Mõtteid verise nädalavahetuse järel e pagulastest omamoodi.

Enne viimast nädalavahetust on Euroopas tänavu terroristide poolt tapetud 63 ja vigastatud  315. Neile lisandusid viimasel  nädalavahetusel  ohvrid Hispaanias, Saksamaal ja Soomes.  Paljud riigijuhid pilgutavad kaastundlikult silmi, mõistavad hukka, tunnevad kaasa, deklareerivad, et terrorismiga tuleb harjuda. Imelikul kombel ei  kangastunud ka Soome presidendile öösel  läbilõigatud kõriga, verest tühjaks jooksev ema, kes pisarates näo enne surma oma  pisikese lapse poole keeras vaid ta suutis juba päev pärast tapatalgu rääkida avatud piiridest ning  sallivusest.  Saksa kantsler, kes hiljuti  kuulutas, et on teinud kõik õigesti.  Jah, aga teisel pool on  inimesed, kes õigustatult tunnevad, et neid on reedetud ning on nõus vihkama kõiki, kelle nahavärv  keskmise valge inimese nahavärvist väheke erineb.

Olen õnnelik inimene, Soomes puudub  mul  pildikast toanurgas.  Algselt puudus selle soetamiseks  raha, nüüd  ei ole ma mingil tingimusel seda vaimset kruvikeerajat  soetama. Mitte et Sonera ei oleks üritanud korduvalt mõnd aparaati kaela sokutada.  Eriti  pealekäivale  müügimehele  olin lausa sunnitud röögatama: ” Mul ei ole telekat, ei vaata telekat ega kavatse telekat mingil tingimusel soetada! Punkt!”.  Täiesti piisab lühiaegsest  pinnapealsest tutvumisest Eesti  meediaportaalidega ja vahel tundub sedagi  liialt palju.

Minu tutvumine pagulastega  on isiklik ja vaba “4 võimu” manipulatsioonidest.  Nelja Soomes veedetud aasta jooksul olen  kohanud  8 ( loe: kaheksat)  pagulast.  Inimesed,  keda ma sügavalt austan ja toetan.  Esimene neist töötas ühes  pikaraviosakonnas  hooldajana- suur, pikk mees ja tõmmu nagu Aafrika öö. Juba esimesel kohtumisel  köitsid mind tema silmad- neis peegeldus  kaastunne ja kurbus. Ta rääkis  veidi konarlikku soome keelt,  hellalt  tõstis ta kuhtunud, haprad  patsiendid oma suurtele kätele ning  toimetas  kõige raskemaid ning ebameeldivamaid  toiminguid. Palju hiljem sain teada, et tegemist oli Kongo  mehega, pastoriga, kelle kirik põletati  koos suurema osa tema koguduse ning pereliikmetega. Ta oli parajasti  linnas koolile  vajalikke asju ostmas ning pääses seetõttu. Läbi raskuste põgenes ta Euroopasse, sattus Soome. Esimese asjana õppis selgeks soome keele algtasemel ja läks kohe hooldaja kursustele kuna soovis  ise leiba teenida ja mitte riigile koormaks olla.  Töö kõrvalt õppis teoloogiat ja lõpetanud läks tagasi oma kodumaale.

Mu hea kolleeg, nimetame teda Gerard, on pärit Süüriast.  Tema keha on täis arme, teda põletati tulega. Põhjuseks see, et Gerard on kristlane.  Soome keel oli talle raske, kuid koguduse liikmed tulid appi ja õpetasid. Temagi on  nüüd lõpetanud lähihoitaja  kursused ning töötab. Viimati tunnustati teda kui meie piirkonna parimat hooldajat.

Enne ülestõusmispühi kohtusin ma  Jamal´iga – Eritreast põgenenud   kristlasega. Aprillikuus oli ta esimest korda praktikal osakonnas.  Ta oli nii kõhn, et  koljus turritasid  nähtavalt sarnaluud, küünarvarreluude vahel haigutas sügav lohk. Ometigi ei püsinud ta paigal, ikka tahtis koristada, aidata, toimetada.  Oma kaheksia  tõttu oleks ta pigem pidanud saama ravi ja puhkama, kuid hoopis soovis  teha ennast nii kasulikuks kui võimalik. Ja need tema silmad….. selliseid ema ja isa sündides kaasa ei anna. See pilk on ainult nendel, kes on väga, väga palju kannatanud- tema pere tapeti, kuna nad olid kristlased.  Kokku tuleb  neid inimesi nelja aasta jooksul kaheksa, keda olen kohanud ning kes on pagulased selle sõna otseses mõttes.

Aga…… ma näen iga päev sadu inimesi, kelle pilgust kobrutab  külm viha. Töö praktikal viibivad nad maksimaalselt 1-2 päeva, kõige vintskemad on vastu pidanud tervelt nädala.

Jah, nende nägu on raamistatud rätikuga.  Olen seisnud Matkahuolto teeninduspunktis oma bussikaardile raha lisamas, minu ees heas füüsilises seisundis noored mehed, kes  ilma häbenemata kuulutavad inglise keeles, kellele ja mis eesmärgiga nad oma rahakaardi teele saadavad ja see ei ole mitte Süürias elav haige vanaema.  Olen YouTube´is  vaadanud noorte meeste  rüüsteretke Soome kalmistul, kus nad tambivad haudadel,  määrivad roojaga riste, rahuldavad isiklikke ihutarbeid  kalmuküngastel. Olen näinud lõhutud ja reostatud hauatähiseid  ka kohalikul kalmistul.  Olen jälginud  ” välismaise päritoluga”  noort kodanikku raudteejaamas müütamas narkootikume Soome koolilastele.

Üks mu hea tuttav, pedagoog ja pikalt Eestimaa lasteaias töötanud inimene  pandi Soomes tänu tema suurepärasele tööle lastaias  tööle pagulaskeskuse juures olevasse lasteaeda. Ülemustel oli kindel veendumus, et kuna ta  Eestimaal juba keelkümblusega tegeles, siis  paneme ta kümblema ka siin.  Kanaemalikult hoolivad linnaametnikud panid paika, et  paneme soomlased ja kallid külalised ühte rühma.  4 päeva pärast kutsus eestlanna siis  tublid tädid asja kaema. Vaatepilt oli vaimustav. Soome lapsukesed värisesid nurgas ja  kallis külalised  märatsesid  keset  tuba, röökides, lõhkudes, kasvatajat ning teisi pekstes.  Eksperiment lõpetati.  Lasteaiakasvatajale jäid pagulaslapsukesed.  Poole aasta jooksul ei olnud ühtegi päeva kui ta poleks 5-6 aastaste käest ametlikult peksa saanud.  Aasta jooksul ei  suutnud lapsed omandada lusikaga söömist. Põhiline sõnavara, mida suudeti  ütelda, oli inglise keeles- crazy white woman. Kümneid kordi päevas suunati tema poole suvaline pikem ese ja karjuti: ta-ta-ta-tah!  Pole mingit kahtlust, kui lapsukese käes oleks olnud tegelikult laetud automaat, oleks  see täpselt sama moodi käiku lastud.  Jah, see on omandatud käitumine, ei, pere  ei soovigi sellest vabaneda. Vastupidi, nad on uhked.

Ja mis on loo moraal?  See on järgmine: GRUPPI EI SAA SALLIDA, GRUPPI EI SAA TOLEREERIDA, GRUPPI EI SAA HUKKAMÕISTA!   Mõista, respekteerida, austada saab inimest, mitte gruppi. Inimese tegusid saab mõista, taunida, kritiseerida.  Mingil arusaamatul põhjusel  nõutakse meilt  pagulaste kui inimgrupi tingimusteta respekteerimist, austamist. Eestlasi, kes seda ei soovi häbimärgistatakse sallimatuteks, demokraatia vastasteks, bensiiniga määritud kätega vandaalideks.  Meedia nuiaga pähe pekstud kodanikud muutuvad aga eriti tõrksaks ning ei  üritagi mõsta, et mõned ( üksikud) pagulased põgenevad tõesti elu eest ja mõned on võimelised täitsa tõsiselt oma kätega tööd.

Nüüd aga mõned kurvad tähelepanekud. Need tõeliselt abi vajavad  inimesed ei ole Euroopas sugugi teretulnud. Alles hiljuti  keeldus Rootsi  andmast rahvusvahelist  kaitset  Śüüria kristlasele, kes  ametlikult oma usku  tunnistas ning keda  kodumaal oleks oodanud kindel surm. Samas võetakse vastu kõik isikud, isegi need, kellest on teada, et nad kuuluvad ISIS-e ridadesse.  Muuseas, õnnetu Süüria naise kaitseks astus välja ( sallimatu, demokraatia vaenulik, Euroopa väärtuste vaenulik jne, jne, jne) Ungari, kes otsustas väljasaadetule abikäe ulatada.

Siirdume nüüd Eestisse.  Sattusin lugema EE südantlõhestavat lugu põlema pandud süürlanna raskest saatusest. Oleksin tahtnud pisaraid valada, no ei õnnestunud kuidagi.  Naine teatab ise, et tulid paremat elu otsima, mitte selle pärast et elu ohus vaid lihtsalt paremat elu otsima ja nüüd…nuuks. Poes üteldi halvasti. Puudusid loosungid- Welcome refugees! Raha  maksti vähe. Kohutav, milline ebaõiglus.  Sõbrakesed, ajakirjanikud! Me oleme majanduspõgenikud, meie siin Soomes ja nemad Eestimaal.  Mitte keegi ei oodanud meid  tervitusloosungitega, soojade saiakestega ja Jean Sibeliuse  Finlandia helidega.  Oli vaja  noortele soomlastele töökohti, loomulikult pidi majanduspagulane lahkuma.  Tööga, raske ja visa tööga  on võimalik ennast üles töötada.  Meie vanemad sõjapõgenikena töötasid ennast raske tööga üles. Mitte keegi ei oodanud neid  suhkrusaiadega.

Aga järsku oli  pagulaste šokk nii suur, sest neile valetati. Meie  ametnikud ajasid  ( ja ajavad siiani) kvoodipagulastele mullikesi. Tulge, kõik ootavad. Kohvi on tulel ja pirukad ahjus.  Mamma Merkelile tuleb muljet avaldada, iga hinna eest. Tühja oma rahvast, EKRE võib ju alati meedia kahuritest sõelapõhjaks tulistada – raha eest saab kõike.

Üritame  analüüsida,  järsku on tõesti  pragmaatiliselt kasulik erinevate EL tippametnike pepukesi puhtaks la—da. Kas seda saaks teha nii, et oma rahvas ei kannataks? NL ajal, muuseas, seda kunsti osati, vähemalt mõned inimesed tegid lausa hämmastavaid tegusid.

Korjaks näiteks  keskustest üles just need tegelikult surmaohus olevad kristlased, keda  enamik Euroopa riike millegipärast ei taha.  Loomulikult ei saa seda teha praegused ametnikud, sest nemad ei oska teha vahet taarausulise, kristlase, budisti, krišnaiidi või moslemi vahel.  Moslemi kultuuris on aga uskumatule valetamine kangelastegu.  Väljapääs? Kirikute nõukogu esindaja kaasamine, kes mõne lihtsa, kuid spetsiifilise küsimusega välistaks  valetamise.  Kasu oleks veel mitmes mõttes.  Nagu Soomeski, sotsialiseerivad  kirikud ise suurepäraselt  tulijaid. Kaob ära  vajadus EL rahadel parasiteerivate MTÜ-de järele. Rahvas ei peaks  kartma, et  Turu sündmused korduvad Tallinnas.  Tuumafüüsikuid  niiviisi ei saa, aga  asjalikke töötegijaid küll. Mamma Merkel  elaks kah üle ilma suurema lõugamiseta. Selleks on vaja ainult natuke oma maad armastada ja oma karjääriga riskida. EELKÕIGE AGA, PALUN, PALUN LÕPETAGE SEE TOLERANTSUSE, SALLIMISE, AVATUSE JA DEMOKRAATIA EDENDAMISE JUTUTUBA. PRAEGU JA KOHE.   Eesti ema ei tohi mitte kunagi surra läbilõigatud kõriga vereloigus Vabaduse väljakul.