Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus II osa. Meditsiini süda.

Tänases kirjutises arutleme, mis peaks olema meditsiini süda. Ma mõtlen seda institutsiooni, kus lahendatakse suurem osa inimeste tervisemuredest- oskuslikult, aruka rahalise ressursiga, mõistliku kiiruse ja täpsusega. Enamus meie inimesi pakub nüüd kindlalt- haiglate EMO. Seda seisukohta kinnitavad  inimeste hordid haiglate erakorralise meditsiini osakondade koridorides ja tigedad artiklid sealsete töötajate hoolimatusest ning lihunikukommetest. Kas praegune  süsteem on aga arukas? Kahtlen, väga kahtlen. See on kallis, dubleeriv ning personali vaimset tervist hävitav lahendus. Üldteada on, et ainuke kapital, mida meie  poliitikute arvates on Eestis jalaga segada, on inimkapital. Seega, kes antud väitega nõustub, oleks kena kui ta selle blogi kinni paneks ja lugemise lõpetaks.

Esmatasandi meditsiin = perekeskus+üldarstlik valveteenus+ haigekassa kompenseeritud transport.

Meie perearsti kabinettides käib plaaniline töö  ja registreerimisel saab inimene arsti aja 1-4 päevaga. Kuigi sõnades rõhutatakse perearstide töö olulisust, räägib nende rahastamine teist keelt. Uuringuteks eraldatakse aastas registris oleva inimese kohta ca 140 eurot, mis sobib piirkonnas, kus elavad noored, töövõimelised inimesed, kuid muutub haletsusväärselt pisikeseks maal, kus patsientuuri moodustavad 50-100 aastased üksi elavad eakad, lisaks veel ports heitunuid ning töötuid.  Kas 140 eurot on palju või vähe? Kuidas kunagi, 1 röntgenuuring maksab ca 20-60 eurot ja  veidigi  keerulisem vereuuring 40 eurot. Mis te arvate, miks see on nii? Aga loomulikult selleks, et eriarstide juurde rohkem saadetaks, sest nemad saavad kalleid uuringuid teha suht piiranguteta, haigekssa aastalimiidi piires, loomulikult. Lisaks saavad suurhaiglad uuringute eest haigekassalt pappi sissenõuda. Kes selle kavala süsteemi tekitas? Oli ju eelmises loos kirjeldatud omapäraseid sidemeid haiglate nõukogude ja partei tagatubade vahel. Kena, plaaniline perearstitöö meil ju tegelikult toimib, aga  esmameditsiinitasandil  jääb sellest raudselt väheks.

Inimene on nii konstrueeritud, et äkilisel haigestumisel või kroonilise haiguse ägenemisel tekib pea kõigil teatava aja jooksul järjest suurenev ärevus, mille lahendab ainult arsti poole pöördumine.  Selle tugeva ärevusseisundi tekkimise aeg on individuaalne, kuid keskmiselt 6-12 tundi. Hirmunud ja haigussümptomitega inimene vajab:

1. Uuringuid

2.Diagnoosi

3. Ravi

4. Töövõimetuslehte vajadusel

Üldine seaduspära on, et pea 2/3 sellistest äkkhaigestumistest ei vaja super, hüper spetsialiseerunud erialaspetsialiste, aga nad vajavad abi 6-12 tunni jooksul. Vaja oleks:

1. Tugevaid üldarste, kes on pädevad ka erakorralises meditsiinis ja õdesid.

2.  Ekspresslaboratooriumi, kus on võimalik teha 8-10 vere- ning uriininlüüsi- vastused 15 minutiga, röntgeni ja EKG aparaati.

3. Erakorralise meditsiiniabi andmiseks vajalikke  ravimeid.

4. Programme, mis ühilduksid perearstide andmebaasidega nii,et perearst näeks tehtud analüüside vastuseid, EKG-d ja röntgenpilte ja väljastatud töövõimetuslehtede andmeid.

5. Inimlikku, ka puudega inimestele kasutatavat, haigekassa poolt doteeritud transporti valveosakondadesse.

Selline süsteem toimib põhjamaades ja toimib ratsionaalselt.

Perekeskuste koosseisus on valveosakonnad, kuhu inimene saab pöörduda kella 8-st kuni kella 22-ni. Sinna sõitmiseks ei ole vaja nuruda (purjus) naabrimeest, haigel ei ole vaja maksta röövellikke taksohindu vaid tellida KELA takso, kus on kõik võimalused nii raamihaige kui ratastoolis inimese transpordiks.

Eelpoolkirjeldatud kolmik moodustab meditsiini südame, mis lahendab pea 2/3 inimeste tervisemuredest.  Täiesti omaette liini moodustavad raskes seisundis haiged, kes saabuvad otse haigla  EMO-sse ja mitte tervisekeskuse valveosakonda.  Vajadusel saadetakse tervisekeskuse valveosakonnast eriarstiabi vajavad inimesed samuti edasi haigla EMO-sse. Tihti on selline tervisekeskuse valveosakond haiglaga ühes majas kuid ei allu haiglale vaid tervisekeskusele.

Aga meil?

Meil teatavasti üldmeditsiiniline valveteenistus puudub, pole ka suurele hulgale inimestele taskukohast transpordivõimalust.  Selle tagajärjel hajutatakse haigestunud inimeste massid põhiliselt kahe institutsiooni – haiglate EMO-de ja kiirabi vahel. Paberil ehk tundub mõstlik, aga tegelikult algab üüratu raha raiskamine. Haiglate EMO-d on tulvil täis inimesi, keda on pannud sinna pöörduma inimlik hirm- köhiv laps ( kas vajab antibiootikumi ravi?),  väljaväänatud jalg ( äkki on murd?),  kõrvavalu, palavik, naha sisse pugenud puuk, osaliselt lahti tulnud kunstküüs, kõrgenenud vererõhk, pisike haav, valu seljas pärast raskuse tõstmist, haiget saanud varvas, põletikus sõrmehaav jne, jne, jne,jne. Sajad inimesed igal ööpäeval.

EMO klientuur

EMO klientuur

EMO-sse

EMO-sse

Arsti! Kohe arsti!!

Arsti! Kohe arsti!!

Kümned ahastavad EMO-de ja kiirabijuhtide artiklid, kuidus kirjeldatakse kuidas liialt palju inimesi pöördub meditsiiniteenuse saamiseks erakorralise meditsiini poole. EMO-de ülekoormus, tundide pikkused ootejärjekorrad, patsientide  rahulolematus. Tegelikult kui järele mõtelda, kuhu on neil patsientidel siis minna?? Koolitada inimesi, et nad pöörduksid kolme päeva pärast plaaniliselt perearsti poole? Sama  mõistlik oleks koolitada tuult, et see ei puhuks või päikest, et too ei tõuseks.  Me võime ju edutult võidelda inimese loomupärase käitumise vastu otsida abi ca 12 tunni jooksul tema jaoks tõsise haigestumise korral. Eriti seadusekuulekad inimesed helistavad siiski algselt perearstile kui haigeks jäävad ja paluvad audientsi. Ja mida perearst vastab? Loomulikult, kutsuge kiirabi või pöörduge EMO-sse.  Ja mida ta siis soovitama peaks? Perearst teeb plaanilist tööd, see on kohustus, mille eest haigekassa talle maksab ja uskuge või mitte, seda on neil liigagi palju. Võib ju paista, et istuvad arvutis, kabinet on tühi. Oh, oleks see vaid nii lihtne, aga kes ei usu, seda ei ole võimalik mingil määral veenda, et tegelikult on perearsti koormus ka plaanilise tööga suurem kui ettenähtud. Esmatasandi meditsiin karjub- ÜKS INSTITUTSIOON ON PUUDU!! Aga karjub kurtidele kõrvadele.

EMO-d on aga oma töökorralduselt viimastel aastatel pigem põrgu eeskojad. Töökoormus ületab inimliku taluvuspiiri.

Töökorraldus EMO-s

Töökorraldus EMO-s

Aga meedikuid ei tapa mitte üksnes ülekoormus vaid pigem silmakirjalikkus, mis selle tööga kaasneb. Neid kõiki õpetatakse välja abistama inimesi eluohtlike seisundite korral, hiljem kontrollitakse, atesteeritakse jne.  Ja siis, päev  päeva ja nädal nädala järel tegelevad nad kõike muud kui eluohtlikus seisundis haigetega. Tahtmatult, kuid vääramatult süveneb rahulolematus, fustratsioon, läbipõlemine.

Pildikene EMO personali töömailt

Pildikene EMO personali töömailt

Kas patsiendil on meeldiv niisuguses osakonnas viibida? Ei, ei ole.  Personali läbipõlemisele lisab kiirust veel autokraatlik juhtimine ning erinevate juhtivate asjapulkade ülimad pingutused, et nende alluvad ennast ikka võimalikult pisikesena tunneksid, nii fooliummütsikestes seemnekrõbistajatena. Miks? Mäletate küberneetika isa kuldset laust: väike alasüsteem kopeerib suurt süsteemi, kuid eriti karikeeritult.  Mõnusa  paugu saavad õed, kes on just kaasaegse meditsiini kõrgkooli lõpetanud ning kirjutanud  kümneid ja kümneid A4 lehekülgi referaate kaasaegse õendusabi üldprintsiipidest- õdede iseseisvus, otsustusvõime, meeskonnatöö.  EMO pakub ammendamatuid võimalusi meeskonnatööks umbes niiviisi:

Kaasaegne õendusabi Eesti moodi

Kaasaegne õendusabi Eesti moodi

See, mille vastu võideldi Euroopas aastal 1970, on olude sunnil ainumõeldav töösuhe Eestis 2014.   Aga, kuidas tegelikult  kogu seda õmblustest kärisevat EMO süsteemi kontrolli alla hoida?  Jõuga, ikka jõuga.  Peab ju jõuga vaigistama arutelu, et asi on jama. Lihtsalt, Eestis esmatasandi meditsiinil on üks põhiinstitutsioon puudu.

Ja ega  võimu ja jõu demonstratsioon ei piirdu vaid õdedega.  Eks rahulolematust töökoormusega näitavad arstid rohkemgi, hullem, kirjutavad sellest kah.  Vaikima sunnib neid rahulolematuid ainult autokraatne/ alandav/mõnitav organisatsioonikultuur.

Ülemarst teeb visiiti

Ülemarst teeb visiiti

On vaid üks emotsioon, millega saab viimaseni ülekoormatud EMO-t  töös hoida- hirmuga.  Ainult nii saab sundida meedikuid tegelema nii selle tööga, milleks neid tööle võeti ehk kriitilises seisundis haigetega, ja lisaks veel sadade inimestega, kes vajaksid pere- ehk üldarsti.  Ja kuidas tunneb ennast patsient, kes  tippajal EMO-sse satub?  Kas me saaksimegi eeldada, et ta lausa sulab sõbraliku tähelepanu käes? Tajub iga hetk, et ta on oodatud ja tähtis?  Kas pole irooniline? Inimene, kes ei ole just teadvuseta, tunneb ennast EMO-s  üldjuhul sandisti, väga sandisti.

Kas keegi aitaks??

Kas keegi aitaks??

Paraku ei suuda patsiendid mõista, et kogu selle lihamasina on ellu kutsunud sotsiaalpoliitiline fopaa, kus meditsiini kehast on eemaldatud selle süda:  perekeskus+üldarstlik valveteenus+ haigekassa kompenseeritud transport.

Selle asemel näevad inimesed närvilisi, pahuraid ning väsinud meedikuid ja oma fustratsiooni saab oheldamatult väljavalada nendesamade meedikute peale. Lisaks veel boonus, on ju olemas alati abivalmis ajakirjanikud, kes kuulavad, noogutavad peaga ja kirjutavad….

Palju on sellest abi? Järgmised meedikud astuvad Eesti meditsiini karussellilt maha. Kellel kergem hakkas? Meditsiini keha, millest on eemaldatud süda, on ju endiselt surnud ja paraku ka roiskub. Süda on aga eemaldatud poliitilise tahte poolt ja rahvas on sellele andnud kakskümmend aastat mandaadi.

Parandada?  Keeruline, meditsiin on ju 100% erastatud.  Tugevad kiirabiarstid, kellest oleks võinud saada valvavad üldarstid, on maailma laiali pillutatud.  See on siiski võimalik, aga mitte nende poolt, kes praegu võimul. Selleks, et meditsiini kehasse siirdada uus süda, on vaja kõige pealt roiskuma hakkaval kalal eemaldada pea.

 

Järgmisel korral räägime haigest e-tiigrist Eesti meditsiinis.

Järgmine teema: haige e-tiiger

Järgmine teema:
haige e-tiiger

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s