Petrooleum minu kätel II osa

Viimasel ajal ei  taha ma enam Eesti uudiseid lugeda. Stressitase tõuseb ja erinevatest meediakanalitest  voolab tonnide kaupa verbaalset soppa näkku.  Tundub, et valitsus on otsustanud märkimisväärse osa oma rahvast parema vastu väljavahetada. Nii me siis seisame, teine teiselpool barrikaadi. Ühel pool valitseva kliki seisukoht ehk tõde ja teisel pool tagasihoidlikult kahe kolmandike kodanike seisukoht, mis ei vääri ärakuulmist vaid suuri arvamusfestivale ning ajalehtede pealkirju- sallimatud, vanameelsed, vihkajad, kollektiivse süüga märgistatud eluheidikud. Meie kõigi kätel on petrooleum- me kõik oleme potentsiaalsed süütajad, vägivallatsejad, vihakõnelejad. Meie seisukohad kuuluvad mahamaterdamisele juba eos, naeruvääristamisele ja stigmatiseerimisele. Meie arvamusavalduste ohjeldamiseks on alustatud nn vihakõne kriminaliseerimist.

Vait, vihakõnelejad!

Nii me seisame- teine teiselpool barrikaadi, kumbki pool veendunud oma tões. Kõiki psühholoogia ja sotsioloogia seaduspärasusi arvestades, kasvab rahva viha, abitus ja hüljatustunne. Ainult demagoogia, millega rahva meelsust kontrollitakse, kõrgtasemel ideoloogiatööga, mille üle oleks uhke  ideoloogia ja manipuleerimise kõrgtase-Goebbels ise,  on suudetud rahva rahulolematust killustada ja pahameel väljendub põhiliselt  internetikommentaarides, üksikutes läbilipsevates arvamusartiklites ja rahvaarvu arteriaalses verejooksus Tallinna sadama terminaalides. Killustatud pahameel võrdub aga sisuliselt pahameele puudumisega ja riigikaamel liigub häirimatult edasi. Tähelepanuta jäävad sotsiaalstatistikute viimased kurvad arvutused, et pole tarvis enam kahtsada aastatki kui me sisuliselt lakkame olemast. Meie poliitiline eliit on alustanud edukalt rahva väljavahetamisprogrammi.

Sallimatu, selline!

Ja ometigi, lugu pole sugugi nii mustvalge ja seoses pagulastega on teatav tõde mõlemal poolel. Probleem on pigem selles, et meie poliitilisel eliidil pole mingit soovi, tahtmist ega motivatsiooni oma inimestele selgitada, kasvõi  natuke, mis toimub. Tegelikult, pole tahtmist oma rahvaga suhelda kunagi olnud ja seda kinnitavad isegi kõrgtasemel meedia- ja kommunikatsiooni spetsialistid. Meie rahvas ei vääri selgitusi, juba viimased paarkümmend aastat. Katsun siis pakkuda oma lugejatele mingitki analüütilist arutelu antud teemal, kuigi hoiatan ette, see ei ole tõene Eesti valitseva eliidi mõttes, sest meil  klassifitseeritakse arvamusi järgmiselt: valitsuse  e. tõene  ja teiste e. vale arvamus. Seega, pakun välja ilmselgelt vale arvamuse, aga ehk siiski on mõnelegi mõtlemisel abiks.

Pagulased, kurb, kuid objektiivne reaalsus.

Me võime tahta või mitte tahta, aga see, et pagulased valguvad üle Euroopa, oli teada juba siis kui Eesti Euroopa Liitu astus ja ilmselgelt teadsid seda ka meie liitumisläbirääkimisi pidavad poliitikud. Kõik impeeriumid, rahvad ja ühiskonnad,EL nende  seas, teevad läbi ühtse arengutsükli- tekkimine, arenemine, õitseng, regressioon ning häving. Läbi terve ajaloo ikka üks stsenaarium. Lisaks, ilmselt on samal seisukohal nii idealistid kui materialistid, toimub nii individuaalne kui kollektiivne areng  läbi põhjuse tagajärje katkematu rea. Meie tegudel- indiviidi, rahva, ühiskonna jne tegudel on tagajärjed. Võimalik, et need tagajärjed saavad meid kätte sajandeid hiljem, aga ka vahetult meie enda otsuste tulemusel. Aastasadu on Euroopa nautinud õitsengut, aga unustanud oma esivanemate teod, mille arvel õitseng toimus- asumaade rahvaste orjastamine, rahvuslike rikkuste laialivedu, kohaliku rahva alandamine- nendel tegudel on tagajärjed, mida maksame meie, meie lapsed, lapselapsed. Euroopa impeerium on astunud regressioonifaasi, aeg on maksta meie esivanemate võlg. Vähe sellest, ka meie oleme kättpidi värskes ajaloos teinud tegusid, mis tasumise tund on käes. Meie poisid on importinud demokraatiat Iraaki, Afganistaani, Kesk Aafrikasse. Mitte ilma asjata ei süüdistanud Saksa ajaleht meid, et antud pagulaste kriisi veri on ka meie poisse lahkelt läkitanud valitsuse ja seega ka Eestimaa inimeste kätel. Nüüd, pärast Liibüa diktaatori kukutamist ehk taas valge inimese tõe importimist meile võõra kultuuriga riiki, käivitus ahelreaktsioon, mis tõenäoliselt pakub Euroopale võimaluse taaskogeda ajaloo hämarusse jäänud Rooma riigi langust. Nad tulevad ja seda ei ole võimalik enam peatada. Objektiivne reaalsus on, et muutub kogu Euroopa pale. Lisaprobleemi tekitas Putini Venemaa sekkumine Liibüa konflikti, mis meie valikud muudab õnnetuseks veel must valgemaks.  Kas pagulastega seonduvat tõesti ei teadnud meie Brüsselis iganädalaselt Merkeli kintsu kraapimas käivad poliitikud? Muidugi teadsid, kuid nad vaikisid. Rahvas ei väärinud vähimatki selgitust. Ei väärinud kasvõi küünemusta jagu selgitusi. Nüüd räägitakse meile vaid pidevalt muutuvaid numbreid- 300- 3000- 10 000. Rahva hirmule vastatakse sallivuse bakhanaaliga ja süüdistustega. Meie käed haisevat kõigil petroolist! Me kõik oleme süüdi!

Muutu sallivaks, raisk!

Neid tuleb, aga targa tegutsemise korral nad ei jää meile.

Eestit armastava valitsuse korral võiks ju mamma Merkeli kingituse juures vaikselt naeru pugistada, piirivalvet tugevdada ja arukaid seadusi treida. 90% pagulastest peavad Eestit õuduste maaks- sood, külm, niiske, inimtühi, mornid inimesed. Lõuna Eesti ja Ida Virumaa kummitustelinnad meenutavad majanduspagulastele nende kauge kodumaa eriti kannatanud sõjatsooni.  Kui targalt sotsiaaltoetused võrdsustada Eesti oma inimeste sotsiaaltoetustega, siis kaovad need kolmsada, kolmtuhat või rohkemgi EL “kingitust” Eestist esimesel võimalusel. Jäävad vaid need, kes tegelikult tahavad oma saatuse Eestiga siduda, kuid ka, jah, kahjuks tublid ISISE võitlejad, kellel on täita igas Euroopa riigis oma isandate missioon.See on risk, millega peab kaasajal arvestama iga Euroopa riik. Targalt ja südametunnistusega riiki valitsedes tekitaksid  pagulased meile küll teatavaid probleeme, kuid ei ohustaks identiteeti ja samas rahuldaks teataval, kordan: teataval määral, meie Brüsseli isandate nõudmisi. Jah, aga,mida pole, on meie rahvast hoidev ja südametunnistusega riigivalitsemine.

Probleem pole mitte pagulastes vaid valitseva võimu reetlikkuses.

Hüljates rahva , oma tööandjad, on võimu käitumine risti vastu eelpooltoodule. Vaadake kaht pilti.

Kuusankoski kuulutuste tulbal

See pilt on mobiiliga tehtud klõps Kuusankoski kiriku ees. Kaks last- Soome vaesuse elav poiss ja Aafrika tüdrukuke. Kutsutakse annetama, mõlemale. Mõlemad lapsed on tähtsad-nii oma maa vaesed kui ka sõjatsoonis elavad lapsed. Muuseas, kirikud aitavad ja koguvad annetusi mitte Soome jõudnud pagulaste aitamiseks vaid just Aafrika põgenikelaagrites viibivatele inimestele paremate elutingimuste loomiseks. Nendele, kes kõige kiuste ei soovi oma kodumaad maha jätta. Peamine- mõlemad lapsed on tähtsad, mõlemad vajavad VÕRDSELT abi,  Aga meil?

Pärismaalastele

Pagulastele

Me võime ju õigustada, et kohalikud peaksid ise remontima, paigaldama maakütte, veetrassid jne. Õigustada võib hetkeni, mil küsime nende pärismaalaste sissetulekut. Ja siis hakkab riigivõimu reetlikkuse pärast häbi.

Juba praegu kuluvad kümned tuhanded eurod vabatahlike õpetamisele, mis  minu rikutuse juures pigem tundub, erakondlikult sobivatele MTÜ-dele raha kantimisena, mille tulemusena ( minu pahatahtlikud oletused) voolab osa kilekotiraha ka valitseva erakonna sahtlitesse. EU projektirahadega ehitatakse veel mõned sellised eurokeskused, aga kokkuvajuvate majade kõpitsemine elus traagilise kaotuse osaks saanud või lihtsalt eluga mitte nii hästi toimetulevate, sageli lasterikaste, perede aitamine jääb Eesti rahva annetuste ja Kodutunde meeskonna ülesandeks. Minule tundub see reetmisena, aga teile? Eriliselt jäiselt irooniline on aga A/S Hoolekandeteenused  rakendamine valitsuse vankri ette pagulaste majutamisel.

Millised on selle asutuse, kelle poole sirutub valitsuse käsi pungil täis rahakotti juudaseeklitega, tegevuse viljad?

• Selle asutuse hooldustöötajate orjapalk. Ränraske töö vaimupuudega inimestega ja miinimumpalk on  nende töötajate tasu selle raske ja ohtliku töö eest.
• Üle igasuguse piiri klientide arv ühe hooldustöötaja kohta. Olen kindel, et kui sellist asutust külastaks ( aga sinna ei lasta ligi) mõni Soome hooldustöötaja, siis saaks ta sellise emotsionaalse šoki, et kihutaks joonelt ilma pausideta läbi piirideta Euroopa, ujuks üle Vahemere, ei mingit kummipaati, ja peatuks alles Liibüa pagulaslaagris, leides et vabatahtlikutöö langevate pommidega maal on ingli piss võrreldes näiteks Valkla või Koluvere hooldekodus töötamisega.
• Alandav orjatöö. Ei mingit seadusega kehtestatud tööaega, töötada tuleb nii palju kui ülemustel vaja. Kui tugeva füüsisega, kuid vaimupuudega klient ägestub ja hooldajale tooliga pähe virutab, siis ülemus viib töötaja  haiglasse, kus peahaav õmmeldakse ja  tagasi tööle. Ei mingit haiguslehte. ( konkreetselt juhtunud Valkla hooldekodus)
• Ümbritseva elanikkona ohtu seadmine. Loogiline, kui hooldustöötajate suhtarv on küüniliselt väike, siis jalutavad hoolealused ringi, nuiavad viinaraha, ähvardavad ja vajadusel kaklevad. Inimesed tunnevad ennast ohustatuna, vahel kaebavadki, aga keda huvitab? Juriidiliselt on eeldatavasti kõik korrektne.

Mida lõikad, seda külvad.

Puud tuntakse tema viljast. Selline on Eesti valitsuse koostööpartner pagulaste majutamisküsimustes. Kas meil on õigus ennast reedetuna tunda? Või ei ole?  On see taas vihakõne?

Tänaseks aitab. Jätkame teema käsitlemist ühel teisel homsel ja siis võtame arutluse alla, millised võiksid olla lahendused.

Seniks, head mõtlemist!

PS:Hea sõber ja mõtleja!  Kui leidsid endale midagi huvitavat, siis võid teksti FB jagada, kuid blogi kopeerimine avalik- õigusliku meedia poolt ilma autori nõusolekuta on vargus.