Arhiiv

Ei tohi tappa laulurästast! Viimsi veekeskuse õnnetuse ainetel.

Ma plaanisin seda kirjatükki kirjutada homme veidike puhanuma peaga, aga nüüd, kus ka minu nimi on sellesse jälki näidispoomise aktsiooni topitud, ei ole parata. Pärast pikka tööpäeva tuleb öö pühendada mõistuse hääle kutsele. Hääl, mis palub ja anub: Ärge tapke lauluräästast!

Tõtt ütelda köitsid juba esimesed teated inimese uppumisest Viimsi veekeskuses minu tähelepanu oluliselt rohkem kui mõnigi teine juhtum. Selleks oli ka põhjust. Nimelt õpetasid  meie MTÜ Rahvakoolitus- ELU õpetajad kuu aega tagasi Viimsi SPA töötajaid.  Minuni jõudis ka  meie õpetajate ülevaade  veekeskuse sisustusest ning nende riskihinnangutest. Eelkõige aga, kõik uued töötajad, ka need , kellel veel töölepingutki polnud, olid  esmaabikoolitusel. Need, kes Rahvakoolitus-ELU koolitusel on käinud, teavad, et see pole teps mitte tavaline- katsume nüüd mannekeni need, kes soovivad ja siis lõpetame ära- koolituse vaid tegemist on kestva ja karmi tegutsemisega, kus elustamispausid ei tohi ületada 2-4 sekundit ja õige rütmi tabamiseks käib tegevus nagu Ameerikamaal muusika saatel. Paraku, esmaabikoolituse läbinud inimesed- kõik nii töökohtades kui ka  KÕIGIS veekeskustes on siiski  vaid 16 tunnise esmaabikoolituse läbinud inimesed. Nad ei ole kohustatud elustama vaid aitama oma  oskuste piires.  Nii on ka kiirabi kutsumine abistamine ja pädev argumet ka kohtus. Kohustus elustada on seaduse ees vaid meedikutel ning parameedikutel, aga veekeskustes  ei ole kohe päris kindlasti tööl parameedikud. Küll on professionaalsed päästjad üldjuhul randades ( kui muidugi on).  Seega on võimalik esmaabiandjaid motiveerida ennast ületama vaid nii, et istutada neisse eetiline sund ületamaks hirmu ja ebakindlust ning teha midagi nii rasket – alustada vajadusel elustamist ja kohe. Enamus kommetaariumi tatipritsidest on kahtlemata ise läbinud esmaabikoolituse, aga kui tänaval keegi kokku kukub, siis tulemuseks on paanikas inimeste kari, kes oskab põhiliselt nina nokkida ja kogu maailma süüdistada.  Seda kinnitab nukker statistika, mis tõdeb et Eestis alustab tavakodanik elustamist enne kiirabi haruharva ning võrdlus  Euroopa teiste riikide ning USA-ga ei kannata mingit kriitikat.  Nii tekkis õnnetusest kirjutavaid teateid lugedes  valus küsimus- kas need noored inimesed olid võimelised ületama oma hirmu ja ebakindlust ning tegema seda,  mida me õpetasime?

Meediasegaduse apoteoos

Alates esimestest teadetest oli tunne nagu oleksin sattunud nädalaid alkoholi tarvitanud inimese parelleeluniversumi. Noor tüdruk/ 42 aastane naine/ 48 aastane naine,  suri/ viidi haiglasse/ uppus/ sattus uppumisohtu,  elustati/ elustasid  töötajad/  elustasid kõrvalseisjad/ ei elustatud üldse, oli vee all 1 minut/ 5 minutit/ määramatu aja.

Eesti meedia ülevaade

Eesti meedia ülevaade

Pole siis ime, et veekeskus ei olnud võimeline üldse midagi kommenteerima. Delfi ja teised asjaomased võikollased kobrulehed vahetasid uudiseid nagu Eurolaulu saatejuht kostüüme gala ajal. Iga uus uudis üritas oma süüdistava sisuga väljaandele tuua uusi  klikke, rohkem raha, tekitada rohkem mõistusele allumatut animaalset viha.  Kuidas üldse oli võimalik, et  FB postitus maandus kohe alguses Delfi lehele? Aga selle pärast, et see ajakirjanike seltskond VARASTAB  häbitundeta kõike mida varastada annab.

Varastan palju jaksan

Varastan palju jaksan

Ma üldse ei kahtle, et tegu on varastamisega, kuna ka minult varastati 24 juunil  külmavereliselt. Andmekaitse ei tähenda  paljudele meie kobrulehtedele mitte kui midagi.  Tõesta! Aga, palun. Minu blogipostitus; avalik kiri EV presidendile, ilmus isiklikus blogis wordpress. com. Seega on tegemist minu intellektuaalse omandiga. Järgmisel päeval oli see copy paste  Päevalehes ja Delfis. Kas keegi helistas ja küsis autorilt luba? Oh, ei! Formaalselt küsis autori nõusolekut ainult Õhtuleht ja Eesti Ekspress. Teised väljaanded varastasid külma kõhuga.  OK, tegemist oli süütu postitusega ja kellegi elu ning saatus ohtu ei sattunud. Nüüd aga. Pealtvaataja, kes  oli Viimsi veekeskuses ning elas FB välja oma posttraumaatilist stressi, mis tähendab kinnisideed- KEEGI PEAB SÜÜDI OLEMA- kirjutas oma elamusest ning Delfi haistis verd, klikke ja kirgede kütmist ning paiskas välja olematu koguse järjest teisenevaid uudiseid ja teised ajalehed jätkasid järjest uute ja uute paljastustega. Üks teade käis teisele vastu, idioodi rolli sattus politsei, veekeskus ei suutnud kogu selles virrvarris üldse sõna sekka ütelda ja ega nende seisukohad ka kedagi ei huvitanud, sest meediale oli vaja verd, palju verd ning  sellega “tapeti” paljusid inimesi, kes üldse süüdi ei olnud.

Mis võis tegelikult juhtuda?

Katsuks siis ilma emotsioonideta analüüsida juhtunut.

Fakt, mida me teame, õnnetu naine,kes lillasse torusse läks, ei osanud ujuda. Teine fakt, tema abikaasa, kes juures viibis ei suutnud ( või ei üritanud)  teda  ümber veenda. Siit algab kurbade sündmuste jada.  Kes selles on süüdi? Mitte keegi.

Mis juhtus lillas torus? Tasub lugeda natuke kriminalistika ajalugu. Kahekümnenda sajandi alguses uppus mitu ühe mehe ( rikast) abikaasat õnnetul kombel vannis. Ei mingeid vägivallajälgi. Kopsud vett täis ja surm. Ühe kohtuuurija  süda ei jäänud rahule ning ta otsustas teha eksperimendi. Sportlik  noor inimene, superhea ujuja pandi vanni ja ootamatult haaras kohtuuurija tema jalgadest kinni ning tõmbas nii, et pea sattus vee alla. Napilt pidi  hea ujuja uppuma. Nii tabati mõrvar, aga paralleel praeguste sündmustega on kahtlaselt sarnane.  Kaks ajakirjanikust ” eksperti” ronisid kah torusse ja  kirjeldasid  ootamatut veetulva näkku.  Lisame sinna juurde olematu ujumisoskuse ja joonistubki välja tõenäoline stsenaarium. Seda kinnitab ka fakt, et  kannatanul oli kopsudes palju vett ehk tõenäoliselt oli ta  bassein maandudes teadvuseta ning hingas kohe vett sisse.

Kas toru on ohtlik?  Niivõrd, kuivõrd. Toru paigaldas firma, kes on sarnaseid moodustisi paigaldanud kogu Euroopas.  Ma ei kahtlegi, et kõik euronõuded olid täidetud.  Miks siis nii ekstreemne atraktsioon?  Aga see on ju nüüd ekstreemi puuduse alla kannatavas Euroopas tavaks.  Kas meie alpinistid ei teadnud, et mägedes on laviinid? Teadsid küll ja läksid ikka.  Kas teletornist  köiega laskumine on ohtlik? On küll, sest kõik mis inimeste tehtud võib katki minna ja inimesed võivad eksida, aga kliente tuli nagu raba ka peale soomlaste õnnetust. Kas  kõrghoonetelt langevarjuga allahüppamine on ohtlik? On küll, aga ikka harrastab märkimisväärne hulk inimesi seda ekstreemsporti. Proovi sa praegu kliente meelitada meetrise vesiliuga madalasse basseini.  Kas teistes veekeskuste upub inimesi? Upub küll, ka Euroopa suurtes veekeskustes.  Klientuur nõuab ekstreemsust, aga igasugune ekstreemsem meelelahutus toob endaga kaasa suurema riski.
Kes on süüdi? Kas alati peab keegi olema süüdi?

Basseinitöötaja ei jälginud piisavalt?  Just nimelt lilla toru juures oli valve, aga probleem, mida võimatu ette prognoosida oli, et läbi veekardina ei olnud suurt midagi näha. Ometigi vastas  kogu atratsioon euro nõuetele ning nii see veekeskusele üle ka anti. Kõik oli vastavalt juhistele korras ja vaevalt oleks kuskilt leida tegelikke numbreid, kui palju teistes veekeskustes samasugune toru ohvreid on nõudnud.  Esmaabikoolitajatele tundus  atraktsioonide ülevaatamisel just lilla toru kõige suurema riskiga paigana. Seetõttu sinna ka töötaja valvesse pandi.

Töötaja näppis jälgimise asemel telefoni? Tehkem katse. Jälgime tähelepanelikult langevat vett. Kui kaua suudab inimene oma tähelepanu fokusseerida? 30 min- 1 tund? Lisame juurde  pideva müra ja proovime uuesti.  Inimese võimetel on piirid. Kas saab natukenegi  ohtu vähendada? Jah, aga kindlasti mitte  täiendava inimese palkamisega sündmuskohale.  Abi võiks olla kaamerast, mis jälgib iga vette maanduvat külastajat. Monitori taha on soovitatav palgata kuulmispuudega inimene, sest nende tähelepanu ei haju kergelt ning seda tõestavad paljude maade politsei kogemused.  Kuulmispuudega inimesed avastavad jälgimiskaamerate monitori vaadates kordades enam kuritegusid kui  kuuljad töötajad.  Paraku, torusid paigaldav firma  ei teadnud või ei tahtnud võimalikust ohuallikast veekeskust informeerida. Kõik oli ju vastav nõuetele.  Kes on süüdi?  Taganjärele tarkus ei ole just parim tarkus.  Tundub, et  kõige olulisem tulipunkt on vette sukelduvate inimeste jälgimine. Sealt siis see nukker viivitus.

Elustamine?

Elustamine?

Mina isiklikult kartsin kõige enam, et noorukesed esmaabiandjad ei suuda koheselt elustama hakata. Ja, palun, mitte mingisugust hala ega kiunu. Kiirabiga olen käinud vähemalt kahes veekeskuses, kus esmaabiandjad läksid verest nii välja, et ei suutnud peale uppnu väljatoomist teha muud kui paanikas nina nokkida.  Ei mingit irooniat. Kõik need hädised kirujad peaksid häbenema ennast puu taha kui valavad tatti esmaabandjate peale.  Kui mitut inimest on elustanud need essu loopivad ajakirjanikud?  Tatti pritsivad  kommenteerijad? Esmaabikoolitusel on käidud? Noh, ja kuidas on?  Kogu selle meedia keerutuste taustal oli mul hirm ja mure, kas peavad nendel noortel inimestel vastu närvid, kas nad suudavad? Nad suutsid!! Kullaproovi  basseintöötajate tegevusele andis Tallinna kiirabi välijuhi tänukiri. Ei ole kuulnud, et midagi sellist oleks enne väljastatud. Liiatigi kui esmaabiandjad on konkurentide poolt koolitatud.  Never! Elustajad olid professionaalsed.  Keegi süüdistas, et elustajal värisesid käed. Häbi peaks olema, kõlupea. Ka arstil, eriti kui tema elukutseks ei ole  välimeditsiin või anestesioloogia, väriseksid nii käed kui ka jalad.  Külastajad tulid appi?  Nii see normaalsetes riikides käibki. Üksinda või ka kahekesi pikalt vastu ei pea. Inimesed tulid appi nagu see peabki olema.

Vihake kõiki, et meie saaksime rohkem klikke

Vihake kõiki, et meie saaksime rohkem klikke

Nüüd siis on vihkamise kampaania käivitunud. Järgmisel nädalal saame me ilmselt ikka lugeda ajulagedaid üllitisi. Ikka veel otsib meedia süüdlasi ja tänulik lugeja neelab portsukaupa seda surmavat mürki.  Meediat ei huvita, mis saab nendest tublidest elustajatest, veekeskuse töötajatest.  Meedia ja lugejad on targemad kui Tallinna kiirabi välijuht ja nii tapetakse jätkuvalt laulurästaid.  Loobitakse kive inimeste peale,  kes tegid ebainimlikult palju, et päästa. No ei saanud veekeskuse töötajad aimata fataalset  ohtu, kui atraktsioone paigaldav firma kinnitas, et kõik on parimas korras. Tegelikult, palju teadis see firmagi võimalikest ohvritest teistes veekeskustes.  Õnnetu naine on surnud, aga meil on tarvis enam verd. Praegu tapetakse Viimsi veekeskuse töötajaid, ilma häbenemata ja külmavereliselt. Vähe sellest, ka mind üritati selle vihkamise mootori ette rakendada. Ei lähe läbi, verejanulised  meediaelukad!

Minu sümpaatia kuulub veekeskuse töötajatele, noortele lihtsatele, suure südamega inimestele, kes ületasid iseenda ja asusid tegutsema ning elustasid nii, et professionaalsed elustajad imetlesid nende  tegevust! Te ületasite oma hirmu ja ebakindluse ning olete pälvinud minu suurima austuse ning tänulikkuse.

Kummardan Teie ees

Kummardan Teie ees

Kummardan Teie ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada Teie teed!

Avalik kiri EV Presidendile.

Vaevalt see kiri üldse Teieni jõuab, aga teatava osa minu kaasmaalasteni kindlasti. Olen “lodevuspagulane” Soome riigis, üks kümnetest tuhandetest inimestest, kes ei lahkunud kodumaalt mitte omal soovil vaid seetõttu, et muutusime oma isamaal üleliigseteks. Lisaks kuulun ma erakonda, mida nimetatakse põlastavalt äärmuslasteks, vihaõhutajateks, homofoobideks, rassistideks, natsionalistideks, fašistideks- Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda. Tänases võidupüha kõnes lajatasite Te taas meie poole süüdistusi- me asendame mõistliku debati juba eos paanika ja kõige madalamate kirgede väljapurskamisega/ Aga hirm – ka võõra ees – on halb juht ja viha veelgi halvem strateegia.

Täna, Jaaniööl kui hämarik annab koidule suud ja sõnajalg õitseb, sunnib Teie sõnavõtt avalikku vastust.

Sõnajalaõis

Sõnajalaõis

-Me õppisime veel midagi. Me õppisime, et meie liitlased on Eestiga solidaarsed. Ka need, kes selles kahtlesid, teavad nüüd, et Eestil on usaldusväärsed liitlased-

Jah, meie maal on NATO sõdurid, relvastus, varsti ka raskerelvade laod ja iga uue saadetise eel kaagatab nii ajakirjandus kui ka valitsuskoalitsioon kõvasti üle maalima nagu kana pärast muna munemist. Mida see tegelikult tähendab? Loomulikult seda, et muutume päevast päeva enam Venemaa sihtmärgiks.  Oi, kuidas armastab USA pidada sõdu võõral territooriumil, aga mida see tähendab pisikesele maakillule, mida eestlased oma isamaaks kutsuvad? Peaminister, poseerimas  valimisplakatitel NATO lennukite taustal meenutab haledalt taksikoera klähvimist elevandi peale. Kas see on tõesti sõnum, mida meil on edastada maailmale? Meil on  2-3 lennukit ja  sama palju Bradley lahingumasinaid ning Abramsi tanke. Milline kiusatus Venemaale proovida NATO artikkel 5 toimet pisikesel maalapil olukorras, kus peale USA ei poolda relvastatud konflikti korral sekkumist mitte ükski Euroopa NATO partner ja Ameerikale tähendab see taas üht sõda võõral tikutopsi suurusel maalapil. Näpuotsaga relvastust koos suure propagandakisaga, milles ei ole süüdi teps mitte liitlased vaid meie hüsteerilised võimukandjad, kes selle oma valimisvankri ette rakendasid ja idanaabrit maksimaalselt ärritasid ning ka see Teie võidupüha kõne jatkuvalt ärritab. Kas me peaksime olema õnnelikud??

-Mida see viimase poolteise aasta faktide loetelu meile ütleb? Aga seda, et NATO toimib, NATO reageerib ja Eesti on seetõttu kaitstud.- Kaitstud mille eest, härra President? ? See kelkimine meenutab vana head lugu hiirekesest, kes pistis nahka toidupoes ühe viinamarja, jäi purju ning kõikus siis tänavale ning röökis: ” Tulge nüüd kõik Viru tänava kassid! Kõik vägistan ära!”

Te rääkisite kaunilt sõnu seades nendest võõramaalastest, kes tulid Eestile appi iseseisvussõja ajal, aga vaikisite nendest tuhandetest soomepoistest, kes kaitsesid Soomet, relv käes, talve- ja jätkusõjas ning kes Soome ja Rootsi valitsuste poolt saadeti  Venemaa nõudel GULAG-i surema. Ka Saksamaa ning Inglismaa polnud sellest patust puhas. Solidaarsus, mis lähtus reaalpoliitikast, kus väikeriigid olid ja on siiani vaid killud suurriikide maailma ümberjagamise survepressi all.

Sõnajalaõis, kellele?

Sõnajalaõis, kellele?

  Needsamad riigid, mille lennukid tõusevad Eesti ja me kõigi kaitseks õhku, vajavad abi. Ja me ei näi nende muret mõistvat. Kus on meie solidaarsus? Kas me tunneme, et oleme teistega solidaarsed?

Järsku oleks aeg meenutada  unustatud Molotovi-Ribbentropi pakti teist salaprotokolli, millega jagati ümber maailm ning kuulutati Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidu huviorbiiti kuuluvaks. 15. juunil 1940 okupeeris NSV Liidu Punaarmee Leedu, 17. juunil ka Eesti ja Läti. Eesti, Läti ja Leedu sõjajärgne saatus määrati mitte Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi lepinguga, vaid hoopis Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja NSV Liidu kokkuleppega Jalta ja Potsdami konverentsidel 1945. aastal.  Eesti ja teiste Baltimaade okupeerimisel oli kõigi Euroopa suurriikide ja lisaks USA juhtide allkirjad.  Kõik need riigid kannavad moraalset vastutust selle eest, mis meie riikides juhtus- küüditamine ja rahva väljavahetamine ideoloogiliselt sobivate  immigrantide vastu. Demograafiline hullus, kus  kolmandiku riikide rahvastikust moodustavad võõrrahvad on Molotovi-Ribbentropi pakti otsene tagajärg.  Hullem veel, Nõukogude Liit, demagoogia suurmeister, suutis märkimisväärsele osale  õnnetutele  immigrantidele, keda partei ja komsomol siia saatis, korraldada ajupesu, mille tagajärjeks on siiani integreerumisvõimetud inimesed.  Neid saadeti siia hordide kaupa koos usinate politrukkide loengutega- te viite sinna kultuuri, õpetate inimesed lugema ja kirjutama ( mis sest, et juba 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oskas Eesti elanikest lugeda 91,2% ja kirjutada 77,7%).  Teie, härra President, ei tea sellest ränkraskest ajast midagi, sest otsisite Ameerikas oma sõnajalaõit. Te ei mõista ega tahagi mõista, milliseid kannatusi tähendas sundvenestamine. Ei tahagi samastuda Eesti inimestega, kes pisarsilmi purssisid vene keeles oma valusid umbkeelsele tohtrile, kelle ainsaks selgituseks oli- ne ponimaju po estonski. Teie ei ole õppinud koolis kus vene keele tunde oli rohkem kui eesti keele tunde.  Neile, kultuuritoojatele, jagati korteri võtmed juba Balti jaama perroonil.  Koos emapiimaga anti ja antakse vabastajate/ kultuuritoojate/ erilise missiooni kandjate imago edasi põlvest põlve. Jah, osa  vene inimestest on suutnud ennast sellest painest vabastada ja neid nimetan ma oma õdedeks ja vendadeks meditsiinis ning Eestimaal, aga Georgi lintidega kaunistatud ja pidevalt suurenevad inimhulgad  ” vabastaja” Aljoša ausamba juures räägivad selget keelt, et integratsioonist on asi veel äärmiselt kaugel.  Sellele plahvatusohtlkule olukorrale lisab pidevalt bensiini Putini Venemaa täpselt ajastatud propaganda, kus Vene inimesele tilk tilga haaval sisendatakse, et venelane kannab erilist maailma päästvat missiooni. Selle Püha Venemaa nimel on ka sanktsioonidest puretud, kuid ajupestud vene inimene nõus surema Ida Ukrainas aetuna auku nagu rämps.  Siin, Soomes, on portsjonite kaupa  Venemaalt tööle tulnud inimesi, ka meditsiiniõdesid, kes elavad siin  nagu linnukesed väljal- kodu, sissetulekud, heaolu, kuid deklareerivad uhkelt, et armastavad Putinit ning on nõus tema eest surema kaitstes Venemaa huve Soomes ( ??!!??).

Sõnajalaõis, kellele?

Sõnajalaõis, kellele?

Miks Te ometigi, härra President, ei suvatse mõista eestlasi, kes siiani tunnevad, et meie demograafiline olukord on  kriitiline?  Aga mis on saanud Ameerikas rahvast, kellele tegelikult kuulus iga jalatäis sellest kaunist maast, indiaanlastest? Ei taha nagu arutleda või kuidas? Suurem enamus vireleb vaesuses reservaatides ja põristab trummi turistidele. Mis on saanud Austraalia põlisrahvast? Peidame häbelikult silmad ja vaikime. See on ohjeldamatu immigratsiooni tagajärg. Ja ikka ei soovi õppida. Räägime häält väristades solidaarsusest? Kas üldse on moraalset õigust Baltimaade rahvastele  sallimatust pagulastesse etteheita riikide kodanikel, kelle valitsuste allkiri kaunistas Molotovi-Ribbentropi,  Jalta ja Potsdami konverentside protokolle?

Kas eestlastel, lätlastel ja leedulastel pole õigust kisendada: PEATAGE  MOLOTOVI-RIBBENTROPI, JALTA JA POTSDAMI PAKTIDE VERISTE JÄLGEDE ÜLEKANDUMINE TÄNAPÄEVA!!

Kas ebaõiglus jatkub?

Kas ebaõiglus jatkub?

Meie pagulaste kvoot on ääreni täis ja selle eest vastutavad needsinatsed riigid, kes meile praegu sallimist  õpetavad ja paadipõgenikest muinasjutte vestavad.

-7 protsenti Eesti rahvast põgenes oma kodudest 1944. aastal, kartes Nõukogude esimese okupatsiooni elajalike õuduste kordumist.-

Õige, põgenes ja sellest põgenemisest on ohtralt arhiivides pilte:

Nii põgeneti Eestist 1944.a

Nii põgeneti Eestist 1944.a

Nii põgenevad praegu inimesed üle Vahemere:

Kus on naised ja lapsed?

Kus on naised ja lapsed?

Kus on naised ja lapsed?

Kus on naised ja lapsed?

Kus on naised ja lapsed?

Kus on naised ja lapsed?

Kus on, härra President, naised ja lapsed?? Kus on need õnnetud vägistamisohus lapsed?

Aga veel, teate, mis on meie, Eesti Vabariigis mittevajalike inimeste, peamine mure siin Soomemaal? Enamik meist soovib võimalikult vähe vaimses mõttes ruumi võtta. Kiiresti omandada keel ja töötada vaikselt ja märkamatult. Jah just need, keda Eestimaa välja on sülitanud. Palun mitte väita, et suurt osa meist ei ole isamaa valitsejad minema heitnud. Ammu on teada pisiasi, et eesti tohter ja õde koondatakse ning nende asemel võetakse tööle idanaabri meedikuid, kellele saab maksta jatkuvalt orjapalka. See ei toimu enam vaid Ida- Virumaal, aga ka Pärnus, Tallinnas ja mujal. Taas on saabunud aeg, kus eestlane peab arstiga rääkimiseks õppima ära vene keele. Minge Loo alevikku ja suhelge sealsete ” uute” perearstidega kui ei usu.  Ja selles põrgulikus situatsioonis räägib meie president sallivusest, tolerantsist ja võõrvihast.

Aga sallivus?? Kuusankoski kirikus on olnud mitmeid projekte, mille aktiivne toetaja ma olen. Olen uhke, et kaks pisikest Liibüa last käivad kodumaal koolis minu annetatud koolitarvetega. Olen õnnelik, et ühes külas kaevati elanikele nii vajalik kaev ja selles on ka minu osa.  Kas selles ei olegi hoolimise mõte, aidata Aafrika inimesi ehitada endale tulevikku kodumaal?  Aga ikka on suurriikidel asja sealsesse poliitikasse vahelesegada. Ikka ja jälle eksporditakse demokraatiat riikidesse, mis selleks valmis ei ole. Ikka veel ei suvatseta kuulata Albert Schweitzeri hoiatusi Aafrika siseasjadesse sekkumise eest. Vana džunglitohter hoiatas Aafrika rahvusriikide iseseisvumisel 1950-1960, et see on liiga vara ja et riigi elanikud pole valmis oma riigiga hakkama saama. Kas tal polnud õigus?  Ja nüüd, kus suurriikide suva on vahetanud ühe diktaatori teise vastu ning külvanud õnnetul mustal mandril surma ja hävingut, mahitatakse inimkaubitsejaid ning jagatakse oma äpardunud poliitika tagajärjed Euroopa riikide vahel, jutlustades kaasatundmisest, abistamisest ja tolerantsist. Ja nad tulevadki, kuid märkimisväärne hulk ” pagulasi” vihkab valget inimest iga oma ihurakuga. Õigusega, muideks.

Nüüd siis heidab meie president eestlastele ette sallimatust. Meedia ründab EKRE-t kui äärmuslikku natsiparteid. Milles seisneb minu äärmuslikkus??

Kas on tõesti kuritegu, et soovin kogu oma hingest, südamest ja meelest, et minu lapsed, lapselapsed jääksid siia paesele maalapile alles, sünnitaksid lapsi, kes õpiksid rääkima, laulma, luuletama oma emakeeles? Et meie, vanema põlvkonna, jäljed läheksid edasi Eestimaa liivasel mererannal, et me jääksime kestma?  Me nõuame õiglust, et saaksime töötada oma maal ja mitte võõra rahva keskel. Meil on mitte üksnes moraalne vaid ajalooline õigus sellele nõelapeasuurusele lapikesele maailmas, mis on meie, meie laste ja lastelaste oma.

Ei, härra president, me  ei kavatse nagu Teie kodumaa päriselanikud, indiaanlased, turistide meeleheaks sulgedega ehitult tantsu vihtuda ja trummi taguda. Meil on õigus elada, töötada ja surra oma isamaal. Absoluutselt talumatu ja ebaõiglane on see, et inimkaubanduse tulemusel meile läkitatud pagulastele määratakse Euroopa  seadustega sotsiaaltoetusi rohkem kui meie õpetaja, meditsiiniõde või põllumees teenib, pensionäridest ei ole sünnis rääkidagi.

Meie õigus- jääda kestma!

Meie õigus- jääda kestma!

Praegu, kus koidab uus päev, tahaksin ma vaid küsida:

Miks Te vihkate meid, eestlasi, härra President?

Miks Te ei tõuse meie palgavaesuses virelevate  inimeste, ka haritlaste kaitsele? Mis teile ei lähe korda vaesuses elavad lapsed?

Miks Te ei ürita kasvõi teeseldagi, et Eestimaa inimeste saatus Teile mingilgi määral korda läheb?

Teie suhtumine meisse, Eestimaa eestlastesse, meenutab Teie kodumaa, USA, kolonistide suhtumist kunagi nii suurearvuliselt esindatud  linnuliiki, Ameerika kaljutuvisse.  Nende parved  olid kümnete tuhandete isendite suurused, neid oli nii palju. Ja siis neid tulistati, püüti, hävitati, mürgitati, sest neid oli nii palju.

Viimane Ameerika kaljutuvi suri üksikuna New York´i loomaaias 1960 aastal. Lugege G. Durrell´i kui ei usu.

Meie ei soovi olla Teie Ameerika kaljutuvi!

Meil on õigus jääda kestma!

Õigus jääda kestma

Õigus jääda kestma

 

Tänukiri 1924-le inimesele, kes te minu poolt valimistel hääletasite.

Täna on Naistepäeva õhtu.  Olen suurest jahmatusest üle saanud, mõtteid koondanud ja soovin teha suure ning sügava kummarduse nendele 1924-le inimesele, kelle valikuks ma osutusin. Teid oli jahmatavalt palju. Kui oleksin kandideerinud ” õiges” erakonnas, siis ilmselt pakiksin täna Soomes kohvreid. Mina (  ja ehk ka teie) oma valikut ei kahetse.

Olen igaühele teist meeletult tänulik, sest meil õnnestus koos tõestada midagi sellist, mida ei oleks keegi Eestimaal pidanunud võimalikuks.  Ilma maksumaksja raha ahnesse reklaamiahju kühveldamata, prostituudina ukselt uksele oma isikut presenteerimata, ennast alandamata võimu nimel, kattetuid lubadusi jagamata,  lömitamata, teisi vastaskandidaate tümitamata, on võimalik jõuda parlamendi trepini, võimalik kaugemalegi.

Valimised 2015

Valimised 2015

Eeldan, et suurem enamus nendest 1924 inimesest, kes leidsid, et on aeg tulla parlamenti, tunnustasid minu kahekümne aasta pikkust tööd Eestimaa inimeste nimel.  Ma ei tea kui paljud teist on olnud meie esmaabikoolitustel. Omandanud okkana torkava teadmise, et aitamine ei ole ainult oskamine vaid tänasest ja alatiseks tähendab aitamine seda, et ma olen inimene. See on väärtuspõhine esmaabikoolituse metoodika, mille oleme loonud.

"valimisreklaam" 15 aastat tagasi

“valimisreklaam” 15 aastat tagasi

Arvan, et  samas piirkonnas, kus kandideerisin, läheb igal hommikul kooli üks õpilane,kelle elustas edukalt ära meie koolitusel käinud nooruke naine. Ilmselt on neid veelgi. Tõenäoliselt otsustas minu kasuks oma hääle anda nii mõnigi nendest noortest, kellele ma uimastiennetuse loenguid koolipõlves tegin. Aitasin ehk teha elus olulisi valikuid. Hämmastavalt palju noori inimesi on kohtumisel kinnitanud, et mäletavad veel kümme aastat hiljem neid tunde. Ehk otsustas minu kasuks hääletada mõnigi lapsevanem, kelle laps läbis lasteaias   Hea Inimese koolituse ja ta nägi meie Hea Inimese Galal, kuidas me koos esmaabiga vormime laste väärtusi kogu eluks.

Aitäh nendele inimestele, keda veenas SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tehtud video ja toetus. Loodan, tõesti loodan, et  inimesed veendusid, et ma ei ole mitte kellegi vastu vaid seisan millegi eest.  Minu tutvusringkonnas on piisavalt gei inimesi, keda sügavalt austan. Kõik nad on isiksused, kelle peamine elu ülesanne on olla inimene ja täita oma missiooni ühiskonnas, aga mitte näha oma eksistentsis peamist eesmärki- propageerida homoseksuaalset sättumust.  Kui kasvõi üks nendest rahva poolt armastatud ja tunnustatud inimestest oleks meedias sõna võtnud, oleksin teda äärmiselt tähelepanelikult kuulanud. Paraku, nad vaikisid ja häbenesid.

Ja ikkagi, 1924 inimest!?  Te tõestasite vähemalt mulle, et  sadade tuhandete eurode laialiloopimisele võib olla alternatiiv- sinu elatud elu ja töö.  Eksiva, vigu tegeva, komistava, aga vähemalt siira inimese töö. Üllatavalt palju inimesi on saanud ehk innustust ja julgustust ning teie valik on avalik kinda viskamine  inimestele, kelle parlamendikoha või ka mitte parlamendi koha otsustas Eestimaa inimeste taskust kõrvale tõstetud miljonid.

Vaata ja mõtiskle, hea valija:

Mare Liiger  1924 häält –   0 eurot maksumaksja raha.

Maire Aunaste 679 häält

Urmas Klaas 1501 häält

Rait Maruste-808 häält

Kalle Muuli 1198 häält

Jaak Aaviksoo 1405 häält

Peeter Võsa 1237 häält

Sven Sester 1334 häält

Viktoria Ladõnskaja 1393 häält

Mihhail Korb 1904 häält

Toomas Vitsut 503 häält

Laine Randjärv 1698 häält

Merike Martinson 946 häält

Aivar Riisalu 1536 häält

Raivo Uukkivi 577 häält

Tõnis Palts 1033 häält

Jaanus Karilaid 1056 häält

Anvar Samost 761 häält

Kaia Iva 1684 häält

Priit Toobal 1045 häält

Mati Raidma 959 häält

Marianne Mikko 859 häält

Viktor Vassiljev 1862 häält

Urmas Sutrop 1109 häält

Ülle Rajasalu 1066

Orienteeruvad valimiskulud:

EKRE  kampaaniakulud jäid 2015 vahemikku 110  000 kuni 115 000 eurot. O eurot maksumaksja raha

Reformierakond- 1,97 milj eurot ( 2013 valimised) – maksumaksja raha

IRL 1,1 miljoni eurot ( 2013 valimised) – maksumaksja raha

Keskerakond 0,9 miljonit ( 2013 valimised) – maksumaksja raha

Sotsiaaldemokraatlik erakond 0,7 milj ( 2013 valimised) – maksumaksja raha

Mida see kõik siis tähendab?

Ei midagi enamat kui seda, et märkmisväärne hulk inimesi ei lase ennast ära osta klantspiltidel, kondoomipakil, kommidel ja muul pudipadil. Üha suuremat hulka inimesi ei enam hüpnotiseerida õhtu jooksul kümneid ja kümneid kordi vastu pead lajatavate iiveldamiseni korduvate loosungitega.  Järjest rohkem hakkavad nad küsima ja uurima, millist elu elas ja mida andis ühiskonnale inimene, kes praegu on kandidaat nr.________.

Aitäh usalduse eest!

Aitäh usalduse eest!

Mis saab edasi?

Jätkem viljatud arutelud, et meie valimisseadus on nii vildakas kui üldse olla saab, kus 679 häälega Mare Aunaste saab parlamenti ja meie erakonnast näiteks Malle Pärn- 1867 häält või mina ei saa. Usun, et seda jama saavad klaarida ehk Vabaerakonna ja meie esindajad kui neid muidugi enne mutta ei tambita.

Elame edasi. Ainult, mulle ei ole te mitte inimesed, kes meenuvad korra nelja aasta järel.  Ma olen teie jaoks olemas ka nüüd ja edaspidi. Kui soovite, siis tulen ja õpime koos esmaabi. Grillfestil olen ma ikka ja jälle esmaabitelgis teie tervise eest hoolitsemas. Olen olemas kui soovite meditsiinilist nõu. Minu FB konto on alati teile avatud.  Ärge, palun, pahandage kui vastus ei tule kiiresti, sest Soomemaal on tööpäevad pikad ja tihti olen õhtul väga väsinud.  Te olete mulle suur ja vahva perekond, keda tahan aidata ning toetada nii palju kui oskan või saan.  Kui kellelgi on mõni mure või ettepanek, siis üritan meie olla vahendaja teie ja meie poiste vahel seal künka otsas.

Kas ma kordan seda nelja aasta pärast?

Esialgu, kui algas meedia verine arveteklaarimine, tundsin, et mitte iialgi enam.  Ei ole meist keegi patuta ja absoluutselt iga inimese kohta saab kuskilt ajaloo sügavustest mõne kompromiteeriva lookese leida kui  kooli kirjanditeni kaevama hakata. Kui oled  “õiges ” erakonnas, siis nõiajahti ei tule. Kõik antakse andeks- töötamine repressiivorganites, kriminaalne minevik, miljonite hajumine eelarvest, kakapruuni ajalooriigi mundri kandmine stiilipeol jne, jne, jne.  Kui on aga jultumust olla vales, väga vales erakonnas, siis töötavad suhtekorraldusfirmad ( loomulikult maksumaksja raha eest) läbi kogu sinu mineviku ja küllap ikka komprat leiab kui hästi otsida. Kes meist siis on veatu, ei saagi olla. Esialgu, jah, tundus, et aitab sellest jamast lõplikult.

Ja siis te tulite minu juurde vaimus- kõik teie, 1924 inimest, vaatasite mind nukralt ja etteheitvalt: ” Ja nii lihtsalt annadki alla?”.   Ei, ei anna! Teie pärast ei anna alla. Üritan nelja aasta pärast uuesti.  Võtan aega ja õpin- politoloogiat, majandust, sotsioloogiat, meditsiini.  Töötan Soomes, teen kodumaal koolitusi, mõtlen ning kirjutan.

Mida soovin teile?

Enam kui tõenäoline, paljude elu ei parane vaid läheb pisitasa kehvemaks.  Hoidke, palun hoidke oma tervist, sest meditsiinis lähevad asjad vaid hullemaks. Üha enam voolab meedikuid piiri taha, paljud, kes jäävad, töötavad ennast lihtviisiliselt surnuks.  Hoidke oma tervist nii palju kui vähegi saate. Aidake oma haigestunud naabrit. Kaks võimuhaiglat neelavad üha rohkem väiksemaid  ja helge homse lubaduste saatel lömastavad need suurema kasumi nimel. Üha tühjemaks jäävad maapiirkonnad, kaovad poed, bussiliiklus, arstiabi.  Pidage vastu! Veel ei ole meie rahva kannatus jõudnud punkti, kus aetakse selg sirgeks. Ikka veel  kirjutab memme, taadi  värisev käsi valimistel võiduerakonna esindaja numbri, sest muidu tuleb Putin…..  Küllap leitakse nüüd teinegi vaenlane, töö selle nimel igatahes käib. Kui olete õnnelik, teil on kodumaal terve pere ega ole veel palgavaesuse tõttu lõhki kistud, siis hoidke üksteist, kallistage, ka siis kui olete väsinud.  Viige oma põdura tervisega maamemmele kimp vasttärganud lumikellukesi ning Eestimaist leiba.

Palun, jääme püsima!

Palun, jääme püsima!

Tulge õppige esmaabi, sest seda läheb üha rohkem vaja. Lugege, palun, veel kord läbi G. Orwell ” 1984″ ja mõtisklege selle üle põhjalikult.

Eelkõige aga, palun jääme kõik alles, kõigi kiuste!!

 

Sitsi! Auh, auh!

Mõni aeg tagasi helises õhtul telefon: Halloo! – Olen teie potentsiaalne valija- vajan meditsiinilist nõu.

Olen seda inimest ennegi nõustanud, aitasin siis  ja edaspidi, täitsa tasuta. Lihtsalt selle pärast, et teisiti ma ei oska ega taha. Ometigi pisteti mu nina ette nagu praevorst tõdemus,et hädasolev kodanik on minu potentsiaalne valija.

Vaata kui hea ja rasvane suutäis- minu hääl

Vaata kui hea ja rasvane suutäis- minu hääl

Eelmisel nädalal laekus mulle e-kiri – pikk küsimustik/ankeet, mille korralik täitmine oleks nõudnud vähemalt 10-20 lehekülge poliitilist analüüsi. Saatja- väidetavalt väike sõpruskond minu “potentsiaalseid valijaid”. Ilmselgelt ei olnud tegemist mingi pisikese sõpruskonnaga vaid poliitikaga enam kui sinasõprust sõlminud professionaalidega. Küsimusi oli kõige kohta, alates riigireformist kuni militaarsete küsimusteni, sotsiaali puudutavaid teemasid ka näpu otsaga. Ja taas- peibutis, mis oleks pidanud mind kogu seda EKRE programmis ammukirjutatud teksti ümber- ja läbikirjutama, oli kellegi hääl.

On hääl, ei ole häält

On hääl, ei ole häält

Võtsin endale vabaduse mitte vastata. Hoopis teistlaadi meili sain mõned päevad tagasi. Inimene palus rohkem teavet, et mõista, kes ma olen olnud siis kui ma veel riigikogu kandidaat nr 148 ei olnud. Vastasin rõõmuga, sest see tundus õige ja aus suhtumine.

Ja ikkagi, see  valimiste eelne kondiga ( sorry- häälega) peibutamine teeb kuidagi nukraks. Antud sahmerdamine ei anna ju mingit kindlust valijale, et  kandidaat parlamendis eetiliselt käituma hakkakas.  Nii totraid küsimusi ei suuda inimesed lihtsalt väljamõtelda, mida tuleks küsida ja ikka tühja. Kandidaat võib ju kaunilt selgitada, kuidas ta riigireformi läbi viia või Eesti kaitsevõimet tugevdada kavatseb, aga mis siis kui ta parlamenti saades hakkab hoopis aktiivselt näiteks emaka rentimist lubavat seadusandlust menetlema.

Auh! Vali mind. Luban mida iganes.

Auh! Vali mind. Luban mida iganes.

Hullem veel, kuidas leida inimesi, keda võimu juurde pääsemine ei muudaks kivinäoliseks, külmaks ja kalgiks robotiks? Minu meelest on see põhiküsimus.  Võimu omamine tekitab suurele osale inimindiviididest joobe- seda nimetatakse organisatsiooniteoorias võimu teiseks paleks.  Paljud inimesed transformeeruvad nn. tulnukaks juba mõne kuuga.  Kujutage ette- 4 aastat täiuslikku võimu, ei mingit vastutust, vaid soodustused, erisoodustused, eriti soodsad soodustused, eristaatus, karistamatus , erinevad manipuleerimisatribuudid jne.  Milline pöörane kaif! Ja nagu narkomaan soovib järgmist doosi üks kõik mis hinnaga,  ihaldatakse riigikogus üha enam ja enam täiuslikku võimu. Selle kohta ütles kadunud professor Roots  tabavalt:  ülemusel A on täiuslik võim alluva B suhtes siis ja ainult siis kui ülemus A võib probleemivabalt ära süüa alluva B.  Kas pole tuttav? Autorollo, VEB fond, mahhinatsioonid rahadega, maksumaksja  raha kasutamine valimiskampaanias jne, jne, jne.

Võim, kelle heaks?

Võim, kelle heaks?

See peaks olema valija kõige suurem hirm. Kui paljud kandidaadid nakatuvad Toomepeal võimuhullusesse? Kahtlemata, mida kauem on nauditud  piiranguteta privileege, seda lootusetum on juhtum.  Kahjuks, üha vähem inimesi küsivad selliseid küsimusi. Lõpmatult meeldiv on vaadata klantspiltidelt kenasid fotošopitud nägusid, vestelda uksele tulnud ” tuntud” inimesega.  Raske on otsustada kui inimest ei tunne, mõistan.  Seega teen ettepaneku. Olen lähiaastatel koolitanud kümneid tuhandeid Eestimaa inimesi -sadu kordi rohkem kui oleks vaja isikumandaadi saamiseks. Teeme siis nii, et kui olid, hea valija,  meie koolitusel aastatel 2000- 2015  ja Sul tekkis veendumus, et nende koolituste taga oli mitte ainult teadmised vaid ka süda, tõekspidamised, moraaliprintsiibid,  siis  mine pühapäeval  jaoskonda ja kirjuta minu number: 148 EKRE.

Kui Sa aga ei uskunud, et ma olin nende, koolitusel üteldud, sõnade taga- viimastel aastatel juba ületöötanult, väsinult, läbipõlemise äärel, siis vali keegi teine, kes tundub  usaldusväärsem ja ausam.

Kui see oli maailmavaade ja mitte paljad sõnad.

Kas see oli maailmavaade ja mitte paljad sõnad.

Paljudele, eriti noortele inimestele, tundub kogu see heietus üpris tähtsusetu, aga olen 100% kindel, et raha, edukuse kummardajate põlvkonnale kasvad peagi peale hoopis teistsuguse maalimavaatega noored. Ilmaasjata, kulla liberaalid, lubasite te meil 15  aastat vaikselt õpetada lapsi, teadmata, millist madu te oma rinnal soendate. Peale kasvamas on lapsed, keda on kasvatanud Jänku Jussi esmaabilood.

Sain hiljuti FB-is sõnumi Noorelt Mehelt, kellel nimeks Kalle. Praegu ta veel valimiseas ei ole, aga oi, millist kadu ta sõnad võimu, rikkust ja “naabrist perem” mentaliteeti väärtustavale ühiskonnale kuulutab:

Teate kuidas ma teie suureks fänniks hakkasin? Kui ma väiksena lastekas teie esmaabi videosid vaatasin ja teie oskate minu meelest seda arstidest kõige rohkem ja paremini kui teised. Einoh, ausalt, ma muudkui vaatasin ja vaatasin ja sellest ajast saadik ma hoian väga oma tervist ja külastan kuu aja jooksul korra või kaks perearsti ja hambaarsti.  Te olete andnud läbi nende videode kõige suurema esmaabi õppe.  See elutöö jääb mu hingele isegi siis kui mind enam pole ja oma laste laste lastele ma ka räägin teist kui kõige targemast inimesest siin universumis. Need sõnad tulevad südamest mitte niisama.  Tänu teie õpetustele on meil lootust näha veel paar põlvkonda tublisid ning tragisid eestlasi nagu teiegi.  Kui lubate siis ma kirjutan teist suurena raamatu tulen ja küsitlen teid. Ok ma lähen nüüd magama, homme seitse tundi õppimist jutti.  Head ööd ja veel helgemat homset. 

Head ööd- Valu Vennaskonna liige, Kalle. Kümned tuhanded Jänku Jussi esmaabi multikatega üleskasvanud lapsed on õppinud- mitte ainult esmaabi ja, hoidku Jumal, mitte mind armastama vaid HOOLIMA Eestist, kodumaast, eestlastest. Aitama, mõistma ja elama mitte edukuse  vaid südame järgi.  Ja siis ma mõistsin, et Eestimaal on  lootust, mitte ehk veel sellel valimiste aastal, aga õige pea.

http://www.lastekas.ee/index.php?go=web&t=25&id=1465

Aita, hooli, samastu, mõista.

Aita, hooli, samastu, mõista.

 

 

 

Rahast ja populismist ehk valimiste eelne ” marutaud”.

Minu teada ei ole viimastel aastakümnetel Maarjamaal esinenud mitte ühtegi marutaudi juhtumit. Selle nimel nähakse parasjagu ka vaeva ja külvatakse lennukitelt Vene piiri lähedale ohjeldamatult vaktsiinipakikesi, mis taudi piiriületust takistavad. Ometigi tundub, et viimastel kuudel kandub üle kogu Eesti mingi marutaudile sarnanev tõbi, mis aga ei levi mitte nakatanud looma hammustuse vaid läbi tõvest haaratud poliitikute poliitreklaamide ja sõnavõttude meedias.  Vahetevahel tundub, et tegemist on raskelt meelepettelise haigusega, mille nimi võiks ehk olla -hallutsinatoorne rahatõbi.

Nii näeb maailm välja läbi nakatunud inimese silmade

Nii näeb maailm välja läbi nakatunud inimese silmade

Kõigepealt nakatusid parlamendipoliitikud, kes kõik eranditult kukkusid väljapritsima võimalikult suuri rahanumbreid. Eriti omapärased olid praeguste valitsevate erakondade rahapritsid. Nad avastasid kõigile üllatuseks, et Eestimaal eksisteerivad madalapalgalised inimesed ( uups, milline uudis!), mõned tõdesid “veidike” problemaatilist väljarännet jne. Meie inimestel peaks olema juba piisav karastus sellise vaimuhaige hallutsinatsioonide mõistmiseks. On ju sarnaseid haiguspuhanguid esinenud varemgi – valimiste eel. Nimetame ehk ” kodukulud alla”, ” viie rikkama riigi hulka” , ” uus põhjamaa” jne, jne. Vähegi säilunud ajutegevusega inimene peaks kogemustele tuginedes  aastaid tagasi pidanud omandama teadmise, et tegemist on lihtsalt hallutsinatoorse rahaga ning probleemiks on raske ajutegevuse häire, mis õnneks healoomulise kuluga ning paraneb ootamatult ning kiiresti 2 märtsil 2015.a.

Pappi, pappi ja kohe!!

Pappi, pappi ja kohe!!

Tänavu nakatas hallutsinatoorne rahatõbi lisaks raskelt paljusid valijad ja huvigruppe. Eriti hulluks läksid mõned diskussioonid teatavates ühiskonna huvigruppides. Algas omapärane lehmakauplemine- lubate tõsta puudetoetust 500 euroni,  tõsta pensione, lastetoetusi, omastehooldajate toetusi……….. – lubate või ei, ahh??

Eriti “lustlikuks” muutus see mäng parlamendis esindamata erakondade jaoks.  Kedagi ei huvitanud põhimõtted, mille alusel EKRE või Vabaerakond üritavad riigivalitsemist eetilisemaks muuta. Mul on meeles üks õnnetu AK intervjuu, kus lihtsalt pressiti välja vaid rahanumbreid või täpsemalt üteldes lõigati välja kõik muud seletused- 3 minutit, tehtud. Raha, raha, raha.

helesinine unistus

helesinine unistus

Tundub, et peavoolu meedia pigistab  parlamendis esindamata erakondadelt välja lubadusi, mida saab siis mõne aasta pärast väljakaevata. Näed, sa, lubasid ja tegelikult…

Teate, mis, sõbrad! Vat ei luba raha lennukitelt laiali külvata!  Mida ma teeksin kui tõepoolest peaksin sotsiaalmenisteeriumi uksest sisse astuma natuke teises staatuses 🙂 .

Esimese asjana paluksin riigikontrolli teha korralik audit hooldussüsteemis ja meditsiinis.  Ainult üks küsimus- kuhu läheb raha? Ei, ma ei kahtle mitte üks raas, et kõik või peaaegu kõik on hajunud korra kohaselt, aga kuhu??  Alles mõni aeg tagasi selgus, et Iru hooldekodus on  kümnetuhandesed  rahalaevad ettenähtud esinduskuludeks. Kõik on finantsiliselt OK, aga selgitage mulle, mida on külalistele näidata Iru hooldekodus? Kombinaat, mis mingil määral ei vasta ühelegi normaalse põhjamaa hooldusstandardile? Asutus, mis võiks mingil määral rahuldada Hiina või Põhja Korea inimesi, kuid mitte rahu ja eraldatust vajavaid soomeugrilasi. OK, ma mõistan meie vaesust, kuid milleks esinduskulud ja veel kümned tuhanded eurod?  Kõikvõimalike ülemuste paljunemist olen ma ise näinud meie hoolduse AS-ides ja OÜ-des. Suurimad neist teenivad kopsakat kasumit ja koore riisuvad praegu parlamendis mugavalt resideeruvate erakondade esindajad.

Lubage kohe! Ja palju!

Lubage kohe! Ja palju!

Nii alustaksin mina, aga kohe kui julgen jutu selles suunas veeretada, paugatab valitsevate erakondade uus kriitikalaine- populist.  See on tänavustel valimistel sõimusõna, millega premeerib valitsevate erakondade liikmetest ja muudest poliittarkadest moodustatud komisjon kõiki nende jaoks sobimatuid seisukohti.  Täpsemalt, erakondi, kelle põhimõtetes on esimesel kohal väärtused ja mitte raha.  Ilged populistid ja rahva lollitajad.

Mis on populism? Võtame Vikipedia- Political ideas and activities that are intended to get the support of ordinary people by giving them what they want. Vabatõlge- poliitilised ideed ja tegevused, mis on suunatud toetamaks tavalisi inimesi andes neile seda, mida nad vajavad.  Tuhlates veidi internetiavarustes selgus, et  tuntuim populist oli USA president -Theodore Roosevelt. Ja lisaks, oh õudust, peetakse teda üheks kuulsamaks ameerika presidendiks George Washingtoni, Thomas Jeffersoni ja Abraham Lincolni kõrval. Loomulikult, nii nagu liberalism hapuks minnes annab mürgiseid vilju, nii muutub ülepingutatud populism iseenda vastandiks. Praegu ei ole Eestis selleks küll tõsiseltvõetavat ohtu, sest veerand sajandit paduliberalismi vajaks hädasti  riigi juhtimisse inimesi, kes mitte vaid ei räägiks populismist vaid oleksid populistid parimal võimalikul moel.

Põhimõtteliselt on õige, et kandidaat, kes võtab õiguse rääkida rahva nimel, on populist. Roosevelt sai populistiks ning omandas õiguse rääkida rahva nimel ajal kui ta pidas loomakasvatusfarmi Dakotas 1884- 1890. Ta teadis, mida tähendab lihtrahvale kaotada kõik kui lumetorm hävitas  ta majapidamise. Roosevelt´ist t ei oleks saanud populist kui ta oleks parteitööle suundunud kohe pärast Harvardi ülikooli lõpetamist.

President Roosevelt´i tee tavaliseks inimeseks

President Roosevelt´i tee populistiks

Olge siis kohtumõistjaks ja vaagige, kas minul ja suuremal enamusel meie erakonna rahvast on õigus rääkida rahva nimel e. olla populist.

1. Ma tean liigagi hästi, mis tunne oli nädal enne palgapäeva ( see oli krooni alguses) arutleda, kas osta päts leiba või katkiste sukkpükste asemel uued.

2. Tean kuidas üksikema staatus  tähendab karmi vaesuse kogemust, pisarid ning kannatusi, sest jäin pärast ema surma imikuga kahekesi.

3. Olen elanud üle ahastuse kui kõige karmimale  kokkuhoiule vaatamata ei jätkunud korteri üüri maksmiseks raha ja seda valu kui järgmise ja järgmise perekonna reliikvia- maali võileiva hinna eest hangeldajale pidin viima.

4. Olen lihtsameelselt uskunud nagu paljud teised siin maal, et  uued investeeringud haridusse  ja oma tublidus kaitsevad  töötuse ja hävingu eest ning siis näinud nende väärarvamuste purunemist. Kogenud tõde, et sinust ei sõltu mitte kui midagi.

5. Mõistan, mida tähendab ahastus kui sulle visatakse pihku koondamispaber, seaduses ettenähtud ajast kuu aega hiljem. Ja vaatamata üldisele kiunule ühiskonnas, et arste ei jätku, ei pakuta ei sulle ega su kolleegidele mingit alternatiivi.

Kas mul on õigus rääkida rahva, pikalt kannatanud ning allasurutud lihtsate inimeste nimel? Nende nimel, kes meenuvad parlamendierakonna poliitikutele vaid mõned kuud enne valimisi, et siis kristallpaleesse jõudes, nad koheselt unustada.

Ära unusta!

Ära unusta!

Head sõbrad! Mul ei ole moraalset õigust mängida Teiega seda hetkel haripunkti jõudnud rahamängu, see ajab mind iiveldama.  Luban midagi muud, mis paljudele inimestele ehk ei ole üldsegi oluline – mõista, aidata lihtsaid Eestimaa inimesi, olla üks nendest, sõltumata sellest kuhu edasine saatus paiskab.

Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus V osa. Kannatuste rada.

Minu töökoha seinal.

Väärikas vanaduspõlv on inimõigus-ALATI

Me olema jõudnud oma aruteluga kõige valusama osa juurde- õiguse juurde väärikalt teha viimased sammud eluteel, õigus väärikalt surra.  Kahtlemata ei pea ma silmas mitte sellist ülihoolitsetud nunnutamist nagu me näeme põhjamaades- selleks puudub meil lihtviisiliselt ressurss.  See on kaasa tundmise, samastumise ja mõistmise lugu.

Õuduslood Eesti meedias.

Vähemalt korra kuus ilmuvad õuduslood erinevates väljaannetes, kus kirjeldatakse pikaravi ja hooldekodu töötajate sadistlikke piinamisvõtteid abitute eakate ja puudega inimeste kallal- näljutamine, januga piinamine, kinnisidumine, tahtevastaselt rahustite manustamine, finantsmahhinatsioonid- teemat jätkub lõpmatuseni.  Ikka jälle lajatab inimeste pahameelenui  hooldajatele lagipähe. Laisad, hoolimatud, jõhkrad- süüdlased on leitud, hurraa! Ikka ja jälle on süüdi hooldajad, õed , tegevusterapeudid, kojamehed, vahel harva ka asutuse juhatajad. Kas lood on tõesti nii halvad kui avalikkusele toodud artiklites? Tõttütelda, tihti on.  Kiirabi on erinevates hooldekodudes sage külaline ja nii räägin ma tõesti sellest, mida ise sadu kordi näinud.  Paljud pikaraviasutused ja hooldekodud meenutavad tõesti õuduste kambreid. Pean silmas just kombinaatasutusi ja mitte kalleid erahooldekodusid,  milles viibimine on  enamikele eesti inimestele vaid helesiniseks unistuseks.

Tantsutund Soome pikaravihaiglas

Tantsutund Soome pikaravihaiglas

Kui see oleks mina?

Teeme mõtteeksperimendi. Ma olen liikumisvõimetu, ei suuda keerata, rääkida. Neelamine on vaevaline, aga ma olen olemas- mõtlen, tunnen valu, olen veel siin. Ainus, mida ma näen on määrdunudhall palati sein. Mitte midagi ei meenuta seda, kes ma kunagi olin. Lähevad päevad, vaid hall sein. Kõrvalvoodil lamab samasugune olend nagu mina, ta oigab, soiub vahel ka röögib seosetuid sõnu. Ma näen personali  mõned korrad päevas. Hommikul jookseb sisse hooldaja, pudrukauss käes. Neelamine on vaevaline, aga ta surub lusikas lusika järel mulle suhu, köhin, hingeldan, sülitan välja. Hooldaja pragab minuga. Alatasa kuulen: ” Söö kiiresti, mul on veel kümme sinusugust toita!”. Katsun mõned suutäied allaneelata, et suurt nälga vaigistada, siis raputan pead. Hooldaja ei topi, ta jookseb palatist marutuule kiirusega välja.  Minu mähe on ammu läbivettinud, märjad on ka linad. Meeletu valu ristluus kinnitab, et lamatised on taas laienenud….

Hall sein on see, mida ma tundide kaupa vaatan. Tahaksin karjuda, et olen veel inimene. Üritan tõusta, jõudu ei ole. Punnitan ennast voodiservani ja kukun maha. Külm on, läheb tund enne kui palatit koristama tulnud hooldaja mind leiab. Nad tõstavad mind mitmekesi voodisse, riidlevad. Parem puus teeb koledasti valu, üritan oiata. Nüüd on voodilinad vahetatud, puus valutab. Hooldajad kutsuvad õe- arstiabi mulle ettenähtud ei ole. Ega ma soovikski EMO-s valudes vaevelda ja siis külmal kiirabiraamil kümneid kilomeetreid tagasi rappuda. Tahaks valuvaigisteid. Mulle tuuakse tablett Ibumaxi. Õige, õel ei ole kangemate valuvaigistite määramise õigust. Tahaksin, et keegi tuleks ja hoiaks hetkeks mu kätt, tahaksin kirikuõpetajat näha, aga ainus, mida ma näen on hall palatisein. Õhtul ärkan poolunest, järsku tajun et palatinaaber ei hinga enam. Häirekell on kapi peal ja mulle kättesaamatu. Laman koos lahkunuga tunde ja soovin olla tema asemel. Pisarad jooksevad mu silmadest, nirisevad vaikselt patja.

väärtuslik vanaduspõli- inimõigus

Väärikas vanaduspõli- inimõigus

Keerame  nüüd pildi teistpidi.

Mõtteeksperiment nr 2. Ma olen hooldaja- kvalifikatsiooni ja paberitega.

On hommik. Nagu tavaks nädal enne palgapäeva keedan lapsele veega putru, killuke võid silmaks. Taevas, seda ei jätku ju veel neljaks päevaks. Saaks ma oma 300 eur palga vähemalt õigel päeval kätte. Eelmisel  kuul jäi see näljapajuk nädal hiljemaks. Käisid kõrged ülemused ja teatasid, et majanduslikud raskused. Ometigi tekib administratsiooni üks asjapulk teise järel, sigivad nagu tarakanid prügikastis teised.  Töökoht paistab, samm jääb aeglasemaks. Mõtlen, et eile oli taas lapse päevikus kiri, et teatrikülastuseks on vaja anda  10 eurot. No kust?? Peaasi, et põngerjas hommikul kaht lampi põlema ei paneks. Kes seda elektriarvet maksta jõuab. Nii, kohal olengi. Nagu ikka 15 haiget hooldaja kohta. Nendest kümme vajavad söötmist, kõik lamajad. Õde on närviline, uriseb, et ilmselt tuleb palk taas hilinemisega.  Kiiresti, kiiresti, söök vaja tuua. Nagu nöök, eile veel sai haige söömisega ise hakkama, täna lamab ja avab vaevaliselt suu. Õde kargab sisse ja käratab; ” 2 palat, sitahais üle terve maja. Kas täna tööd kah tehakse!”.  Jätan võileiva kus seda ja teist ning torman. Nii ongi, kaksed on nii mähkmed, linad kui madrats. Ilmselgelt ei ole öine vahetus õigel ajal mähkmeid vahetnud. Kaabakas, selline. Aga tegelikult, öövahetuses on 30 haiget hooldaja kohta ja tee või tina mingi valemiga kõike ei jõua. Möllan pea pool tundi, enne kui segadus klaaritud saab. Toit on külm. Mähkmed vahetamata. Kiiresti! Topin igasse suhu midagi, lonks kohvitaolist ollust peale, ise vaatan kella. Kolm haiget ikka sõid ise, midagi ehk ikka. Mähkmed. Kell läheb, varsti on lõuna, pooled mähkmed veel vahetamata. Osa voodiriideid ei ole eriti märjad. Alles meile karjuti, et kulud liiga suured, kokku hoida. Hoiame siis kokku ja jätame vahetamata.

väärikas vanadus

väärikas vanadus- kellele

Veel on viiel haigel mähkmed vahetamata. Kell kukub, tuleb lõunale järele minna. Koridoris passib järjekordne ülemus- projektijuht, nõunik, abinõunik, ikka uued: siginevad nagu solkmed soolestikus, ja vaatab mürgiselt kella. Pobiseb veel, et peaks laiskadel  palgast mahaarvama. Õige, olen hilinenud juba 10 minutit. Kiire. Tulen käruga tagasi. Osakonnas kisa lahti, haige on voodist maha kukkunud. Tormame palatisse. Haige lamab põrandal, voodi pasaga koos, madrats määritud. Õnneks tuleb teine hooldaja ja õdegi appi. Vahetame kõik nagu  kord ja kohus. Haige ristluul, puusadel ja kandadel haigutavad sügavad lamatised, seljal on näha isegi ristluud. Haavad haisevad vastikult- õe probleem. Selliseid haigeid peaks iga tund keerama, aga millal see aeg. Tõstame voodiääred üles, ehk püsib voodis.

Taas, toit on külm. Kiire on. Mõned haiged ei tee suud lahti, põrandad on veel pesemata, hommikune mähkmetering lõpetamata. Lõpuks on haiged kõik söödetud, niivõrd kuivõrd. Mähkmed vahetatud. Jalad löövad tuld välja, põrandaid pesema. Pooled palatid pestud kui taskus heliseb telefon. Laps on siis koolist koju jõudnud, aga miks ta helistab? Teatriraha? Mul ei ole! Jah, ma tean, et su sukkpüksid on katki. Paranda ära. MUL EI OLE RAHA!! -Ai kui valus see oli. Ta karjus telefoni:” Ma vihkan sind ja su vaesust, ema!!” ja virutas telefoni kinni.

Kui töö ülendab ja ei alanda

Kui töö ülendab ja ei alanda

Istun jõuetult puhkeruumis, pisarad tulevad iseenesest silmist, nuuksatan. Orjatöö, alandav orjatöö. Läheb 5 minutit, kümme. Kargan püsti, pooled palatid veel pesemata. Kiiresti. Õhtusöök on varsti käes. Aga mähkmevahetus? Millal? Kõnnin palatid läbi ja vean ninaga. Kui haiseb, siis tuleb vahetada. Järsku kargab sisse õde ja sisistab, et palatis 4 on ikka veel kapi peal lõunased nõud. Kohe tulevad külastajad ja siis… Toit on puutumata, vaatan täna esimest korda haigele näkku ning näen tema silmis suurt piina. Meie kannatused said järsku keset räämas palatit kokku. Soovin, et seal voodis oleksin mina, sest temal on lootus, et see kannatus lõpeb kiiremini.

Kes viskab esimese kivi?

Kes viskab esimese kivi?

Võrdlevad arvud:

Soomes on pikaravi- ja hooldushaiglates ühe hooldaja kohta 5-6 haiget

Eestis 15-30 haiget.

Hooldaja palk Eestis = miinimum

Ühe neelamisraskustega haige söötmiseks peaks kuluma ca 15-20 minutit.

Ja nüüd siis küsingi: kes viskab hooldajate pihta esimese kivi?

 

 

 

Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus IV osa. Kiirabi- punn mis sobib iga augu ette.

Selle kirjutise mõistmiseks on hädavajalik, et oleks läbi loetud osa II https://okkalisedarutlused.wordpress.com/2014/12/17/eesti-meditsiini-hiilgus-ja-viletsus-ii-osa-meditsiini-suda/

Naljakas, pärast kirjutise avaldamist hakkas ka peavoolumeedia avaldama artikleid, kus erinevad autoriteetsed inimesed juhtisid tähelepanu, et üldarstlik teenistus on teistes riikides peamine lüli. Loomulikult hoiduti targu järeldusest, et meie asi on hapuks läinud just poliitilisel tasemel. Eriti naljakaks osutus omapärane lehmakauplemine, kus haiglad ja perearstid kordamisi väitsid, et nemad sellist süsteemi oma inimestega tegema ei hakka.  Miks nii, ehk vaatleme ühes järgmises artiklis.

Täna jätkame ja arendame teemat meditsiini südame ümber. Niisiis, esmatasandi meditsiin = perekeskus/ perearstid+üldarstlik valveteenistus+ haigekassa kompenseeritud transport. Meil teatavasti puudub selles lülis kaks instantsi- nii üldarstlik valveteenistus kui ka kompenseeritud transport. Eelmises loos nägime, kuidas patsientide vool suunatakse haiglate EMO-desse ja need ragisevad patsientide tulvast, aga see pole kaugeltki kõik. Peamise koormuse puuduvate lülide asendamisel teevad tegelikult kiirabid.

Milleks meile tegelikult kiirabi?

Milleks meile tegelikult kiirabi?

Meenutan,  ikka veel on tervishoiuteenuste korraldamise seaduses kiirabide funktsiooniks määratletud: (1) Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus  eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.

Kiirabi kui transpordiüksus.

Tsiteerin: Tallinna kiirabi sai mullu 67 892 väljakutset. Kas need kõik on eluohtlikus seisundis inimesed?? Loomulikult mitte. Põhiosas on tegemist transporti vajavate inimestega. Ja mitte ainult Tallinnas, teistes piirkondades on vaid transporti vajavate inimest osakaal kiirabikutsetes veelgi suurem. Aga kas saab külma kõhuga ütelda, et tegemist on nahhaalsete kiirabi kuritarvitajatega? Eks on neidki, kuid põhiosas see nii ei ole. Milline on haigestunud inimeste alternatiiv??  Taksod? Meie palgavaesuses virelevatele inimestele? Maapiirkonnas elavatele eakatele või puudega inimestele?

Millist varianti kasutavad perearstid kõndiva haige transpordiks haiglasse? Loomulikult kiirabi. Aga, on neil alternatiivi?

Kas see ei ole väheke liiga kallis?

Kui piisaks vaid raamist ja autojuhist

Kui piisaks vaid raamist ja autojuhist

Hambuni relvastatud kiirabiauto, kolm inimest, kõik kõrgelt koolitatud eluohtlikus seisundis haige aitamiseks.  Piisaks ju vaid raamist, ratastooli kohast ja autojuhist.  Tuhanded sellised transpordid kuus- papa Savisaare tasuta ühistransport kahvatub niisuguse laristamise ees. Paistab, et meil on seda  riigi raha ikka ilmselgelt liiga palju, aga noh, seegi on parandatav, sest üsna tõenäoliselt lõpetab Kreeka peagi koostöö EL-ga ja meie poolt garanteeritud raha tuleb hakata reaalselt tasuma. Peamine,  inimestele ei ole pakutud alternatiivi ehk  kogu süsteem karjub- üks instants on puudu- haigekassa kompensatsiooniga transport. Õige küll, eraalgatuslikult on üritatud luua transporditeenust, aga need üritused on pankrotiga lõppenud, sest täies mahus ei ole enamikel inimestel raha sellise teenuse eest maksta.

Miljonid eurod kiirabile  ja mitte oma töö tegemise eest. Poole väiksema summaga saaks toimiva haigekassa osalusega transpordi. Eakatele ja puudega inimestele võiks selline transport perearstikeskusesse/ EMO-sse ( tegelikult meil mitteeksisteerivasse üldarstlikku valveosakonda) või eriarstile kaks korda kuus maksta 5 eurot üks ots ja edasi tagasi 10 eurot. Haigekassa poolt kindlustatud inimestel vastavalt 10 ja 20 eurot. Hinna üle saaks ju vaielda, aga ilmselgelt ei tohiks see olla eriti kõrgem.  Võimalik oleks samuti omavalitsuste kompensatsioon ja erihind imikute vanematele, aga kõik see on siiski kordades odavam kui kolmeliikmeliste brigaadide kasutamine mitteeluohtlikus seisundis haigete transpordiks. Ja kui paljudele inimestele see tööd annaks?  Kümned tuhanded kokkuhoitud autokütuseliitrid, sest ilmselgelt kulutavad kerged raamitaksod oluliselt vähem bensiini kui rasked ja varustust täistopitud kiirabiautod. Kiirabid on oma baasides ja mitte ei uha mööda teid vaid saabuvad sinna kus neid tegelikult vajatakse oluliselt kiiremini. Ei ole jaburamat põhjust kiirabi hilinemisele kui häirekeskuse tõdemus, et vaba brigaadi ei olnud. Ja mida nad seal kiirabis tegid? Vedasid sõrmehaavaga haiget haiglasse – 50 km.

Niisiis sobib kiirabi punniks transporditeenuse augu ette. Hirmkallis, ressursse raiskav, aga peaasi, et ikka kuidagi sobib. Personali psüühilist kulumist ja läbipõlemist olukorras,kus nad teevad kvalifikatsioonile mittevastavat tööd, pole ju tarvis arvestada, sest inimkapitali meil jätkub, vähemalt eliidi arvates.

Plaaniliseks transpordiks kiirabiauto, eluohtlikus seisundid haigele....

Plaaniliseks transpordiks kiirabiauto, eluohtlikus seisundis haigele….

See võiks olla naljakas kui ei oleks ääretult kurb.

Läheme edasi kõige nukrama osa juurde. Mida teha nende haigetega, kes vajavad üldarstlikku kiiret abi? Esimene kanal on haiglate EMO-d, aga paraku ei ole need kummist ja seega jääb märkimisväärne osa kiirabile.  Tähelepanu, need inimesed vajavad üldarstlikku kiiret abi, aga paraku ei ole tegemist tervishoiuteenuste seaduses määratletud kiirabi  kontingengendiga. Tegemist ei ole eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgitusega. Patsiendid krooniliste haiguste ägenemistega-  kõrgenenud vererõhk, loksuv südamerütm, ägenenud kõhuvalu, mitmepäevane palavik, vajadus saada ravimeid, töövõimetuslehte, paistetanud jalad, bronhiidi ägenemine, ärevushäirete ägenemine – nimekiri on lõputu. Need haiged peaksid kõik kuuluma üldarstlikusse valveosakonda, aga proovigu kiirabi neid sadu inimesi ööpäevas EMO-sse tarida. Niikunii vaatavad EMO arstid haiget sissekärutavat kiirabi tigeda pilguga nagu Lenin kodanlasi. Raame ei ole, voodikohti ei jagu.. Lolliks olete läinud vä!

Kes sa oled, kiirabimeedik?

Kes sa oled, kiirabimeedik?

Nüüd kisub asi traagiliseks. Teatavasti on absoluutne enamus kiirabibrigaade varustatud õdede ja parameedikutega. Pole hullu, väga paljudes riikides on see niisamuti.  Paraku ei ole siiani avalikustatud, mida õde Eesti kiirabis peab tegema.  Enne aga toome väljaväljavõtte meil vastvõetud ” Õe eetika koodeksist”.   Igati ontlik dokument, muuseas, täiesti vastav maailmas kehtivatele õendusabi kriteeriumide.

Tsiteerin:  õe põhitegevuse ja vastutuse peaaspektid: tervise edendamine ja säilitamine, haiguste ennetamine, tervise taastamine, vaevuste ja kannatuste leevendamine.

Kas keegi leidis õendusabi raamdokumendist järgmisi aspekte:

1. Arstlike raviotsuste tegemine

2. Diferentsiaaldiagnostika erinevate seisundite korral, mille alusel otsustatakse haige transport või kohale jätmine.

3. Pere-ja üldarsti pädevuse asendamine.

Ei leidnud? Kahju, aga just sellega meie kiirabiõed peavadki  suure hulga ajast tegelema ehk asendama puuduvat üldarstlikku valvesüsteemi.  Õnneks on mul au olnud viimasel ajal kohata mitmeid suurepäraseid Tartu Ülikooli tohtreid, kes on töötanud mitte vaid Soomes vaid ka erinevates kohtades üle maailma, aga oma arstlikku kariääri on nad alustanud Tartu kiirabis. Kõik nad on ühel meele, et mitte kuskil maailmas ei ole kiirabides pandud õdedele kohustust asendada arsti ja teha arstlikke otsuseid kiirabi etapis. Mitteeluohtlike südame rütmihäirete ( FA) kupeerimine haige kodus, vererõhu alandamine süstiga, rindkerevalu diferentsiaaldiagnostika haige kodus, kõhuvalude diferentsiaaldiagnostika haige kodus, tugevatoimeliste ravimite manustamine, mis ei ole seotud eluohtliku seisundi lahendamisega.  Kõik see tegevus, mis peaks kuuluma rangelt üldmeditsiinilise valveosakonna kompetentsi.

Väiksemgi viga- elu või surm

Väiksemgi viga- elu või surm

Neid arstlikke otsuseid teevad õed, kes on värskelt lõpetanud õppeasutuse ja mitte tohtrid, kellel  ei lubata ilma supervisioonita isegi residentuuri ajal veel samasuguseid otsuseid langetada.  Kiirabiõed Soomes ja mujal Euroopas toovad haige valveosakonda ja mitte ei ravi haigeid kohapeal. USA-s ei lubata kiirabi töötajatel isegi surma konstateerida vaid bioloogilise surma tunnusteta lahkunu tuleb tuua haiglasse. Paraku, EMO-d on kõrvuni täis ja segaduses õekesed saavad juba uksel sõimata nagu koerad kui kardavad potentsiaalselt ohtlikke raviotsuseid teha. ” Mida te neist tassite? Lollid olete või?”.  Telefonikonsultatsioon arstiga? Oi, juba praegu on kogunenud hulgi andmeid, et telefonikonsultatsioonil saab õde kõike muud kui pädevaid nõuandeid ja järgmisel hommikul videokonverentsil karjub osakonnajuhataja õnnetule õekesest brigaadijuhile: ” Loll olete või? Mis sest et telefonis niisugust nõu anti. Endal peavad ka ajud olema!!!”.

E-kiirabi- milleks?

Huvitav, ainuke instants, keda ei ole liidetud e- meditsiiniga on Soomes kiirabi. Miks? Aga sellepärst, et kiirabi – nii õe kui parameditsiiniline, ei tee arstlikke otsuseid vaid toob haige valveosakonda. Ligipääs meditsiinilistele andmetele ei ole vajalik, sest kiirabi ei ole meditsiiniline. Ta täidab täpselt ettemääratud funktsiooni- eluohtlikus seisundis haigete seisundi stabiliseerimine ja transport. Nende funktsioonide täitmiseks ei ole vaja haige terviseandmeid.  Neid on vaja arstlike otsuste tegemiseks. Ja mida taotleb e-kiirabi Eestis? Õige, üha enam arstlikke otsuseid õdedele.

Kes lubas?

Kes lubas?

Küsime siis nüüd: kui see ei ole kuritegu haigete vastu, siis kuidas seda nimetada.  Millist funktsiooni täidab kiirabi? Eluohtlikus seisundis haigete stabiliseerimist ja transporti või üldarsti asendusarsti tööd?  Miks peab õde tegema inimese jaoks riskantseid otsuseid, millise rindkerevaluga haiged jäävad koju ja millised viiakse EMO osakonda. Õige, need osakonnad ei ole kummist. Oleks ehk viimane aeg mitte mätsida kinni vaid ajada selg sirgu ja ütelda, et kiirabi täidab ülemõistuse ebanormaalset funktsiooni- asendada esmatasandi meditsiini südant- üldarstlikku valveteenistust ja haigekassa kompenseeritud transporditeenust. Lisame kiirabi oma töö e eluohtlikus seisundis inimeste aitamine ja küsime: Palju võib??

Kes viskab kivi?

Kes viskab kivi?

Ja nüüd, palun, kõik need inimesed, kes loobivad kivisid kiirabi inimeste peale, et laisad, mugavad, lollid, hoolimatud jne.  Häbenege. Vaatamata absoluutselt ebanormaalsetele tingimustele, vastutusele ning koormusele sõidavad nad ikka välja. Rabades nagu oravad rattal 24 tundi ilma pausideta ja täites nii takso, perearsti kui kiirabi rolli ning saades vastu inimeste sõimu ja meedia mõnitusi.  Nad sõidavad ikka välja ja nende kangelaslikkusele toetub kogu lagunev esmatasandi meditsiinisüsteem- poliitikute kuritegelik, õgardlik liberaalne erameditsiin.  Kui kiirabiinimesed astuvad teie juurde sisse, ütelge neile aitäh, pakkuge õuna, kommi.  Tõstke käsi üles kui kiirabi mööda sõidab ja lehvitage neile. Paljude kiirabi inimeste tervis murdub juba noores eas ja vaatamata sellele üritavad nad teha oma parima. Kõige kiuste.

Põlatud kangelased

Põlatud kangelased

Järgmisel korral arutame hooldus- ja pikaravi probleeme.

 

 

 

 

 

 

 

Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus III osa. Lombakas e-tiiger.

Hea lugeja! Soovin Sulle võimatute  unistuste täitumist Uuel, 2015 Aastal!

Täna siis jätkame Eesti meditsiini kriitilist analüüsi ja teemaks on meie e-tiigri tervis Eesti meditsiinis.

E-tiigri seisund poliitilise eliidi arvates

E-tiigri seisund poliitilise eliidi arvates

E-riik, mida meie riigiisad reklaamivad, tundub olevat parimas tervises ning nii president kui eurovolinik naudivad teiste riikide tähelepanu. Saavutuste imetlemine meenutab fakiiri, kes veedab päevi oma naba imetledes.  Alles nädalake tagasi lugesin, kuidas soomlased tulevad Eesti e-tervise kogemusi omandama… ja lagistasin südamest naerda.  Meie tervise e- tiiger on tegelikult läbinisti tõbine, haige ja lombakas, kuid mitte  IT inimeste süül. Olen kindlalt veendunud, et meie IT inimesed on maailma parimad, probleemiks on taas olemasolev tervishoiupoliiitka.

E-tiiger Eesti meditsiinis

E-tiiger Eesti meditsiinis

Pealtkuulatud vestlused I

EMO osakond: patsient (P) ja arst (A).

A: Milliseid ravimeid Te regulaarselt võtate?

P: Aaa.. ühed olid sellised punased kapslid hommikul ja siis kaks valget tabletti õhtul.

A: Mida, mida? Mis nende ravimite nimetused on?

P: Kus mina tean, ega ma arst ei ole?

A ( kuuldamatult): Oo, shitt!

See võiks olla naljakas, aga tegelikult on lihtsalt kurb. Igal haiglal on oma andmebaas. Ei mingit sidet perearstide programmidega.  Jah,  kui haige on olnud korduvalt samas haiglas, siis  selle kohta on perfektne teave, aga teises haiglas? Perearsti juures? Tühi koht. Niisiis ongi teabeks punane kapsel ja kaks valget tabletti.  Jah, homme lähen ma Soomes osakonda, lülitan sisse arvuti, login ennast Efficasse ja mulle avaneb kogu patsienti puudutav teave-  tervisekeskuse külastused, regulaarselt tarvitatavad ravimid, analüüside tulemused, sõltumata, millises asutuses need on tehtud, EKG-d, röntgenpildid, haigla väljavõtted, spetsialistide konsultatsioonid ja tegelikult palju infot veel. Jah, vahel on programm aeglane, aga see kõik toimib- ilma kisa ja hooplemiseta.

Pealtkuulatud vestlused II

EMO osakond: patsient (P), arst (A).

A: Mille üle kurdate?

P: Pea käib hullusti ringi, püsti ei suuda tõusta, maailm keerleb.

A: Millal  need häired tekkisid?

P: Täna kolm tundi tagasi. Ja varem ei ole kohe üldse midagi sellist olnud.

A: Teeme teile siis uuringud.

Kompuuter tomograaf CT( 200 eur), dopleruuring kaela veresoontest ( 100 eur), röntgenpilt kaelast ( 50 eur), neuroloogi konsultatsioon ( 50 eur), vereanalüüsid ( 40 eur), EKG  jne, jne.

Kui EMO valvearstil oleks võimalik saada infot patsiendi kohta,oleks ta saanud teada, et patsiendil on pearinglus aastatepikkune probleem. Uuringud on tehtud sama linna TEISES  haiglas, kaasaarvatud ka CT uuring, neuroloog on määranud ravigi, aga tablette patsient regulaarselt ei võta.  Kuidas on see võimalik?? Lihtne, kuna kõih haiglad on isesisvad AS-id, SA-d, OÜ-d või mis iganes, siis  programmid ei ühildu ja mingit infot ei saa.  Seega, pisikeses Eestis toimib meditsiiniline andmebaas vaid asutusesiseselt. Igal perearstil (FIE-d ju) ja haiglal on oma programmid, igaühel suurepärased, kiired, aga vaid asutusesiseseks kasutamiseks ning loomulikult riigiga suhtlemiseks . Ja need sadadesse eurodesse küündivad lisauuringud? Need  tuhanded, kümned või ehk isegi sajad tuhanded arutult raisatud eurod? Jätame lihtsalt meelde.  Haiged, kes on oma kroonilistest hädadest tüdinenud, kasutavad rõõmsalt niisugust lisauuringute võimalust, tarvis ainult ütelda, et häda tekkis täna ja kontrollimise võimalus puudub.

Tervise e-tiiger tegelikult

Tervise e-tiiger tegelikult

Ka vereülekandejaamad alluvad erinevatele haiglatele, seega puudub ka neil andmeside ja nii ei ole võimalik doonori veregruppi kontrollida kui doonor on käinud verd andmas Tartus, aga nüüd tuli Tallinnasse. Taas uued analüüsid, veregrupi määramine jne.

Kes oli süüdi?

Kurb tõsiasi, et terviseandmed on meil mitte patsiendi- vaid raviasutustepõhised, on lõppenud patsientidele ka traagiliselt ja loomulikult on ajakirjanikud oskuslikult rahva viha suunanud õnnetute meedikute vastu.

Mõni aeg tagasi suri 16 aastane nooruk aordi ( aneorüsmi) lõhkemise  tõttu ja täna oleks põhjust selle tragöödia tagamaid väheke avada. Nooruk põdes ülimalt haruldast geneetilist haigust, millist esineb USA-s  aastas 1-2 juhtumit, Eestis vaevalt  lähima 30-40 aasta jooksul sellist häiret üldse õnnestub näha.  Isegi USA-s läheb üliharuldase haiguse diagnoosimiseks 5-9 aastat, haigustunnused on  ebaspetsiifilised, esmaseks vaid väga pikad jäsemed.  Ometigi õnnestus lastehaiglal haruldane haigus diagnoosida ja ilmselgelt pidi nooruk vähemalt kord aastas käima ultraheliuuringul, sest küsimus aordi lõhkemisest ei ole kas lõhkeb, vaid millal lõhkeb. Kui aordi laienemine jõuab kriitilise piirini, siis elupäästev on aordi proteseerimine. Kõik need andmed pidid olema Lastehaigla andmebaasis. Kui palju teadis perearst? Ei tea, sest kõik sõltub sellest, kas haige omaksed  perearstile vajalikke pabereid viisid või mitte.  Epikriisid haigla ja FIE-st perearsti vahel ju ei liigu.  Nüüd siis jõudis nooruki vanus lastehaigla kontingendi vanusest välja. Kas jätkusid regulaarsed ultrheliuuringud?  Kuhu liikusid  haige terviseandmed ja riskinamnees? Mitte kuhugile, loomulikult. Ja siis tuli see kõhuvalu. Kas võis Rapla haigla EMO arst tulla mingi loogika alusel järeldusele, et noorukil võib olla kõhuardi aneorüsmi ähvardav lõhkemine?  Ilma eelnevate terviseandmeteta?? Mitte mingil võimalusel.  Ka siis kui Rapla haigla oleks olnud PERH-i allasutus, poleks  olnud informatsiooni rohkem. Lastehaiglal on oma programmid ja andmebaas.

e-tervis Eesti moodi

e-tervis Eesti moodi

Õnnetule noormehele tähendas viivitus tragöödiat ja meedikud said kõigis meediaväljaannetes mõnitatud ning alandatud kui lolllid, hoolimatud ja saamatud.  Aga iga kivi, mis haiglate ja meedikute poole lendas, oli  nii ebaõiglane. Mitte meedikud ei ole loonud absurdset  süsteemi, kus meditsiiniteenud on kaup ja haiglate ning perearstide vahele on tekitatud konkurents silm silma ja hammas hamba vastu.

Selle sürrealistliku süsteemi on loonud neoliberaalne erakond, kes meditsiinis on erastanud kõik, mida üldse on võimalik erastada ja koos sellega ka kaotanud kontrolli tervishoius toimuva üle.

Kordamine pidi tarkuse ema olema:

RE erakonna sotsiaalpoliitika; Heaolu ja sotsiaalse turvalisuse eest vastutab ennekõike üksikisik ja heaoluteenused on pigem turu, kui riigi kanda. 1995. aasta «Kodanike riigi» manifest:  Tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike turupõhine kaup: «Kui tervishoiuteenuste eest maksmine on ebahumaanne, miks siis toidu eest maksmine on humaanne? Arstiabi ei vaja iga inimene iga päev, söömata ta aga olla ei saa. Selle loogika järgi peaks ka toit ühiskonnas «tasuta» olema.».

Nii nüüd siis ongi. Iga meditsiiniasutus müüb kaupa- tervishoiuteenust ja konkurents eeldab, et inimese terviseandmed on vaid asutusesisesed. Perearst ei tea, mida on tehtud patsiendiga haiglas, üks haigla ei tea, mida haigega on teises haiglas tehtud, eriarst ei saa kontrollida, millist ravi patsient saab perearsti juures, perearst ei saa saata eriarstile haige terviseandmeid- EKG, röntgenuuringud- konsultatsiooniks.

Haige tiiger

Haige tiiger

Kogu selle sürrealismi foonil on teatavatel asjapulkadel veel jultumust kaagatada, et õpetame meie  e- asjandust Soome tervishoiujuhtidele. MIDA??? Kas seda, et inimeste tervis ei tohi olla turukaup, mida jaksavad osta vaid rikkad ja ilusad?  Pole vaja, seda teavad nad juba ilma meie õpetusteta ja kui midagi selgusetuks jäi, siis Kuressaares arstina töötanud soomlane teeb kolleegidele alasti tõe selgeks.

Meie inimestel on aga märtsis võimalik teha valik, kas jätkame endisel kursil või otsustab valija, et inimeste tervis ei tohi olla luksuskaup turukonkurentsi tingimustes.  E-tiigri tervis paraneb aga vaid  siis kui peamine osa tervishoiust on riiklik ja e-terviseandmed on isiku- mitte asutuspõhised ning tervishoid töötab ühtsete programmide alusel.

Järgmisel korral vaatame lähemalt kiirabi ompäraseid funktsioone EV-s.

 

Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus II osa. Meditsiini süda.

Tänases kirjutises arutleme, mis peaks olema meditsiini süda. Ma mõtlen seda institutsiooni, kus lahendatakse suurem osa inimeste tervisemuredest- oskuslikult, aruka rahalise ressursiga, mõistliku kiiruse ja täpsusega. Enamus meie inimesi pakub nüüd kindlalt- haiglate EMO. Seda seisukohta kinnitavad  inimeste hordid haiglate erakorralise meditsiini osakondade koridorides ja tigedad artiklid sealsete töötajate hoolimatusest ning lihunikukommetest. Kas praegune  süsteem on aga arukas? Kahtlen, väga kahtlen. See on kallis, dubleeriv ning personali vaimset tervist hävitav lahendus. Üldteada on, et ainuke kapital, mida meie  poliitikute arvates on Eestis jalaga segada, on inimkapital. Seega, kes antud väitega nõustub, oleks kena kui ta selle blogi kinni paneks ja lugemise lõpetaks.

Esmatasandi meditsiin = perekeskus+üldarstlik valveteenus+ haigekassa kompenseeritud transport.

Meie perearsti kabinettides käib plaaniline töö  ja registreerimisel saab inimene arsti aja 1-4 päevaga. Kuigi sõnades rõhutatakse perearstide töö olulisust, räägib nende rahastamine teist keelt. Uuringuteks eraldatakse aastas registris oleva inimese kohta ca 140 eurot, mis sobib piirkonnas, kus elavad noored, töövõimelised inimesed, kuid muutub haletsusväärselt pisikeseks maal, kus patsientuuri moodustavad 50-100 aastased üksi elavad eakad, lisaks veel ports heitunuid ning töötuid.  Kas 140 eurot on palju või vähe? Kuidas kunagi, 1 röntgenuuring maksab ca 20-60 eurot ja  veidigi  keerulisem vereuuring 40 eurot. Mis te arvate, miks see on nii? Aga loomulikult selleks, et eriarstide juurde rohkem saadetaks, sest nemad saavad kalleid uuringuid teha suht piiranguteta, haigekssa aastalimiidi piires, loomulikult. Lisaks saavad suurhaiglad uuringute eest haigekassalt pappi sissenõuda. Kes selle kavala süsteemi tekitas? Oli ju eelmises loos kirjeldatud omapäraseid sidemeid haiglate nõukogude ja partei tagatubade vahel. Kena, plaaniline perearstitöö meil ju tegelikult toimib, aga  esmameditsiinitasandil  jääb sellest raudselt väheks.

Inimene on nii konstrueeritud, et äkilisel haigestumisel või kroonilise haiguse ägenemisel tekib pea kõigil teatava aja jooksul järjest suurenev ärevus, mille lahendab ainult arsti poole pöördumine.  Selle tugeva ärevusseisundi tekkimise aeg on individuaalne, kuid keskmiselt 6-12 tundi. Hirmunud ja haigussümptomitega inimene vajab:

1. Uuringuid

2.Diagnoosi

3. Ravi

4. Töövõimetuslehte vajadusel

Üldine seaduspära on, et pea 2/3 sellistest äkkhaigestumistest ei vaja super, hüper spetsialiseerunud erialaspetsialiste, aga nad vajavad abi 6-12 tunni jooksul. Vaja oleks:

1. Tugevaid üldarste, kes on pädevad ka erakorralises meditsiinis ja õdesid.

2.  Ekspresslaboratooriumi, kus on võimalik teha 8-10 vere- ning uriininlüüsi- vastused 15 minutiga, röntgeni ja EKG aparaati.

3. Erakorralise meditsiiniabi andmiseks vajalikke  ravimeid.

4. Programme, mis ühilduksid perearstide andmebaasidega nii,et perearst näeks tehtud analüüside vastuseid, EKG-d ja röntgenpilte ja väljastatud töövõimetuslehtede andmeid.

5. Inimlikku, ka puudega inimestele kasutatavat, haigekassa poolt doteeritud transporti valveosakondadesse.

Selline süsteem toimib põhjamaades ja toimib ratsionaalselt.

Perekeskuste koosseisus on valveosakonnad, kuhu inimene saab pöörduda kella 8-st kuni kella 22-ni. Sinna sõitmiseks ei ole vaja nuruda (purjus) naabrimeest, haigel ei ole vaja maksta röövellikke taksohindu vaid tellida KELA takso, kus on kõik võimalused nii raamihaige kui ratastoolis inimese transpordiks.

Eelpoolkirjeldatud kolmik moodustab meditsiini südame, mis lahendab pea 2/3 inimeste tervisemuredest.  Täiesti omaette liini moodustavad raskes seisundis haiged, kes saabuvad otse haigla  EMO-sse ja mitte tervisekeskuse valveosakonda.  Vajadusel saadetakse tervisekeskuse valveosakonnast eriarstiabi vajavad inimesed samuti edasi haigla EMO-sse. Tihti on selline tervisekeskuse valveosakond haiglaga ühes majas kuid ei allu haiglale vaid tervisekeskusele.

Aga meil?

Meil teatavasti üldmeditsiiniline valveteenistus puudub, pole ka suurele hulgale inimestele taskukohast transpordivõimalust.  Selle tagajärjel hajutatakse haigestunud inimeste massid põhiliselt kahe institutsiooni – haiglate EMO-de ja kiirabi vahel. Paberil ehk tundub mõstlik, aga tegelikult algab üüratu raha raiskamine. Haiglate EMO-d on tulvil täis inimesi, keda on pannud sinna pöörduma inimlik hirm- köhiv laps ( kas vajab antibiootikumi ravi?),  väljaväänatud jalg ( äkki on murd?),  kõrvavalu, palavik, naha sisse pugenud puuk, osaliselt lahti tulnud kunstküüs, kõrgenenud vererõhk, pisike haav, valu seljas pärast raskuse tõstmist, haiget saanud varvas, põletikus sõrmehaav jne, jne, jne,jne. Sajad inimesed igal ööpäeval.

EMO klientuur

EMO klientuur

EMO-sse

EMO-sse

Arsti! Kohe arsti!!

Arsti! Kohe arsti!!

Kümned ahastavad EMO-de ja kiirabijuhtide artiklid, kuidus kirjeldatakse kuidas liialt palju inimesi pöördub meditsiiniteenuse saamiseks erakorralise meditsiini poole. EMO-de ülekoormus, tundide pikkused ootejärjekorrad, patsientide  rahulolematus. Tegelikult kui järele mõtelda, kuhu on neil patsientidel siis minna?? Koolitada inimesi, et nad pöörduksid kolme päeva pärast plaaniliselt perearsti poole? Sama  mõistlik oleks koolitada tuult, et see ei puhuks või päikest, et too ei tõuseks.  Me võime ju edutult võidelda inimese loomupärase käitumise vastu otsida abi ca 12 tunni jooksul tema jaoks tõsise haigestumise korral. Eriti seadusekuulekad inimesed helistavad siiski algselt perearstile kui haigeks jäävad ja paluvad audientsi. Ja mida perearst vastab? Loomulikult, kutsuge kiirabi või pöörduge EMO-sse.  Ja mida ta siis soovitama peaks? Perearst teeb plaanilist tööd, see on kohustus, mille eest haigekassa talle maksab ja uskuge või mitte, seda on neil liigagi palju. Võib ju paista, et istuvad arvutis, kabinet on tühi. Oh, oleks see vaid nii lihtne, aga kes ei usu, seda ei ole võimalik mingil määral veenda, et tegelikult on perearsti koormus ka plaanilise tööga suurem kui ettenähtud. Esmatasandi meditsiin karjub- ÜKS INSTITUTSIOON ON PUUDU!! Aga karjub kurtidele kõrvadele.

EMO-d on aga oma töökorralduselt viimastel aastatel pigem põrgu eeskojad. Töökoormus ületab inimliku taluvuspiiri.

Töökorraldus EMO-s

Töökorraldus EMO-s

Aga meedikuid ei tapa mitte üksnes ülekoormus vaid pigem silmakirjalikkus, mis selle tööga kaasneb. Neid kõiki õpetatakse välja abistama inimesi eluohtlike seisundite korral, hiljem kontrollitakse, atesteeritakse jne.  Ja siis, päev  päeva ja nädal nädala järel tegelevad nad kõike muud kui eluohtlikus seisundis haigetega. Tahtmatult, kuid vääramatult süveneb rahulolematus, fustratsioon, läbipõlemine.

Pildikene EMO personali töömailt

Pildikene EMO personali töömailt

Kas patsiendil on meeldiv niisuguses osakonnas viibida? Ei, ei ole.  Personali läbipõlemisele lisab kiirust veel autokraatlik juhtimine ning erinevate juhtivate asjapulkade ülimad pingutused, et nende alluvad ennast ikka võimalikult pisikesena tunneksid, nii fooliummütsikestes seemnekrõbistajatena. Miks? Mäletate küberneetika isa kuldset laust: väike alasüsteem kopeerib suurt süsteemi, kuid eriti karikeeritult.  Mõnusa  paugu saavad õed, kes on just kaasaegse meditsiini kõrgkooli lõpetanud ning kirjutanud  kümneid ja kümneid A4 lehekülgi referaate kaasaegse õendusabi üldprintsiipidest- õdede iseseisvus, otsustusvõime, meeskonnatöö.  EMO pakub ammendamatuid võimalusi meeskonnatööks umbes niiviisi:

Kaasaegne õendusabi Eesti moodi

Kaasaegne õendusabi Eesti moodi

See, mille vastu võideldi Euroopas aastal 1970, on olude sunnil ainumõeldav töösuhe Eestis 2014.   Aga, kuidas tegelikult  kogu seda õmblustest kärisevat EMO süsteemi kontrolli alla hoida?  Jõuga, ikka jõuga.  Peab ju jõuga vaigistama arutelu, et asi on jama. Lihtsalt, Eestis esmatasandi meditsiinil on üks põhiinstitutsioon puudu.

Ja ega  võimu ja jõu demonstratsioon ei piirdu vaid õdedega.  Eks rahulolematust töökoormusega näitavad arstid rohkemgi, hullem, kirjutavad sellest kah.  Vaikima sunnib neid rahulolematuid ainult autokraatne/ alandav/mõnitav organisatsioonikultuur.

Ülemarst teeb visiiti

Ülemarst teeb visiiti

On vaid üks emotsioon, millega saab viimaseni ülekoormatud EMO-t  töös hoida- hirmuga.  Ainult nii saab sundida meedikuid tegelema nii selle tööga, milleks neid tööle võeti ehk kriitilises seisundis haigetega, ja lisaks veel sadade inimestega, kes vajaksid pere- ehk üldarsti.  Ja kuidas tunneb ennast patsient, kes  tippajal EMO-sse satub?  Kas me saaksimegi eeldada, et ta lausa sulab sõbraliku tähelepanu käes? Tajub iga hetk, et ta on oodatud ja tähtis?  Kas pole irooniline? Inimene, kes ei ole just teadvuseta, tunneb ennast EMO-s  üldjuhul sandisti, väga sandisti.

Kas keegi aitaks??

Kas keegi aitaks??

Paraku ei suuda patsiendid mõista, et kogu selle lihamasina on ellu kutsunud sotsiaalpoliitiline fopaa, kus meditsiini kehast on eemaldatud selle süda:  perekeskus+üldarstlik valveteenus+ haigekassa kompenseeritud transport.

Selle asemel näevad inimesed närvilisi, pahuraid ning väsinud meedikuid ja oma fustratsiooni saab oheldamatult väljavalada nendesamade meedikute peale. Lisaks veel boonus, on ju olemas alati abivalmis ajakirjanikud, kes kuulavad, noogutavad peaga ja kirjutavad….

Palju on sellest abi? Järgmised meedikud astuvad Eesti meditsiini karussellilt maha. Kellel kergem hakkas? Meditsiini keha, millest on eemaldatud süda, on ju endiselt surnud ja paraku ka roiskub. Süda on aga eemaldatud poliitilise tahte poolt ja rahvas on sellele andnud kakskümmend aastat mandaadi.

Parandada?  Keeruline, meditsiin on ju 100% erastatud.  Tugevad kiirabiarstid, kellest oleks võinud saada valvavad üldarstid, on maailma laiali pillutatud.  See on siiski võimalik, aga mitte nende poolt, kes praegu võimul. Selleks, et meditsiini kehasse siirdada uus süda, on vaja kõige pealt roiskuma hakkaval kalal eemaldada pea.

 

Järgmisel korral räägime haigest e-tiigrist Eesti meditsiinis.

Järgmine teema: haige e-tiiger

Järgmine teema:
haige e-tiiger

Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus- I osa

Täna öösel kui torm mühisab ja puud kaarduvad, otsustasin  alustada ammu mõttes olnud artiklite seeriaga Eesti meditsiinist- tema hiilgusest ja viletsusest. Loodan, et nii mõnedki inimesed leiavad  mõtisklustes vastuseid neid piinavale küsimusele- miks?

Meditsiini tase on ülikõrge..

Pea 20 aastat iseseisvat Eestit.  Milline siis on see meie meditsiini tegelik seis? Teatavas mõttes on tulemused hiilgavad. Aparatuuri tase on märkimiväärne, operatsioonijärgse suremuse näitaja väga väike- võrdne Põhjamaa riikidega, jahmatav hulk pakutavaid kõrgtehnoloogilisi tervishoiuteenuseid. Ülimalt kõrgele kruvitud efektiivsus võimaldab pakkuda pea kõiki uusi ravitehnoloogiaid vaatamata sellele, et SKT-st meditsiinile ( just meditsiinile ja mitte sotsiaalhooldusele)  eraldatud raha on EL madalaim. Jah, meist vähem kulutab meditsiinile EL-s vaid Rumeenia. E-tervis, e-kiirabi, e- retsept jne … kestvad aplodismendid :).  Tegelikult ka, Eesti meditsiini tase on statistikas ülikõrge, aga….

aga…..

2/3 meedikutest töötab rohkem kui 40 tundi nädalas ja asjaosalised ise teavad üsnagi täpselt, et enamus õdedest, parameedikutest ning arstidest töötavad enam kui 80 tundi nädalas.

Keskmine arsti vanus Eesti Vabariigis on üle 50 aasta (TAI).

Praegu on meditsiinis puudu tuhatkond õde ja sadu arste.

Pea korra nädala avaldavad erinevad meediaväljaanded meditsiiniteenustega rahulolematute inimeste kirjutisi.

Meedikute rahulolu oma töötingimustega on madalseisus. Taas ja taas  saadavad Arstide Liidu eeskõnelejad tervishoiujuhtidele ja ajalehtedele hoiatusi, et meditsiinisüsteem on kokkukukkumas.

Ühtlase joana nirisevad meedikud tööle piiri taha ja nüüd mitte enam vaid noored vaid ka pensionieelikud ning .. üllatus, isegi meedikutest pensionärid.

Ajakirjandusest loetud artiklite põhjal tundub, et meditsiini hädades  on süüdi vaid rahaahned arstid, hoolimatud õed, ülbikutest harimatud hooldajad ja nahaalsed kiirabitöötajad. Viimasel ajal on meedikute sõimamisest saanud trendikaup, millega ajaleht tagab endale nii vajalikud klikid kui kommentaariumis saavad inimesed  valada välja oma hingesoppi kogunenud pettumuste taaga.  Tegelikult, kaval manööver, nõukogude süsteemi armastatuim propagandatrikk- kõik on üldiselt hästi, aga,seltsimehed, eksisteerib ükikuid puuduseid isikute tasemel. Katsumegi siis järgnevate kirjutistega analüüsida, kuivõrd on meditsiini probleemid genereeritud ultraliberaalset tervishoiupoliitikast ja rahva enda valikutest. Ei mingit irisemist ainult, plaanis on pakkuda ka mõtlemisainet, kuidas olukorda muuta.

Eesti meditsiinikorralduse poliitilised alused.

Eeldatavasti ei ole keegi meist niivõrd naiivne ja arvab, et  Eesti areng on mitme erakonna koostöö tulemus. Ei, nii meditsiin kui ka paljud teised valdkonnad on vaid ühe erakonna kujundatud- ultraliberaalselt. Milline on siis alusdokument?

RE erakonna sotsiaalpoliitika; 1995. ja 1999. aasta valimisprogrammis on sotsiaal- ja tervishoiupoliitikale pööratud vähe tähelepanu. Eeldus on, et heaolu ja sotsiaalse turvalisuse eest vastutab ennekõike üksikisik ja heaoluteenused on pigem turu, kui riigi kanda. 1995. aasta «Kodanike riigi» manifest, kus leitakse, et tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike turupõhine kaup: «Kui tervishoiuteenuste eest maksmine on ebahumaanne, miks siis toidu eest maksmine on humaanne? Arstiabi ei vaja iga inimene iga päev, söömata ta aga olla ei saa. Selle loogika järgi peaks ka toit ühiskonnas «tasuta» olema.».

Ja nii see saigi olema.

Järgnevatel aastatel erastati kogu meditsiin- SA-d, AS-is, OÜ-d, FIE-d. Mitte midagi ei jäänud riigi hallata. Tõsi küll, jäid mõnusad niidid, mis sidusid suurhaiglaid partei tagatubadega. Noh, need kõrgepalgalised nõukogud, kus tublid sportlased, näitlejad ja muud vahvad parteisõdurid istusid ja istuvad siiani kalli raha eest ja annavad nõu ( irw). Millist, see kujutlus jääb igaühe fantaasia hooleks.  Mida suurem haigla, seda enam otsesidemeid ja rahakraane. Nii avati Pandora laegas, riik kaotas kontrolli tervishoiu üle- turg otsustab.

Praegu on reaalsuseks olukord, kus kaks suurhaiglat otsustavad sisuliselt kogu tervishoiu üle. Määravad, millised maahaiglad kuuluvad kiirsuretamisele, millist taastusravi inimestel on lootust saada.  Verised mõjuvõimu ümberjagamissõjad, millest viimane kandis nime kiirabireform, aga sõjategevus jätkub ning ministeeriumil ei ole just palju sõnaõigust, kui siis valida pool ja kiita võitjaid. Kas polnud kõnekas kiirabireform, kus üks suurhaigla otsustas arstid kiirabisse jätta ning teine haigla mitte ja ministeeriumil jäi võimalus vaid kõrvalt kaagutada. Tõeline turumehhanism.

Turumehhanism tegelikkusesse.

Turumehhanism tegelikkusesse.

Ehk suurhaiglad seisavadki inimeste tervise eest?

Jama, suurhaiglad nagu kõik äriettevõtted tahavad teenida kasumit! Paraku, kõik tervishoiuteenused ei ole kaugeltki kasumlikud. Mõlema suurhaigla finantsjuhtide märjaks unistuseks on päev kui EMO uksest kärutatakse sisse kümneid 30 aastaseid mehi suurte südameinfarktidega, raskeid traumaohvreid, kalleid operatsioone vajavaid ägedas seisundis inimesi. Mida rohkem kalleid uuringuid,  keerulisemaid operatsioone ja protseduure, seda suurem on kasum. Ka eriarstide vastuvõtud kujutavad endast kuldmune munevaid kanakesi, kallid uuringud, plaanilined töö ja raha tuleb. Mõnusad sidemed partei tagatubadega loovad võimalusi omandada üha kallimaid diagnostikaseadmeid ning võidurelvastumine jätkub isegi kahe suurhaigla vahel, rääkimata siis konkurentsis kindlalt alla jäävad Tallinna haiglad.

Kanad, mis munevad kuldmune.

Kanad, mis munevad kuldmune.

Paraku, reaalsus on teine. Ühe ägedas seisundis ja haigla jaoks kasumliku haige kohta vajub EMO uksest sisse haigete vool, kes on rahalises mõttes rohkem kui ebasoovitavad- kroonilisi tõbesid põdevad ja pikka ravi vajavad haiged, kellele ei ole põhjust teha ühtegi kallihinnalist uuringut. Hullem veel, kui neid kohe EMO-st koju ei saa saata ja tulebki haiglasse panna, siis kümne päeva pärast saab selline humaansus karistada, sest  haigekassa rahastab ravijuhtu juba olulselt vähem ning mida kauem haige voodikohta ” kinni hoiab”, seda karmim on haiglale rahaline karistus.

Teine nn prügikala, mis EMO osakondi ummistab, on erinevad tegelikult esmatasandi meditsiinile kuuluvad ravijuhud- haigestumised, pisitraumad ehk perearsti klientuur. Miks see kontingent EMO-sse pöördub, vaatleme järgmisel korral.

Seega, suurhaiglate ärihuvid sunnivad neid võitlema iga kasumliku haige pärast ning seega jõuga väikehaiglaid hääbumisele sundima.  Liitumissoovi taga ei ole muud kui vaid majanduslikud kaalutlused -just business! Kas see on rahva huvides? Kui tekib ootamatu kriitiliselt äge terviseprobleem, olete “sobivas eas”, piisavalt lähedal suurhaiglale, siis kahtlemata on see teie huvides.  Jah, aga kui olete eakas, krooniliste valude, haavanditega kimpus, siis avaldub teile turumehhanismidele rajatud meditsiini pale kogu tema “ilus”. Paraku, need õnnetud, keda taas ja taas haiglate ustest välja juhatatakse, kiruvad oma õnnetut saatust mõnele osavõtlikule ajakirjanikule, kes produtseerib loo teemal kuidas õnnetu abivajaja hoolimatute meedikute poolt välja visati.

Kas sobib või ei?

Kas sobib või ei?

Tuld meedikute pihta, aga tegelikult see süsteem on komponeeritud 1995 aastal. ” Tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike turupõhine kaup.”. Eelkõige aga meenutame, et selle sotsiaalpoliitika rakendamiseks oli tarvis rahva mandaati ja 20 aastat on seda valimiskastide juures  taas ja taas kinnitatud.

Seega, eile ja täna määrab meditsiinipoliitika kaks suurhaiglat,kelle vahel toimub pidev konkurents ning ärapanemine.  See olukord on kaks aastakümmet leidnud heakskiitu ja tunnustust valijate poolt.

Järgmisel korral vaatame, mis peaks olema tervishoiu prioriteet.