihti tundus, et see, kes raami trepist alla tirib, on ise kordades haigem kui see, kes raamil käsklusi jagab. Keegi ei kuulnud kui Sa teiselpool autot vaikselt oigasid- valust.
Mulle jääb Sind meenutama kõige enam paari aasta tagune seik. Sõitsite Keilasse kutsele kui liikuva kiirabi ette visati pakk. Pidurdasid ja õngitsesid koos tohtri ja õega paki autosse. See tegi häält. Välja tuli kaks hädist pisikest kassipoega. Sinu jaoks oli ainumõeldav tuua nad jaama, kostitada ja putitada ning meie Kassiabis leidsime neile hoiukodu. Kassilapsed haigestusid raskelt ning Taku ei jäänud ellu, aga Tiku silkab rõõmsalt oma kodus ringi ja nurrub oma nurrumisi. Mulle jääb Sind kõige enam meenutama suured käed, mis hoiavad kaht pisikest elunatukest oma põlvedel.

Tiku Sinu põlvedel

Tiku Sinu põlvedel

See osa  Sinust jääb alles alatiseks alles- hell ja soe hing kõigi vastu, kes olid  hädas.  Las kaob igavikku mälestus alandavast palgast, jaburast kemplemisest mis ei võimaldanud Sul saada parameedikuks siis kui oli õige aeg vaid alles siis kui oli hilja.

Mul on tunne, et kuigi sõitsid oma elus eriti uhkete masinatega ja tagasid turvalise teekonna Eestimaa kõige vägevamatele,  leian ma Su seal, vikerkaare taga, taas kiirabiauto roolist.  Olgu see, mis ees kaunim kui see mis oli.

Hüvasti, hea kolleeg! Või peaksin ütlema, taaskohtumiseni……

One thought on “Kotkas on laskunud. In memoria.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s