Minu teada ei ole viimastel aastakümnetel Maarjamaal esinenud mitte ühtegi marutaudi juhtumit. Selle nimel nähakse parasjagu ka vaeva ja külvatakse lennukitelt Vene piiri lähedale ohjeldamatult vaktsiinipakikesi, mis taudi piiriületust takistavad. Ometigi tundub, et viimastel kuudel kandub üle kogu Eesti mingi marutaudile sarnanev tõbi, mis aga ei levi mitte nakatanud looma hammustuse vaid läbi tõvest haaratud poliitikute poliitreklaamide ja sõnavõttude meedias. Vahetevahel tundub, et tegemist on raskelt meelepettelise haigusega, mille nimi võiks ehk olla -hallutsinatoorne rahatõbi.
Kõigepealt nakatusid parlamendipoliitikud, kes kõik eranditult kukkusid väljapritsima võimalikult suuri rahanumbreid. Eriti omapärased olid praeguste valitsevate erakondade rahapritsid. Nad avastasid kõigile üllatuseks, et Eestimaal eksisteerivad madalapalgalised inimesed ( uups, milline uudis!), mõned tõdesid “veidike” problemaatilist väljarännet jne. Meie inimestel peaks olema juba piisav karastus sellise vaimuhaige hallutsinatsioonide mõistmiseks. On ju sarnaseid haiguspuhanguid esinenud varemgi – valimiste eel. Nimetame ehk ” kodukulud alla”, ” viie rikkama riigi hulka” , ” uus põhjamaa” jne, jne. Vähegi säilunud ajutegevusega inimene peaks kogemustele tuginedes aastaid tagasi pidanud omandama teadmise, et tegemist on lihtsalt hallutsinatoorse rahaga ning probleemiks on raske ajutegevuse häire, mis õnneks healoomulise kuluga ning paraneb ootamatult ning kiiresti 2 märtsil 2015.a.
Tänavu nakatas hallutsinatoorne rahatõbi lisaks raskelt paljusid valijad ja huvigruppe. Eriti hulluks läksid mõned diskussioonid teatavates ühiskonna huvigruppides. Algas omapärane lehmakauplemine- lubate tõsta puudetoetust 500 euroni, tõsta pensione, lastetoetusi, omastehooldajate toetusi……….. – lubate või ei, ahh??
Eriti “lustlikuks” muutus see mäng parlamendis esindamata erakondade jaoks. Kedagi ei huvitanud põhimõtted, mille alusel EKRE või Vabaerakond üritavad riigivalitsemist eetilisemaks muuta. Mul on meeles üks õnnetu AK intervjuu, kus lihtsalt pressiti välja vaid rahanumbreid või täpsemalt üteldes lõigati välja kõik muud seletused- 3 minutit, tehtud. Raha, raha, raha.
Tundub, et peavoolu meedia pigistab parlamendis esindamata erakondadelt välja lubadusi, mida saab siis mõne aasta pärast väljakaevata. Näed, sa, lubasid ja tegelikult…
Teate, mis, sõbrad! Vat ei luba raha lennukitelt laiali külvata! Mida ma teeksin kui tõepoolest peaksin sotsiaalmenisteeriumi uksest sisse astuma natuke teises staatuses 🙂 .
Esimese asjana paluksin riigikontrolli teha korralik audit hooldussüsteemis ja meditsiinis. Ainult üks küsimus- kuhu läheb raha? Ei, ma ei kahtle mitte üks raas, et kõik või peaaegu kõik on hajunud korra kohaselt, aga kuhu?? Alles mõni aeg tagasi selgus, et Iru hooldekodus on kümnetuhandesed rahalaevad ettenähtud esinduskuludeks. Kõik on finantsiliselt OK, aga selgitage mulle, mida on külalistele näidata Iru hooldekodus? Kombinaat, mis mingil määral ei vasta ühelegi normaalse põhjamaa hooldusstandardile? Asutus, mis võiks mingil määral rahuldada Hiina või Põhja Korea inimesi, kuid mitte rahu ja eraldatust vajavaid soomeugrilasi. OK, ma mõistan meie vaesust, kuid milleks esinduskulud ja veel kümned tuhanded eurod? Kõikvõimalike ülemuste paljunemist olen ma ise näinud meie hoolduse AS-ides ja OÜ-des. Suurimad neist teenivad kopsakat kasumit ja koore riisuvad praegu parlamendis mugavalt resideeruvate erakondade esindajad.
Nii alustaksin mina, aga kohe kui julgen jutu selles suunas veeretada, paugatab valitsevate erakondade uus kriitikalaine- populist. See on tänavustel valimistel sõimusõna, millega premeerib valitsevate erakondade liikmetest ja muudest poliittarkadest moodustatud komisjon kõiki nende jaoks sobimatuid seisukohti. Täpsemalt, erakondi, kelle põhimõtetes on esimesel kohal väärtused ja mitte raha. Ilged populistid ja rahva lollitajad.
Mis on populism? Võtame Vikipedia- Political ideas and activities that are intended to get the support of ordinary people by giving them what they want. Vabatõlge- poliitilised ideed ja tegevused, mis on suunatud toetamaks tavalisi inimesi andes neile seda, mida nad vajavad. Tuhlates veidi internetiavarustes selgus, et tuntuim populist oli USA president -Theodore Roosevelt. Ja lisaks, oh õudust, peetakse teda üheks kuulsamaks ameerika presidendiks George Washingtoni, Thomas Jeffersoni ja Abraham Lincolni kõrval. Loomulikult, nii nagu liberalism hapuks minnes annab mürgiseid vilju, nii muutub ülepingutatud populism iseenda vastandiks. Praegu ei ole Eestis selleks küll tõsiseltvõetavat ohtu, sest veerand sajandit paduliberalismi vajaks hädasti riigi juhtimisse inimesi, kes mitte vaid ei räägiks populismist vaid oleksid populistid parimal võimalikul moel.
Põhimõtteliselt on õige, et kandidaat, kes võtab õiguse rääkida rahva nimel, on populist. Roosevelt sai populistiks ning omandas õiguse rääkida rahva nimel ajal kui ta pidas loomakasvatusfarmi Dakotas 1884- 1890. Ta teadis, mida tähendab lihtrahvale kaotada kõik kui lumetorm hävitas ta majapidamise. Roosevelt´ist t ei oleks saanud populist kui ta oleks parteitööle suundunud kohe pärast Harvardi ülikooli lõpetamist.
Olge siis kohtumõistjaks ja vaagige, kas minul ja suuremal enamusel meie erakonna rahvast on õigus rääkida rahva nimel e. olla populist.
1. Ma tean liigagi hästi, mis tunne oli nädal enne palgapäeva ( see oli krooni alguses) arutleda, kas osta päts leiba või katkiste sukkpükste asemel uued.
2. Tean kuidas üksikema staatus tähendab karmi vaesuse kogemust, pisarid ning kannatusi, sest jäin pärast ema surma imikuga kahekesi.
3. Olen elanud üle ahastuse kui kõige karmimale kokkuhoiule vaatamata ei jätkunud korteri üüri maksmiseks raha ja seda valu kui järgmise ja järgmise perekonna reliikvia- maali võileiva hinna eest hangeldajale pidin viima.
4. Olen lihtsameelselt uskunud nagu paljud teised siin maal, et uued investeeringud haridusse ja oma tublidus kaitsevad töötuse ja hävingu eest ning siis näinud nende väärarvamuste purunemist. Kogenud tõde, et sinust ei sõltu mitte kui midagi.
5. Mõistan, mida tähendab ahastus kui sulle visatakse pihku koondamispaber, seaduses ettenähtud ajast kuu aega hiljem. Ja vaatamata üldisele kiunule ühiskonnas, et arste ei jätku, ei pakuta ei sulle ega su kolleegidele mingit alternatiivi.
Kas mul on õigus rääkida rahva, pikalt kannatanud ning allasurutud lihtsate inimeste nimel? Nende nimel, kes meenuvad parlamendierakonna poliitikutele vaid mõned kuud enne valimisi, et siis kristallpaleesse jõudes, nad koheselt unustada.
Head sõbrad! Mul ei ole moraalset õigust mängida Teiega seda hetkel haripunkti jõudnud rahamängu, see ajab mind iiveldama. Luban midagi muud, mis paljudele inimestele ehk ei ole üldsegi oluline – mõista, aidata lihtsaid Eestimaa inimesi, olla üks nendest, sõltumata sellest kuhu edasine saatus paiskab.