Täna me tähistame oma riigi sünnipäeva. Istun üürikorteris võõral maal ja mõtlen isamaale, oma rahvale ja tema tulevikule. Loomulikult, sooviksin kogu südamest, et inimestel oleks rõõm oma riigist ja valgust ning lootust saaks iga päevaga rohkem. Eestimaal on tõesti teatud kogus inimesi, kes rõõmust hõiskavad ja pidutsevad. Olgu neil siis rõõm Eesti Rahva Muuseumis pidutseda, tualettidega uhkeldada ja pärast seltskonna ajakirjanduse veergudel läbinätsutatud saada. Head pidupäeva, härrased!
Minu sümpaatia kuulub rohkem neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes riigi sünnipäeva puhul oma nappidest säästudest ostetud kilukarbi lauale panevad ning mustale leivale killukese võid peale määrivad. Need töökad ja vähenõudlikud inimesed, kes tegelikult viimastel aastakümnetel on sellele riigile aluse pannud. Loobudes, andes ja ikka ning jälle andestades.
Millal see oligi, kuu või kaks tagasi, kui meie Brüsseli asehaldur presidendi kohustes K. Kaljulaid soovis, et inimesed kirjutaksid , mida nad sooviksid Eesti Vabariigi sünnipäevaks oma riigile kinkida. Olen selle üle pikemalt mõtisklenud, aga loomulikult mitte kusagile läkitanud. Ei ole parketikõlbulik sünnipäevakiri, no ei ole. Rääkida oma isamaaga tahaks aga küll tema suurel sünnipäeval ja ehk ka teatava osa inimestega, ainult mitte õukonnameedia vahendusel. Niisiis, tule, hea lugeja, kaasa pisikesele rännakule sisemaailma.
Kallis Eesti riik! Palun luba anda üle minu sünnipäeva kingitus Sulle! See on palju, palju Sinu inimeste pisaraid.
Võta vastu nende tuhandete meeste ja naiste pisarad, kes võitlesid Vabadussõjas ning keda K. Päts täiesti ebademokraatlikult represseeris 1934 aastal, neid vangalasse heitis ja hävitas. Ajaloolased on vabadussõdalaste süütust tõestanud, nad on isegi amnesteeritud, aga meie riigikogu aastal 2018, keeldus neid rehabiliteerimast. Riik sööb oma lapsi ja mitte ainult meie idanaabri juures.
Võta need pisarad lepituseks meie riigikogu moraalse palge eest ja anna neile andeks.
Kingin Sulle sadade tuhandete inimeste pisarad, kes pärast lömitavat baaside lepingut Siberi avarustesse küüditati, ikka eestlastest aktivistide agaral kaasabil. Enamik neist ei tulnud enam kunagi tagasi, kuid küüditajate lapsed ning lapselapsed istuvad Sinu riigikogus ning etendavad edukat lõimumist, sallivust ning multikultit. Häbelikult küll oma punaminevikku varjates.
Võta nende pisarad lepituseks meie poliitilise eliidi tegemiste eest ning anna neile andeks.
Annan Sulle nende tuhandete inimeste pisarad, kes Eesti riigi taastamisel oma kodudest ilma jäid. Nende inimeste pisarad, mida valati järjest rohkem, mida enam iga järjekordse seadusega laiendati pärijate ringi jättes üha enam sundüürnikke kodutuks. Lisan sinna juurde ka sundüürnike pereliikmete pisarad, kes kaotasid lähedased selles ebavõrdses võitluses. Tagastatud korterid aga ei läinud tihti mitte välismaa pärijate valdusesse vaid kohaliku nomenklatuuri kasutusse.
Võta need pisarad lepituseks noore riigi teerulli strateegide tegemiste eest ning anna korduvate ” Lehma lellepoja seaduse” tegijatele andeks.
Kingin Sulle kümnete tuhandete Sinu riigi kodanike pisarad, kes osutusid kodumaal üleliigseteks ning küüditati võõrale maale tööle. Mitte need, kes läksid oma soovil uusi kogemusi saama vaid need, keda aeti, andmata ümberõppe või spetsialiseerumise võimalusi. Need inimesed olid raudkindlalt veendunud, et leivatükk armastusega on parem kui nuumhärg vihkamisega. Valusa tõdemusega pidid nad avastama, et kodumaal otsa lõppenud leivatükk tuli koos vihkamisega , kuid võõral maal pakutakse nuumhärga koos austusega hästi tehtud töö eest.
Lisan siis juurde nende laste pisarad, kes ripuvad pühapäeviti sadamas oma ema või isa kaelas. Samuti nende memmede ja taatide pisarad, kes on täiesti üksi tühjenenud külades ootamas oma kaugele tööle suundunud lapsi.
Võta see pisarate meri lepituseks meie euroopameelsete arvamusliidrite ja õukonnameedia tegemiste eest ning anna neile andeks.
Ja vaatamata sellel kõigele palun ma südamest. Palun ära jäta meie maad ja rahvast! Aita meie rahval leida ennast, raputada endalt see surmauni ning saada paremaks kõige kiuste, sest ainult parem rahvas väärib paremaid juhte.
Ainult nii on meil veel lootus edasi kesta.
Head Eesti Vabariigi sünnipäeva!
Okkalised arutlused 