Varjupaigast, MTÜ-dest ja meediast

Mul oli eile erakordselt ebameeldiv konatakt niššiajakirjandusega, täpsemalt Tallinna ühe kohaliku ajalehe ajakirjanikuga. Kogemus oli ebameeldiv, kuid õpetlik ja mitte ainult minule. Esimene ja üllatav tõdemus oli aga see, et kohalik Tallinna meedia on kõike muud kui korporatiivne  ja ei kajasta kaugeltki linnavalitsuse suhtumist.  Isiklik ja väga veenev kogemus tõestas, et vähemalt mõned lehed paljundavad ajakirjaniku isiklikku arvamust, kes on sisuliselt kirjutanud valmis loo enne kui  asjaosalistega üldse kohtuvad. Kogu  loos on niivõrd õpetlikke momente, et kulub kõrva taha panna kõigil neil, kellel kogemus sedasorti sellidega veel napim kui minul.  Minul on õppimist aga veel rohkem ja ma vandusin endale, et niisugusse ämbrisse ma enam teist korda ei astu!!!

Kõik algas sellest, et Kassiabi juhatusele helistas veidi kange keelega daam Pealinna lehest ning soovis tutvuda kassidega tegelevate ühingutega. Palus ilusti ning juhataja soostus. Tallinnas paiknev Kassiabi MTÜ ja ajakirjanik soovib tutvuda, milles küsimus. Mul juhtus olema vaba õhtupoolik ja nii ma suure kassikodu poole sammud seadsingi, teadmata milline ämber mind ees ootab.

Alustame siit õpetussõnadega: Kui ajakirjanik määrab kindlaks teema, millistes piirides vestlus hakkab toimuma, siis info peab täpselt jõudma inimeseni, kes ajakirjanikuga vestleb. Tegelikult peaks esmane kokkuleppija juba algselt ajakirjanikule teatama, et intervjueeritav vastab vaid nendele küsimustele, mis vastavad teema püstitusele. Hea inimese mängimine toob häda kaela. Kogu intervjuu peab  jääma etteantud  piiridesse. See on koletumalt raske, aga kõik kõrvalised küsimused tuleb kohe blokeerida ja mitte neile vastata. Kordan,  teema laiendamine toimub  märkamatult ja seda   õpetatakse  ajakirjanikele ülikoolis, kuidas samm sammult endale vajalik teave kättesaada.

OK, esimesed kümme minutit kulges vestlus ettemääratud piirides, kuigi oli aimatav, et prouakesel oli küllatulekuks hoopis teine eesmärk kui mõista, mis erinevus on kahel erinevat tüüpi varjupaigal- 14 päeva hoiul ning no-kill MTÜ-l. Mitmed korduvad küsimused viitasid, et sellist juttu tegelikult ei vajata ning ilmnemas on hoopis teised eesmärgid. Millised?  Kuhu suunda viivad küsimused:

Miks te oma tegevust ei laienda?

Miks te ei kirjuta projekte ja ei taotle Euroopast raha, et oma tegevust laiendada?

Miks te ei ehita toetusrahade toel suuremat varjupaika?

Sa üritad selgitada, sind katkestatakse, ajatakse kergelt närvi- see kõik on ettevalmistus põhiteema juurde asumiseks. Kassitubades edasi tagasi jalutades ei huvita inimest mitte olemasolev tegevus, kasside heaolu, üksikkarantiini täpne jälgimine vaid küsimus, miks me oma tegevust ei laienda?

Ja siis lajatati põhiküsimusega.

Miks Kassiabi sõdib Hoiupaiga juhatajaga, kuigi ise te väidate, et ei soovi laieneda ning projekte kirjutada?

Stopp! Siin oleks pidanud meie vestlus lõppema. Küsimus ületas eelnevalt seatud piirid. Normaalsetes inimsuhetes  ei suuda enamik meist vestlust katkestada ning kaasvestleja kindla sammuga ruumidest välja juhatada, see on teatavasti ebaviisakuse tipp. aga suhetes piire ületava ajakirjanikuga, oleks tulnud vestlus katkestada, viidata algselt kokkulepitud teemaderingile ning konkreetselt ja kindlalt inimene majast minema saata. 

Oleks mu kõrval seisnud politseinikust abikaasa, ma oleks seda ka julgenud, aga loomupärane viisakus takistas, kahjuks ei tulnud keegi vabatahtlikest ka toeks. Nii kujunes vahekord 2 ajakirjanikku minu vastu. Ilmaasjata, sest tegelikult oli ju teada, et edasine läheb ainult halvemaks. Küsimused muutusid järjest õelamateks.  Kontrollisin iga oma sõna, et see oleks kooskõlas juhatuse seisukohtadega, väljendusin nii leebelt kui see üldse oli võimalik, kuid iga küsimusega sai rohkem selgeks, et ajakirjanikul on lugu juba valmis ning meie oleme süüdistatavad. Vähe sellest,  sündmuste objektiivsest kajastamisest saab asi olema nii kaugel kui vähegi olla saab. Pigem kehtib reegel- iga sõna saab kasutada sinu vastu. Manipuleerimise kunst on kollase ajakirjanduse põhirelv ja ainsaks  vastumürgiks on vaikimine. Iga püüe oma seisukohti selgitada toob kaasa uue ja veel õelama rünnaku ning varsti sipled nagu naaskelsaba vatitutikus.

Ära proovi selgitada, sind ei soovita mõista. Iga tekstilõik kõlbab hiljem kontekstist väljarebida, et mitte ainult oma eelnevalt valmiskirjutatud lugu täiendada vaid isegi sulle organisatsioonisiseselt pöördumatult halba teha. Pea meeles, ükski ajakirjanduses ilmunud lugu ei ole absoluutselt objektiivne või võimalikult tõelähedane. See kajastab vaid antud ajakirjaniku subjektiivseid seisukohti, ajalehe peatoimetaja üldist maailmanägemist ning tihti ka ajalehe suurtoetaja ning finantseerija seisukohti ( kuigi nagu antud loos, ei tarvitse viimane eriti suurt rolli mängida). 

See kui osava manipuleerijaga meil tegemist oli, selgus puhtjuhuslikust vestlusest täna juba meie juhatajaga. Nimelt oli  antud inimehingede ” insener” helistanud meie juhtajale ning refereerinud meie vestlust nii, et juhtaja tõdes, et kui ma väljendasin ennast nii nagu ajakirjanik refereeris, siis on tegemist minu ja mitte Kassiabi ametliku seisukohaga. Seega on  meie ajakirjanikuproual võimalus artiklisse ka lisada, et MTÜ-s  on tegemist isikutevaheliste konfliktidega ning  üks ei tea, mida teine teeb. No on ju nii kui juhatus ei usu, et  liige täitis täpselt etteantud seiskohti Hoiupaiga ja tema juhataja suhtes?  Vabatahtliku refereering intervjuust oli ju teistsugune kui ajakirjaniku sõnad ning loomulikult muutus kohe ebausaldatavaks  organisatsiooni enda liikme sõna. Teisitsõnu suutis ajakirjanik genereerida organisatsioonis usalduskriisi. URAA, seltsimehed! Lähiajal on tal plaanis külastada Kasside Turvakodu ja õnneks ei tule neile  nüüd ajakirjaniku tegelik huvi nagi välk selgest taevast.

Aga see lugu ilmub mingil ajal ilmselt venekeelsest Tallinna ajalehes. Teeme nüüd eksperimendi, kus palun kõiki lugejaid osalema!! Lähtudes mulle esitatud küsimustest, kohapeal antud viidetest ja meie juhatusele antud refereeringust, kirjutan siia alles veel koostamata  loo, teadmata mida ajakirjanik kirjutab. Kui lugu ilmub, siis koos vaatame, kuivõrd ma mööda panin 🙂

Et ei tekiks taas vale arusaamist kordan, tegemist on meediaalase eksperimendiga, mille eesmärk on tõestada, et teatavatel juhtudel ei tule ajakirjanik kohale mitte tõest lugu kirjutama vaid oma peas olevale loole kinnitust saama. Seega peaks tema tekst teataval määral olema etteennustatav. Järgnev lugu ei kajasta minu seisukohti!!

Järgmise tekstiosa isoleeritud kopeerimine ning levitamine on blogi autori poolt keelatud.

Lugupeetud ja palavalt armastatud loomakaitsjat ja Loomade Hoiupaiga juhatajat L.K kiusatakse taga!!

Viimastel kuudel on alanud üldine laimukampaania, kus  rünnatakse Loomade Hoiupaiga  juhatajat ja süüdistatakse teda loomade julmas kohtlemises. Erinevad kassidega tegelevad MTÜ-d on saatnud protestikirju linnavalitsusse, süüdistus loomade väärkohtlemisest on esitatud ka politseisse.  Ajakirjanik on otsustanud olukorraga tutvuda.

L.K on sümpaatne inimene, kes on tunnustatud vene keelt kõneleva kogukonna poolt kui ainus tegelik loomakaitsja.  Ta lubab meid lahkelt oma valdustesse.  Käime ringi kassitubades- kõik on puhas ja korras. Ajakirjanik ei näe ühtegi plekiga ülelöödud ruumi, kus kassid mitu ööpäeva ilma söögi joogi ja liivakastita oma ekskrementides lamaksid. Ka veterinaaria kompleks on puhas, Uksest, millele on kirjutatud, mitte siseneda, meid sisse astuda ei lubata, aga selleks pole ka vajadust, sest juhataja kinnitab, et seal on vaid laod. Õudusjutud mitmekümmnekesi oma väljaheidetetel lamavatest loomadest on järelikult MTÜ-de vale, mida aga eesti keelses pressis laialt levitatakse.  L.K kurdab ajakirjanikule, kuidas põhiliselt eestlastest koosnevad MTÜ-d  teda põhjusetult laimavad.  Tegelikult ei soovi kassiühingud ise mingit koostööd teha, võltsivad andmeid ning ei võta ise loomi vastu, keelduvad metsikutest kassidest ja elavad mugavat elu annetuste toel, püüdmatagi oma tegevust laiendada.  Ükski nendest ei ole Tallinnale usaldusväärne partner ega nõustu tegelikult lepingulistesse suhetesse astuma.  Kahjuks ei mõista Hoiupaiga juhataja ennastsalgavat tegevust nüüd isegi Tallinna linn ning räägib üha sagedamine lepingu lõpetamisest. ” Ükski nendest kisakõridest ei ole nõus  tegelikult Loomade Hoiupaiga juhtimise vastutust võtma. Suur kisa ainult, ei midagi muud” lõpetab kibestunult L.K

Külastus MTÜ-desse.

Ajakirjanik külastab esimesena MTÜ Kassiabi. Tegemist on vana majaga, mis oma mugavuse poolest on tunduvalt halvemas seisus kui Loomade Hoiupaiga hubased ruumid. Meie küsimustele vastab Kassiabi vabatahtlik. Ta näitab erinevaid ruume, kohe on selge, et asutus ei tööta täiskoormusel. Tubades on keskmiselt 6-7 kassi. Kas see ei ole raiskamine?  Selgitatakse midagi kasside eripärast ja sellest et tegemist ei ole karjaloomadega, kuid see on väheveenev. Tegelikult  kinnitub L.K väide, et kasside organisatsioonid tegelevad vaid enesekiitmisega. Küsimusele, miks  kassiabi ei soovi oma tegevust laiendada, projekte kirjutada, uut maja ehitada, loomi kordades rohkem juurde võtta, ajakirjanik vastust ei saanudki. Väheveenev oli seisukoht, et tegemist on erinevat funktsiooni täitvate organisatsioonidega ja vabatahtlikutööga. Pigem ilmnes soovimatus teha sisuliselt seda rasket tööd, mida alatu laimu kiuste peab päev päeva kõrval tegema meie tubli loomakaitsja L.K.

Miks siis võideldakse  Hoiupaiga juhataja vastu kui sisuliselt ei pakuta alternatiivi? Vabatahtliku väitest ilmnes, et ideaalvariandis sooviks ta näha, et Tallinnal oleks  oma varjupaik ja lähivaldasid teenindaks Loomada Hoiupaik, kuid kummaski ei peaks olema juhatajaks L.K. Miks? Hetkel ta ei sobi sellele ametikohale psühholoogilistel põhjustel ja suhtlemisprobleemide tõttu.  Mida see tähendab ja mida arvab asjast MTÜ Kassiabi juhataja. Esitasime talle küsimuse. Vabatahtlik arvas, et L.K ei sobi oma ametikohale, kuna ta on psühh. Mis teie arvate? Juhataja selgitas, et tegemist on vabatahtliku isikliku arvamuse ja mitte Kassiabi ametliku seisukohaga. Siit selgub, et organisatsioonis valitseb anarhia ja üks ei tea, mida teine räägib. Oh, kuidas ajakirjanik igatses olla taas hubastes Hoiupaiga ruumides, kus alluvad täidavad vastuvaidlemata juhataja korraldusi. Kus valitseb kord!!

L.K on absoluutselt õigus. MTÜ-d oskavad vaid kisada ja laimata. Tegemist on laiskade  inimeste meelelahutusega, mida saadab suur turunduskampaania. Sisulist partnerit Tallinna linnale ning eriti Loomade Hoiupaigale neist ei ole. Totaalset tegevusetust selgitatakse erinevate varjupaikade erinevate funktsioonidega, aga ei üritatagi projekte kirjutada, palgalisi töötajaid hankida. Samas süüdistatakse inimest,  kes on lepingulistes suhetas omavalitsustega ja peab võtma vastu iga looma, kellest teatatakse. Vähe sellest, ükski neist nn loomakaitsjatest ei soovi sisuliselt võtta vastutust hoiupaiga juhtimise eest. Organisatsioonis valitseb segadus, mis viitab pigem isiklikule vihavaenule ja kättemaksule. Śellise organisatsiooniga ei olegi võimalik koostööd teha. Kahjuks ei ole seda siiani mõistnud Tallinna linn ning vaenab põhjusetult ainukest tõelist loomade sõpra ning kaitsjat- L.K.

Viimane aeg on vene kogukonnal astuda samme selle alatu laimukampaania lõpetamiseks. Meie rahvuskaaslane on süütu kannataja!!

Ja nüüd, ootame ära ilmuva artikli. Algab Bingo mäng.

Pisike Bingo loto mäng