Arhiiv

Miks, ometigi?

Hea lugeja!  Alles see oli kui ma raporteerisin, et kandideerin valimistel ja  mõni on ehk märganud, et  ega ei kandideeri küll.  Vandenõuteooriate sepitsejatele olgu öeldud, et  ei mingit tüli erakonna juhtidega, ega muud  konflikti.  Põhjus on  minu loll seadusekuulekus.  Olles kolm aastat Soomes töötanud näitasin üles lojaalsust Eesti seadustele ja  registreerisin AJUTISEKS elukohaks Soome.  Tallinna kesklinnas olen elanud aastast 1967 ning ei ole ennast ealeski sealt väljakirjutanud.  Paraku, minu Soome aadress, firma poolt renditud töötajale AJUTISEKS elukohaks, muutus Eesti portaalis  püsielukohaks. Seega, mul on kinnisvara Tallinnas, kuid mitte elukoht. Mingeid kiirkorras susserdamisi  ei soovinud ma teha.  Niisiis, meie Brüsseli linnukesed, kes töötavad ajutiselt Euroopas ( nagu mina), käivad nädalavahetustel Eestis ( nagu mina) , kuid ei ole korrakohaselt oma ajutist elukohta deklareerinud,  ilutsevad erinevate erakondade  esinumbritena valimisnimekirjades, mina aga mitte, sest seaduse järgi puudub selleks õigus.  Vale ja vingerdamisega aga kandideerimist alustada, oleks lihtsalt jälk. Seega, peale valimisi vaatame, kuidas selle  elukohaga on.

korruptsioon

See, et  ma ei kandideeri, ei tähenda, et enam blogisse postitusi ei tule. Hoopis  vastupidi, nüüd alles  hakkame kirjutama, sest mõtteid ja küsimusi on palju, enamus keerleb ümber sõna “miks?”.  Küsin  kümneid kordi päevas ega oska vastata, ehk oskab mõni lugeja  pimeda nägijaks teha? Loomlikult  tekivad miksid kõige enam  euroopalike väärtuste ja sellega tihedalt seotud mõistete- tolerantsus, sallimine, rahvuslus, isamaaarmastus, ümber.

Mis on siis sallivus  Eesti praeguses kontekstis?

tagakiusamine3 /Suhtumine kristlastesse Põhja Koreas, kas varsti ka Eestis?/

  1. Peksa kirstlasi nii kõvasti kui suudad, mõnita, alanda, siis oled eriti salliv ja auväärne  ühiskonna  arvamusliider. See oli pool aastat tagasi kui meie valitseva erakonna esindaja väljendas ennast “kvaliteetmeedias”  iseloomustades kristlasi  nimega – ristikoerad.  Kõik aplodeerisid, milline salliv ajakirjanik.  Küsisin  oma healt kolleegilt, kes  toob regulaarselt Eesti kristlikesse narkorehabilitatsiooni majadesse toitu, riideid ja muud vajalikku, sest valitsuselt ei saa  need asutused mitte sentigi, et kuidas ta suhtub kui teda ning tema aastatepikkust tegevust hinnatakse  meie poliitilise eliidi poolt nimega- ristikoer? Tema  väitis, et see solvas teda ja kohe väga.  OK, ehk soomlane ei olnud veel omandanud teise põse ettekeeramise strateegiat ja eeldame, et küll ta veel areneb. Sama jätkus nüüd septembri alguses, kus  taas, loomulikult  peavoolmeedias, tutvustati õppetööd alustavaid koole ning kristliku suunitlusega erakoolid pälvisid  omadussõna- usuhullude koolid.Oot, oot! Aga miks märkimisväärne seltskond sellesama  poliitilise eliidi lapsukestest käivad just nimelt  usuhullude koolides??  Nii, et peksame laia kämblaga vastu nende inimeste nägu, aga pragmaatilistel kaalutlustel surume oma võsukesi siiski just sellistesse koolidesse? Kas euroopalikud väärtused või silmakirjalikkus?  Aga ehk ongi silmakirjalikkus see euroopalik väärtus, mida nüüd pärismaalaste vastuseisust hoolimata meil juurutatakse. Miks??

    persecution-of-christians/ Kas siia  kirjutame varsti Eesti?/

  2.  

     

    Peksa eakaid, madalapalgalisi- see on IN, aga täielik mõtteroim on see kui julged mingilgi määral kahelda seksuaalvähemuste järjest jaburamaks muutuvates mõttearendustes! Koheselt saadame sind ühiskonna äärealadele ja kui  kuidagi riikidevaheliselt kokkuleppele saaksime, siis ka külmale maale.Ühes eelmises loos ma juba kergelt puudutasin igati ontliku riikliku firma juhi seisukohta, et üle 50 aastased inimesed on absoluutselt õppimisvõimetud ning ei suuda omandada isegi koristaja vastutusrikast elukutset. Ei mingeid proteste, kõik on õige-euroopalikud väärtused.  Igati ontlik oli ka Kaubamaja juhatuse liikme seisukoht, et  asutuse arengu piduriks on….. müüjad.  Täitsa OK oli ( järsku on nüüdki)  ühe kaubandusketi poodides kehtiv  korraldus, et menstrueerivad naised peavad sellest juhatajale ette kandma, sest  siis saavad nad  mõne täiendava WC külastus loa. Kõik korras, euroopalikud väärtused.juhtimine

     

     

    Aga, juhul kui sul on ajusse talletatud vulgaarmaterialistlik ( see peaks ju olema igati lubatud) teadmine,  et imetajatel (sealhulgas inimesel) määrab isendi soo Y-kromosoomi olemasolu (isane) või selle kromosoomi puudumine (emane). Seega on emasel sugukromosoomid XX ja isasel XY. Nii määratletakse  sugu loote viljastumisel, ning, ausõna, isendi elu ajal ei vula ega virta see ei poole aasta, aasta ega kümne aasta jooksul mitte kuhugi.

    geenidJuba selle pisifakti teadmine ja eriti veel väljendamine on kuritegu, mille eest juhtivad poliitikud lubavad sind küüditada ühiskonna äärealadele, võtta  võimalus teha meelepärast tööd ja neid väljaütlemisi on veelgi, ei viitsi isegi tsiteerida.  Mõni aasta tagasi, kooseluseaduse läbisurumise kõrghetkel, oli mul jultumus  oma blogisse kirjutada  mõttearendus, kus küsisin, miks  selle ühiskonda lõhestava seaduse  läbipressimine on esmatähtis kui meil on lahendamata  põletavad sotsiaalsed probleemid ning vastuvõtmata terve rida sotsiaalharta punkte. Ei  ühtegi halva tooniga sõna vaid imestunud küsimus, miks?  See möll, mis järgnes, oli  raju. Ausõna,  tean, et kõik need kommentaarid on kirjutatud sallivate ja armsate inimeste poolt.  Kõige ilusamad kommentaarid jättis sinna tubli inimene Allan, kelle  parim ja kaheldamatult salliv viimane repliik oli järgmine: Loll vanaeit, kas sa arvad, et mina pean hakkama sulle pensioni maksma?? Laku panni!   Ma tean, et meie toonane president hr Ilves oli tema  sõnad juba enne kui need arvutiklahvidelt pudenesid, tunnistanud  euroopalike väärtuste kandjaks.  Pärismaalase juhmuses julgen tunnistada, et valus oli. 25 aastat tööd inimeste heaks oli  euroopalike väärtuste kandja poolt pühkmeteks arvatud vaid seisukoha tõttu, et riigikogul peaks olema prioriteetsemaid  asju ajada kui kooselu seadus.  Jah, kulla Allan, Sa ei pea mulle pensioni maksma, sest seda hakkab tegema Soome riik kui aeg sinnamaani jõuab. Mina aga sooviksin teada, miks ometigi, minu ja  mitmete teiste inimeste tagasihoidlikud arutlused on väärt pea surmanuhtlust ja seda mitte  üksiku eriti salliva  isiku poolt vaid ka meie koalitsiooni juhtpoliitikute poolt, kes enda sõnul kannavad euroopalikke väärtusi.  Kas keegi selles seltskonnas on kunagi kuulnud lauset: värvitud lilledel lõhna ei ole, sunnitud sõprus on südamel kole!

    sunnitud armastusNüüd kaks lühiküsimus:

    Me vaatame sigaretipaki pealt koledat pilti alakaalulisest enneaegsest lapsest koos hoiatusega: suitsetamine tapab!

    suitstapabSamas loeme igati  euroopalike väärtustega kokkukäivaks kui täiesti terveid kaksikuid  ema üsas ” harvendatakse ” nagu Norras.  Euroopa kaksikuid kandvad  emad- tere tulemast Norrasse, kus  üks kaksikutest  üsast eemaldatakse ( loe tapetakse).   Igati  euroopalik väärtus on seegi, et  vaid  nädal, kaks enne ajalist sünnitust  tapetakse  naise soovil täiesti  terve ja täiskantud, eluvõimeline loode, nimetades seda abordiks.  Inglismaal ja mujal on aga alanud diskussioon, et ka pärast sünnitust võib last tappa nimetades seda  samuti abordiks.  Miks nimetatakse lapse kandmisel suitsetamist  tapmiseks, kuid täiesti tervel vastsündinul kaela kahekorra keeramist abordiks?

hiline abort.jpg

Miks oli meie riigikogu saadikutele kaks ööistungit tervisele nii eluohtlikud,et  nad arvasid vajavat arsti valvet riigikogusse, aga Eestimaa meedikute elukestev valvamine,  olude sunnil ka 1-2 ööpäeva järjest, on igati tervislik?

padjagatoole-74683139

Küsimusi on veelgi, aga jätkame ühel teisel päeval.

Advertisements

Varjupaigast, MTÜ-dest ja meediast

Mul oli eile erakordselt ebameeldiv konatakt niššiajakirjandusega, täpsemalt Tallinna ühe kohaliku ajalehe ajakirjanikuga. Kogemus oli ebameeldiv, kuid õpetlik ja mitte ainult minule. Esimene ja üllatav tõdemus oli aga see, et kohalik Tallinna meedia on kõike muud kui korporatiivne  ja ei kajasta kaugeltki linnavalitsuse suhtumist.  Isiklik ja väga veenev kogemus tõestas, et vähemalt mõned lehed paljundavad ajakirjaniku isiklikku arvamust, kes on sisuliselt kirjutanud valmis loo enne kui  asjaosalistega üldse kohtuvad. Kogu  loos on niivõrd õpetlikke momente, et kulub kõrva taha panna kõigil neil, kellel kogemus sedasorti sellidega veel napim kui minul.  Minul on õppimist aga veel rohkem ja ma vandusin endale, et niisugusse ämbrisse ma enam teist korda ei astu!!!

Kõik algas sellest, et Kassiabi juhatusele helistas veidi kange keelega daam Pealinna lehest ning soovis tutvuda kassidega tegelevate ühingutega. Palus ilusti ning juhataja soostus. Tallinnas paiknev Kassiabi MTÜ ja ajakirjanik soovib tutvuda, milles küsimus. Mul juhtus olema vaba õhtupoolik ja nii ma suure kassikodu poole sammud seadsingi, teadmata milline ämber mind ees ootab.

Alustame siit õpetussõnadega: Kui ajakirjanik määrab kindlaks teema, millistes piirides vestlus hakkab toimuma, siis info peab täpselt jõudma inimeseni, kes ajakirjanikuga vestleb. Tegelikult peaks esmane kokkuleppija juba algselt ajakirjanikule teatama, et intervjueeritav vastab vaid nendele küsimustele, mis vastavad teema püstitusele. Hea inimese mängimine toob häda kaela. Kogu intervjuu peab  jääma etteantud  piiridesse. See on koletumalt raske, aga kõik kõrvalised küsimused tuleb kohe blokeerida ja mitte neile vastata. Kordan,  teema laiendamine toimub  märkamatult ja seda   õpetatakse  ajakirjanikele ülikoolis, kuidas samm sammult endale vajalik teave kättesaada.

OK, esimesed kümme minutit kulges vestlus ettemääratud piirides, kuigi oli aimatav, et prouakesel oli küllatulekuks hoopis teine eesmärk kui mõista, mis erinevus on kahel erinevat tüüpi varjupaigal- 14 päeva hoiul ning no-kill MTÜ-l. Mitmed korduvad küsimused viitasid, et sellist juttu tegelikult ei vajata ning ilmnemas on hoopis teised eesmärgid. Millised?  Kuhu suunda viivad küsimused:

Miks te oma tegevust ei laienda?

Miks te ei kirjuta projekte ja ei taotle Euroopast raha, et oma tegevust laiendada?

Miks te ei ehita toetusrahade toel suuremat varjupaika?

Sa üritad selgitada, sind katkestatakse, ajatakse kergelt närvi- see kõik on ettevalmistus põhiteema juurde asumiseks. Kassitubades edasi tagasi jalutades ei huvita inimest mitte olemasolev tegevus, kasside heaolu, üksikkarantiini täpne jälgimine vaid küsimus, miks me oma tegevust ei laienda?

Ja siis lajatati põhiküsimusega.

Miks Kassiabi sõdib Hoiupaiga juhatajaga, kuigi ise te väidate, et ei soovi laieneda ning projekte kirjutada?

Stopp! Siin oleks pidanud meie vestlus lõppema. Küsimus ületas eelnevalt seatud piirid. Normaalsetes inimsuhetes  ei suuda enamik meist vestlust katkestada ning kaasvestleja kindla sammuga ruumidest välja juhatada, see on teatavasti ebaviisakuse tipp. aga suhetes piire ületava ajakirjanikuga, oleks tulnud vestlus katkestada, viidata algselt kokkulepitud teemaderingile ning konkreetselt ja kindlalt inimene majast minema saata. 

Oleks mu kõrval seisnud politseinikust abikaasa, ma oleks seda ka julgenud, aga loomupärane viisakus takistas, kahjuks ei tulnud keegi vabatahtlikest ka toeks. Nii kujunes vahekord 2 ajakirjanikku minu vastu. Ilmaasjata, sest tegelikult oli ju teada, et edasine läheb ainult halvemaks. Küsimused muutusid järjest õelamateks.  Kontrollisin iga oma sõna, et see oleks kooskõlas juhatuse seisukohtadega, väljendusin nii leebelt kui see üldse oli võimalik, kuid iga küsimusega sai rohkem selgeks, et ajakirjanikul on lugu juba valmis ning meie oleme süüdistatavad. Vähe sellest,  sündmuste objektiivsest kajastamisest saab asi olema nii kaugel kui vähegi olla saab. Pigem kehtib reegel- iga sõna saab kasutada sinu vastu. Manipuleerimise kunst on kollase ajakirjanduse põhirelv ja ainsaks  vastumürgiks on vaikimine. Iga püüe oma seisukohti selgitada toob kaasa uue ja veel õelama rünnaku ning varsti sipled nagu naaskelsaba vatitutikus.

Ära proovi selgitada, sind ei soovita mõista. Iga tekstilõik kõlbab hiljem kontekstist väljarebida, et mitte ainult oma eelnevalt valmiskirjutatud lugu täiendada vaid isegi sulle organisatsioonisiseselt pöördumatult halba teha. Pea meeles, ükski ajakirjanduses ilmunud lugu ei ole absoluutselt objektiivne või võimalikult tõelähedane. See kajastab vaid antud ajakirjaniku subjektiivseid seisukohti, ajalehe peatoimetaja üldist maailmanägemist ning tihti ka ajalehe suurtoetaja ning finantseerija seisukohti ( kuigi nagu antud loos, ei tarvitse viimane eriti suurt rolli mängida). 

See kui osava manipuleerijaga meil tegemist oli, selgus puhtjuhuslikust vestlusest täna juba meie juhatajaga. Nimelt oli  antud inimehingede ” insener” helistanud meie juhtajale ning refereerinud meie vestlust nii, et juhtaja tõdes, et kui ma väljendasin ennast nii nagu ajakirjanik refereeris, siis on tegemist minu ja mitte Kassiabi ametliku seisukohaga. Seega on  meie ajakirjanikuproual võimalus artiklisse ka lisada, et MTÜ-s  on tegemist isikutevaheliste konfliktidega ning  üks ei tea, mida teine teeb. No on ju nii kui juhatus ei usu, et  liige täitis täpselt etteantud seiskohti Hoiupaiga ja tema juhataja suhtes?  Vabatahtliku refereering intervjuust oli ju teistsugune kui ajakirjaniku sõnad ning loomulikult muutus kohe ebausaldatavaks  organisatsiooni enda liikme sõna. Teisitsõnu suutis ajakirjanik genereerida organisatsioonis usalduskriisi. URAA, seltsimehed! Lähiajal on tal plaanis külastada Kasside Turvakodu ja õnneks ei tule neile  nüüd ajakirjaniku tegelik huvi nagi välk selgest taevast.

Aga see lugu ilmub mingil ajal ilmselt venekeelsest Tallinna ajalehes. Teeme nüüd eksperimendi, kus palun kõiki lugejaid osalema!! Lähtudes mulle esitatud küsimustest, kohapeal antud viidetest ja meie juhatusele antud refereeringust, kirjutan siia alles veel koostamata  loo, teadmata mida ajakirjanik kirjutab. Kui lugu ilmub, siis koos vaatame, kuivõrd ma mööda panin 🙂

Et ei tekiks taas vale arusaamist kordan, tegemist on meediaalase eksperimendiga, mille eesmärk on tõestada, et teatavatel juhtudel ei tule ajakirjanik kohale mitte tõest lugu kirjutama vaid oma peas olevale loole kinnitust saama. Seega peaks tema tekst teataval määral olema etteennustatav. Järgnev lugu ei kajasta minu seisukohti!!

Järgmise tekstiosa isoleeritud kopeerimine ning levitamine on blogi autori poolt keelatud.

Lugupeetud ja palavalt armastatud loomakaitsjat ja Loomade Hoiupaiga juhatajat L.K kiusatakse taga!!

Viimastel kuudel on alanud üldine laimukampaania, kus  rünnatakse Loomade Hoiupaiga  juhatajat ja süüdistatakse teda loomade julmas kohtlemises. Erinevad kassidega tegelevad MTÜ-d on saatnud protestikirju linnavalitsusse, süüdistus loomade väärkohtlemisest on esitatud ka politseisse.  Ajakirjanik on otsustanud olukorraga tutvuda.

L.K on sümpaatne inimene, kes on tunnustatud vene keelt kõneleva kogukonna poolt kui ainus tegelik loomakaitsja.  Ta lubab meid lahkelt oma valdustesse.  Käime ringi kassitubades- kõik on puhas ja korras. Ajakirjanik ei näe ühtegi plekiga ülelöödud ruumi, kus kassid mitu ööpäeva ilma söögi joogi ja liivakastita oma ekskrementides lamaksid. Ka veterinaaria kompleks on puhas, Uksest, millele on kirjutatud, mitte siseneda, meid sisse astuda ei lubata, aga selleks pole ka vajadust, sest juhataja kinnitab, et seal on vaid laod. Õudusjutud mitmekümmnekesi oma väljaheidetetel lamavatest loomadest on järelikult MTÜ-de vale, mida aga eesti keelses pressis laialt levitatakse.  L.K kurdab ajakirjanikule, kuidas põhiliselt eestlastest koosnevad MTÜ-d  teda põhjusetult laimavad.  Tegelikult ei soovi kassiühingud ise mingit koostööd teha, võltsivad andmeid ning ei võta ise loomi vastu, keelduvad metsikutest kassidest ja elavad mugavat elu annetuste toel, püüdmatagi oma tegevust laiendada.  Ükski nendest ei ole Tallinnale usaldusväärne partner ega nõustu tegelikult lepingulistesse suhetesse astuma.  Kahjuks ei mõista Hoiupaiga juhataja ennastsalgavat tegevust nüüd isegi Tallinna linn ning räägib üha sagedamine lepingu lõpetamisest. ” Ükski nendest kisakõridest ei ole nõus  tegelikult Loomade Hoiupaiga juhtimise vastutust võtma. Suur kisa ainult, ei midagi muud” lõpetab kibestunult L.K

Külastus MTÜ-desse.

Ajakirjanik külastab esimesena MTÜ Kassiabi. Tegemist on vana majaga, mis oma mugavuse poolest on tunduvalt halvemas seisus kui Loomade Hoiupaiga hubased ruumid. Meie küsimustele vastab Kassiabi vabatahtlik. Ta näitab erinevaid ruume, kohe on selge, et asutus ei tööta täiskoormusel. Tubades on keskmiselt 6-7 kassi. Kas see ei ole raiskamine?  Selgitatakse midagi kasside eripärast ja sellest et tegemist ei ole karjaloomadega, kuid see on väheveenev. Tegelikult  kinnitub L.K väide, et kasside organisatsioonid tegelevad vaid enesekiitmisega. Küsimusele, miks  kassiabi ei soovi oma tegevust laiendada, projekte kirjutada, uut maja ehitada, loomi kordades rohkem juurde võtta, ajakirjanik vastust ei saanudki. Väheveenev oli seisukoht, et tegemist on erinevat funktsiooni täitvate organisatsioonidega ja vabatahtlikutööga. Pigem ilmnes soovimatus teha sisuliselt seda rasket tööd, mida alatu laimu kiuste peab päev päeva kõrval tegema meie tubli loomakaitsja L.K.

Miks siis võideldakse  Hoiupaiga juhataja vastu kui sisuliselt ei pakuta alternatiivi? Vabatahtliku väitest ilmnes, et ideaalvariandis sooviks ta näha, et Tallinnal oleks  oma varjupaik ja lähivaldasid teenindaks Loomada Hoiupaik, kuid kummaski ei peaks olema juhatajaks L.K. Miks? Hetkel ta ei sobi sellele ametikohale psühholoogilistel põhjustel ja suhtlemisprobleemide tõttu.  Mida see tähendab ja mida arvab asjast MTÜ Kassiabi juhataja. Esitasime talle küsimuse. Vabatahtlik arvas, et L.K ei sobi oma ametikohale, kuna ta on psühh. Mis teie arvate? Juhataja selgitas, et tegemist on vabatahtliku isikliku arvamuse ja mitte Kassiabi ametliku seisukohaga. Siit selgub, et organisatsioonis valitseb anarhia ja üks ei tea, mida teine räägib. Oh, kuidas ajakirjanik igatses olla taas hubastes Hoiupaiga ruumides, kus alluvad täidavad vastuvaidlemata juhataja korraldusi. Kus valitseb kord!!

L.K on absoluutselt õigus. MTÜ-d oskavad vaid kisada ja laimata. Tegemist on laiskade  inimeste meelelahutusega, mida saadab suur turunduskampaania. Sisulist partnerit Tallinna linnale ning eriti Loomade Hoiupaigale neist ei ole. Totaalset tegevusetust selgitatakse erinevate varjupaikade erinevate funktsioonidega, aga ei üritatagi projekte kirjutada, palgalisi töötajaid hankida. Samas süüdistatakse inimest,  kes on lepingulistes suhetas omavalitsustega ja peab võtma vastu iga looma, kellest teatatakse. Vähe sellest, ükski neist nn loomakaitsjatest ei soovi sisuliselt võtta vastutust hoiupaiga juhtimise eest. Organisatsioonis valitseb segadus, mis viitab pigem isiklikule vihavaenule ja kättemaksule. Śellise organisatsiooniga ei olegi võimalik koostööd teha. Kahjuks ei ole seda siiani mõistnud Tallinna linn ning vaenab põhjusetult ainukest tõelist loomade sõpra ning kaitsjat- L.K.

Viimane aeg on vene kogukonnal astuda samme selle alatu laimukampaania lõpetamiseks. Meie rahvuskaaslane on süütu kannataja!!

Ja nüüd, ootame ära ilmuva artikli. Algab Bingo mäng.

Pisike Bingo loto mäng

Pisike Bingo loto mäng

Valimistepäeva hommikul

Usun, et istud just nüüd, kohvitass ees arvuti taga ja mõtled, kas minna või mitte minna.  Tasuta tsirkus pööblile on tänaseks lõppenud ja kõik käis Rooma imperaatori juhtnööride järgi- leiba , tsirkust ja veini. Ometigi tahaks iga SÜDAMETUNNISTUSEGA inimene teada, kes nad on- need pretendendid Tallinna linnapea kohale.  Klantspildid, paljad tissid ja helikopterid võivad olla ju atraktiivsed, aga milline on selle taga see inimene, kes vähemalt võiks proovida midagi teha ka inimeste jaoks?

Kuidas seda teada saada? Vastus lihtne, meenuta, kuidas see inimene on käitunud, kuidas on käitunud tema lähedased siis kui  nad ei olnud veel poliitilises palaganis.  Suhe töötvõtjatega, klientidega, lihtsalt inimestega annab täpse ettekujutuse, kuidas hakkab  tegutsema nimetatud isik uues ametis, kusjuures eriti teravdatud vormis, sest võim toidab inimese ego´t niikuinii.

Toon siin ühe mälestustekillu, mis ei pretendeeri mõjutamisele, küll aga võiks olla mõtiskluste aluseks.  Perekond Kross on tuntud kui tõsised ärimehed ja abikaasad jagasid ühist maailmavaadet nagu sukk ning saabas. Miks nad lõpuks lahku otsustasid kolida, ei ole minu teema. Kummalgi olid oma ärikesed ja ilmselt ei mahtunud miljonid ühte kappi lihtsalt ära. Minu mälestusekild on aga ajast mil abikaasad jagasid ühtset ärifilosoofiat ning maailmapilti copy paste.

Milliseid emotsioone tekitab vaatapilt kui kiirabi peatub teie maja ees? Töökoha ees?  Muret, ehmatust või vastikustunnet?  Kas kiirabi peatumine teie töökoha ees annab  klientidele negatiivse, neutraalse või negatiivse emotsiooni? Küsite: mis jampsi ma räägin? Kiirabi ei tule ju ise visiidile, teda kutsutakse siis kui keegi on hädas. Nii see ju peakski olema. Seetõttu sõidab kõigis riikides kiirabi majade peauste juurde- parlament, kuninga palee, viietärni hotell, presidendi residents. Ka Eestis ei ole olnud probleeme. Kui vaja, siis sõidab kiirabi ka riigikogu ette, sest ohus võib olla kellegi elu.

On ainult üks asutus Eestis, kus kiirabi tulek on häbi ja teotus ning brigaad peab sõitma kõrvalisi teid mööda maja taha kauba laadimississepääsu juurde. See maja on Villa Benita, eliithooldekodu nendele kes on võrdsemad kui teised inimesed- asutus, kus sellise korra kehtestasid Krossi ärihaid.

Esmakordselt juhtus see siis sedapsi.  Kuna raha teatavasti ei haise, aga kokku hoida tuleb kõige pealt, millega vähegi annab, siis on selles ompärases asutuses ühte majja paigutatud kaks täiesti vastandlikku teenust. Ülakorrusel teevad viimaseid hingetõmbeid  surijad e sisuliselt on tegemist hospiitsiga ( teenus surijatele) ja allkorrusel on lustiasutus seenioridele, kes  naudivad iluteenuseid, häid filme, jalutuskäike metsas ning karastavat massaaži.  Personal on otse loomulikult ühine. Kuidas nad selle kaelamurdva  bipolaarsusega hakkama saavad, on mulle siiani mõistatus, aga küll raha eest saab kõike.  Otse loomulikult käivad iluteenuseid tarbimas ka suur hulk välismaalasi ning vaevalt neile keegi sõnagi poetab, et ülakorrusel teevad oma viimaseid hingetõmbeid  lõppstaadiumis vähihaiged. See teadmine ei suurenda kohe üldse mitte  allkorruse teenuste tarbimist. Paraku, seal kus on hospiits ning rasked haiged, on külaliseks tihti ka kiirabi.

Kui asutus Niitväljale tekkis, siis käitusime me niisama süüdimatult kui igal pool mujal meie riigis. Kui kutsuti, siis sõidame treppi ja läheme aitama. See ilu ei kestnud pikalt. Ühel järjekordsel visiidil, millel osalesin ma isiklikult, ootas meid välisuksel juhatus pr Krossi isikus, kes teatas, et me oleme täiesti valesti aru saanud. Kiirabi viibimine või õigupoolest masina seismine paraadtrepi ees,  on vastuolus asutuse ( hoidke nüüd toolist kinni) PÕHIVÄÄRTUSETEGA  ja seetõttu täiesti välistatud, sest see mõjub rusuvalt nende allkorrusel lustivatele klientidele. Meil tuleb sõita maja taha laadimisuste juurde, anda kella ning kannatlikult oodata kuni kellelgi on aega meile kaubaliftiga vastu tulla ja sisse lasta.

Mul vajus lõug sõna otseses mõttes põlvede vahele. Mis mõttes on kiirabi vastuolus eakate hooldusega tegelevas firmas  selle asutuse põhiväärtustega? Mis siis on selle asutuse põhiväärtused? Lükkan pappi kokku nii palju kui annab?  Kas soome kliendid pakivad kohvri ja jätavad veiniklaasi eest maksmata kui Eesti ambulantsi näevad?  Pisike  hoolitsetud daam pressis meid kiiresti peauksest välja ja näitas maja taha.  Seal on tõesti uks, kuhu nüüdseks on ka pandud silt- Kauba vastuvõtt ja kiirabi see tähendab, et tegelikult kestab see suhtumine siiani. Kuigi Villa Benita paikneb meie teeninduspiirkonnas, satub sinna vahel ka teiste piirkondade brigaade, kes selle erispärase korraldusega kursis ei olnud. Ka need saadeti eesustest kiiresti  köögi poole ning kaevati veel meie juhtkonnale arusaamatult juhmide meedikute üle.

See on perekond Krosside väärtussüsteem-  üle laipade raha poole, sülitades kõikidele mõnusalt pähe. Miks perekond Krosside ja mitte ainult nüüdseks exproua  suhtumine? Aga võrdsem teistest  irvitab vastu lõpututest liikluseeskirjade rikkumisest, kahtlase väärtusega tehingutest jne.

Mul on hirm, kus on see  tagauks, kust peavad hakkama sisse käima tallinlased, sest ilmselgelt segavad ka nemad Tallinna valitsemise põhiväärtusi?  Midagi ei ole teha, nagu ei tule vabatahtlikult Villa Benitasse kiirabi vaid nüüd sõidavad kõik brigaadid sinna sügava vastikustundega, nii on ka Tallinn täis vastikuid ja tülikaid kodanikke, kes ei tarvitse aru saada, et nad on vastuolus Eesti asja ajava firma põhiväärtustega.

Lugu sai irooniline, aga see painab mind päris mitu aastat.

Inimesed, olge valvsad!

Kas sinu õigus käia tagauksest??

Kas sinu õigus käia tagauksest??

Läbi pisarate..

Täna oli imelik päev. Olin palutud raekotta vastuvõtule. Toimus Elukestva Õppe Nädala raames  õppijate ja koolitajate  tunnustamine. Ma isegi ei tea, kes oli see organisatsioon, kes nägi nii meeletut vaeva ja mind esitas.  See oli üllatav ning kahtlemata meeldiv. Aasta koolitajaks ma muidugi ei saanud, see oli eos välistatud. 3000 last ning 5000 inimest aastas ei ole kõneväärt ja see mida me neile õpetame, ei lange kokku meie riigi üldiste pürgimusega. Oleme alati poolnaljaga ütelnud, et teeme pidevalt karmi riigivastast tegevust- kasvatame hoolivaid, empaatiatundega ning samastumisvõimega inimesi ja  see ei sobi kohe üldse kokku meie peavoolu ideoloogiaga, kus domineerib edukultus, hedonism ning materjaalse külluse taotlus.  Igatahes on mul järjekordne aukiri, kus tänatakse 2013 aasta  Tallinna koolitaja konkursil osalemise eest.  Oleks keegi minu käest küsinud, oleksin ma selle mõtte muidugi eos mahalaitnud, sest  mina ei ole kohe üldse see inimene, keda peaks võim mingil määral tunnustama.  See selleks.

Viimastel kuudel olen ma õppinud elama  peatselt “äravisatava” inimese rolliga. Jaanuar 2014 läheneb peadpööritava kiirusega ja koos sellega aeg, kui Harjumaa, Läänemaa ja Raplamaa kiirabides ei vajata ühtegi arsti. See pole aga kaugeltki kõik.  Kõik töötajad, ka  autojuhid ning õed on sügavas teadmatuses.  Mõned on saanud kätte koondamisteated, CV keskuses on üleval  kümned  töötajate otsingud.  Enamus ei tea siiani midagi, mis juhtuma hakkab. Levinud on lootusetus ja fustratsioon, seda nii Tallinnas kui igal pool mujal.  Mu  tohtrist kolleeg ütles viimase valvevahetuse ajal: ” Ma lähen puhkusele novembrist. Nad on rääkinud, aga ühtegi paberit, mis  jaanuarist juhtuma hakkab, ei ole ma saanud. 1 novembril olen Eestist  ära. Ma enam ei jaksa. ” ja rahmas  tüdinult käega- stress.

Ühes eelmises postituses kirjutasin kurjakuulutava lause- mitmetele jäävad need kuud viimasteks.  Paraku on see nii ka juhtunud.  Matsime  31 aastase kolleegi. Tema surmapõhjuste kohta valitseb paras salatsemine, aga üht me teame. Mõni kuu enne tahtis ta kirjutada lahkumisavalduse ühest töökohast. Avaldas  elutüdimusmõtteid, ei näinud kiirabis perspektiivi.  Teda veendi veel jääma, töötajaid ei olnud- pea nüüd ikka vastu, sa noor inimene.  Mõni kuu hiljem leiti ta teadvuseta. Aine üledoos. Enesetapp??  2 nädala jooksul said ühes kiirabijaamas tööl infarkti kaks töötajat- üks varastes neljakümnendates. Stress?  Ületöötamine? Teadmatus?

Ma ei tea  oma töökohas mitte ühtegi noort kolleegi, kes pärast tervishoiukõrgkooli lõpetamist sooviks edasi kiirabisse tööle jääda, enamus  õpivad soome, norra, saksa keelt. Mõned julgemad plaanivad omaenda pisikest firmat, millel meditsiiniga on üsna ebamäärased seosed.  Kordan- mitte ühtegi noort kolleegi ei plaani jääda kiirabisse.  Kindlaim viis oma noortest lahti saada, on võimaldada neil töötada õppimise kõrval kiirabis.

Egas ometi masinad seisma jää? Oh ei, kindlasti mitte. Kõikides operatiivteenistustes on trend minna üle  osaliselt vabatahtlikutööle. Priitahtlikud pritsimehed juba tegutsevas, politseipatrullid tiksuvad tänu vabatahtlikele abipolitseinikele ja vabatahtlike tööga on ka kiirabis algust tehtud. Narkomaanidele jagatakse tasuta vastumürgi süstlaid, antakse koolitust, et nad oma hingevaakuva sõbra uuesti elule tooks. Praegu räägitakse 50-100 antitoodi jagamisest ja järgmisel aastal pidi dooside arv tõusma 500-ni.  Üksteisele nad selle vastumürgiga tõepoolest liiga teha ei saa, aga tavakodanikele, keda nad röövida tahaks?  Kas võtab hingamise ära? Ei võta? Kes soovib osaleda Bingo loteriil?

Sealt saab astuda juba sammukese edasi. Miks mitte kasutada vabatahtlikke alkoholijoobes  kodanike turgutamisel? Mida need kõrge vererõhuga sellikesed kodus vardaid näppude vahel veeretavad? Oma kogemuste põhjal saavad samasugust ju aidata küll? Infarkti läbiteinud inimesed tunnevad ehk ka sama tõve ära teise juures?  Nii, et, seltsimehed, arenguruumi on küllaga.

Eks meie, üleliigsed ja äraviskamisele kuuluvad inimesed, otsime siis rakendust. Mis oleks loogilisem kui 15 aastat koolitajana tegutsenud inimene üritab ikka sinna suunda vaadata. Eks kusagil südamepõhjas tean ju minagi, et koolitajana olen ma keskmisest märkimisväärselt kõrgemal.  Seda kinnitavad ülivõrdes õpilaste hinnangud ja tagasisidelehed.

Nii ma siis surusin hambad tangi ja tegin seda, mida  üldse ei salli. Palusin abi endale. Helistasin ühele Tallinna ametkonnale, kes on viimased aastad kasutanud meid  pidevalt kümnetes projektides. Palusin võimalust koolitada meie lapsi püsitöökohaga.

Vastus oli ettearvatav, aga tegi oi, oi kuidas haiget. Kõrge ametnik sülitas telefoni: ” Ainult projektipõhiselt! Meil ei ole teid muul ajal tarvis.” .

Kuulge, jobud! Projekt ei too koolitajale leiba lauale!  Koolitaja, kes ei aja äri teemal: kuidas saavutada edu äris ja võita sõpru ning selle eest kasseerida  igalt osalejalt 200 ja rohkem Eurot, vaid teeb koolitusi lastele ning kokkukuivanud eelarvetega omavalitsustele, ei ela koolitustega ära.  Mitte ükski koolitaja, kes ei ole just sobiva erakonna liige ning ei saa ministeeriumilt üheinimese MTÜ- na  viiekohalist toetussummat copy paste kirjatüki eest, ei ela projektipõhiste  koolitustega  ära.  1,5-2 € lapse kohta, sõltuvalt kas koolitus toimub Tallinnas või väljaspool. Isegi siis on paganama valus näha, et mõnigi laps saadetakse õue mängima. Süda kisub lõhki. Palume nad tagasi kutsuda, aga tihti seda ei tehta- vanemad ei maksnud.

Nii laksas kinni viimane uks, liisk on langenud- Soome. Tuhanded lapsed ja täiskasvanud ei tähenda midagi,  Helede ja põletava leegiga põlemine ei ole üldse tähtis. Väärtuspõhise koolituse tegemine ei ole lihtsalt koolitus vaid sa tõepoolest  teed seda enda küljest tüki  murdmise hinnaga. Ka see ei oma mingit rolli. Rahastame projektipõhiselt ja siis võimalikult kokkuhoidlikult- 1000- 3000 € neljakuuse töö eest mitmele inimesele.  Põhikohaga koolitajaks?? No, thanks!

Ja siis tuleb soe tundmatu sõbra käsi ja esitab sind aasta koolitaja konkursile kindla veendumusega, et teed Eestimaale midagi head, Ta näeb, et see töö, mida oled teinud, kannab  mõne aja pärast vilja ja  teeb  meie maa paremaks, õnnelikumaks.  Pisarad hakkasid voolama. Kui tuli aeg pilti teha, siis ma pigistasin abikaasa kätt ja palusin: ” Vii mind siit ära!” . Läksime. Uksel seisin noor mees, kes teatas, et on kunagi minu koolitusel käinud ja see on talle siiani oluline.  ” Miks te ei jää? Kohvi pakutakse ju ka?” küsis ta imestunult minu veekalkvel silmi nähes.  ” Ma tahaksin, et keegi annaks mulle selle, mis on kõige kallim. Minu isamaa ja ei küüditaks siit ära!”.  Ma ei  taha palju- olla koolitaja Eestimaal, meie inimestele. Arstina  tõeliselt aidata meie inimesi.  Seda ei ole ju palju. Liiga palju,  kinnitas maavanema külm käepigistus. Liiga palju, kordas aukiri minu käes. Me läksime abikaasaga käest kinni, minu silmade ees oli udu, osaliselt pisaratest, osaliselt hommikusest silmade laseroperatsioonist.

Olen süüdi!  Tahaksin olla inimlik ja mõistev tohter, aga kogu see meditsiini lammutamine on  minust teinud närvipuntra ja irooniahunniku. Tahaksin, et meie perel oleks leib laual ja üür makstud ausa ja hingega tehtud koolitajatööga siin Eestimaal, aga sedagi on liialt palju tahetud.  Minu soome keele õpetaja lohutas mind. Ta ütles, et samasuguseid hingapiinu on tundnud nii mõnigi  tohter mineku eel. Mitmed arstid on valanud tunnis pisaraid ja kaevelnud teemal; ma tahan olla kodumaal, Paar aastat pidi  leevendama kõik valud ja asemele pidi tulema rahulolu. Kas ma seda tahangi? Ei tea.

Läbi pisarate

Läbi pisarate

Jaanipäeva eel.

Pidin kirjutama loo jaanipäevast, alkoholist ning traumadest. Kandsin seda mõtet endaga kaasas läbi viimaste valvete ja korjasin nagu mesilane kõike nähtut enda sisse ning kirjutasin. Paraku sai see liiga pikk ning  mitte just päris kontekstis. Ometigi tundub mulle, et need mõtted võiksid teatavas osas ühiskonnas tekitada resonantsi ja päästa mõne elu. Loomulikult olen samuti valmis, et paljud lugejad tõstavad rusikad taeva poole ning on kohe valmis sappi ja tuld sülgama.  Aga tühja sellest. Siin see on:

Valguse öö

Valguse öö

Hea kaasmaalane! Olen kiirabiarsti leiba söönud  pea kolmkümmend aastat ja nüüd kus jaanuarist 2014 saadetakse minu elukutse ajaloo prügikasti, tahan  kõneleda Sinuga, hea kaasteeline, südamest südamesse.

Kiirabiautos on möödunud paljud  jaanilaupäevad ning Võidupühad ja need on aasta ühed raskemad ja tihti kurvemad valved. Olen konstateerinud surma kui vetelpääste tõi veest välja purjuspäi uljaid vettehüppeid harrastanud lapseohtu „ täiskasvanutel“ – 16-17 aastastel noormeestel, elustanud tunde purjus vanemate poolt tähelepanuta jäetud pisikesi jõkke või tiiki uppunud lapsi,  rebinud lõkke ääres rasket viinaund magavate emade alt lämbunud imikuid ja ravinud  lõkkesse potsatanud joobes inimeste põletushaavu, mis katavad 2/3 kehapinnast.  Liigagi sageli on tulnud  jaanipäeva hommikul autorusudest välja tuua  roolijoodiku poolt surnuks sõidetud inimeste surnukehasid või kuulata  kannatanute karjeid. Ma olen näinud ajutükke asfaldil maas ja minu kõrval on kõikunud  vaevalt  jalul püsiv kodanik, kes ei mõista, et ta mõrvas viinauimas süütu  inimese. Meie kohustuseks on olnud sõita vana emakese juurde ja teatada, et tema ainuke poeg on hukkunud roolijoodiku auto rataste all. Olen korduvalt mööda sõitnud  laasitud puudest, mille juurde on kogunenud  värskelt kooli lõpetanud noored… küünaldega, et mälestada mitut klassikaaslast, kes usaldasid oma elu ja surma purjus klassikaaslase roolivatesse kätesse.

Kadunud elud

Kadunud elud

Tänavu ma jaanipühade ajal ei valva, aga ometigi saavad need mu kätte 10-15 päeva hiljem kui  jaanipäeval alanud joomasööst toob kaasa kiirabi sekkumist nõudvaid terviserikkeid- südame- ja aju infarkte, krambihooge, meelepetteid.  Kõik see kordub nagu rikkis DVD plaadil. Ainult näod on teised, Oma pika  tööperioodil, eriti viimasel ajal  meenub mulle taas ja taas kuningas Salomoni  tõdemus: Midagi ei ole uut siin päikese all. Jah,  alles ma nägin  nutvaid lapsukesi aralt voodi alt piilumas kui vanemad järjekordse joomapeo ajal  lärmasid ja üksteist pudeli või rusikaga äsasid. Nüüd teevad seda needsamad suureks kasvanud  järglased ja uus generatsioon traumeeritud lapsukesi tihub varjatud nurgakeses nutta. Ja mida aasta edasi, seda raskemad on õnnetused ja kurvemad tagajärjed.

Me ei hooli üksteisest,  liikluses, kodus ega töölgi. Ometigi ei ole Eesti inimene jõhkard vaid kareda väliskoore all on soe süda ja abivalmis hing. Miks???

Kala pidavat teatavasti riknema hakkama ikkagi peast.  Kas ei ole elu hävitamise hulluse üks põhjus see, et tegelikult tunnevad liigagi paljud kaasmaalased, et neist ei hoolita  meie riigi kõrgemal tasemel? Tühjenevad külad, arstiabi kadumine, virelemine toimetuleku piiril. Unustama kiputakse, et kõik inimesed ei saa mitte kunagi olla edukad ja ettevõtlikud ning peale nende, kes visaduse ja kadakase kangusega ennast üles töötavad, moodustavad märkimisväärse osa meist need, kes tahaksid  lihtsat ametit pidades  toime tulla või vajavad selleks ka abi.

Meie igavikku kaduv olemine

Meie igavikku kaduv olemine

Hoolimatus, mis  lämmatava haisupilvena Toompealt alla kohiseb, on muutnud meid  ükskõikseteks oma ja teiste elude vastu.  Maal elav noor, kes liigagi hästi on tunnetanud, et  ei suuda hüpata üle ühiskonna seatud edukuse lati ja tema unistused ülikoolist kustutab eos vanemate õhuke rahakott,  hävitab järjekindlalt  nii ennast kui lähedasi.  Külad, kus lagunenud  majade ja mahajäetud koolide kõrval ilutseb heas korras külapood, kus 2/3 kaubavalikust moodustab alkohol ja vähe juua ei ole lihtsalt võimalik, sest müügil on vaid 1,5- 2 liitrised pudelid ja  kahtlemata 7 ja kangema protsendiga piirituseõllega, mis  garanteerib alkohoolikustaatuse mõne aastaga. Linnad, kus alkoholi müügikohtade arv ületab kordades prügikastide arvu avalikus linnaruumis.

Tavaline Eesti elu

Tavaline Eesti elu

Kallis kaasmaalane! Jää hetkeks seisma nende riiulite ees.  Jah, poliitikud on huvitatud, et  aktsiis laekuks üha suuremates kogustes, kuigi mitte senti ei  tule sellest meditsiinile või sotsiaalhooldusele. Meditsiini- ja sotsiaalkulud tasuvad töötajad ning tööandjad oma tööga.  Aktsiis laekub riigikassasse, kus  finantskriisis vaevlevatele riikidele jagub abistamiseks, lõunamaa kõrbetesse investeerimiseks ja kallite tehaste ehitamiseks ning siis lammutamiseks.

Aktsiisi on poliitikutel vaja, aga mida on vaja meil, head sõbrad? Kas ei ole iga neljakümnenda eluaasta piiri ületanud inimesele eluliselt vajalik teadmine, et meie jäljed läheksid siin paesel ning kivisel maakamaral edasi? Soov, et meie
lapsed  leiaksid endale terve ja alkoholi poolt rikkumata genofondiga kaaslase siin, Eestimaal ja et meie lapselapsed  räägiksid  eesti keeles?  Ehk soovid sinagi, et kunagi oleks meil riik, kus rahvas oleks kõrgeima võimu kandja mitte sõnades vaid tegelikult? Et meil oleks riik kuhu tahetakse tagasi tulla ja mitte lahkuda?

Palun laske neid edasi minna..

Palun laske neid edasi minna..

Alkohol võib Jaanipäeval teha varblasest kotka, kuid ei aita neid unistusi teostada. Kunagi ammu ütles Rooma keiser Caesar: Selleks et rahvas ei segaks riigi valitsemist, anna talle leiba, tsirkust ja veini.  Viina  tol kaugel ajal et tuntud, kuid  idee on tänapäeval sama haljas kui toona. Meil on võimalus vaikselt hääbuda sarnaselt austraalia põlisrahvaga või muutuda muuseumi eksponaatideks nagu ameerika indiaanlased. Meil on aga võimalik ärgata ja lõpetada üksteise  ja iseenda mahanottimine  nii jaanipühade ajal kui edaspidi ning võtta Eestimaa saatus taas  oma kätesse – kortsulistesse või siledatesse, kuid meie maad hoidvatesse kätesse. Meil on meie käed, mis oskavad joonistada pilti, kus ei ole midagi nii lootusetult valesti, meil on meie hääl, mis peab hakkama nõudma, et kaunist statistikast ja numbritest olulisemad on meie inimesed- targad ja mitte nii targad, haritud ja vähem koolis käinud, noored ja vanad. Meil on hääl, mis peab kajama nii, et see kostab läbi paeste müüride: „ Me oleme olemas! Me ei kavatse ärimeeste meeleheaks ning kasumite suurendamiseks vaguralt ennast surnuks juua!“

Kas paratamatu nagu lumemehe surm?

Kas paratamatu nagu lumemehe surm?

Kallis hea inimene!  Alustagem sellega täna. Jäta  pudelilasu poodi. Kingi oma lapsele, sõbrale, abikaasale, kallimale ilus öö, täis jaaniusside sära, lõkke kuma, särisevaid grillvorste ja metsas avanevaid sõnajalaõisi.  Vaata kuidas Hämarik annab Koidule suud ning mõtle meist- Eesti rahvast, kellel veel ei tarvitseks saada vaikivaks, ununenud leheküljeks aegade raamatus. Anna meile kõigile võimalus edasi kesta ja mitte ainult üksikisiksustena vaid  rahvana. Me ju väärime seda – Sina, mina, meie kõik.

Lootusega

Lootusega

 

Meeldejäävaid jaanipühi!

Mare Liiger

Kas sa usud imedesse?

Kas sa usud imedesse?

 

 

 

 

 

Kas sa julged olla Hea Inimene ?

Skandaal aastavahetuse postituse ümber, milles ma kirjutasin Eestimaa lastest ja sellest mida nägin, on nüüd emotsioonidest kirju ja kõik endast lugupidavad väljaanded on pidanud vajalikuks lisada midagi kohalikku apokriivasse. Kommentaarid nõuavad minu peaaegu et risti löömist ja vähemalt psühhiaatrite juurde püsiasukaks kolimist.

Paar päevakest kogusin mõtteid, sest ühtegi suppi ei sööda nii palavalt kui see kokku keedetakse ja pealegi- solvumine ja negatiivsed emotsioonid on kõige viimane asi, mida veel juurde tekitada on vaja. Nüüd on aeg arutleda.

Parandame siis alguses mõned epatäpsused. Ükski minu kolmest asjasse puutuvast postitusest ei organiseerinud abikampaaniat, ei riiklikku ega regionaalset. Mõni päev pärast esimest posititust kirjutas mulle laste ema ja selgusid nii mõnedki üksikasjad. Noor ja naiivne, natuke abitu naine kirjutas, kuidas ta oli ise ehmunud sellest, mida nägi, kuidas ühe lapse isa lisaks veel talle luiskas kukkumise kohta. Jutt oli piisavalt isiklik, aga kohe sai blogis kinnitatud, et lastel on olemas kodu, kus nad saavad teistmoodi elada. Lisaks veel südamlik palve, et lapsed ei saaks sellistest külastustest  templit mällu kogu eluks.  Laste elukoha kohta kõikides tekstides puudus igasugune vihje ja huvitav, kuidas sai see märkimisväärselt laste elu mõjutada?

Aga, jah, meil on ju kolmas osapool, kes ennast lahkelt tutvustas- Saue vald, kes avastas, et nüüd on viimane aeg tasumise tunniks, sest valimised ju ka pea ukse ees ning pisivaldade tragöödia on ametnike vähesus ning pensionile lähedane iga ehk nagu mu Tallinna Ülikooli kursusekaaslane kunagi tabavalt ütles, on paljude pisivaldade ametnike üldine seisukoht, et neid tuleb matta koos kirjutuslauaga. Ja nüüd ähvardas mingi kaabaktohter nende kindlalt seisvat kirjutuslauda , erinevad asjamehed esitasid ebameeldivaid küsimusi ja nii viskusid kohalikud  ametnikud ambrasuurile, hoolimata sellest, et avalikkusele ilmutati juba probleemse pere elukoht ja tegelikult alles nüüd võisid need inimesed sattuda laiema personaalse tähelepanu alla. See antud hetkel enam kohalikke  tegelasi ei huvitanud ja pori loopimine läks lahti. Ainult, et iga peotäiega pudenes ikka rohkem muda peale minu teiste  asjaosaliste peale. Natuke meenutab kogu see strateegia Harju maavanema hiljutisi vägitükke, aga olgu sellega kuidas on.

Mõned täpsustused siiski. Kuidas selle ” isa” alkoholitarbimisega siis on?  Valla arvates kohe täitsa kaine mees? Muuseas, kõik meie joomatõbised kinnitavad pärast nädalast tsüklit, et nad kohe üldse napsi ei võta või veel veenvam, tarbivad õlut viinapitsi kaupa 50 grammi korraga. Inimene ise usub seda siiralt, see ju alkoholismi põhitunnuseks ongi, et inimene eitab oma liigtarbimist. Ohver ise usub, aga koolitatud ametnik?? Kuulge, kuidas on kahe pitsi õlle muinasjuttu puhuva ametmiku enda suhe kangema kraamiga? Vaevalt on vallas teadmata tegelik tõde. Selle mehe elustiilist tingitud terviseprobleemid on tallanud laia raja kiirabi andmebaasi.  Delikaatsed isikuandmed ei ole avalikult arutamiseks, kuid kohtus, näiteks, on nad kaalukas argument.  Kui aga lapse isa nüüd tõesti nii hullusti ehmatas, et muutus alkohoolikuks, kes enam alkoholi ei tarbi ( vähetõenäoline, kuid võimalik) on loo kõige vägevam ime toimunud. Kasvõi ühe inimese muutmine kaineks alkohoolikuks on vägitegu, mille eest peaks aukirja andma ja mitte maapõhja  manama. Aga see on varsti selge, sest regulaarne terviserike annab ennast vastasel juhul kohe teada ka digimärkmetes.

Veel küsitavusi. Laste mõlemad isad ei maksa lastele toetust, pole raha, aga üks neist jaksab pidada mitmetoalist korterit ning seal isegi remonti teha??  Ja vald ei tea asjast midagi? Ei teadnud, kuni kõrgemad asjapulgad nendelt küsisid probleemse üksikema eksisteerimist nende vallas. Noor, 24 aastane naine, kaks last, kumbki eri isalt. Toetust ei saa, haridus napivõitu ja  mitte midagi vald ei tea? Pole käinud abi küsimas? Ja kui ei tulegi? Leitakse jälle  katastroofilises olukorras pere, EE kirjutab loo, ” Kirjutamata lugu” teeb saate, inimesed on vihased, kus on ametnike silmad?? Miks keegi ei informeeri?

Lastekaitse ja sots töötajad ei saa sekkuda kui ei ole infot, ressurssi ei ole ja kogu selle kehvapoolse loo juures ütleme, et kõik on korras ja ikka suunaga viie rikkama riigi poole.  Pered elavad kuuris, kokkukukkuvates hurtsikutes koos söödikutega ja peaasi, et keegi ei räägiks.  Kust tulevad Kodutumde saate pered? Valitakse kümnete ja kümnete samasuguste seast välja. Kuidas elasid Tartus lapsed koos isaga? Lagunevas hurtsikus ja ametnikud väitsid saatejuhilegi, et kõik on OK.

Mulle meenub, et mitu aastat tagasi katkes kannatus ühel teisel brigaadijuhil  kui nad leidsid pisikeste lastega naise koos mitmete ” isadega”  elamas- puukuuris. Talvel, muldpõrand, söögiks ködi, mida hea perenaine ei paku isegi sigadele. Pisike tibu oli kopsupõletikus ja nii sai need lapsed haiglasse viia. Aeg oli teine, avalikustati vald ja televisioon käis isegi seda puukuuri filmimas.  Kohalikud vallaametnikud väitsid ka siis, et inimesed ise tahtsid nii elada ja kõik on parimas korras. Kisa oli nii suur, et perele leiti sotsiaalpind teises asulas…… ja unustati.  Brigaadijuht meil aga ei unustanud. Poisike meenutas talle tema enda poega ja nii ta hakkas perel külas käima. Totaalselt toimetulematu ema, pidevalt vahetuvad ” isad”, mitu kiivakiskuvat elukest ja nagu mäletan, neid tuli veel lisakski. Nüüd on aeg läinud, üles on kasvanud koolikohustust ignoreerivad ja juba ka hälbelise käitumisega noored.  Puudusid tugiteenused, abi. Probleem peideti silma alt ja …karavan liikus edasi.  Pisivaldadel ei saagi kunagi olema  raha reaalse sotsiaalabi andmiseks, ma ei räägi toimetulekutoetusest vaid kallistest tugiteenustest, tugiisikutest, -peredest.  Aga pisivallad ei suuda ikka kokkuleppida ühinemises teistega, et mitmekesi panna  järelvalve toimima, sest muidu ei täitu  ametnike unistus- saada maetud  koos kirjutuslauaga.  60% lastest elavad omavalitsustes, kus puudub lastekaitsetöötaja ( nii vähemalt kirjutas PM) ja see ei ole põhjustatud, et inimesed ei taha aidata vaid tõsiasjast, et raha ei ole ja seetõttu on parem kui ei  liigu ka info. See, et kohalikud ametimehed on nördinud  on igati mõistetav. Tegelikult on ju nendel raudkindel rahva mandaat- õhuke riik ja madalad otsesed maksud.  Selle raha eest ei saa rohkem, eriti seal, kus inimesi  elab  vallas tuhatkond ja maksu nendest maksab ehk mõnisada.

Nõutuks teeb pigem inimeste ja kommentaatorite suhtumises. Kord saan ma sarjata, et ei tee piisavalt  ja kuu hiljem, et teen liiga palju. Otsustage juba ära. Antud hetkel, seal ja tol hetkel ning sellel informatsiooni alusel oli kaks võimalust. Teha midagi nende ( ja mitmete teiste ) laste heaks või panna toauks kinni ja unustada. Seda viimast ma ei suuda ja ei soovi kunagi suuta.  Jabur on ikka ja taas selgitada miks  öösel vastu suuri pühi, ei ole võimalik kedagi  sotsiaaltöötajatest kätte saada. Ma olen ka suurema omavalitsuse ukse taga tööpäeval kell 17 ajal abitult palunud, et keegi ometi ära kuulaks ja vastuseks on olnud vaid tõdemus, et tööpäev on läbi.

Kas ma teeksin midagi praegu teisiti?  Tol hetkel olnud informatsiooni ja situatsiooni alusel – mitte midagi. Isegi praegu näen ma unes seda verist lutipudelit ja kogu seda situatsiooni ning ärkan. Ei, ma ei teeks midagi tollest ööst ja  hilisematest päevadest teisiti. Kui ausalt ütelda, siis omavalitsuse reaktsioon on täiesti mõistetav, aga kogu see ilkumine kommentaariumis ei lähe mitte üks raas korda. Mul on üks kohtunik, muuseas äärmiselt karm, ja see on südametunnistus. Selles loos ( kaugeltki mitte kõiges mida teen) mõistis see kohtunik mind õigeks.

Tunda kaasa ja üritada teha kõik, et võidelda  kurjuse vastu on mulle inimeseks olemise põhitunnus. Mittereageerimine oleks olnud kuritegu mitte ainult nende laste vaid minu enda vastu. Ükski kommentaar, nii ilkuv kui see olla ka saab ei saa võtta mult empaatiat ja samastumisvõimet, sest see on ainus, mis on tähtis, minu varandus.

Kurvaks teeb hoopis muu. Alles me lugesime kuidas noor inimene üritas aidata kaubanduskeskuse juures abi küsinud last. Jah, ma tean, et nooruk lõpuks keeldus abist, aga see on üks  tahk probleemist. Lugesin alates esimesest kajastusest kahjuks ka kommentaare. Milline tigedus neist hoovab.  Kurjus, jäine ilkumine ja sarkasm. Mis on selle eesmärgiks? Tappa järgmine kaastundlik hing ja muuta ta omasarnaseks hingeliseks jätiseks? Jah, Eestimaa elu on täis ignorantsi. Nagu kala hakkab haisema peast, nii levib see ülevalt alla kogu ühiskonnas. Igal võimalikul juhul antakse rahvale mõista, et neist ei hoolita mitte üks raas. Demagoogia- kord on meie juhtoinal elektriarve 10% tõusnud ja paari päeva pärast hoopiski langenud, palgatõus politseis, mis on tegelikult hoopis mugav viis ülemuse palka tõsta. Suur kisa õpetajate palga ümber, “tõus” näeb välja aga hoopis teistsugune kui kiideldakse. Pidev teadaandmine, et me oleme vaid neutraliseerimisele kuuluv lumpen ( hr Langi briljantses sõnastuses)  levib roisupilvena ülalt alla. Töökohtadesse, ülemustelt alluvatele, omavalitsustesse, inimeste omavahelistesse suhetesse, perekonna ja  laste omavahelistesse suhetesse. Seda tigedust võimendab vägevalt neljas võim ehk meedia ja paljud, kes siit pagevad, on korduvalt tunnistanud, et põgenevad just tigeduse  eest.  Kui keegi üritab vastuvoolu ujuda, siis uputame ta mürgistesse ja anonüümsesse kommentaariumisse, sest keegi ei tohi olla teistsugune.

Kallis tundmatu noor, kes sa südame sunnil üritasid aidata last, kes küsis marketi parkimisplatsil süüa. Ma ei tea kogu selle loo tagamaid, aga palun sind väga. Ära luba endalt võtta seda, mis on kõige olulisem- sooja ja kaastundlikku südant.  Palun, ära lakka hoolimast iroonilise kisakoori kiuste.  Kõik ei lähe nii nagu esialgu tundub, aga see polegi oluline. Tähtis on see, et me jääksime iseendaks.

Sellel  lool  on minu jaoks veel üks ja määrav tähtsus. 10 aastat teeme me väärtuspõhist esmaabikoolitust lastele, mis kannab nimetust ” Hea inimese ” koolitus. Üks inimlikuks  kasvamise reeglitest on järgmine.

HEA INIMENE JULGEB ÕNNETUSI ÄRA HOIDA!

Tundub, et enamik inimesi sünnib kaastundmisvõimega ja pisikese suunamisega kuuleb laps kui õnnetus hüüab tulles. Meie sees olev eetilise võla tunne peaks meid sundima tegema kõik, et seda ärahoida. Kui me aga õnnetuse kisa ignoreerime, siis järgmine kord hüüab see  juba nõrgemini ja veel nõrgemini ja siis ei hüüa enam üldse ja nii kasvavdki üles  julma ning külma südamega inimesed. Oli see nüüd aasta või paar tagasi kui Reporter tegi eksperimendi.  Tartu bensiinijaamas mängis näitleja roolijoodikut. Sõitis kohale, kõikus autost välja, lällas pudel käes ringi. Teda nägid sajad kodanikud, aga mitte keegi ei valinud numbrit 110. Oli see nüüd juhus, et mõne päeva pärast sõitis roolijoodik Ida Virumaal maanteel surnuks mitu inimest, kusjuures joobe suurus andis alust arvata, et autojuhi  sõidustiil pidi ikka väga eriskummaline seal Peterburi maanteel olema. Temast sõitsid mööda kümned ja kümned inimesed, aga häirekeskusesse laekus esimene kõne alles avarii järgselt. Õnnetus oli juhtunud ja noored elud hukkunud.

Miks? Vastuse andsid V klassi õpilased, kellele 3 aastat tagasi sai ” Hea inimese” koolitust teha. Nad vastasid: “Me ei julge õnnetust ära hoida, sest siis peetakse meid luuseriteks!”. Juba nemad olid omandanud meie ühiskonna reeglid, et mida ükskõiksem, seda suurem tegija. Kaasatundmine ja abistamine on karistatavad, väärivad hukkamõistu ning solvamist.  Ka täna küsisin ma esimese klassi õpilastelt: ” Kas sinus on nii palju kangelaslikkust, et julged õnnetust ära hoida? Ka siis kui sind ei mõisteta või mõistmise  asemel hoopis su üle irvitatakse?”

Sama küsimust olen ma sel kuul endale esitanud kümneid kordi.  Kas õnnetus karjus tol ööl selles kodus?  Vastus on jah. Kas ma suutsin teha kõik endast oleneva, et see kunagi enam ei korduks? Vastus on taas jah.  Kas ma suudan seda teha taas kui õnnetus  karjub sõltumata kriitikatormist minu isiku, juuste või kehakuju pärast? Vastus on kolmandat korda jah.

Nädala pärast alustab meie ühing taas tuhandete laste koolitamist ” Hea inimese ” projekti raames.  Ma võin nii suurtele kui väikestele selge pilguga otsa vaadata ja teada, et ka siis kui on väga raske, saab panna käe ette kurjusele, samastuda nendega, kes enda eest seista ei suuda.  Lihtsalt, olla inimene.

Kas sa julged??

Kas sa julged??

Kui seda valu ees ei oleks ( järg)

Päris mitu päeva on eelmisest postitusest möödas ja nüüd on võimalik rääkida, millised on tagajärjed.
Kindel on, et kahel pisikesel lapsel on peale kirjeldatud tingimuste õnneks olemas ka teine elu ja see on oluliselt parem kui see milles nad olid tol jõulueelsel õhtul. Miks sattusid lapsed tol ööl sellistesse õõvastavatesse tingimustesse? Ma arvan et kellelegi ei tule kasuks teda süüdi mõista vaid pigem mõista. Kui palju on Eestimaal katkisi peresid? Kui paljudel lastel ei ole mõlemaid vanemaid? Kui mitmed emad loodavad, et lastele tuleb kasuks näha oma mõlemaid vanemaid? Lihtsaid vastuseid ei ole. Ilmselt on asjaosalised ise tolle öö valusast ehmatusest oma järeldused teinud ja see enam ei kordu. Sageli olen ma kuulnud, et arvatakse, et viinaveaga lapsevanem oleks ikka parem kui ühe lapsevanema puudumine.
Ei ole mina nüüd kellelegi hea nõuandja, kuid ka päris pisike laps võib saada joobes vanema juures psühhotrauma, mida ta kannab endaga kaasas elu lõpuni. See jääb painama ja lämmatama nagu luupainaja.
Minul on kahjuks liiga isiklikke kogemusi alkoholilembese vanemaga ja seetõttu on teema hell. Nendele vanematele, kes lapsi alkoholist küllastunud keskkonnas kasvatavad, lootes, et kõige tähtsam on pere terviklikkus või lapse kontakt oma mõlema vanemaga, olen nõus lahtikiskuma oma isikliku vana haava, mis mind kogu elu läbi on kummitanud- ehk on sellest kogemusest mõnele kasu.
Minu ema tarvitas elu viimastel aastakümnetel alkoholi väga palju. Tööd teatris jäi tal järjest vähemaks, konfliktid, fustratsioon ja nii see läks. Istus oma toas, napsitas ja mida aasta edasi, seda rohkem. Hiljem lisandusid sinna juurde veel rahustavad tabletid. Kui pidurid maas, siis tuli minu tuppa ja hakkas mõnitama ning sõimama ehk lihtsalt elas oma pettumused teismelise tütre peal välja. Hommikul oli taas korras, et õhtul ning öösel korduda.
See oli samuti mõni päev enne jõule. Kuuske tuppa ei toodud, minu toas oli vaasis kuuseoksad, mille peal põlesid paar küünalt, oli vaikne ja rahulik. Siis helises koridoris telefon, tol ajal ju mobiiltelefone ei olnud. Võtsin toru, küsiti ema ja ma hõikasin. Toauks oli tal kinni ja sellest oli selge, millega tegeletakse, tema jõi üksinda. Rasked sammud, ema tuikus koridori, astus veel ja kukkus näoli maha põrandale. Siis mõmises uimaselt: ” T- värdjas , kasi oma tuppa!”. See tähendas- mina, oma isa värdjas. Tulin tuppa, küünlad põlesid nii ilusasti, kuuselõhna oli tuba täis. Ei mäleta, kuidas mu kätte sattus pikk ja kitasas kleidivöö. Nägin radiaatoritoru ja tundsin oma käte vahel kleidivöö tugevust. Radiaatoritoru oli nii kutsuv, astuda oli 6 sammu. See oli nagu virvatuluke, mis meelitas. Samm, teine, käte vahel oli kleidivööst saanud silmus. Järsku lõi pea klaariks, virutasin vöö nurka, kukkusin voodile ja hakkasin hääletult nutma. Nutsin tunde meeletus valus ja üksinduses. Olin 13 aastane.
See olukord on mind saatnud kogu elu, kordudes unenägudes, muutes kogu maailmavaadet ja siiani on kõige hellemaks elamuseks kui näen kutsetel lapsi joobes vanemate kodus. Kõik jookseb kokku, on meeletult valus ja selles tundes on alati ka teatud hulk raevu täiskasvanute vastu, kes oma lastele selliseid kannatusi tekitavad.
Mõni aeg tagasi rääkis mulle samasugustest lapseea kogemustes üks teismeline noor. Järelikult ei ole need ainult ühe häiritud psüühikaga inimese mälestused. Tempel lüüakse mällu paljudele.

Usun, et need lapsed ei satu enam kunagi sellisesse olukorda ja ei pea kunagi oma elus toimetulema varjudega minevikust.
Teine sündmuse osapool ärkas ka mõni päev hiljem üles ning kostitas mind ähvarduste ja kohtusse andmise lubadustega. Temale ma ütleks lihtsalt- SAVI. Neetud on inimene, kes ei suuda ühtki päeva, mil lapsed külas on, kainena püsida. Õigustused vähemalt minu puhul ei toimi, nii, et kui vaja, siis advokaadi ma leian. Positiivne on, et riigilõivu maksmise raha jääb viinale kulutamata. Jõudu.

Teise tüdruku saatus on kahtlasem. Ma ei tea, kas sotsiaaliveskid hakkasid seda jahvatama või mitte. Tema ema elab hoopis Eestimaa teises otsas ja siin on lugu ikka segane. Katsun veel uurida kui vähegi saan.

Rohkem me selle loo juurde tagasi ei tule, kuid midagi saaks ehk seaduste tasemel teha küll. Näiteks võiks ohu korral lapsele olla võimalus ( politsei, kiirabi, sotstöötaja, lastekaitsja) ametisisikutel ajutiselt viia laps turvakodusse. Seejärel peaks, oletame kümne päeva jooksul, otsustama selleks kutsutud ja seatud ametiisikud, millise olukorraga on tegemist ja milliseid meetmeid rakendada. Eraldamise aeg ei tohiks olla pikk. See sunniks olukorra kiiresti lahendama lapse kasuks. Teine mõte on ka. Kui lapsevanem kui laste eest vastutaja on joobes ja kedagi teist laste juures ei ole, siis peaks see süütegu jõudma kohtusse. Karistuseks oleks parim tuhatkond ühiskondliku töö tundi, aga väga spetsiifilistes paikades. Koristaja lastekodudes, vanadekodudes, pikaravihaiglates, sotsiaalmajutuskeskustes, kainestusmajas, arestimajas. Ja ikka nii, et neid kaltskilomeetreid jaguks hulgi koos kõigi lisadega.