Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?

 

Sõjategevus Eesti meditsiinis. Kelle vastu??

EV Põhiseaduses on kirjas, et Eesti riigi peamiseks ülesandeks on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.  Mitte kaua aega tagasi seisime me  Balti ketis ja vedasime betoonplokke Toompea kaitseks, et edasi kesta ja  mitte kaduda aegade hämarusse.  Soovisime jääda püsima rahvusena omal maal- Eestimaal. Osa meist soovib seda nüüdki, kuid kahtlen väga, kas EV põhiseadus on see, mille on täitmiseks võtnud valitsus.

Meie rahvaarv väheneb kiiremini kui sooviksime- kahtlemata ei ole meid veel nii vähe kui pärast Liivi sõda, aga negatiivne iive räägib selget keelt pidevast ja püsivast langustrendist. Osaliselt on põhjused objektiivsed- oleme veel vaesed teiste, palju rikkamate kõrval ning võrdlemine on mõru. Ometigi tundub meil olevat piisavalt rahalisi vahendeid, et eelisarendada kaitsekulutusi, investeerida miljoneid Liibüa ja USA kõrbetesse, saata sõdureid välismissioonidele, toetada rahalistes raskustes riike ning isegi suuremeelselt keelduda laekunud dividendidest.

Nii tundub, et tühjenev Eestimaa ei ole mingil määral häirinud valitud rahva teenreid- valitsust.  Neid ei häiri kümned ja kümned tuhanded vaesuses elavad lapsed ning pered, igaveseks vaikinud külad ja tondilossidena tühjenenud asulad ning väikelinnad. Nad ei ole sõitnud nädalavahetusel laevaga Tallinn Helsingi liinil ning kuulnud sadu lapsi kõnelemas tugeva soome aktsendiga  eesti keelt.  Ilmselt ei ole nendeni jõudnud ettevõtjate mure, et Eestis napib mitte ainult kõrgeltkvalifitseeritud töötegijaid vaid nüüd ka lihttöölisi. Vast on arutatud komisjonides või riigikogus õllelaua taga võõrtööliste hordide  importimist riiki.

Viimastel aastatel tundub kahjuks paljudele inimestele, et toimub pigem Eesti inimeste süstemaatiline hävitamine ja sundasustamine, kas sihilikult või lihtsalt ükskõiksusest.  Kahtlemata on meie juhtidel ohtralt tuua statistikat, mis tõestab, et kuskil mujal on väljaränne suuremgi kui Eestis, aga tunnistada ei soovita tõde, et siinne eksperiment toimub rahvakilluga, keda on napilt miljon.

Kui paljudele elupäästja?

Eeldatavasti tuleks põhiseaduse täitmiseks rakendada  kõik võimalused, et  inimesed tunneksid ennast Eestimaal  natukenegi paremini, aga praegused sammud tervishoius tunduvad pigem olema vastupidised.

1. Miks oli kasulik kiirabireformi käigus arstliku kiirabita jätta Harju-ja Raplamaa inimesed?  Südametunnistuseta  hämamiseks on kõrgete riigiametnike jutt, et tagatud on arstlik konsultatsioon ning haige terviseandmete edastamine EMO arstile.  Antud tehnoloogiat ei ole veel üheski kiirabiautos, mis sõidavad Harju-. Rapla-, Lääne-. Saare- ja Hiiumaal. Autu on rääkida varustusest, mis justkui töötaks, kui tegemist on pelgalt väljakuulutatud riigihankega, juurutamine saab olema tulevikus. Alatu on rääkida sellest tehnoloogiast kui kindlast alternatiivist kui väikesaartel töötav süsteem saab baasiga ühendust vaid 70-80% juhtudest. Aus oleks pigem tunnistada, et Kihnu, Ruhnu ja Vormsi saarel sõidavad kutsele esmaabiandjad, mitte meedikud või kiirabitehnikud ja20- 30% juhtudest ei saada  sidet valvearstiga. Küüniline on rääkida kiirabiteenuse paranemisest olukorras, kus perearste jääb maapiirkondades järjest vähemaks, ühistranspordi võimalused vähenevad koos inimeste lahkumisega ning paljudele patsientidele oli kiirabiarst ainsaks võimaluseks saada üldse  arsti konsultatsiooni ning läbivaatust. Selguseta jääb, kuidas saab rääkida arstliku kiirabi kadumisest kui  kiirabiteenuse radikaalsest paranemisest Harjumaal, mis on Tallinna järel kõige rahvarohkem maakond, kus  lisaks uusasumitele on  järjest kasvav tööstuspark, terminaalid,  sadamad ning sellest tingitud kõrge risk suurõnnetusteks.  Osa  inimesi  on pigem veendunud, et tegemist on ründega nende tervisele.
2. Väikehaiglate aeglane suretamine. Inimesed tulevad teatavasti sinna, kus on tagatud põhiteenused ja arstiabi on paraku üks nendest teenustest, mille olemasolu on ülimalt määrav. Maakonnahaiglate olemasolu määrab tihti selle maakonna elujõulisuse ja rahva soovi piirkonnas elada. Suund maakonnahaiglate likvideerimisele võeti juba ammu ja see algas Keila haigla aeglase hävitamisega. 5-6 aastaga viidi algselt võlgadest vaba, suurepärase renomeega raviasutus,  jõuga haletsusväärsesse olukorda ja sisuliselt on praegu tegemist laguneva tondilossiga.  Praegu käib Rapla haigla suretamine. Kõik toimub sama stsenaariumi järgi- osakond osakonna järel. Ühes Vikerraadio saates lipsas meie tervishoiujuhi suust aus tõdemus: „ Rapla haigla andis alla.“. Kuidas seda nimetada?  Kas sõjategevus haigla vastu ongi see paradigma, mille tulemusel  meie rahvas võiks edasi kesta?  Kiirabireform niitis jalad alt Hiiumaa haiglalt, võttes ära suure osa haigla ressurssidest. Juba on kohal ka „ kosilane“. Kõik algab sama taktikepi  all. Osakond osakonna järel, mõne aastaga muutub ka see Hiiumaa süda hooldushaiglaks. Muretsetud kompuutertomograaf kaunistab ühe Tallinna haigla diagnostikat ja ei aita mitte Hiiumaa inimesi. Jutt kiirest transpordist on lausvale, sest paljudel haigusjuhtudel kehtib „ kuldse tunni“ reegel. Kui haige jõuab ägeda südame- või ajuinfarktiga vähem kui 60 minutige haiglasse, on võimalik trombolüüsiga vähendada kahjustust miinimumini. Hiidlastel ei saa seda võimalust olema. Kas see on põhiseadusega deklareeritud õigus tervisekaitsele?  Haapsalu haigla suretamine käib aeglaselt kuid kindlalt. Nüüd kuulutati kadu ka Põlva, Valga ja Võru haiglatele. Valga haigla kuulutas vastu samuti sõja ning loodab ellu jääda läti patsientide ravimisega. Kas see sõjategevus Eesti meditsiinis on tõesti rahva huvides?  Üheski nimetatud piirkonnas ei hakka kehtima „kuldse tunni“ reeglit ja seega on  suur osa Eestimaa inimestest sunnitud lahkuma või leppima südame- või ajuinfarkti korral raske invaliidsusega, aga selliseid haigusi ja traumasid on palju, kus haiglasse jõudmise kiirus määrab haige edaspidise ellujäämise ja puude raskuse. Vaevalt mahajäetud piirkondade patsiente lohutab teadmine, et nüüdsest ei mõõdeta mitte nende puuet vaid allesjäänud töövõimet.
3. Aeglaselt hääbuma sunnitud haiglate personali töövõime. Lämbumissurm on teatavasti kole. Milliseid kannatusi tunneb aga inimene, keda lämmatatakse aeglaselt päevade ja kuude kaupa. Pigistatakse ning lastakse lahti ja nii pidevalt. Olen ise olnud tööl Keila haiglas kui see haigla suretamise protsess toimis, nägin töötajate kannatusi, kes sellises haiglas töötasid. Osa inimestest lahkus kiiresti ja sai ehk väiksema psühhotrauma, aga need, kes üritasid teha kõik, et inimesi aidata ning ehk ka haiglat päästa, elasid läbi märtripiinu. Pidev surve aastate kaupa, tühjenevad koridorid- inimestel tekkis lootusetus, nad muutusid konfliktseteks, ravi kvaliteet langes. Paljud tarvitasid depressiooni tõttu ravimeid. On see siis ime, et enamik tugevaid arste ja õdesid leidis endale töö välismaal. Ka nüüd, aastate möödudes, sigineb endiste Keila haigla töötajate omavahelistesse vestlustesse suur valu ja pettumus. Kuidas seda kõike nimetada? Minu arvates piinamiseks.  Saame aru, et pauguga haigla sulgemine võiks halvasti mõjutada valitsevate erakondade reitingut. Aeglase agoonia mõju valijatele on väiksem. Saab ju alati tõestada, et polnud personali ja suured võlad, inimesed ei pöördunud, haigla niikuinii enam suurt ei teinud. Nii muutub haigla sulgemine rahvale paremini mõistetavamaks. Need sajad ja sajad meedikud, kes on sunnitud surema koos haiglaga, ei avalda valimistulemustele märkimisväärset mõju. Tähendusrikas on, et Rapla haigla personalil ilmnevad praegu täpselt samad  sümptomid, mis olid Keila haigla töötajatel. Ilmselt nimetatakse ka seda meditsiiniteenuse parandamiseks ja hoolitsuseks Eestimaa inimeste tervise eest. Protsess on arenemas Haapsalu haiglas, valmis olla Hiiumaa, Võru, Valga ja Põlva haigla…..

Aega võtab aga asja saab! Koos sinu aeglase surmaga paraneb meditsiiniteenus mühinal!

Need eelpooltoodud tõdemused, kaugeltki mitte täielik loetelu,  on mind viinud arusaamisele, et antud hetkel toimub raha ja võimu kuritegelik rünnak Eestimaa inimeste elule ja tervisele. Kaua veel, see sõltub mitte valitsejatest vaid lihtsatest inimestest, kellel on põhiseaduslik õigus Eestimaal kestma jääda.

Saatjaks jäägu aga Lapimaa sotsiaalteaduste professori K.Urponeni mõttekild sotsiaaltöö magistrite loengusarjast- sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse.

Sotsiaalpoliitika valib rahvas valimiskastide juures.

Head mõtlemist!

Head mõtlemist!!

Valimistepäeva hommikul

Usun, et istud just nüüd, kohvitass ees arvuti taga ja mõtled, kas minna või mitte minna.  Tasuta tsirkus pööblile on tänaseks lõppenud ja kõik käis Rooma imperaatori juhtnööride järgi- leiba , tsirkust ja veini. Ometigi tahaks iga SÜDAMETUNNISTUSEGA inimene teada, kes nad on- need pretendendid Tallinna linnapea kohale.  Klantspildid, paljad tissid ja helikopterid võivad olla ju atraktiivsed, aga milline on selle taga see inimene, kes vähemalt võiks proovida midagi teha ka inimeste jaoks?

Kuidas seda teada saada? Vastus lihtne, meenuta, kuidas see inimene on käitunud, kuidas on käitunud tema lähedased siis kui  nad ei olnud veel poliitilises palaganis.  Suhe töötvõtjatega, klientidega, lihtsalt inimestega annab täpse ettekujutuse, kuidas hakkab  tegutsema nimetatud isik uues ametis, kusjuures eriti teravdatud vormis, sest võim toidab inimese ego´t niikuinii.

Toon siin ühe mälestustekillu, mis ei pretendeeri mõjutamisele, küll aga võiks olla mõtiskluste aluseks.  Perekond Kross on tuntud kui tõsised ärimehed ja abikaasad jagasid ühist maailmavaadet nagu sukk ning saabas. Miks nad lõpuks lahku otsustasid kolida, ei ole minu teema. Kummalgi olid oma ärikesed ja ilmselt ei mahtunud miljonid ühte kappi lihtsalt ära. Minu mälestusekild on aga ajast mil abikaasad jagasid ühtset ärifilosoofiat ning maailmapilti copy paste.

Milliseid emotsioone tekitab vaatapilt kui kiirabi peatub teie maja ees? Töökoha ees?  Muret, ehmatust või vastikustunnet?  Kas kiirabi peatumine teie töökoha ees annab  klientidele negatiivse, neutraalse või negatiivse emotsiooni? Küsite: mis jampsi ma räägin? Kiirabi ei tule ju ise visiidile, teda kutsutakse siis kui keegi on hädas. Nii see ju peakski olema. Seetõttu sõidab kõigis riikides kiirabi majade peauste juurde- parlament, kuninga palee, viietärni hotell, presidendi residents. Ka Eestis ei ole olnud probleeme. Kui vaja, siis sõidab kiirabi ka riigikogu ette, sest ohus võib olla kellegi elu.

On ainult üks asutus Eestis, kus kiirabi tulek on häbi ja teotus ning brigaad peab sõitma kõrvalisi teid mööda maja taha kauba laadimississepääsu juurde. See maja on Villa Benita, eliithooldekodu nendele kes on võrdsemad kui teised inimesed- asutus, kus sellise korra kehtestasid Krossi ärihaid.

Esmakordselt juhtus see siis sedapsi.  Kuna raha teatavasti ei haise, aga kokku hoida tuleb kõige pealt, millega vähegi annab, siis on selles ompärases asutuses ühte majja paigutatud kaks täiesti vastandlikku teenust. Ülakorrusel teevad viimaseid hingetõmbeid  surijad e sisuliselt on tegemist hospiitsiga ( teenus surijatele) ja allkorrusel on lustiasutus seenioridele, kes  naudivad iluteenuseid, häid filme, jalutuskäike metsas ning karastavat massaaži.  Personal on otse loomulikult ühine. Kuidas nad selle kaelamurdva  bipolaarsusega hakkama saavad, on mulle siiani mõistatus, aga küll raha eest saab kõike.  Otse loomulikult käivad iluteenuseid tarbimas ka suur hulk välismaalasi ning vaevalt neile keegi sõnagi poetab, et ülakorrusel teevad oma viimaseid hingetõmbeid  lõppstaadiumis vähihaiged. See teadmine ei suurenda kohe üldse mitte  allkorruse teenuste tarbimist. Paraku, seal kus on hospiits ning rasked haiged, on külaliseks tihti ka kiirabi.

Kui asutus Niitväljale tekkis, siis käitusime me niisama süüdimatult kui igal pool mujal meie riigis. Kui kutsuti, siis sõidame treppi ja läheme aitama. See ilu ei kestnud pikalt. Ühel järjekordsel visiidil, millel osalesin ma isiklikult, ootas meid välisuksel juhatus pr Krossi isikus, kes teatas, et me oleme täiesti valesti aru saanud. Kiirabi viibimine või õigupoolest masina seismine paraadtrepi ees,  on vastuolus asutuse ( hoidke nüüd toolist kinni) PÕHIVÄÄRTUSETEGA  ja seetõttu täiesti välistatud, sest see mõjub rusuvalt nende allkorrusel lustivatele klientidele. Meil tuleb sõita maja taha laadimisuste juurde, anda kella ning kannatlikult oodata kuni kellelgi on aega meile kaubaliftiga vastu tulla ja sisse lasta.

Mul vajus lõug sõna otseses mõttes põlvede vahele. Mis mõttes on kiirabi vastuolus eakate hooldusega tegelevas firmas  selle asutuse põhiväärtustega? Mis siis on selle asutuse põhiväärtused? Lükkan pappi kokku nii palju kui annab?  Kas soome kliendid pakivad kohvri ja jätavad veiniklaasi eest maksmata kui Eesti ambulantsi näevad?  Pisike  hoolitsetud daam pressis meid kiiresti peauksest välja ja näitas maja taha.  Seal on tõesti uks, kuhu nüüdseks on ka pandud silt- Kauba vastuvõtt ja kiirabi see tähendab, et tegelikult kestab see suhtumine siiani. Kuigi Villa Benita paikneb meie teeninduspiirkonnas, satub sinna vahel ka teiste piirkondade brigaade, kes selle erispärase korraldusega kursis ei olnud. Ka need saadeti eesustest kiiresti  köögi poole ning kaevati veel meie juhtkonnale arusaamatult juhmide meedikute üle.

See on perekond Krosside väärtussüsteem-  üle laipade raha poole, sülitades kõikidele mõnusalt pähe. Miks perekond Krosside ja mitte ainult nüüdseks exproua  suhtumine? Aga võrdsem teistest  irvitab vastu lõpututest liikluseeskirjade rikkumisest, kahtlase väärtusega tehingutest jne.

Mul on hirm, kus on see  tagauks, kust peavad hakkama sisse käima tallinlased, sest ilmselgelt segavad ka nemad Tallinna valitsemise põhiväärtusi?  Midagi ei ole teha, nagu ei tule vabatahtlikult Villa Benitasse kiirabi vaid nüüd sõidavad kõik brigaadid sinna sügava vastikustundega, nii on ka Tallinn täis vastikuid ja tülikaid kodanikke, kes ei tarvitse aru saada, et nad on vastuolus Eesti asja ajava firma põhiväärtustega.

Lugu sai irooniline, aga see painab mind päris mitu aastat.

Inimesed, olge valvsad!

Kas sinu õigus käia tagauksest??

Läbi pisarate..

Täna oli imelik päev. Olin palutud raekotta vastuvõtule. Toimus Elukestva Õppe Nädala raames  õppijate ja koolitajate  tunnustamine. Ma isegi ei tea, kes oli see organisatsioon, kes nägi nii meeletut vaeva ja mind esitas.  See oli üllatav ning kahtlemata meeldiv. Aasta koolitajaks ma muidugi ei saanud, see oli eos välistatud. 3000 last ning 5000 inimest aastas ei ole kõneväärt ja see mida me neile õpetame, ei lange kokku meie riigi üldiste pürgimusega. Oleme alati poolnaljaga ütelnud, et teeme pidevalt karmi riigivastast tegevust- kasvatame hoolivaid, empaatiatundega ning samastumisvõimega inimesi ja  see ei sobi kohe üldse kokku meie peavoolu ideoloogiaga, kus domineerib edukultus, hedonism ning materjaalse külluse taotlus.  Igatahes on mul järjekordne aukiri, kus tänatakse 2013 aasta  Tallinna koolitaja konkursil osalemise eest.  Oleks keegi minu käest küsinud, oleksin ma selle mõtte muidugi eos mahalaitnud, sest  mina ei ole kohe üldse see inimene, keda peaks võim mingil määral tunnustama.  See selleks.

Viimastel kuudel olen ma õppinud elama  peatselt “äravisatava” inimese rolliga. Jaanuar 2014 läheneb peadpööritava kiirusega ja koos sellega aeg, kui Harjumaa, Läänemaa ja Raplamaa kiirabides ei vajata ühtegi arsti. See pole aga kaugeltki kõik.  Kõik töötajad, ka  autojuhid ning õed on sügavas teadmatuses.  Mõned on saanud kätte koondamisteated, CV keskuses on üleval  kümned  töötajate otsingud.  Enamus ei tea siiani midagi, mis juhtuma hakkab. Levinud on lootusetus ja fustratsioon, seda nii Tallinnas kui igal pool mujal.  Mu  tohtrist kolleeg ütles viimase valvevahetuse ajal: ” Ma lähen puhkusele novembrist. Nad on rääkinud, aga ühtegi paberit, mis  jaanuarist juhtuma hakkab, ei ole ma saanud. 1 novembril olen Eestist  ära. Ma enam ei jaksa. ” ja rahmas  tüdinult käega- stress.

Ühes eelmises postituses kirjutasin kurjakuulutava lause- mitmetele jäävad need kuud viimasteks.  Paraku on see nii ka juhtunud.  Matsime  31 aastase kolleegi. Tema surmapõhjuste kohta valitseb paras salatsemine, aga üht me teame. Mõni kuu enne tahtis ta kirjutada lahkumisavalduse ühest töökohast. Avaldas  elutüdimusmõtteid, ei näinud kiirabis perspektiivi.  Teda veendi veel jääma, töötajaid ei olnud- pea nüüd ikka vastu, sa noor inimene.  Mõni kuu hiljem leiti ta teadvuseta. Aine üledoos. Enesetapp??  2 nädala jooksul said ühes kiirabijaamas tööl infarkti kaks töötajat- üks varastes neljakümnendates. Stress?  Ületöötamine? Teadmatus?

Ma ei tea  oma töökohas mitte ühtegi noort kolleegi, kes pärast tervishoiukõrgkooli lõpetamist sooviks edasi kiirabisse tööle jääda, enamus  õpivad soome, norra, saksa keelt. Mõned julgemad plaanivad omaenda pisikest firmat, millel meditsiiniga on üsna ebamäärased seosed.  Kordan- mitte ühtegi noort kolleegi ei plaani jääda kiirabisse.  Kindlaim viis oma noortest lahti saada, on võimaldada neil töötada õppimise kõrval kiirabis.

Egas ometi masinad seisma jää? Oh ei, kindlasti mitte. Kõikides operatiivteenistustes on trend minna üle  osaliselt vabatahtlikutööle. Priitahtlikud pritsimehed juba tegutsevas, politseipatrullid tiksuvad tänu vabatahtlikele abipolitseinikele ja vabatahtlike tööga on ka kiirabis algust tehtud. Narkomaanidele jagatakse tasuta vastumürgi süstlaid, antakse koolitust, et nad oma hingevaakuva sõbra uuesti elule tooks. Praegu räägitakse 50-100 antitoodi jagamisest ja järgmisel aastal pidi dooside arv tõusma 500-ni.  Üksteisele nad selle vastumürgiga tõepoolest liiga teha ei saa, aga tavakodanikele, keda nad röövida tahaks?  Kas võtab hingamise ära? Ei võta? Kes soovib osaleda Bingo loteriil?

Sealt saab astuda juba sammukese edasi. Miks mitte kasutada vabatahtlikke alkoholijoobes  kodanike turgutamisel? Mida need kõrge vererõhuga sellikesed kodus vardaid näppude vahel veeretavad? Oma kogemuste põhjal saavad samasugust ju aidata küll? Infarkti läbiteinud inimesed tunnevad ehk ka sama tõve ära teise juures?  Nii, et, seltsimehed, arenguruumi on küllaga.

Eks meie, üleliigsed ja äraviskamisele kuuluvad inimesed, otsime siis rakendust. Mis oleks loogilisem kui 15 aastat koolitajana tegutsenud inimene üritab ikka sinna suunda vaadata. Eks kusagil südamepõhjas tean ju minagi, et koolitajana olen ma keskmisest märkimisväärselt kõrgemal.  Seda kinnitavad ülivõrdes õpilaste hinnangud ja tagasisidelehed.

Nii ma siis surusin hambad tangi ja tegin seda, mida  üldse ei salli. Palusin abi endale. Helistasin ühele Tallinna ametkonnale, kes on viimased aastad kasutanud meid  pidevalt kümnetes projektides. Palusin võimalust koolitada meie lapsi püsitöökohaga.

Vastus oli ettearvatav, aga tegi oi, oi kuidas haiget. Kõrge ametnik sülitas telefoni: ” Ainult projektipõhiselt! Meil ei ole teid muul ajal tarvis.” .

Kuulge, jobud! Projekt ei too koolitajale leiba lauale!  Koolitaja, kes ei aja äri teemal: kuidas saavutada edu äris ja võita sõpru ning selle eest kasseerida  igalt osalejalt 200 ja rohkem Eurot, vaid teeb koolitusi lastele ning kokkukuivanud eelarvetega omavalitsustele, ei ela koolitustega ära.  Mitte ükski koolitaja, kes ei ole just sobiva erakonna liige ning ei saa ministeeriumilt üheinimese MTÜ- na  viiekohalist toetussummat copy paste kirjatüki eest, ei ela projektipõhiste  koolitustega  ära.  1,5-2 € lapse kohta, sõltuvalt kas koolitus toimub Tallinnas või väljaspool. Isegi siis on paganama valus näha, et mõnigi laps saadetakse õue mängima. Süda kisub lõhki. Palume nad tagasi kutsuda, aga tihti seda ei tehta- vanemad ei maksnud.

Nii laksas kinni viimane uks, liisk on langenud- Soome. Tuhanded lapsed ja täiskasvanud ei tähenda midagi,  Helede ja põletava leegiga põlemine ei ole üldse tähtis. Väärtuspõhise koolituse tegemine ei ole lihtsalt koolitus vaid sa tõepoolest  teed seda enda küljest tüki  murdmise hinnaga. Ka see ei oma mingit rolli. Rahastame projektipõhiselt ja siis võimalikult kokkuhoidlikult- 1000- 3000 € neljakuuse töö eest mitmele inimesele.  Põhikohaga koolitajaks?? No, thanks!

Ja siis tuleb soe tundmatu sõbra käsi ja esitab sind aasta koolitaja konkursile kindla veendumusega, et teed Eestimaale midagi head, Ta näeb, et see töö, mida oled teinud, kannab  mõne aja pärast vilja ja  teeb  meie maa paremaks, õnnelikumaks.  Pisarad hakkasid voolama. Kui tuli aeg pilti teha, siis ma pigistasin abikaasa kätt ja palusin: ” Vii mind siit ära!” . Läksime. Uksel seisin noor mees, kes teatas, et on kunagi minu koolitusel käinud ja see on talle siiani oluline.  ” Miks te ei jää? Kohvi pakutakse ju ka?” küsis ta imestunult minu veekalkvel silmi nähes.  ” Ma tahaksin, et keegi annaks mulle selle, mis on kõige kallim. Minu isamaa ja ei küüditaks siit ära!”.  Ma ei  taha palju- olla koolitaja Eestimaal, meie inimestele. Arstina  tõeliselt aidata meie inimesi.  Seda ei ole ju palju. Liiga palju,  kinnitas maavanema külm käepigistus. Liiga palju, kordas aukiri minu käes. Me läksime abikaasaga käest kinni, minu silmade ees oli udu, osaliselt pisaratest, osaliselt hommikusest silmade laseroperatsioonist.

Olen süüdi!  Tahaksin olla inimlik ja mõistev tohter, aga kogu see meditsiini lammutamine on  minust teinud närvipuntra ja irooniahunniku. Tahaksin, et meie perel oleks leib laual ja üür makstud ausa ja hingega tehtud koolitajatööga siin Eestimaal, aga sedagi on liialt palju tahetud.  Minu soome keele õpetaja lohutas mind. Ta ütles, et samasuguseid hingapiinu on tundnud nii mõnigi  tohter mineku eel. Mitmed arstid on valanud tunnis pisaraid ja kaevelnud teemal; ma tahan olla kodumaal, Paar aastat pidi  leevendama kõik valud ja asemele pidi tulema rahulolu. Kas ma seda tahangi? Ei tea.

Läbi pisarate

Jaanipäeva eel.

Pidin kirjutama loo jaanipäevast, alkoholist ning traumadest. Kandsin seda mõtet endaga kaasas läbi viimaste valvete ja korjasin nagu mesilane kõike nähtut enda sisse ning kirjutasin. Paraku sai see liiga pikk ning  mitte just päris kontekstis. Ometigi tundub mulle, et need mõtted võiksid teatavas osas ühiskonnas tekitada resonantsi ja päästa mõne elu. Loomulikult olen samuti valmis, et paljud lugejad tõstavad rusikad taeva poole ning on kohe valmis sappi ja tuld sülgama.  Aga tühja sellest. Siin see on:

Valguse öö

Hea kaasmaalane! Olen kiirabiarsti leiba söönud  pea kolmkümmend aastat ja nüüd kus jaanuarist 2014 saadetakse minu elukutse ajaloo prügikasti, tahan  kõneleda Sinuga, hea kaasteeline, südamest südamesse.

Kiirabiautos on möödunud paljud  jaanilaupäevad ning Võidupühad ja need on aasta ühed raskemad ja tihti kurvemad valved. Olen konstateerinud surma kui vetelpääste tõi veest välja purjuspäi uljaid vettehüppeid harrastanud lapseohtu „ täiskasvanutel“ – 16-17 aastastel noormeestel, elustanud tunde purjus vanemate poolt tähelepanuta jäetud pisikesi jõkke või tiiki uppunud lapsi,  rebinud lõkke ääres rasket viinaund magavate emade alt lämbunud imikuid ja ravinud  lõkkesse potsatanud joobes inimeste põletushaavu, mis katavad 2/3 kehapinnast.  Liigagi sageli on tulnud  jaanipäeva hommikul autorusudest välja tuua  roolijoodiku poolt surnuks sõidetud inimeste surnukehasid või kuulata  kannatanute karjeid. Ma olen näinud ajutükke asfaldil maas ja minu kõrval on kõikunud  vaevalt  jalul püsiv kodanik, kes ei mõista, et ta mõrvas viinauimas süütu  inimese. Meie kohustuseks on olnud sõita vana emakese juurde ja teatada, et tema ainuke poeg on hukkunud roolijoodiku auto rataste all. Olen korduvalt mööda sõitnud  laasitud puudest, mille juurde on kogunenud  värskelt kooli lõpetanud noored… küünaldega, et mälestada mitut klassikaaslast, kes usaldasid oma elu ja surma purjus klassikaaslase roolivatesse kätesse.

Kadunud elud

Tänavu ma jaanipühade ajal ei valva, aga ometigi saavad need mu kätte 10-15 päeva hiljem kui  jaanipäeval alanud joomasööst toob kaasa kiirabi sekkumist nõudvaid terviserikkeid- südame- ja aju infarkte, krambihooge, meelepetteid.  Kõik see kordub nagu rikkis DVD plaadil. Ainult näod on teised, Oma pika  tööperioodil, eriti viimasel ajal  meenub mulle taas ja taas kuningas Salomoni  tõdemus: Midagi ei ole uut siin päikese all. Jah,  alles ma nägin  nutvaid lapsukesi aralt voodi alt piilumas kui vanemad järjekordse joomapeo ajal  lärmasid ja üksteist pudeli või rusikaga äsasid. Nüüd teevad seda needsamad suureks kasvanud  järglased ja uus generatsioon traumeeritud lapsukesi tihub varjatud nurgakeses nutta. Ja mida aasta edasi, seda raskemad on õnnetused ja kurvemad tagajärjed.

Me ei hooli üksteisest,  liikluses, kodus ega töölgi. Ometigi ei ole Eesti inimene jõhkard vaid kareda väliskoore all on soe süda ja abivalmis hing. Miks???

Kala pidavat teatavasti riknema hakkama ikkagi peast.  Kas ei ole elu hävitamise hulluse üks põhjus see, et tegelikult tunnevad liigagi paljud kaasmaalased, et neist ei hoolita  meie riigi kõrgemal tasemel? Tühjenevad külad, arstiabi kadumine, virelemine toimetuleku piiril. Unustama kiputakse, et kõik inimesed ei saa mitte kunagi olla edukad ja ettevõtlikud ning peale nende, kes visaduse ja kadakase kangusega ennast üles töötavad, moodustavad märkimisväärse osa meist need, kes tahaksid  lihtsat ametit pidades  toime tulla või vajavad selleks ka abi.

Meie igavikku kaduv olemine

Hoolimatus, mis  lämmatava haisupilvena Toompealt alla kohiseb, on muutnud meid  ükskõikseteks oma ja teiste elude vastu.  Maal elav noor, kes liigagi hästi on tunnetanud, et  ei suuda hüpata üle ühiskonna seatud edukuse lati ja tema unistused ülikoolist kustutab eos vanemate õhuke rahakott,  hävitab järjekindlalt  nii ennast kui lähedasi.  Külad, kus lagunenud  majade ja mahajäetud koolide kõrval ilutseb heas korras külapood, kus 2/3 kaubavalikust moodustab alkohol ja vähe juua ei ole lihtsalt võimalik, sest müügil on vaid 1,5- 2 liitrised pudelid ja  kahtlemata 7 ja kangema protsendiga piirituseõllega, mis  garanteerib alkohoolikustaatuse mõne aastaga. Linnad, kus alkoholi müügikohtade arv ületab kordades prügikastide arvu avalikus linnaruumis.

Tavaline Eesti elu

Kallis kaasmaalane! Jää hetkeks seisma nende riiulite ees.  Jah, poliitikud on huvitatud, et  aktsiis laekuks üha suuremates kogustes, kuigi mitte senti ei  tule sellest meditsiinile või sotsiaalhooldusele. Meditsiini- ja sotsiaalkulud tasuvad töötajad ning tööandjad oma tööga.  Aktsiis laekub riigikassasse, kus  finantskriisis vaevlevatele riikidele jagub abistamiseks, lõunamaa kõrbetesse investeerimiseks ja kallite tehaste ehitamiseks ning siis lammutamiseks.

Aktsiisi on poliitikutel vaja, aga mida on vaja meil, head sõbrad? Kas ei ole iga neljakümnenda eluaasta piiri ületanud inimesele eluliselt vajalik teadmine, et meie jäljed läheksid siin paesel ning kivisel maakamaral edasi? Soov, et meie
lapsed  leiaksid endale terve ja alkoholi poolt rikkumata genofondiga kaaslase siin, Eestimaal ja et meie lapselapsed  räägiksid  eesti keeles?  Ehk soovid sinagi, et kunagi oleks meil riik, kus rahvas oleks kõrgeima võimu kandja mitte sõnades vaid tegelikult? Et meil oleks riik kuhu tahetakse tagasi tulla ja mitte lahkuda?

Palun laske neid edasi minna..

Alkohol võib Jaanipäeval teha varblasest kotka, kuid ei aita neid unistusi teostada. Kunagi ammu ütles Rooma keiser Caesar: Selleks et rahvas ei segaks riigi valitsemist, anna talle leiba, tsirkust ja veini.  Viina  tol kaugel ajal et tuntud, kuid  idee on tänapäeval sama haljas kui toona. Meil on võimalus vaikselt hääbuda sarnaselt austraalia põlisrahvaga või muutuda muuseumi eksponaatideks nagu ameerika indiaanlased. Meil on aga võimalik ärgata ja lõpetada üksteise  ja iseenda mahanottimine  nii jaanipühade ajal kui edaspidi ning võtta Eestimaa saatus taas  oma kätesse – kortsulistesse või siledatesse, kuid meie maad hoidvatesse kätesse. Meil on meie käed, mis oskavad joonistada pilti, kus ei ole midagi nii lootusetult valesti, meil on meie hääl, mis peab hakkama nõudma, et kaunist statistikast ja numbritest olulisemad on meie inimesed- targad ja mitte nii targad, haritud ja vähem koolis käinud, noored ja vanad. Meil on hääl, mis peab kajama nii, et see kostab läbi paeste müüride: „ Me oleme olemas! Me ei kavatse ärimeeste meeleheaks ning kasumite suurendamiseks vaguralt ennast surnuks juua!“

Kas paratamatu nagu lumemehe surm?

Kallis hea inimene!  Alustagem sellega täna. Jäta  pudelilasu poodi. Kingi oma lapsele, sõbrale, abikaasale, kallimale ilus öö, täis jaaniusside sära, lõkke kuma, särisevaid grillvorste ja metsas avanevaid sõnajalaõisi.  Vaata kuidas Hämarik annab Koidule suud ning mõtle meist- Eesti rahvast, kellel veel ei tarvitseks saada vaikivaks, ununenud leheküljeks aegade raamatus. Anna meile kõigile võimalus edasi kesta ja mitte ainult üksikisiksustena vaid  rahvana. Me ju väärime seda – Sina, mina, meie kõik.

Lootusega

 

Meeldejäävaid jaanipühi!

Mare Liiger

Kas sa usud imedesse?