Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?

 

Sõjategevus Eesti meditsiinis. Kelle vastu??

EV Põhiseaduses on kirjas, et Eesti riigi peamiseks ülesandeks on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.  Mitte kaua aega tagasi seisime me  Balti ketis ja vedasime betoonplokke Toompea kaitseks, et edasi kesta ja  mitte kaduda aegade hämarusse.  Soovisime jääda püsima rahvusena omal maal- Eestimaal. Osa meist soovib seda nüüdki, kuid kahtlen väga, kas EV põhiseadus on see, mille on täitmiseks võtnud valitsus.

Meie rahvaarv väheneb kiiremini kui sooviksime- kahtlemata ei ole meid veel nii vähe kui pärast Liivi sõda, aga negatiivne iive räägib selget keelt pidevast ja püsivast langustrendist. Osaliselt on põhjused objektiivsed- oleme veel vaesed teiste, palju rikkamate kõrval ning võrdlemine on mõru. Ometigi tundub meil olevat piisavalt rahalisi vahendeid, et eelisarendada kaitsekulutusi, investeerida miljoneid Liibüa ja USA kõrbetesse, saata sõdureid välismissioonidele, toetada rahalistes raskustes riike ning isegi suuremeelselt keelduda laekunud dividendidest.

Nii tundub, et tühjenev Eestimaa ei ole mingil määral häirinud valitud rahva teenreid- valitsust.  Neid ei häiri kümned ja kümned tuhanded vaesuses elavad lapsed ning pered, igaveseks vaikinud külad ja tondilossidena tühjenenud asulad ning väikelinnad. Nad ei ole sõitnud nädalavahetusel laevaga Tallinn Helsingi liinil ning kuulnud sadu lapsi kõnelemas tugeva soome aktsendiga  eesti keelt.  Ilmselt ei ole nendeni jõudnud ettevõtjate mure, et Eestis napib mitte ainult kõrgeltkvalifitseeritud töötegijaid vaid nüüd ka lihttöölisi. Vast on arutatud komisjonides või riigikogus õllelaua taga võõrtööliste hordide  importimist riiki.

Viimastel aastatel tundub kahjuks paljudele inimestele, et toimub pigem Eesti inimeste süstemaatiline hävitamine ja sundasustamine, kas sihilikult või lihtsalt ükskõiksusest.  Kahtlemata on meie juhtidel ohtralt tuua statistikat, mis tõestab, et kuskil mujal on väljaränne suuremgi kui Eestis, aga tunnistada ei soovita tõde, et siinne eksperiment toimub rahvakilluga, keda on napilt miljon.

Kui paljudele elupäästja?

Eeldatavasti tuleks põhiseaduse täitmiseks rakendada  kõik võimalused, et  inimesed tunneksid ennast Eestimaal  natukenegi paremini, aga praegused sammud tervishoius tunduvad pigem olema vastupidised.

1. Miks oli kasulik kiirabireformi käigus arstliku kiirabita jätta Harju-ja Raplamaa inimesed?  Südametunnistuseta  hämamiseks on kõrgete riigiametnike jutt, et tagatud on arstlik konsultatsioon ning haige terviseandmete edastamine EMO arstile.  Antud tehnoloogiat ei ole veel üheski kiirabiautos, mis sõidavad Harju-. Rapla-, Lääne-. Saare- ja Hiiumaal. Autu on rääkida varustusest, mis justkui töötaks, kui tegemist on pelgalt väljakuulutatud riigihankega, juurutamine saab olema tulevikus. Alatu on rääkida sellest tehnoloogiast kui kindlast alternatiivist kui väikesaartel töötav süsteem saab baasiga ühendust vaid 70-80% juhtudest. Aus oleks pigem tunnistada, et Kihnu, Ruhnu ja Vormsi saarel sõidavad kutsele esmaabiandjad, mitte meedikud või kiirabitehnikud ja20- 30% juhtudest ei saada  sidet valvearstiga. Küüniline on rääkida kiirabiteenuse paranemisest olukorras, kus perearste jääb maapiirkondades järjest vähemaks, ühistranspordi võimalused vähenevad koos inimeste lahkumisega ning paljudele patsientidele oli kiirabiarst ainsaks võimaluseks saada üldse  arsti konsultatsiooni ning läbivaatust. Selguseta jääb, kuidas saab rääkida arstliku kiirabi kadumisest kui  kiirabiteenuse radikaalsest paranemisest Harjumaal, mis on Tallinna järel kõige rahvarohkem maakond, kus  lisaks uusasumitele on  järjest kasvav tööstuspark, terminaalid,  sadamad ning sellest tingitud kõrge risk suurõnnetusteks.  Osa  inimesi  on pigem veendunud, et tegemist on ründega nende tervisele.
2. Väikehaiglate aeglane suretamine. Inimesed tulevad teatavasti sinna, kus on tagatud põhiteenused ja arstiabi on paraku üks nendest teenustest, mille olemasolu on ülimalt määrav. Maakonnahaiglate olemasolu määrab tihti selle maakonna elujõulisuse ja rahva soovi piirkonnas elada. Suund maakonnahaiglate likvideerimisele võeti juba ammu ja see algas Keila haigla aeglase hävitamisega. 5-6 aastaga viidi algselt võlgadest vaba, suurepärase renomeega raviasutus,  jõuga haletsusväärsesse olukorda ja sisuliselt on praegu tegemist laguneva tondilossiga.  Praegu käib Rapla haigla suretamine. Kõik toimub sama stsenaariumi järgi- osakond osakonna järel. Ühes Vikerraadio saates lipsas meie tervishoiujuhi suust aus tõdemus: „ Rapla haigla andis alla.“. Kuidas seda nimetada?  Kas sõjategevus haigla vastu ongi see paradigma, mille tulemusel  meie rahvas võiks edasi kesta?  Kiirabireform niitis jalad alt Hiiumaa haiglalt, võttes ära suure osa haigla ressurssidest. Juba on kohal ka „ kosilane“. Kõik algab sama taktikepi  all. Osakond osakonna järel, mõne aastaga muutub ka see Hiiumaa süda hooldushaiglaks. Muretsetud kompuutertomograaf kaunistab ühe Tallinna haigla diagnostikat ja ei aita mitte Hiiumaa inimesi. Jutt kiirest transpordist on lausvale, sest paljudel haigusjuhtudel kehtib „ kuldse tunni“ reegel. Kui haige jõuab ägeda südame- või ajuinfarktiga vähem kui 60 minutige haiglasse, on võimalik trombolüüsiga vähendada kahjustust miinimumini. Hiidlastel ei saa seda võimalust olema. Kas see on põhiseadusega deklareeritud õigus tervisekaitsele?  Haapsalu haigla suretamine käib aeglaselt kuid kindlalt. Nüüd kuulutati kadu ka Põlva, Valga ja Võru haiglatele. Valga haigla kuulutas vastu samuti sõja ning loodab ellu jääda läti patsientide ravimisega. Kas see sõjategevus Eesti meditsiinis on tõesti rahva huvides?  Üheski nimetatud piirkonnas ei hakka kehtima „kuldse tunni“ reeglit ja seega on  suur osa Eestimaa inimestest sunnitud lahkuma või leppima südame- või ajuinfarkti korral raske invaliidsusega, aga selliseid haigusi ja traumasid on palju, kus haiglasse jõudmise kiirus määrab haige edaspidise ellujäämise ja puude raskuse. Vaevalt mahajäetud piirkondade patsiente lohutab teadmine, et nüüdsest ei mõõdeta mitte nende puuet vaid allesjäänud töövõimet.
3. Aeglaselt hääbuma sunnitud haiglate personali töövõime. Lämbumissurm on teatavasti kole. Milliseid kannatusi tunneb aga inimene, keda lämmatatakse aeglaselt päevade ja kuude kaupa. Pigistatakse ning lastakse lahti ja nii pidevalt. Olen ise olnud tööl Keila haiglas kui see haigla suretamise protsess toimis, nägin töötajate kannatusi, kes sellises haiglas töötasid. Osa inimestest lahkus kiiresti ja sai ehk väiksema psühhotrauma, aga need, kes üritasid teha kõik, et inimesi aidata ning ehk ka haiglat päästa, elasid läbi märtripiinu. Pidev surve aastate kaupa, tühjenevad koridorid- inimestel tekkis lootusetus, nad muutusid konfliktseteks, ravi kvaliteet langes. Paljud tarvitasid depressiooni tõttu ravimeid. On see siis ime, et enamik tugevaid arste ja õdesid leidis endale töö välismaal. Ka nüüd, aastate möödudes, sigineb endiste Keila haigla töötajate omavahelistesse vestlustesse suur valu ja pettumus. Kuidas seda kõike nimetada? Minu arvates piinamiseks.  Saame aru, et pauguga haigla sulgemine võiks halvasti mõjutada valitsevate erakondade reitingut. Aeglase agoonia mõju valijatele on väiksem. Saab ju alati tõestada, et polnud personali ja suured võlad, inimesed ei pöördunud, haigla niikuinii enam suurt ei teinud. Nii muutub haigla sulgemine rahvale paremini mõistetavamaks. Need sajad ja sajad meedikud, kes on sunnitud surema koos haiglaga, ei avalda valimistulemustele märkimisväärset mõju. Tähendusrikas on, et Rapla haigla personalil ilmnevad praegu täpselt samad  sümptomid, mis olid Keila haigla töötajatel. Ilmselt nimetatakse ka seda meditsiiniteenuse parandamiseks ja hoolitsuseks Eestimaa inimeste tervise eest. Protsess on arenemas Haapsalu haiglas, valmis olla Hiiumaa, Võru, Valga ja Põlva haigla…..

Aega võtab aga asja saab! Koos sinu aeglase surmaga paraneb meditsiiniteenus mühinal!

Need eelpooltoodud tõdemused, kaugeltki mitte täielik loetelu,  on mind viinud arusaamisele, et antud hetkel toimub raha ja võimu kuritegelik rünnak Eestimaa inimeste elule ja tervisele. Kaua veel, see sõltub mitte valitsejatest vaid lihtsatest inimestest, kellel on põhiseaduslik õigus Eestimaal kestma jääda.

Saatjaks jäägu aga Lapimaa sotsiaalteaduste professori K.Urponeni mõttekild sotsiaaltöö magistrite loengusarjast- sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse.

Sotsiaalpoliitika valib rahvas valimiskastide juures.

Head mõtlemist!

Head mõtlemist!!

Kiirabireformist. Ellujäämisõpetus patsientidele hr Rõivase sõnavõttude näitel.

Hea lugeja! Usun, et mäletad Eesti vanasõna- ära sülita vanasse kaevu enne kui uus valmis. See tarkus on suutnud meil ellujääda sajandeid ning kuulub selge mõistuse juurde. Paraku, uued ajad ning juhtide visioonid on kuulutanud aruka toimimisprintsiibi kehtetuks.  Üldiseks põhimõtteks on saanud, et vanasse kaevu tuleb just nimelt sülitada enne kui uut planeerimagi on hakatud.  Õnnetutele rongisõitjatele on kaos Elroni rongide ümber just selliseks näiteks. Vähe sellest, pärast totaalset äpardumist, ei suuda keegi tervet mõistust kokkuvõtta, et vana kaev taas  toimima saada ja tasapisi uut kasutuskõlblikuks kõpitseda vaid kangekaelselt jätkatakse hädasolijate veenmist, et kõik on lausa suurepärane ja üha paremaks läheb.  See  meenutab raske vaimuhaige meelepettelisi elamusi ja raudkindlat veendumust, et ta on pärit ei kuskilt mujalt kui Kuu tagumiselt poolelt, kus ta oli asteekide peajumala vastutusrikkal ametipostil.  Skisofreeniku järjepidevus, kus ta esitab tulevikunägemusi  juba toimiva reaalsuse pähe, on millegipärast hetkel valitseva seltskonna põhiline tegutsemisviis ning miski ei suuda neid ümberveenda nagu ei kõiguta hallutsinatsioonides vaevlevat vaimuhaiget teated ning argumendid tegelikkusest.

Mõni päev tagasi esines Vikerraadios meie palavalt armastatud sotsiaalminister hr T. Rõivas  kiites uusi võimalusi ja avarat perspektiivi pärast kiirabireformi.  Tema kõne oli nii tähelepanuväärne ja  järgis eelpoolkirjeldatud  loogikat, esitades soovunelmaid reaalsuse pähe. Panin minagi siis fooliummütsikese pähe ja lähtudes hiljutistest ministri ning SA PERH-i juhtide avalikest väljaütlemistest, seletan patsientidele lihtsas keeles, milliseid hüvesid nad kasutada saavad- kohe täna ja praegu.

Kõigepealt. Palju õnne, Tallinna, Tartu, Tartumaa, Järvamaa, Viljandimaa elanikud! Teie kiirabiteenuses ei muutu suurt midagi või läheb isegi paremaks, sest Järva- ja Mulgimaale luuakse uued arstibrigaadid. Kiirabiliidu juht dr Kõrgvee võttis reformist ja protestiliikumisest maksimumi ning koos sellega andis ministeeriumile võimaluse kinnitada, et midagi pole muutunud vaid oluliselt isagi paranenud. Nii teatas meie ministrihärra Vikerraadios, et arstibrigaade on isegi juurde loodud.  Muuseas, statistiliselt nii see ongi.  Eksisteerib kuldaväärt reegel, et  olemas on väike vale, suur vale, ülisuur vale ja… statistika.  SA PERH-is oli  2 brigaadi, kus  pool kuud valvasid arstid ja pool kuud õed. Kas see oli siis arsti- või õebrigaad?  Ministeeriumi kajastuses loomulikult õebrigaad. Koondati  arstid ära. Mis muutus statistikas? Midagi, loomulikult. Loodi uued arstibrigaadid Järva- ja Mulgimaal. Mis muutus? 2 arstibrigaadi tuli juurde. Kuidas käis asi Raplamaal, ei tea täpselt, aga numbritega mängimine on meie võimumeestel kenasti käppas.  Täpselt nii nagu istekohtadega Elroni rongis.   Kõik, seltsimehed, on korras. Esineb üksikuid puudusi, aga kõik on läinud ainult paremaks.

Elu läheb mugavamaks ja lõbusamaks

Nüüd on õige aeg tähelepanelikult analüüsida, millised hüved on patsientidel  kasutada nendes piirkondades, kust arstibrigaade enam ei ole.

1. Kõrgeltkvalifitseeritud arst haigevoodi juures läbi arvuti.  Eriti pidid sellest võitma Läänemaa elanikud, kellel siiani arstibrigaadi pole üldsegi olnud.  Jätame kõrvale väikesaared Kihnu, Ruhnu, Vormsi, kus antud süsteem töötab, aga kutsete arv on nädalas 1-2.  Seal sõidab välja inimene- esmaabiandja, kelle meditsiinipagas piirdub  mõnekuulise ettevalmistusega. Tegemist on vabatahtlikkuse alusel töötavate aktivistitega ja nende ametinimetuski- esmaabiandja- räägib ausat keelt nende ettevalmistusest.  Muuseas, ka seal, tunnistas hiljuti kohalik PERH-i ülemus, õnnestub kontakt valvearstiga luua vaid 70-80% juhtudest.  Aga teistel juhtudel??

Nüüd kõrvad kikki need inimesed, kes elavad Harju-, Lääne-, Raplamaal ja Saare- ning Hiiumaal.  Selleks, et arstiga luua sündmuskohal kontakt, peab brigaadil olema kaasas arvuti- kas tahvel või rüperaal. Mobiiltelefonist, ka nutiversioonist,  ei piisa kohe kindlasti mitte.  Lisaks peab olema mikrofon ning kaamera, mis  võib olla ka arvuti sees, kuid  ekraanil peab olema näha inimene ning ka patsient peab kuulma tema häält.  Lisaks peab arvutis olema netipulk, sest Wilfi ühendust külades ei ole ega hakka lähitulevikus olema. Kui paigas on mobiililevi on vilets, siis kontakti arstiga ei saa ka parima aparatuuri korral.  Kuna antud lahendust reklaamiti kui juba funtsioneerivat, siis, palun, nõudke arsti arvamust raskelt haige  juures.  Kui teie juures viibival brigaadil lähevad üllatusest  silmad suureks  ning käed hakkavad värisema, siis, palun, ärge hakake nende peale karjuma.  Meenutage Elroni ronge ja vanasõna vanast ning uuest kaevust.

2. Haige terviseandmeid saab saata sündmuskohalt EMO osakonna spetsialistile. 

Hädavajalik abi õebrigaadile ja seda teenust reklaamiti kui juba eksisteerivat.  Lihtne on edastatada kasvõi mobiiltelefoniga patsiendi pulsisagedust, vererõhku, hapnikutaset organismis ja veresuhkrut, kuid kõige olulisem on saata  konsultatsiooniks EKG.  Tähelapanu, aparaadis olev arvuti analüüsib ise registreeritud kõverat, aga see analüüs on rohkem kui puudulik, mida  rõhutatakse kõikidele töötajatele pidevalt koolitustel.  Ka tõsise südameinfarkti korral ei tarvitse arvuti seda  äratunda, mida  minagi olen tuvastanud palju kordi.  Seega,  patsiendil on õigus paluda, et tema EKG-d analüüsib arst ja kohe sündmuskohal, sest nii on lubanud kiirabi- ja tervishoiujuhid.

Arsti pilk saja kilomeetri kauguselt

Tähelepanu! Selleks on vaja uut EKG aparaati, mis on kaabliga ühendatud arvutiga, millel on internetiühendus ja seega võimalus edastada elutähtis  registreering  targale ja eriti intuitiivsele arstile SA PERH EMO osakonnas.  Vähe veel. Selleks, et haige südame tegelikku seisundit hinnata, on vaja ka eelmist registreeritud EKG-d. Kui haige on eelnevalt viibinud samas haiglas ei ole see probleem, aga kui varasem EKG on tehtud ükskõik millises teises haiglas või perearsti juures, siis selleks on vaja  skannerit e. veel üht aparaati ja lisaks ehk ka   IT spetsialisti, sest mingi osa ajast peavad õnnetud meedikud ja tehnikud haigega ka tegelema, või kuidas?

Kuna teenus kuulutati välja juba toimivana ja seda tegi nii ministeerium kui PERH, siis on patsiendil õigus seda ka nõuda/ paluda kohe täna ja praegu.  Palun taas, kui brigaad vaatab teile otsa õnnetu näoga ja laiutab käsi, siis meenutage Elroni ronge ja tähendamissõna kaevust.

3. Raskes seisundis haige terviseandmed saadetakse transpordi ajal haigla EMO-sse. 

Ilmselt on kahe nädala jooksul tööle värvatud sadu üliinimesi, sest vähemalt minul, küündimatul, kulus kogu tähelepanu haige seisundi pidevale hindamisele ja vajadusel sekkumisele. Kogu brigaadil samuti. Isegi kirjalik kaart kannatas  ja nahutada olen saanud liiglühikese kirjutamise pärast nii mõnedki korrad. Nüüd peab keegi ainult internetiga tegelemagi ja arusaamatuks jääb, kes nimelt.  Autojuht?  Ja kui teel juhtub olema leviauk, hakkab kontaktiloomine otsast peale.  Kui Tallinnas katsetati mullu suvel e- kiirabi, siis ajutiselt lisati brigaadi sellega spetsiaalselt tegelev inimene. Eksperiment kestis paar kuud ja sai siis otsa.  Täiendav liige brigaadis oleks  innovaatilise  e- riigi lahenduse korral täiesti asjakohane, aga kuidas siis  efektiivsusega lood on? Kokkuhoiuga?  Eks sellelegi paistab ministeeriumi kõrvade vahel olevat lahendus, sest mitmes sõnavõtus on juhtivad ametnikud viidanud, et meil on erandlik olukord, kus brigaadis on kolm liiget, mitte kaks nagu meie palavalt armastatud Euroopas.  Seega, seltsimehed, lahendus paistab ja kui see tundub teile meie hajaasustusega riigis natuke õõvastav, siis meenutage taas Elroni ronge ja uut ning vana kaevu.

Aga aparatuur on meil vägev!!

4. Meil on parimad kõrgeltkoolitatud spetsialistid!

Mis te arvate, kas asutus, kus töötavad väga head apetsialistid võiks/peaks natukene oma inimeste eest ka hoolt kandma?  Kuidas see siis tegelikkuses välja näeb?

Põhja Eesti kiirabmeedikud said Eesti riigilt jõulude eel hindamatu kingituse. Nimelt teatas politsei häirekeskusele, et nad muutsid ühepoolselt kiirabide turvamise korda. See tähendab, et potentsiaalselt kiirabi töötajate elule ohtlikele kutsetele ( agressiivne vaimuhaige, vägivald, enesetapu ähvardus)  politsei eelnevalt välja ei sõida.  Politsei tuleb alles siis kui kiirabi on ohtlikkuse sündmuskohal tuvastanud.   Mina sain selle jõulukingituse kätte ühe viimase valve ajal  kui häirekeskus teatas meile, et noor mees on saatnud teate, et ta hakkab ennast kohe tapma ning  kasutab  selleks kõikvõimalikke vahendid. Noor mees, vägivaldne- potentsiaalne ohtlikkus täiesti olemas ja sündmuskohaks suure maja korter.  Ma siis küsisin päästekorraldajalt, et millal politsei saabub ja sain vastuseks, et tuleb alles siis kui meie oleme sündmuskohal ohtlikkuse tuvastanud.  Mida???  Sõitsime  paneelmaja ette ja paraku puudus meil  isegi korteri number.  Minuga need trikid läbi ei läinud. Küsisin maksimaalselt sapiselt  häirekeskuselt, et kuidas nad arvavad, et peaksin toimima. Mul kaks meest autos. Kas saadan esialgu ühe asja uurima  ja kui ta veerandtunni jooksul tagasi ei tule, siis teise.  Kui temagi ei tule tagasi, kas siis on mul õigus politsei kohale kutsuda või tuleb ise ka minna asja uurima.  No saadeti siis selle peale politsei. Tegelikut, vaene päästekorraldaja sai vett ja vilet ilmaasjata, sest nüüd on teada, et sellise ringkirja saatis häirekeskusele meie politsei juhtkond. Päästekorraldajad  saavad täita korraldust.  Ometigi,  saatis häirekeskus info kõikidele kiirabipidajatele ( Tallinna kiirabi, SA PERH, Karell jne) ja informeeris neid reaalsest ohust kiirabitöötajate elule ning turvalisusele.  Milline oli reaktsioon?  Nädal tagasi, pea kuu pärast ringkirja saatmist, ei olnud  kiirabipidajatelt mingit reaktsiooni.

Politsei-Eesti punases raamatus, looduskaitse all.

Politseijuhte võib isegi mõista. Olukorras, kus lahkunud politseinike asemel kasutatakse üha enam vabatahtlikke, tuleb kokku tõmmata  kõik mis vähegi võimalik, et säilitada näiline pilt reaalsest toimimisest.  Kui kiirabi ja ministeeriumi  juhtkond peab seda normaalseks, kuigi isegi häirekeskus on mures kiirabitöötajate turvalisuse pärast, siis on kokkuhoiukoht leitud.   Vot, kulla endised kolleegid!  Niiviisi siis hindavad teid, kõrgeltkoolitatud spetsialiste, ülemused tegelikult.  Paljud teist tõmbavad nüüdki saba jalgade vahele ja kiidavad ülemuse käsul head töökorraldust.  Ja seda kõike vaatavad külmalt pealt teie katusorganisatsioonid- Õdede Liit, ametiühingud, Arstide Liit.  Ka täna on politsei ühepoolne korraldus jõus.  Mina aga küsin: kas ka nüüd tuleb meil meenutada Elroni ronge??

Disposable, destroy after single use

 Lõpuks tahaksin ma valutava südamega küsida.  Mitu elu on kiirabitöötajal?? 

Kui ta aga leiate, et kõik see mida reklaamiti, ei ole päris nii,  siis  ärge tõmmake selga küüru vaid kirjutage, küsige, nõudke.  Vaadake, kas ilusate sõnade taga on tegelikult ka midagi.

Hüva otsimist uuel aastal!

Jaanipäeva eel.

Pidin kirjutama loo jaanipäevast, alkoholist ning traumadest. Kandsin seda mõtet endaga kaasas läbi viimaste valvete ja korjasin nagu mesilane kõike nähtut enda sisse ning kirjutasin. Paraku sai see liiga pikk ning  mitte just päris kontekstis. Ometigi tundub mulle, et need mõtted võiksid teatavas osas ühiskonnas tekitada resonantsi ja päästa mõne elu. Loomulikult olen samuti valmis, et paljud lugejad tõstavad rusikad taeva poole ning on kohe valmis sappi ja tuld sülgama.  Aga tühja sellest. Siin see on:

Valguse öö

Hea kaasmaalane! Olen kiirabiarsti leiba söönud  pea kolmkümmend aastat ja nüüd kus jaanuarist 2014 saadetakse minu elukutse ajaloo prügikasti, tahan  kõneleda Sinuga, hea kaasteeline, südamest südamesse.

Kiirabiautos on möödunud paljud  jaanilaupäevad ning Võidupühad ja need on aasta ühed raskemad ja tihti kurvemad valved. Olen konstateerinud surma kui vetelpääste tõi veest välja purjuspäi uljaid vettehüppeid harrastanud lapseohtu „ täiskasvanutel“ – 16-17 aastastel noormeestel, elustanud tunde purjus vanemate poolt tähelepanuta jäetud pisikesi jõkke või tiiki uppunud lapsi,  rebinud lõkke ääres rasket viinaund magavate emade alt lämbunud imikuid ja ravinud  lõkkesse potsatanud joobes inimeste põletushaavu, mis katavad 2/3 kehapinnast.  Liigagi sageli on tulnud  jaanipäeva hommikul autorusudest välja tuua  roolijoodiku poolt surnuks sõidetud inimeste surnukehasid või kuulata  kannatanute karjeid. Ma olen näinud ajutükke asfaldil maas ja minu kõrval on kõikunud  vaevalt  jalul püsiv kodanik, kes ei mõista, et ta mõrvas viinauimas süütu  inimese. Meie kohustuseks on olnud sõita vana emakese juurde ja teatada, et tema ainuke poeg on hukkunud roolijoodiku auto rataste all. Olen korduvalt mööda sõitnud  laasitud puudest, mille juurde on kogunenud  värskelt kooli lõpetanud noored… küünaldega, et mälestada mitut klassikaaslast, kes usaldasid oma elu ja surma purjus klassikaaslase roolivatesse kätesse.

Kadunud elud

Tänavu ma jaanipühade ajal ei valva, aga ometigi saavad need mu kätte 10-15 päeva hiljem kui  jaanipäeval alanud joomasööst toob kaasa kiirabi sekkumist nõudvaid terviserikkeid- südame- ja aju infarkte, krambihooge, meelepetteid.  Kõik see kordub nagu rikkis DVD plaadil. Ainult näod on teised, Oma pika  tööperioodil, eriti viimasel ajal  meenub mulle taas ja taas kuningas Salomoni  tõdemus: Midagi ei ole uut siin päikese all. Jah,  alles ma nägin  nutvaid lapsukesi aralt voodi alt piilumas kui vanemad järjekordse joomapeo ajal  lärmasid ja üksteist pudeli või rusikaga äsasid. Nüüd teevad seda needsamad suureks kasvanud  järglased ja uus generatsioon traumeeritud lapsukesi tihub varjatud nurgakeses nutta. Ja mida aasta edasi, seda raskemad on õnnetused ja kurvemad tagajärjed.

Me ei hooli üksteisest,  liikluses, kodus ega töölgi. Ometigi ei ole Eesti inimene jõhkard vaid kareda väliskoore all on soe süda ja abivalmis hing. Miks???

Kala pidavat teatavasti riknema hakkama ikkagi peast.  Kas ei ole elu hävitamise hulluse üks põhjus see, et tegelikult tunnevad liigagi paljud kaasmaalased, et neist ei hoolita  meie riigi kõrgemal tasemel? Tühjenevad külad, arstiabi kadumine, virelemine toimetuleku piiril. Unustama kiputakse, et kõik inimesed ei saa mitte kunagi olla edukad ja ettevõtlikud ning peale nende, kes visaduse ja kadakase kangusega ennast üles töötavad, moodustavad märkimisväärse osa meist need, kes tahaksid  lihtsat ametit pidades  toime tulla või vajavad selleks ka abi.

Meie igavikku kaduv olemine

Hoolimatus, mis  lämmatava haisupilvena Toompealt alla kohiseb, on muutnud meid  ükskõikseteks oma ja teiste elude vastu.  Maal elav noor, kes liigagi hästi on tunnetanud, et  ei suuda hüpata üle ühiskonna seatud edukuse lati ja tema unistused ülikoolist kustutab eos vanemate õhuke rahakott,  hävitab järjekindlalt  nii ennast kui lähedasi.  Külad, kus lagunenud  majade ja mahajäetud koolide kõrval ilutseb heas korras külapood, kus 2/3 kaubavalikust moodustab alkohol ja vähe juua ei ole lihtsalt võimalik, sest müügil on vaid 1,5- 2 liitrised pudelid ja  kahtlemata 7 ja kangema protsendiga piirituseõllega, mis  garanteerib alkohoolikustaatuse mõne aastaga. Linnad, kus alkoholi müügikohtade arv ületab kordades prügikastide arvu avalikus linnaruumis.

Tavaline Eesti elu

Kallis kaasmaalane! Jää hetkeks seisma nende riiulite ees.  Jah, poliitikud on huvitatud, et  aktsiis laekuks üha suuremates kogustes, kuigi mitte senti ei  tule sellest meditsiinile või sotsiaalhooldusele. Meditsiini- ja sotsiaalkulud tasuvad töötajad ning tööandjad oma tööga.  Aktsiis laekub riigikassasse, kus  finantskriisis vaevlevatele riikidele jagub abistamiseks, lõunamaa kõrbetesse investeerimiseks ja kallite tehaste ehitamiseks ning siis lammutamiseks.

Aktsiisi on poliitikutel vaja, aga mida on vaja meil, head sõbrad? Kas ei ole iga neljakümnenda eluaasta piiri ületanud inimesele eluliselt vajalik teadmine, et meie jäljed läheksid siin paesel ning kivisel maakamaral edasi? Soov, et meie
lapsed  leiaksid endale terve ja alkoholi poolt rikkumata genofondiga kaaslase siin, Eestimaal ja et meie lapselapsed  räägiksid  eesti keeles?  Ehk soovid sinagi, et kunagi oleks meil riik, kus rahvas oleks kõrgeima võimu kandja mitte sõnades vaid tegelikult? Et meil oleks riik kuhu tahetakse tagasi tulla ja mitte lahkuda?

Palun laske neid edasi minna..

Alkohol võib Jaanipäeval teha varblasest kotka, kuid ei aita neid unistusi teostada. Kunagi ammu ütles Rooma keiser Caesar: Selleks et rahvas ei segaks riigi valitsemist, anna talle leiba, tsirkust ja veini.  Viina  tol kaugel ajal et tuntud, kuid  idee on tänapäeval sama haljas kui toona. Meil on võimalus vaikselt hääbuda sarnaselt austraalia põlisrahvaga või muutuda muuseumi eksponaatideks nagu ameerika indiaanlased. Meil on aga võimalik ärgata ja lõpetada üksteise  ja iseenda mahanottimine  nii jaanipühade ajal kui edaspidi ning võtta Eestimaa saatus taas  oma kätesse – kortsulistesse või siledatesse, kuid meie maad hoidvatesse kätesse. Meil on meie käed, mis oskavad joonistada pilti, kus ei ole midagi nii lootusetult valesti, meil on meie hääl, mis peab hakkama nõudma, et kaunist statistikast ja numbritest olulisemad on meie inimesed- targad ja mitte nii targad, haritud ja vähem koolis käinud, noored ja vanad. Meil on hääl, mis peab kajama nii, et see kostab läbi paeste müüride: „ Me oleme olemas! Me ei kavatse ärimeeste meeleheaks ning kasumite suurendamiseks vaguralt ennast surnuks juua!“

Kas paratamatu nagu lumemehe surm?

Kallis hea inimene!  Alustagem sellega täna. Jäta  pudelilasu poodi. Kingi oma lapsele, sõbrale, abikaasale, kallimale ilus öö, täis jaaniusside sära, lõkke kuma, särisevaid grillvorste ja metsas avanevaid sõnajalaõisi.  Vaata kuidas Hämarik annab Koidule suud ning mõtle meist- Eesti rahvast, kellel veel ei tarvitseks saada vaikivaks, ununenud leheküljeks aegade raamatus. Anna meile kõigile võimalus edasi kesta ja mitte ainult üksikisiksustena vaid  rahvana. Me ju väärime seda – Sina, mina, meie kõik.

Lootusega

 

Meeldejäävaid jaanipühi!

Mare Liiger

Kas sa usud imedesse?

 

 

 

 

 

Mis on siis EMO-ga valesti??

Täna tahaks jätkata meditsiiniteemat natuke teise nurga alt.  Ma juba ootan mõne palgalise mõtteteri, et mis te, ussikesed, virisete seal kiirabis. EMO-s on teil kõik käepärast- aparatuur, laborid, ravivõimalused. Diagnoosige seal terviseks.  Näiliselt see ju nii ongi, aga tegelikult?  Mida tähendab töötamine EMO-s?

Kujutage ette, et teid pannakse kell 8.00  tulejoonele ja antakse püss kätte. Märklaud on 200 m kaugusel. Ja siis läheb lahti. Tulista- pidevalt, ilma vahetpidamata, ainult kõik lasud peavad olema kümmnesse.  Ilma pausideta, 12 tundi järjest. Unusta WC, söömine ja joomine. Ainult, see ei ole võistlus, panused on kellelgi elu või surm. 5 minutit haigele, järgmised ootavad raamidel, ooteruumis, koridoris, vooditel. Kiiresti diagnoos ja täpne. Eksimine tähendab katastroofi.  Raame ei ole, kohti ei ole. Haiglasse saab võtta ainult kõige raskemad. Raviraha on otsas, kiirabi toob järjest uusi. Kiiresti… ja sellest sõltub kellegi elu. Spetsialist tuleb alla konsultatsioonile morn nagu öö ja sisistab vihaselt: “Mitte millegiga te siin all hakkama ei saa!”, ülemus naudib täiega mutrikeste sebimist ning sa tead, et eksimus, halvasti täidetud paber või suhtlemisaps ja järgmisel hommikul seisad nagu  takukoonal häbipostis.

Jah, kiirabid sõidavad pea ilma pausideta, aga haige juures on sul aega. Saad rääkida, mõtelda, arutleda. Sul on AEGA.  EMO-s on kõik muu, kuid aega sulle ei anta. Kahe, kolme tunniga muutud automaadiks, kaob vähimgi kaastunne. Kiire on.  Isand stopperi ees kahvatub kõik inimlik.  Mis teha, EMO-de ülekoormus.  Kas tõesti on võimalik, et kõik diagnoosid on õiged?? Muidugi ei ole. Ma vahel vaatan neid kustunud nägusid ja ei ole minust kivi viskajat. Kahju on.

See oli aastake tagasi kui mu kolleeg helistas ja küsis. mida teha. Tal on tugevad valuhood rindkeres. Päris mitu korda kohe, mõne päeva jooksul.  Südamehaigusega ei sobinud vanus ega sugu, aga tont seda isahane teab.. Soovitasin pöörduda EMO-sse.  Pöördus. Esimeses haiglas uuriti ja puuriti, kahtlustati neerukivi, aga ultraheli ei tehtud, kes seda teab, kas oli aparaat katki või  mõnel muul põhjusel.  Soovitati teha ultraheli perearsti juures, aga sellega läheb teatavasti aega. Järgmisel päeval  kordus valu ja oli tugevam kui kunagi varem. Lausa külm higi tuli kehale. Pöördus siis meie suurimasse EMO-sse.   Valu rindkeres, noor naine, riskifaktoreid ühtegi ei ole, kümned teised  patsiendid oigavad raamide peal.  EKG, süst, arsti vaatlus, diagnoos- rindkere radikuliit ja välja ta EMO-st lendas nagu pudrukuul.

Kiiresti !!!!!

Paar päeva olid valud väiksemad ja  kui talle tulid  külalised, siis oli nende seas üks pensionil kirurg. Tema kuulas loo  ära, mõtiskles veidi ja ütles: ” Kas see ei ole järsku sapikivi?”. Mõtiskluseks see ka jäi. Ja siis tuli mõne päeva pärast ränk valu.  Kiirabi ta ei kutsunud, kõveras tuli mulle külla. Nüüd oli kõik selge. Sekundiks käsi kõhu peale ja kiiresti haiglasse. Sapipõis oli lõhkemise peal, sapikivid.  Esimese EMO diagnoos oli tõele lähemal ja sinna me sõitsimegi.  Viimasel hetkel sai operatsioon tehtud.

Kas arstid on lollid? Ei, ei ole.  Maksimaalselt efektiivses EMO-s on arstidelt võetud kõige olulisem. Neilt on võetud aeg süvenemiseks. Kas arstid siis ei tea, et mitte väga harva annab sapikivi  ebatüüpiliselt valusid vasakule rindkeresse ja infarkti valu võib olla täiesti tüüpiline sapivalu? Kindlasti teavad.  Teame  aga ka seda. et  ebanormaalse vaimse pinge korral tekib nn silmaklapi  fenomen. Mäletate, kui hobused pidid tunde veskikivi ringi ajades kõndima, siis pandi neile silmaklapid, et nad näeksid ainult otse?  Ülemäärase stressi tingimustes tekib inimesel samasugune psühholoogiline silmaklapp. Sellega kaitseb aju ennast ülekuumenemise eest.  Ma arvan, et ka mu kolleeg ei viska neid arste kiviga, kes saatsid ta tol päeval EMO-st välja. Kui asi puudutab oma tervist, on muidugi ülimalt raske pigem mõista kui hukkamõista.

Tüüpiline EMO- väsinud, närvilised, tuimad automaadid, kes meenutavad valvelõpul taas äraaetud hobuseid. Ja mis tehakse äraaetud hobustega? Õige, need lastakse ju maha. Või pagavad nad enne lõplikku hävingut sinna, kus neil lastakse olla- kaastundvad, professionaalsed, oma ametit jumaldavad ning piisavalt patsientide jaoks aega omavad INIMHINGED.

Teele!

Äraaetud hobused lastakse ju maha!

Ma olen seda teadnud juba mitu aastat, rääkinud ka.  Ikka on leidunud mõnigi ministeeriumitädi, kes ajalehtede vahendusel on selgitanud, kuidas paniköörid on koledad inimesed ja kõik pole üldsegi nii nagu üks hüsteerik väidab. Eilsest seisab tõde  alasti. Tõde, mida valmistati ette aastaid, vaikselt ja hämades. Tõde meditsiinilisest kiirabist ja kiirabireformi tegelikest tagamaadest.

Minule tuli see nagu ikka läbi isikliku teate. Pärast valve üleandmist videokonverentsil teatas siis meie otsene ülemus, et sedapsi siis.  Alates 1 jaanuarist 2014.a ei jää Harjumaale kiirabisse tööle ühtegi arsti. Valik on sinu. Kas koondamine või tööle EMO-sse.  Tallinnasse jääb mõni randevuuarst, aga Harjus ( ja mujal) ei ole neid mõtet pidada, mis on täiesti õige, ja nii hakkavad brigaadi juhtima noored õekesed rakendusliku kõrgharidusega.  Ega meid palju just lahti lasta vaja ei ole- Keilas 2, üks pensionär, Sakus veel paar.  Tallinnas pole neid samuti ollagi.  Üks etapp erakorralises meditsiinis on seega lõppenud.

Need arstikronud, kes tegid kõik, et õmblustest kärisev esmatasandi meditsiinisüsteem natukenegi talutav välja näeks, on oma osa etendanud. Viimaste aastate alanduste rahe on jätnud kõigile oma jäljed. Aastaid on neid osatatud ja nöögitud. Enamus meist on tüdinud, tülpinud ja käega löönud. Osa ikka veel hambad verel ebainimliku ja odava süsteemi  vastu võidelnud. Paljud raske stressi ja ülejõukäiva koormuse tõttu varakult mulla alla läinud. Salgake äraaetud hobused. Mis nendega ikka ette võtta?

Äraaetud hobused lastakse ju maha

Olgu see postitus austusavalduseks varalahkunud kiirabiarst kardioloog A, Kalkuni  mälestusele. Suurepärane diagnoosija, kindla käega tegutsaeja. Mees, kellel tuli sõita elustama telemajas oma isa.  Ise ta kiirabi ei vajanud. Elukaar katkes enne viiekümnendaid eluaastaid.

Teades mitmeid kolleege kes oma elukutsesse on pannud rohkem kui elu, kardan et järgmised kuud jäävad mõnelegi meist viimasteks.

Väsinud elamast

Erinevad ministeeriumi asjapulgad on korduvalt teatanud, et arst degradeerub kiirabis, kaotab kvalifikatsiooni. Tänapäeva kiirabis on see oht tõesti olemas, sest kiirabi tegeleb kõigega, millel ei ole elude päästmisega midagi tegemist. Ometigi oli sellel ametil võlud ja väljakutsed, mis sobisid erilistele inimestele. See ei olnud mitte juhus, et Tartu Ülikooli õppejõud dr Mallene töötas viimased aastad oma tööelust kiirabis kardiobrigaadis.

Pühendame siis natuke aega selle ajaloo prügikasti vajuva elukutse tutvustamisele.

Kiirabiarst, selle omaaegses tähenduses ja ideaalvariandis, oli diagnoosikunstnik.  Inimene, kes suutis ilma labori ja aparaatide hunnikuta panna õiged diagnoosid. Temas pidi olema Holmes´i tähelepanuvõimet ja jälgimisoskust, oskust kuulata, katsuda, koputada. Teadmised pidid olema võimalikult laialdased, ka harvaesinevate haiguste osas. Lisaks veidike mustkunstnikku, näitlejat ning psühholoogi. Kogu see kompott veel lisaks ülevalatud huumorimeele ja eluterve uudishimuga ning vaheda analüüsivõimega.  Saimegi kokku kõik vajalikud omadused. Üks asi siiski veel, Asclepius´e puudutus  (  http://en.wikipedia.org/wiki/Asclepius )  ehk täiendav meel, mis hoitab siis kui kõik tundub olema korras, et midagi on ikkagi lahti.  Ilma selleta  kiirabis vanasti läbi ei saanud. Ega saa praegugi, aga keda see huvitab.

Üks pisike näide viimasest valvest. Meeskodanik kutsus kiirabi valude peale puusas. Liiges valutas juba mitu päeva, traumat polnud ja tal oli üks krooniline haigus, mis tõesti võis anda ka liigesvalusid. Ega ta meilt suurt midagi muud tahtnudki kui valu süsti. Mees nägi välja nagu tervis ise- mõnusalt pringi ihu ja roosa nahaga. Mõni tund tagasi oli töölgi käinud, aga valu puusas segas.  Juttu arendades ütles ta muuseas, et mitu päeva nagu torkab rindkeres ka, praegu mitte, aga vahel natuke. Kõik näitajad olid korras, ehk vererõhk veidike kõrgem.  Mitte üks ministeeriumi kvaliteedi raamdokument ei nõudnud mehe täiendavaid uuringuid. Ja siis  puudutas mind taas Asclepius. “Teeme EKG!” palusin ma poistelt, teenides mitte just kõige sõbralikuma pilgu, sest õnnetuke pidi minema alla ja taas aparaadiga V korrusele.  Jäsemevaludele ju EKG aparaati kaasa võtta pole vaja. Tegime. Tänapäeval analüüsib arvuti EKG-d nii hästi kui ta seda teeb. Mis teha, õed  valdavad analüüsi üsna kesiselt, ilma selleta oleks lahti täielik kaos. Aparaat mõtiskles ja kirjutas. Mina vaatasin ja nägin paari päeva vanust infarkti. Arvuti midagi sellist välja ei lugenud.  No, mida! Mõni päev torked, ei kahvatust, vererõhu alanemist ega mitte mingeid infarktile viitavaid sümptome. Viisime mehe haiglasse. Uksel sain veel lõuatäie sõimata, eriti kui arst kuulis, et ma panen infarkti diagnoosi inimesele, kelle kaebuseks on valu puusas. Hommikul selgus- analüüside põhjal tuli välja südameinfarkt.

Väsinud

Ega see imeline taju iga kord tööle ei hakka, eriti  situatsioonis, kus praegu tuleb võidelda määramatusega, täita ülesandeid , kus diagnoosimist ei ole vaja ja meedikut ammugi mitte. Inimesed ei kujuta ettegi, kuidas tapab  analüüsivõime ja intuatsiooni näiteks voodist maha kukkunud inimese tagasi tõstmine või 30 km kaugusel lapsele näpu peale plaastri kleepimine.

Kuidas saavad kiirabis õigeid diagnoose panna õed olematu teadmiste- ja praktikapagasiga?  Hoidke nüüd toolist kinni. Nad ei peagi üldse diagnoosima. Kui just mõni haigus on absoluutselt tüüpiline.  Milleks täpsustada- haavandtõbi, soolesulgus, sapikivi, mesenteriaalarteri tromboos? Pole vaja.  Piisab nagu 18 sajandil- kõhuvalu või äge kõht.

Milleks süüvida haigustesse- kopsuturse, kopsuarteri trombemboolia, pneumokonioos? Piisab äge või krooniline hingamispuudulikkus.

Ebaselge põhjusega palavik, seljavalu, kooma- need on vaid üksikud pärlid tänapäeva kiirabi diagnoosidest.  Ja see kõik on nüüd aktsepteeritud ning OK. Nende alusel ravitakse haiget transpordil. Uus aeg- sündroomi diagnoos.

Kellele, tont võtaks, on vaja, et kiirabi paneb kodus lapse küsitluse ja vaatluse alusel välja leukoosi diagnoosi, kolme küsimärgiga küll, mis haiglas kinnitub? Milleks? Need arstid ju manduvad seal kiirabis ja üldse on üdini lollid.  Aga patsiendid on pahased, kutsusid kiirabi ja näed, ei diagnoosinud, lollid, vähki ära. Mitu kuud hiljem alles perearst avastas ja siis oli hilja.

Sellesse uude, odavasse ja efektiivsesse kiirabisse arstid ei sobi. Nad on nagu kivistised, mis meenutavad, et kunagi  töötasid punakollastel siniste vilkuritega masinatel inimesed, kes olid võimelised mitme meetri pealt haigega veel rääkimata, brigaadile sosistada: ” Pange  EKG peale. Ma tahan näha, kus seinas see infarkt on.”

Jää Jumalaga

Jätame siis selle kadunukesega  lõplikult hüvasti.  Need arstid ei olnud imeinimesed, ka nemad eksisid. Nad olid viimastel aastatel nagu närvipuntrad ja haugatasid vahel seal, kus oleks pidanud vait olema.   Aga ma kaldun arvama, et nad olid parimad, mis inimestele turvatunet andsid selles lagunevas, ragisevas  ja  hingetus konveiersüsteemis.

Mina läidan siia esimese küünla.  Kui sa tunned, et soovid meiega hüvasti jätta, siis  postita  kas  siia kommentaariumisse või minu FB lehele oma leinaküünal.

In memoria

Okkalised arutlused kiirabireformist.

Viimasel nädalal on mitmete ajakirjanike tähelepanuorbiidile tõusnud kavandatav kiirabireform.  On arutatud randevuuarstide teemal ja eriliselt omapärane oli maavanemate protesti kajastamine kiirabiteenuse reorganiseerimise vastu. Eriline maiuspala oli ajakirjandusse lekkinud kõrgete kiirabijuhtide meilivahetus, mis tõesti meenutas jaga ja valitse kontseptsiooni. Räägitakse uute brigaadide tekitamisest kümnete kaupa ja kallite arstibrigaadide pidamise mõttetusest. Mõnus oli lugeda, kuidas kohalikud “tegijad” kiirabi põllul mainisid, et asi tuleb ära teha, sest ministeeriumi tibukesed ei tea kiirabist mõhkugi. Juttu on palju, aga tundub, et enamus keerleb nagu kass ümber palava pudru ja plaanis on tegelikult üüratu riigiraha  tuulde loopimine ning kiirabituru ümberjagamine põhiliselt kolme tegija vahel. Patsiendi või töötaja huvid sellesse temaatikasse lihtsalt ei jõua.

Tegelikult on kogu see kriis alguse saanud aastaid tagasi ja põhjusel, et ministeeriumi ametnikud ja poliitikud ei ole suutnud lahendada ülesandeid, milleks on voli vaid neil.

Kiirabide koormus on viimastel aaastatel kasvanud hüppeliselt ning  täiesti õige, et elupäästevõimekus on pea olematu ja seda mitte vaid maal vaid ka Tallinnas.  Nüüd kus probleem on kasvanud üle pea ja arstide streik on katastroofi esimest korda väljajoonistanud, on asutud kriisi lahendama. Tulemas on suuremad rahad ja tark inimene , kiirabi juht, suudab tekkinud peataolekust lõigata parima.  Planeeritud on brigaade ohtralt juurde tekitada, koos rahastamisega loomulikult ja suured tegijad on otsustanud igaüks lõigata pirukast võimalikult suure tüki, väikesed kiirabipidajad ebaõiglase konkurentsiga väljasuruda ning seda kõike parema teeninduse sildi all.  Kogu see olukord, kirjeldatud Jõgeva haigla peaarsti poolt Postimehes, meenutab  kolme näljast  haid rebimas tükkideks eriti mahlast lihatükki. Iga brigaad tähendab raha, iga uus brigaad veel suuremat raha,  väikeste kiirabipidajate jõuga inkorporeerimine  toob kaasa kolmele tegijale suure kasumi.

Mulle Kohila, Märjamaa, Loksa brigaadid!!!

Arstibrigaadide likvideerimine suurendab rahasummat veelgi. Ja kõike seda põhjendatakse  suurenenud töökoormusega ja tõsiasjaga, et kiirabis on muutunud töö iseloom, mille tõttu arstibrigaadi kutseid on vaid kümnendik kogu tööst.

Õige, Jumala õige ja mitte keegi, ka ministeeriumi ametnikud ning poliitikud ei soovi küsida, miks??? Kiirabiteenus on üks kallimatest teenustest meditsiinis, meeletult kallid autod, kolme inimese palgarahad, üüratu bensiinikulu, hinnast rääkimata. Loome juurde kümneid õebrigaade ja mitte keegi ei soovi/oska/ taha küsida, miks. No miks, tont seda võtaks, kui inimeste arv Eestis väheneb sadade tuhandete jagu? Kiirabide koormus on aga kasvanud pea kolmandiku ja Tallinna kiirabibrigaad teeb juba 30 kutset ööpäevas.

Kas me saame siis hukka mõista kiirabipidajaid kui nad selles sogases vees suuri kalu püüdma hakkavad ja kiirabimaalima ehtmilitaarsete meetoditega ümberjagama valmistuvad.  Millal hakkavad mõtlema ametnikud, keda need samad suured tegijad oma meilides kiirabist mittejagavateks ministeriumitibideks nimetavad ( vt eilne Postimees).

Alustaks kogu seda segapudi kokkulappamist küsimusega, millele peaksid vastama tervishoiupoliitikud.

Milleks on Eesti Vabariigile vaja kiirabi??

Vastus on kirjas  TERVISHOIUTEENUSTE KORRALDAMISE SEADUSES

§ 16. Kiirabi mõiste

(1) Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.

Kas eluohtlikus seisundis mürgistus, trauma või haigestumine vajaks arsti olemasolu brigaadis?  Enamik nõustub, et vajaks küll.  Milles siis asi? Vastus lihtne. Dr Adlas vastas sellele ise alles paar päeva tagasi. 1/10 kutsetest oleks vaja arsti abi.  Riigikontroll M.Oviir oli veidi leebem viis aastat tagasi kui ta  auditis tõdes, et oma seaduses ettenähtud tööd teeb kiirabi  alla veerandi kutsetest.  Leebelt võttes rikub  3/4 kutsetest kiirabi tervishoiuteenuste korralduse seadust. Mängib perearsti, teeb tervisekontrolli, kleebib plaasterid, lahendab sotsiaalseid probleeme, osutab taksoteenust  ehk teisitisõnu leevendab esmatasandi arstiabi puudumisest tingitud pingeid ja koos sellega hävitab kiirabi personali töötahet.

Tublid ministeeriumiametnikud loevad pingsalt iga kiirabikaarti, otsides sealt ravivigu, õigekirjavigu ja valesti pandud komasid, Kellelegi ei ole tulnud mõttesse kaart kaardilt analüüsida, mis põhjusel kiirabi teeb tööd, mis ei ole seadusega nende pädevuseks.

Kas haige ei ole pääsenud perearstile?

Kas perearst on ilma haiget vaatamata kohe loopinud probleemi kiirabile?

Kas omavalitsus on jätnud täitmata oma funktsiooni ja ei ole taganud haigele vajalikku transporti analüüsidele, eriarstile, perearstile?

Kas puudega nimesel puudub teave sotsiaalsetest teenustest omavalitsuses?

Kas kodanik on lihtsalt nahaalne ja kuritarvitab kiirabi?

Milleks on Eesti riigil kiirabi???

Kui kiirabi teeks endale seaduse kohustuseks pandud tööd, kas oleks vaja lisaks  kümneid kalleid lisabrigaade?? Kuivõrd õigustab kiirabiõde patsiendi lootust saada kiirabilt (pere)arstiteenust?  Aga veel, ka nendest lisabrigaadidest tuleb mõne aasta pärast puudus, sest perearstid on kiired õppijad.  Haige helistab, vastuvõtt on täis- kutsuge kiirabi. Kõndiv haige vajab transporti haiglasse- kutsuge kiirabi. Riik doteerib miljonitega perearstide tööd, kusjuures need kes on tagasihoidlikumad saavad vähe, nahhaalsed kuritarvitavad kiirabi süstemaatiliselt ja lahendavad nii suure hulga logistilisi probleeme.

Ja ikkagi, kumb teenus on kallim? Loomulikult kiirabi.  Seega on kiirabi  punniks alarahastatud perearstisüsteemi lekkiva s–avaadi ees. Lisaks uputavad õebrigaadid täiendavalt EMO-sid, sest perearsti asendamiseks neil pädevus puudub ja lahenduseks jääb sõit EMO-sse.

See probleemipunar on kiirabikriisi veealune osa. Aga  lõhnab pahasti ja seega ei tasu torkida, valimistel lisaboonuseid ei too. Tegeleme pigem millegagi, mis näib reformina. Suurendame brigaadide arvu, paneme õed sõitma 6 kuuse ettevalmistusega pärast med kooli lõppu, tekitame tormi veeklaasis seoses randevuuarstidega ja selle  segaduse varjus jagame kiirabituru ümber ning nullime väikesed tegijad. 1 unts probleemilahendust on asendatud 100 untsi askeldustega, tsirkus kestab edasi ja kiirabiõed pagevad järjest suuremates hulkades 1-2 aastaga välismaale.

Muuseas, momendil seadusandlus ei võimaldagi kiirabil teha oma seaduses sätestatud tegevust, sest sama seaduse  teine lõik nullib esimese täielikult.

§ 17. Kiirabi osutamine

(1) Kiirabi osutab kiirabibrigaad häirekeskuselt saadud väljasõidukorralduse või muul viisil saadud teabe alusel.

Häirekeskus allub Siseministeeriumile , kellel on inetult üteldes pael, kuhu kiirabi välja saata. Kutse võetakse vastu kõigilt, kellele onu Lenin on selgeks õpetanud numbrid 1 ja 2. Saata välja ja kiiresti, peaasi, et keegi ei kaebaks. Oma piirkonnast välja, brigaadid risti üksteisele vastu sõitma, tuhanded kilomeetrid, sajad tuhanded Eurod bensiiniraha. Eluohtlikkuse mõiste ei puutu üldse asjasse. Pole ka pädevust, seadusandlusest rääkimata, et eluohtlikku seisundit tuvastada. Õnnetud päästekorraldajad tantsivad tublide tuletorkijate muusika saatel ja üks lollus ajab teist taga. Mis on kaheksa nädalasel rasedusel tegemist sünnitusega? On, sest prioriteet, millega kiirabi väljasaadetakse  on sünnituse oma. Aga 24 tundi rasedust? Loomulikult sünnituse kood.  Perearstide plaanilisi transporte ei tohi naha päästmiseks prioritiseerida kui transporti vaid kui haigestumist. Transpordid haiglate vahel.  Surma konstateerimine vanadekodudes, voodist maha kukkunud vanakese tõstmine voodisse jne, jne.

Küsida võib kõike

Ja selleks on vaja kolme inimest, kallist masinat ja veel kallimat aparatuuri??? Rikas riik see Eesti Vabariik. Ja nüüd loome neid brigaade juurdegi, ikka kalli raha eest ja võtame nendelt, kes on tõeliselt eluohtlikus seisundis ära võimaluse saada tasemel arstiabi??

Milles võiks siis olla lahendus?

Eelkõige anda poliitiline vastus, millist funktsiooni peab täitma kiirabi. 

Kui  kiirabi peaks olema eluohtlikus seisundis haigetele, siis on viimane aeg leida üles need instantsid, kelle tööd kiirabid hetkel teevad. Rahastada piisavalt perearste, et oleks tagatud haigete pääs arstile. Panustada täna ja kohe tervisekeskuste loomisesse, kus haiged saavad abi ka õhtuti. Kui haige vaatamata sellele  kutsub kiirabi ja ei ole eluohtlikus seisundis, siis muuta need kutsed tasuliseks. Kui perearst kuritarvitab kiirabiteenust, siis nõuda selle eest rahalist kompensatsiooni.

Defineerida seadustega eluohtlikkuse mõiste, et tagada kiirabiteenuse osutamise täpsed piirid. Eeskuju võib võtta põhjamaade seadusandlusest.

Viia lõpuks ometi läbi kiirabikaartide põhjal täpne analüüs, mis on töökoormuse suure tõusu taga ja leida lahendused vastavalt sellele.

Vaadata ümber brigaadide paiknemise logistika ja kohandada see elanikkonna  praegusele tihedusele. Avada 3-4 uut kiirabibrigaadi.

Kuna perearstid alluvad nüüd lõpuks ometigi Tervishoiuametile, siis kohustada iga perearsti täienduse korras aastas sõitma 2-4 valvet kiirabis stažöörina. 

Takistada haipoliitikat ja kiirabituru monopoliseerimist.

Kui aga leitakse, et kõik peab jätkuma nii kui siiani, siis palun;

Sõnastage ümber kiirabide tegevuse põhimõiste seadus!!!

Miks mitte kasvõi nii: Kiirabiteenus on ambulatoorne teenus, kus osutatakse meditsiinilist, sotsiaalset ja transpordiabi elanikkonnale.

Ja siis loogem  uusi brigaade kümnete kaupa, võttes sinna värskelt Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud õekesed, aga miks ka mitte 6 kuud õppinud parameedikud. Ja las siis sajad kiirabibrigaadid vuhisevad mööda maad, EMO-d ägisevad, randevuuarstid mängivad tola ja prisked summad kuhjuvad paari monopolisti tagataskusse, kes nagu Postimehe artiklist nähtub, ei ütle selle eest aitäh vaid hammustavad selja tagant kätt, mis neid lahkelt toidab.

Maavanematele, kes nüüd kurdavad, kuidas nad on kiirabireformis kõrvalejäetud ütleksin vaid üht. Kus te olite, kuid kiirabide koormus taevasse tõusis? Kus te olite kui teie kiirabid osutasid maakonna sotsiaalteenuseid?  Veel ei ole hilja. Visake pintsak maha, pande dressid selga ja minge nende juurde. Ei mitte ülemuste , need saatke üldse minema lõunale vaid tegelike töötegijate juurde. Küsige ja kuulake….

Veel ei ole hilja, aga varsti on. Õigus küll, maavanemate seltskond on ju parteistatud ja broilerivanne ei luba.

Eks siis tehke nii nagu ütles üks Eesti luuletaja:

Magage, magage

ärge avage oma silmi!

Uni tuleb kasuks kauaelamiseks

tõukudele ja molluskitele!

Parameditsiiniline, sotsiaal-, transpordi- ja hingeabi ( vahel ka kiire)

Kotkas on laskunud. In memoria.

Homme, hea kolleeg, põled  fööniksina tuhaks ja lendad meie juurest ära. Tahtsin tulla  Su sarga juurde, aga valve tahab valvata ja töö tegemist. Täna kui viimast ööd  meie juures viibib, tahan midagi kirjutada Sinu mälestuseks.
Sa surid noorelt, vaid varastes viiekümnendates, aga see pole mingi ime. Mõtlen sügavalt, kas kiirabiinimesed ongi saanud eluaastaid pensionipõlveni. Üks meie tutvusringkonnast. Enamus on lahkunud tööealiselt, isegi tööl, raam käes. Noorim kolmekümnendates, jättes maha pisikesed lapsed.Enamus nelja- ja viiekümnendates. See on meie ameti needus- pidev stress, kaitsmatus, abitus, negatiivsed emotsioonid.  Meie valik, ilmselt oleme alatedlikult sellega arvestanud.
Teeme nii, et täna ei arutle me, kas aasta varem pandud õige diagnoos oleks Sulle andnud mõned aastad lisaks. Me kõik oleme meedikuna omapärase needuse all- kõik mis valesti võib minna see ka valesti läheb. Isegi selline “riskifaktor” on olemas- meedik või meediku sugulane. See tähendab, et diagnoos ei ole õige, protseduurid lähevad metsa ja ravi ei toimi. Ei pääsenud sellest Sinagi- haigus avastati liiga hilja ja pahaaimamatult külvati laiali enne kui tuvastati.  Täna ei ole see koht ja aeg, et viljatult arutleda. Täna räägime Sinust.
Meditsiini eel oli Sul ilmselt kirev elu. Nägid Eesti algusaegade vägevaid ja glamuuri rohkem kui keegi meist. Olid koos meie eliidiga. Siis lahkusid vägevad ja kadus töökoht. Miski kiskus Sind meditsiini poole. Ei, polnud Sa mingi ingel, kes oleks, kuid omasid imelist ja kaastundlikku südant. Varjasid seda tihti oskuslikult, kuid siis pahvatas see esile nagu allikas kaljust.
Mäletan kui ühel õhtupoolikul helistasid ja nutsid nagu laps. Te käisite avariiohvri juures, kes oli traumahetkel surnud, kuid abikaasa elustas teda. Brigaadijuht vaatas kella, nägi olukorda ning käskis elustamise lõpetada. See tegi Sulle meeletut valu. Kordasid kümneid kordi. Me ju oleme selleks õppinud, miks ta ei lubanud meid elustamist jätkata, aga järsku…..
Tol õhtul nutsid Sa lohutamatult telefoni, ei aidanud rääkimine. Kordasid ikka ja jälle sõnu ” aga järsku oleks olnud ikka lootust, kasvõi natukene. “. Tollel õhtupoolikul mõistsin, et brigaadijuht eksis. Ei, mitte meditsiini üldprintsiipide vastu. Tegemist oli eluga kokkusobimatu vigastusega ja vilunud silm hindas haiget õigesti, kuid seda elustamist oli vaja Sulle, et võiksid tunda, et tehtud sai absoluutselt kõik. Sedasi võis nutta ja valu tunda ainult väga ilus hing- Sinu hing.

Viimasel aastal tundsid pidevalt suuri valusid, kuid olid üks vähestest tolleaegsetset parameedikutest, kes käis kutsetel alati kaasas. Sa tahtsid olla kasulik, aga tihti nägid vaid klient on kuningas suhtumist. See tegi valu, nüristas, ärritas. Tihti tundus, et see, kes raami trepist alla tirib, on ise kordades haigem kui see, kes raamil käsklusi jagab. Keegi ei kuulnud kui Sa teiselpool autot vaikselt oigasid- valust.
Mulle jääb Sind meenutama kõige enam paari aasta tagune seik. Sõitsite Keilasse kutsele kui liikuva kiirabi ette visati pakk. Pidurdasid ja õngitsesid koos tohtri ja õega paki autosse. See tegi häält. Välja tuli kaks hädist pisikest kassipoega. Sinu jaoks oli ainumõeldav tuua nad jaama, kostitada ja putitada ning meie Kassiabis leidsime neile hoiukodu. Kassilapsed haigestusid raskelt ning Taku ei jäänud ellu, aga Tiku silkab rõõmsalt oma kodus ringi ja nurrub oma nurrumisi. Mulle jääb Sind kõige enam meenutama suured käed, mis hoiavad kaht pisikest elunatukest oma põlvedel.

Tiku Sinu põlvedel

See osa  Sinust jääb alles alatiseks alles- hell ja soe hing kõigi vastu, kes olid  hädas.  Las kaob igavikku mälestus alandavast palgast, jaburast kemplemisest mis ei võimaldanud Sul saada parameedikuks siis kui oli õige aeg vaid alles siis kui oli hilja.

Mul on tunne, et kuigi sõitsid oma elus eriti uhkete masinatega ja tagasid turvalise teekonna Eestimaa kõige vägevamatele,  leian ma Su seal, vikerkaare taga, taas kiirabiauto roolist.  Olgu see, mis ees kaunim kui see mis oli.

Hüvasti, hea kolleeg! Või peaksin ütlema, taaskohtumiseni……

Etappepikriis.

Alanud on uus aasta. Soovin kõikidele lugejatele ja kaasamõtlejatele, et see 2013 aasta tuleks parem ja täis  võimalusi olla sisemiselt vaba, annet tunda kaasa, oskust näha südamega ning julgust selg sirgu ajada.

Nimetust- etappepikriis kasutatakse meditsiinis ja see tähendab vahekokkuvõtet haige seisundist.  Tänane öö enne valvet otsustasin teha vahekokkuvõtte kümneid tuhandeid puudutanud loost siin blogis.

Eelkõige tänan paljusid inimesi, kes kommentaarides avaldasid oma mõtteid. Tänan selle eest, et lahmimist oli võrdlemisi vähe võrreldes ajalehtede kommentaariumitega. Õnneks ei sattunud palgatud partokraadid- sulemeistrid seda ruumi risustama.

Kõige sümpaatsem oli, et pakuti lahendusi ja mulle isiklikult muutus hästi tähtsaks ettepanek luua kooslus inimestest, kellele Eestimaa korda läheb.  Tegelikult eksisteerib see juba, veidi küll teises kontekstis, kuid ta on olemas- Valu vennaskond.

http://www.rkelu.ee/index.php?dok_id=503&module=2&op=

Mida teevad Valu Vennaskonna liikmed?

Vaata ringi Eestimaal! Ei, mitte silmadega vaid südamega! Kas Su sees hakkab kraapima kui sa näed kahvatupõselisi naabri lapsi, vaevaliselt liikuvat üksikut memme, luukõhnu hüljatud lemmikloomi, varjupaika? Kraabib. Tore. Leia vajadusel endale mõttekaaslasi ja tegutse!

Paljud lugejad kahtlesid, mida suudab reakodanik  teha?  Nemad- ametnikud, poliitikud suudaksid, aga ei taha/ei näe.  Ei, sõbrad. Just nemad ei saa midagi teha.  Mul on tutvusringkonnas mitmeid ametnikke ja ma ei ole näinud rohkem kätest ja jalust seotud inimesi, valutava ja sooja südamega inimesi.  Kes siis saab? Meie, sirge seljaga kodanikud. Te ei usu?  Toon kaks oma elust võetud näidet.

5-6 aastat tagasi kostis minu eest inimene, keda ma sügavalt austan, aga nii, et mul polnud õrna aimugi, et ta midagi sellist teeb. Sain kutse ministeeriumisse, kus osakonna juhataja tasemel pakuti tööd ja ülesandeks oleks olnud ühe rahvatervist puudutava suure strateegiadokumendi väljatöötamine. Teemat tundsin nagu oma tagataskut, topelt kõrgharidus andis veel lisapädevuse.  Unistustemaa, eks ole.  Küsisin siis naiivselt, kas ma võin teha midagi täiesti uut ja toimivat? Vastuseks nukker naeratus. Võin küll, aga rahandusministeerium seda ei kinnitaks. Kinnitaks hästi odava ( ja toimetu) variandi.  Istusin tükk aega jahmunult. Küsisin igaks juhuks veel kord: ” Kas te pakute mulle võimalust kirjutada  parim strateegia kindla teadmisega, et seda rahandus ei kinnita? Kirjutada lihtsalt sahtlisse??”  Taas nukker naeratus.  Tänasin ja tulin tulema. Kiirabis on minust ehk rohkem kasu. Meenutab kangesti filmi sotsiaalse sidususe ministrist.  Partei juhib ja sajad ametnikud kiristavad vaikselt hambaid, kuid täidavad käsku. Ja need kes ei täida- pole inimest, leiame teise.

Teine juhtum jääb juba mitme aasta taha. Tol ajal oli kiirabi pidevalt hädas patsientidega, keda haiglad keeldusid vastu võtmast. Õnnetud brigaadid kärutasid mööda haiglasid ja igalt poolt kupatati nad minema. Mäletan, et ühes haiglas teatas mulle valvepersonal kui  keeldus haiget vastu võtmast minu ahastavalr küsimusele: ” Kuhu ma selle kodutu siis viin??” järgmiselt: ” Viige kasvõi oma koju magamistuppa. ” . Olukord oli nii ahastamapanev, et Tallinna kolleegid viisid ühe kodutu lausa linnavalitsuse ootesaali.  Tol külmal hommikul kutsuti meid maanteele, kus äraeksinult tatsus üks vanataat. Mõistus oli tal väheke nõdravõitu, ei mäletanud koduaadressi, eks dementsus oli oma töö teinud, aga kaugel kodutusest. Papi oli rikas kui kröösus. Hunnik suuri rahasid taskuid punnitamas.  Külmumisest oli asi kaugel, mõistus kehvakene, aga muusosas vanataat nagu vana inimene ikka. Teele teda jätta ei saanud. Kuhu viia. Algas kannatusterada. Tollel ajal veel avatud Keila haiglas saatis valvearst meid kohe kiiresti pikalt ja kirjutas saatekirjale, et haige vaja viia psühhiaatriahaiglasse. Teine katse- ei ole äga haige, kinnitas paühhiaater, ei kuulu hospitaliseerimisele.  Helistasime Tallinna varjupaika- ka sealt tuli kindel ei. Taat istub rõõmsalt kiirabiautos ja meie mõistus otsas.  Aga brigaad oli mul ka eliitseltskond. Rääkisin plaanitavast avantüürist kolleegidele ja küsisin: Kas teeme?

Teeme ära- tuli kindlameelne vastus. Helistasin tuttavale ajakirjanikule ja palusin kümne minutiga ministeeriumisse jõuda. Telefonitsi- tollel ajal mobiilikõnesid ei salvestatud, rääkisin häirekeskusega planeeritavast aktsioonist ja siis läks. Raadio teel häirekeskusele parool, vastuseks tuli homeeriline naer ja ministeeriumisse.  No läks  alles möll lahti.  Otse loomulikult võttis tollane Mustamäe haigla haige kohe vastu, kõik tahtlikult ja tahtmatult aktsioonis osalenud inimesed  näitasid oma kirjanikuoskuseid seletuskirju kirjutades ja said ülemuste käest ata, ata.

Taadi jaoks kahjuks lõppes see lugu kurvalt, sest niipea kui ajakirjanikud jalga lasksid ja tolm maha langes, tema sõidud jätkusid ja päris mitme päeva jooksul trassil Psühhiaatriahaigla- Mustamäe Haigla-Psühhiaatriahaiglas- Keila Haigla. Mõni päev hiljem vanataat hooldushaiglas ka suri.   Ja ikkagi. Mõne nädala ja kuuga pandi paika uus kord. Enam ei ralli kiirabid koos haigega mööda linna vaid saavad üldjuhul haige EMO-sse üle anda. Iseasi, kui paljud neist haiglasse sissevõetakse, kuid orjakauplemine haigla vastuvõttudes ja tants erinevate haiglate vahel  on tallest ajast lõppenud. Muutus toimus ja ootamatult kiiresti.

Ja nüüd siit küsimus. Millises positsioonis oli võimalik muutust esilekutsuda??  Siit julgustus. Kodanik, sirge seljaga kodanik ja ainult tema võib midagi Eestimaal muuta ja seda nimetatakse kodanikuühiskonnaks.

Eestist hoolivad inimesed! 2012 aastal läbisime me esimesed õppetunnid, kuidas töötab kodanikuühiskond. Uuel aastal on aeg mõista, et normaalsetes ühiskondades juhib mass eliiti. Mass,  meie, peame õppima olema koeranaelaks eliidi tagumikul. Teeme nii, et 2013 aastal me ei oota, et keegi teeb midagi meie eest. Küsime igaüks endalt:

Millist survet eliidile saan avaldada mina kui Eestimaast hooliv ja tugevate eneseväljendusväärtustega kodanik- Valu vennaskonna liige?

Head mõtlemist ja teguderohket Uut Aastat!

Meenutusi ammumöödunud aegadest

Kui seda valu ees ei oleks.

Pea kolmkümmend aastat erakorralises meditsiinis on pikk aeg. Piisav selleks, et mõista, valu ei saa endale sisse korjata, sest siis ähvardab juba mõne aasta pärast hullumine. Aga seda valu on välimeditsiinis vahel kuhjaga ning hullem veel, teine kõrgharidus- sotsiaaltöö, mõjub sotsiaalse valu tajumisel pigem katalüsaatorina.  Ja  saab seda valu nii palju, et ta murrab ennast arsti enesekaitseks loodud kestast läbi ja siis sa põled.  Häbiks pean tunnistama, et barjäär, mille olen enesekaitseks loonud on mul ka na õhuke. Seda põlemist ei saa kustudada, kuid üks võimalus leevendust leida,  on ta välja rääkida, aga nii, et pärast pahandusi ei tuleks.

See oli mõni päev enne jõulupühi. Valvekord oli kiirabis nii kui ikka,  8-10 tundi ratastel ja siis pool tundi baasis. Kella kahe ajal öösel tuli pisike paus. Ja siis kärgatas uuesti poole viie ajal- mees, kolmekümnendates  – enesestmõistetavalt alkoholijoobes , on kukkunud pea katki ja vajab kiirabi.  Küll on hea, et keegi kunagi ei kuule, millist sõnavara me kutsele sõites pruugime. Trükimusta see ei kannata, aga kui sa oled ennast mahamaandanud, suudad kutsel taas suu kõrvuni vedada ja lahke klienditeenindajana esineda ” Kuidas saaksime teile kasulikud olla??”.

Küla kuhu sõitsime oli tuttav ja majas elasid kodanikud, kellele võis pea kõigile kiirabi püsikliendikaardid väljastada. Enmik alkoholi kuritarvitajad alates kümnendast eluaastast kuni kuldsete kuuekümnendateni. Helistasime siis maja ette jõudes ja kutsusime kodaniku masinasse, et normaalses valguses ja puhastes tingimustes tema “pööning” üle vaadata. Telefonis vastas igatahes kodanik, kelle puhul oli selge tema müstilise kukkumise põhjus- täis nagu templi elevant.  Mõne minuti pärast läks mu meestevägi vaatama, kuhu kodanik siis jääb ja hetk hiljem tulid nad pimedusest välja üsna selitatud nägudega ning teatasid et kodanik keeldub voodist tõusmast. OK, klient on kuningas, läksime. Korterisse astudes võtsid meid vastu lagedad seinad ja musta pesu nutsakud põrandal. Üks tuba oli täiesti lage, üksikud määrdunud riiseesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva olmeprügiga. Tagumises toas oli voodi, millel paiknevaid voosiriideid oli ilmselt pestud viimati laulva revolutsiooni ajal.  Ja voodis riietes ja välisjalatsites lebotas kodanik, kelle kuklast immitses verd, mitte küll palju, kuid ikkagi piisavalt, et mäkerdada ära padjad ja ümbrus.

Selles kodus elas kaks last. Väiksem kahene ja suurem vast viiene.  Mõlemad olid riides ja tatsasid ringi, kell viis öösel. Ma ei näinud ühtegi magamiseks sobilikku kohta, põrand väljaarvatud. Võimalik, et lastel olidki need ainsad riided  magamiseks ja päeval liikumiseks. Seni kuni minu assistendid “isa” peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi.  Kõhnad , räpased, keset ööd üleval. Siis langes mu pilk põrandale. Seal vonkles elektrijuhe, mis oskamatult oli isoleeriga kokkukäkerdatud, kuid osa haljaid juhtmeid oli näha ja see tehnoloogiline kõrgpilotaaž ühendas pistikut elektriradiaatoriga, mis oleks pidanud olema seinale kinnitatud, kuid toetas lihtsalt vastu seina. Tapeet oli sealt alt juba kergelt pruunistunud.  Selgus, et tollel isasel olevusel oli jalg jäänud juhtmesse kinni ja nii ta kukkuski lüües pea vastu ainsat mööblitükki korteris- täiskasvanute voodit. Juhtmed olid paljad ja voolu all, lastel vaid paljad varbad. Üks astumine selle õuduse peale ja rohkem ei astu planeedil Maa see laps kohe kindlasti mitte. Ja nüüd tatsas  “isa” voodi juurde pisike ning palus süüa. Suurem tüdruk tõi lutipudele, meesolevus näppis veriste sõrmedega lutti, keeras seda vastu valgust ja andis viieaastasele korralduse lasta kraanist pudel täis külma vett ja see pisitibule anda. Laps läks verine pudel käes antud käsku täitma, astudes vaid mõnikümmend sentimeetrit vigasest juhtmest eemal.  Küsisin. millal tuleb ema ja suurem teatas, et neile tuleb tädi Malle vist täna.

Minu silmade eest läks mustaks. Tublid brigaadiliikmed olid vahepeal peakese kenasti kinni sidunud, sest kodanik keeldus tõusmast. Soovitasin tal kainenemisel traumapunkti pöörduda, kuigi teadsin, et oleksin võinud oma sõnad ka seinale või  põrandal lebavatele kaltsudele adresseerida, aga meil on klient ju kuningas ja too kuningas ei pidanud vajalikuks ennast liigutada.

Ühe asja pigistasin ma siiski nüüd juba kokkusurutud hammaste vahelt välja. Teavitasin klient on kuningat, et ma informeerin laste väärkohtlemisest politseid.  Sa mu meie! Oleksite te näinud jahmunud nägu ja üllatusest pungis silmi. ” Mis need lapsed siia puutuvad??? Lapsed on ju terved.”

Lahkusin nii kiiresti kui sain, sest iga järgmine sõna oleks mulle Õhtulehe või  Pealtnägija kaela kutsunud.  Ma olin nii endast väljas, et esialgseks reaktsiooniks oli haarata need lapsed sealt õuduste majast ja viia nad sinna kus on voodid, magamisriided, kuusepuu ja mõned kommid aknalaual, sest susse neil ei olnud. Selleks pole mul aga õigust. Täiendav ” vestlus” ärritunud ja kätega vehkiva lapsevanemaga oleks aga võinud lõppeda nii, et teine peahaav oleks olnud märkimisväärselt suurem esimesest.

Läksime autosse. Helistasin politseisse ja selgitasin olukorra. Lahke naisterahvas numbrilt 110 kuulas mu mure ära ja lubas, et me saadame sinna siis noorsoopolitsei. Oot, oot!! Nädalavahetus ja siis jõulupühad ja millal on esimene tööpäev? Anusin operatiivkorrapidajat, et ta saadaks sinna kohe kedagi. Ainus, mida ma kordasin vist kümme korda oli, et mitte üks Eestimaa laps ei peaks niimoodi jõulude ajal olema. Ju ma tundusin siirana, sest patrulli nad sinna saatsid, aga milline on tulemus? Ei tea. Mitte kunagi ei saa teada, sest igasugune tagasiside ametkondade vahel puudub. Tean vaid, et selleks et midagi reaalselt ette võtta on vaja sotsiaaltöötajat, aga nende leidmine teatud valdadest tööpäevavälisel ajal on sama lootusetu kui praegu metsast maasikaid noppida.

Nii need lapsed on nüüd  minuga kogu aeg kaasas- unenägudes ja ärkvel. See on nagu nuga, mis sisse on lükatud ja teeb kogu aeg haiget.

Täna lisandusid minu ellu veel alla kümne aastase tüdruku silmad, kes mulle teatas, et ta pole terve päev midagi süüa saanud. Laps oli haige. Täiskasvanud võtsid viina ja olid nii purjus ning ei märganud et lapseke on mitu päeva kõrges palavikus ja köhib. Viina oli lauale panna küll, aga tüdrukukesele söögi ostmiseks raha enam ei jagunud. Nii me viisime ta üksi keset sügavat ööd haiglasse, kus ta vähemalt kõhu täis saab süüa.

Ja nüüd ma kirjutan läbi öö. Mind saadavad kolm pisikest silmapaari, nälginud, haiged, traumeeritud – Eestimaa lapsed, kes ei tea, mismoodi maitseb komm või kuidas on pakist välja võtta kingitud mängukaru. Lapsed, kellel ei hakka kunagi olema armastust ja vaevalt neid lohutab teadmine, et nad on ohvrid liberaalse alkoholipoliitika altaril.

Riigis, kus külapoest võib osta kümneid sorte odavat alkoholi, kuid ei tarvitse saada piima, leiba ja muid esmatarbekaupu. Riigis, kus sotsiaaltöötaja saab vähem palka kui pangamajas tolmulappi liigutav koristajatädi ja tema sekkumisvõimalused on andmekaitse seaduse poolt olematuks lihvitud.  Meil on õhuke riik, majandusel läheb nii paganama hästi, et miljoneid voolab Eestimaa raha Kreeka, Hispaania, Küprose ja tegelikult ikka lõpuks Saksamaa pankadesse.

Läbi öö näen kolme pisikest silmapaari, nad vaatavad nii tähelepanelikult. See on valus nagu keeraks keegi rindkeres nuga.  Võimalik, et see ongi  virisemine, mida meie poliitiline eliit soovitab enam mitte teha vaid olla positiivne.

Aga ei saa.  IKKA ON VALUS!!!  Nei lapsi ei ole ju kolm Eestimaal vaid tuhanded. Nende elu ei saa muuta rahalise toetuse suurendamisega vaid põhjamaise sotsiaalpoliitikaga. Kas on nii, et ise süüdi, joovad, surgu maha? Aga need lapsed? Kanname nad koos oma vanematega õhukese riigi kontseptsiooni toel  lihtsalt maha??

Kolm paari lapsesilmi, olgu inglid teid valvamas, kuni siiajäänud Eestimaa inimesed mõistavad ja keeravad meie laevukese Põhjamaade kursile ning pühivad kaptenisillalt võimust joobunud kiidukuked.

Mina nägin vaid kümne päeva jooksul kolme,aga kui palju neid tegelikult on. Ja igas sellises lapses on surmatud Mozart.

Õhuke riik! Kellele??

Ps. Loe samal teemal ka siit:

http://kassilausuja.wordpress.com/2011/07/04/in-memoria-mileedi/