Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus- I osa

Täna öösel kui torm mühisab ja puud kaarduvad, otsustasin  alustada ammu mõttes olnud artiklite seeriaga Eesti meditsiinist- tema hiilgusest ja viletsusest. Loodan, et nii mõnedki inimesed leiavad  mõtisklustes vastuseid neid piinavale küsimusele- miks?

Meditsiini tase on ülikõrge..

Pea 20 aastat iseseisvat Eestit.  Milline siis on see meie meditsiini tegelik seis? Teatavas mõttes on tulemused hiilgavad. Aparatuuri tase on märkimiväärne, operatsioonijärgse suremuse näitaja väga väike- võrdne Põhjamaa riikidega, jahmatav hulk pakutavaid kõrgtehnoloogilisi tervishoiuteenuseid. Ülimalt kõrgele kruvitud efektiivsus võimaldab pakkuda pea kõiki uusi ravitehnoloogiaid vaatamata sellele, et SKT-st meditsiinile ( just meditsiinile ja mitte sotsiaalhooldusele)  eraldatud raha on EL madalaim. Jah, meist vähem kulutab meditsiinile EL-s vaid Rumeenia. E-tervis, e-kiirabi, e- retsept jne … kestvad aplodismendid :).  Tegelikult ka, Eesti meditsiini tase on statistikas ülikõrge, aga….

aga…..

2/3 meedikutest töötab rohkem kui 40 tundi nädalas ja asjaosalised ise teavad üsnagi täpselt, et enamus õdedest, parameedikutest ning arstidest töötavad enam kui 80 tundi nädalas.

Keskmine arsti vanus Eesti Vabariigis on üle 50 aasta (TAI).

Praegu on meditsiinis puudu tuhatkond õde ja sadu arste.

Pea korra nädala avaldavad erinevad meediaväljaanded meditsiiniteenustega rahulolematute inimeste kirjutisi.

Meedikute rahulolu oma töötingimustega on madalseisus. Taas ja taas  saadavad Arstide Liidu eeskõnelejad tervishoiujuhtidele ja ajalehtedele hoiatusi, et meditsiinisüsteem on kokkukukkumas.

Ühtlase joana nirisevad meedikud tööle piiri taha ja nüüd mitte enam vaid noored vaid ka pensionieelikud ning .. üllatus, isegi meedikutest pensionärid.

Ajakirjandusest loetud artiklite põhjal tundub, et meditsiini hädades  on süüdi vaid rahaahned arstid, hoolimatud õed, ülbikutest harimatud hooldajad ja nahaalsed kiirabitöötajad. Viimasel ajal on meedikute sõimamisest saanud trendikaup, millega ajaleht tagab endale nii vajalikud klikid kui kommentaariumis saavad inimesed  valada välja oma hingesoppi kogunenud pettumuste taaga.  Tegelikult, kaval manööver, nõukogude süsteemi armastatuim propagandatrikk- kõik on üldiselt hästi, aga,seltsimehed, eksisteerib ükikuid puuduseid isikute tasemel. Katsumegi siis järgnevate kirjutistega analüüsida, kuivõrd on meditsiini probleemid genereeritud ultraliberaalset tervishoiupoliitikast ja rahva enda valikutest. Ei mingit irisemist ainult, plaanis on pakkuda ka mõtlemisainet, kuidas olukorda muuta.

Eesti meditsiinikorralduse poliitilised alused.

Eeldatavasti ei ole keegi meist niivõrd naiivne ja arvab, et  Eesti areng on mitme erakonna koostöö tulemus. Ei, nii meditsiin kui ka paljud teised valdkonnad on vaid ühe erakonna kujundatud- ultraliberaalselt. Milline on siis alusdokument?

RE erakonna sotsiaalpoliitika; 1995. ja 1999. aasta valimisprogrammis on sotsiaal- ja tervishoiupoliitikale pööratud vähe tähelepanu. Eeldus on, et heaolu ja sotsiaalse turvalisuse eest vastutab ennekõike üksikisik ja heaoluteenused on pigem turu, kui riigi kanda. 1995. aasta «Kodanike riigi» manifest, kus leitakse, et tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike turupõhine kaup: «Kui tervishoiuteenuste eest maksmine on ebahumaanne, miks siis toidu eest maksmine on humaanne? Arstiabi ei vaja iga inimene iga päev, söömata ta aga olla ei saa. Selle loogika järgi peaks ka toit ühiskonnas «tasuta» olema.».

Ja nii see saigi olema.

Järgnevatel aastatel erastati kogu meditsiin- SA-d, AS-is, OÜ-d, FIE-d. Mitte midagi ei jäänud riigi hallata. Tõsi küll, jäid mõnusad niidid, mis sidusid suurhaiglaid partei tagatubadega. Noh, need kõrgepalgalised nõukogud, kus tublid sportlased, näitlejad ja muud vahvad parteisõdurid istusid ja istuvad siiani kalli raha eest ja annavad nõu ( irw). Millist, see kujutlus jääb igaühe fantaasia hooleks.  Mida suurem haigla, seda enam otsesidemeid ja rahakraane. Nii avati Pandora laegas, riik kaotas kontrolli tervishoiu üle- turg otsustab.

Praegu on reaalsuseks olukord, kus kaks suurhaiglat otsustavad sisuliselt kogu tervishoiu üle. Määravad, millised maahaiglad kuuluvad kiirsuretamisele, millist taastusravi inimestel on lootust saada.  Verised mõjuvõimu ümberjagamissõjad, millest viimane kandis nime kiirabireform, aga sõjategevus jätkub ning ministeeriumil ei ole just palju sõnaõigust, kui siis valida pool ja kiita võitjaid. Kas polnud kõnekas kiirabireform, kus üks suurhaigla otsustas arstid kiirabisse jätta ning teine haigla mitte ja ministeeriumil jäi võimalus vaid kõrvalt kaagutada. Tõeline turumehhanism.

Turumehhanism tegelikkusesse.

Turumehhanism tegelikkusesse.

Ehk suurhaiglad seisavadki inimeste tervise eest?

Jama, suurhaiglad nagu kõik äriettevõtted tahavad teenida kasumit! Paraku, kõik tervishoiuteenused ei ole kaugeltki kasumlikud. Mõlema suurhaigla finantsjuhtide märjaks unistuseks on päev kui EMO uksest kärutatakse sisse kümneid 30 aastaseid mehi suurte südameinfarktidega, raskeid traumaohvreid, kalleid operatsioone vajavaid ägedas seisundis inimesi. Mida rohkem kalleid uuringuid,  keerulisemaid operatsioone ja protseduure, seda suurem on kasum. Ka eriarstide vastuvõtud kujutavad endast kuldmune munevaid kanakesi, kallid uuringud, plaanilined töö ja raha tuleb. Mõnusad sidemed partei tagatubadega loovad võimalusi omandada üha kallimaid diagnostikaseadmeid ning võidurelvastumine jätkub isegi kahe suurhaigla vahel, rääkimata siis konkurentsis kindlalt alla jäävad Tallinna haiglad.

Kanad, mis munevad kuldmune.

Kanad, mis munevad kuldmune.

Paraku, reaalsus on teine. Ühe ägedas seisundis ja haigla jaoks kasumliku haige kohta vajub EMO uksest sisse haigete vool, kes on rahalises mõttes rohkem kui ebasoovitavad- kroonilisi tõbesid põdevad ja pikka ravi vajavad haiged, kellele ei ole põhjust teha ühtegi kallihinnalist uuringut. Hullem veel, kui neid kohe EMO-st koju ei saa saata ja tulebki haiglasse panna, siis kümne päeva pärast saab selline humaansus karistada, sest  haigekassa rahastab ravijuhtu juba olulselt vähem ning mida kauem haige voodikohta ” kinni hoiab”, seda karmim on haiglale rahaline karistus.

Teine nn prügikala, mis EMO osakondi ummistab, on erinevad tegelikult esmatasandi meditsiinile kuuluvad ravijuhud- haigestumised, pisitraumad ehk perearsti klientuur. Miks see kontingent EMO-sse pöördub, vaatleme järgmisel korral.

Seega, suurhaiglate ärihuvid sunnivad neid võitlema iga kasumliku haige pärast ning seega jõuga väikehaiglaid hääbumisele sundima.  Liitumissoovi taga ei ole muud kui vaid majanduslikud kaalutlused -just business! Kas see on rahva huvides? Kui tekib ootamatu kriitiliselt äge terviseprobleem, olete “sobivas eas”, piisavalt lähedal suurhaiglale, siis kahtlemata on see teie huvides.  Jah, aga kui olete eakas, krooniliste valude, haavanditega kimpus, siis avaldub teile turumehhanismidele rajatud meditsiini pale kogu tema “ilus”. Paraku, need õnnetud, keda taas ja taas haiglate ustest välja juhatatakse, kiruvad oma õnnetut saatust mõnele osavõtlikule ajakirjanikule, kes produtseerib loo teemal kuidas õnnetu abivajaja hoolimatute meedikute poolt välja visati.

Kas sobib või ei?

Kas sobib või ei?

Tuld meedikute pihta, aga tegelikult see süsteem on komponeeritud 1995 aastal. ” Tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike turupõhine kaup.”. Eelkõige aga meenutame, et selle sotsiaalpoliitika rakendamiseks oli tarvis rahva mandaati ja 20 aastat on seda valimiskastide juures  taas ja taas kinnitatud.

Seega, eile ja täna määrab meditsiinipoliitika kaks suurhaiglat,kelle vahel toimub pidev konkurents ning ärapanemine.  See olukord on kaks aastakümmet leidnud heakskiitu ja tunnustust valijate poolt.

Järgmisel korral vaatame, mis peaks olema tervishoiu prioriteet.

 

5 thoughts on “Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus- I osa

  1. Vaatasin huviga le kolme suurhaigla (PERH, ITK; kliinikum) ja mõne kohaliku haigla nõukogud. Ei leidnud sealt sportlasi ega näitlejaid, küll aga majandusinimesi, juriste ja mõne arsti ka 🙂

    • Oi, aastaid on olnud. Tubli seeniorist näitleja, kes TV- s liigeste toidulisandeid reklaamib, oli ka sportlane ja teised asjalikud keskharidusega poliitbroilerid. Üksik tervishoiu juht kah lisaks. Poliitkompetententsi hulgi.

  2. Noo, aga allopaatiline meditsiin ju ei oskagi ravida kroonilisi haigusid, ja nagu Teie kirjutisest lähtub – pole nad ka lisaks kasumlikud. Usutavasti kemo”teraapia” näiteks on kasumlik, miks muidu see numero uno valik vähiravis.

  3. Tänud tulihingelisele doktorile ja arstile, Riina Raudsikule, kes mulle selle artikli saatis ja kes ka pensionieas jätkab inimeste aitamist-ravimist ja selgitamist, et oleme ju vabad ja iga arsti-õe kätepaar on vajalik ja kuldaväärt siin, sest meie väike kodumaa vajab tõsist abi igas eluvaldkonnas, vajab hoolimist-kannatlikkust, et jääda püsima.
    Ei tea ühtegi riiki, mis oleks peale iseseisvumist puhkenud õitsele paari kolme, isegi 10-20 aastaga; pigem vastupidi…meie, kes me küll pidevas võitluses tahame ruttu-kiiresti saada haljale oksale, ei ole võimalik, vaid peame läbima teatud etepid, näiteks, võitlus korruptsiooniga, võitlus alkoholiga, narkomaaniaga, nendest põhjustatud krooniliste haigustega jt. pahed, nõuab suuri pingutusi ja võtab palju aega, sest praegu me võitleme tagajärgede likvideerimisega-ravimisega, mis alati ei õnnestu ja sageli peame ühte ja sama asja pidevalt parandama ja saama uusi õppetunde, millest sünnivad ka uued meie väikese riigi vettpidavamad seadused. Enam ei ole nii palju aega ja samuti ei saa minna kergemat vastupanu teed, sest meie harilik inimene oli harjunud mugava eluga, niivõrd-kuivõrd see teda aitas, sest arstiabi oli ju tasuta, ravimid tasuta, korter tasuta, mõtlemine käis “ajupesu-ga” ja kui see kõik kadus, asendas harilik inimene selle alkoholiga ja käis alla. Loomulikult lähevad paremad arstid, õed ära, sest ravitakse kallite aparaatidega tagajärgi (alkoholi jm.) ja tihti noored ja elujõus, tagasihoidlikud jäävad lihtsalt ravita.

  4. Max, teavad mind-kes teavad.
    Olles töötanud EMO-s abilisena pea 10 aastat (märtsis oleks saanud 10 aastat), karjun iga sõna pealt kaasa siin kirjutatule kaasa, kuna see ongi reaalsus. Kuuldes arste ahistavalt-miks ei ole teil patsiendil eelnevat haigusjuhte kaasas ja tarvitavate rohtude nimesid, ka jah saab kiirabi kiruda nii et vähe, et miks te kaasa ei võtnud patsienti eelneva ravi arsti lõpp otsuse kirjeldava ravidokumendid, jne. Õnneks neid EMO arste ei ole palju, aga aga. Lugedes läbi kõik 4 osa (Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus- I-IV osa), on masendav jah kuis see kõik toimiv tänane meditsiini süsteem VEEL ikka toimib. Oi kui palju veel tahaks veel öelda, mõeldes töökaaslaste peale, kiirabile, perearstindusele, omaksestele, karjuvale kunstküüne patsiendile, (tean omast käest) ja eelkõige nendele, kes lubavad seda jama siiani toimuda…RAISK.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s