Kiirabireformist. Ellujäämisõpetus patsientidele hr Rõivase sõnavõttude näitel.

Hea lugeja! Usun, et mäletad Eesti vanasõna- ära sülita vanasse kaevu enne kui uus valmis. See tarkus on suutnud meil ellujääda sajandeid ning kuulub selge mõistuse juurde. Paraku, uued ajad ning juhtide visioonid on kuulutanud aruka toimimisprintsiibi kehtetuks.  Üldiseks põhimõtteks on saanud, et vanasse kaevu tuleb just nimelt sülitada enne kui uut planeerimagi on hakatud.  Õnnetutele rongisõitjatele on kaos Elroni rongide ümber just selliseks näiteks. Vähe sellest, pärast totaalset äpardumist, ei suuda keegi tervet mõistust kokkuvõtta, et vana kaev taas  toimima saada ja tasapisi uut kasutuskõlblikuks kõpitseda vaid kangekaelselt jätkatakse hädasolijate veenmist, et kõik on lausa suurepärane ja üha paremaks läheb.  See  meenutab raske vaimuhaige meelepettelisi elamusi ja raudkindlat veendumust, et ta on pärit ei kuskilt mujalt kui Kuu tagumiselt poolelt, kus ta oli asteekide peajumala vastutusrikkal ametipostil.  Skisofreeniku järjepidevus, kus ta esitab tulevikunägemusi  juba toimiva reaalsuse pähe, on millegipärast hetkel valitseva seltskonna põhiline tegutsemisviis ning miski ei suuda neid ümberveenda nagu ei kõiguta hallutsinatsioonides vaevlevat vaimuhaiget teated ning argumendid tegelikkusest.

Mõni päev tagasi esines Vikerraadios meie palavalt armastatud sotsiaalminister hr T. Rõivas  kiites uusi võimalusi ja avarat perspektiivi pärast kiirabireformi.  Tema kõne oli nii tähelepanuväärne ja  järgis eelpoolkirjeldatud  loogikat, esitades soovunelmaid reaalsuse pähe. Panin minagi siis fooliummütsikese pähe ja lähtudes hiljutistest ministri ning SA PERH-i juhtide avalikest väljaütlemistest, seletan patsientidele lihtsas keeles, milliseid hüvesid nad kasutada saavad- kohe täna ja praegu.

Kõigepealt. Palju õnne, Tallinna, Tartu, Tartumaa, Järvamaa, Viljandimaa elanikud! Teie kiirabiteenuses ei muutu suurt midagi või läheb isegi paremaks, sest Järva- ja Mulgimaale luuakse uued arstibrigaadid. Kiirabiliidu juht dr Kõrgvee võttis reformist ja protestiliikumisest maksimumi ning koos sellega andis ministeeriumile võimaluse kinnitada, et midagi pole muutunud vaid oluliselt isagi paranenud. Nii teatas meie ministrihärra Vikerraadios, et arstibrigaade on isegi juurde loodud.  Muuseas, statistiliselt nii see ongi.  Eksisteerib kuldaväärt reegel, et  olemas on väike vale, suur vale, ülisuur vale ja… statistika.  SA PERH-is oli  2 brigaadi, kus  pool kuud valvasid arstid ja pool kuud õed. Kas see oli siis arsti- või õebrigaad?  Ministeeriumi kajastuses loomulikult õebrigaad. Koondati  arstid ära. Mis muutus statistikas? Midagi, loomulikult. Loodi uued arstibrigaadid Järva- ja Mulgimaal. Mis muutus? 2 arstibrigaadi tuli juurde. Kuidas käis asi Raplamaal, ei tea täpselt, aga numbritega mängimine on meie võimumeestel kenasti käppas.  Täpselt nii nagu istekohtadega Elroni rongis.   Kõik, seltsimehed, on korras. Esineb üksikuid puudusi, aga kõik on läinud ainult paremaks.

Elu läheb mugavamaks ja lõbusamaks

Nüüd on õige aeg tähelepanelikult analüüsida, millised hüved on patsientidel  kasutada nendes piirkondades, kust arstibrigaade enam ei ole.

1. Kõrgeltkvalifitseeritud arst haigevoodi juures läbi arvuti.  Eriti pidid sellest võitma Läänemaa elanikud, kellel siiani arstibrigaadi pole üldsegi olnud.  Jätame kõrvale väikesaared Kihnu, Ruhnu, Vormsi, kus antud süsteem töötab, aga kutsete arv on nädalas 1-2.  Seal sõidab välja inimene- esmaabiandja, kelle meditsiinipagas piirdub  mõnekuulise ettevalmistusega. Tegemist on vabatahtlikkuse alusel töötavate aktivistitega ja nende ametinimetuski- esmaabiandja- räägib ausat keelt nende ettevalmistusest.  Muuseas, ka seal, tunnistas hiljuti kohalik PERH-i ülemus, õnnestub kontakt valvearstiga luua vaid 70-80% juhtudest.  Aga teistel juhtudel??

Nüüd kõrvad kikki need inimesed, kes elavad Harju-, Lääne-, Raplamaal ja Saare- ning Hiiumaal.  Selleks, et arstiga luua sündmuskohal kontakt, peab brigaadil olema kaasas arvuti- kas tahvel või rüperaal. Mobiiltelefonist, ka nutiversioonist,  ei piisa kohe kindlasti mitte.  Lisaks peab olema mikrofon ning kaamera, mis  võib olla ka arvuti sees, kuid  ekraanil peab olema näha inimene ning ka patsient peab kuulma tema häält.  Lisaks peab arvutis olema netipulk, sest Wilfi ühendust külades ei ole ega hakka lähitulevikus olema. Kui paigas on mobiililevi on vilets, siis kontakti arstiga ei saa ka parima aparatuuri korral.  Kuna antud lahendust reklaamiti kui juba funtsioneerivat, siis, palun, nõudke arsti arvamust raskelt haige  juures.  Kui teie juures viibival brigaadil lähevad üllatusest  silmad suureks  ning käed hakkavad värisema, siis, palun, ärge hakake nende peale karjuma.  Meenutage Elroni ronge ja vanasõna vanast ning uuest kaevust.

2. Haige terviseandmeid saab saata sündmuskohalt EMO osakonna spetsialistile. 

Hädavajalik abi õebrigaadile ja seda teenust reklaamiti kui juba eksisteerivat.  Lihtne on edastatada kasvõi mobiiltelefoniga patsiendi pulsisagedust, vererõhku, hapnikutaset organismis ja veresuhkrut, kuid kõige olulisem on saata  konsultatsiooniks EKG.  Tähelapanu, aparaadis olev arvuti analüüsib ise registreeritud kõverat, aga see analüüs on rohkem kui puudulik, mida  rõhutatakse kõikidele töötajatele pidevalt koolitustel.  Ka tõsise südameinfarkti korral ei tarvitse arvuti seda  äratunda, mida  minagi olen tuvastanud palju kordi.  Seega,  patsiendil on õigus paluda, et tema EKG-d analüüsib arst ja kohe sündmuskohal, sest nii on lubanud kiirabi- ja tervishoiujuhid.

Arsti pilk saja kilomeetri kauguselt

Tähelepanu! Selleks on vaja uut EKG aparaati, mis on kaabliga ühendatud arvutiga, millel on internetiühendus ja seega võimalus edastada elutähtis  registreering  targale ja eriti intuitiivsele arstile SA PERH EMO osakonnas.  Vähe veel. Selleks, et haige südame tegelikku seisundit hinnata, on vaja ka eelmist registreeritud EKG-d. Kui haige on eelnevalt viibinud samas haiglas ei ole see probleem, aga kui varasem EKG on tehtud ükskõik millises teises haiglas või perearsti juures, siis selleks on vaja  skannerit e. veel üht aparaati ja lisaks ehk ka   IT spetsialisti, sest mingi osa ajast peavad õnnetud meedikud ja tehnikud haigega ka tegelema, või kuidas?

Kuna teenus kuulutati välja juba toimivana ja seda tegi nii ministeerium kui PERH, siis on patsiendil õigus seda ka nõuda/ paluda kohe täna ja praegu.  Palun taas, kui brigaad vaatab teile otsa õnnetu näoga ja laiutab käsi, siis meenutage Elroni ronge ja tähendamissõna kaevust.

3. Raskes seisundis haige terviseandmed saadetakse transpordi ajal haigla EMO-sse. 

Ilmselt on kahe nädala jooksul tööle värvatud sadu üliinimesi, sest vähemalt minul, küündimatul, kulus kogu tähelepanu haige seisundi pidevale hindamisele ja vajadusel sekkumisele. Kogu brigaadil samuti. Isegi kirjalik kaart kannatas  ja nahutada olen saanud liiglühikese kirjutamise pärast nii mõnedki korrad. Nüüd peab keegi ainult internetiga tegelemagi ja arusaamatuks jääb, kes nimelt.  Autojuht?  Ja kui teel juhtub olema leviauk, hakkab kontaktiloomine otsast peale.  Kui Tallinnas katsetati mullu suvel e- kiirabi, siis ajutiselt lisati brigaadi sellega spetsiaalselt tegelev inimene. Eksperiment kestis paar kuud ja sai siis otsa.  Täiendav liige brigaadis oleks  innovaatilise  e- riigi lahenduse korral täiesti asjakohane, aga kuidas siis  efektiivsusega lood on? Kokkuhoiuga?  Eks sellelegi paistab ministeeriumi kõrvade vahel olevat lahendus, sest mitmes sõnavõtus on juhtivad ametnikud viidanud, et meil on erandlik olukord, kus brigaadis on kolm liiget, mitte kaks nagu meie palavalt armastatud Euroopas.  Seega, seltsimehed, lahendus paistab ja kui see tundub teile meie hajaasustusega riigis natuke õõvastav, siis meenutage taas Elroni ronge ja uut ning vana kaevu.

Aga aparatuur on meil vägev!!

4. Meil on parimad kõrgeltkoolitatud spetsialistid!

Mis te arvate, kas asutus, kus töötavad väga head apetsialistid võiks/peaks natukene oma inimeste eest ka hoolt kandma?  Kuidas see siis tegelikkuses välja näeb?

Põhja Eesti kiirabmeedikud said Eesti riigilt jõulude eel hindamatu kingituse. Nimelt teatas politsei häirekeskusele, et nad muutsid ühepoolselt kiirabide turvamise korda. See tähendab, et potentsiaalselt kiirabi töötajate elule ohtlikele kutsetele ( agressiivne vaimuhaige, vägivald, enesetapu ähvardus)  politsei eelnevalt välja ei sõida.  Politsei tuleb alles siis kui kiirabi on ohtlikkuse sündmuskohal tuvastanud.   Mina sain selle jõulukingituse kätte ühe viimase valve ajal  kui häirekeskus teatas meile, et noor mees on saatnud teate, et ta hakkab ennast kohe tapma ning  kasutab  selleks kõikvõimalikke vahendid. Noor mees, vägivaldne- potentsiaalne ohtlikkus täiesti olemas ja sündmuskohaks suure maja korter.  Ma siis küsisin päästekorraldajalt, et millal politsei saabub ja sain vastuseks, et tuleb alles siis kui meie oleme sündmuskohal ohtlikkuse tuvastanud.  Mida???  Sõitsime  paneelmaja ette ja paraku puudus meil  isegi korteri number.  Minuga need trikid läbi ei läinud. Küsisin maksimaalselt sapiselt  häirekeskuselt, et kuidas nad arvavad, et peaksin toimima. Mul kaks meest autos. Kas saadan esialgu ühe asja uurima  ja kui ta veerandtunni jooksul tagasi ei tule, siis teise.  Kui temagi ei tule tagasi, kas siis on mul õigus politsei kohale kutsuda või tuleb ise ka minna asja uurima.  No saadeti siis selle peale politsei. Tegelikut, vaene päästekorraldaja sai vett ja vilet ilmaasjata, sest nüüd on teada, et sellise ringkirja saatis häirekeskusele meie politsei juhtkond. Päästekorraldajad  saavad täita korraldust.  Ometigi,  saatis häirekeskus info kõikidele kiirabipidajatele ( Tallinna kiirabi, SA PERH, Karell jne) ja informeeris neid reaalsest ohust kiirabitöötajate elule ning turvalisusele.  Milline oli reaktsioon?  Nädal tagasi, pea kuu pärast ringkirja saatmist, ei olnud  kiirabipidajatelt mingit reaktsiooni.

Politsei-Eesti punases raamatus, looduskaitse all.

Politseijuhte võib isegi mõista. Olukorras, kus lahkunud politseinike asemel kasutatakse üha enam vabatahtlikke, tuleb kokku tõmmata  kõik mis vähegi võimalik, et säilitada näiline pilt reaalsest toimimisest.  Kui kiirabi ja ministeeriumi  juhtkond peab seda normaalseks, kuigi isegi häirekeskus on mures kiirabitöötajate turvalisuse pärast, siis on kokkuhoiukoht leitud.   Vot, kulla endised kolleegid!  Niiviisi siis hindavad teid, kõrgeltkoolitatud spetsialiste, ülemused tegelikult.  Paljud teist tõmbavad nüüdki saba jalgade vahele ja kiidavad ülemuse käsul head töökorraldust.  Ja seda kõike vaatavad külmalt pealt teie katusorganisatsioonid- Õdede Liit, ametiühingud, Arstide Liit.  Ka täna on politsei ühepoolne korraldus jõus.  Mina aga küsin: kas ka nüüd tuleb meil meenutada Elroni ronge??

Disposable, destroy after single use

 Lõpuks tahaksin ma valutava südamega küsida.  Mitu elu on kiirabitöötajal?? 

Kui ta aga leiate, et kõik see mida reklaamiti, ei ole päris nii,  siis  ärge tõmmake selga küüru vaid kirjutage, küsige, nõudke.  Vaadake, kas ilusate sõnade taga on tegelikult ka midagi.

Hüva otsimist uuel aastal!

Mis on siis EMO-ga valesti??

Täna tahaks jätkata meditsiiniteemat natuke teise nurga alt.  Ma juba ootan mõne palgalise mõtteteri, et mis te, ussikesed, virisete seal kiirabis. EMO-s on teil kõik käepärast- aparatuur, laborid, ravivõimalused. Diagnoosige seal terviseks.  Näiliselt see ju nii ongi, aga tegelikult?  Mida tähendab töötamine EMO-s?

Kujutage ette, et teid pannakse kell 8.00  tulejoonele ja antakse püss kätte. Märklaud on 200 m kaugusel. Ja siis läheb lahti. Tulista- pidevalt, ilma vahetpidamata, ainult kõik lasud peavad olema kümmnesse.  Ilma pausideta, 12 tundi järjest. Unusta WC, söömine ja joomine. Ainult, see ei ole võistlus, panused on kellelgi elu või surm. 5 minutit haigele, järgmised ootavad raamidel, ooteruumis, koridoris, vooditel. Kiiresti diagnoos ja täpne. Eksimine tähendab katastroofi.  Raame ei ole, kohti ei ole. Haiglasse saab võtta ainult kõige raskemad. Raviraha on otsas, kiirabi toob järjest uusi. Kiiresti… ja sellest sõltub kellegi elu. Spetsialist tuleb alla konsultatsioonile morn nagu öö ja sisistab vihaselt: “Mitte millegiga te siin all hakkama ei saa!”, ülemus naudib täiega mutrikeste sebimist ning sa tead, et eksimus, halvasti täidetud paber või suhtlemisaps ja järgmisel hommikul seisad nagu  takukoonal häbipostis.

Jah, kiirabid sõidavad pea ilma pausideta, aga haige juures on sul aega. Saad rääkida, mõtelda, arutleda. Sul on AEGA.  EMO-s on kõik muu, kuid aega sulle ei anta. Kahe, kolme tunniga muutud automaadiks, kaob vähimgi kaastunne. Kiire on.  Isand stopperi ees kahvatub kõik inimlik.  Mis teha, EMO-de ülekoormus.  Kas tõesti on võimalik, et kõik diagnoosid on õiged?? Muidugi ei ole. Ma vahel vaatan neid kustunud nägusid ja ei ole minust kivi viskajat. Kahju on.

See oli aastake tagasi kui mu kolleeg helistas ja küsis. mida teha. Tal on tugevad valuhood rindkeres. Päris mitu korda kohe, mõne päeva jooksul.  Südamehaigusega ei sobinud vanus ega sugu, aga tont seda isahane teab.. Soovitasin pöörduda EMO-sse.  Pöördus. Esimeses haiglas uuriti ja puuriti, kahtlustati neerukivi, aga ultraheli ei tehtud, kes seda teab, kas oli aparaat katki või  mõnel muul põhjusel.  Soovitati teha ultraheli perearsti juures, aga sellega läheb teatavasti aega. Järgmisel päeval  kordus valu ja oli tugevam kui kunagi varem. Lausa külm higi tuli kehale. Pöördus siis meie suurimasse EMO-sse.   Valu rindkeres, noor naine, riskifaktoreid ühtegi ei ole, kümned teised  patsiendid oigavad raamide peal.  EKG, süst, arsti vaatlus, diagnoos- rindkere radikuliit ja välja ta EMO-st lendas nagu pudrukuul.

Kiiresti !!!!!

Paar päeva olid valud väiksemad ja  kui talle tulid  külalised, siis oli nende seas üks pensionil kirurg. Tema kuulas loo  ära, mõtiskles veidi ja ütles: ” Kas see ei ole järsku sapikivi?”. Mõtiskluseks see ka jäi. Ja siis tuli mõne päeva pärast ränk valu.  Kiirabi ta ei kutsunud, kõveras tuli mulle külla. Nüüd oli kõik selge. Sekundiks käsi kõhu peale ja kiiresti haiglasse. Sapipõis oli lõhkemise peal, sapikivid.  Esimese EMO diagnoos oli tõele lähemal ja sinna me sõitsimegi.  Viimasel hetkel sai operatsioon tehtud.

Kas arstid on lollid? Ei, ei ole.  Maksimaalselt efektiivses EMO-s on arstidelt võetud kõige olulisem. Neilt on võetud aeg süvenemiseks. Kas arstid siis ei tea, et mitte väga harva annab sapikivi  ebatüüpiliselt valusid vasakule rindkeresse ja infarkti valu võib olla täiesti tüüpiline sapivalu? Kindlasti teavad.  Teame  aga ka seda. et  ebanormaalse vaimse pinge korral tekib nn silmaklapi  fenomen. Mäletate, kui hobused pidid tunde veskikivi ringi ajades kõndima, siis pandi neile silmaklapid, et nad näeksid ainult otse?  Ülemäärase stressi tingimustes tekib inimesel samasugune psühholoogiline silmaklapp. Sellega kaitseb aju ennast ülekuumenemise eest.  Ma arvan, et ka mu kolleeg ei viska neid arste kiviga, kes saatsid ta tol päeval EMO-st välja. Kui asi puudutab oma tervist, on muidugi ülimalt raske pigem mõista kui hukkamõista.

Tüüpiline EMO- väsinud, närvilised, tuimad automaadid, kes meenutavad valvelõpul taas äraaetud hobuseid. Ja mis tehakse äraaetud hobustega? Õige, need lastakse ju maha. Või pagavad nad enne lõplikku hävingut sinna, kus neil lastakse olla- kaastundvad, professionaalsed, oma ametit jumaldavad ning piisavalt patsientide jaoks aega omavad INIMHINGED.

Teele!

Äraaetud hobused lastakse ju maha!

Ma olen seda teadnud juba mitu aastat, rääkinud ka.  Ikka on leidunud mõnigi ministeeriumitädi, kes ajalehtede vahendusel on selgitanud, kuidas paniköörid on koledad inimesed ja kõik pole üldsegi nii nagu üks hüsteerik väidab. Eilsest seisab tõde  alasti. Tõde, mida valmistati ette aastaid, vaikselt ja hämades. Tõde meditsiinilisest kiirabist ja kiirabireformi tegelikest tagamaadest.

Minule tuli see nagu ikka läbi isikliku teate. Pärast valve üleandmist videokonverentsil teatas siis meie otsene ülemus, et sedapsi siis.  Alates 1 jaanuarist 2014.a ei jää Harjumaale kiirabisse tööle ühtegi arsti. Valik on sinu. Kas koondamine või tööle EMO-sse.  Tallinnasse jääb mõni randevuuarst, aga Harjus ( ja mujal) ei ole neid mõtet pidada, mis on täiesti õige, ja nii hakkavad brigaadi juhtima noored õekesed rakendusliku kõrgharidusega.  Ega meid palju just lahti lasta vaja ei ole- Keilas 2, üks pensionär, Sakus veel paar.  Tallinnas pole neid samuti ollagi.  Üks etapp erakorralises meditsiinis on seega lõppenud.

Need arstikronud, kes tegid kõik, et õmblustest kärisev esmatasandi meditsiinisüsteem natukenegi talutav välja näeks, on oma osa etendanud. Viimaste aastate alanduste rahe on jätnud kõigile oma jäljed. Aastaid on neid osatatud ja nöögitud. Enamus meist on tüdinud, tülpinud ja käega löönud. Osa ikka veel hambad verel ebainimliku ja odava süsteemi  vastu võidelnud. Paljud raske stressi ja ülejõukäiva koormuse tõttu varakult mulla alla läinud. Salgake äraaetud hobused. Mis nendega ikka ette võtta?

Äraaetud hobused lastakse ju maha

Olgu see postitus austusavalduseks varalahkunud kiirabiarst kardioloog A, Kalkuni  mälestusele. Suurepärane diagnoosija, kindla käega tegutsaeja. Mees, kellel tuli sõita elustama telemajas oma isa.  Ise ta kiirabi ei vajanud. Elukaar katkes enne viiekümnendaid eluaastaid.

Teades mitmeid kolleege kes oma elukutsesse on pannud rohkem kui elu, kardan et järgmised kuud jäävad mõnelegi meist viimasteks.

Väsinud elamast

Erinevad ministeeriumi asjapulgad on korduvalt teatanud, et arst degradeerub kiirabis, kaotab kvalifikatsiooni. Tänapäeva kiirabis on see oht tõesti olemas, sest kiirabi tegeleb kõigega, millel ei ole elude päästmisega midagi tegemist. Ometigi oli sellel ametil võlud ja väljakutsed, mis sobisid erilistele inimestele. See ei olnud mitte juhus, et Tartu Ülikooli õppejõud dr Mallene töötas viimased aastad oma tööelust kiirabis kardiobrigaadis.

Pühendame siis natuke aega selle ajaloo prügikasti vajuva elukutse tutvustamisele.

Kiirabiarst, selle omaaegses tähenduses ja ideaalvariandis, oli diagnoosikunstnik.  Inimene, kes suutis ilma labori ja aparaatide hunnikuta panna õiged diagnoosid. Temas pidi olema Holmes´i tähelepanuvõimet ja jälgimisoskust, oskust kuulata, katsuda, koputada. Teadmised pidid olema võimalikult laialdased, ka harvaesinevate haiguste osas. Lisaks veidike mustkunstnikku, näitlejat ning psühholoogi. Kogu see kompott veel lisaks ülevalatud huumorimeele ja eluterve uudishimuga ning vaheda analüüsivõimega.  Saimegi kokku kõik vajalikud omadused. Üks asi siiski veel, Asclepius´e puudutus  (  http://en.wikipedia.org/wiki/Asclepius )  ehk täiendav meel, mis hoitab siis kui kõik tundub olema korras, et midagi on ikkagi lahti.  Ilma selleta  kiirabis vanasti läbi ei saanud. Ega saa praegugi, aga keda see huvitab.

Üks pisike näide viimasest valvest. Meeskodanik kutsus kiirabi valude peale puusas. Liiges valutas juba mitu päeva, traumat polnud ja tal oli üks krooniline haigus, mis tõesti võis anda ka liigesvalusid. Ega ta meilt suurt midagi muud tahtnudki kui valu süsti. Mees nägi välja nagu tervis ise- mõnusalt pringi ihu ja roosa nahaga. Mõni tund tagasi oli töölgi käinud, aga valu puusas segas.  Juttu arendades ütles ta muuseas, et mitu päeva nagu torkab rindkeres ka, praegu mitte, aga vahel natuke. Kõik näitajad olid korras, ehk vererõhk veidike kõrgem.  Mitte üks ministeeriumi kvaliteedi raamdokument ei nõudnud mehe täiendavaid uuringuid. Ja siis  puudutas mind taas Asclepius. “Teeme EKG!” palusin ma poistelt, teenides mitte just kõige sõbralikuma pilgu, sest õnnetuke pidi minema alla ja taas aparaadiga V korrusele.  Jäsemevaludele ju EKG aparaati kaasa võtta pole vaja. Tegime. Tänapäeval analüüsib arvuti EKG-d nii hästi kui ta seda teeb. Mis teha, õed  valdavad analüüsi üsna kesiselt, ilma selleta oleks lahti täielik kaos. Aparaat mõtiskles ja kirjutas. Mina vaatasin ja nägin paari päeva vanust infarkti. Arvuti midagi sellist välja ei lugenud.  No, mida! Mõni päev torked, ei kahvatust, vererõhu alanemist ega mitte mingeid infarktile viitavaid sümptome. Viisime mehe haiglasse. Uksel sain veel lõuatäie sõimata, eriti kui arst kuulis, et ma panen infarkti diagnoosi inimesele, kelle kaebuseks on valu puusas. Hommikul selgus- analüüside põhjal tuli välja südameinfarkt.

Väsinud

Ega see imeline taju iga kord tööle ei hakka, eriti  situatsioonis, kus praegu tuleb võidelda määramatusega, täita ülesandeid , kus diagnoosimist ei ole vaja ja meedikut ammugi mitte. Inimesed ei kujuta ettegi, kuidas tapab  analüüsivõime ja intuatsiooni näiteks voodist maha kukkunud inimese tagasi tõstmine või 30 km kaugusel lapsele näpu peale plaastri kleepimine.

Kuidas saavad kiirabis õigeid diagnoose panna õed olematu teadmiste- ja praktikapagasiga?  Hoidke nüüd toolist kinni. Nad ei peagi üldse diagnoosima. Kui just mõni haigus on absoluutselt tüüpiline.  Milleks täpsustada- haavandtõbi, soolesulgus, sapikivi, mesenteriaalarteri tromboos? Pole vaja.  Piisab nagu 18 sajandil- kõhuvalu või äge kõht.

Milleks süüvida haigustesse- kopsuturse, kopsuarteri trombemboolia, pneumokonioos? Piisab äge või krooniline hingamispuudulikkus.

Ebaselge põhjusega palavik, seljavalu, kooma- need on vaid üksikud pärlid tänapäeva kiirabi diagnoosidest.  Ja see kõik on nüüd aktsepteeritud ning OK. Nende alusel ravitakse haiget transpordil. Uus aeg- sündroomi diagnoos.

Kellele, tont võtaks, on vaja, et kiirabi paneb kodus lapse küsitluse ja vaatluse alusel välja leukoosi diagnoosi, kolme küsimärgiga küll, mis haiglas kinnitub? Milleks? Need arstid ju manduvad seal kiirabis ja üldse on üdini lollid.  Aga patsiendid on pahased, kutsusid kiirabi ja näed, ei diagnoosinud, lollid, vähki ära. Mitu kuud hiljem alles perearst avastas ja siis oli hilja.

Sellesse uude, odavasse ja efektiivsesse kiirabisse arstid ei sobi. Nad on nagu kivistised, mis meenutavad, et kunagi  töötasid punakollastel siniste vilkuritega masinatel inimesed, kes olid võimelised mitme meetri pealt haigega veel rääkimata, brigaadile sosistada: ” Pange  EKG peale. Ma tahan näha, kus seinas see infarkt on.”

Jää Jumalaga

Jätame siis selle kadunukesega  lõplikult hüvasti.  Need arstid ei olnud imeinimesed, ka nemad eksisid. Nad olid viimastel aastatel nagu närvipuntrad ja haugatasid vahel seal, kus oleks pidanud vait olema.   Aga ma kaldun arvama, et nad olid parimad, mis inimestele turvatunet andsid selles lagunevas, ragisevas  ja  hingetus konveiersüsteemis.

Mina läidan siia esimese küünla.  Kui sa tunned, et soovid meiega hüvasti jätta, siis  postita  kas  siia kommentaariumisse või minu FB lehele oma leinaküünal.

In memoria