Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus V osa. Kannatuste rada.

Minu töökoha seinal.

Väärikas vanaduspõlv on inimõigus-ALATI

Me olema jõudnud oma aruteluga kõige valusama osa juurde- õiguse juurde väärikalt teha viimased sammud eluteel, õigus väärikalt surra.  Kahtlemata ei pea ma silmas mitte sellist ülihoolitsetud nunnutamist nagu me näeme põhjamaades- selleks puudub meil lihtviisiliselt ressurss.  See on kaasa tundmise, samastumise ja mõistmise lugu.

Õuduslood Eesti meedias.

Vähemalt korra kuus ilmuvad õuduslood erinevates väljaannetes, kus kirjeldatakse pikaravi ja hooldekodu töötajate sadistlikke piinamisvõtteid abitute eakate ja puudega inimeste kallal- näljutamine, januga piinamine, kinnisidumine, tahtevastaselt rahustite manustamine, finantsmahhinatsioonid- teemat jätkub lõpmatuseni.  Ikka jälle lajatab inimeste pahameelenui  hooldajatele lagipähe. Laisad, hoolimatud, jõhkrad- süüdlased on leitud, hurraa! Ikka ja jälle on süüdi hooldajad, õed , tegevusterapeudid, kojamehed, vahel harva ka asutuse juhatajad. Kas lood on tõesti nii halvad kui avalikkusele toodud artiklites? Tõttütelda, tihti on.  Kiirabi on erinevates hooldekodudes sage külaline ja nii räägin ma tõesti sellest, mida ise sadu kordi näinud.  Paljud pikaraviasutused ja hooldekodud meenutavad tõesti õuduste kambreid. Pean silmas just kombinaatasutusi ja mitte kalleid erahooldekodusid,  milles viibimine on  enamikele eesti inimestele vaid helesiniseks unistuseks.

Tantsutund Soome pikaravihaiglas

Tantsutund Soome pikaravihaiglas

Kui see oleks mina?

Teeme mõtteeksperimendi. Ma olen liikumisvõimetu, ei suuda keerata, rääkida. Neelamine on vaevaline, aga ma olen olemas- mõtlen, tunnen valu, olen veel siin. Ainus, mida ma näen on määrdunudhall palati sein. Mitte midagi ei meenuta seda, kes ma kunagi olin. Lähevad päevad, vaid hall sein. Kõrvalvoodil lamab samasugune olend nagu mina, ta oigab, soiub vahel ka röögib seosetuid sõnu. Ma näen personali  mõned korrad päevas. Hommikul jookseb sisse hooldaja, pudrukauss käes. Neelamine on vaevaline, aga ta surub lusikas lusika järel mulle suhu, köhin, hingeldan, sülitan välja. Hooldaja pragab minuga. Alatasa kuulen: ” Söö kiiresti, mul on veel kümme sinusugust toita!”. Katsun mõned suutäied allaneelata, et suurt nälga vaigistada, siis raputan pead. Hooldaja ei topi, ta jookseb palatist marutuule kiirusega välja.  Minu mähe on ammu läbivettinud, märjad on ka linad. Meeletu valu ristluus kinnitab, et lamatised on taas laienenud….

Hall sein on see, mida ma tundide kaupa vaatan. Tahaksin karjuda, et olen veel inimene. Üritan tõusta, jõudu ei ole. Punnitan ennast voodiservani ja kukun maha. Külm on, läheb tund enne kui palatit koristama tulnud hooldaja mind leiab. Nad tõstavad mind mitmekesi voodisse, riidlevad. Parem puus teeb koledasti valu, üritan oiata. Nüüd on voodilinad vahetatud, puus valutab. Hooldajad kutsuvad õe- arstiabi mulle ettenähtud ei ole. Ega ma soovikski EMO-s valudes vaevelda ja siis külmal kiirabiraamil kümneid kilomeetreid tagasi rappuda. Tahaks valuvaigisteid. Mulle tuuakse tablett Ibumaxi. Õige, õel ei ole kangemate valuvaigistite määramise õigust. Tahaksin, et keegi tuleks ja hoiaks hetkeks mu kätt, tahaksin kirikuõpetajat näha, aga ainus, mida ma näen on hall palatisein. Õhtul ärkan poolunest, järsku tajun et palatinaaber ei hinga enam. Häirekell on kapi peal ja mulle kättesaamatu. Laman koos lahkunuga tunde ja soovin olla tema asemel. Pisarad jooksevad mu silmadest, nirisevad vaikselt patja.

väärtuslik vanaduspõli- inimõigus

Väärikas vanaduspõli- inimõigus

Keerame  nüüd pildi teistpidi.

Mõtteeksperiment nr 2. Ma olen hooldaja- kvalifikatsiooni ja paberitega.

On hommik. Nagu tavaks nädal enne palgapäeva keedan lapsele veega putru, killuke võid silmaks. Taevas, seda ei jätku ju veel neljaks päevaks. Saaks ma oma 300 eur palga vähemalt õigel päeval kätte. Eelmisel  kuul jäi see näljapajuk nädal hiljemaks. Käisid kõrged ülemused ja teatasid, et majanduslikud raskused. Ometigi tekib administratsiooni üks asjapulk teise järel, sigivad nagu tarakanid prügikastis teised.  Töökoht paistab, samm jääb aeglasemaks. Mõtlen, et eile oli taas lapse päevikus kiri, et teatrikülastuseks on vaja anda  10 eurot. No kust?? Peaasi, et põngerjas hommikul kaht lampi põlema ei paneks. Kes seda elektriarvet maksta jõuab. Nii, kohal olengi. Nagu ikka 15 haiget hooldaja kohta. Nendest kümme vajavad söötmist, kõik lamajad. Õde on närviline, uriseb, et ilmselt tuleb palk taas hilinemisega.  Kiiresti, kiiresti, söök vaja tuua. Nagu nöök, eile veel sai haige söömisega ise hakkama, täna lamab ja avab vaevaliselt suu. Õde kargab sisse ja käratab; ” 2 palat, sitahais üle terve maja. Kas täna tööd kah tehakse!”.  Jätan võileiva kus seda ja teist ning torman. Nii ongi, kaksed on nii mähkmed, linad kui madrats. Ilmselgelt ei ole öine vahetus õigel ajal mähkmeid vahetnud. Kaabakas, selline. Aga tegelikult, öövahetuses on 30 haiget hooldaja kohta ja tee või tina mingi valemiga kõike ei jõua. Möllan pea pool tundi, enne kui segadus klaaritud saab. Toit on külm. Mähkmed vahetamata. Kiiresti! Topin igasse suhu midagi, lonks kohvitaolist ollust peale, ise vaatan kella. Kolm haiget ikka sõid ise, midagi ehk ikka. Mähkmed. Kell läheb, varsti on lõuna, pooled mähkmed veel vahetamata. Osa voodiriideid ei ole eriti märjad. Alles meile karjuti, et kulud liiga suured, kokku hoida. Hoiame siis kokku ja jätame vahetamata.

väärikas vanadus

väärikas vanadus- kellele

Veel on viiel haigel mähkmed vahetamata. Kell kukub, tuleb lõunale järele minna. Koridoris passib järjekordne ülemus- projektijuht, nõunik, abinõunik, ikka uued: siginevad nagu solkmed soolestikus, ja vaatab mürgiselt kella. Pobiseb veel, et peaks laiskadel  palgast mahaarvama. Õige, olen hilinenud juba 10 minutit. Kiire. Tulen käruga tagasi. Osakonnas kisa lahti, haige on voodist maha kukkunud. Tormame palatisse. Haige lamab põrandal, voodi pasaga koos, madrats määritud. Õnneks tuleb teine hooldaja ja õdegi appi. Vahetame kõik nagu  kord ja kohus. Haige ristluul, puusadel ja kandadel haigutavad sügavad lamatised, seljal on näha isegi ristluud. Haavad haisevad vastikult- õe probleem. Selliseid haigeid peaks iga tund keerama, aga millal see aeg. Tõstame voodiääred üles, ehk püsib voodis.

Taas, toit on külm. Kiire on. Mõned haiged ei tee suud lahti, põrandad on veel pesemata, hommikune mähkmetering lõpetamata. Lõpuks on haiged kõik söödetud, niivõrd kuivõrd. Mähkmed vahetatud. Jalad löövad tuld välja, põrandaid pesema. Pooled palatid pestud kui taskus heliseb telefon. Laps on siis koolist koju jõudnud, aga miks ta helistab? Teatriraha? Mul ei ole! Jah, ma tean, et su sukkpüksid on katki. Paranda ära. MUL EI OLE RAHA!! -Ai kui valus see oli. Ta karjus telefoni:” Ma vihkan sind ja su vaesust, ema!!” ja virutas telefoni kinni.

Kui töö ülendab ja ei alanda

Kui töö ülendab ja ei alanda

Istun jõuetult puhkeruumis, pisarad tulevad iseenesest silmist, nuuksatan. Orjatöö, alandav orjatöö. Läheb 5 minutit, kümme. Kargan püsti, pooled palatid veel pesemata. Kiiresti. Õhtusöök on varsti käes. Aga mähkmevahetus? Millal? Kõnnin palatid läbi ja vean ninaga. Kui haiseb, siis tuleb vahetada. Järsku kargab sisse õde ja sisistab, et palatis 4 on ikka veel kapi peal lõunased nõud. Kohe tulevad külastajad ja siis… Toit on puutumata, vaatan täna esimest korda haigele näkku ning näen tema silmis suurt piina. Meie kannatused said järsku keset räämas palatit kokku. Soovin, et seal voodis oleksin mina, sest temal on lootus, et see kannatus lõpeb kiiremini.

Kes viskab esimese kivi?

Kes viskab esimese kivi?

Võrdlevad arvud:

Soomes on pikaravi- ja hooldushaiglates ühe hooldaja kohta 5-6 haiget

Eestis 15-30 haiget.

Hooldaja palk Eestis = miinimum

Ühe neelamisraskustega haige söötmiseks peaks kuluma ca 15-20 minutit.

Ja nüüd siis küsingi: kes viskab hooldajate pihta esimese kivi?

 

 

 

7 thoughts on “Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus V osa. Kannatuste rada.

  1. Eks ta ole. Aga õed üldjuhul, kui näevad, et hooldajad on tööga hõivatud, ei sisise. Selleks on kabinetitegelased. Ja teiseks, hooldajad pesevad palateid – kus selline orjapõli on? Palateid koristab koristaja ja koridore veel teine koristaja. Aga muidu kõik õige!

    • Minu kogemused on aasta tagused ja Harjumaa pikaravi- ning hooldekodudest,kus kiirabi oli sagedane külaline. Kõige negatiivsem suure AS-i personalipoliitikast. Närvilised ja urisevad olid kõik ja põhjusega. Palgamaksmine viibis, ülejäänud maja jääkülm ja muud lisad.

  2. See, et administratsiooni muudkui juurde sigineb, on küll ilmselt liiast.
    Ja tegelikult on kõik hooldekodud eraettevõtted. Riigil on vaid erihooldekodud.
    Küsimus on siis selles, et millise teenuse eest keegi on võimeline maksma. Ei ole neil hooldekodude käitajail ka mingit huvi ei oma töötajaid ega hoolealuseid näljutada. Lihtsalt, et parem on odavama hinnaga hoida voodikohad täis, kui et kõrgema hinnaga on pool maja tühi – nii on risk väiksem ja lootus pankrotist pääseda suurem.

  3. Kodus oli ikka parem…
    Hooldasin oma vähihaiget ema poolteist aastat kodus, enne kui ta ära läks. Päris lõpp oligi selline – neelamine, keeramine, pööramine, vaevaline mähkmete vahetamine, mitmekesi pesemine. Lõpuks oli mul ka tunne, et enam ei jõua – ja mul oli ÜKS patsient hooldada. Mitte 30. Kusjuures see üks patsient nurus kogu aeg, et viige mind ära hooldekodusse. Jumal tänatud, meil ei jätkunud selle jaoks raha. Ja meil oli väga selge ettekujutus sellest, mis sellistes asutustes toimub, ja kindel teadmine, et ma oma ema sinna viia ei taha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s