Puhkus Lapimaal e petrooleum minu kätel

Kõige kindlam viis mind vaikima sundida on anda ohjeldamatult tööd.  Täpselt nii see ongi olnud. Alates veebruarikuust on saatuse ja ülemuste tahtel töökoormus aina kasvanud ning kasvanud. Viimastel kuudel tähendas see juba 12,5 tunniseid tööpäevi nädal nädalasse. Pakkus  kõvasti rahuldust, aga lõpuks väsitas ka hullusti ära. Nüüd läheb vähemalt ehk aasta lõpuni oluliselt kergemaks ja mõningate kodanike nördimuseks kasvab tõenäoliselt mu kirjanduslik aktiivsus.

Aasta ränkrasket töökoormust, aga septembrikuu keskel võtsin aega pidada suvepuhkust, veidi vähem kui nädal küll, aga ikka kesäloma. Ja kuhu minna? Loomulikult, Lapimaale ruskat vaatama. Ootamas oli Lapimaa hea kaitseingli ja kolleegi mökki, mis oli päris meie päralt ja teine kolleeg-Anna Leena giidina parimaid teid juhatamas.  Järgmised illustratiivsed pildid on teilegi teejuhiks sellel meeletult kaunil maal,

ruskaNeed, kes Lapimaa loodust ei tunne, pisike selgitus. Ruska on lühike periood tundras, kus maa muutub punaseks. Need on  10 cm vaevakased ja mustikad, mis hakkavad punetama erinevates punastes toonides. Kollased kased, tumerohelised männid ja kümnetes erinevates varjundites punakalt leegitsev maa- kõik see on hingematvalt kaunis- kui sul on aega jälgida ning vaadelda.

Ruska

Ruska

Esimest korda sõitsime me ringi nii nagu Põhjamaades tavaks. Keegi ei jäta ju oma neljajalgset sõpra koju, ega ju? Loomulikult sõitis meie seeniorist sakslane Sanata  koos meiega- algselt lemmiklooma kajutis laeval, siis spetsiaalses lemmiklooma kupees öörongis.

Koos Santaga Lapimaal

Koos Santaga Lapimaal

Seega, kolmapäeval, kohe pärast tööpäeva lõppu, ootas abikaasa autoga parklas ja sõit Pasila raudteejaama poole läks lahti. Algas muinasjutureis, mis kahjuks nii muinasjutuliselt ei lõppenud.  Öörong on tegelikult fantastiline võimalus sõita Lapimaale koos autoga ning magada rahulikult kuni Rovaniemini välja. Autod sõidavad eraldi vagunites, sellistes siis….

Autorong Lapimaale

Autorong Lapimaale

Need olid neli päeva täis kaunist loodust, sumeda leiliga Lapi sauna, sõbralikke ja kallistavaid inimesi ja humoorikaid seiku, Eriline kirss tordil oli  punalilla näoga poromies, kes müüs meile värskelt püütud ja suitsutaud suus sulavat siiga, kuid jäi tõsistesse raskustesse kui pidi 15 eurose ostu korral 50 eurost tagasi andma. Sõbralikult ja konstruktiivselt möödus ka kohtumine Kilpisjärvi parklas patrulliva karmiilmelise ” tolliametnikuga”, kes laskis meid pea kümme minutit oma uuriva pilgu alla praadida.

Tolliametniku pilgu all

Tolliametniku pilgu all

Kõik läks hästi, mei lubati edasi sõita. Loomulikult kohtasime oma matkal eestlasi-esiteks otse Norra Soome piiril pisikeses söögikohas. Noor naine teenindas meid söögikohas leti taga. Rõõm oli suur. Ta oli seal TÖÖTANUD juba päris pikalt,  Nagu ikka, alguses raske, aga inimene, kes soovib töötada, saab hakkama.  Teine lõbus kohtumine oli juba tagasisõidul Rovaniemis, jõulumaal. Vene aktsendiga soome keele tunnen ma juba sekunditega ära ja jätkasin temaga suhtlust vene keeles. Nii oligi, noor naine Eestimaalt, alles värskelt tööle võetud ja soome keelt õppimas, et  tipphooajal venekeelseid kliente paremini teenindada. Ta TÖÖTAS ja õppis keelt.

Jõulukülas Rovaniemis

Jõulukülas Rovaniemis

Ükskõik kus ma ei viibinud, igal hetkel oli näha, kuivõrd Lapimaa inimesed oma loodust austavad ja hoiavad. Inaris nõutakse kõikidelt kalameestelt, ka turistidelt, et nad oma püüdiriistad desinfitseeriks… ja inimesed teevad seda nurisemata, et kaitsta  jõe kalarikkust. Ka punakaslilla näolapiga poromies ( ja see näovärv räägib selget keelt tema suhtest alkoholiga) selgitas meile nagu lastele, et ATV-ga sõitmine kahjustab tundra taimi ja väljarebitud 10 cm vaevakase asemel kasvab samasugune tundras asemele alles 20-30 aastaga. Soomemaal  võib  ikka aegajalt kohata poodide kõrval või parklates prügi, Lapimaal seda peaaegu ei näinud ja mida kaugemal turismiteedest, seda lootusetum oli  parklates või peatumiskohtades näha mahavisatud jäätmeid. Selleks on teatavasti prügikastid.

Kilpisjärvilt 30 km edasi Norrasse on juba Põhja Jäämeri

Kilpisjärvilt 30 km edasi Norrasse on juba Põhja Jäämeri

Meie reis oli lõppemas, ootasime Rovaniemi raudteejaamas öörongi saabumist. Kõik oli nii helge, sõbralik, meeliülendav. Inimesi oli jaama ees sadakond, kõik olid rahulikud, suheldi omavahel poolihääli. Ja siis…. Kuinudes peatusid raudteejaama ees kuus taksot, külgedel kirjad- Tornio taksi. Välja trügisid värsketes firmadressides, tossudes, nutitelefonidega uhkeldavad noored, heas toitumuses ja lihaselised mehed- poliitiliselt korrektselt- õnnetud, kodutud, näljas ja heidutatud pagulased.  Alles siis hoomasin, Torniost Rovaniemi on ju ainult 140 km ja mis see siis õnnetutel pagulastel taksoga sõita ei ole. Ilmselt oli tegemist väheke vaesemat sorti sõjapõgenikega, sest  lugesin ka Soome meediast, kuidas vaesed sisserändajad võtsid kohe Torniost takso ja sõitsid otse Helsingi, paljukest seda maad siis ikka, vaid 740 kilomeetrit. Igatahes, käratsev seltskond võttis uhkelt kohad jaamahoome ees. Inimesed tõmbusid vaikselt eemale. Vaikiti ja üritati poliitiliselt korrektselt kõrvale vaadata. Mina kordasin mõttes Orwelli kuulsa romaani “1984” asjatundlikke loosungeid- Vabadus on orjus! Minevikku saab muuta! Sõda on rahu jne, jne. Kõik oli  poliitiliselt korrektne kuni hetkeni..  Üks noor härraspagulane, tundus, et kogu selle seltskonna juhtoinas, võttis pungil täis kilekoti toidujäätmeid ja muud prügi ning kallas selle laia kaarega jaamahoone ette maha.  Siis hakkas ta pakkepabereid, õllepurke ja muud sodi jalaga laiale taguma kaaslaste naerulagina saatel. Ma heitsin pilgu meie vastas istuvale muldvanale abielupaarile. Naise sügavates kortsudes voolasid pisarad nagu kevadised ojad tundras- kümned sügavad kortsud silmade ümber sillerdasid loojuvas päikeses.

verine tundra

verine tundra

Ja siis oli minu, kodumaa poolt hüljatud mugavus- ja lodevuspagulase, mõõt täis. Käsi kobas fllisitaskust viimasest tööpäevast jäänud ühekordse kinda. Abikaasa jõudis vaid sisitada: ” Kuhu sa, jobu, lähed!!!”. Millelegi mõtlemata, kusjuures peksa saamine oli täiesti reaalne, marsissin ma barbarite karja   / sorry, õnnetute kodutute, kodumaatute kannatajate- mõtte- ja sõnaroim/ juurde ning tõstsin purk purgi ja paber paberi järele üles ning ladusin kilekotti. Meestesalk tuli ähvardavalt minu poole. Minu naha päästis abikaasa, eriti aga meie kutsa Santa, kes appi ruttava abikaasa käes rihma rebis ning kurguhäälega lõrises. Muhameedlasele on koer rüve loom ning noored mehed taganesid. Jätkasin prahi korjamist kuni viimanegi purk, paberinutsak ja papptaldrik oli üles korjatud. Ma ei vaadanud kordagi neile otsa, seda põhjusel, et mitte peksa saada ja ega mu pilk poleks poliitiliselt korrektne olnud.

Istusin tagasi elatanud abielupaari kõrvale ja kuulasin kannatlikult oma teispoole sosinal ettekantud epistlit. Siis sirutas vastas istuv vanataat mulle üle laua oma kareda laplasekäe ja surus seda pikka aega vaikides. Vaatas siis mu kaelas olevat risti ning lausus: ” Kui tahad, et meil siin Lapimaal hästi läheks, siis soovi, et tänavu tuleks niisama külm talv nagu oli talvesõja aastal.”.

Mul oli lõpmatult häbi! Mina, Soomes töötav Eesti pagulane, tundsin ennast meeletult süüdi. Sallivuse üritusel Vabaduse väljakul paiskas noor Eesti näitleja mulle ja meile kõigile näkku süüdistuse, et meie käed haisevad petroolist.

Ma ei tea, kes oli see vaimselt haige inimene, kes süütas põlema Vao pagulaskeskuse seina. Inimene, kes midagi niisugust teeb, peab olema läbinisti kuri või haige. Kuigi- kuidas see põleng nii sobival ajal tekkis? Lauljad, kelle esinemisajad on broneeritud kuudeks, äärmiselt hõivatud arvamusliidrid, esinemis kokkulepped sõlmitakse tavaliselt kuid varem, kuid paar päeva hiljem oli nad kohal, kõigil oli aega laialt.  Presidendil näis kõne valmiskirjutatult ootamas, et tund hiljem seda juba ettekanda… Ei tea, ei tea. Olgu kuidas on. Need inimesed, seal Vao külas ei ole süüdi, et nad seal on.

Põlevad käev või põlev südametunnistus

Põlevad käed või põlev südametunnistus

Ei, minu käed ei lõhna petroolist, nad põlevad, kulla arvamusliider. Minu kätes põlevad laialiloobitud alkoholipurgid, toidujäätmeid, pakendid ,kilekotid. Minu kätel põlevad  Soome koolilaste lõunaidsöök,mida loobitakse laiali Tornio tänavatele.

Mu käed põlevad, on piinavalt häbi ja valus.

Meie peres andis ema mahakukkunud leivatükile suud, sest ta teadis, mis on nälg. Minu silmi põletavad siiani selle Lapi vanamemme pisarad. Kuigi tundra ei ole tänavu enam nii mitmeski paigas punane vaid valge, hall, sinine ja teab mis värvi veel, on ta ometigi punane kohalike verepisaratest. Nad on kannatlikud ja rahumeelsed, need Lapimaa inimesed, kuid rahva mälu on talletanud talve- ja jätkusõja kangelasteod.

Uutmoodi Lapi ruska

Uutmoodi Lapi ruska

Mis sai edasi? Pinge õhus oli kasvanud taluvuse piirini kui kõrvalperroonile saabus rong, mille kohta tabloodel info puudus. Sealt hüppasid välja sajad ning sajad soome sõdurpoisid ning jooksid jaamahoone poole. Ja siis toimis termodünaamika seadus hoopis iseäralikul viisil. Õnnetud, vaesed, kodutud, näljased jne, jne poliitiliselt korrektselt -pagulased haihtusid perroonilt mikrosekundi jooksul. Mateeria ei teki ega kao vaid muundub ühest olekust teise. Ma ei tea, millisesse olekusse muundusid pagulased, aga kadunud nad olid ning meenutama jäi juhtunut vaid üksik tuules veerev pisike cola purk, mis muundumise hetkel ühe kodaniku taskust välja pudenes.

Palun ehk neid kodanikke oodata, kes kohe prokuratuuri sooviksid pöörduda, et üks konservatiiv harrastab vihakõnet. Loomulikult ei ole maailm mustvalge. Kõik pagulased ei läbusta, ei loobi toitu inimestele näkku, kes neid toidavad. Loomulikult on teatav osa pagulasi tõepoolest reaalselt hädas, kannatavad puudust ning on tänulikud vähimagi leivapala eest.  Probleem on oluliselt mujal ning ehk juba homme vaatleme, miks lõviosa eestlasi siis nii ” sallimatud” on. Tänast lugu jääb lõpetama pilt  ruskast, mis kordab Lapimaal igal sügisel tuhandeid aastaid. Soovigem, et selline ruska jääks kestma!

Et ruska jääks kestma

Et ruska jääks kestma

Ps: Julgen meenutada, et blogi kopeerimine avalik õigusliku meedia poolt  ilma autori nõusolekuta on vargus.

See ei tähenda, et FB jagada ei tohi. Tohib küll.

Advertisements

One thought on “Puhkus Lapimaal e petrooleum minu kätel

  1. ” Kui tahad, et meil siin Lapimaal hästi läheks, siis soovi, et tänavu tuleks niisama külm talv nagu oli talvesõja aastal.”

    Vist läheb täide vanataadi soov

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s