Tag Archive | Eestimaa lapsed

Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

  1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
  2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
  3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi...

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?

 

Läbi pisarate..

Täna oli imelik päev. Olin palutud raekotta vastuvõtule. Toimus Elukestva Õppe Nädala raames  õppijate ja koolitajate  tunnustamine. Ma isegi ei tea, kes oli see organisatsioon, kes nägi nii meeletut vaeva ja mind esitas.  See oli üllatav ning kahtlemata meeldiv. Aasta koolitajaks ma muidugi ei saanud, see oli eos välistatud. 3000 last ning 5000 inimest aastas ei ole kõneväärt ja see mida me neile õpetame, ei lange kokku meie riigi üldiste pürgimusega. Oleme alati poolnaljaga ütelnud, et teeme pidevalt karmi riigivastast tegevust- kasvatame hoolivaid, empaatiatundega ning samastumisvõimega inimesi ja  see ei sobi kohe üldse kokku meie peavoolu ideoloogiaga, kus domineerib edukultus, hedonism ning materjaalse külluse taotlus.  Igatahes on mul järjekordne aukiri, kus tänatakse 2013 aasta  Tallinna koolitaja konkursil osalemise eest.  Oleks keegi minu käest küsinud, oleksin ma selle mõtte muidugi eos mahalaitnud, sest  mina ei ole kohe üldse see inimene, keda peaks võim mingil määral tunnustama.  See selleks.

Viimastel kuudel olen ma õppinud elama  peatselt “äravisatava” inimese rolliga. Jaanuar 2014 läheneb peadpööritava kiirusega ja koos sellega aeg, kui Harjumaa, Läänemaa ja Raplamaa kiirabides ei vajata ühtegi arsti. See pole aga kaugeltki kõik.  Kõik töötajad, ka  autojuhid ning õed on sügavas teadmatuses.  Mõned on saanud kätte koondamisteated, CV keskuses on üleval  kümned  töötajate otsingud.  Enamus ei tea siiani midagi, mis juhtuma hakkab. Levinud on lootusetus ja fustratsioon, seda nii Tallinnas kui igal pool mujal.  Mu  tohtrist kolleeg ütles viimase valvevahetuse ajal: ” Ma lähen puhkusele novembrist. Nad on rääkinud, aga ühtegi paberit, mis  jaanuarist juhtuma hakkab, ei ole ma saanud. 1 novembril olen Eestist  ära. Ma enam ei jaksa. ” ja rahmas  tüdinult käega- stress.

Ühes eelmises postituses kirjutasin kurjakuulutava lause- mitmetele jäävad need kuud viimasteks.  Paraku on see nii ka juhtunud.  Matsime  31 aastase kolleegi. Tema surmapõhjuste kohta valitseb paras salatsemine, aga üht me teame. Mõni kuu enne tahtis ta kirjutada lahkumisavalduse ühest töökohast. Avaldas  elutüdimusmõtteid, ei näinud kiirabis perspektiivi.  Teda veendi veel jääma, töötajaid ei olnud- pea nüüd ikka vastu, sa noor inimene.  Mõni kuu hiljem leiti ta teadvuseta. Aine üledoos. Enesetapp??  2 nädala jooksul said ühes kiirabijaamas tööl infarkti kaks töötajat- üks varastes neljakümnendates. Stress?  Ületöötamine? Teadmatus?

Ma ei tea  oma töökohas mitte ühtegi noort kolleegi, kes pärast tervishoiukõrgkooli lõpetamist sooviks edasi kiirabisse tööle jääda, enamus  õpivad soome, norra, saksa keelt. Mõned julgemad plaanivad omaenda pisikest firmat, millel meditsiiniga on üsna ebamäärased seosed.  Kordan- mitte ühtegi noort kolleegi ei plaani jääda kiirabisse.  Kindlaim viis oma noortest lahti saada, on võimaldada neil töötada õppimise kõrval kiirabis.

Egas ometi masinad seisma jää? Oh ei, kindlasti mitte. Kõikides operatiivteenistustes on trend minna üle  osaliselt vabatahtlikutööle. Priitahtlikud pritsimehed juba tegutsevas, politseipatrullid tiksuvad tänu vabatahtlikele abipolitseinikele ja vabatahtlike tööga on ka kiirabis algust tehtud. Narkomaanidele jagatakse tasuta vastumürgi süstlaid, antakse koolitust, et nad oma hingevaakuva sõbra uuesti elule tooks. Praegu räägitakse 50-100 antitoodi jagamisest ja järgmisel aastal pidi dooside arv tõusma 500-ni.  Üksteisele nad selle vastumürgiga tõepoolest liiga teha ei saa, aga tavakodanikele, keda nad röövida tahaks?  Kas võtab hingamise ära? Ei võta? Kes soovib osaleda Bingo loteriil?

Sealt saab astuda juba sammukese edasi. Miks mitte kasutada vabatahtlikke alkoholijoobes  kodanike turgutamisel? Mida need kõrge vererõhuga sellikesed kodus vardaid näppude vahel veeretavad? Oma kogemuste põhjal saavad samasugust ju aidata küll? Infarkti läbiteinud inimesed tunnevad ehk ka sama tõve ära teise juures?  Nii, et, seltsimehed, arenguruumi on küllaga.

Eks meie, üleliigsed ja äraviskamisele kuuluvad inimesed, otsime siis rakendust. Mis oleks loogilisem kui 15 aastat koolitajana tegutsenud inimene üritab ikka sinna suunda vaadata. Eks kusagil südamepõhjas tean ju minagi, et koolitajana olen ma keskmisest märkimisväärselt kõrgemal.  Seda kinnitavad ülivõrdes õpilaste hinnangud ja tagasisidelehed.

Nii ma siis surusin hambad tangi ja tegin seda, mida  üldse ei salli. Palusin abi endale. Helistasin ühele Tallinna ametkonnale, kes on viimased aastad kasutanud meid  pidevalt kümnetes projektides. Palusin võimalust koolitada meie lapsi püsitöökohaga.

Vastus oli ettearvatav, aga tegi oi, oi kuidas haiget. Kõrge ametnik sülitas telefoni: ” Ainult projektipõhiselt! Meil ei ole teid muul ajal tarvis.” .

Kuulge, jobud! Projekt ei too koolitajale leiba lauale!  Koolitaja, kes ei aja äri teemal: kuidas saavutada edu äris ja võita sõpru ning selle eest kasseerida  igalt osalejalt 200 ja rohkem Eurot, vaid teeb koolitusi lastele ning kokkukuivanud eelarvetega omavalitsustele, ei ela koolitustega ära.  Mitte ükski koolitaja, kes ei ole just sobiva erakonna liige ning ei saa ministeeriumilt üheinimese MTÜ- na  viiekohalist toetussummat copy paste kirjatüki eest, ei ela projektipõhiste  koolitustega  ära.  1,5-2 € lapse kohta, sõltuvalt kas koolitus toimub Tallinnas või väljaspool. Isegi siis on paganama valus näha, et mõnigi laps saadetakse õue mängima. Süda kisub lõhki. Palume nad tagasi kutsuda, aga tihti seda ei tehta- vanemad ei maksnud.

Nii laksas kinni viimane uks, liisk on langenud- Soome. Tuhanded lapsed ja täiskasvanud ei tähenda midagi,  Helede ja põletava leegiga põlemine ei ole üldse tähtis. Väärtuspõhise koolituse tegemine ei ole lihtsalt koolitus vaid sa tõepoolest  teed seda enda küljest tüki  murdmise hinnaga. Ka see ei oma mingit rolli. Rahastame projektipõhiselt ja siis võimalikult kokkuhoidlikult- 1000- 3000 € neljakuuse töö eest mitmele inimesele.  Põhikohaga koolitajaks?? No, thanks!

Ja siis tuleb soe tundmatu sõbra käsi ja esitab sind aasta koolitaja konkursile kindla veendumusega, et teed Eestimaale midagi head, Ta näeb, et see töö, mida oled teinud, kannab  mõne aja pärast vilja ja  teeb  meie maa paremaks, õnnelikumaks.  Pisarad hakkasid voolama. Kui tuli aeg pilti teha, siis ma pigistasin abikaasa kätt ja palusin: ” Vii mind siit ära!” . Läksime. Uksel seisin noor mees, kes teatas, et on kunagi minu koolitusel käinud ja see on talle siiani oluline.  ” Miks te ei jää? Kohvi pakutakse ju ka?” küsis ta imestunult minu veekalkvel silmi nähes.  ” Ma tahaksin, et keegi annaks mulle selle, mis on kõige kallim. Minu isamaa ja ei küüditaks siit ära!”.  Ma ei  taha palju- olla koolitaja Eestimaal, meie inimestele. Arstina  tõeliselt aidata meie inimesi.  Seda ei ole ju palju. Liiga palju,  kinnitas maavanema külm käepigistus. Liiga palju, kordas aukiri minu käes. Me läksime abikaasaga käest kinni, minu silmade ees oli udu, osaliselt pisaratest, osaliselt hommikusest silmade laseroperatsioonist.

Olen süüdi!  Tahaksin olla inimlik ja mõistev tohter, aga kogu see meditsiini lammutamine on  minust teinud närvipuntra ja irooniahunniku. Tahaksin, et meie perel oleks leib laual ja üür makstud ausa ja hingega tehtud koolitajatööga siin Eestimaal, aga sedagi on liialt palju tahetud.  Minu soome keele õpetaja lohutas mind. Ta ütles, et samasuguseid hingapiinu on tundnud nii mõnigi  tohter mineku eel. Mitmed arstid on valanud tunnis pisaraid ja kaevelnud teemal; ma tahan olla kodumaal, Paar aastat pidi  leevendama kõik valud ja asemele pidi tulema rahulolu. Kas ma seda tahangi? Ei tea.

Läbi pisarate

Läbi pisarate

Kas sa julged olla Hea Inimene ?

Skandaal aastavahetuse postituse ümber, milles ma kirjutasin Eestimaa lastest ja sellest mida nägin, on nüüd emotsioonidest kirju ja kõik endast lugupidavad väljaanded on pidanud vajalikuks lisada midagi kohalikku apokriivasse. Kommentaarid nõuavad minu peaaegu et risti löömist ja vähemalt psühhiaatrite juurde püsiasukaks kolimist.

Paar päevakest kogusin mõtteid, sest ühtegi suppi ei sööda nii palavalt kui see kokku keedetakse ja pealegi- solvumine ja negatiivsed emotsioonid on kõige viimane asi, mida veel juurde tekitada on vaja. Nüüd on aeg arutleda.

Parandame siis alguses mõned epatäpsused. Ükski minu kolmest asjasse puutuvast postitusest ei organiseerinud abikampaaniat, ei riiklikku ega regionaalset. Mõni päev pärast esimest posititust kirjutas mulle laste ema ja selgusid nii mõnedki üksikasjad. Noor ja naiivne, natuke abitu naine kirjutas, kuidas ta oli ise ehmunud sellest, mida nägi, kuidas ühe lapse isa lisaks veel talle luiskas kukkumise kohta. Jutt oli piisavalt isiklik, aga kohe sai blogis kinnitatud, et lastel on olemas kodu, kus nad saavad teistmoodi elada. Lisaks veel südamlik palve, et lapsed ei saaks sellistest külastustest  templit mällu kogu eluks.  Laste elukoha kohta kõikides tekstides puudus igasugune vihje ja huvitav, kuidas sai see märkimisväärselt laste elu mõjutada?

Aga, jah, meil on ju kolmas osapool, kes ennast lahkelt tutvustas- Saue vald, kes avastas, et nüüd on viimane aeg tasumise tunniks, sest valimised ju ka pea ukse ees ning pisivaldade tragöödia on ametnike vähesus ning pensionile lähedane iga ehk nagu mu Tallinna Ülikooli kursusekaaslane kunagi tabavalt ütles, on paljude pisivaldade ametnike üldine seisukoht, et neid tuleb matta koos kirjutuslauaga. Ja nüüd ähvardas mingi kaabaktohter nende kindlalt seisvat kirjutuslauda , erinevad asjamehed esitasid ebameeldivaid küsimusi ja nii viskusid kohalikud  ametnikud ambrasuurile, hoolimata sellest, et avalikkusele ilmutati juba probleemse pere elukoht ja tegelikult alles nüüd võisid need inimesed sattuda laiema personaalse tähelepanu alla. See antud hetkel enam kohalikke  tegelasi ei huvitanud ja pori loopimine läks lahti. Ainult, et iga peotäiega pudenes ikka rohkem muda peale minu teiste  asjaosaliste peale. Natuke meenutab kogu see strateegia Harju maavanema hiljutisi vägitükke, aga olgu sellega kuidas on.

Mõned täpsustused siiski. Kuidas selle ” isa” alkoholitarbimisega siis on?  Valla arvates kohe täitsa kaine mees? Muuseas, kõik meie joomatõbised kinnitavad pärast nädalast tsüklit, et nad kohe üldse napsi ei võta või veel veenvam, tarbivad õlut viinapitsi kaupa 50 grammi korraga. Inimene ise usub seda siiralt, see ju alkoholismi põhitunnuseks ongi, et inimene eitab oma liigtarbimist. Ohver ise usub, aga koolitatud ametnik?? Kuulge, kuidas on kahe pitsi õlle muinasjuttu puhuva ametmiku enda suhe kangema kraamiga? Vaevalt on vallas teadmata tegelik tõde. Selle mehe elustiilist tingitud terviseprobleemid on tallanud laia raja kiirabi andmebaasi.  Delikaatsed isikuandmed ei ole avalikult arutamiseks, kuid kohtus, näiteks, on nad kaalukas argument.  Kui aga lapse isa nüüd tõesti nii hullusti ehmatas, et muutus alkohoolikuks, kes enam alkoholi ei tarbi ( vähetõenäoline, kuid võimalik) on loo kõige vägevam ime toimunud. Kasvõi ühe inimese muutmine kaineks alkohoolikuks on vägitegu, mille eest peaks aukirja andma ja mitte maapõhja  manama. Aga see on varsti selge, sest regulaarne terviserike annab ennast vastasel juhul kohe teada ka digimärkmetes.

Veel küsitavusi. Laste mõlemad isad ei maksa lastele toetust, pole raha, aga üks neist jaksab pidada mitmetoalist korterit ning seal isegi remonti teha??  Ja vald ei tea asjast midagi? Ei teadnud, kuni kõrgemad asjapulgad nendelt küsisid probleemse üksikema eksisteerimist nende vallas. Noor, 24 aastane naine, kaks last, kumbki eri isalt. Toetust ei saa, haridus napivõitu ja  mitte midagi vald ei tea? Pole käinud abi küsimas? Ja kui ei tulegi? Leitakse jälle  katastroofilises olukorras pere, EE kirjutab loo, ” Kirjutamata lugu” teeb saate, inimesed on vihased, kus on ametnike silmad?? Miks keegi ei informeeri?

Lastekaitse ja sots töötajad ei saa sekkuda kui ei ole infot, ressurssi ei ole ja kogu selle kehvapoolse loo juures ütleme, et kõik on korras ja ikka suunaga viie rikkama riigi poole.  Pered elavad kuuris, kokkukukkuvates hurtsikutes koos söödikutega ja peaasi, et keegi ei räägiks.  Kust tulevad Kodutumde saate pered? Valitakse kümnete ja kümnete samasuguste seast välja. Kuidas elasid Tartus lapsed koos isaga? Lagunevas hurtsikus ja ametnikud väitsid saatejuhilegi, et kõik on OK.

Mulle meenub, et mitu aastat tagasi katkes kannatus ühel teisel brigaadijuhil  kui nad leidsid pisikeste lastega naise koos mitmete ” isadega”  elamas- puukuuris. Talvel, muldpõrand, söögiks ködi, mida hea perenaine ei paku isegi sigadele. Pisike tibu oli kopsupõletikus ja nii sai need lapsed haiglasse viia. Aeg oli teine, avalikustati vald ja televisioon käis isegi seda puukuuri filmimas.  Kohalikud vallaametnikud väitsid ka siis, et inimesed ise tahtsid nii elada ja kõik on parimas korras. Kisa oli nii suur, et perele leiti sotsiaalpind teises asulas…… ja unustati.  Brigaadijuht meil aga ei unustanud. Poisike meenutas talle tema enda poega ja nii ta hakkas perel külas käima. Totaalselt toimetulematu ema, pidevalt vahetuvad ” isad”, mitu kiivakiskuvat elukest ja nagu mäletan, neid tuli veel lisakski. Nüüd on aeg läinud, üles on kasvanud koolikohustust ignoreerivad ja juba ka hälbelise käitumisega noored.  Puudusid tugiteenused, abi. Probleem peideti silma alt ja …karavan liikus edasi.  Pisivaldadel ei saagi kunagi olema  raha reaalse sotsiaalabi andmiseks, ma ei räägi toimetulekutoetusest vaid kallistest tugiteenustest, tugiisikutest, -peredest.  Aga pisivallad ei suuda ikka kokkuleppida ühinemises teistega, et mitmekesi panna  järelvalve toimima, sest muidu ei täitu  ametnike unistus- saada maetud  koos kirjutuslauaga.  60% lastest elavad omavalitsustes, kus puudub lastekaitsetöötaja ( nii vähemalt kirjutas PM) ja see ei ole põhjustatud, et inimesed ei taha aidata vaid tõsiasjast, et raha ei ole ja seetõttu on parem kui ei  liigu ka info. See, et kohalikud ametimehed on nördinud  on igati mõistetav. Tegelikult on ju nendel raudkindel rahva mandaat- õhuke riik ja madalad otsesed maksud.  Selle raha eest ei saa rohkem, eriti seal, kus inimesi  elab  vallas tuhatkond ja maksu nendest maksab ehk mõnisada.

Nõutuks teeb pigem inimeste ja kommentaatorite suhtumises. Kord saan ma sarjata, et ei tee piisavalt  ja kuu hiljem, et teen liiga palju. Otsustage juba ära. Antud hetkel, seal ja tol hetkel ning sellel informatsiooni alusel oli kaks võimalust. Teha midagi nende ( ja mitmete teiste ) laste heaks või panna toauks kinni ja unustada. Seda viimast ma ei suuda ja ei soovi kunagi suuta.  Jabur on ikka ja taas selgitada miks  öösel vastu suuri pühi, ei ole võimalik kedagi  sotsiaaltöötajatest kätte saada. Ma olen ka suurema omavalitsuse ukse taga tööpäeval kell 17 ajal abitult palunud, et keegi ometi ära kuulaks ja vastuseks on olnud vaid tõdemus, et tööpäev on läbi.

Kas ma teeksin midagi praegu teisiti?  Tol hetkel olnud informatsiooni ja situatsiooni alusel – mitte midagi. Isegi praegu näen ma unes seda verist lutipudelit ja kogu seda situatsiooni ning ärkan. Ei, ma ei teeks midagi tollest ööst ja  hilisematest päevadest teisiti. Kui ausalt ütelda, siis omavalitsuse reaktsioon on täiesti mõistetav, aga kogu see ilkumine kommentaariumis ei lähe mitte üks raas korda. Mul on üks kohtunik, muuseas äärmiselt karm, ja see on südametunnistus. Selles loos ( kaugeltki mitte kõiges mida teen) mõistis see kohtunik mind õigeks.

Tunda kaasa ja üritada teha kõik, et võidelda  kurjuse vastu on mulle inimeseks olemise põhitunnus. Mittereageerimine oleks olnud kuritegu mitte ainult nende laste vaid minu enda vastu. Ükski kommentaar, nii ilkuv kui see olla ka saab ei saa võtta mult empaatiat ja samastumisvõimet, sest see on ainus, mis on tähtis, minu varandus.

Kurvaks teeb hoopis muu. Alles me lugesime kuidas noor inimene üritas aidata kaubanduskeskuse juures abi küsinud last. Jah, ma tean, et nooruk lõpuks keeldus abist, aga see on üks  tahk probleemist. Lugesin alates esimesest kajastusest kahjuks ka kommentaare. Milline tigedus neist hoovab.  Kurjus, jäine ilkumine ja sarkasm. Mis on selle eesmärgiks? Tappa järgmine kaastundlik hing ja muuta ta omasarnaseks hingeliseks jätiseks? Jah, Eestimaa elu on täis ignorantsi. Nagu kala hakkab haisema peast, nii levib see ülevalt alla kogu ühiskonnas. Igal võimalikul juhul antakse rahvale mõista, et neist ei hoolita mitte üks raas. Demagoogia- kord on meie juhtoinal elektriarve 10% tõusnud ja paari päeva pärast hoopiski langenud, palgatõus politseis, mis on tegelikult hoopis mugav viis ülemuse palka tõsta. Suur kisa õpetajate palga ümber, “tõus” näeb välja aga hoopis teistsugune kui kiideldakse. Pidev teadaandmine, et me oleme vaid neutraliseerimisele kuuluv lumpen ( hr Langi briljantses sõnastuses)  levib roisupilvena ülalt alla. Töökohtadesse, ülemustelt alluvatele, omavalitsustesse, inimeste omavahelistesse suhetesse, perekonna ja  laste omavahelistesse suhetesse. Seda tigedust võimendab vägevalt neljas võim ehk meedia ja paljud, kes siit pagevad, on korduvalt tunnistanud, et põgenevad just tigeduse  eest.  Kui keegi üritab vastuvoolu ujuda, siis uputame ta mürgistesse ja anonüümsesse kommentaariumisse, sest keegi ei tohi olla teistsugune.

Kallis tundmatu noor, kes sa südame sunnil üritasid aidata last, kes küsis marketi parkimisplatsil süüa. Ma ei tea kogu selle loo tagamaid, aga palun sind väga. Ära luba endalt võtta seda, mis on kõige olulisem- sooja ja kaastundlikku südant.  Palun, ära lakka hoolimast iroonilise kisakoori kiuste.  Kõik ei lähe nii nagu esialgu tundub, aga see polegi oluline. Tähtis on see, et me jääksime iseendaks.

Sellel  lool  on minu jaoks veel üks ja määrav tähtsus. 10 aastat teeme me väärtuspõhist esmaabikoolitust lastele, mis kannab nimetust ” Hea inimese ” koolitus. Üks inimlikuks  kasvamise reeglitest on järgmine.

HEA INIMENE JULGEB ÕNNETUSI ÄRA HOIDA!

Tundub, et enamik inimesi sünnib kaastundmisvõimega ja pisikese suunamisega kuuleb laps kui õnnetus hüüab tulles. Meie sees olev eetilise võla tunne peaks meid sundima tegema kõik, et seda ärahoida. Kui me aga õnnetuse kisa ignoreerime, siis järgmine kord hüüab see  juba nõrgemini ja veel nõrgemini ja siis ei hüüa enam üldse ja nii kasvavdki üles  julma ning külma südamega inimesed. Oli see nüüd aasta või paar tagasi kui Reporter tegi eksperimendi.  Tartu bensiinijaamas mängis näitleja roolijoodikut. Sõitis kohale, kõikus autost välja, lällas pudel käes ringi. Teda nägid sajad kodanikud, aga mitte keegi ei valinud numbrit 110. Oli see nüüd juhus, et mõne päeva pärast sõitis roolijoodik Ida Virumaal maanteel surnuks mitu inimest, kusjuures joobe suurus andis alust arvata, et autojuhi  sõidustiil pidi ikka väga eriskummaline seal Peterburi maanteel olema. Temast sõitsid mööda kümned ja kümned inimesed, aga häirekeskusesse laekus esimene kõne alles avarii järgselt. Õnnetus oli juhtunud ja noored elud hukkunud.

Miks? Vastuse andsid V klassi õpilased, kellele 3 aastat tagasi sai ” Hea inimese” koolitust teha. Nad vastasid: “Me ei julge õnnetust ära hoida, sest siis peetakse meid luuseriteks!”. Juba nemad olid omandanud meie ühiskonna reeglid, et mida ükskõiksem, seda suurem tegija. Kaasatundmine ja abistamine on karistatavad, väärivad hukkamõistu ning solvamist.  Ka täna küsisin ma esimese klassi õpilastelt: ” Kas sinus on nii palju kangelaslikkust, et julged õnnetust ära hoida? Ka siis kui sind ei mõisteta või mõistmise  asemel hoopis su üle irvitatakse?”

Sama küsimust olen ma sel kuul endale esitanud kümneid kordi.  Kas õnnetus karjus tol ööl selles kodus?  Vastus on jah. Kas ma suutsin teha kõik endast oleneva, et see kunagi enam ei korduks? Vastus on taas jah.  Kas ma suudan seda teha taas kui õnnetus  karjub sõltumata kriitikatormist minu isiku, juuste või kehakuju pärast? Vastus on kolmandat korda jah.

Nädala pärast alustab meie ühing taas tuhandete laste koolitamist ” Hea inimese ” projekti raames.  Ma võin nii suurtele kui väikestele selge pilguga otsa vaadata ja teada, et ka siis kui on väga raske, saab panna käe ette kurjusele, samastuda nendega, kes enda eest seista ei suuda.  Lihtsalt, olla inimene.

Kas sa julged??

Kas sa julged??

Kuidas ma lasteombudsmani uskudes pügada sain.

Aasta viimased päevad on kokkuvõtete tegemiseks ning mõtisklusteks. Kuna eelmine postitus on saanud praeguseks üle kahetuhande kliki, siis on õige aeg teemat täiendavalt lahata, kuid nüüd veidike teise nurga ja ikka läbi isiklike läbielemiste prisma. Ausalt üteldes ootasin ma mõnes kommentaaris juba ametnikuhinge, kes oleks teatanud, et meil on vastavad instantsid olemas, kes lahendavad, parendavad  ja üldse on elu lill ning vingumise võiks  lõpetada ja kohe hakkabki parem.  Ütk jätta nagu ütleks meie presidendihärra.  Selleseid kommentaare ei tulnud, ju vist meie autoriteedid istuvad luksusrestoranides ja mugivad eksklusiivseid roogasid või praevad oma kõhukesi paradiisisaarte rannal. Kommenteerivad ikka need, kellele minu valu on ka nende valu ning see koik summeerub valuks Eestimaa pärast.  Arvata on, et sellise osa kohta kehtib ühe meie tippoliitiku antud nimetus- neutraliseerimisele kuuluv lumpen. Mina olen juba pikka aega sellesse kategooriasse liigitatud, nii et tere tulemast klubisse 🙂 . Nüüd asja juurde:

See oli aastake poolteist tagasi kui meie maa majakeses hakkas käima pisike külaline- algkoolis käiv lapsuke. Tuli, tundis ennast nagu kodus ja ära ei läinud. Veidi hiljem õnnestus täpsustada, et tegemist naabrusesse kolinud emme ja tema kahe lapsukesega. Perel oli seljataga juba kriminaalsed lood, kehalise väärkohtlemise episoodid ja peagi lisandus veel üks kriminaalsüüdistus. Seni kuni täiskasvanud oma probleeme lahendasid elasid lapsed üsna omaette. Üks, varase puberteedis, elas juba oma tahtmist mööda ja teine ei leidnud kuidagi endale kohta muutunud elukorralduses, kus olid küll vajalikud materiaalsed väärtused, kuid  puudusid vähimadki oskused käitumishäiretega last juhtida või veel enam kasvatada. Alguse  tuli meil õpetada elementaarseid viisakusreegleid ja üllatuseks see isegi õnnestus. Katsusime oma pisikest külalist saata võimalikult sageli koju, aga ta ei püsinud seal vaid tuli ikka ja ikka. Rääkides ühe täiskasvanud pereliikmega oli selge, et lapseeast traumeeritud pisipõnniga ei oska seal keegi midagi ette võtta ja üks pereliige ka ei soovinud midagi muuta. Pere oli arvel kohalikus omavalitsuses. Kuna pisike külaline järjekindlalt tuli ja tuli, siis proovisin kasutades parimaid sotsiaaltöö tehnikaid  pisikesest lõvikutsikat inimeseks muuta ja jälgisin, miks minu antud korraldusi inimeselaps täidab oma hooldajate/ vanemate korraldusi aga ignoreerib. Selgus oligi peagi käes, aga kellelegi polnud teadmisi jagada. Polnud soovijaid.

Ühel sügispäeval koju tulles kügeles meie ukse taga nuttev lapsuke, riided vesimärjad ja nina külmast sinine.  Mis juhtus? Lapsuke oli hajameelselt unustanud võtme koju ja koolist tulles avastas suletud ukse. Riided oli seljas suvised ning ladistas vihma, puhus aga sügistuul. Helistada laps  vanemale ei saanud, sest number oli blokeeritud. OK, helistasin. Mida lapsevanem oma järeltulijale ütles ma täpselt ei tea, kuid minu pakkumise laps paariks tunniks endaga kaasa võtta, lükkas ta resoluutselt tagasi ja käskis järeltulijal ukse taga oodata tund kuni poolteist kuni teine laps linnast tuleb.

Katsusin veel kord põngerja vesimärgi riideid, külmi käsi ning vaatasin taeva poole, kust sõudis lähemale järgmine vihmapilv ja kamandasin ta autosse. Meil tuli mõne kilomeetri kaugusel teha pisikoolitus- soojas ruumis koos soojade jookide ja suupistetega.  Igatahes saime ilusasti hakkama ja ma teatasin tekkinud olukorrast SMS- iga ka vanemale. Eks ma juba siis teadsin, et hästi see lugu ei lõpe. aga olen loomult optimist.

Teades pere kasvatuslikku patiseisu ja probleemipundart tahtsin ma teha nende jaoks midagi kasulikku. Eelnevalt pidasin veel nõu oma vanade ülikoolikaalslastega sotsiaaltöö päevilt teisest omavalitsusest, ikka konfidentsiaalseid isikuandmeid kaitstes nagu kord ette näeb. Nemad siis soovitasid rääkida kohaliku lastekaitsetöötajaga, kuid hoiatasid, et see heategu ei jää mul mitte karistamata.

Mina, lollpea, olin aga kindel, et saaksin seda peret aidata, olla tugiisikuks ja õpetada nii mõndagi. Näiteks seda, et laps kuuleb korraldust vaid siis kui kummardada tema silmade kõrgusele ja vaadata talle otsa, aga mitte hõigata üle õla eemaldudes korraldusi nagu seal peres trasitsiooniks, mida lapse poolt raudselt ignoreeritakse.  Palju muud ka. Tahtsin vaid aidata, suhtudes igati positiivselt peresse, kus üks vanematest oli ise elanud üle piisavalt valu ja teine ei osanud selle pärast, et tal puudus vähimgi kogemus ja domineeris hirm järgmiseks kohtukutseks.  Ei, need lapsed ei olnud näljas ega paljad. Nad olid üksi oma probleemidega, sest täiskasvanutel olid oma hädad lahendada ja kommunikatiivsed oskused olid kõvasti alla nulli. Tugiisik oleks võinud soovi korral neid aidata. Meil ei olnud isegi formaalselt õigust pidevalt meie juures oleva lapsega tegeleda, kes juba arvas, et ta soovikski meile elama tulla. Vanematel oli meile ainult üks soovitus- visake ta välja. Nii ei saanud see enam kesta.

Lugesime läbi õhates järgmise teabematerjali lasteombudsmani büroost:

http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_27.01.2012.pdf

Ja mida me sealt siis teada saime:

Igaühel on kohustus teatada abivajavast lapsest! Abivajav laps on aga siis kui ohus on tema areng, turvatunne ja heaolu.

Kontrollküsimus:

Kas algkoolilaps, kes põhiosa oma päevast viibib kodust eemal naabri juures ja ei soovi sinna tagasi pöörduda ka siis kui teda sinna suunata või tormab veerandtunni pärast uuesti võõrasse koju, tunneb ennast kodus turvaliselt ja kas on tagatud tema heaolu? Kas võõras kodus või siis alternatiivina tänaval on tagatud tema normaalne areng? Ja see kõik võib olla veel parandatav, võimalik, et erinevate teenuste ja nõustamisega saaks lapsele tuvalised kasvutingimused veel tagada, veel ei ole hilja. Ehk on tegemist veel korrigeeritava toimetulematusega.

Samalt ombudsmani leheküljelt võib lugeda veel, et info edastaja peab olema samuti kaitstud ja selle peab tagama asutus, kuhu informatsioon laekub.

Loeme sealt:

Abivajavast lapsest teataja  isikuandmete kaitse

• Anonüümsus
• Juurdepääsupiirang
• Asutuse esindajana teataja andmetele üldjuhul
piirangut seada ei saa
• Teabenõude puhul teadmisvajaduse põhjendamine ja
hindamine

Ja siis me läksime ja vestlesime. Eelkõige üritasin ma pakuda abi vägisi kiivakiskuva kasvatusvankri uuesti teele tagasi upitamiseks.

Mõne nädala pärast tuli mulle kõne Tartu Loomakaitseseltsilt, kus teatati, et on laekunud kaebus, piinan oma krundil saksa lambakoer  Santat, kes elab kuuris, ei saa süüa ja on täiesti ebainimlikes tingimustes. Vaestel ametnikel oli ise ka piinlik sellest rääkida, aga kaebus on kaebus. Mul tõusid prillid lagipähe. Santa elab aedikus 4,5 x4 meetrit, tal on kahetoaline kuut, üks toake veel aknaga. Aedik on pealt läbipaistva plastiklaega, kust paistab sisse päike, kuid ei kõrveta ega ole liiga palav. Ja seal viibib mei sõbrake vaid siis kui oleme tööl, sest muul ajal kappab meie ta suures aias ringi ja magab oma peremehe voodi kõrval magusat und. Söögiks on vaid RC eritoit saksa lambakoertele.

Vot sellistes masendavates tingimustes mu vaene väärkoheldud kutsa siis elab:

Õnnetu koera eluase

Õnnetu koera eluase

Ja veel õnnetum kutsa ise 🙂

Sügavalt nälgiv Santa

Sügavalt nälgiv Santa

Veetsime meeldivad päevad aedikut mõõtes ja pildistades ja uut mõõdulinti ostes ja taas pildistades nii, et kõik sentimeetrid kenasti peale jääksid, et mustvalgel tõestada, Santa aediku mõõdud ületavad kahekordselt Loomakaitseseaduse ettenähtud aediku mõõdud. Ja siis me saatsime pildid ära, kusjuures palusime isegi kohalikku konstaablit, et ta Santa elutingimused üle vaataks, aga ta ei tulnud.  Lõpuks saatsid loomakaitsjad kaebajale kurja kirja, aga mitu päeva oli rikutud ning jama kui palju.

Siis tuli lapse emmekese poolt läkitus, et antud aktsioon oli kättemaksuks kuna olin üritanud nende pereelusse vahele segada ja ma käisin kaebamas.  Mul on see suurepärane sõnum siiani alles.

Oot, oot! Kuidas seal ombudsmani läkituses kirjas oli? Ananüümsus, juurdepääsupiirang??  Meie käisime kaebamas? Ega ta ainult minuga rahuldanud. Lisaks olid väited, et abikaasa käis tema koera tema krundil kõrist kägistamas??? Selline mats politseiametnikule?  Täitsa nutikas, sest politsei  ametis on pätil ja kaebajal alati õigus ja politseipeksjat paitatakse kohtus hellalt tagumikule ning noomitakse teemal: ole pai poiss ja ära peksa enam menti, ta ka inimene. Ime, et ta kaebust veel prefektuuri ei läkitanud, seega napikas. Teenistusalane juurdlus oleks olnud garanteeritud.

Nii me lasteombudsmani uskudes pügada saimegi. Ega vaest õiguskantslerit ka otseselt süüdistada saa. Eeldada võiks ju, et ta püüdis parimat, aga põhjus  selgus omavalitsuse kodulehelt. Lastekaitse töötaja hariduslik pagas on vaid keskharidus- ei mingit baka- ega magistrikraadi ega üldse erialalist haridust.  No mida ta , vasekene, teab ombudsmanist, teataja isikuandmete kaitsest või sotsiaaltööst. Tallinna Ülikool laseb välja igal aastal portsu sotsiaaltöötajaid, aga enamik hajub igale poole mujale kui sotsiaaltööle, palganumber paneb asjad paika. Teised loevad kontoris numbreid kokku ja kirjutavad toetusi.  Aga pädevus?? Tühja sellest pädevusest, midagi ta ju ikka teeb.  Mõni aeg tagasi avastasin, et ühes vallas teeb sotsiaaltööd tubli ja haritud veterinaar,  ilmselt kärab küll.

Aga kuidas oleks nüüd abivajajast lapsest teatamisega? Aitamisega? Kurb.  Meie õuele ei ole pisikesel probleemipuntral enam lubatud tulla.  Ammu enne meid ei olnud tal lubatud tulla teistesse meie tänava majadesse. Tänav/ narko ja alko ootavad uut ohvrit  Kaitsmatuse sunnib meid paigaldama  krundi nurkadesse üles valvekaamerad.

Kodanikukohus- kes kaitseb kosanikku??

Kodanikukohus- kes kaitseb kodanikku??

 

Kui seda valu ees ei oleks.

Pea kolmkümmend aastat erakorralises meditsiinis on pikk aeg. Piisav selleks, et mõista, valu ei saa endale sisse korjata, sest siis ähvardab juba mõne aasta pärast hullumine. Aga seda valu on välimeditsiinis vahel kuhjaga ning hullem veel, teine kõrgharidus- sotsiaaltöö, mõjub sotsiaalse valu tajumisel pigem katalüsaatorina.  Ja  saab seda valu nii palju, et ta murrab ennast arsti enesekaitseks loodud kestast läbi ja siis sa põled.  Häbiks pean tunnistama, et barjäär, mille olen enesekaitseks loonud on mul ka na õhuke. Seda põlemist ei saa kustudada, kuid üks võimalus leevendust leida,  on ta välja rääkida, aga nii, et pärast pahandusi ei tuleks.

See oli mõni päev enne jõulupühi. Valvekord oli kiirabis nii kui ikka,  8-10 tundi ratastel ja siis pool tundi baasis. Kella kahe ajal öösel tuli pisike paus. Ja siis kärgatas uuesti poole viie ajal- mees, kolmekümnendates  – enesestmõistetavalt alkoholijoobes , on kukkunud pea katki ja vajab kiirabi.  Küll on hea, et keegi kunagi ei kuule, millist sõnavara me kutsele sõites pruugime. Trükimusta see ei kannata, aga kui sa oled ennast mahamaandanud, suudad kutsel taas suu kõrvuni vedada ja lahke klienditeenindajana esineda ” Kuidas saaksime teile kasulikud olla??”.

Küla kuhu sõitsime oli tuttav ja majas elasid kodanikud, kellele võis pea kõigile kiirabi püsikliendikaardid väljastada. Enmik alkoholi kuritarvitajad alates kümnendast eluaastast kuni kuldsete kuuekümnendateni. Helistasime siis maja ette jõudes ja kutsusime kodaniku masinasse, et normaalses valguses ja puhastes tingimustes tema “pööning” üle vaadata. Telefonis vastas igatahes kodanik, kelle puhul oli selge tema müstilise kukkumise põhjus- täis nagu templi elevant.  Mõne minuti pärast läks mu meestevägi vaatama, kuhu kodanik siis jääb ja hetk hiljem tulid nad pimedusest välja üsna selitatud nägudega ning teatasid et kodanik keeldub voodist tõusmast. OK, klient on kuningas, läksime. Korterisse astudes võtsid meid vastu lagedad seinad ja musta pesu nutsakud põrandal. Üks tuba oli täiesti lage, üksikud määrdunud riiseesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva olmeprügiga. Tagumises toas oli voodi, millel paiknevaid voosiriideid oli ilmselt pestud viimati laulva revolutsiooni ajal.  Ja voodis riietes ja välisjalatsites lebotas kodanik, kelle kuklast immitses verd, mitte küll palju, kuid ikkagi piisavalt, et mäkerdada ära padjad ja ümbrus.

Selles kodus elas kaks last. Väiksem kahene ja suurem vast viiene.  Mõlemad olid riides ja tatsasid ringi, kell viis öösel. Ma ei näinud ühtegi magamiseks sobilikku kohta, põrand väljaarvatud. Võimalik, et lastel olidki need ainsad riided  magamiseks ja päeval liikumiseks. Seni kuni minu assistendid “isa” peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi.  Kõhnad , räpased, keset ööd üleval. Siis langes mu pilk põrandale. Seal vonkles elektrijuhe, mis oskamatult oli isoleeriga kokkukäkerdatud, kuid osa haljaid juhtmeid oli näha ja see tehnoloogiline kõrgpilotaaž ühendas pistikut elektriradiaatoriga, mis oleks pidanud olema seinale kinnitatud, kuid toetas lihtsalt vastu seina. Tapeet oli sealt alt juba kergelt pruunistunud.  Selgus, et tollel isasel olevusel oli jalg jäänud juhtmesse kinni ja nii ta kukkuski lüües pea vastu ainsat mööblitükki korteris- täiskasvanute voodit. Juhtmed olid paljad ja voolu all, lastel vaid paljad varbad. Üks astumine selle õuduse peale ja rohkem ei astu planeedil Maa see laps kohe kindlasti mitte. Ja nüüd tatsas  “isa” voodi juurde pisike ning palus süüa. Suurem tüdruk tõi lutipudele, meesolevus näppis veriste sõrmedega lutti, keeras seda vastu valgust ja andis viieaastasele korralduse lasta kraanist pudel täis külma vett ja see pisitibule anda. Laps läks verine pudel käes antud käsku täitma, astudes vaid mõnikümmend sentimeetrit vigasest juhtmest eemal.  Küsisin. millal tuleb ema ja suurem teatas, et neile tuleb tädi Malle vist täna.

Minu silmade eest läks mustaks. Tublid brigaadiliikmed olid vahepeal peakese kenasti kinni sidunud, sest kodanik keeldus tõusmast. Soovitasin tal kainenemisel traumapunkti pöörduda, kuigi teadsin, et oleksin võinud oma sõnad ka seinale või  põrandal lebavatele kaltsudele adresseerida, aga meil on klient ju kuningas ja too kuningas ei pidanud vajalikuks ennast liigutada.

Ühe asja pigistasin ma siiski nüüd juba kokkusurutud hammaste vahelt välja. Teavitasin klient on kuningat, et ma informeerin laste väärkohtlemisest politseid.  Sa mu meie! Oleksite te näinud jahmunud nägu ja üllatusest pungis silmi. ” Mis need lapsed siia puutuvad??? Lapsed on ju terved.”

Lahkusin nii kiiresti kui sain, sest iga järgmine sõna oleks mulle Õhtulehe või  Pealtnägija kaela kutsunud.  Ma olin nii endast väljas, et esialgseks reaktsiooniks oli haarata need lapsed sealt õuduste majast ja viia nad sinna kus on voodid, magamisriided, kuusepuu ja mõned kommid aknalaual, sest susse neil ei olnud. Selleks pole mul aga õigust. Täiendav ” vestlus” ärritunud ja kätega vehkiva lapsevanemaga oleks aga võinud lõppeda nii, et teine peahaav oleks olnud märkimisväärselt suurem esimesest.

Läksime autosse. Helistasin politseisse ja selgitasin olukorra. Lahke naisterahvas numbrilt 110 kuulas mu mure ära ja lubas, et me saadame sinna siis noorsoopolitsei. Oot, oot!! Nädalavahetus ja siis jõulupühad ja millal on esimene tööpäev? Anusin operatiivkorrapidajat, et ta saadaks sinna kohe kedagi. Ainus, mida ma kordasin vist kümme korda oli, et mitte üks Eestimaa laps ei peaks niimoodi jõulude ajal olema. Ju ma tundusin siirana, sest patrulli nad sinna saatsid, aga milline on tulemus? Ei tea. Mitte kunagi ei saa teada, sest igasugune tagasiside ametkondade vahel puudub. Tean vaid, et selleks et midagi reaalselt ette võtta on vaja sotsiaaltöötajat, aga nende leidmine teatud valdadest tööpäevavälisel ajal on sama lootusetu kui praegu metsast maasikaid noppida.

Nii need lapsed on nüüd  minuga kogu aeg kaasas- unenägudes ja ärkvel. See on nagu nuga, mis sisse on lükatud ja teeb kogu aeg haiget.

Täna lisandusid minu ellu veel alla kümne aastase tüdruku silmad, kes mulle teatas, et ta pole terve päev midagi süüa saanud. Laps oli haige. Täiskasvanud võtsid viina ja olid nii purjus ning ei märganud et lapseke on mitu päeva kõrges palavikus ja köhib. Viina oli lauale panna küll, aga tüdrukukesele söögi ostmiseks raha enam ei jagunud. Nii me viisime ta üksi keset sügavat ööd haiglasse, kus ta vähemalt kõhu täis saab süüa.

Ja nüüd ma kirjutan läbi öö. Mind saadavad kolm pisikest silmapaari, nälginud, haiged, traumeeritud – Eestimaa lapsed, kes ei tea, mismoodi maitseb komm või kuidas on pakist välja võtta kingitud mängukaru. Lapsed, kellel ei hakka kunagi olema armastust ja vaevalt neid lohutab teadmine, et nad on ohvrid liberaalse alkoholipoliitika altaril.

Riigis, kus külapoest võib osta kümneid sorte odavat alkoholi, kuid ei tarvitse saada piima, leiba ja muid esmatarbekaupu. Riigis, kus sotsiaaltöötaja saab vähem palka kui pangamajas tolmulappi liigutav koristajatädi ja tema sekkumisvõimalused on andmekaitse seaduse poolt olematuks lihvitud.  Meil on õhuke riik, majandusel läheb nii paganama hästi, et miljoneid voolab Eestimaa raha Kreeka, Hispaania, Küprose ja tegelikult ikka lõpuks Saksamaa pankadesse.

Läbi öö näen kolme pisikest silmapaari, nad vaatavad nii tähelepanelikult. See on valus nagu keeraks keegi rindkeres nuga.  Võimalik, et see ongi  virisemine, mida meie poliitiline eliit soovitab enam mitte teha vaid olla positiivne.

Aga ei saa.  IKKA ON VALUS!!!  Nei lapsi ei ole ju kolm Eestimaal vaid tuhanded. Nende elu ei saa muuta rahalise toetuse suurendamisega vaid põhjamaise sotsiaalpoliitikaga. Kas on nii, et ise süüdi, joovad, surgu maha? Aga need lapsed? Kanname nad koos oma vanematega õhukese riigi kontseptsiooni toel  lihtsalt maha??

Kolm paari lapsesilmi, olgu inglid teid valvamas, kuni siiajäänud Eestimaa inimesed mõistavad ja keeravad meie laevukese Põhjamaade kursile ning pühivad kaptenisillalt võimust joobunud kiidukuked.

Mina nägin vaid kümne päeva jooksul kolme,aga kui palju neid tegelikult on. Ja igas sellises lapses on surmatud Mozart.

Õhuke riik! Kellele??

Õhuke riik! Kellele??

Ps. Loe samal teemal ka siit:

http://kassilausuja.wordpress.com/2011/07/04/in-memoria-mileedi/