Tag Archive | alkohol

Jaanipäeva eel.

Pidin kirjutama loo jaanipäevast, alkoholist ning traumadest. Kandsin seda mõtet endaga kaasas läbi viimaste valvete ja korjasin nagu mesilane kõike nähtut enda sisse ning kirjutasin. Paraku sai see liiga pikk ning  mitte just päris kontekstis. Ometigi tundub mulle, et need mõtted võiksid teatavas osas ühiskonnas tekitada resonantsi ja päästa mõne elu. Loomulikult olen samuti valmis, et paljud lugejad tõstavad rusikad taeva poole ning on kohe valmis sappi ja tuld sülgama.  Aga tühja sellest. Siin see on:

Valguse öö

Valguse öö

Hea kaasmaalane! Olen kiirabiarsti leiba söönud  pea kolmkümmend aastat ja nüüd kus jaanuarist 2014 saadetakse minu elukutse ajaloo prügikasti, tahan  kõneleda Sinuga, hea kaasteeline, südamest südamesse.

Kiirabiautos on möödunud paljud  jaanilaupäevad ning Võidupühad ja need on aasta ühed raskemad ja tihti kurvemad valved. Olen konstateerinud surma kui vetelpääste tõi veest välja purjuspäi uljaid vettehüppeid harrastanud lapseohtu „ täiskasvanutel“ – 16-17 aastastel noormeestel, elustanud tunde purjus vanemate poolt tähelepanuta jäetud pisikesi jõkke või tiiki uppunud lapsi,  rebinud lõkke ääres rasket viinaund magavate emade alt lämbunud imikuid ja ravinud  lõkkesse potsatanud joobes inimeste põletushaavu, mis katavad 2/3 kehapinnast.  Liigagi sageli on tulnud  jaanipäeva hommikul autorusudest välja tuua  roolijoodiku poolt surnuks sõidetud inimeste surnukehasid või kuulata  kannatanute karjeid. Ma olen näinud ajutükke asfaldil maas ja minu kõrval on kõikunud  vaevalt  jalul püsiv kodanik, kes ei mõista, et ta mõrvas viinauimas süütu  inimese. Meie kohustuseks on olnud sõita vana emakese juurde ja teatada, et tema ainuke poeg on hukkunud roolijoodiku auto rataste all. Olen korduvalt mööda sõitnud  laasitud puudest, mille juurde on kogunenud  värskelt kooli lõpetanud noored… küünaldega, et mälestada mitut klassikaaslast, kes usaldasid oma elu ja surma purjus klassikaaslase roolivatesse kätesse.

Kadunud elud

Kadunud elud

Tänavu ma jaanipühade ajal ei valva, aga ometigi saavad need mu kätte 10-15 päeva hiljem kui  jaanipäeval alanud joomasööst toob kaasa kiirabi sekkumist nõudvaid terviserikkeid- südame- ja aju infarkte, krambihooge, meelepetteid.  Kõik see kordub nagu rikkis DVD plaadil. Ainult näod on teised, Oma pika  tööperioodil, eriti viimasel ajal  meenub mulle taas ja taas kuningas Salomoni  tõdemus: Midagi ei ole uut siin päikese all. Jah,  alles ma nägin  nutvaid lapsukesi aralt voodi alt piilumas kui vanemad järjekordse joomapeo ajal  lärmasid ja üksteist pudeli või rusikaga äsasid. Nüüd teevad seda needsamad suureks kasvanud  järglased ja uus generatsioon traumeeritud lapsukesi tihub varjatud nurgakeses nutta. Ja mida aasta edasi, seda raskemad on õnnetused ja kurvemad tagajärjed.

Me ei hooli üksteisest,  liikluses, kodus ega töölgi. Ometigi ei ole Eesti inimene jõhkard vaid kareda väliskoore all on soe süda ja abivalmis hing. Miks???

Kala pidavat teatavasti riknema hakkama ikkagi peast.  Kas ei ole elu hävitamise hulluse üks põhjus see, et tegelikult tunnevad liigagi paljud kaasmaalased, et neist ei hoolita  meie riigi kõrgemal tasemel? Tühjenevad külad, arstiabi kadumine, virelemine toimetuleku piiril. Unustama kiputakse, et kõik inimesed ei saa mitte kunagi olla edukad ja ettevõtlikud ning peale nende, kes visaduse ja kadakase kangusega ennast üles töötavad, moodustavad märkimisväärse osa meist need, kes tahaksid  lihtsat ametit pidades  toime tulla või vajavad selleks ka abi.

Meie igavikku kaduv olemine

Meie igavikku kaduv olemine

Hoolimatus, mis  lämmatava haisupilvena Toompealt alla kohiseb, on muutnud meid  ükskõikseteks oma ja teiste elude vastu.  Maal elav noor, kes liigagi hästi on tunnetanud, et  ei suuda hüpata üle ühiskonna seatud edukuse lati ja tema unistused ülikoolist kustutab eos vanemate õhuke rahakott,  hävitab järjekindlalt  nii ennast kui lähedasi.  Külad, kus lagunenud  majade ja mahajäetud koolide kõrval ilutseb heas korras külapood, kus 2/3 kaubavalikust moodustab alkohol ja vähe juua ei ole lihtsalt võimalik, sest müügil on vaid 1,5- 2 liitrised pudelid ja  kahtlemata 7 ja kangema protsendiga piirituseõllega, mis  garanteerib alkohoolikustaatuse mõne aastaga. Linnad, kus alkoholi müügikohtade arv ületab kordades prügikastide arvu avalikus linnaruumis.

Tavaline Eesti elu

Tavaline Eesti elu

Kallis kaasmaalane! Jää hetkeks seisma nende riiulite ees.  Jah, poliitikud on huvitatud, et  aktsiis laekuks üha suuremates kogustes, kuigi mitte senti ei  tule sellest meditsiinile või sotsiaalhooldusele. Meditsiini- ja sotsiaalkulud tasuvad töötajad ning tööandjad oma tööga.  Aktsiis laekub riigikassasse, kus  finantskriisis vaevlevatele riikidele jagub abistamiseks, lõunamaa kõrbetesse investeerimiseks ja kallite tehaste ehitamiseks ning siis lammutamiseks.

Aktsiisi on poliitikutel vaja, aga mida on vaja meil, head sõbrad? Kas ei ole iga neljakümnenda eluaasta piiri ületanud inimesele eluliselt vajalik teadmine, et meie jäljed läheksid siin paesel ning kivisel maakamaral edasi? Soov, et meie
lapsed  leiaksid endale terve ja alkoholi poolt rikkumata genofondiga kaaslase siin, Eestimaal ja et meie lapselapsed  räägiksid  eesti keeles?  Ehk soovid sinagi, et kunagi oleks meil riik, kus rahvas oleks kõrgeima võimu kandja mitte sõnades vaid tegelikult? Et meil oleks riik kuhu tahetakse tagasi tulla ja mitte lahkuda?

Palun laske neid edasi minna..

Palun laske neid edasi minna..

Alkohol võib Jaanipäeval teha varblasest kotka, kuid ei aita neid unistusi teostada. Kunagi ammu ütles Rooma keiser Caesar: Selleks et rahvas ei segaks riigi valitsemist, anna talle leiba, tsirkust ja veini.  Viina  tol kaugel ajal et tuntud, kuid  idee on tänapäeval sama haljas kui toona. Meil on võimalus vaikselt hääbuda sarnaselt austraalia põlisrahvaga või muutuda muuseumi eksponaatideks nagu ameerika indiaanlased. Meil on aga võimalik ärgata ja lõpetada üksteise  ja iseenda mahanottimine  nii jaanipühade ajal kui edaspidi ning võtta Eestimaa saatus taas  oma kätesse – kortsulistesse või siledatesse, kuid meie maad hoidvatesse kätesse. Meil on meie käed, mis oskavad joonistada pilti, kus ei ole midagi nii lootusetult valesti, meil on meie hääl, mis peab hakkama nõudma, et kaunist statistikast ja numbritest olulisemad on meie inimesed- targad ja mitte nii targad, haritud ja vähem koolis käinud, noored ja vanad. Meil on hääl, mis peab kajama nii, et see kostab läbi paeste müüride: „ Me oleme olemas! Me ei kavatse ärimeeste meeleheaks ning kasumite suurendamiseks vaguralt ennast surnuks juua!“

Kas paratamatu nagu lumemehe surm?

Kas paratamatu nagu lumemehe surm?

Kallis hea inimene!  Alustagem sellega täna. Jäta  pudelilasu poodi. Kingi oma lapsele, sõbrale, abikaasale, kallimale ilus öö, täis jaaniusside sära, lõkke kuma, särisevaid grillvorste ja metsas avanevaid sõnajalaõisi.  Vaata kuidas Hämarik annab Koidule suud ning mõtle meist- Eesti rahvast, kellel veel ei tarvitseks saada vaikivaks, ununenud leheküljeks aegade raamatus. Anna meile kõigile võimalus edasi kesta ja mitte ainult üksikisiksustena vaid  rahvana. Me ju väärime seda – Sina, mina, meie kõik.

Lootusega

Lootusega

 

Meeldejäävaid jaanipühi!

Mare Liiger

Kas sa usud imedesse?

Kas sa usud imedesse?