Kas sa julged olla Hea Inimene ?

Skandaal aastavahetuse postituse ümber, milles ma kirjutasin Eestimaa lastest ja sellest mida nägin, on nüüd emotsioonidest kirju ja kõik endast lugupidavad väljaanded on pidanud vajalikuks lisada midagi kohalikku apokriivasse. Kommentaarid nõuavad minu peaaegu et risti löömist ja vähemalt psühhiaatrite juurde püsiasukaks kolimist.

Paar päevakest kogusin mõtteid, sest ühtegi suppi ei sööda nii palavalt kui see kokku keedetakse ja pealegi- solvumine ja negatiivsed emotsioonid on kõige viimane asi, mida veel juurde tekitada on vaja. Nüüd on aeg arutleda.

Parandame siis alguses mõned epatäpsused. Ükski minu kolmest asjasse puutuvast postitusest ei organiseerinud abikampaaniat, ei riiklikku ega regionaalset. Mõni päev pärast esimest posititust kirjutas mulle laste ema ja selgusid nii mõnedki üksikasjad. Noor ja naiivne, natuke abitu naine kirjutas, kuidas ta oli ise ehmunud sellest, mida nägi, kuidas ühe lapse isa lisaks veel talle luiskas kukkumise kohta. Jutt oli piisavalt isiklik, aga kohe sai blogis kinnitatud, et lastel on olemas kodu, kus nad saavad teistmoodi elada. Lisaks veel südamlik palve, et lapsed ei saaks sellistest külastustest  templit mällu kogu eluks.  Laste elukoha kohta kõikides tekstides puudus igasugune vihje ja huvitav, kuidas sai see märkimisväärselt laste elu mõjutada?

Aga, jah, meil on ju kolmas osapool, kes ennast lahkelt tutvustas- Saue vald, kes avastas, et nüüd on viimane aeg tasumise tunniks, sest valimised ju ka pea ukse ees ning pisivaldade tragöödia on ametnike vähesus ning pensionile lähedane iga ehk nagu mu Tallinna Ülikooli kursusekaaslane kunagi tabavalt ütles, on paljude pisivaldade ametnike üldine seisukoht, et neid tuleb matta koos kirjutuslauaga. Ja nüüd ähvardas mingi kaabaktohter nende kindlalt seisvat kirjutuslauda , erinevad asjamehed esitasid ebameeldivaid küsimusi ja nii viskusid kohalikud  ametnikud ambrasuurile, hoolimata sellest, et avalikkusele ilmutati juba probleemse pere elukoht ja tegelikult alles nüüd võisid need inimesed sattuda laiema personaalse tähelepanu alla. See antud hetkel enam kohalikke  tegelasi ei huvitanud ja pori loopimine läks lahti. Ainult, et iga peotäiega pudenes ikka rohkem muda peale minu teiste  asjaosaliste peale. Natuke meenutab kogu see strateegia Harju maavanema hiljutisi vägitükke, aga olgu sellega kuidas on.

Mõned täpsustused siiski. Kuidas selle ” isa” alkoholitarbimisega siis on?  Valla arvates kohe täitsa kaine mees? Muuseas, kõik meie joomatõbised kinnitavad pärast nädalast tsüklit, et nad kohe üldse napsi ei võta või veel veenvam, tarbivad õlut viinapitsi kaupa 50 grammi korraga. Inimene ise usub seda siiralt, see ju alkoholismi põhitunnuseks ongi, et inimene eitab oma liigtarbimist. Ohver ise usub, aga koolitatud ametnik?? Kuulge, kuidas on kahe pitsi õlle muinasjuttu puhuva ametmiku enda suhe kangema kraamiga? Vaevalt on vallas teadmata tegelik tõde. Selle mehe elustiilist tingitud terviseprobleemid on tallanud laia raja kiirabi andmebaasi.  Delikaatsed isikuandmed ei ole avalikult arutamiseks, kuid kohtus, näiteks, on nad kaalukas argument.  Kui aga lapse isa nüüd tõesti nii hullusti ehmatas, et muutus alkohoolikuks, kes enam alkoholi ei tarbi ( vähetõenäoline, kuid võimalik) on loo kõige vägevam ime toimunud. Kasvõi ühe inimese muutmine kaineks alkohoolikuks on vägitegu, mille eest peaks aukirja andma ja mitte maapõhja  manama. Aga see on varsti selge, sest regulaarne terviserike annab ennast vastasel juhul kohe teada ka digimärkmetes.

Veel küsitavusi. Laste mõlemad isad ei maksa lastele toetust, pole raha, aga üks neist jaksab pidada mitmetoalist korterit ning seal isegi remonti teha??  Ja vald ei tea asjast midagi? Ei teadnud, kuni kõrgemad asjapulgad nendelt küsisid probleemse üksikema eksisteerimist nende vallas. Noor, 24 aastane naine, kaks last, kumbki eri isalt. Toetust ei saa, haridus napivõitu ja  mitte midagi vald ei tea? Pole käinud abi küsimas? Ja kui ei tulegi? Leitakse jälle  katastroofilises olukorras pere, EE kirjutab loo, ” Kirjutamata lugu” teeb saate, inimesed on vihased, kus on ametnike silmad?? Miks keegi ei informeeri?

Lastekaitse ja sots töötajad ei saa sekkuda kui ei ole infot, ressurssi ei ole ja kogu selle kehvapoolse loo juures ütleme, et kõik on korras ja ikka suunaga viie rikkama riigi poole.  Pered elavad kuuris, kokkukukkuvates hurtsikutes koos söödikutega ja peaasi, et keegi ei räägiks.  Kust tulevad Kodutumde saate pered? Valitakse kümnete ja kümnete samasuguste seast välja. Kuidas elasid Tartus lapsed koos isaga? Lagunevas hurtsikus ja ametnikud väitsid saatejuhilegi, et kõik on OK.

Mulle meenub, et mitu aastat tagasi katkes kannatus ühel teisel brigaadijuhil  kui nad leidsid pisikeste lastega naise koos mitmete ” isadega”  elamas- puukuuris. Talvel, muldpõrand, söögiks ködi, mida hea perenaine ei paku isegi sigadele. Pisike tibu oli kopsupõletikus ja nii sai need lapsed haiglasse viia. Aeg oli teine, avalikustati vald ja televisioon käis isegi seda puukuuri filmimas.  Kohalikud vallaametnikud väitsid ka siis, et inimesed ise tahtsid nii elada ja kõik on parimas korras. Kisa oli nii suur, et perele leiti sotsiaalpind teises asulas…… ja unustati.  Brigaadijuht meil aga ei unustanud. Poisike meenutas talle tema enda poega ja nii ta hakkas perel külas käima. Totaalselt toimetulematu ema, pidevalt vahetuvad ” isad”, mitu kiivakiskuvat elukest ja nagu mäletan, neid tuli veel lisakski. Nüüd on aeg läinud, üles on kasvanud koolikohustust ignoreerivad ja juba ka hälbelise käitumisega noored.  Puudusid tugiteenused, abi. Probleem peideti silma alt ja …karavan liikus edasi.  Pisivaldadel ei saagi kunagi olema  raha reaalse sotsiaalabi andmiseks, ma ei räägi toimetulekutoetusest vaid kallistest tugiteenustest, tugiisikutest, -peredest.  Aga pisivallad ei suuda ikka kokkuleppida ühinemises teistega, et mitmekesi panna  järelvalve toimima, sest muidu ei täitu  ametnike unistus- saada maetud  koos kirjutuslauaga.  60% lastest elavad omavalitsustes, kus puudub lastekaitsetöötaja ( nii vähemalt kirjutas PM) ja see ei ole põhjustatud, et inimesed ei taha aidata vaid tõsiasjast, et raha ei ole ja seetõttu on parem kui ei  liigu ka info. See, et kohalikud ametimehed on nördinud  on igati mõistetav. Tegelikult on ju nendel raudkindel rahva mandaat- õhuke riik ja madalad otsesed maksud.  Selle raha eest ei saa rohkem, eriti seal, kus inimesi  elab  vallas tuhatkond ja maksu nendest maksab ehk mõnisada.

Nõutuks teeb pigem inimeste ja kommentaatorite suhtumises. Kord saan ma sarjata, et ei tee piisavalt  ja kuu hiljem, et teen liiga palju. Otsustage juba ära. Antud hetkel, seal ja tol hetkel ning sellel informatsiooni alusel oli kaks võimalust. Teha midagi nende ( ja mitmete teiste ) laste heaks või panna toauks kinni ja unustada. Seda viimast ma ei suuda ja ei soovi kunagi suuta.  Jabur on ikka ja taas selgitada miks  öösel vastu suuri pühi, ei ole võimalik kedagi  sotsiaaltöötajatest kätte saada. Ma olen ka suurema omavalitsuse ukse taga tööpäeval kell 17 ajal abitult palunud, et keegi ometi ära kuulaks ja vastuseks on olnud vaid tõdemus, et tööpäev on läbi.

Kas ma teeksin midagi praegu teisiti?  Tol hetkel olnud informatsiooni ja situatsiooni alusel – mitte midagi. Isegi praegu näen ma unes seda verist lutipudelit ja kogu seda situatsiooni ning ärkan. Ei, ma ei teeks midagi tollest ööst ja  hilisematest päevadest teisiti. Kui ausalt ütelda, siis omavalitsuse reaktsioon on täiesti mõistetav, aga kogu see ilkumine kommentaariumis ei lähe mitte üks raas korda. Mul on üks kohtunik, muuseas äärmiselt karm, ja see on südametunnistus. Selles loos ( kaugeltki mitte kõiges mida teen) mõistis see kohtunik mind õigeks.

Tunda kaasa ja üritada teha kõik, et võidelda  kurjuse vastu on mulle inimeseks olemise põhitunnus. Mittereageerimine oleks olnud kuritegu mitte ainult nende laste vaid minu enda vastu. Ükski kommentaar, nii ilkuv kui see olla ka saab ei saa võtta mult empaatiat ja samastumisvõimet, sest see on ainus, mis on tähtis, minu varandus.

Kurvaks teeb hoopis muu. Alles me lugesime kuidas noor inimene üritas aidata kaubanduskeskuse juures abi küsinud last. Jah, ma tean, et nooruk lõpuks keeldus abist, aga see on üks  tahk probleemist. Lugesin alates esimesest kajastusest kahjuks ka kommentaare. Milline tigedus neist hoovab.  Kurjus, jäine ilkumine ja sarkasm. Mis on selle eesmärgiks? Tappa järgmine kaastundlik hing ja muuta ta omasarnaseks hingeliseks jätiseks? Jah, Eestimaa elu on täis ignorantsi. Nagu kala hakkab haisema peast, nii levib see ülevalt alla kogu ühiskonnas. Igal võimalikul juhul antakse rahvale mõista, et neist ei hoolita mitte üks raas. Demagoogia- kord on meie juhtoinal elektriarve 10% tõusnud ja paari päeva pärast hoopiski langenud, palgatõus politseis, mis on tegelikult hoopis mugav viis ülemuse palka tõsta. Suur kisa õpetajate palga ümber, “tõus” näeb välja aga hoopis teistsugune kui kiideldakse. Pidev teadaandmine, et me oleme vaid neutraliseerimisele kuuluv lumpen ( hr Langi briljantses sõnastuses)  levib roisupilvena ülalt alla. Töökohtadesse, ülemustelt alluvatele, omavalitsustesse, inimeste omavahelistesse suhetesse, perekonna ja  laste omavahelistesse suhetesse. Seda tigedust võimendab vägevalt neljas võim ehk meedia ja paljud, kes siit pagevad, on korduvalt tunnistanud, et põgenevad just tigeduse  eest.  Kui keegi üritab vastuvoolu ujuda, siis uputame ta mürgistesse ja anonüümsesse kommentaariumisse, sest keegi ei tohi olla teistsugune.

Kallis tundmatu noor, kes sa südame sunnil üritasid aidata last, kes küsis marketi parkimisplatsil süüa. Ma ei tea kogu selle loo tagamaid, aga palun sind väga. Ära luba endalt võtta seda, mis on kõige olulisem- sooja ja kaastundlikku südant.  Palun, ära lakka hoolimast iroonilise kisakoori kiuste.  Kõik ei lähe nii nagu esialgu tundub, aga see polegi oluline. Tähtis on see, et me jääksime iseendaks.

Sellel  lool  on minu jaoks veel üks ja määrav tähtsus. 10 aastat teeme me väärtuspõhist esmaabikoolitust lastele, mis kannab nimetust ” Hea inimese ” koolitus. Üks inimlikuks  kasvamise reeglitest on järgmine.

HEA INIMENE JULGEB ÕNNETUSI ÄRA HOIDA!

Tundub, et enamik inimesi sünnib kaastundmisvõimega ja pisikese suunamisega kuuleb laps kui õnnetus hüüab tulles. Meie sees olev eetilise võla tunne peaks meid sundima tegema kõik, et seda ärahoida. Kui me aga õnnetuse kisa ignoreerime, siis järgmine kord hüüab see  juba nõrgemini ja veel nõrgemini ja siis ei hüüa enam üldse ja nii kasvavdki üles  julma ning külma südamega inimesed. Oli see nüüd aasta või paar tagasi kui Reporter tegi eksperimendi.  Tartu bensiinijaamas mängis näitleja roolijoodikut. Sõitis kohale, kõikus autost välja, lällas pudel käes ringi. Teda nägid sajad kodanikud, aga mitte keegi ei valinud numbrit 110. Oli see nüüd juhus, et mõne päeva pärast sõitis roolijoodik Ida Virumaal maanteel surnuks mitu inimest, kusjuures joobe suurus andis alust arvata, et autojuhi  sõidustiil pidi ikka väga eriskummaline seal Peterburi maanteel olema. Temast sõitsid mööda kümned ja kümned inimesed, aga häirekeskusesse laekus esimene kõne alles avarii järgselt. Õnnetus oli juhtunud ja noored elud hukkunud.

Miks? Vastuse andsid V klassi õpilased, kellele 3 aastat tagasi sai ” Hea inimese” koolitust teha. Nad vastasid: “Me ei julge õnnetust ära hoida, sest siis peetakse meid luuseriteks!”. Juba nemad olid omandanud meie ühiskonna reeglid, et mida ükskõiksem, seda suurem tegija. Kaasatundmine ja abistamine on karistatavad, väärivad hukkamõistu ning solvamist.  Ka täna küsisin ma esimese klassi õpilastelt: ” Kas sinus on nii palju kangelaslikkust, et julged õnnetust ära hoida? Ka siis kui sind ei mõisteta või mõistmise  asemel hoopis su üle irvitatakse?”

Sama küsimust olen ma sel kuul endale esitanud kümneid kordi.  Kas õnnetus karjus tol ööl selles kodus?  Vastus on jah. Kas ma suutsin teha kõik endast oleneva, et see kunagi enam ei korduks? Vastus on taas jah.  Kas ma suudan seda teha taas kui õnnetus  karjub sõltumata kriitikatormist minu isiku, juuste või kehakuju pärast? Vastus on kolmandat korda jah.

Nädala pärast alustab meie ühing taas tuhandete laste koolitamist ” Hea inimese ” projekti raames.  Ma võin nii suurtele kui väikestele selge pilguga otsa vaadata ja teada, et ka siis kui on väga raske, saab panna käe ette kurjusele, samastuda nendega, kes enda eest seista ei suuda.  Lihtsalt, olla inimene.

Kas sa julged??

Kas sa julged??

12 thoughts on “Kas sa julged olla Hea Inimene ?

  1. targad, head ja ilusad mõtted!
    aga – kuna jutumärkidel on eesti keeles tihti pilkav funktsioon, võiks need pealkirjast ära võtta. projekti nimes sobivad need küll.

  2. Olen teinud tööd tänavalastega. Puutun kokku ka praegu laste ja noortega, puuetega inimestega ja nendega töötavate inimestega. Ja nagu oma fb kommentaaris, peale artikli ilmumist, kus sotstöötaja ütles, et selle perega on kõik ok, et pole tegemist isegi riskiperega mitte, ütlen ka nüüd, et Te tegite kõik õigesti. Ja et Teie käsutuses on ka piisav arsenal med. teadmisi ja ka sotsiaaltööalaseid teadmisi koos terminoloogiaga, et ennast ja oma heategu ära kaitsta. Oleks tore kui kohtus, sest
    kohus on kohustatud ära kuulama mõlema poole argumendid. Ajakirjanik ei ole ja sotsiaaltöötajal ilmselt ei ole ajusid. Samas ma leian, et EV peaks nüüd legaliseerima selle sotstöötaja väite, et olukord, kus on väikesed lapsed a järelvalveta b purjus inimese territooriumil c isoleerimata elektrijuhtmetega põrandal, ei kahjusta nende heaolu ega ole oht nende elule, siis oleks ju ometi kustki edasi minna… Sealt saaks tekkida alles edasine diskussioon, sest kiirabiarstina Te ju enam-vähem teate, kui tark on Teie patsient… Kasvõi see ajakirjanik, kes ilusa loo kirjutas ja muu hulgas ka täheldas, et võibolla isal oligi pea veidi katki, siis see ei tähenda veel, et ta käed verised olid… Ta ei tea, et katkise peaga purjus inimesel on kindlasti verine nii pea kui käed ja veel ka kõik võimalikud muud kohad.
    Seega, tasub kahtlemata tähele panna kommentaariumeid. Eriti neid, kes kommenteerivad puuetega inimesi ja nende problemaatikat kajastavaid kirjutisi ja kes on alati veendunud, et niisugutstel tuleks juhtmed seinast tõmmata jne. See lihtsalt aitab selgitada teatud osa ühiskonnast, milles me elame.
    Tean noort liikluspolitseinikku, kes haaras umbes samasugustest tingimustest aastase tite, kes neile öösel koridoris vastu roomas, ületades oma ametivolitusi sõitis operatiivina Paldiskist Tallinna, andis lapse kuskile asutusse ja siis kummide vingudes tagasi Paldiskisse missioonile…
    Oo, ja ameerikamaal näeksid seesugused mitteriskivanemad oma lapsi ainult kohtu kaudu.
    Seega. Dr. Liiger, Mina olen Teie poolt ja ma tean veel paljusid inimesi, kes on Teie poolt ja kui tean kedagi, kes teemat ei käsita, siis selgitan olukorda.
    Nii et varustage oma auto kaameraga, toppige abivajajad autosse ja andke üle. Kirjutage raport, lisage fotod… Ja siis ei saa enam keegi arutleda teemal, kui ilus on nende elu tegelikult…
    Jõudu ja südameheadust!

  3. Kogu oma lugupidamise juures, avalikus blogis patsientide eraelu ja arvatavate diagnooside avalikustamine, kas see ei ole arstieetika rikkumine?
    Hädaohus lapsi aidata on kahtlemata iga kodaniku kohus, kuid sellest avalikult rääkida viisil, mis konkreetsete laste huve võib kahjustada või abi saanud pere tagantjärele halvustamine internetis, nagu käesolevas tekstis kahjuks on juhtunud, kas seda oli veel juurde vaja praegu?

    • Tänan kommentaari eest. Siin blogis võivad kõik mõtelda ja igal meist on oma arvamusele õigus. Ma ei saa vaid aru, kuidas just see postitus halvustab antud peret ja millised diagnoosid antud hetkel avalikuks tulid? Omavalitsuse tegelastel on igati õigus vassida ja minul ei ole õigus ennast mingil kombel kaitsta? Muuseas, toimetulematus ei ole diagnoos vaid sotsiaalne seisund, mis vajab abi.
      Ühes on teil aga õigus kui seda silmas peate. Küsimus on autoriõiguses. Siin blogis võib arutleda, väita ja vastuväita, aga kuidas sattus esimene postitus copy paste meediaväljaannetesse?? Kas DELFI küsis autorilt luba? Loomulikult mitte. Ma olen alati olnud ACTA vastane, kuid olude sunnil tõstatusid üles just küsimused autorlusest. Kui luba oleks küsitud, siis oleks see lugu seisma jäänud asjaolude selgumiseni. Üks asi on arutlede FB sõpruskonnas, mille moodustavad enamuses sotsiaaliga tihedalt seotud inimesed ja teine asi on sama teksti riputamine kollase värvinguga väljaannetesse, kus seda teksti kasutatakse klikkide väljameelitamiseks ning negatiivsete emotsioonide tekitamiseks. Milline on EV-s autoriõigus? Valla töötajad pöördusid oma üsna avaliku jutukesega ise ajakirjanduse poole, kuigi kahtlustan, et ka nemad ei prognoosinud oma suhtpaljastava lookese levikut kohalikust väljaandest kaugemale. Olen nõus , et blogi on avalik ruum, kuid kuidas on selles ruumis lugu autorlusega ja selle kaitsega?

      • Üks pisiasi veel. Tunnen ennast tõesti süüdi, et rääkides alkoholi kuritarvitavatest inimestest imbub sõnade vahele tõepoolest irooniat. Osaliselt on see tingitud mu enda lapsepõlvest, aga enamgi veel, pidevast kokkupuutest sedasorti rahvaga. Mõned päevad tagasi sai üks kiirabi töötaja purjus kodanikult raske saapaga vastu nägu kui ta tiris rööbastele magama jäänud inimese enne rongi tulekut sealt minema. Mis te arvate, kuidas näevad välja silmad ja nägu, mille pihta on lajatatud tanksaapaga kogu jõust? See on meie töö, meie riskid, aga teema on hell ja selles vallas hämamist ei kannata välja ükski erakorralise meditsiini meedik.

    • Ärme mimetame asju nende õigete nimedega… Ilustame ja klantsime tegelikkust ja siis ongi, vaatamata kõigele, ilus-klants Eestimaa valmis. Ja mis neist lastest joobes mehe valve all. Kuhu me sellise ämamaisega jõuda tahame. Mingeid isikuandmeid ja diagnoose pole ju olnud. Kirjutatud oli, et mees oli joobes ja verine. See ei ole veel diagnoos…Ühtegi nime pole nimetatud, Millele Te vihjata tahate??? Ah, et arst on eetika vastu eksinud!? Kas tõesti!? Ja Teie *südametunnistus*, nii laste kui arsti suhtes , on praegu eriti mõnusas ulmes, et oi , kui PALJU ma praegu head oma rvustusega head ja õiget korda saatsin…….
      Küll oleks hea, kui Teie suguseid inimesi oleks võimalikult vähem ja Dr. LIIGI taolisi oleks kordades rohkem.

      LP. DR. LIIK , jõudu ja tervist TEILE, TEIE nii raskes töös!

  4. Eesti ühiskond on nagu sibul. Peal on koor, mis läigib kuldselt. Kui hakata seda koorima, siis sisu on on kihiline ja ajab nutma. Teistpoolt piiri on pilt vast kõige ilusam – oleme väikesed ja tublid, rahandus on suurepärases korras – pole üleliigseid laene, ega midagi muud negatiivset. Kõigile eeskujuks.
    Siis tulb Toompea, mis kõrgub nii Tallinna kui muu riigi kohal. Ammu kaotanud sideme kohaliku eluga ja vaatab vaid väljapoole. Kohalik elu huvitab vaid sedavõrd, et saada uus mandaat järgmistel valimistel. Ja siis kiht kihilt ja Toompeast kaugemale on elu järjest mõrum, kalgim, hallim ja keerulisem.
    Väikevallad kiratsevad, kuid sellegi töö kaotamise hirmus ametnikud vabatahtlikult naabritega ei ühine. Sotsiaalsete tugiteenuste puudumine ja õhuke riik kasvatab järjest juurde hariduseta ja toimetulematiud noori. Puudub süsteem, kuidas eda muuta ja deklareerides, et igal lapsel on “kodus kõige parem”. Olgu see kodu siis loomalaudas või puusaras, alati on lihtsam öelda, et see on inimeste oma valik. Seal kasvavad lapsed, kes ei saa midagi ise valida ja ega neil ju reaalseid valikuid polegi.
    Oleme jõudnud sinna, kus Eestis on totaalne meedikute põud, mis veelgi ägedamaks läheb. Mitte kuidagi ei saa süüdistada inimesi, kes sellest hullumajast põgeneda püüavad. Võitled ja võitled nende tuuleveskitega, kuid lõpuks inimesed väsivad ja ka oma elu tahab elamist. Samas on aga süsteem, või õigemini süsteemitus meil selline, et kõige rohkem raha siin riigis läheb aurule ja vilele. Räägime, deklareerime , parandame, teeme ringi, viime ellu iga järgmise ministri ideid, maha võttes kõigi eelmiste omad. Loobime raha laias tuules. Kui muu Euroopa tahab loobuda hädaliste aitamisest muus maailmas ja keskenduda oma näljaste toitmisele, siis meie toetame endiselt . Sõdime riigikaitse sildi all jne. Oma rahvas ei huvita kedagi.
    Tahan tõsiselt tänada kõiki neid, kes juhindudes oma südametunnistusest, üritavad maaslamajaid üles aidata. Ei lähe ka ise kunagi mööda hädas inimesest ega loomast. Kui meid ikka veel mõnedki siin veel Eestis järel on, siis ehk on lootust, et kui praegune süsteem on ennast piisavalt “ära söönud”, on veel mõistusega inimesi, kes asju edasi ajada suudavad.

  5. Võibolla ma väljendusin liiga teravalt. Ma ei sea kahtluse alla, et lapsed vajasid tõenäoliselt sekkumist ja Teie tegevus väljakutsel ja nende laste aitamisel oli ilmselt hädavajalik, asjakohane ja kiiduväärt. Ma tean, kui palju on selliseid raskustes peresid Eestis ja toetan igati sotsiaalse närviga inimesi, kes veel soovivad abistada ja ei ole kalgiks ning tuimaks muutunud.
    Iseküsimus on selliste juhtude meedias käsitlemine. Blogipostituste lugejaskonda on võimalik parooliga piirata, kuni seda pole tehtud, on tegemist avaliku ruumiga. Avalikku ruumi postitades me ei tea, mis saab mõnest sõnast – kas kaovad suurema tähelepanuta või põhjustavad tormi ja nagu antud hetkel, jõuavad ajakirjandusse, saavad klikimagnetiks. Kindel on, et neid sõnu ja nende mõju enam tagasi ei võta. Selles seisneb ka minu etteheide, et kui perekond on juba saanud üle eesti kuulsaks, siis seda teemat veel avalikult lahata on ehk veidi liig, kuna enam ei ole tegemist anonüümse juhtumiga, vaid konkreetsete, tuvastatavate Inimestega. Oleme kõik koolis õppinud, et arsti ja patsiendi suhte asjaolud peaksid jääma ametisaladuseks. See on hädavajalik, et säiliks patsientide usaldus abiandja suhtes. Kui üks arst räägib ühest haigusjuhust avalikult ja kirjeldab trööstitut olukorda konkreetsete abivajajate kodus, siis tekitab see kahtlusi, kas arstiabi vajajatele on üldse tagatud, et delikaatsed andmed ei saaks üldsusele teadaolevaks. Sedasi kaob patsiendi usaldus ja tekib rohkesti probleeme.
    Arstid ja sotsiaaltöötajad on selles suhtes veidi kaitsetus olukorras, et ei saa avalikult lahata patsiendi/kliendi olukorda. See on paratamatu ja käib kaasas valitud elukutsega.

    • Kas kirjeldused nagu “verine mees”, “väikesed lapsed, kellel polnud süüa”, “tühi korter” või “isoleerimata juhe” on kuidagi isikuandmetega seotud? Kui räägite, et arst on rikkunud arstieetikat, siis paluks välja tuua konkreetsed kohad selle blogi postitustest, kus on kedagi konkreetselt avalikustatud. Anonüümne kirjutis avalikus ruumis on anonüümne kirjutis. Kui mõni vallaametnik on otsustanud välja uurida ja avalikustada selle anonüümse loo osalised, siis pöörduge palun vastava valla poole – või veelgi parem, kirjutage hoopis arvamuslugu, kus lahkate konkreetsete vallaametnike ebaeetilisust, siis õpivad loost ehk ka teised, kel kutse-eetikaga raskusi. Selle blogi autor kirjutas südamelt ära, mida ta oma töös koges. Kiirabiarst ei pea oma südamevalu ja muretsemist endas hoidma. Ta võib vabalt kirjutada. Anonüümselt muidugi, nii nagu siin ka tehti. Et ametnikud, kes asjaga edasi tegelesid, ei osanud vait olla – see ei ole siinse blogi autori probleem. Mina ei suutnud kokku viia isegi asulat või linna, kus juhtum aset leidis, konkreetsetest inimestest rääkimata.

  6. Väga haarav ja õige sõnumiga postitus, dr. Liiger! Eestlaste seas on kaugelt liiga palju mandunud hingi ja mugavust selles mõttes, et ei taheta end kunagi millessegi segada. Surutakse silmad-kõrvad kinni ja minnakse probleemist mööda, et see jumala pärast neid kuidagi ei puudutaks. See on vale, sest me oleme nii väikesed, et igaühel on võimalik teha proportsionaalselt väga suuri asju. See, kuidas Teie postitus algselt üldse meediasse sattus, on ju hea näide. Tähelepanu, mis sellega kaasnes, oli küll osaliselt negatiivne, AGA SEE OLI TÄHELEPANU. Selle pere olukord ei jäänud märkamatuks. Mina olen sundinud end alati sekkuma, kui miski südant või õiglustunnet riivab, aga vahel olen samuti silmad-kõrvad kinni surunud ja eemaldunud. Nüüd tean, et ei tee seda enam kunagi, sest mul ei ole õigust minema kõndida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s