Arhiiv

Inimsuhete teerullistrateegia e kuidas neil see õnnestub??

Kas te olete puutunud kokku omapärase suhtlemisstiiliga, kus esimestest sõnadest alates murtakse ohvri igasugune vastupanu? Hetkega jääb õhku väheks ning kellegi jäine vägivald keerab su ajudesse täpselt sellise kruvi nagu tahab. Igasugune vastupanu tundub mõttetu?  Nii mõnigi lugejatest on sellise strateegiaga töölt lahkunud ” omal soovil”. Kellelgi on vähendatud palka 20%? Ikka vabatahtlikult ja omal soovil.

Ehk on nii mõnigi küsinud.”Miks??” ja “Kuidas nad seda teevad?” Esimene asi, mida tasub silmas pidada, sellist suhtlemisstiili õpetatakse ülikoolis, loomulikult aitab kaasa ka loomupärane anne ning personaliosakonnad ning suhtekorraldusfirmad on nende inimeste pesitsuspaigad. Mida lämmatavam on haare ning ohvri tahet halvavam suhtlemisstiil, seda parem ning kallim on spetsialist. Inimeste vallandamiseks, degradeerimiseks või lihtsalt oma tahte pealesurumiseks ei ole ju tarvis rakendada kõrgeid ülemusi, ikka vastava ala spetsialiste.

Kas selline suhtekorralduslik eritöötlus on kasutusel laiemalt arenenud riikide organisatsioonides? Ei üldiselt mitte, sest kaasaja organisatsioonikultuur õpetab ikka enam kaasama, õigusi delegeerima ning vastutust andma, mitte lämmatama. Niisugune praktika on omane madala konkurentsivõimega autokraatlikes firmades/ riikides. Sööge seemneid ja kandke fooliummütsikesi on klassikaline tunnuslause üldriiklikul tasemel.

Kuidas nad seda teevad?? Miks me pärast sellist töötlust ennast nii alandatuna ning tühistena tunneme? Kas sellele on võimalik vastu seista? Täna katsumegi veidike selgitada, miks me sellises pressingus üldjuhul alla jääme.

Inimese ellujäämine sõltus aegade hämaruses sellest, kuivõrd ta oskas karja sulanduda. Kari oli tugev seni kui tal oli eesotsas juht, kelle autoriteeti kõik tunnustasid. No ja need, kes ei tunnistanud, need söödi lihtsalt ära kaaslaste poolt või sattusid mõõkhambulise tiigri hammaste vahele. Karjainstinkt ja allumine autoriteedile oli inimese ellujäämise põhitingimused ning – strateegia. Sellisena on ta fikseeritud ka meie geneetilisse koodi. Kunagi tegi see meid inimeseks, kuid paraku võib ta sobiva autoriteedi võimu all meid ka monstrumiks muuta.

1960 aastatel soovis professor Stanley Milgram, Yale Ülikooli psühholoog,  uurida põhjuseid, mille toimel normaalsed inimesed Saksamaal muutusid mõne aastaga tapjateks ning kuidas juhtus see, et rahumeelsed poemüüjad, talupidajad, õpetajad ning koduperenaised transformeerusid  mõrvariteks, kelle jaoks ei tekitanud probleeme valada laes olevasse avasse Cyclon B kristalle, mis õhuga kokkupuutes muutusid surmavaks tsükaankaaliumiks, kusjuures seal all olid tuhanded naised, lapsed ja raugad. Milgram soovis leida põhjuseid, miks toimus holokaust. Tänapäeval nimetatakse seda Stanley Milgrami katseks, mis on skandaalsemaks ning enim tsiteeritumaks katseks sotsiaalpsühholoogias.http://en.wikipedia.org/wiki/Milgram_Experiment

Tööle värvati assistente, absoluutselt terve ja stabiilse psüühikaga mõlemast soost inimesi erinava hariduse, vanuse ja sotsiaalse taustaga. Eelnevalt kontrolliti pingsalt, et valimisse ei satuks psüühikahäiretega isikud ega sotsiopaadid. Inimestele selgitati, et nende ülesanne on aidata professorit eksperimendi läbiviimisel ” Kuidas mõjutab karistus õppimisvõimet”. Enne heideti kahe assistendi vahel liisku, kumb jääb katsealuseks, kumb assistendiks.

Seega, istus spetsiaalsesse tooli katsealune (L), kes oli käte ja jalgadega seotud tooli külge ning klemmidega ühendatud, juhtmed läksid teise tuppa assistendi/ õpetaja (T) laual paiknevasse kasti, kus oli 30 kangi. Assistendi kõrval samas ruumis istus professor (E). Assistendil paluti lugeda ette sõnapaare ning kui katsealune tegi vea, siis professor käskis jäise häälega ning autoritaatrselt tõmmata alla järgmine ja järgmine kang, aga kangidel oli peal järjest suureneva voolu numbriline suurus. Esimesel 40 V- 450 V  viimasel kangil.Lisaks kuulis assistent järjest valjenevad oigeid ning karjumist iga uue klahvi vajutamise peale.
 
Nii nägi välja eksperiment palgatud assistendi pilgu läbi. Tegelikult oli lugu sootuks teine. “Katsealune” oli näitleja ja tegelikult voolu ta üldse ei saanud. Tõeline katsealune oli assistent. Milgrami huvitas, mitu protsenti inimestest on võimelised autoriteedile alludes vajutama alla kõik kangid ka viimase surmava vooluga kangi ning tapma võõra, absoluutselt süütu inimese???  Mis te arvate? Algsetes küsitlustes pakkusid erinevad hingeteadlased ning -arstid, et selleks sammuks on võimelised 0-5% psüühiliselt tervetest katsealustest.NAD EKSISID! 65% inimestest vajutasid autoriteedi mõjul alla viimase, surmavat voolu andva kangi. Hiljem on katset korduvalt korratud ning selgub, et mida võimukam, mõnitavam ning jäisem on autoriteedi suhtlemisstiil, seda suurem hulk inimesi surmava klahvi alla vajutab. Inimesed ei tee seda naerunäol vaid ülimalt vastumeelselt,sest nad tallavad jalge alla oma põhiväärtused, südametunnistuse, aususe, kompromissituse ja tapavad.
 Ja kui autoriteet võtab kasutusele mõisted- üldine hüve, missioon, pahanduste vältimine,muutub alluvus/alistuvus veel valdavamaks jättes murdunule hingepiina ning jälkuse enda vastu, autoriteedile aga võimsa jõutunde ja soovi jätkata.
 
Nüüd me siis teame, miks paljud meist alla annavad, lõpetavad võitluse kurja vastu ning sülitavad oma veendumustele.
Teatud inimesi on koolitatud ja hästi koolitatud, et neid kes autoriteedile alluvad oleks mitte 65 vaid 85%. Ja ometigion neid, kes tõusevad püsti ja sellele hästitreenitud spetsialistile vaatamata käituvad oma sügavate veendumuste järgi ning kõnnivad minema enne kui on hilja. Kummasse kategooriasse kuulud sina??
Kui järgmine kalasilmadega ja kivina vee alla tõmbava häälega spetsialist sinult nõuab: ” Vajuta viimasele klahvile! Seda nõuavad üldsuse huvid. Raske majandusolukord……….”
Mõtle siis, millises grupis sa sooviksid olla, kas 65 või 35% sees? Sul on võimalik keelduda, minema kõndida, vastu hakata. Jah, tegelikult on sul võimalik vastu HAKATA.  
Sellega säilitad sa vähemalt lugupidamise enda vastu, ei tunne, et sinuga nagu vana kaltsuga on keegi edukalt oma jalgu pühkinud ja mis kõige olulisem, vähendad sinuga jõumänge mänginud inimese võidurõõmu.
 
Jagan sinuga üht pilti, mis on tehtud paraku mitu aastat tagasi. Kiirabi käest keeldusid kolm haiglat ning sotsiaalmajutusüksus vastu võtmast eakat ja väheke nõdra mäluga vanataati. Kõik väitsid, et see ei ole nende rida. Ja siis me otsustasime- viime taadi sotsiaalministeeriumisse. Me ei kuulu Milgrami katses 65% hulka, ei poeta segaduses vanataati teepeenrale ning ei põgene argpükslikult. Vaatamata seletuskirjadele ning muudele ebameeldivustele, see oli meie kolme kõige kaunim päev. Oi, pagan, kui uhked me olime, et kuulusime 35% hulka.
 
Ja vaatamata karastusele, jäin ka mina nädal tagasi alla. Lubasin kurjusel edasi kesta ning lõpetasin selle vastu võitlemise. Võitjaid oli tervenisti kaks – kurjuseallikas ise, kes rõõmsalt pihku itsitab ning hästi koolitatud spetsialist/autoriteet, kellel õnnestus mind 65% lambakarja hulka sokutada. Nüüd ma siis mõistan esmakordselt, kui jälk ning alandav on oma põhimõtetega vastuollu minna ja räbal tunne kui oled autoriteedi survel tapnud enda sees väärtused, mille nimel tasub üldse elada. Aga tsiteerime Piibliraamatut: Ära rõõmusta, mu vaenlane, Kuigi ma olen porisse paisatud, tõusen ma taas ülesse.
 
Järgmisel päeval
Postitusel oli eile 68 lugejat. Pole paha esimese päeva kohta. Aitähh! Kui me nüüd dialoogini ka jõuaksime oleks eriti fantastiline.