Advendiaja viimasel nädalal

22 novembril läksin tööle üle pika aja südamevärinaga. Oli tulemas Suure Hindamise Koosolek. Piirkonna omavalitsuse tervishoiuspetsialist, Attendo piirkonna juht, osakondade  juhatajad ja …. hinnatavad-  töötavad arstid.  Ausalt, hirm oli.  Aju tagumises käärus oli piisavalt eredalt meeles PERH-i koosolekud. Sektori juhataja temperamentne kõne: ” Ja kui te eksite, siis satute minu kätte ja te ei taha teada, mida ma teiega siis teen!!”.  Üle pika aja üsna sama tunne- tahaks kohe astuda üks samm edasi ja kaks tagasi.  Tegin  oma visiidid ära ning kõndisin auditooriumi. Seal  nad siis istusid- üks tähtsam nina kui teine.  Hingasin sügavalt sisse ja valmistusin halvimaks.  Ja mida minut  edasi, seda rohkem  oleksin tahtnud laua alla pugeda.

Hinnang minu tööle oli järgmine:

Juhatajate hinnang – parim arst

Personali hinnang –  parim arst

Patsientide rahulolu-  maksimaalne

Linnaametnike  rahulolu – maksimaalne

Patsientide ja nende omaste tänuavaldusi – kõige rohkem

Etteheited, ettepanekud ühistöö parandamiseks – ei olnud

not possible

No ei ole võimalik!

Olen Soomes töötanud vaid neli aastat.  Räägin  ikka veel paraja aktsendiga ja  kirjutan  vigadega.  Töötan  vaid koos soomlastest arstidega. See peab mingi imelik unenägu olema.  Ei. ei olnud. Mingi osa minust rõõmustas, teine osa  nuttis kibedat ja valusat nuttu. Miks nüüd?? Miks mitte oma kodumaal? Miks ma seal ei kõlvanud?  Eks mõned irvhambad  juba  teavad.  Noh, oled oma suhtumist muutnud, suukese kinni pannud ja mõni ime siis,  tuleb tunnustus. Ei ole nii. Olen sama jäärapäine mutukas nagu  enne Eestimaal.  Tööd teen mitte etteantud juhiste kohaselt vaid südametunnistuse järgi. Ravin  igat patsienti nii nagu raviksin  oma abikaasat või tütart -andes endast  maksimaalse nagu kodumaalgi. Lähen õhtul või puhkepäeval  osakonda antibiootikumi tilgutama ning kanüüli panema kui seda nõuab  haige seisund.

Soomes ei tohi  meditsiiniõed  kanüüli panna kui neil vastav luba puudub, aga arst võib, juhul kui oskab. Üldjuhul,  paraku, ei oska.  Töölepingus ei ole sellist tegevust kohe üldse ettenähtud. Teen seda põhjusel, et nii tundub olevat õige ja eetiline. See  ei ole kaasa toonud mitte hukkamõistu vaid pigem töökaaslaste respekti.

vihakõne

Muuseas, ka poliitilised vaated  ei ole  salastatud teema.  Kõik, kes on küsinud, on saanud teada, et olen EKRE  liige ja tunnen aktiivset poolehoidu põlissoomlaste vastu. Ega ma enne Soome kohalikke valimisi oma nokka kinni ei hoidnud, aga üllatus, üllatus. See  ei mõjutanud karvavõrdki hinnangut minusse. Oleks ju võinud samamoodi arvata nagu Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minnik EKRE valijaist: poolearuline pööbel. Kui juba  konservatiivide valija on  poolearuline pööbel, kui jube neandertallane peab olema meie arvamusliidri, tubli ajakirjaniku,  arvates EKRE  liige.

Nüüd siis, viimasel advendi nädalal,  istun oma toas ja kirjutan. Aknalaud on täis kõige kaunimaid lillekorve, Soome klaasikunstnike taieseid, käsitöö küünlaid ja palju muudki –  tänuavaldused  minu osakondade töökaaslastelt. Kui palju kallistusi, häid soove.  Miks meid ometigi kodumaal vihatakse? Miks jagatakse  meile Eestimaal vaid epiteete- poolearuline pööbel, vihakõneleja, rassist, heterofašist jne, jne, jne?

Siiski, vaatamata ohtra musta värviga  võõpamisele, millega Eestimaa  suured ja vägevad mind ning  pea kõiki jultunud isendeid, kes ei soovi mõtelda, olla ja käituda nii nagu nende meelest õige, on kaunistanud, armastan ma meeletult  oma isamaad ning  selle paljukannatanud rahvast.  Armastan neid 276 000 inimest, kes elavad  suhtelises vaesuses, võideldes päev päeva järel ellujäämise nimel, inimesi, kes  süljelarakate kiuste julgevad tunnistada ennast kristlaseks, kaasmaalasi, kellel on jultumust soovida, et Eesti rahvas ja keel  jääks kestma läbi aegade ning selle veendumuse nimel,  tänapäeval, meie maal,  kannatavad tagakiusu, sidistamist, mõnitusi.

Jõulud

Valgusküllast ja armastusest täidetud jõuluaega, head inimesed!

Olgu teil leib alati laual, midagi ka leiva peal!

Olgu teil katus pea kohal ja tuli koldes!

Olgu teil  oskust teineteist  hoida – mõista rohkem kui otsida mõistmist, lohutada rohkem kui otsida lohutust!

Olgu teil julgust  armastada Eestimaad ka siis kui selle eest sopaga ülevalatakse!

christmas

Sündigu ka teile sama jõuluime, mis mulle, et võiksite uuesti armastada oma elukutset esimese armastusega!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s