Eesti meditsiini hiilgus ja viletsus- I osa

Täna öösel kui torm mühisab ja puud kaarduvad, otsustasin  alustada ammu mõttes olnud artiklite seeriaga Eesti meditsiinist- tema hiilgusest ja viletsusest. Loodan, et nii mõnedki inimesed leiavad  mõtisklustes vastuseid neid piinavale küsimusele- miks?

Meditsiini tase on ülikõrge..

Pea 20 aastat iseseisvat Eestit.  Milline siis on see meie meditsiini tegelik seis? Teatavas mõttes on tulemused hiilgavad. Aparatuuri tase on märkimiväärne, operatsioonijärgse suremuse näitaja väga väike- võrdne Põhjamaa riikidega, jahmatav hulk pakutavaid kõrgtehnoloogilisi tervishoiuteenuseid. Ülimalt kõrgele kruvitud efektiivsus võimaldab pakkuda pea kõiki uusi ravitehnoloogiaid vaatamata sellele, et SKT-st meditsiinile ( just meditsiinile ja mitte sotsiaalhooldusele)  eraldatud raha on EL madalaim. Jah, meist vähem kulutab meditsiinile EL-s vaid Rumeenia. E-tervis, e-kiirabi, e- retsept jne … kestvad aplodismendid :).  Tegelikult ka, Eesti meditsiini tase on statistikas ülikõrge, aga….

aga…..

2/3 meedikutest töötab rohkem kui 40 tundi nädalas ja asjaosalised ise teavad üsnagi täpselt, et enamus õdedest, parameedikutest ning arstidest töötavad enam kui 80 tundi nädalas.

Keskmine arsti vanus Eesti Vabariigis on üle 50 aasta (TAI).

Praegu on meditsiinis puudu tuhatkond õde ja sadu arste.

Pea korra nädala avaldavad erinevad meediaväljaanded meditsiiniteenustega rahulolematute inimeste kirjutisi.

Meedikute rahulolu oma töötingimustega on madalseisus. Taas ja taas  saadavad Arstide Liidu eeskõnelejad tervishoiujuhtidele ja ajalehtedele hoiatusi, et meditsiinisüsteem on kokkukukkumas.

Ühtlase joana nirisevad meedikud tööle piiri taha ja nüüd mitte enam vaid noored vaid ka pensionieelikud ning .. üllatus, isegi meedikutest pensionärid.

Ajakirjandusest loetud artiklite põhjal tundub, et meditsiini hädades  on süüdi vaid rahaahned arstid, hoolimatud õed, ülbikutest harimatud hooldajad ja nahaalsed kiirabitöötajad. Viimasel ajal on meedikute sõimamisest saanud trendikaup, millega ajaleht tagab endale nii vajalikud klikid kui kommentaariumis saavad inimesed  valada välja oma hingesoppi kogunenud pettumuste taaga.  Tegelikult, kaval manööver, nõukogude süsteemi armastatuim propagandatrikk- kõik on üldiselt hästi, aga,seltsimehed, eksisteerib ükikuid puuduseid isikute tasemel. Katsumegi siis järgnevate kirjutistega analüüsida, kuivõrd on meditsiini probleemid genereeritud ultraliberaalset tervishoiupoliitikast ja rahva enda valikutest. Ei mingit irisemist ainult, plaanis on pakkuda ka mõtlemisainet, kuidas olukorda muuta.

Eesti meditsiinikorralduse poliitilised alused.

Eeldatavasti ei ole keegi meist niivõrd naiivne ja arvab, et  Eesti areng on mitme erakonna koostöö tulemus. Ei, nii meditsiin kui ka paljud teised valdkonnad on vaid ühe erakonna kujundatud- ultraliberaalselt. Milline on siis alusdokument?

RE erakonna sotsiaalpoliitika; 1995. ja 1999. aasta valimisprogrammis on sotsiaal- ja tervishoiupoliitikale pööratud vähe tähelepanu. Eeldus on, et heaolu ja sotsiaalse turvalisuse eest vastutab ennekõike üksikisik ja heaoluteenused on pigem turu, kui riigi kanda. 1995. aasta «Kodanike riigi» manifest, kus leitakse, et tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike turupõhine kaup: «Kui tervishoiuteenuste eest maksmine on ebahumaanne, miks siis toidu eest maksmine on humaanne? Arstiabi ei vaja iga inimene iga päev, söömata ta aga olla ei saa. Selle loogika järgi peaks ka toit ühiskonnas «tasuta» olema.».

Ja nii see saigi olema.

Järgnevatel aastatel erastati kogu meditsiin- SA-d, AS-is, OÜ-d, FIE-d. Mitte midagi ei jäänud riigi hallata. Tõsi küll, jäid mõnusad niidid, mis sidusid suurhaiglaid partei tagatubadega. Noh, need kõrgepalgalised nõukogud, kus tublid sportlased, näitlejad ja muud vahvad parteisõdurid istusid ja istuvad siiani kalli raha eest ja annavad nõu ( irw). Millist, see kujutlus jääb igaühe fantaasia hooleks.  Mida suurem haigla, seda enam otsesidemeid ja rahakraane. Nii avati Pandora laegas, riik kaotas kontrolli tervishoiu üle- turg otsustab.

Praegu on reaalsuseks olukord, kus kaks suurhaiglat otsustavad sisuliselt kogu tervishoiu üle. Määravad, millised maahaiglad kuuluvad kiirsuretamisele, millist taastusravi inimestel on lootust saada.  Verised mõjuvõimu ümberjagamissõjad, millest viimane kandis nime kiirabireform, aga sõjategevus jätkub ning ministeeriumil ei ole just palju sõnaõigust, kui siis valida pool ja kiita võitjaid. Kas polnud kõnekas kiirabireform, kus üks suurhaigla otsustas arstid kiirabisse jätta ning teine haigla mitte ja ministeeriumil jäi võimalus vaid kõrvalt kaagutada. Tõeline turumehhanism.

Turumehhanism tegelikkusesse.

Turumehhanism tegelikkusesse.

Ehk suurhaiglad seisavadki inimeste tervise eest?

Jama, suurhaiglad nagu kõik äriettevõtted tahavad teenida kasumit! Paraku, kõik tervishoiuteenused ei ole kaugeltki kasumlikud. Mõlema suurhaigla finantsjuhtide märjaks unistuseks on päev kui EMO uksest kärutatakse sisse kümneid 30 aastaseid mehi suurte südameinfarktidega, raskeid traumaohvreid, kalleid operatsioone vajavaid ägedas seisundis inimesi. Mida rohkem kalleid uuringuid,  keerulisemaid operatsioone ja protseduure, seda suurem on kasum. Ka eriarstide vastuvõtud kujutavad endast kuldmune munevaid kanakesi, kallid uuringud, plaanilined töö ja raha tuleb. Mõnusad sidemed partei tagatubadega loovad võimalusi omandada üha kallimaid diagnostikaseadmeid ning võidurelvastumine jätkub isegi kahe suurhaigla vahel, rääkimata siis konkurentsis kindlalt alla jäävad Tallinna haiglad.

Kanad, mis munevad kuldmune.

Kanad, mis munevad kuldmune.

Paraku, reaalsus on teine. Ühe ägedas seisundis ja haigla jaoks kasumliku haige kohta vajub EMO uksest sisse haigete vool, kes on rahalises mõttes rohkem kui ebasoovitavad- kroonilisi tõbesid põdevad ja pikka ravi vajavad haiged, kellele ei ole põhjust teha ühtegi kallihinnalist uuringut. Hullem veel, kui neid kohe EMO-st koju ei saa saata ja tulebki haiglasse panna, siis kümne päeva pärast saab selline humaansus karistada, sest  haigekassa rahastab ravijuhtu juba olulselt vähem ning mida kauem haige voodikohta ” kinni hoiab”, seda karmim on haiglale rahaline karistus.

Teine nn prügikala, mis EMO osakondi ummistab, on erinevad tegelikult esmatasandi meditsiinile kuuluvad ravijuhud- haigestumised, pisitraumad ehk perearsti klientuur. Miks see kontingent EMO-sse pöördub, vaatleme järgmisel korral.

Seega, suurhaiglate ärihuvid sunnivad neid võitlema iga kasumliku haige pärast ning seega jõuga väikehaiglaid hääbumisele sundima.  Liitumissoovi taga ei ole muud kui vaid majanduslikud kaalutlused -just business! Kas see on rahva huvides? Kui tekib ootamatu kriitiliselt äge terviseprobleem, olete “sobivas eas”, piisavalt lähedal suurhaiglale, siis kahtlemata on see teie huvides.  Jah, aga kui olete eakas, krooniliste valude, haavanditega kimpus, siis avaldub teile turumehhanismidele rajatud meditsiini pale kogu tema “ilus”. Paraku, need õnnetud, keda taas ja taas haiglate ustest välja juhatatakse, kiruvad oma õnnetut saatust mõnele osavõtlikule ajakirjanikule, kes produtseerib loo teemal kuidas õnnetu abivajaja hoolimatute meedikute poolt välja visati.

Kas sobib või ei?

Kas sobib või ei?

Tuld meedikute pihta, aga tegelikult see süsteem on komponeeritud 1995 aastal. ” Tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike turupõhine kaup.”. Eelkõige aga meenutame, et selle sotsiaalpoliitika rakendamiseks oli tarvis rahva mandaati ja 20 aastat on seda valimiskastide juures  taas ja taas kinnitatud.

Seega, eile ja täna määrab meditsiinipoliitika kaks suurhaiglat,kelle vahel toimub pidev konkurents ning ärapanemine.  See olukord on kaks aastakümmet leidnud heakskiitu ja tunnustust valijate poolt.

Järgmisel korral vaatame, mis peaks olema tervishoiu prioriteet.

 

Teerullistrateegia e veel kord töövõimereformist.

Täna on eriline pühapäev. Teatav osa meie inimestest teavad, et see on päev, kus mälestatakse neid, keda enam ei ole. Astutakse  mööda rohtunud jäljerida ja meenutatakse Eestimaa inimeste aja lugu, olemise lugu. Paraku kisub see meenutus kurvaks. Nii ei kirjuta minagi oma mõtisklust mitte  Harjumaa pimedas öös vaid Kouvola lumiste mändide vahel, saatjaks natuke kurbust ja kodumaaigatsus.

Miks peab ometigi taas tõdema, et meie poliitaristokraatia pressis läbi seaduse, mille vastu protesteerisid nii puudega inimesed kui ka meedikud, sotsiaaltöötajad, omastehooldajad ja paljud teised südametunnistusega inimesed. Jah, head sõbrad, puudeinimesed! Ei ole teie mitte see vikerkaarevärviline vähemus, kelle huvide eest meie  bojaarid kriitikavabalt seisaksid. Ennast kiitvad artiklid kobrutavad meediaväljaannetes ning neile, kes tegelikult kaelast saati teemaga kursis, valatakse kaela vaid demagoogiat. Puudega inimeste arvamusest ülesõitmist illustreeris kõige täpsemalt pilt kui ratastoolis inimene rääkis riigikogus – tühjadele pinkidele. Nad ei pidanud vajalikuks isegi teeselda, et inimeste saatus neile kübejagu korda läheb.

Hüüdja hääl kõrbes

Hüüdja hääl kõrbes

Siin kaugel on aega vaadelda, võrrelda  ja mõtiskleda. Tegelikult on meie peregi aastaid tegelenud puudega inimestega, sest hooldasin üle kümne aasta oma kodus  meile  veresidemete poolest võõrast inimest, kellega oma pere ei jaksanud tegeleda. Kui Eesti riik kiirbiarstid mittevajalikuks kuulutas ja ma kodumaalt lahkuma olin sunnitud, sattus vanaproua hooldekodusse, kus ta kuu aja pärast suri. Taas lõppes üks jäljerida….

Aga pöördume nüüd siis töövõimetusreformi juurde.  Loe edas- või tagurpidi ja ikka kumab läbi peamine- Euroopalt on saada priskeid miljoneid ja need on vaja tuulde loopida nii, et kõik euroametnikud sügaksid ennast vaimustusest, kuidas kogu raha on hajunud korrakohaselt. Aga  palju saavad reaalselt puudega inimesed nendest miljonitest kasu?  Eks küünemusta jagu ikka, aga rohkem vaevalt küll.

Algne töövõimereform ei kannatanud üldse kriitikat, aga nüüd pidavat asi olema ikka nii-nii hea, et kohe lausa lust. Kahtlen sellest.

Kits kärneriks.

Kui IRL valitsuspartnerina üle parda visati, siis hakkas tööjõureformiga tegeleva ministeeriumi tööd juhtima mees, kellele mõisted- samastumisvõime, empaatia ja abistamine on  räigelt väärtuskonflikti põhjustav. Ülo Vooglaid kirjutas hiljuti arvamusloo, kus ta soovitas vaadata tulevaste rahvaasemike isiklikke väärtusi, norme ja nn vooruseid- tegelikult parim soovitus üle pika aja. Ei, saadikud ei ole, ega saagi iial olema pahedeta olendid teisest maailmast. Inimene jääb inimeseks ning vaevalt leiaksime palju inimesi, kelle kapinurgas ei kogu tolmu paar minevikust pärit luukeret. Pühakutega meil tegemist ei ole ega saa kunagi ka olema, aga riigikogu viljakates tingimustes tuuakse inimesest välja see halvim pool. Pikalt on neid udusulepadja tingimusi ju kogutud-  kontrolli, tagasikutsumise võimaluse puudumine, soodustused, erisoodustused, eriti soodsad soodustused. Rahvale on vaja  nn keelt kõrva ajada vaid  korra nelja aasta jooksul ning siis pööbel unustatakse. Aga ka see pole põhiline- inimene, kellel puuduvad isiklikus väärtussüsteemis sellised eetilised kategooriad nagu  abistamine, empaatia ja samasumisvõime, ei soovi kunagi nõrgemaid reaalselt aidata. Väärtuskonflikt on paraku  sotsiaalpsühholoogide uuringute põhjal tunnistatud ületamatuks e vanasti üteldi: küürakat parandab vaid haud.

Kits kärneriks

Kits kärneriks

 

Kui REF ja IRL koalitsioon esimese veriooni sellest õnnetust seadusest pastakast välja imesid oli  pahameeletorm  suur. Uus  luud pidi siis paremini pühkima, asuti asja parandama.  Kui nägin, kes selle uue ministeeriumi etteotsa sokutati, oli  vähemalt minul selgus käes, et kits on kärneriks palgatud.  Antud härra eetiline paradigma  avaldus meie ühingule mõned aastad tagasi kui ta veel üht linnakest juhtis.  Nimelt oli meil tulemas samas linnas pisike koolitus ja paar päeva enne selle toimumist algas klaperjaht. Poliitaadlil oli vaja kiiresti saada……. kas koolitust? Vale vastus. Tal oli vaja osta koolituse läbimise tunnistus ilma õppimata.  Eks selliseid soove on meile ennegi esitatud ja üpriski kõrgel tasemel, aga antud juhul oli tegemist eriti järjekindla inimesega, mis kahtlemata teeb talle au 🙂 , sest koolituse paberi müümise korraldamiseks oli ta mobiliseerinud oma linnavalitsuse aparaadi töötajad. Nii nad siis helistasid, silmad häbi täis ning nõudsid. Paraku, meie esmaabi õpetava ühingu üks põhiväärtus on, et me müüme teadmisi ja mitte kunagi tunnistusi. Seda oleme 100% ka täitnud oma kahekümneaastase ajaloo jooksul. Nii ei tulnud midagi välja sõltumata meeleheitel ametnike telefonikõnedest.  Ma lihtsalt tõdesin, et kui härral on majanduslikud raskused, siis oleme nõus tasuta koolitama, aga tunnistusi me ei müü.  Kättemaks oli ettearvatavalt kiire, sest rohkem meid sellesse linna koolitama ei ole kutsutud.  Ja nüüd siis seisis sama aristokraat ministeeriumi ees, mis nagu peaks hoolima, mõistma, aitama puudega inimesi.  Inimene, kelle peres kasvavad pisikesed lapsed ning kelle pereliige oli  suundumas lastega tööle, soovis osta esmaabitunnistust ning nüüd on võimeline samastuma omastehooldajate  või puudega inimestega. Hei, neurokirurgid! Kas keegi on teostanud antud patsiendil lobotoomia? No muul viisil inimese eetiline paradigma lihtsalt muudetav ei ole.

Elagu ametnikud!!!

Ja nüüd laseme miljonid veerema. Puudega inimestega, nende töövõime hindamise, teenuste ja ekspertiisidega, hakkab tegelema töötukassa.  No tehke mulle selgeks ometigi, miks??? Inimesed, kellel puudub absoluutselt igasugune ettevalmistus. Meditsiiniline, sotsiaaltöö taust. Kes, nagu on selgunud, isegi kardavad puudega inimesi.

Veoautoga ametnikele, näpuotsaga puudega inimestele.

Veoautoga ametnikele, näpuotsaga puudega inimestele.

Loomulikult saab neid koolitada ja koolitada ning veel kord koolitada. Ülemusi ei saa aga koolitada Eestimaa  porises ja vihmases kliimas. Õige koolitus saab ikka toimuda Kanaari saartel, Mallorkal. Madagaskarile ehk ei ole soovitav minna,seal möllab hetkel katk, kaasaarvatud kopsukatk ja surnud on sadu inimesi. Kirpudel, va lontrustel, puudub aga õige liberaalne maailmavaade ja neil on üsna ükskõik, kelle verd imeda ja nii katku nakatada.  Nii, ja ports euroraha ongi kindlalt vasakule nihutatud.  Selleks, et keegi ei uriseks, et iriseb siin üks vingats, aga lahendusi ei paku, siis, palun. Meil on kompetentsed komisjonid juba olemas. Rehabilitatsiooni meeskonnad,  olemas igas maakonnas. Koosnevad meedikutest, sotsiaaltöötajatest, taastusravi spetsialistidest, tegevusterapeutidest- kompetentsed toimivad meeskonnad. No lisame sinna juurde veel töötukassa esindaja ja ilma suure raha kuluta oleks kompetentne ja toimiv komisjon olemas.

Teenused, teenused

Teenused, teenused

Teenused, teenused.

Kujutage hetkeks ette, milliseid teenuseid hakkab määrama puudega inimesele töötukassa ametnik, kes näeb esimest korda lähedalt ratastooliga inimest, avastab tema pükstest uriinikoti ning ümber tagumiku mähkmed. Aga seda euroraha tuleb ikka kulutada kiiresti ja palju, sest Brüsseli bürokraadid kontrollivad.  See saab olema  grotesk, mille läbiviimiseks kulutatakse miljoneid. Rehabilitatsioonimeeskondadel on see pädevus olemas, mida puudega inimesed vajavad, aga mingil põhjusel  nemad partneriteks ei sobinud. Tegelikult- teame küll, miks. Töötukassa on ju riigi rahakott ja sellega saab teha seitse imelist trikki, eelarveaukusid lappida, jätkub ka kaunite klantspiltide vorpimiseks lendavad lennukid taustal.

Töökoht avalikus sektoris.

Kogu selles suures reformimöllus jääb totaalselt arusaamatuks, millega ikka motiveeritakse töökohti puudega inimest tööle võtma. Eeskuju andmine?  Kui vähekenegi lähtuda kainest mõtlemisest, siis on selge, et piitsaga sundida kedagi ei saa. Avalik sektor kui eeskuju näitaja. Ma tahaksin uskuda, et avalik sektor ehitab töökohas oma kulu ja kirjadega kaldteed treppidele, ehitab ümber kontoriruumid ehk võtab maha lävepakud, ehitab ümber WC-d jne, jne.  Kas töövõimereformis on sellisteks kuludeks ettenähtud sentigi raha? Ei ole, loomulikult. Kas töökoht saab teatavaid soodustusi kui puudega inimese tööle võtab?  Kus see raha on?  Kulus ametnike koolitamiseks?

Euroraha labidaga

Euroraha labidaga

Töökoht peab investeerima näiteks pimedate arvutiprogrammi.  Kes selle kinni maksab? Inimene teeb kodus tööd ja vajab arvutit. Asutus maksab kinni täie rauaga, kuigi saaks palgata poole väiksema kulu eest terve inimese.  Milline raudkindel veendumus meie avaliku sektori omakasupüüdmatusest. Siis peaksid nii ministrid kui riigikogu üldse tööd tegema vabatahtlikena ja tasuta. Kust need tuhanded töökohad siis tulevad??

50% töövõimeline, tööle!!

Nii, on meil siis tubli puudega inimene, teenused kah käes ning 50% töövõimet. Istub oma kodus ning talle tuleb töötukassast kiri. Palun minge sinna ja sinna tööle. Kui veab, siis ehk vaid 10 km kaugusele, aga enam kui tõenäoliselt kahekümne või enama  kilomeetri kaugusele.  Autot inimesel ei ole.  Elab ta kah II korrusel ning sinna viib tüüpiline taevatrepp, kust laskuda saab vaid tagumiku peal ja kes selle ratastooli nüüd alla toob?  Mis nüüd saab?  Loogiline oleks kui Eestis käivituks samasugune KELA taksode süsteem nagu Soomes ja selleks tasuks Euroopast raha küsida küll. Meie töövõimereformi seadus nii kaugele ei ole üldse mõtelnud. Siin saavad tugiteenused otsa ja suure osa puudega inimeste unistused tööle minna kah. Ja ärgem puhugem omavalitsuste invataksodest. Seda hinda, mida küsitakse, ei jaksa maksta ka täiskoormusega töötav terve inimene. Puudega inimene võib vajada kodus töötamiseks arvutit, ehk kalleid programmegi.  Järsku vajab ta ka abilist?  Selleks raha enam ei jätku.

Kuhu jätkub raha küll ja veel?

Aga palun, pappi ja priskelt jagub selleks, et puude asemel hinnata töövõimet. Loogiliselt võttes ei saa erilist vahet olla.  Kui 50% puuet siis 50% säilunud töövõimet. Aga tundub et ei. Vaja on ametnikearmeed töötukassas, kes siis puude põhjuseid, haigust tundmata, hakkavad arvutama töövõimet. Kalli hinnaga kaasama eksperte ja kutsuma voodihaigeid töötukassasse ennast näitama. Muuseas, ka voodihaiged on võimelised tegema tööd, eriti raamatupidamist, arvutigraafikat, koostama tabeled jne, jne. Nende aju võib olla oluliselt tervem kui töövõimereformi väljatöötanud ametnike oma.  Kas pole vahva kuidas need voodihaiged siis töötukassa uksele vuravad. Kui rehabilitasioonimeeskonnad saavad ka väljasõiduhindamisi teha, siis töötukassa ametnikud vaevalt.  Kogu see trall on märkimisväärne tuule tallamine, sest loogiline oleks alustada nendest puudega inimestest, kes tahavad tööle minna ja neid on tuhandeid.  Kontakti loomine on kerge. Andmebaas on olemas, piisab vaid teavituskirjast ja inimesed helistaksid ise.

Aga nad ei kuule kedagi

Aga nad ei kuule kedagi

Aga nad ei kuule. Vaevalt kuuleb president Eesti  inimesi, sest ta seisab teistsorti vähemuse huvide eest ning peab kodumaaks üht palju suuremat riiki.  Kahju, et miljonid Euroopa raha voolab katkematu vooluna ametkonna ja poliitilise eliidi taskutesse.  Ühte ma tahaksin teile lubada, head paljukannatanud puudega inimesed ning nende hooldajad ja omaksed. Juhul kui ma peaksin riigikokku sattuma ( ja, ja, ma tean, et see on ebatõenäoline, sest ma olen parlamendierakondade välise erakonna kandidaat), siis peavad teie esindajad oma muredest rääkima riigikogu saalis, kus laudade taga istuvad reaalselt saadikud. Teie valu on ka minu valu.  Kaastunne.

 

Hei “mugavuspagulased” kõikides maades!

Jah, Teie, kes te päev päeva kõrval teete kohusetundlikult tööd võõral maal. Ei mitte selleks et saada miljonäriks vaid lihtsalt inimlikult ja kokkuhoidlikult toime tulla.  Anda oma lastele veidigi avaramad võimalused arenemiseks, õppimiseks. Tagada perele katus pea kohal, vanematele inimväärsem vanaduspõlv. Mitte kedagi ei ole huvitanud teie  piinav koduigatsus, patja valatud pisarad, kibe lootusetus, üksindus.

Paljud meist ei ole lahkunud uudishimust, selleks on olnud teised põhjused. Nädal tagasi jahmatas mind taas saatusekaaslase kibe pihtimus, et Eestimaal tööl käies tuli inimestel koju hääletada, sest muud võimalust ei olnud. Me  oleme pidanud lahkuma, sest meie tööd ei vajatud enam, paljud oleksid kaotanud oma kodud. Minagi tean täpselt, et 3-4 kuud töötust tähendab juba tekkivat üürivõlga, aga paljudel on see võimalus juba kuu või kahe kaugusel. Enmus meist on kurvalt tõdenud, et pingutustest, haridusest, tublidusest ja eneseohverdusest jääb Eestimaal väheks.

Üksi võõral maal

Üksi võõral maal

Me oleme suutnud võõral maal taas jalule tõusta. Vaid need, kes on kõik ise üle elanud, teavad kui raske see oli.  Meie töövõime, kangekaelne pürgimine ja õppimine on ennast viimaks ära tasunud. Läbi meie kannatuste on Eestimaal renoveeritud nii mõnigi maakodu, lapsed võivad lubada luksust käia huvialaringides, teatris, kinos, ekskursioonidel. Meie vanad emad ja isad saavad pensionile lisa. Jah, meie seas on erinevaid inimesi, ka neid kelle palgaraha läheb põhiliselt kodumaal viinakaupmeeste kätte, on südametuid või ka lihtsalt loobunuid, kes sooviks unustada kõiki ja kõike, mis kodumaaga seotud.  Me kõik oleme inimesed oma valikutega- õigete või valedega, see ei ole minu arutleda.

Täna ma räägin nendega, kes lõikasid võõrale maale minnes tüki oma südamest ja jätsid Eestimaa paesele rannale.  Meile on järele sülitatud poliitilise eliidi poolt ” mugavus- ja lodevuspagulased”. Ka praegu antakse mõista, ei mitte sõnades vaid tegudes, et meid keegi enam tagasi ei oota. Meie raha aga küll.

Kus on meie kodu?

Kus on meie kodu?

Oo, jah! Meie poolt teenitud raha on kodumaal vaja. Taevas teab, mitu( kümmend)  protsenti Eestimaa  käibest moodustab meie üksinduse ja koduigatsuse hinnaga teenitud raha. Vaevalt keegi ausalt kokku arvama hakkaks, pidevalt kasvav rahavoog. Kui palju meid siis oma, kes leiba võõrsil teenivad? Tänavu selgus, et lasteaias ei saa enam isadepäeva pidada, sest enamusel lastel töötasid isad võõrsil ja 22% õpilastel klassis töötab üks või kaks vanemat välismaal. Seni kuni raha laekub Eesti majanduse toetuseks, meid talutakse- kuni eemal oleme. Aga kas soovitakse, et me tagasi tuleme?  Nalja teete? Inimesed, kes on näinud teistsuguseid töösuhteid, sotsiaalseid garantiisid, suhtumist? EI! EI! Ja veel kord EI!  Lodevuspagulasteks nimetamine ei olnud juhuslik. Me oleme vastikud ja nakkavad nagu Ebola viirus. meid tuleb hoida võimalikult kaugele, et  ei nakataks orjameelseid,kes on nõus 370 euro eest ennast surnuks töötama.  Mitte ilma asjata ei pistnud Stalin Euroopast naasnud tublid sõjamehed kiiresti Siberi laagritesse. Need inimesed olid näinud kapitalistliku lääne ( sõjaaegset) tegelikkust ja olid ohuks nõukogude inimese maailmapildile.

Tagasi ärge tulge!

Tagasi ärge tulge!

Meile on juba asendus leitud. Ida ja lõuna poolt on võimalik sisse tuua piiramatult inimesi, kes lepivad veel mitmed aastad 370 eur orjapalgaga- ukrainlased, valgevenelased, venelased, moldaavlased jne. Valik on suur ja tööpõld on lai. Kas need kahtlemata tublid ja töökad inimesed muudavad Eesti rikkamaks? Vaesus ei ole kedagi rikkamaks teinud,  see vaid laiendab oma anakonda haaret järgmiste ohvrite kaela ümber.

Meil lubatakse lahkelt võtta kord nelja aasta tagant sõna Eestimaa tuleviku osas, kuid vaid valimistel ja igati korra kohaselt truualamlikult arvutiklahve vajutades.  Aga mis siis  kui see silmitu ja tummaks sunnitud sadatuhat inimest tahaksid muuta Eestimaad elamisväärsemaks? Tahaksid ise otsustada?  Nädal tagasi lõime me EKRE osakonna välismaal inimestele, kes tahaksid mitte hääletada vaid midagi muuta. Oi, milline viha pritsimine lahti läks!

Teid ei oota enam keegi tagasi… Soomes ei ole teil õigust midagi kamandada…. Eestimaa erakonna  filiaali asutamine välismaal on ebaseaduslik…. Läksite, mida te enam mölisete….

Me ei loobu, ega ju?

Me ei loobu, ega ju?

Miks EKRE pöördus välismaal elavate kaasmaalaste poole? Kas selleks et liikmeid värvata? Ei mitte selleks. EKRE otsib inimesi, kes tahaksid Eestimaa peremaks teha.

Head sõbrad!
Taastatud iseseisev Eesti Vabariik on kestnud praeguseks 22 aastat. Ca 10-15 % elanikkonnast on meie riigiga ülimalt rahul, Ettevõtlikud, eriliselt võimekad, andekad inimesed või nomenklatuursed kodanikud. Tõsi, nende huvisid on esindatud ja hästi esindatud. Paraku, ettevõtlikkus on anne ja suurelt osalt kaasasündinud nagu lauluhääl või erilised füüsilised võimed ja selle andega sünnib vaid kümmekond protsenti inimestest. Loomulikult võib ettevõtlikkust õppida, aga tulemused kesised.
Umbkaudu 10-15 % inimestest tulevad meie ühiskonnas enamvähem toime ja ei soovigi erilisi muutusi, kuid pea pooled meie kodanikest virelevad toimetuleku piiril, kuigi töötavad ausalt päev päeva kõrval lootuseta vähegi inimväärsele elule. Kes on need inimesed, kelle jaoks siiani “kartulikoorte söömine” on igapäevane kurb reaalsus? On nad süüdi? On nad harimatud? Ei ja veel kord ei. Kultuuritöötajad, raamatukoguhoidjad, lasteaiaõpetajad, meditsiiniõed, haige hooldajad, sotsiaaltöötajad jne, jne – eriharidust, ka kõrgharidust nõudvad elukutsed. Müüjad, teenindajad, lihtsamate tööde tegijad-kõik ühiskonna toimimiseks hädavajalikud elukutsed. Kes on neid märganud?

Aastakümneid kestev sügis, Kui paljudele?

Aastakümneid kestev sügis, Kui paljudele?

Kes poliitilistest erakondadest on seisnud nende inimeste eest? Seisnud tegude ja mitte sõnadega? Keda võimuerakondade parteisõduritest on huvitanud nende inimeste pürgimused, toimetulek? Kes on samastumisvõimet kasutades proovinud kuu või kaks elada miinimumpalgast- 270 EUR, toita 1-2 last, maksta üüri, elektriarveid, võimaldada lapsele huvialategevust? Ei ole proovinud, üteldakse. Kuidas ei ole poliitiku asi? Poliitiku asi on olla rahva teener, tegelikult ja mitte sõnades.

Valimiste eel pritsivad nii mitmedki erakonnad kauneid lubadusi, kuidas inimeste elujärge parandada  või ehk pigem oma reitingut tõsta. Kas mõnedki nendest võiks tegelikult inimesi aidata. Kahtlen nii mõneski lubaduses. IRL-i lubadus on paljulubav nagu tasuta kõrgharidus, aga tegelikult on ilmne, et asi läheb nagu kodukulude ja kõrgharidusega. Lihtsalt, kui miinimumpalgalt kaotada tulumaks, siis kaotavad inimesed toetused, mida kindlalt ei korrigeerita ja tulemus on nagu kõrgharidusega ehk matemaatiline tehe +1 -1= 0. Sotside valimisreklaam on utopistlik rikkuse saavutamine vaesuse ümberjagamisel.  Aga kuidas siis? Seda ei otsusta paar, kolm inimest partei tagatoas. EKRE ei tarvitse omada piisavalt teadmisi,mis aitaks Eestimaal inimeste paremaks muuta, põhimõtted on loomulikult olemas.  Eestimaa inimestel on palju teadmisi. Meil on määratu kompetents- sadu tippteadlasi  laiali maailma ülikoolides, need keda kodumaal ei vajatud, südametunnistusega ärimehi, kes on mõistnud, et edasi vanaviisi enam ei saa. Nutikaid mõtlejaid ja ideede generaatoreid. See kompetents tuleb kokku koguda, süstematiseerida, analüüsida ja kui valijad seda soovivad, siis ellu rakendada.

Kõigi teadmised on tähtsad

Kõigi teadmised on tähtsad

.Me ei vaja lahmivat irooniat, küll aga kaasamõtlemist ja konstruktiivset arutelu.

Kallis sõber! Tule mõtlema! Oodatud on kõik inimesed, kellele on kallis meie Eestimaa saatus. Kas pole viimane aeg Eestimaa tagasi võtta??  Saame kokku ” mugavuspagulased” !

Rahvas- ainus peamine ja oluline

Rahvas- ainus peamine ja oluline!

 

 

 

Lõuad pidada ja edasi teenida!

Nii, kõik läks etteplaneeritult ja ootuspäraselt, kooseluseadus kuulutati välja, ilma rakenduseadusteta ning üdini toores. Ilmselt oli E. Noolel  õigus kui ta ütles, et kokkulepped olid nii tugevad ja seetõttu võis aega ka mujal veeta. Eks mees teab mida ta räägib.

Tänase postituse mõte ei ole sugugi nn  eelmise suve lehti tagasi igatseda vaid analüüsida, mis on toimunud ning jätkuvalt edasi toimub.

Eeldan et mitte keegi ei sea kahtluse alla  J.Naela intervjuus Päevalehele toodud seisukohta: ” Mind ei ole kordagi Eesti Vabariigis seksuaalse sättumuse pärast tagakiusatud!”. Kevadel L.Priimägi: ” Mul on kooseluseadusest täiesti ükskõik.”.  Lisame siiski, et teatav osa geikultuuri aktiviste tunnevad ületamatut soovi abielluda ja see võib olla neile probleemiks.

Tõene tundub ka  I. Gräzini viimane arvamusavaldus, et enamik tõsistest geidest on kogu vahukloppimise  aja elanud sõna otseses mõttes kapis ning küsivad siiralt, miks neid nii kangesti tahetakse kooseluseadusega” vabastada”.  OK, vaatamata puuduvale võimalusele EV-s  seaduslikult paari minna ( mida neil praegugi ei ole ja kas aasta pärast tuleb on samuti mõnevõrra kaheldav) ei saanud homoseksuaalse kalduvusega inimesed kurta nagu oleks neid kuidagi tagakiusatud, meedias mõnitatud, marginaliseeritud või stigmatiseeritud. Need kellel ei olnud tähtsad mitte roosad püksikesed ja paraadid ( Gräzini väljend)  vaid vaimutöö, neid austati ning, muuseas austab rahvas neid jatkuvalt.

"Ma pole enne selliseid kirju ega kõnesid saanud. Just sealt teiselt poolelt, homoaktivistide poolelt. Nad ähvardavad, mis minuga kõik saama hakkab ja mis minuga tehakse, kui ma selle seaduse vastu hääletan. Et kuidas ma julgen ja vaadaku, milline ma ise olen jne. Rääkimata homofoobiks sõimamisest."

“Ma pole enne selliseid kirju ega kõnesid saanud. Just sealt teiselt poolelt, homoaktivistide poolelt. Nad ähvardavad, mis minuga kõik saama hakkab ja mis minuga tehakse, kui ma selle seaduse vastu hääletan. Et kuidas ma julgen ja vaadaku, milline ma ise olen jne. Rääkimata homofoobiks sõimamisest.”- Ja kartma lõi.

 

Hoopis teisiti on aga läinud 60-65% nimestega, kes taas avastasid, et Eestis on arvamustega järgmine lugu:

1. “Hooliva” poliitiku arvamus

2. Vale arvamus

Vat nendel inimestel, kellel on vale arvamus, nendel ei ole lähikuudel mingit armuandmist oodata. Jäise järjekindlusega lajatavad löögid läbi peavoolumeedia kõikide pihta, kellel on jultumus omada isiklikku maailmavaadet ja veendumusi.

Kõige suurem nõiajaht on alanud kristlaste vastu. Tsiteerime vaid valikut elukutseliste ajakirjanike ja arvamusliidrite sõnavarast:

Ristisõdalased

Veriste kätega tagurlased

Suurinkvisiitorid

Arenguvõimetud

Hoolimatud  tigedikud.

Vihaõhutajad

Hille Tänavsuu Vähiravifond „Kingitud Elu“, mille juhatuse liige on Toivo Tänavsuu võtab taotlusi vastu vähihaigtelt,kelle elu saaks pikendada kallid ravimid, mille ostu haigekassa ei pea vajalikuks finantseerida. Inimeselt ei küsita tema seksuaalset sättumust.  Nüüd selgus, et Toivo Tänavsuu on läbinisti tagurlik kodanik, kuna tema kristlikud seisukohad ei sobi meie eesrindlikku maailmapilti. Tarvitses tal vaid avaldada valusalt kurb arvamuslugu “Täna “vägistati” meid Läände”. Pisike tsitaat sealt: Avaliku debati eest vastutavad väljaannete arvamustoimetajad tunnistasid kristallselgelt, et seda seadust on lihtsalt vaja. Punkt. Kogu kiivas meediakajastus aitas kultiveerida terve rea valesid ja pooltõdesid.  Seda kirjutab pika kogemusega ajakirjanik,kes tunneb kõiki meedia salakoridore.

Edasi, unustatud on kümned inimesed, kellele H.Tänavsuu fond kinkis AEGA. Tuld, kristlaseraipele!!

Toivo, sul on “siirad tunded” jumala vastu ja kindlasti ka piibli vastu, kust need veendumused pärit on. Ise sa nende peale ei oleks tulnud. Sa oled seda lugenud ja teenid ustavalt. Püha raamat nii ütleb ja sinu jaoks on see tõde.
Ma olen koos oma esivanematega juba sajandeid pidanud elama selles vaimus, pidanud kannatama selle tõttu inkvisitsiooni, tagakiusamist ja muud. Kõik loomulikult üllal eesmärgil. Kuid kas see pole mitte olnud vägivaldne? Ristirüütlid ja sõjad. Ära unusta, kust sa tuled ja miks sa selline oled. 

Aga mis se teie eestlaste asi on, kes homo kes kellega abiellub, see ei ole teie elu ega ka teie abielu.
Eesti oma mineviku ja paljuski sovjetiajast pärit mentaliteediga, sobib pigem itta kui läände. Miks te ronisite EL i, te ei sobi siia.Pöörduge Kremli poole, kasvöi homme ennast Venemaa koosseisu vötta. Pole vahet,need kes on tahtnud normaalses riigis elada, on saanud seda ammu teha, piir ju lahti.

Mõttetu möla, pole midagi nii rumalat tükk aega lugenud. Rõival on tuline õigus – eestlane on üks kibestunud ja vinguv, vihkav, kadetsev inimene.

Tiidrek Nurme sobis seni kuni ta Eestile medaleid noppis. Paraku, kui selgus et mehel on lisaks veel veendumused, kristlik maailmavaade ja seisukohad, sorry valed arvamused, siis algas  mõnitamine. Mees ei pälvinud enam ajakirjaniku vähimatki austust.

Märt Roosmaa ÕL.

Sügavalt usklik lidumisgeenius võttis homoseksuaalsusega võitluse oma südameasjaks,…..Ja meenuta, kuidas Eestis on tuhandeid inimesi, kes igapäevaselt irvitavad usklike üle. Ka sinu üle. Meenuta oma ulakat nooruspõlve, mis päädis kaheksakuulise istumisega noortevanglas. Ma kangesti tahaks mõelda sinust ka kui Suurest Inimesest.

Ei tule välja Tiidrek. Ajakirjaniku meelest oleks  parem kui oleksid noortevangla vahetanud täiskasvanute vangla vastu, peaasi et sa ainult homokooselu kiitnud oleksid.  Aga nüüd, kuna oled kristlane ja omad sirget selga, ei tule välja, kullake, no mitte ei tule välja mõtelda sinust kui suurest ja ausast inimesest. Ristiusk välistab igasugused positiivsed mõtted. Lurjus oled.

Kõige täpsemalt väljendaski meedia suhet kristlastesse I. Gräzini viimane arvamusavaldusartikkel- lollid, madala haridusega, degradandid, halva hügieeniga ja vanad.  Kordi on praegu küsitud, kust need kristlased välja ujusid? Meil ju pole sedasorti prahti.

KUST? Aga palun:

MTÜ Oleviste Hoolekanne– hoolitseb kodutute eest, toidab, varustab riietega. Koos teiste kogudustega hoiab töös Tallinna supikööke, töö baseerub kristlastest vabatahtlikele. Paar aastat tagasi kõlbas neile annetada Eestimaa Uhkuse autasu. Nüüd on nad madala haridusega vanainimesed- hoolimatu ja kalgi südamega ning seda hoolimatust peab meie peaminister isegi Inglismaal kõrgetele ametnikele kurtma.

Hoolimatud kristlased, ilma igasuguse empaatiavõimeta

Hoolimatud kristlased, ilma igasuguse empaatiavõimeta.

MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus- on ühiskonda tagasi toonud kümneid ja kümneid ( sadu) sõltuvuste küüsis riskilapsi ja -perekondi. Neid, keda riik ei aita ja ei ole üritanudki aidata. Töö toimub vabatahtlike annetuste toel. Need annetajad on vanad ja meie poliitikute hinnangul absoluutselt kõlbmatud, arenguvõimetud ja kasutud, kuna neil on jultumust omada seisukohta, mis ei ole õige seisukoht.

EV arengu pidur- kristlased ja nende töö vähekindlustatud perede lastega.

EV arengu pidur- kristlased ja nende töö vähekindlustatud perede lastega.

MTÜ Lootuste küla- toob ühiskonda tagasi sadu kodanikke, Seljataha on inimesed jätnud sõltuvused, vangla aastad. Sajad taasalustatud, taastatud elud, taas kokkuliidetud pered.2013.a oli  üheks teenetemärgi saajaks ka Lootuse Küla rajaja ja eestvedaja piiskop-emeeritus Märt Vähi, kes sai Punase Risti III kategooria märgi. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.  2014.a on osutunud, et tegemist on täiesti mõttetute inimestega, vihkajad- kristlastest kaabakad. Hei, president! Kas koos kooseluseaduse väljakuulutamisega ikka koostasite ka akti, et Märt Vähi peab Teile medali tagastama nagu Ester Tuiksoo. Jama, Lootuse külas on seksuaalsuhted keelatud – nii hetero- ( aga tühja nüüd nendest) kui ka homoseksuaalsed suhted. Täielik vihkajalik pande, on ju?  Ja kes oli see absoluutne ebakompetent, kes annetas M. Vähile Eestimaa uhkuse autasu??

Lootuste küla- vihakülvajad ja ristisõdalased- kristlased

Lootuste küla- vihakülvajad ja ristisõdalased- kristlased

 

Caritas Eesti MTÜ – oo õudust, katoliku kiriku sotsiaaltöö organisatsioon. Pea iga teine homoaktivist süüdistas V.Vooglaidu kui suurinkvisiitorit. Vaatame siis üle katoliku kiriku ” verised jäljed” kaasaegses Eestis.

Caritas Eesti MTÜ registreeriti 26. märtsil 1997 aastal. Esimeste tegevuste hulgas oli nii riide- kui toiduabi jagamine raskustes perede ja peretoeta lastele, peagi sündisid ka päevakeskused – Caritase Kinderstubed – kus lapsed, kelle kodune olukord oli väga kehv, said peale kooli süüa, õppida ja lihtsalt inimlikku soojust ja hoolt.

1997 aastast Narvas, Ahtmes ja Tartus.
Üsna pea käivitusid ka erinevad lõimumisprojektid lastele ja noortele, mis erinevas võtmes tõid ühisteks aruteludeks ja ühise eesmärgi nimel tegutsema kokku eesti ja emakeelena muid keeli (peamiselt vene keelt) rääkivaid lapsi ja noori.

1997 aastal sündis ka Caritase pikaajalisim projekt “Eesti talu õpetab eesti keelt”, mille raames on koolivaheaegadel eesti taluperedes eesti keele, kultuuri ja traditsioonidega tutvumas käinud kokku üle 1000 lapse.

2001 aasta sügiseks kasvas teatri- ja tantsutundidest välja Caritase loovuse kool,

2003 alustas Caritas tegelemist teismeliselt lapseootele jäänud tüdrukutega – alustas esimene tugirühm.

2005 avati Caritase perekeskus Tallinnas Kopli asumis Erika 7a

2007 lisandus juba varem alustatud tegevustele Asenduskodulaste fond

2012 alustas tööd Caritase perekeskus Pärnus, aadressil Oja 97-6, kuhu saavad oma lapsed hoidu viia 16-24 aastased noored mitteaktiivsed ja töötavad lapsevanemad.

Kas pole, millised kohutavalt hoolimatud ja vihakülvavad inimesed. Tuld kaabakatele, on ju nii EV poliitikud?

Päästearmee- evangeelne kristlik kirik.

Projekt-Väikestest sammudest suurte tegudeni. Tallinna väikeste lastega vähekindlustatud peredele. Kokku jagati 2012-2013.a  lailali 1703 erinevat rõiva-, tarbeeset, mänguasja, raamatut ning isegi meeste- ja naisteriideid. Taastusüksus sõltuvusprobleemidega meestele. Supiköögid.

SA EELK Tallinna Diakooniahaigla on Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kuuluv hooldushaigla –

Väljavõte 7 veebruat 2014.a  Koguneb haigla nõukogu, juhtkond ja hospiitsosakonna töötajaskond, et kohtuda aukülalise, hr. TOOMAS PAUL’iga ja võtta tänuga vastu Toomas Pauli töö tunnustuseks talle omistatud misjoonipreemia, mille preemia saaja on otsustanud annetada Tallinna Diakooniahaigla hospiitsosakonnale.  Haigla kavatseb annetust kasutada hospiitsosakonna patsientide olme, ravi- ja hooldustingimuste kaasajastamiseks. Jah, T. Paul sai Luukase fondi missioonipreemia ja annetas selle diakooniahaiglale. Aga STOPP!!! Toomas Paul ei kiitnud heaks kooseluseadust!  Tuld kristlasest kaabakale!! Ja juba ongi antud. Ajakirjanikel on ka tema nimi hammaste vahel kui viha külvava ristisõdalase nimi, kellel on jultumust omada seisukohta, mis ei ühti poliitikutest eliidi õige seisukohaga.

Toomas Paul annetamas 32000 eur Luukase missioonipreemiat diakooniahaiglale- hoolimatu veriste kätega kristlane?

Toomas Paul annetamas 32000 eur Luukase missioonipreemiat diakooniahaiglale- hoolimatu veriste kätega kristlane?

 

Ma võisin seda nimekirja jätkata. Krooni pani aga sellele kõigele peale meie poliitiku H.Astoki tõdemus, et eesti rahvas ei sobi kohe kuidagi tema minapilti. Kõik need kõlbluseta organisatsioonid, need inimesed ei ole meie tubli reformierakondlasest väärt. Midas nüüd teha?

Minu minapilti Eesti inimesed ei mahu!

Minu minapilti Eesti inimesed ei mahu!

 

 

Variante on sisuliselt kaks- kas suunduvad kõik need inimesed, noh nii mõnisada tuhat, lihtsalt lähiaastatel D terminalist valgete laevadega sinna kus me austatud tipppoliitiku minapilti ei reosta või otsustame ühiselt et me ei vaja poliitikut, kelle minapilt mahutab vaid tema enda ja ehk veel paartuhat inimest.

Aga nendele inimestele, kellel ikka veel hing valutab demokraatia pärast, Delfist pisike tsitaat- Homofoob ei karda geisid, ta on lihtsalt idioot ( 10 aprill 2014)

Võtan alaealise ja mõnitan väheke, Sitta kah!

Võtan alaealise ja mõnitan väheke. Sitta kah!

Postituse alguses tõdesime, et vaatamata kõigele ei kiusatud geisid Eesti Vabariigis enne kooseluseadusega seonduvat taga, ei alandatud ajakirjanduse veergudel, vallandatud töökohast ega antud tänaval tappa.

Praegu erinevateslt tasanditelt nii kristlaste kui seenioride peale pahisev poliitikute ja meediategelaste poolt mahitatud mõnitamiste, alandamiste ja ilkumiste laine paneb nõutu näoga lugema EV põhiseadust § 12 kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.’

Hei, õiguskantsler! Kus te olete??

Aga kristlastele toob kogu see tagakiusamislaine ainult suurt kasu, sest oma pimedas vihas olete te unustanud, et juba Rooma impeeriumi ajal üritati  kristlaste probleemi lahendada neid lõvidele söötes. Mis sellest välja tuli võiks ehk ajaloo tunnist meenuda.

 

 

Taandujad

Milline virgutav mõttearendus on viimasel ajal blogi kommentaarides avaldunud- see meie siiruviiruline maailm,  Mõned tähelepanekud on fantastilised ning mõjusid mõttetegevusele väga soodustavalt.

Tsiteerin sügava austusega; ” Samuti ei ole geid süüdi, et nemad küsivad õigusi juurde aga nn heterod vinguvad kodus, et elu on s..t aga nagu midagi ei nõuta ka ja nüüd on kadedad. Saavad need, kes küsivad, mitte kes mõttes kiruvad.”

Ja neil on õigus!!!  Geid on heisanud oma vikerkaarelise lipu, kasutanud kõiki eetilisi ning mitteeetilisi survevahendeid, kaasanud välismaa mõjuvõimsate organisatsioonide knowhow´d ja onu Sämmi  surve ning suruvad oma tahte läbi.

Mida on teinud valdav enamus Eesti rahvast?  Ma ei räägi nendega, kes on teostamast oma ameerika unelmat ajalehepoisist miljonäriks. Pole vaja teil siit edasi lugeda. Teie eest seisab vankumatult üks parlamendi erakond ja hästi seisab, usaldage teda. Ma räägin nende tuhandetega,kes mulle eraviisiliselt kirju läkitavad või vaikselt kodus vaesusega võitlevad. Ma räägin teiega, kes te vaesuse eest põgenesite tööle teise riiki või  sülitati teid kodumaalt välja sõltumata mitmekordset ülikooliharidusest ja aastatepikkusest kohusetundlikust tööpanusest.

Kas teile ei tundu, et meie kohta käibki E.S Tüüri Taandujad.” Me taandume tuhandeid aastaid, veel otsata pikk on too taandumistee»

Me olemegi taandunud, vaid taandunud. Me olime nõus pea 25 aastat tagasi kartulikoori sööma ja märkimisväärne hulk meist sööb neid siiani. Suur osa meist on tõesti vaid toaseinte vahel vingunud, ehk ka anonüümselt kommentaarides kraaksunud ja see ongi kõik.

Minu töökoha seinal ja mitte ainult...

Minu töökoha seinal ja mitte ainult…

 

Paljudelt meist on võetud kodud, ei mitte algse omandireformiseadusega vaid kõikide nende jätku lehma lellepoja seadustega. Ma nägin mitme perekonna kannatusi, see oli nagu lohega võitlemine, ühe pea võtad maha ja seitse kasvab asemele. Mida tegid Eestimaa inimesed?  Taandusid. Mida teevad need, kes miinimumpalgaga rabavad hing paelaga kaelas? Kannatavad, taanduvad. Aga mida teevad need emad, kelle elukohast gümnaasium on 30 km kaugusel ja pere hingitseb miinimumpalgaga, kuid noor inimene tahaks nii väga õppida? Kah taandub.  Mida teevad Eestimaa inimesed kui nad seda kõike näevad? Näevad VEB fonde ja rollollaad? Taanduvad!! Tõepoolest on meie vikerkaarevärvilistel aktivistidel põhjust meid põlata nagu nad seda teevad- te ei tee midagi ja olete kadedad.

Ma räägin nende 30 % meie inimestega,kes on loobunud kaasarääkimast ühiskonna asjades. Ma räägin nendega, kes on taandunud vastu Helsingi Toomkiriku seina ja taanduda ei ole enam kuskile, jääb kas allaanda ja kohaneda või hääbuda. Ma räägin Sinuga, hea sõber, kes sa lõid Eestimaa saarel nõustamiskeskused ja siis võeti sult leib laualt. Räägin Sinuga,kes alles kirjutasid kuidas väärkoheldakse hooldekodus töötajaid. Räägin sinuga, vahva memm, kes sa kannatlikult istusid nädal aega söömata kodus, kuna tubli vallaametnik lükkas vägevad jäätunud lumelahmakad sinu kodutee ette ja kedagi ei huvitanud sinu hädakõne. Alles kiirabi lükkas labidatega sinu kodutee vabaks nii et said poodi pätsi leba ostma minna. Mitte midagi ei saa teha? Saab, aga tuleb teha ja mitte kannatada.

Kas probleem on orjamentaliteedis?  Ma loodan, et ei.  Tuhanded pettunud inimesed kinnitavad, valida ei ole kedagi.

Kõik nad muutuvad Toompeal ühesugusteks. Jah, tundub et elevant ei aevastagi tuhandete inimeste meeleavalduse peale riigikogu ees. Nad on nii kindlad, et karavan liigub edasi. Siiani on neil ju õigus olnud. Eesti inimene kannatab palju- petmist, tühje lubadusi, valet, alatusi.

Miks nad peaksid meid kuulama, kui valija tegelikult ei ole mitte üks kord oma valitsejaid karistanud. Samad näod, valged siidpehmed käekesed, mis ei ole elu sees teinud muud tööd kui suuga, ikka suuga. Inimesed, kes ei tea kui palju maksab poes leivapäts, pakk piima, kes ei ole eladeski huvi tundnud kui palju on elektriarve. Inimesed, kes elavad põhimõttel- oled edukas vaid siis kui hoiad distantsi ebaedukatega s.o rahvaga.

Palju neid päikesekuningaid ometigi sinna mahub?

Palju neid päikesekuningaid ometigi sinna mahub?

Miks me ometigi arvame, et pisiksed liivakastimängud ehk kes kellega käib pärast valimisi muudab üldist suhtumist meie inimõigustesse. Milleks jahmerdada mingi lollaka Euroopa sotsiaalhartaga. Pressime läbi kooseluseaduse- SEE EI MAKSA MIDAGI ja Ameerika onu paitab veel peadki. Ehk saadab paar lennukit lisaks.  Ja midagi suurt valimistel ei muutu, neli suurt kombineerivad veidi ümber ning mäng läheb taas lahti.

Meie vaatame töö ajal telekat, aga sina??

Meie vaatame töö ajal telekat, aga sina??

Kiunumine tõepoolest ei aita. Mäletan et  vähem kui aasta tagasi kostis ammendamatu kiun Keila piirkonna inimeste seas, kuidas haiglat ei ole, perearstile saab nädala pärast ja kiirbiarste oleks nagu hirmsasti vaja.  Küsisin siis, millest see rahulolematus kui Harjumaa inimesed valisid valimiskastide juures just selle poliitika teostajaid ja ega nad valimiste eelgi saladust teinud oma kavatsustest- õhuke riik. Kümned tuhanded inimesed valivad taas ja taas samu erakondi ehk astuvad taas ta taas sama reha peale. Ausõna, mädanenud õuna korduval  korjamisel ning koju viimisel avastad ikka ja jälle et õun ongi mädanenud.

Aeg on saata mõnedki parlamendierakonnad väheke parlamendist välja mõtisklema elu püsiväärtuste üle ja mis olulisem,ehk mõni õpib kätega töödki tegema ja teeb muidki olulisi avastusi. Aeg on avada tee uutele.

Ei usu, sest ka uued hakkavad tegema samu sigadusi ja unustavad oma rahva.

Eriti pingeline tööpäev riigikogus

Eriti pingeline tööpäev riigikogus

 

Respublica kurb lugu on inimestel liialt valusalt meeles. Aga miks nii läks? Seetõttu, et kas teadlikult või õndsast teadmatusest, on ignoreeritud olulist juhtimisprintsiipi. Tegudele, arengule, innovatsioonile suunatud organisatsioonides, kaasarvatud riigikogus, peab teadlikult muutma juhtimistasandil olevate inimeste või rahva teenrite elu suhteliselt ebamugavaks. Siin ongi põhjus, miks paljud ehk siiralt mõeldud algatused kustuvad kiiresti Toompea mäel. Aastatega on selle kristallpalee ümber kuhjatud vägev kaitsevall ja valimiste vahelisel ajal on saadikute elu nii paganama kindel ja muretu. Kindel ja pidevalt kasvav palk ja esinduskulud, mille suurus ei sõltu mingil määral saadiku panusest. Puudub igasugune mehhanism, mis sätestaks aruandluskohustuse oma valijate ees. Rahval puudub võimalus oma esindajat tagasi kutsuda. Üldist heaolu rikuvad väheke vaid üksikud tülikad ajakirjanikud või opositsiooni vingumine, mida on aga lihtne alla suruda. Puudumine töölt on aktsepteeritud ja karistamatu. Kas polnud naljakas IRL poliitiku tõdemus tol meeleavaldusel, et siiani on ta kõnelenud vaid tühjale saalile. Palee asukad on kindlalt kaitstud ka pärast ametiaja lõppemist. Veel enam, kui valimistel osa esmakordselt parlamenti valitud seltskonnast astub oma ametikohale siiras lootuses rahvast teenida, siis püsiasukatest elukutselised, keda on õnnetuseks enamus, kehtestavad oma reeglid ja tants algab uuesti ning rahvas veendub üha enam, et vali keda sa tahad, midagi ei muutu.

Tööpäev riigikogus

Tööpäev riigikogus

 

Nii enam edasi ei saa. Rahvast ei saa enam kauem petta. Isegi gei kogukond irvitab südamest meie lontkõrvsuse üle.
Rahvaesindajad mugavustsoonist välja!

Kas leidub parlamendiväline erakond, kes viib riigikokku pääsemisel läbi esmaselt järgmised uuendused?

Parlamendi liikmete palk peab olema konkreetne summa, mis võib muutuda vaid juhul kui eesmärk( näiteks 700 eur miinimumpalk vms), on saavutatud. Eelnev palga või kuluhüvitiste korrigeerimine ülespoole peab olema välistatud. Ilma rahvale arusaadava mõjuva põhjuseta riigikogu istungitelt puudumine loetakse tööluusiks ja arvestatakse töötasust maha.

Rahvaesindajatel peab olema seadusega sätestatud isiklik aruandluskohustus oma valijate ees.
Kodanikuorganisatsioonidel ja kodanike ühendustel peab olema seadustatud õigus usalduse kaotanud rahvaesindaja tagasikutsumiseks parlamendist.
Rahvaesindajal peab olema õigus ennast kaitsta kui tema vastu suunatud süüdistus on alusetu.
Rahvaesindajal peab olema keelatud töötada firmade nõukogudes, omavalitsustes, kuid soovitatav on vabal ajal osaleda vabatahtlikuna Eesti abiorganisatsioonide tegevuses või töötada  omandatud erialal.

Kas te usaldaksite riigitüüri erakonna kätesse, kes esimese asjana need muudatused parlamendis läbi viiks?  Tundub, et ma tean sellist erakonda. Hei erialainimesed- finants, haridus,mejandus,meditsiini jne spetsialistid välismaal ( mõnede arvates lodevuspagulased) ! Kas te panustaksite sellise erakonna tegevusse? Kas te ehk veel korra, kasvõi natukene, usuksite et midagi muuta on võimalik.

Kuulge, meie üle irvitavad  geid, keda on maksimaalselt paar protsenti rahvastikust. Nemad suudavad oma õigusi kehtestada ja kolmandik rahvast mitte.

Meie, Eesti rahvas, ei taha olla, ei ole

vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatust!

Kui puu seest tõuseb rusikas

Kui puu seest tõuseb rusikas

 

 

Ei saa mitte vaiki olla.

Tänu Delfi live´le oli minulgi võimalus aimu saada, mis eile Toompeal toimus. Aitäh! Arvan, et oma peremeeste käest sai see õnnetu portaal pärast ohjeldamatult sugeda. Hilisemad kajastused olid  nagu kuskil kaugel maal olnud muu meeleavaldus e poliitiliselt ” korrektne”.

Aga minule meeldisid need vahvad neidised seal keskaegsetes kostüümides, ausõna! Sõnum oli ka hea: keskaeg ruulib! Ja neil oli täitsa õigus. Tegelikult oleks pidanud kogu see platsitäis inimesi olema keskaegsetes kostüümides, sest meil ruulib tõepoolest keskaeg, ainult väheke teises kontakstis. Just inimõigustega ongi meil natuke pahasti. Edasine jutt tundub ehk paljudele kulununa, aga kordamine pidavat tarkuse ema olema.

Eesti ühiskonnas puudub tõepoolest märkimisväärne hulk kaasaegseid ja euroopalikke inimõigusi. Tuletan meelde nendele kes ehk unustanud. Eesti riigikogu  ei ole siiani ratifiteerinud Euroopa sotsiaalharta järgmisi sätteid:

Ei ole ratifitseeritud-artikkel 31 (kogu ulatuses) – Õigus eluasemele.

Mida see  tähendab? Aga loomulikult seda, et pankadel, omavalitsustel, ühistutel, omanikul on õigus inimene vajadusel kodust välja tõsta. Tänavale koos mööbli,pliidil  poolvalminud pudru ning lastega. Ei mingit kohustust tagada kasvõi mingitki peavarju. Õigustus nagu oleks need inimesed ise selles süüdi on enam kui küüniline, sest peale seksuaalvähemuste on meil ka märkimisväärne hulk inimesi- abituid, kehva toimetulemisoskusega või lihtsalt hättasattunuid. Statistikaamet väitis alles mõned kuud tagasi, et suur hulk inimesi on vaid kuu kaugusel pankrotist. Ja need inimesed on tihti püüdlikud ja hoolsad töötegijad- miinimumpalga eest. Töö kaotus tähendab neile vältimatut pankrotti ja mõne kuu päras, OK poole aasta pärast tuleb ametimees ning pere leiab ennast koos mööbliga õuest. Aga mis juhtub siis kui hea pereisa haigestub raskelt? Saab tööl vigastada? Sama saatus, kedagi ei huvita, sest Eestis puudub inimestel Euroopas kehtiv põhiõigus eluasemele. Keskaeg ruulib! Ka pärisorja võis maaisand kodust välja visata siis kui pärisori maksta ei jaksanud! Kulla seksuaalvähemused! Ka teid koos meiega visatakse kodust välja kui  järjekordse majandussurutise ajal ülemus SMS-ig sõnumi saadab, et sorry, kena, aga aitab töötamisest  küll. Keskaeg? Seda küll.

Kus on meie õigus kodule??

Kus on meie õigus kodule??

Ei ole ratifitseeritud-artikkel 4§1 – Õigus saada õiglast töötasu

Kas miinimumpalka saav EV kodanik ja neid on sadu tuhandeid, saab õiglast töötasu? Kas täiskohaga 160 tundi ( ja rohkemgi) töötav inimene tunneb et 260 EUR palgapäeval on õiglane töötasu?  Hei teie kultuurikandjad ja videoläkitustes õiglusest ja sallivusest siristajad! Paljud neist miinimumpalga saajatest on teie hingekaaslased, need kes panevad aluse Eesti kultuurile- raamatukoguhoidjad, muuseumitöötajad, lasteringide juhendajad, lasteaiaõpetajad jne, jne- kõik haritud missiooniga inimesed. Nendel puudub Euroopas kehtestatud inimõigus- õigus saada õiglast töötasu. Kus te olete olnud? Need on inimesed, kes sooviksid nii väga käia teatrietendustel, näitustel, kontserditel. Kus te olete olnud? Miks siis nüüd? Teie kolleegide pisarad ja veri kisendavad maa pealt teie poole. Kus te olete olnud? Kus on olnud sallivus? Aga need inimesed kasvatavad lapsi- 260-270 Brüsseli rublaga kuus. Kas te arvate, et E.Ilvese pudelikampaania kasvatab nende laste kultuurihuvi ja teeb neist tolerantsed inimesed? Aga need vanemad, kes põgenevad  üha siirdeid ajava vaesuse eest teise riiki tööle, nendele sülitatakse veel järele- lodevuspagulased, ehkki toovad enamus inimesi oma üksinduses ja paguluses teenitud raha kodumaale, mille eest käiakse ka kontserditel,teatris, ostetakse raamatuid, makstakse laste huvialaringide eest. Eestimaa inimestel ei ole siiani euroopalikku inimõigust- saada õiglast töötasu.  Armulised gay sõbrad. Armastus ei ole tõesti patt, aga tühja kõhu ning miinimumpalgaga pikalt ei armasta. Miks nende euroopalike kodaniku põhiõiguste puudumine teile närvidele ei käi. Keskaeg? Seda küll, ka siis poetas maahärra pärisorjale nii palju et hing vaevalt sees ja ori orjata jaksas.

Inimõigus õiglasele töötasule!

Kus on meie õigus  õiglasele töötasule?

Ei ole ratifitseeritud-artikkel 7§5 – Noortöötajate õigus saada õiglast töötasu
Artikkel 7§6 – Noortöötajate õigus kaitsele

Kas on vähe neid noori, kes lõpetades ülikooli või ka korraliku ametikooli seisavad silmitsi tõsiasjaga, et nende teeneid ei vajata. Kui palju on neid noori, kellele pakutakse mõnesaja euro suurust lepinguta tööd. Või võetakse ajutiselt töökohale minimaalpalgaga ja kahe kuu pärast saadetakse ukse taha. Palun järgmine…  See kõik saab toimuda vaid riigis, kus ei ole tagatud noortöötajal põhiõigust saada õiglast töötasu, õigust kaitsele. See puudutab kõiki noori, sõltumata seksuaalsest sättumusest.  Keskaeg? Seda küll.

Ei ole ratifitseeritud-artikkel 23 – Eakate õigus sotsiaalsele kaitsele

Vilksamisi me loeme  masendavatest tingimustest hooldekodudes. Süüdistatakse eelkõige hoolimatuid ja jõhkraid hooldajaid. Arutletakse eutanaasia üle, mis vaevast vabastab. Jätkem hooldajad rahule. Soomes on viiele , maksimum kuuele eakale inimesele ettenähtud üks hooldaja, Eesti 30 eakale üks hooldaja.  Me süüdistame, et hooldajad topivad  õnnetutele suhu toitu nii et inimene ei jaksa neelata. Ja kui meie hooldajad hakkaksid tööle nagu nende ametikaaslased põhjamaades- noh nii, et võtame ampsu nüüd õetütre eest ja siis pojapoja eest….  Nii ei jõua hooldaja kõigile inimestele hommikueinet antud kui lõunasöök tuleb. Aga kes vahetab  mähkme? Aga lamajaid tuleb ju iga tunni tagant keerata, sest muidu tulevad lamatised. Ei tohi fikseerida? Aga kui dementne memm jalutama läheb, kukub ja reieluukaela murrab?

Õigus sotsiaalsele kaitsele

Kus on eakate  õigus sotsiaalsele kaitsele?

Meil kõigil ei ole vananedes euroopalikku õigust sotsiaalsele kaitsele. Keskaeg? Seda küll.

Kas jätkame?

Ei ole ratifitseeritud:

Artikkel 2§4 – Ohtlikel või tervist kahjustavatel kutsealadel töötavate inimeste tööaja lühendamine või tasustatav lisapuhkus

Esimene asi, mis Euroopa Liitu kuuluv Eesti tühistas, oli lühendatud tööaeg röntgenoloogidel, radioloogidel. Teie saate jätkata nimekirja tervistkahjustavatest töödest, mis EV viljakates tingimustes kohe oma terviseriskid minetasid.
Artikkel 3§4 – Õigus töötervishoiualastele teenustele

Eestis on likvideeritud pea kõik töötervishoiuarstid. Jäänud on vaid hirmkallid erateenused rikastele firmadele.
Artikkel 10§2 – Õigus kutse- ja väljaõppele
Artikkel 10§5 – Õigus kõrgharidusele ja koolitusele – juurdepääsu hõlbustavad meetmed

Õigus kõrgharidusele

Kus on õigus kõrgharidusele

Artikkel 18 (kõik) – Õigus tegelda tulundustegevusega teise lepinguosalise territooriumil
Artikkel 26 (kõik) – Õigus väärikale kohtlemisele töökohal
Artikkel 30 – Õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest

Need on inimõigused, mida EV kodanikul ei ole. Ja nüüd ma soovin küsida.

Millest me alustama peaksime?

Kas tõesti kooseluseadusest??

Euroopalikke inimõigusi meil ei ole ja  selle bojaaride kogu ajal pole nagu põhjust oodatagi. Õiglus, hoolivus ja tolerants ei alga kooseluseadusest.

See algab Euroopa Sotsiaalharta ratifitseerimisest Eesti Vabariigis ja selle täitmisest. Tagagem Eestimaa inimestele nende põhiõigused ja vaatame siis kuidas selle kooseluseadusega jääb.

Kas on parlamendivälistest erakondadest kedagi, kelle prioriteediks oleks Euroopa Sotsiaalharta ratifitseerimine ja täitmine? Parlamendierakonnad on meid jätnud keskaega, millest ainuke väljapääs pidada olema kooseluseaduse tingimusteta vastuvõtmine.

Muid inimõigusi Eestimaa rahvale vaja pole.

 

 

Valus ja häbi on

Vahepeal ma lootsin, et siia blogisse ei tule enam ühtegi kirjutist, aga viimaste kuude sebimine õnnetu kooseluseaduse ümber on nii räige, et isegi kaugel eemal olles ja meediasõda jälgides ei suuda enam arvutiklahvidest eemale hoida. Jätaks kõrvale seaduse enda vaid keskenduks  propagandasõja ilgetele tagamaadele, mis nii ilmekalt iseloomustab riigivõimu ja rahva totaalset vastandumist. Mitte kunagi ei ole sehkendamine Toompea koridorides isegi eemalt vaadates tundunud nii tülgastav kui praegu.

Minul ja ilmselt absuluutsel enamikul Eestimaa inimestest ei ole mingeid kontrolliambitsioone, mida täiskasvanud inimesed oma magamistubades teevad. Inimestel on oma valikud ja las see ollagi nii. Teataval üpriski marginaalsel grupil on ja peavadki olema  ambitsioonid astuda esimene samm- kooseluseadus, teel gay abielude ja lapsendamise legaliseerimiseks lähimas või kaugemas tulevikus. Kui palju on inimesi, kellel selline siht silmade ees on? 200,300? Esialgu tõenäoliselt mitte rohkem.  Tegemist on tõepoolest vähemusega, aga mõnikümmend neist on äärmiselt häälekad ja mis kõige olulisem, tugeva välismaise toetusega vähemus. Raske on uskuda, et tegemist on vaid kohalike aktivistidega ja seda kinnitab vähemalt kord aastas USA saatkonnale heisatud vikerkaarelipp. Aga olgu pealegi, iga vähemusgrupi võitlus oma õiguste eest kõikide vahenditega on ju täiesti mõistetav, ehk mitte küll aktespteeritav.  Minus kutsub tülgastust esile meie võimuladviku ajupesu, mis räpase kosena paiskub meediaväljaannetest ja riigiisandate sõnavõttudest.

KOOSELUSEADUSE VASTUVÕTMINE TÄHENDAB HOOLIVAT JA TOLERANTSET ÜHISKONDA.

Kakskümmend aastat olen ma võidelnud hooliva ühiskonna eest, koolitanud kümneid tuhandeid lapsi ja täiskasvanuid. Nüüd siis otsustasid 40 rahvaasemikku asutuda fraktsioonideülese hoolivusseaduse. Kellele?? 200-300 inimesele, sest heteropaaride seaduslikud õigused on juba pikka aega kaitstud. Pea 20 aastat elasin minagi  vabaabielus ja alles viimased kolm aastat abielus. Kõiki juriidilisi probleeme oli võimalik lahendada ka ilma kooseluseaduseta. Kõik õigused olid tagatud nii haiglates, lapsekasvatamises või kinnisvara haldamises. Nii, seega räägime me vähemusgrupist nii umbes paarsada inimest, kellele huvide kaitsmiseks kogu see juriidiline trall on korraldatud ning veel jahmatavam, selle pisigrupi huvid on seostatud mõistetga hoolivus, tolerantsus, vähemuste õigusete kaitse.

Hooliv ühiskond, kellele?

Hooliv ühiskond, kellele?

Mind ei šokeeri mitte kaks täiskavanut meest suudlemas, aga nende Aafrika laste asemel näen ma teisi lapsi- Eestimaa lapsi. Mitukümmend tuhat last elab meie oma ühiskonnas näljas ja vaesuses, aga riigikogus ei ole moodustatud ühtegi erakondade ülest gruppi, kes räägiks hoolivast ühiskonnast. Igal pühapäeval võib näha sadamas südantlõhestavalt nutvaid lapsi rippumas oma Soome tööle minevate emade, isade kaelas. Võõrsile ei minda mitte suurt varandust kokkuajama vaid võimaldama elementaarseid elutingimusi oma perele. Me räägime palgavaesusest, ka rahvusvaheliste ekspertide hinnangul inimeste füsioloogilisi vajadusi mitterahuldavast miinimumpalgast ja meie valitsejad on nii neetult tolerantsed, et nende sadade tuhandete inimeste kannatus meenub neile vaid riigikogu valimiste eel, et pööblile järjekordseid tühje lubadusi  jagada.  Ma näen pühapäeviti kesk- ja venemaealisi abielupaare sadamas kallistamas kui pered tõmmatakse lõhki, sest Eestimaal ei jagu tänu vanuselisele diskrimineerimisele töökohti ka mitte haritud kuid “parem enne ” tähtaja ületanud inimestele. Meie valitsejad vaikivad ja pööravad pea ära kui voodihaige memm sureb uriinis ja väljaheidetes üksinda külmas kütmata korteris nälga, tõrjub kangelaslikult omastehooldajate kannatusi. Sedasorti vähemuste probleemide peale mõtlemine ei ole ilmselt poliitiliselt korraktne.  Kooseluseadus tuleb vastu võtta kasvõi pettusega.

Riigikogu on viimased kuud tegelenud päevad ja ööd  higi valades, komisjonide liikmeid väljavahetadas ja riskiühiskonnale tüüpiliselt meediat kokkuostes kooseluseaduse läbisurumisega, mis pidavat avama uue, hirmtolerantse ja hoolva ühiskonna avara perspektiivi, aga teismelise tüdruku müümine seksiorjaks või väikese lapse vigaseks peksmine ei pannud valitsejaid isegi mitte kulmu kergitama, rääkimat arutlustest, kas  sellist jubedat mittemärkamist võimaldab kiivas  sotsiaalpoliitika.

Kui selgus, et üle poole juhmist rahvast kohe kuidagi ei kiida heaks riigikogu kanaemalikku muret paarisaja seksuaalvähemuse esindaja tulevase abieluõiguse sätestamisel, tuli käiku vana tuntud kaart- Venemaa kaart. See on sobinud ikka ja alati.

Ärge valige keskerakonda, muidu tuleb Putin! Kui te ei hääleta EL astumise poolt, siis olete Venemaa poolt! Valid Savisaare, valid Venemaa mõjuagendi! Ja nüüd- kirss tordi peal, tänane Postimees- Eesti ei saa suure, agressiivse ja ettearvamatu Venemaa kõrval teha muid valikud kui hääletada kooseluseaduse poolt!  Tule Jumal appi!! Ikka sama ajuvaba kaart.

Meie olematu võsastunud piir ei ole julgeolekurisk!  Ida Virumaa vaesus, töötus, sotsiaalne tõrjutus, varemetes taristu ei ole julgeolekurisk!  Suur hulk venekeelseid inimesi, kes töötavad kõige madalamapalgalisematel töökohtadel, seal kuhu eestlane tööle ei lähe,  ei ole julgeolekurisk! Elamislubade äri ei ole samuti julgeolekurisk!

Aktsepteeri, muidu tuleb Putin!

Aktsepteeri, muidu tuleb Putin!

Ainuke julgeolekurisk on tühm rahvas, kes ei saa aru kui väga on vaja kooselusedus kohe vastu võtta printsiibil: pigi peab p__sse minema!

Mul on häbi, et ka minu hääl toetas erakonda, kes sellist iba suust välja ajab.

Ma palun oma rahva käest väga vabandust. Enam  ma sellist viga ei tee.

Aitäh, EKRE!  Eestimaa algab tõesti perekonnas- emast, isast ja lastest.

Pärast sellist  valetamist, vassimist ja sahkerdamist on paljude inimeste, ka minu, tolerants riigikogu suhtes otsa saanud.

Varjupaigast, MTÜ-dest ja meediast

Mul oli eile erakordselt ebameeldiv konatakt niššiajakirjandusega, täpsemalt Tallinna ühe kohaliku ajalehe ajakirjanikuga. Kogemus oli ebameeldiv, kuid õpetlik ja mitte ainult minule. Esimene ja üllatav tõdemus oli aga see, et kohalik Tallinna meedia on kõike muud kui korporatiivne  ja ei kajasta kaugeltki linnavalitsuse suhtumist.  Isiklik ja väga veenev kogemus tõestas, et vähemalt mõned lehed paljundavad ajakirjaniku isiklikku arvamust, kes on sisuliselt kirjutanud valmis loo enne kui  asjaosalistega üldse kohtuvad. Kogu  loos on niivõrd õpetlikke momente, et kulub kõrva taha panna kõigil neil, kellel kogemus sedasorti sellidega veel napim kui minul.  Minul on õppimist aga veel rohkem ja ma vandusin endale, et niisugusse ämbrisse ma enam teist korda ei astu!!!

Kõik algas sellest, et Kassiabi juhatusele helistas veidi kange keelega daam Pealinna lehest ning soovis tutvuda kassidega tegelevate ühingutega. Palus ilusti ning juhataja soostus. Tallinnas paiknev Kassiabi MTÜ ja ajakirjanik soovib tutvuda, milles küsimus. Mul juhtus olema vaba õhtupoolik ja nii ma suure kassikodu poole sammud seadsingi, teadmata milline ämber mind ees ootab.

Alustame siit õpetussõnadega: Kui ajakirjanik määrab kindlaks teema, millistes piirides vestlus hakkab toimuma, siis info peab täpselt jõudma inimeseni, kes ajakirjanikuga vestleb. Tegelikult peaks esmane kokkuleppija juba algselt ajakirjanikule teatama, et intervjueeritav vastab vaid nendele küsimustele, mis vastavad teema püstitusele. Hea inimese mängimine toob häda kaela. Kogu intervjuu peab  jääma etteantud  piiridesse. See on koletumalt raske, aga kõik kõrvalised küsimused tuleb kohe blokeerida ja mitte neile vastata. Kordan,  teema laiendamine toimub  märkamatult ja seda   õpetatakse  ajakirjanikele ülikoolis, kuidas samm sammult endale vajalik teave kättesaada.

OK, esimesed kümme minutit kulges vestlus ettemääratud piirides, kuigi oli aimatav, et prouakesel oli küllatulekuks hoopis teine eesmärk kui mõista, mis erinevus on kahel erinevat tüüpi varjupaigal- 14 päeva hoiul ning no-kill MTÜ-l. Mitmed korduvad küsimused viitasid, et sellist juttu tegelikult ei vajata ning ilmnemas on hoopis teised eesmärgid. Millised?  Kuhu suunda viivad küsimused:

Miks te oma tegevust ei laienda?

Miks te ei kirjuta projekte ja ei taotle Euroopast raha, et oma tegevust laiendada?

Miks te ei ehita toetusrahade toel suuremat varjupaika?

Sa üritad selgitada, sind katkestatakse, ajatakse kergelt närvi- see kõik on ettevalmistus põhiteema juurde asumiseks. Kassitubades edasi tagasi jalutades ei huvita inimest mitte olemasolev tegevus, kasside heaolu, üksikkarantiini täpne jälgimine vaid küsimus, miks me oma tegevust ei laienda?

Ja siis lajatati põhiküsimusega.

Miks Kassiabi sõdib Hoiupaiga juhatajaga, kuigi ise te väidate, et ei soovi laieneda ning projekte kirjutada?

Stopp! Siin oleks pidanud meie vestlus lõppema. Küsimus ületas eelnevalt seatud piirid. Normaalsetes inimsuhetes  ei suuda enamik meist vestlust katkestada ning kaasvestleja kindla sammuga ruumidest välja juhatada, see on teatavasti ebaviisakuse tipp. aga suhetes piire ületava ajakirjanikuga, oleks tulnud vestlus katkestada, viidata algselt kokkulepitud teemaderingile ning konkreetselt ja kindlalt inimene majast minema saata. 

Oleks mu kõrval seisnud politseinikust abikaasa, ma oleks seda ka julgenud, aga loomupärane viisakus takistas, kahjuks ei tulnud keegi vabatahtlikest ka toeks. Nii kujunes vahekord 2 ajakirjanikku minu vastu. Ilmaasjata, sest tegelikult oli ju teada, et edasine läheb ainult halvemaks. Küsimused muutusid järjest õelamateks.  Kontrollisin iga oma sõna, et see oleks kooskõlas juhatuse seisukohtadega, väljendusin nii leebelt kui see üldse oli võimalik, kuid iga küsimusega sai rohkem selgeks, et ajakirjanikul on lugu juba valmis ning meie oleme süüdistatavad. Vähe sellest,  sündmuste objektiivsest kajastamisest saab asi olema nii kaugel kui vähegi olla saab. Pigem kehtib reegel- iga sõna saab kasutada sinu vastu. Manipuleerimise kunst on kollase ajakirjanduse põhirelv ja ainsaks  vastumürgiks on vaikimine. Iga püüe oma seisukohti selgitada toob kaasa uue ja veel õelama rünnaku ning varsti sipled nagu naaskelsaba vatitutikus.

Ära proovi selgitada, sind ei soovita mõista. Iga tekstilõik kõlbab hiljem kontekstist väljarebida, et mitte ainult oma eelnevalt valmiskirjutatud lugu täiendada vaid isegi sulle organisatsioonisiseselt pöördumatult halba teha. Pea meeles, ükski ajakirjanduses ilmunud lugu ei ole absoluutselt objektiivne või võimalikult tõelähedane. See kajastab vaid antud ajakirjaniku subjektiivseid seisukohti, ajalehe peatoimetaja üldist maailmanägemist ning tihti ka ajalehe suurtoetaja ning finantseerija seisukohti ( kuigi nagu antud loos, ei tarvitse viimane eriti suurt rolli mängida). 

See kui osava manipuleerijaga meil tegemist oli, selgus puhtjuhuslikust vestlusest täna juba meie juhatajaga. Nimelt oli  antud inimehingede ” insener” helistanud meie juhtajale ning refereerinud meie vestlust nii, et juhtaja tõdes, et kui ma väljendasin ennast nii nagu ajakirjanik refereeris, siis on tegemist minu ja mitte Kassiabi ametliku seisukohaga. Seega on  meie ajakirjanikuproual võimalus artiklisse ka lisada, et MTÜ-s  on tegemist isikutevaheliste konfliktidega ning  üks ei tea, mida teine teeb. No on ju nii kui juhatus ei usu, et  liige täitis täpselt etteantud seiskohti Hoiupaiga ja tema juhataja suhtes?  Vabatahtliku refereering intervjuust oli ju teistsugune kui ajakirjaniku sõnad ning loomulikult muutus kohe ebausaldatavaks  organisatsiooni enda liikme sõna. Teisitsõnu suutis ajakirjanik genereerida organisatsioonis usalduskriisi. URAA, seltsimehed! Lähiajal on tal plaanis külastada Kasside Turvakodu ja õnneks ei tule neile  nüüd ajakirjaniku tegelik huvi nagi välk selgest taevast.

Aga see lugu ilmub mingil ajal ilmselt venekeelsest Tallinna ajalehes. Teeme nüüd eksperimendi, kus palun kõiki lugejaid osalema!! Lähtudes mulle esitatud küsimustest, kohapeal antud viidetest ja meie juhatusele antud refereeringust, kirjutan siia alles veel koostamata  loo, teadmata mida ajakirjanik kirjutab. Kui lugu ilmub, siis koos vaatame, kuivõrd ma mööda panin 🙂

Et ei tekiks taas vale arusaamist kordan, tegemist on meediaalase eksperimendiga, mille eesmärk on tõestada, et teatavatel juhtudel ei tule ajakirjanik kohale mitte tõest lugu kirjutama vaid oma peas olevale loole kinnitust saama. Seega peaks tema tekst teataval määral olema etteennustatav. Järgnev lugu ei kajasta minu seisukohti!!

Järgmise tekstiosa isoleeritud kopeerimine ning levitamine on blogi autori poolt keelatud.

Lugupeetud ja palavalt armastatud loomakaitsjat ja Loomade Hoiupaiga juhatajat L.K kiusatakse taga!!

Viimastel kuudel on alanud üldine laimukampaania, kus  rünnatakse Loomade Hoiupaiga  juhatajat ja süüdistatakse teda loomade julmas kohtlemises. Erinevad kassidega tegelevad MTÜ-d on saatnud protestikirju linnavalitsusse, süüdistus loomade väärkohtlemisest on esitatud ka politseisse.  Ajakirjanik on otsustanud olukorraga tutvuda.

L.K on sümpaatne inimene, kes on tunnustatud vene keelt kõneleva kogukonna poolt kui ainus tegelik loomakaitsja.  Ta lubab meid lahkelt oma valdustesse.  Käime ringi kassitubades- kõik on puhas ja korras. Ajakirjanik ei näe ühtegi plekiga ülelöödud ruumi, kus kassid mitu ööpäeva ilma söögi joogi ja liivakastita oma ekskrementides lamaksid. Ka veterinaaria kompleks on puhas, Uksest, millele on kirjutatud, mitte siseneda, meid sisse astuda ei lubata, aga selleks pole ka vajadust, sest juhataja kinnitab, et seal on vaid laod. Õudusjutud mitmekümmnekesi oma väljaheidetetel lamavatest loomadest on järelikult MTÜ-de vale, mida aga eesti keelses pressis laialt levitatakse.  L.K kurdab ajakirjanikule, kuidas põhiliselt eestlastest koosnevad MTÜ-d  teda põhjusetult laimavad.  Tegelikult ei soovi kassiühingud ise mingit koostööd teha, võltsivad andmeid ning ei võta ise loomi vastu, keelduvad metsikutest kassidest ja elavad mugavat elu annetuste toel, püüdmatagi oma tegevust laiendada.  Ükski nendest ei ole Tallinnale usaldusväärne partner ega nõustu tegelikult lepingulistesse suhetesse astuma.  Kahjuks ei mõista Hoiupaiga juhataja ennastsalgavat tegevust nüüd isegi Tallinna linn ning räägib üha sagedamine lepingu lõpetamisest. ” Ükski nendest kisakõridest ei ole nõus  tegelikult Loomade Hoiupaiga juhtimise vastutust võtma. Suur kisa ainult, ei midagi muud” lõpetab kibestunult L.K

Külastus MTÜ-desse.

Ajakirjanik külastab esimesena MTÜ Kassiabi. Tegemist on vana majaga, mis oma mugavuse poolest on tunduvalt halvemas seisus kui Loomade Hoiupaiga hubased ruumid. Meie küsimustele vastab Kassiabi vabatahtlik. Ta näitab erinevaid ruume, kohe on selge, et asutus ei tööta täiskoormusel. Tubades on keskmiselt 6-7 kassi. Kas see ei ole raiskamine?  Selgitatakse midagi kasside eripärast ja sellest et tegemist ei ole karjaloomadega, kuid see on väheveenev. Tegelikult  kinnitub L.K väide, et kasside organisatsioonid tegelevad vaid enesekiitmisega. Küsimusele, miks  kassiabi ei soovi oma tegevust laiendada, projekte kirjutada, uut maja ehitada, loomi kordades rohkem juurde võtta, ajakirjanik vastust ei saanudki. Väheveenev oli seisukoht, et tegemist on erinevat funktsiooni täitvate organisatsioonidega ja vabatahtlikutööga. Pigem ilmnes soovimatus teha sisuliselt seda rasket tööd, mida alatu laimu kiuste peab päev päeva kõrval tegema meie tubli loomakaitsja L.K.

Miks siis võideldakse  Hoiupaiga juhataja vastu kui sisuliselt ei pakuta alternatiivi? Vabatahtliku väitest ilmnes, et ideaalvariandis sooviks ta näha, et Tallinnal oleks  oma varjupaik ja lähivaldasid teenindaks Loomada Hoiupaik, kuid kummaski ei peaks olema juhatajaks L.K. Miks? Hetkel ta ei sobi sellele ametikohale psühholoogilistel põhjustel ja suhtlemisprobleemide tõttu.  Mida see tähendab ja mida arvab asjast MTÜ Kassiabi juhataja. Esitasime talle küsimuse. Vabatahtlik arvas, et L.K ei sobi oma ametikohale, kuna ta on psühh. Mis teie arvate? Juhataja selgitas, et tegemist on vabatahtliku isikliku arvamuse ja mitte Kassiabi ametliku seisukohaga. Siit selgub, et organisatsioonis valitseb anarhia ja üks ei tea, mida teine räägib. Oh, kuidas ajakirjanik igatses olla taas hubastes Hoiupaiga ruumides, kus alluvad täidavad vastuvaidlemata juhataja korraldusi. Kus valitseb kord!!

L.K on absoluutselt õigus. MTÜ-d oskavad vaid kisada ja laimata. Tegemist on laiskade  inimeste meelelahutusega, mida saadab suur turunduskampaania. Sisulist partnerit Tallinna linnale ning eriti Loomade Hoiupaigale neist ei ole. Totaalset tegevusetust selgitatakse erinevate varjupaikade erinevate funktsioonidega, aga ei üritatagi projekte kirjutada, palgalisi töötajaid hankida. Samas süüdistatakse inimest,  kes on lepingulistes suhetas omavalitsustega ja peab võtma vastu iga looma, kellest teatatakse. Vähe sellest, ükski neist nn loomakaitsjatest ei soovi sisuliselt võtta vastutust hoiupaiga juhtimise eest. Organisatsioonis valitseb segadus, mis viitab pigem isiklikule vihavaenule ja kättemaksule. Śellise organisatsiooniga ei olegi võimalik koostööd teha. Kahjuks ei ole seda siiani mõistnud Tallinna linn ning vaenab põhjusetult ainukest tõelist loomade sõpra ning kaitsjat- L.K.

Viimane aeg on vene kogukonnal astuda samme selle alatu laimukampaania lõpetamiseks. Meie rahvuskaaslane on süütu kannataja!!

Ja nüüd, ootame ära ilmuva artikli. Algab Bingo mäng.

Pisike Bingo loto mäng

Pisike Bingo loto mäng

Sõjategevus Eesti meditsiinis. Kelle vastu??

EV Põhiseaduses on kirjas, et Eesti riigi peamiseks ülesandeks on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.  Mitte kaua aega tagasi seisime me  Balti ketis ja vedasime betoonplokke Toompea kaitseks, et edasi kesta ja  mitte kaduda aegade hämarusse.  Soovisime jääda püsima rahvusena omal maal- Eestimaal. Osa meist soovib seda nüüdki, kuid kahtlen väga, kas EV põhiseadus on see, mille on täitmiseks võtnud valitsus.

Meie rahvaarv väheneb kiiremini kui sooviksime- kahtlemata ei ole meid veel nii vähe kui pärast Liivi sõda, aga negatiivne iive räägib selget keelt pidevast ja püsivast langustrendist. Osaliselt on põhjused objektiivsed- oleme veel vaesed teiste, palju rikkamate kõrval ning võrdlemine on mõru. Ometigi tundub meil olevat piisavalt rahalisi vahendeid, et eelisarendada kaitsekulutusi, investeerida miljoneid Liibüa ja USA kõrbetesse, saata sõdureid välismissioonidele, toetada rahalistes raskustes riike ning isegi suuremeelselt keelduda laekunud dividendidest.

Nii tundub, et tühjenev Eestimaa ei ole mingil määral häirinud valitud rahva teenreid- valitsust.  Neid ei häiri kümned ja kümned tuhanded vaesuses elavad lapsed ning pered, igaveseks vaikinud külad ja tondilossidena tühjenenud asulad ning väikelinnad. Nad ei ole sõitnud nädalavahetusel laevaga Tallinn Helsingi liinil ning kuulnud sadu lapsi kõnelemas tugeva soome aktsendiga  eesti keelt.  Ilmselt ei ole nendeni jõudnud ettevõtjate mure, et Eestis napib mitte ainult kõrgeltkvalifitseeritud töötegijaid vaid nüüd ka lihttöölisi. Vast on arutatud komisjonides või riigikogus õllelaua taga võõrtööliste hordide  importimist riiki.

Viimastel aastatel tundub kahjuks paljudele inimestele, et toimub pigem Eesti inimeste süstemaatiline hävitamine ja sundasustamine, kas sihilikult või lihtsalt ükskõiksusest.  Kahtlemata on meie juhtidel ohtralt tuua statistikat, mis tõestab, et kuskil mujal on väljaränne suuremgi kui Eestis, aga tunnistada ei soovita tõde, et siinne eksperiment toimub rahvakilluga, keda on napilt miljon.

Kui paljudele elupäästja?

Kui paljudele elupäästja?

Eeldatavasti tuleks põhiseaduse täitmiseks rakendada  kõik võimalused, et  inimesed tunneksid ennast Eestimaal  natukenegi paremini, aga praegused sammud tervishoius tunduvad pigem olema vastupidised.

  1. Miks oli kasulik kiirabireformi käigus arstliku kiirabita jätta Harju-ja Raplamaa inimesed?  Südametunnistuseta  hämamiseks on kõrgete riigiametnike jutt, et tagatud on arstlik konsultatsioon ning haige terviseandmete edastamine EMO arstile.  Antud tehnoloogiat ei ole veel üheski kiirabiautos, mis sõidavad Harju-. Rapla-, Lääne-. Saare- ja Hiiumaal. Autu on rääkida varustusest, mis justkui töötaks, kui tegemist on pelgalt väljakuulutatud riigihankega, juurutamine saab olema tulevikus. Alatu on rääkida sellest tehnoloogiast kui kindlast alternatiivist kui väikesaartel töötav süsteem saab baasiga ühendust vaid 70-80% juhtudest. Aus oleks pigem tunnistada, et Kihnu, Ruhnu ja Vormsi saarel sõidavad kutsele esmaabiandjad, mitte meedikud või kiirabitehnikud ja20- 30% juhtudest ei saada  sidet valvearstiga. Küüniline on rääkida kiirabiteenuse paranemisest olukorras, kus perearste jääb maapiirkondades järjest vähemaks, ühistranspordi võimalused vähenevad koos inimeste lahkumisega ning paljudele patsientidele oli kiirabiarst ainsaks võimaluseks saada üldse  arsti konsultatsiooni ning läbivaatust. Selguseta jääb, kuidas saab rääkida arstliku kiirabi kadumisest kui  kiirabiteenuse radikaalsest paranemisest Harjumaal, mis on Tallinna järel kõige rahvarohkem maakond, kus  lisaks uusasumitele on  järjest kasvav tööstuspark, terminaalid,  sadamad ning sellest tingitud kõrge risk suurõnnetusteks.  Osa  inimesi  on pigem veendunud, et tegemist on ründega nende tervisele.
  2. Väikehaiglate aeglane suretamine. Inimesed tulevad teatavasti sinna, kus on tagatud põhiteenused ja arstiabi on paraku üks nendest teenustest, mille olemasolu on ülimalt määrav. Maakonnahaiglate olemasolu määrab tihti selle maakonna elujõulisuse ja rahva soovi piirkonnas elada. Suund maakonnahaiglate likvideerimisele võeti juba ammu ja see algas Keila haigla aeglase hävitamisega. 5-6 aastaga viidi algselt võlgadest vaba, suurepärase renomeega raviasutus,  jõuga haletsusväärsesse olukorda ja sisuliselt on praegu tegemist laguneva tondilossiga.  Praegu käib Rapla haigla suretamine. Kõik toimub sama stsenaariumi järgi- osakond osakonna järel. Ühes Vikerraadio saates lipsas meie tervishoiujuhi suust aus tõdemus: „ Rapla haigla andis alla.“. Kuidas seda nimetada?  Kas sõjategevus haigla vastu ongi see paradigma, mille tulemusel  meie rahvas võiks edasi kesta?  Kiirabireform niitis jalad alt Hiiumaa haiglalt, võttes ära suure osa haigla ressurssidest. Juba on kohal ka „ kosilane“. Kõik algab sama taktikepi  all. Osakond osakonna järel, mõne aastaga muutub ka see Hiiumaa süda hooldushaiglaks. Muretsetud kompuutertomograaf kaunistab ühe Tallinna haigla diagnostikat ja ei aita mitte Hiiumaa inimesi. Jutt kiirest transpordist on lausvale, sest paljudel haigusjuhtudel kehtib „ kuldse tunni“ reegel. Kui haige jõuab ägeda südame- või ajuinfarktiga vähem kui 60 minutige haiglasse, on võimalik trombolüüsiga vähendada kahjustust miinimumini. Hiidlastel ei saa seda võimalust olema. Kas see on põhiseadusega deklareeritud õigus tervisekaitsele?  Haapsalu haigla suretamine käib aeglaselt kuid kindlalt. Nüüd kuulutati kadu ka Põlva, Valga ja Võru haiglatele. Valga haigla kuulutas vastu samuti sõja ning loodab ellu jääda läti patsientide ravimisega. Kas see sõjategevus Eesti meditsiinis on tõesti rahva huvides?  Üheski nimetatud piirkonnas ei hakka kehtima „kuldse tunni“ reeglit ja seega on  suur osa Eestimaa inimestest sunnitud lahkuma või leppima südame- või ajuinfarkti korral raske invaliidsusega, aga selliseid haigusi ja traumasid on palju, kus haiglasse jõudmise kiirus määrab haige edaspidise ellujäämise ja puude raskuse. Vaevalt mahajäetud piirkondade patsiente lohutab teadmine, et nüüdsest ei mõõdeta mitte nende puuet vaid allesjäänud töövõimet.
  3. Aeglaselt hääbuma sunnitud haiglate personali töövõime. Lämbumissurm on teatavasti kole. Milliseid kannatusi tunneb aga inimene, keda lämmatatakse aeglaselt päevade ja kuude kaupa. Pigistatakse ning lastakse lahti ja nii pidevalt. Olen ise olnud tööl Keila haiglas kui see haigla suretamise protsess toimis, nägin töötajate kannatusi, kes sellises haiglas töötasid. Osa inimestest lahkus kiiresti ja sai ehk väiksema psühhotrauma, aga need, kes üritasid teha kõik, et inimesi aidata ning ehk ka haiglat päästa, elasid läbi märtripiinu. Pidev surve aastate kaupa, tühjenevad koridorid- inimestel tekkis lootusetus, nad muutusid konfliktseteks, ravi kvaliteet langes. Paljud tarvitasid depressiooni tõttu ravimeid. On see siis ime, et enamik tugevaid arste ja õdesid leidis endale töö välismaal. Ka nüüd, aastate möödudes, sigineb endiste Keila haigla töötajate omavahelistesse vestlustesse suur valu ja pettumus. Kuidas seda kõike nimetada? Minu arvates piinamiseks.  Saame aru, et pauguga haigla sulgemine võiks halvasti mõjutada valitsevate erakondade reitingut. Aeglase agoonia mõju valijatele on väiksem. Saab ju alati tõestada, et polnud personali ja suured võlad, inimesed ei pöördunud, haigla niikuinii enam suurt ei teinud. Nii muutub haigla sulgemine rahvale paremini mõistetavamaks. Need sajad ja sajad meedikud, kes on sunnitud surema koos haiglaga, ei avalda valimistulemustele märkimisväärset mõju. Tähendusrikas on, et Rapla haigla personalil ilmnevad praegu täpselt samad  sümptomid, mis olid Keila haigla töötajatel. Ilmselt nimetatakse ka seda meditsiiniteenuse parandamiseks ja hoolitsuseks Eestimaa inimeste tervise eest. Protsess on arenemas Haapsalu haiglas, valmis olla Hiiumaa, Võru, Valga ja Põlva haigla…..
Aega võtab aga asja saab! Koos sinu aeglase surmaga paraneb meditsiiniteenus  mühinal!

Aega võtab aga asja saab! Koos sinu aeglase surmaga paraneb meditsiiniteenus mühinal!

Need eelpooltoodud tõdemused, kaugeltki mitte täielik loetelu,  on mind viinud arusaamisele, et antud hetkel toimub raha ja võimu kuritegelik rünnak Eestimaa inimeste elule ja tervisele. Kaua veel, see sõltub mitte valitsejatest vaid lihtsatest inimestest, kellel on põhiseaduslik õigus Eestimaal kestma jääda.

Saatjaks jäägu aga Lapimaa sotsiaalteaduste professori K.Urponeni mõttekild sotsiaaltöö magistrite loengusarjast- sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse.

Sotsiaalpoliitika valib rahvas valimiskastide juures.

Head mõtlemist!

Head mõtlemist!!

Head mõtlemist!!

Kiirabireformist. Ellujäämisõpetus patsientidele hr Rõivase sõnavõttude näitel.

Hea lugeja! Usun, et mäletad Eesti vanasõna- ära sülita vanasse kaevu enne kui uus valmis. See tarkus on suutnud meil ellujääda sajandeid ning kuulub selge mõistuse juurde. Paraku, uued ajad ning juhtide visioonid on kuulutanud aruka toimimisprintsiibi kehtetuks.  Üldiseks põhimõtteks on saanud, et vanasse kaevu tuleb just nimelt sülitada enne kui uut planeerimagi on hakatud.  Õnnetutele rongisõitjatele on kaos Elroni rongide ümber just selliseks näiteks. Vähe sellest, pärast totaalset äpardumist, ei suuda keegi tervet mõistust kokkuvõtta, et vana kaev taas  toimima saada ja tasapisi uut kasutuskõlblikuks kõpitseda vaid kangekaelselt jätkatakse hädasolijate veenmist, et kõik on lausa suurepärane ja üha paremaks läheb.  See  meenutab raske vaimuhaige meelepettelisi elamusi ja raudkindlat veendumust, et ta on pärit ei kuskilt mujalt kui Kuu tagumiselt poolelt, kus ta oli asteekide peajumala vastutusrikkal ametipostil.  Skisofreeniku järjepidevus, kus ta esitab tulevikunägemusi  juba toimiva reaalsuse pähe, on millegipärast hetkel valitseva seltskonna põhiline tegutsemisviis ning miski ei suuda neid ümberveenda nagu ei kõiguta hallutsinatsioonides vaevlevat vaimuhaiget teated ning argumendid tegelikkusest.

Mõni päev tagasi esines Vikerraadios meie palavalt armastatud sotsiaalminister hr T. Rõivas  kiites uusi võimalusi ja avarat perspektiivi pärast kiirabireformi.  Tema kõne oli nii tähelepanuväärne ja  järgis eelpoolkirjeldatud  loogikat, esitades soovunelmaid reaalsuse pähe. Panin minagi siis fooliummütsikese pähe ja lähtudes hiljutistest ministri ning SA PERH-i juhtide avalikest väljaütlemistest, seletan patsientidele lihtsas keeles, milliseid hüvesid nad kasutada saavad- kohe täna ja praegu.

Kõigepealt. Palju õnne, Tallinna, Tartu, Tartumaa, Järvamaa, Viljandimaa elanikud! Teie kiirabiteenuses ei muutu suurt midagi või läheb isegi paremaks, sest Järva- ja Mulgimaale luuakse uued arstibrigaadid. Kiirabiliidu juht dr Kõrgvee võttis reformist ja protestiliikumisest maksimumi ning koos sellega andis ministeeriumile võimaluse kinnitada, et midagi pole muutunud vaid oluliselt isagi paranenud. Nii teatas meie ministrihärra Vikerraadios, et arstibrigaade on isegi juurde loodud.  Muuseas, statistiliselt nii see ongi.  Eksisteerib kuldaväärt reegel, et  olemas on väike vale, suur vale, ülisuur vale ja… statistika.  SA PERH-is oli  2 brigaadi, kus  pool kuud valvasid arstid ja pool kuud õed. Kas see oli siis arsti- või õebrigaad?  Ministeeriumi kajastuses loomulikult õebrigaad. Koondati  arstid ära. Mis muutus statistikas? Midagi, loomulikult. Loodi uued arstibrigaadid Järva- ja Mulgimaal. Mis muutus? 2 arstibrigaadi tuli juurde. Kuidas käis asi Raplamaal, ei tea täpselt, aga numbritega mängimine on meie võimumeestel kenasti käppas.  Täpselt nii nagu istekohtadega Elroni rongis.   Kõik, seltsimehed, on korras. Esineb üksikuid puudusi, aga kõik on läinud ainult paremaks.

Elu läheb mugavamaks ja lõbusamaks

Elu läheb mugavamaks ja lõbusamaks

Nüüd on õige aeg tähelepanelikult analüüsida, millised hüved on patsientidel  kasutada nendes piirkondades, kust arstibrigaade enam ei ole.

1. Kõrgeltkvalifitseeritud arst haigevoodi juures läbi arvuti.  Eriti pidid sellest võitma Läänemaa elanikud, kellel siiani arstibrigaadi pole üldsegi olnud.  Jätame kõrvale väikesaared Kihnu, Ruhnu, Vormsi, kus antud süsteem töötab, aga kutsete arv on nädalas 1-2.  Seal sõidab välja inimene- esmaabiandja, kelle meditsiinipagas piirdub  mõnekuulise ettevalmistusega. Tegemist on vabatahtlikkuse alusel töötavate aktivistitega ja nende ametinimetuski- esmaabiandja- räägib ausat keelt nende ettevalmistusest.  Muuseas, ka seal, tunnistas hiljuti kohalik PERH-i ülemus, õnnestub kontakt valvearstiga luua vaid 70-80% juhtudest.  Aga teistel juhtudel??

Nüüd kõrvad kikki need inimesed, kes elavad Harju-, Lääne-, Raplamaal ja Saare- ning Hiiumaal.  Selleks, et arstiga luua sündmuskohal kontakt, peab brigaadil olema kaasas arvuti- kas tahvel või rüperaal. Mobiiltelefonist, ka nutiversioonist,  ei piisa kohe kindlasti mitte.  Lisaks peab olema mikrofon ning kaamera, mis  võib olla ka arvuti sees, kuid  ekraanil peab olema näha inimene ning ka patsient peab kuulma tema häält.  Lisaks peab arvutis olema netipulk, sest Wilfi ühendust külades ei ole ega hakka lähitulevikus olema. Kui paigas on mobiililevi on vilets, siis kontakti arstiga ei saa ka parima aparatuuri korral.  Kuna antud lahendust reklaamiti kui juba funtsioneerivat, siis, palun, nõudke arsti arvamust raskelt haige  juures.  Kui teie juures viibival brigaadil lähevad üllatusest  silmad suureks  ning käed hakkavad värisema, siis, palun, ärge hakake nende peale karjuma.  Meenutage Elroni ronge ja vanasõna vanast ning uuest kaevust.

2. Haige terviseandmeid saab saata sündmuskohalt EMO osakonna spetsialistile. 

Hädavajalik abi õebrigaadile ja seda teenust reklaamiti kui juba eksisteerivat.  Lihtne on edastatada kasvõi mobiiltelefoniga patsiendi pulsisagedust, vererõhku, hapnikutaset organismis ja veresuhkrut, kuid kõige olulisem on saata  konsultatsiooniks EKG.  Tähelapanu, aparaadis olev arvuti analüüsib ise registreeritud kõverat, aga see analüüs on rohkem kui puudulik, mida  rõhutatakse kõikidele töötajatele pidevalt koolitustel.  Ka tõsise südameinfarkti korral ei tarvitse arvuti seda  äratunda, mida  minagi olen tuvastanud palju kordi.  Seega,  patsiendil on õigus paluda, et tema EKG-d analüüsib arst ja kohe sündmuskohal, sest nii on lubanud kiirabi- ja tervishoiujuhid.

Arsti pilk saja kilomeetri kauguselt

Arsti pilk saja kilomeetri kauguselt

Tähelepanu! Selleks on vaja uut EKG aparaati, mis on kaabliga ühendatud arvutiga, millel on internetiühendus ja seega võimalus edastada elutähtis  registreering  targale ja eriti intuitiivsele arstile SA PERH EMO osakonnas.  Vähe veel. Selleks, et haige südame tegelikku seisundit hinnata, on vaja ka eelmist registreeritud EKG-d. Kui haige on eelnevalt viibinud samas haiglas ei ole see probleem, aga kui varasem EKG on tehtud ükskõik millises teises haiglas või perearsti juures, siis selleks on vaja  skannerit e. veel üht aparaati ja lisaks ehk ka   IT spetsialisti, sest mingi osa ajast peavad õnnetud meedikud ja tehnikud haigega ka tegelema, või kuidas?

Kuna teenus kuulutati välja juba toimivana ja seda tegi nii ministeerium kui PERH, siis on patsiendil õigus seda ka nõuda/ paluda kohe täna ja praegu.  Palun taas, kui brigaad vaatab teile otsa õnnetu näoga ja laiutab käsi, siis meenutage Elroni ronge ja tähendamissõna kaevust.

3. Raskes seisundis haige terviseandmed saadetakse transpordi ajal haigla EMO-sse. 

Ilmselt on kahe nädala jooksul tööle värvatud sadu üliinimesi, sest vähemalt minul, küündimatul, kulus kogu tähelepanu haige seisundi pidevale hindamisele ja vajadusel sekkumisele. Kogu brigaadil samuti. Isegi kirjalik kaart kannatas  ja nahutada olen saanud liiglühikese kirjutamise pärast nii mõnedki korrad. Nüüd peab keegi ainult internetiga tegelemagi ja arusaamatuks jääb, kes nimelt.  Autojuht?  Ja kui teel juhtub olema leviauk, hakkab kontaktiloomine otsast peale.  Kui Tallinnas katsetati mullu suvel e- kiirabi, siis ajutiselt lisati brigaadi sellega spetsiaalselt tegelev inimene. Eksperiment kestis paar kuud ja sai siis otsa.  Täiendav liige brigaadis oleks  innovaatilise  e- riigi lahenduse korral täiesti asjakohane, aga kuidas siis  efektiivsusega lood on? Kokkuhoiuga?  Eks sellelegi paistab ministeeriumi kõrvade vahel olevat lahendus, sest mitmes sõnavõtus on juhtivad ametnikud viidanud, et meil on erandlik olukord, kus brigaadis on kolm liiget, mitte kaks nagu meie palavalt armastatud Euroopas.  Seega, seltsimehed, lahendus paistab ja kui see tundub teile meie hajaasustusega riigis natuke õõvastav, siis meenutage taas Elroni ronge ja uut ning vana kaevu.

Aga aparatuur on meil vägev!!

Aga aparatuur on meil vägev!!

4. Meil on parimad kõrgeltkoolitatud spetsialistid!

Mis te arvate, kas asutus, kus töötavad väga head apetsialistid võiks/peaks natukene oma inimeste eest ka hoolt kandma?  Kuidas see siis tegelikkuses välja näeb?

Põhja Eesti kiirabmeedikud said Eesti riigilt jõulude eel hindamatu kingituse. Nimelt teatas politsei häirekeskusele, et nad muutsid ühepoolselt kiirabide turvamise korda. See tähendab, et potentsiaalselt kiirabi töötajate elule ohtlikele kutsetele ( agressiivne vaimuhaige, vägivald, enesetapu ähvardus)  politsei eelnevalt välja ei sõida.  Politsei tuleb alles siis kui kiirabi on ohtlikkuse sündmuskohal tuvastanud.   Mina sain selle jõulukingituse kätte ühe viimase valve ajal  kui häirekeskus teatas meile, et noor mees on saatnud teate, et ta hakkab ennast kohe tapma ning  kasutab  selleks kõikvõimalikke vahendid. Noor mees, vägivaldne- potentsiaalne ohtlikkus täiesti olemas ja sündmuskohaks suure maja korter.  Ma siis küsisin päästekorraldajalt, et millal politsei saabub ja sain vastuseks, et tuleb alles siis kui meie oleme sündmuskohal ohtlikkuse tuvastanud.  Mida???  Sõitsime  paneelmaja ette ja paraku puudus meil  isegi korteri number.  Minuga need trikid läbi ei läinud. Küsisin maksimaalselt sapiselt  häirekeskuselt, et kuidas nad arvavad, et peaksin toimima. Mul kaks meest autos. Kas saadan esialgu ühe asja uurima  ja kui ta veerandtunni jooksul tagasi ei tule, siis teise.  Kui temagi ei tule tagasi, kas siis on mul õigus politsei kohale kutsuda või tuleb ise ka minna asja uurima.  No saadeti siis selle peale politsei. Tegelikut, vaene päästekorraldaja sai vett ja vilet ilmaasjata, sest nüüd on teada, et sellise ringkirja saatis häirekeskusele meie politsei juhtkond. Päästekorraldajad  saavad täita korraldust.  Ometigi,  saatis häirekeskus info kõikidele kiirabipidajatele ( Tallinna kiirabi, SA PERH, Karell jne) ja informeeris neid reaalsest ohust kiirabitöötajate elule ning turvalisusele.  Milline oli reaktsioon?  Nädal tagasi, pea kuu pärast ringkirja saatmist, ei olnud  kiirabipidajatelt mingit reaktsiooni.

Politsei-Eesti punases raamatus, looduskaitse all.

Politsei-Eesti punases raamatus, looduskaitse all.

Politseijuhte võib isegi mõista. Olukorras, kus lahkunud politseinike asemel kasutatakse üha enam vabatahtlikke, tuleb kokku tõmmata  kõik mis vähegi võimalik, et säilitada näiline pilt reaalsest toimimisest.  Kui kiirabi ja ministeeriumi  juhtkond peab seda normaalseks, kuigi isegi häirekeskus on mures kiirabitöötajate turvalisuse pärast, siis on kokkuhoiukoht leitud.   Vot, kulla endised kolleegid!  Niiviisi siis hindavad teid, kõrgeltkoolitatud spetsialiste, ülemused tegelikult.  Paljud teist tõmbavad nüüdki saba jalgade vahele ja kiidavad ülemuse käsul head töökorraldust.  Ja seda kõike vaatavad külmalt pealt teie katusorganisatsioonid- Õdede Liit, ametiühingud, Arstide Liit.  Ka täna on politsei ühepoolne korraldus jõus.  Mina aga küsin: kas ka nüüd tuleb meil meenutada Elroni ronge??

Disposable, destroy after single use

Disposable, destroy after single use

 Lõpuks tahaksin ma valutava südamega küsida.  Mitu elu on kiirabitöötajal?? 

Kui ta aga leiate, et kõik see mida reklaamiti, ei ole päris nii,  siis  ärge tõmmake selga küüru vaid kirjutage, küsige, nõudke.  Vaadake, kas ilusate sõnade taga on tegelikult ka midagi.

Hüva otsimist uuel aastal!