Head inimesed! On läinud palju aega ja okkalistesse ei ole tulnud ühtegi kirjutist. Mõned mu sõbrad on küsinud juba murelikult, mis värk?? Natuke piinlik on ja mõistan täielikult kui mõni asjalik irvhammas nüüd konstateerib: nu, nu, valimised tulekul ja kirjaneitsi on taas ellu ärganud. Tegelikult ei ole asi sugugi selles. Nendel aastatel olen jälginud meie kvaliteetmeedia (?!?) seisukohti ja mõistnut kuivõrd paheline ja põlastusväärne inimene ma olen. Mida nädal edasi, seda suurem surve on tõmmata Kuusankoski mändide all voodis kerra ja leppida tõdemusega, et olen inimjätis, keda ei soovita enam kunagi kodumaal näha. Küsite, kuidas nii? Vastus lihtne, take it easiy või siis arvamuste pluralism eriti räiges Eestimaa võtmes on asi, mida ei ole lihtsalt võimalik mi tte isiklikult võtta. No ei ole seda tinast pantserit hinge ümber, tee mis tahad.
Õigus jääda kestma
Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kõrge ametnik kuulutab kvaliteetmeedias ( ei mitte isiklikus blogis või sotsiaalmeedias) et inimene, kellel aastaid 50 või oli see hoopis 45, ei ole enam õppimisvõimeline ning tema koolitamine koristajaks on absoluutselt võimatu. Lihtsamalt üteldes: kui su vanus tiksub juba viiekümne piirimaile, siis on adekvaatne tegevus kalmistule roomata, kätega endale haud valmis kraapida ja soovitav ka muld peale ajada, sest muidu oled lihtsalt edukal tippjuhil jalus ees. Kasu sinust mingisugust ei ole. Ja pärast nii sisutihedat seisukohavõttu töötas nimetatud tippametnik rõõmsalt edasi üldise käteplagina saatel. Kümned tuhanded inimesed olid saanud kätte surmaotsuse, tunnistatud ebapädevateks ja dementseteks, kuid kõik on OK.
Sind ei vajata, luuser!
Läksin võõrale maale tööle kaugelt üle viiekümne ja nii oli võimalik korraldada eksperiment. Läks vaid kolm aastat, et saavutada uskumatu. Olen meie piirkonna Attendo meedikutest kõige enam positiivset tagasisidet saanud arst, seda nii patsientide, töökaaslaste kui patsientide omaste poolt. Kodumaal ei väärinud mitte keegi meist, koondatud arstidest, võimalust ümber spetsialiseeruda. Rahapuudust nagu kah ei olnud, sest samal ajal käivitus projekt, kus aastaid tagasi arsti teaduskonna lõpetanud, kuid meditsiinis mittetöötavatele inimestele võimaldati oma diplomi uuendamine ja maksti ka priskelt stipendiumi. Nii taastati ka E.Ilvese arstidiplom. Loodame, et sellest on nii palju kasu, et ta oma restoranis suudab tavainimese tasemel esmaabi anda. Kui palju nendest äriinimestest nüüd meditsiinis töötavad?
Minu ema kasvatas mind eestlaseks, tilk tilga haaval imbus minusse armastus isamaa vastu. Mäletan, kuidas ta rääkis kui saksa okupatsiooni ajal õppisid näitlejad saksa keeles etendusi andma. Seda põhjusel, et kord või kaks kuus mängida Tammsaaret ja Kitzbergi emakeeles. Kui näitlejad oleksid keeldunud, oleks toodud Saksamaalt näitetrupp ja eesti keel oleks kadunud teatrilavalt. Ilma suurte sõnadeta muutusid noorele inimesele pühadeks mõisted- emakeel, isamaa, laulupidu. Ka siin, võõrsil, olen ma eestlane ja just eestlasena teeninud soomlaste respekti ja austuse. Tänavu suvel olime puhkusereisil Norras ja loomulikult ikka läbi Lapimaa. Taas kord võõrustas meid vana tuttav, kes nüüd oli saanud kogu piirkonna ülemarstiks- tõsine Soome patrioot. Nii ta siis rääkis, et polnud kunagi enne huvitunud Eestimaa elust ega teadnud sellest midagi. Pärast minuga kokkupuutumist olid nad perega tutvunud meie ajalooga, praeguse eluga, käinud Eestimaad avastamas. Naljakas seik. 40 km nende majast asub pisike kauplus, otse Rootsi piiri ääres, nimeks Rajabaari. Avastasime sealt oma suureks üllatuseks Rõngu suured kraaniga mahlapakid, väga maitsvad, muuseas. No kiitsime neid siis meie võõrustajatele. Ja üllatus, üllatus, tagasi tulles avastasime nende riiulis hulgi Rõngu mahlapakke. Kiitsid kõvasti, et väga head mahlad ja soovitavad teistelegi. Miks? Ma olen eestlane Soomes, oma isikupäraga, töötamise tavadega, suhtumisega patsientidesse. Jah, austan Soome maad, nende kultuuri, räägin nendega soome keeles, aga olen eestlane mitte soomlane.
Eestlane Soomes ei ole soomlane.
Just seetõttu ongi mul üllatavalt palju häid tuttavaid just soomlaste seas. Soovi korral võin olla nädalavahetusel soome kolleegi suvilas, olen naiste klubi liige, kuhu kutsutakse vaid staažika klubi liikme soovitusega, olles seal ainuke välismaalane. Vedades koju järjekordseid kolleegide kingitud lillekorve, tunnistan, et nende armastuse ja austuse saab endale vaid siis kui oled see, kes sa oled.
Ja milline on meie eliidi suhtumine asjasse? Natsionalist, demokraatia vastane, sallimatu, ajupestud fašist, vihkav puhtatõuline eestlane jne, jne. Ei, ma ei räägi kollastest kolkaväljaannetest vaid meie praeguse koalitsiooni poliitikute sõnavõttudest.
Laulupidu, mis on eestlaste jaoks nende kultuuri ja olemise tipphetk, on nüüd defineeritud kui fašistlik laste ajupesu. Seda võiks võtta ju kui ühe arulageda inimese sõnavõttu, kui pärast Sirbis ilmunud artiklis ei oleks Päevaleht seda tiražeerinud veel kordades suuremale auditooriumile. Seega, kiitis antud kirjutise heaks ning meie valitsuse seisukohtadele vastavaks. Ei, sellega ei sülitatud mitte üksnes mulle pähe, minu tunded pole karvavõrragi olulised. Kõige suurem süljelärakas lendas nende tihti eakate õpetajate peale, kes pea ilma rahata hoiavad koolides isamaaarmastuse tuld. Nende õpetajate, koorijuhtide ja tantsupedagoogide peale, kelle ees tahaksin kummarduda maani. Olen jõuetu mõistma, et Eesti valitsuse olev erakond kuulutas rahvusriigi idee ohtlikuks düstoopiaks. Kõik see karjub üle Soome lahe: Kõtt tagasi tulemast, luuserid, mugavuspagulased sellised. Tunnistan, olen kurjategija, armastan oma maad ja rahvast, olen eestlane Soomes ja vaatamata meie presidendi pateetilistele kõnedele, ei kavatse muutuda soomlaseks. Tahtsin elada meie riigis, teenida ja armastada meie rahvast, ei tulnud välja kahjuks, kuid vaatamata sellele, ei kavatse ma muutuda soomlaseks.
Aga kõige suurem kuritegu on veel üles tunnistamata. Olen kurjategija, sest mulle meeldib vastassugupool. Armastan oma abikaasat, toetame teineteist, vaatame ühes suunas ja leiame ühiselt lohutust raskustes. Nüüd on see mu isamaal kuritegu, nimeks heterofašism. Ja taas, see ei ole mitte külapoe taga õlut libistava külafilosoofi targutus vaid endise kõrge riigiametniku seisukoht, kes muuseas, töötades Eesti ministeeriumis, sai palka hoopis Norra riigilt. Et asi kindel oleks ja me ennast tõeliste kurjategijatena tunneksime, lisas hagu veel praeguse valitsuskoalitsiooni esindaja kindel sõnavõtt, et inimesed, kellel on selline sallimatu sättumus pidada heteroseksuaalseid suhteid normiks, tuleb ilma jätta inimõigustest ja tuleb saata ühiskonna äärealadele. Sõna, vangla, ta veel ei kasutanud, aga palju enam ei puudunud.
Kõik see ja palju muudki, millest hetkel ei kirjuta, tekitas soovi peita ennast sügavale teki alla ja nutta. Ei mingit poliitikat enam, mõtlesin. Lülitasin välja raadio, vaatasin netist uudiseid nii vähe kui võimalik, lõpetasin FB külastamise. Ei mingit poliitikat! Oled läbinisti paheline, sallimatu fašist- kurjategija, lisaks veel ristikoer ( taas tsitaat valitseva erakonna poliitikult). Tundsin ennast üksiku uluva hundina, kelle vaated ei sobi enam isamaale. Paraku, erakondade toetusprotsendid rääkisid teist keelt. Ja siis tuli Martin ühel päeval kui olin minemas laevale. Ta ei agiteerinud ega ajanud sõnavahtu. Ütles vaid sõnad- on aeg. Neid, kes tunnevad sama, mida mina, on palju. Nendele minu inimestele, tuleb anda hääl. Inimesed, kes on samasugused kaabakad nagu mina- armastavad isamaad ja emakeelt ning ei taha lahustuda multikulti söövitavas leelises, soovivad olla vajalikud Eestimaal ja mitte maailmas laiali ning evivad kuritegelikku kalduvust armastada vastassugupoolt.
Jah, ma annan neile inimestele hääle Põhja Tallinnas. Lahing on tõenäoliselt lootusetu, vastaskandidaat Jaana Toom ning Põhja Tallinn on teadagi millise elanikkonnaga. Vaatamata sellele, on neil inimestel, kes tunnevad ning mõtlevad nii nagu mina võimalus väljendada oma tahet. See on ainus, mis loeb.
Isamaa eest, kus eestlased ei ole üleliigsed.
Okkalised arutlused 