Okkalised arutlused kiirabireformist.

Viimasel nädalal on mitmete ajakirjanike tähelepanuorbiidile tõusnud kavandatav kiirabireform.  On arutatud randevuuarstide teemal ja eriliselt omapärane oli maavanemate protesti kajastamine kiirabiteenuse reorganiseerimise vastu. Eriline maiuspala oli ajakirjandusse lekkinud kõrgete kiirabijuhtide meilivahetus, mis tõesti meenutas jaga ja valitse kontseptsiooni. Räägitakse uute brigaadide tekitamisest kümnete kaupa ja kallite arstibrigaadide pidamise mõttetusest. Mõnus oli lugeda, kuidas kohalikud “tegijad” kiirabi põllul mainisid, et asi tuleb ära teha, sest ministeeriumi tibukesed ei tea kiirabist mõhkugi. Juttu on palju, aga tundub, et enamus keerleb nagu kass ümber palava pudru ja plaanis on tegelikult üüratu riigiraha  tuulde loopimine ning kiirabituru ümberjagamine põhiliselt kolme tegija vahel. Patsiendi või töötaja huvid sellesse temaatikasse lihtsalt ei jõua.

Tegelikult on kogu see kriis alguse saanud aastaid tagasi ja põhjusel, et ministeeriumi ametnikud ja poliitikud ei ole suutnud lahendada ülesandeid, milleks on voli vaid neil.

Kiirabide koormus on viimastel aaastatel kasvanud hüppeliselt ning  täiesti õige, et elupäästevõimekus on pea olematu ja seda mitte vaid maal vaid ka Tallinnas.  Nüüd kus probleem on kasvanud üle pea ja arstide streik on katastroofi esimest korda väljajoonistanud, on asutud kriisi lahendama. Tulemas on suuremad rahad ja tark inimene , kiirabi juht, suudab tekkinud peataolekust lõigata parima.  Planeeritud on brigaade ohtralt juurde tekitada, koos rahastamisega loomulikult ja suured tegijad on otsustanud igaüks lõigata pirukast võimalikult suure tüki, väikesed kiirabipidajad ebaõiglase konkurentsiga väljasuruda ning seda kõike parema teeninduse sildi all.  Kogu see olukord, kirjeldatud Jõgeva haigla peaarsti poolt Postimehes, meenutab  kolme näljast  haid rebimas tükkideks eriti mahlast lihatükki. Iga brigaad tähendab raha, iga uus brigaad veel suuremat raha,  väikeste kiirabipidajate jõuga inkorporeerimine  toob kaasa kolmele tegijale suure kasumi.

Mulle Kohila, Märjamaa, Losa brigaadid!!!

Mulle Kohila, Märjamaa, Loksa brigaadid!!!

Arstibrigaadide likvideerimine suurendab rahasummat veelgi. Ja kõike seda põhjendatakse  suurenenud töökoormusega ja tõsiasjaga, et kiirabis on muutunud töö iseloom, mille tõttu arstibrigaadi kutseid on vaid kümnendik kogu tööst.

Õige, Jumala õige ja mitte keegi, ka ministeeriumi ametnikud ning poliitikud ei soovi küsida, miks??? Kiirabiteenus on üks kallimatest teenustest meditsiinis, meeletult kallid autod, kolme inimese palgarahad, üüratu bensiinikulu, hinnast rääkimata. Loome juurde kümneid õebrigaade ja mitte keegi ei soovi/oska/ taha küsida, miks. No miks, tont seda võtaks, kui inimeste arv Eestis väheneb sadade tuhandete jagu? Kiirabide koormus on aga kasvanud pea kolmandiku ja Tallinna kiirabibrigaad teeb juba 30 kutset ööpäevas.

Kas me saame siis hukka mõista kiirabipidajaid kui nad selles sogases vees suuri kalu püüdma hakkavad ja kiirabimaalima ehtmilitaarsete meetoditega ümberjagama valmistuvad.  Millal hakkavad mõtlema ametnikud, keda need samad suured tegijad oma meilides kiirabist mittejagavateks ministeriumitibideks nimetavad ( vt eilne Postimees).

Alustaks kogu seda segapudi kokkulappamist küsimusega, millele peaksid vastama tervishoiupoliitikud.

Milleks on Eesti Vabariigile vaja kiirabi??

Vastus on kirjas  TERVISHOIUTEENUSTE KORRALDAMISE SEADUSES

§ 16. Kiirabi mõiste

(1) Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.

Kas eluohtlikus seisundis mürgistus, trauma või haigestumine vajaks arsti olemasolu brigaadis?  Enamik nõustub, et vajaks küll.  Milles siis asi? Vastus lihtne. Dr Adlas vastas sellele ise alles paar päeva tagasi. 1/10 kutsetest oleks vaja arsti abi.  Riigikontroll M.Oviir oli veidi leebem viis aastat tagasi kui ta  auditis tõdes, et oma seaduses ettenähtud tööd teeb kiirabi  alla veerandi kutsetest.  Leebelt võttes rikub  3/4 kutsetest kiirabi tervishoiuteenuste korralduse seadust. Mängib perearsti, teeb tervisekontrolli, kleebib plaasterid, lahendab sotsiaalseid probleeme, osutab taksoteenust  ehk teisitisõnu leevendab esmatasandi arstiabi puudumisest tingitud pingeid ja koos sellega hävitab kiirabi personali töötahet.

Tublid ministeeriumiametnikud loevad pingsalt iga kiirabikaarti, otsides sealt ravivigu, õigekirjavigu ja valesti pandud komasid, Kellelegi ei ole tulnud mõttesse kaart kaardilt analüüsida, mis põhjusel kiirabi teeb tööd, mis ei ole seadusega nende pädevuseks.

Kas haige ei ole pääsenud perearstile?

Kas perearst on ilma haiget vaatamata kohe loopinud probleemi kiirabile?

Kas omavalitsus on jätnud täitmata oma funktsiooni ja ei ole taganud haigele vajalikku transporti analüüsidele, eriarstile, perearstile?

Kas puudega nimesel puudub teave sotsiaalsetest teenustest omavalitsuses?

Kas kodanik on lihtsalt nahaalne ja kuritarvitab kiirabi?

Milleks on Eesti riigil kiirabi???

Kui kiirabi teeks endale seaduse kohustuseks pandud tööd, kas oleks vaja lisaks  kümneid kalleid lisabrigaade?? Kuivõrd õigustab kiirabiõde patsiendi lootust saada kiirabilt (pere)arstiteenust?  Aga veel, ka nendest lisabrigaadidest tuleb mõne aasta pärast puudus, sest perearstid on kiired õppijad.  Haige helistab, vastuvõtt on täis- kutsuge kiirabi. Kõndiv haige vajab transporti haiglasse- kutsuge kiirabi. Riik doteerib miljonitega perearstide tööd, kusjuures need kes on tagasihoidlikumad saavad vähe, nahhaalsed kuritarvitavad kiirabi süstemaatiliselt ja lahendavad nii suure hulga logistilisi probleeme.

Ja ikkagi, kumb teenus on kallim? Loomulikult kiirabi.  Seega on kiirabi  punniks alarahastatud perearstisüsteemi lekkiva s–avaadi ees. Lisaks uputavad õebrigaadid täiendavalt EMO-sid, sest perearsti asendamiseks neil pädevus puudub ja lahenduseks jääb sõit EMO-sse.

See probleemipunar on kiirabikriisi veealune osa. Aga  lõhnab pahasti ja seega ei tasu torkida, valimistel lisaboonuseid ei too. Tegeleme pigem millegagi, mis näib reformina. Suurendame brigaadide arvu, paneme õed sõitma 6 kuuse ettevalmistusega pärast med kooli lõppu, tekitame tormi veeklaasis seoses randevuuarstidega ja selle  segaduse varjus jagame kiirabituru ümber ning nullime väikesed tegijad. 1 unts probleemilahendust on asendatud 100 untsi askeldustega, tsirkus kestab edasi ja kiirabiõed pagevad järjest suuremates hulkades 1-2 aastaga välismaale.

Muuseas, momendil seadusandlus ei võimaldagi kiirabil teha oma seaduses sätestatud tegevust, sest sama seaduse  teine lõik nullib esimese täielikult.

§ 17. Kiirabi osutamine

(1) Kiirabi osutab kiirabibrigaad häirekeskuselt saadud väljasõidukorralduse või muul viisil saadud teabe alusel.

Häirekeskus allub Siseministeeriumile , kellel on inetult üteldes pael, kuhu kiirabi välja saata. Kutse võetakse vastu kõigilt, kellele onu Lenin on selgeks õpetanud numbrid 1 ja 2. Saata välja ja kiiresti, peaasi, et keegi ei kaebaks. Oma piirkonnast välja, brigaadid risti üksteisele vastu sõitma, tuhanded kilomeetrid, sajad tuhanded Eurod bensiiniraha. Eluohtlikkuse mõiste ei puutu üldse asjasse. Pole ka pädevust, seadusandlusest rääkimata, et eluohtlikku seisundit tuvastada. Õnnetud päästekorraldajad tantsivad tublide tuletorkijate muusika saatel ja üks lollus ajab teist taga. Mis on kaheksa nädalasel rasedusel tegemist sünnitusega? On, sest prioriteet, millega kiirabi väljasaadetakse  on sünnituse oma. Aga 24 tundi rasedust? Loomulikult sünnituse kood.  Perearstide plaanilisi transporte ei tohi naha päästmiseks prioritiseerida kui transporti vaid kui haigestumist. Transpordid haiglate vahel.  Surma konstateerimine vanadekodudes, voodist maha kukkunud vanakese tõstmine voodisse jne, jne.

Küsida võib kõike

Küsida võib kõike

Ja selleks on vaja kolme inimest, kallist masinat ja veel kallimat aparatuuri??? Rikas riik see Eesti Vabariik. Ja nüüd loome neid brigaade juurdegi, ikka kalli raha eest ja võtame nendelt, kes on tõeliselt eluohtlikus seisundis ära võimaluse saada tasemel arstiabi??

Milles võiks siis olla lahendus?

Eelkõige anda poliitiline vastus, millist funktsiooni peab täitma kiirabi. 

Kui  kiirabi peaks olema eluohtlikus seisundis haigetele, siis on viimane aeg leida üles need instantsid, kelle tööd kiirabid hetkel teevad. Rahastada piisavalt perearste, et oleks tagatud haigete pääs arstile. Panustada täna ja kohe tervisekeskuste loomisesse, kus haiged saavad abi ka õhtuti. Kui haige vaatamata sellele  kutsub kiirabi ja ei ole eluohtlikus seisundis, siis muuta need kutsed tasuliseks. Kui perearst kuritarvitab kiirabiteenust, siis nõuda selle eest rahalist kompensatsiooni.

Defineerida seadustega eluohtlikkuse mõiste, et tagada kiirabiteenuse osutamise täpsed piirid. Eeskuju võib võtta põhjamaade seadusandlusest.

Viia lõpuks ometi läbi kiirabikaartide põhjal täpne analüüs, mis on töökoormuse suure tõusu taga ja leida lahendused vastavalt sellele.

Vaadata ümber brigaadide paiknemise logistika ja kohandada see elanikkonna  praegusele tihedusele. Avada 3-4 uut kiirabibrigaadi.

Kuna perearstid alluvad nüüd lõpuks ometigi Tervishoiuametile, siis kohustada iga perearsti täienduse korras aastas sõitma 2-4 valvet kiirabis stažöörina. 

Takistada haipoliitikat ja kiirabituru monopoliseerimist.

Kui aga leitakse, et kõik peab jätkuma nii kui siiani, siis palun;

Sõnastage ümber kiirabide tegevuse põhimõiste seadus!!!

Miks mitte kasvõi nii: Kiirabiteenus on ambulatoorne teenus, kus osutatakse meditsiinilist, sotsiaalset ja transpordiabi elanikkonnale.

Ja siis loogem  uusi brigaade kümnete kaupa, võttes sinna värskelt Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud õekesed, aga miks ka mitte 6 kuud õppinud parameedikud. Ja las siis sajad kiirabibrigaadid vuhisevad mööda maad, EMO-d ägisevad, randevuuarstid mängivad tola ja prisked summad kuhjuvad paari monopolisti tagataskusse, kes nagu Postimehe artiklist nähtub, ei ütle selle eest aitäh vaid hammustavad selja tagant kätt, mis neid lahkelt toidab.

Maavanematele, kes nüüd kurdavad, kuidas nad on kiirabireformis kõrvalejäetud ütleksin vaid üht. Kus te olite, kuid kiirabide koormus taevasse tõusis? Kus te olite kui teie kiirabid osutasid maakonna sotsiaalteenuseid?  Veel ei ole hilja. Visake pintsak maha, pande dressid selga ja minge nende juurde. Ei mitte ülemuste , need saatke üldse minema lõunale vaid tegelike töötegijate juurde. Küsige ja kuulake….

Veel ei ole hilja, aga varsti on. Õigus küll, maavanemate seltskond on ju parteistatud ja broilerivanne ei luba.

Eks siis tehke nii nagu ütles üks Eesti luuletaja:

Magage, magage

ärge avage oma silmi!

Uni tuleb kasuks kauaelamiseks

tõukudele ja molluskitele!

Parameditsiiniline, sotsiaal-, transpordi- ja hingeabi ( vahel ka kiire)

Parameditsiiniline, sotsiaal-, transpordi- ja hingeabi ( vahel ka kiire)

3 thoughts on “Okkalised arutlused kiirabireformist.

  1. Aitäh Mare, et sellest kirjutad. Mina ei oskaks seda jama paremini sõnastada, kuid mõtted on mul olnud täpselt samad. Loodan südamest, et seegi blogi sissekanne samasuguse vastukaja leiab, kui nendest õnnetutest lastest.

  2. Olles ka juba pea kakskümmend aastat kiirabis tööl, siis ei saa praegu enam aru kas asi on minu kibestumises või sellest, et kaua juba töödatud või viga süsteemis. Kuulates ja arutades kollegidega tundub, et ei ole mina ainuke toriseja, kellegile ei meeldi praegune olukord…ei meeldi see kellegile. Minu arust tuleks alustada didpetserite tööst, kutsujate omavastutusest jne. siis alles selguks kas on üldse vaja juurde kiirabi brigaade või tuleks neid üldse vähendada ja selle arvelt töötajate palka tõsta. Ühesõnaga, kui need mõtetud ja lollid kutsed ära jääks ja teeks ainult kiirabi tööd siis suudaks vähema tööjõuga küll. Aga nagu aru saada siis juurde tahetakse teha brigaade sel eesmärgil, et tulevikus kolm suurt hästi ära elaksid ja niigi vaeselt riigilt raha välja pumpaksid.

    • Karjume siis koos, kallid kolleegid!! Muuseas, maavanemate reaktsioonist ajalehtedes. Maavanem kurdab lehes, et maapiirkondade kiirabid peavad ikka jääma maavalitsuse haldusalasse, sest ( NB!) KIIRABID TEEVAD MAAKONNAS KA SOTSIAALTÖÖD, MIS ON VÄGA VAJALIK!!!!. Tule taevas appi. Meditsiini õpetatakse Tartu Ülikoolis ja Meditsiini Kõrgkoolis. Sotsiaaltööd õpetatakse Tallinna Ülikoolis. Kas need jobukakud ei saa ükskord aru, et need on erinevad erialad. Ja seda peetakse maavanemate tasemel normaalseks, et kiirabid teevad sotsiaaltööd- kolm inimest, kallis aparatuur, eriväljaõpe, kallis masin. Selle asemel, et palgata juurde sotsiaaltöötajaid, aga selleks on vaja raha, võtame tasuta riigi poolt pakutavat teenust, mis sest, et kiirabiinimesed ei oska teha sotsiaaltööd. Ausõna, ma olen mõlemat eriala ( sotsiaaltööd magistri tasemel)õppinud ja tean seda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s