Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

  1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
  2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
  3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi...

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?

 

Advertisements

One thought on “Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s