22 novembril läksin tööle üle pika aja südamevärinaga. Oli tulemas Suure Hindamise Koosolek. Piirkonna omavalitsuse tervishoiuspetsialist, Attendo piirkonna juht, osakondade juhatajad ja …. hinnatavad- töötavad arstid. Ausalt, hirm oli. Aju tagumises käärus oli piisavalt eredalt meeles PERH-i koosolekud. Sektori juhataja temperamentne kõne: ” Ja kui te eksite, siis satute minu kätte ja te ei taha teada, mida ma teiega siis teen!!”. Üle pika aja üsna sama tunne- tahaks kohe astuda üks samm edasi ja kaks tagasi. Tegin oma visiidid ära ning kõndisin auditooriumi. Seal nad siis istusid- üks tähtsam nina kui teine. Hingasin sügavalt sisse ja valmistusin halvimaks. Ja mida minut edasi, seda rohkem oleksin tahtnud laua alla pugeda.
Hinnang minu tööle oli järgmine:
Juhatajate hinnang – parim arst
Personali hinnang – parim arst
Patsientide rahulolu- maksimaalne
Linnaametnike rahulolu – maksimaalne
Patsientide ja nende omaste tänuavaldusi – kõige rohkem
Etteheited, ettepanekud ühistöö parandamiseks – ei olnud
No ei ole võimalik!
Olen Soomes töötanud vaid neli aastat. Räägin ikka veel paraja aktsendiga ja kirjutan vigadega. Töötan vaid koos soomlastest arstidega. See peab mingi imelik unenägu olema. Ei. ei olnud. Mingi osa minust rõõmustas, teine osa nuttis kibedat ja valusat nuttu. Miks nüüd?? Miks mitte oma kodumaal? Miks ma seal ei kõlvanud? Eks mõned irvhambad juba teavad. Noh, oled oma suhtumist muutnud, suukese kinni pannud ja mõni ime siis, tuleb tunnustus. Ei ole nii. Olen sama jäärapäine mutukas nagu enne Eestimaal. Tööd teen mitte etteantud juhiste kohaselt vaid südametunnistuse järgi. Ravin igat patsienti nii nagu raviksin oma abikaasat või tütart -andes endast maksimaalse nagu kodumaalgi. Lähen õhtul või puhkepäeval osakonda antibiootikumi tilgutama ning kanüüli panema kui seda nõuab haige seisund.
Soomes ei tohi meditsiiniõed kanüüli panna kui neil vastav luba puudub, aga arst võib, juhul kui oskab. Üldjuhul, paraku, ei oska. Töölepingus ei ole sellist tegevust kohe üldse ettenähtud. Teen seda põhjusel, et nii tundub olevat õige ja eetiline. See ei ole kaasa toonud mitte hukkamõistu vaid pigem töökaaslaste respekti.
Muuseas, ka poliitilised vaated ei ole salastatud teema. Kõik, kes on küsinud, on saanud teada, et olen EKRE liige ja tunnen aktiivset poolehoidu põlissoomlaste vastu. Ega ma enne Soome kohalikke valimisi oma nokka kinni ei hoidnud, aga üllatus, üllatus. See ei mõjutanud karvavõrdki hinnangut minusse. Oleks ju võinud samamoodi arvata nagu Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minnik EKRE valijaist: poolearuline pööbel. Kui juba konservatiivide valija on poolearuline pööbel, kui jube neandertallane peab olema meie arvamusliidri, tubli ajakirjaniku, arvates EKRE liige.
Nüüd siis, viimasel advendi nädalal, istun oma toas ja kirjutan. Aknalaud on täis kõige kaunimaid lillekorve, Soome klaasikunstnike taieseid, käsitöö küünlaid ja palju muudki – tänuavaldused minu osakondade töökaaslastelt. Kui palju kallistusi, häid soove. Miks meid ometigi kodumaal vihatakse? Miks jagatakse meile Eestimaal vaid epiteete- poolearuline pööbel, vihakõneleja, rassist, heterofašist jne, jne, jne?
Siiski, vaatamata ohtra musta värviga võõpamisele, millega Eestimaa suured ja vägevad mind ning pea kõiki jultunud isendeid, kes ei soovi mõtelda, olla ja käituda nii nagu nende meelest õige, on kaunistanud, armastan ma meeletult oma isamaad ning selle paljukannatanud rahvast. Armastan neid 276 000 inimest, kes elavad suhtelises vaesuses, võideldes päev päeva järel ellujäämise nimel, inimesi, kes süljelarakate kiuste julgevad tunnistada ennast kristlaseks, kaasmaalasi, kellel on jultumust soovida, et Eesti rahvas ja keel jääks kestma läbi aegade ning selle veendumuse nimel, tänapäeval, meie maal, kannatavad tagakiusu, sidistamist, mõnitusi.
Valgusküllast ja armastusest täidetud jõuluaega, head inimesed!
Olgu teil leib alati laual, midagi ka leiva peal!
Olgu teil katus pea kohal ja tuli koldes!
Olgu teil oskust teineteist hoida – mõista rohkem kui otsida mõistmist, lohutada rohkem kui otsida lohutust!
Olgu teil julgust armastada Eestimaad ka siis kui selle eest sopaga ülevalatakse!
Sündigu ka teile sama jõuluime, mis mulle, et võiksite uuesti armastada oma elukutset esimese armastusega!
Okkalised arutlused 