Tag Archive | Laste väärkohtlemine

Kuidas ma lasteombudsmani uskudes pügada sain.

Aasta viimased päevad on kokkuvõtete tegemiseks ning mõtisklusteks. Kuna eelmine postitus on saanud praeguseks üle kahetuhande kliki, siis on õige aeg teemat täiendavalt lahata, kuid nüüd veidike teise nurga ja ikka läbi isiklike läbielemiste prisma. Ausalt üteldes ootasin ma mõnes kommentaaris juba ametnikuhinge, kes oleks teatanud, et meil on vastavad instantsid olemas, kes lahendavad, parendavad  ja üldse on elu lill ning vingumise võiks  lõpetada ja kohe hakkabki parem.  Ütk jätta nagu ütleks meie presidendihärra.  Selleseid kommentaare ei tulnud, ju vist meie autoriteedid istuvad luksusrestoranides ja mugivad eksklusiivseid roogasid või praevad oma kõhukesi paradiisisaarte rannal. Kommenteerivad ikka need, kellele minu valu on ka nende valu ning see koik summeerub valuks Eestimaa pärast.  Arvata on, et sellise osa kohta kehtib ühe meie tippoliitiku antud nimetus- neutraliseerimisele kuuluv lumpen. Mina olen juba pikka aega sellesse kategooriasse liigitatud, nii et tere tulemast klubisse 🙂 . Nüüd asja juurde:

See oli aastake poolteist tagasi kui meie maa majakeses hakkas käima pisike külaline- algkoolis käiv lapsuke. Tuli, tundis ennast nagu kodus ja ära ei läinud. Veidi hiljem õnnestus täpsustada, et tegemist naabrusesse kolinud emme ja tema kahe lapsukesega. Perel oli seljataga juba kriminaalsed lood, kehalise väärkohtlemise episoodid ja peagi lisandus veel üks kriminaalsüüdistus. Seni kuni täiskasvanud oma probleeme lahendasid elasid lapsed üsna omaette. Üks, varase puberteedis, elas juba oma tahtmist mööda ja teine ei leidnud kuidagi endale kohta muutunud elukorralduses, kus olid küll vajalikud materiaalsed väärtused, kuid  puudusid vähimadki oskused käitumishäiretega last juhtida või veel enam kasvatada. Alguse  tuli meil õpetada elementaarseid viisakusreegleid ja üllatuseks see isegi õnnestus. Katsusime oma pisikest külalist saata võimalikult sageli koju, aga ta ei püsinud seal vaid tuli ikka ja ikka. Rääkides ühe täiskasvanud pereliikmega oli selge, et lapseeast traumeeritud pisipõnniga ei oska seal keegi midagi ette võtta ja üks pereliige ka ei soovinud midagi muuta. Pere oli arvel kohalikus omavalitsuses. Kuna pisike külaline järjekindlalt tuli ja tuli, siis proovisin kasutades parimaid sotsiaaltöö tehnikaid  pisikesest lõvikutsikat inimeseks muuta ja jälgisin, miks minu antud korraldusi inimeselaps täidab oma hooldajate/ vanemate korraldusi aga ignoreerib. Selgus oligi peagi käes, aga kellelegi polnud teadmisi jagada. Polnud soovijaid.

Ühel sügispäeval koju tulles kügeles meie ukse taga nuttev lapsuke, riided vesimärjad ja nina külmast sinine.  Mis juhtus? Lapsuke oli hajameelselt unustanud võtme koju ja koolist tulles avastas suletud ukse. Riided oli seljas suvised ning ladistas vihma, puhus aga sügistuul. Helistada laps  vanemale ei saanud, sest number oli blokeeritud. OK, helistasin. Mida lapsevanem oma järeltulijale ütles ma täpselt ei tea, kuid minu pakkumise laps paariks tunniks endaga kaasa võtta, lükkas ta resoluutselt tagasi ja käskis järeltulijal ukse taga oodata tund kuni poolteist kuni teine laps linnast tuleb.

Katsusin veel kord põngerja vesimärgi riideid, külmi käsi ning vaatasin taeva poole, kust sõudis lähemale järgmine vihmapilv ja kamandasin ta autosse. Meil tuli mõne kilomeetri kaugusel teha pisikoolitus- soojas ruumis koos soojade jookide ja suupistetega.  Igatahes saime ilusasti hakkama ja ma teatasin tekkinud olukorrast SMS- iga ka vanemale. Eks ma juba siis teadsin, et hästi see lugu ei lõpe. aga olen loomult optimist.

Teades pere kasvatuslikku patiseisu ja probleemipundart tahtsin ma teha nende jaoks midagi kasulikku. Eelnevalt pidasin veel nõu oma vanade ülikoolikaalslastega sotsiaaltöö päevilt teisest omavalitsusest, ikka konfidentsiaalseid isikuandmeid kaitstes nagu kord ette näeb. Nemad siis soovitasid rääkida kohaliku lastekaitsetöötajaga, kuid hoiatasid, et see heategu ei jää mul mitte karistamata.

Mina, lollpea, olin aga kindel, et saaksin seda peret aidata, olla tugiisikuks ja õpetada nii mõndagi. Näiteks seda, et laps kuuleb korraldust vaid siis kui kummardada tema silmade kõrgusele ja vaadata talle otsa, aga mitte hõigata üle õla eemaldudes korraldusi nagu seal peres trasitsiooniks, mida lapse poolt raudselt ignoreeritakse.  Palju muud ka. Tahtsin vaid aidata, suhtudes igati positiivselt peresse, kus üks vanematest oli ise elanud üle piisavalt valu ja teine ei osanud selle pärast, et tal puudus vähimgi kogemus ja domineeris hirm järgmiseks kohtukutseks.  Ei, need lapsed ei olnud näljas ega paljad. Nad olid üksi oma probleemidega, sest täiskasvanutel olid oma hädad lahendada ja kommunikatiivsed oskused olid kõvasti alla nulli. Tugiisik oleks võinud soovi korral neid aidata. Meil ei olnud isegi formaalselt õigust pidevalt meie juures oleva lapsega tegeleda, kes juba arvas, et ta soovikski meile elama tulla. Vanematel oli meile ainult üks soovitus- visake ta välja. Nii ei saanud see enam kesta.

Lugesime läbi õhates järgmise teabematerjali lasteombudsmani büroost:

Click to access abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_27.01.2012.pdf

Ja mida me sealt siis teada saime:

Igaühel on kohustus teatada abivajavast lapsest! Abivajav laps on aga siis kui ohus on tema areng, turvatunne ja heaolu.

Kontrollküsimus:

Kas algkoolilaps, kes põhiosa oma päevast viibib kodust eemal naabri juures ja ei soovi sinna tagasi pöörduda ka siis kui teda sinna suunata või tormab veerandtunni pärast uuesti võõrasse koju, tunneb ennast kodus turvaliselt ja kas on tagatud tema heaolu? Kas võõras kodus või siis alternatiivina tänaval on tagatud tema normaalne areng? Ja see kõik võib olla veel parandatav, võimalik, et erinevate teenuste ja nõustamisega saaks lapsele tuvalised kasvutingimused veel tagada, veel ei ole hilja. Ehk on tegemist veel korrigeeritava toimetulematusega.

Samalt ombudsmani leheküljelt võib lugeda veel, et info edastaja peab olema samuti kaitstud ja selle peab tagama asutus, kuhu informatsioon laekub.

Loeme sealt:

Abivajavast lapsest teataja  isikuandmete kaitse

• Anonüümsus
• Juurdepääsupiirang
• Asutuse esindajana teataja andmetele üldjuhul
piirangut seada ei saa
• Teabenõude puhul teadmisvajaduse põhjendamine ja
hindamine

Ja siis me läksime ja vestlesime. Eelkõige üritasin ma pakuda abi vägisi kiivakiskuva kasvatusvankri uuesti teele tagasi upitamiseks.

Mõne nädala pärast tuli mulle kõne Tartu Loomakaitseseltsilt, kus teatati, et on laekunud kaebus, piinan oma krundil saksa lambakoer  Santat, kes elab kuuris, ei saa süüa ja on täiesti ebainimlikes tingimustes. Vaestel ametnikel oli ise ka piinlik sellest rääkida, aga kaebus on kaebus. Mul tõusid prillid lagipähe. Santa elab aedikus 4,5 x4 meetrit, tal on kahetoaline kuut, üks toake veel aknaga. Aedik on pealt läbipaistva plastiklaega, kust paistab sisse päike, kuid ei kõrveta ega ole liiga palav. Ja seal viibib mei sõbrake vaid siis kui oleme tööl, sest muul ajal kappab meie ta suures aias ringi ja magab oma peremehe voodi kõrval magusat und. Söögiks on vaid RC eritoit saksa lambakoertele.

Vot sellistes masendavates tingimustes mu vaene väärkoheldud kutsa siis elab:

Õnnetu koera eluase

Õnnetu koera eluase

Ja veel õnnetum kutsa ise 🙂

Sügavalt nälgiv Santa

Sügavalt nälgiv Santa

Veetsime meeldivad päevad aedikut mõõtes ja pildistades ja uut mõõdulinti ostes ja taas pildistades nii, et kõik sentimeetrid kenasti peale jääksid, et mustvalgel tõestada, Santa aediku mõõdud ületavad kahekordselt Loomakaitseseaduse ettenähtud aediku mõõdud. Ja siis me saatsime pildid ära, kusjuures palusime isegi kohalikku konstaablit, et ta Santa elutingimused üle vaataks, aga ta ei tulnud.  Lõpuks saatsid loomakaitsjad kaebajale kurja kirja, aga mitu päeva oli rikutud ning jama kui palju.

Siis tuli lapse emmekese poolt läkitus, et antud aktsioon oli kättemaksuks kuna olin üritanud nende pereelusse vahele segada ja ma käisin kaebamas.  Mul on see suurepärane sõnum siiani alles.

Oot, oot! Kuidas seal ombudsmani läkituses kirjas oli? Ananüümsus, juurdepääsupiirang??  Meie käisime kaebamas? Ega ta ainult minuga rahuldanud. Lisaks olid väited, et abikaasa käis tema koera tema krundil kõrist kägistamas??? Selline mats politseiametnikule?  Täitsa nutikas, sest politsei  ametis on pätil ja kaebajal alati õigus ja politseipeksjat paitatakse kohtus hellalt tagumikule ning noomitakse teemal: ole pai poiss ja ära peksa enam menti, ta ka inimene. Ime, et ta kaebust veel prefektuuri ei läkitanud, seega napikas. Teenistusalane juurdlus oleks olnud garanteeritud.

Nii me lasteombudsmani uskudes pügada saimegi. Ega vaest õiguskantslerit ka otseselt süüdistada saa. Eeldada võiks ju, et ta püüdis parimat, aga põhjus  selgus omavalitsuse kodulehelt. Lastekaitse töötaja hariduslik pagas on vaid keskharidus- ei mingit baka- ega magistrikraadi ega üldse erialalist haridust.  No mida ta , vasekene, teab ombudsmanist, teataja isikuandmete kaitsest või sotsiaaltööst. Tallinna Ülikool laseb välja igal aastal portsu sotsiaaltöötajaid, aga enamik hajub igale poole mujale kui sotsiaaltööle, palganumber paneb asjad paika. Teised loevad kontoris numbreid kokku ja kirjutavad toetusi.  Aga pädevus?? Tühja sellest pädevusest, midagi ta ju ikka teeb.  Mõni aeg tagasi avastasin, et ühes vallas teeb sotsiaaltööd tubli ja haritud veterinaar,  ilmselt kärab küll.

Aga kuidas oleks nüüd abivajajast lapsest teatamisega? Aitamisega? Kurb.  Meie õuele ei ole pisikesel probleemipuntral enam lubatud tulla.  Ammu enne meid ei olnud tal lubatud tulla teistesse meie tänava majadesse. Tänav/ narko ja alko ootavad uut ohvrit  Kaitsmatuse sunnib meid paigaldama  krundi nurkadesse üles valvekaamerad.

Kodanikukohus- kes kaitseb kosanikku??

Kodanikukohus- kes kaitseb kodanikku??

 

Kui seda valu ees ei oleks.

Pea kolmkümmend aastat erakorralises meditsiinis on pikk aeg. Piisav selleks, et mõista, valu ei saa endale sisse korjata, sest siis ähvardab juba mõne aasta pärast hullumine. Aga seda valu on välimeditsiinis vahel kuhjaga ning hullem veel, teine kõrgharidus- sotsiaaltöö, mõjub sotsiaalse valu tajumisel pigem katalüsaatorina.  Ja  saab seda valu nii palju, et ta murrab ennast arsti enesekaitseks loodud kestast läbi ja siis sa põled.  Häbiks pean tunnistama, et barjäär, mille olen enesekaitseks loonud on mul ka na õhuke. Seda põlemist ei saa kustudada, kuid üks võimalus leevendust leida,  on ta välja rääkida, aga nii, et pärast pahandusi ei tuleks.

See oli mõni päev enne jõulupühi. Valvekord oli kiirabis nii kui ikka,  8-10 tundi ratastel ja siis pool tundi baasis. Kella kahe ajal öösel tuli pisike paus. Ja siis kärgatas uuesti poole viie ajal- mees, kolmekümnendates  – enesestmõistetavalt alkoholijoobes , on kukkunud pea katki ja vajab kiirabi.  Küll on hea, et keegi kunagi ei kuule, millist sõnavara me kutsele sõites pruugime. Trükimusta see ei kannata, aga kui sa oled ennast mahamaandanud, suudad kutsel taas suu kõrvuni vedada ja lahke klienditeenindajana esineda ” Kuidas saaksime teile kasulikud olla??”.

Küla kuhu sõitsime oli tuttav ja majas elasid kodanikud, kellele võis pea kõigile kiirabi püsikliendikaardid väljastada. Enmik alkoholi kuritarvitajad alates kümnendast eluaastast kuni kuldsete kuuekümnendateni. Helistasime siis maja ette jõudes ja kutsusime kodaniku masinasse, et normaalses valguses ja puhastes tingimustes tema “pööning” üle vaadata. Telefonis vastas igatahes kodanik, kelle puhul oli selge tema müstilise kukkumise põhjus- täis nagu templi elevant.  Mõne minuti pärast läks mu meestevägi vaatama, kuhu kodanik siis jääb ja hetk hiljem tulid nad pimedusest välja üsna selitatud nägudega ning teatasid et kodanik keeldub voodist tõusmast. OK, klient on kuningas, läksime. Korterisse astudes võtsid meid vastu lagedad seinad ja musta pesu nutsakud põrandal. Üks tuba oli täiesti lage, üksikud määrdunud riiseesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva olmeprügiga. Tagumises toas oli voodi, millel paiknevaid voosiriideid oli ilmselt pestud viimati laulva revolutsiooni ajal.  Ja voodis riietes ja välisjalatsites lebotas kodanik, kelle kuklast immitses verd, mitte küll palju, kuid ikkagi piisavalt, et mäkerdada ära padjad ja ümbrus.

Selles kodus elas kaks last. Väiksem kahene ja suurem vast viiene.  Mõlemad olid riides ja tatsasid ringi, kell viis öösel. Ma ei näinud ühtegi magamiseks sobilikku kohta, põrand väljaarvatud. Võimalik, et lastel olidki need ainsad riided  magamiseks ja päeval liikumiseks. Seni kuni minu assistendid “isa” peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi.  Kõhnad , räpased, keset ööd üleval. Siis langes mu pilk põrandale. Seal vonkles elektrijuhe, mis oskamatult oli isoleeriga kokkukäkerdatud, kuid osa haljaid juhtmeid oli näha ja see tehnoloogiline kõrgpilotaaž ühendas pistikut elektriradiaatoriga, mis oleks pidanud olema seinale kinnitatud, kuid toetas lihtsalt vastu seina. Tapeet oli sealt alt juba kergelt pruunistunud.  Selgus, et tollel isasel olevusel oli jalg jäänud juhtmesse kinni ja nii ta kukkuski lüües pea vastu ainsat mööblitükki korteris- täiskasvanute voodit. Juhtmed olid paljad ja voolu all, lastel vaid paljad varbad. Üks astumine selle õuduse peale ja rohkem ei astu planeedil Maa see laps kohe kindlasti mitte. Ja nüüd tatsas  “isa” voodi juurde pisike ning palus süüa. Suurem tüdruk tõi lutipudele, meesolevus näppis veriste sõrmedega lutti, keeras seda vastu valgust ja andis viieaastasele korralduse lasta kraanist pudel täis külma vett ja see pisitibule anda. Laps läks verine pudel käes antud käsku täitma, astudes vaid mõnikümmend sentimeetrit vigasest juhtmest eemal.  Küsisin. millal tuleb ema ja suurem teatas, et neile tuleb tädi Malle vist täna.

Minu silmade eest läks mustaks. Tublid brigaadiliikmed olid vahepeal peakese kenasti kinni sidunud, sest kodanik keeldus tõusmast. Soovitasin tal kainenemisel traumapunkti pöörduda, kuigi teadsin, et oleksin võinud oma sõnad ka seinale või  põrandal lebavatele kaltsudele adresseerida, aga meil on klient ju kuningas ja too kuningas ei pidanud vajalikuks ennast liigutada.

Ühe asja pigistasin ma siiski nüüd juba kokkusurutud hammaste vahelt välja. Teavitasin klient on kuningat, et ma informeerin laste väärkohtlemisest politseid.  Sa mu meie! Oleksite te näinud jahmunud nägu ja üllatusest pungis silmi. ” Mis need lapsed siia puutuvad??? Lapsed on ju terved.”

Lahkusin nii kiiresti kui sain, sest iga järgmine sõna oleks mulle Õhtulehe või  Pealtnägija kaela kutsunud.  Ma olin nii endast väljas, et esialgseks reaktsiooniks oli haarata need lapsed sealt õuduste majast ja viia nad sinna kus on voodid, magamisriided, kuusepuu ja mõned kommid aknalaual, sest susse neil ei olnud. Selleks pole mul aga õigust. Täiendav ” vestlus” ärritunud ja kätega vehkiva lapsevanemaga oleks aga võinud lõppeda nii, et teine peahaav oleks olnud märkimisväärselt suurem esimesest.

Läksime autosse. Helistasin politseisse ja selgitasin olukorra. Lahke naisterahvas numbrilt 110 kuulas mu mure ära ja lubas, et me saadame sinna siis noorsoopolitsei. Oot, oot!! Nädalavahetus ja siis jõulupühad ja millal on esimene tööpäev? Anusin operatiivkorrapidajat, et ta saadaks sinna kohe kedagi. Ainus, mida ma kordasin vist kümme korda oli, et mitte üks Eestimaa laps ei peaks niimoodi jõulude ajal olema. Ju ma tundusin siirana, sest patrulli nad sinna saatsid, aga milline on tulemus? Ei tea. Mitte kunagi ei saa teada, sest igasugune tagasiside ametkondade vahel puudub. Tean vaid, et selleks et midagi reaalselt ette võtta on vaja sotsiaaltöötajat, aga nende leidmine teatud valdadest tööpäevavälisel ajal on sama lootusetu kui praegu metsast maasikaid noppida.

Nii need lapsed on nüüd  minuga kogu aeg kaasas- unenägudes ja ärkvel. See on nagu nuga, mis sisse on lükatud ja teeb kogu aeg haiget.

Täna lisandusid minu ellu veel alla kümne aastase tüdruku silmad, kes mulle teatas, et ta pole terve päev midagi süüa saanud. Laps oli haige. Täiskasvanud võtsid viina ja olid nii purjus ning ei märganud et lapseke on mitu päeva kõrges palavikus ja köhib. Viina oli lauale panna küll, aga tüdrukukesele söögi ostmiseks raha enam ei jagunud. Nii me viisime ta üksi keset sügavat ööd haiglasse, kus ta vähemalt kõhu täis saab süüa.

Ja nüüd ma kirjutan läbi öö. Mind saadavad kolm pisikest silmapaari, nälginud, haiged, traumeeritud – Eestimaa lapsed, kes ei tea, mismoodi maitseb komm või kuidas on pakist välja võtta kingitud mängukaru. Lapsed, kellel ei hakka kunagi olema armastust ja vaevalt neid lohutab teadmine, et nad on ohvrid liberaalse alkoholipoliitika altaril.

Riigis, kus külapoest võib osta kümneid sorte odavat alkoholi, kuid ei tarvitse saada piima, leiba ja muid esmatarbekaupu. Riigis, kus sotsiaaltöötaja saab vähem palka kui pangamajas tolmulappi liigutav koristajatädi ja tema sekkumisvõimalused on andmekaitse seaduse poolt olematuks lihvitud.  Meil on õhuke riik, majandusel läheb nii paganama hästi, et miljoneid voolab Eestimaa raha Kreeka, Hispaania, Küprose ja tegelikult ikka lõpuks Saksamaa pankadesse.

Läbi öö näen kolme pisikest silmapaari, nad vaatavad nii tähelepanelikult. See on valus nagu keeraks keegi rindkeres nuga.  Võimalik, et see ongi  virisemine, mida meie poliitiline eliit soovitab enam mitte teha vaid olla positiivne.

Aga ei saa.  IKKA ON VALUS!!!  Nei lapsi ei ole ju kolm Eestimaal vaid tuhanded. Nende elu ei saa muuta rahalise toetuse suurendamisega vaid põhjamaise sotsiaalpoliitikaga. Kas on nii, et ise süüdi, joovad, surgu maha? Aga need lapsed? Kanname nad koos oma vanematega õhukese riigi kontseptsiooni toel  lihtsalt maha??

Kolm paari lapsesilmi, olgu inglid teid valvamas, kuni siiajäänud Eestimaa inimesed mõistavad ja keeravad meie laevukese Põhjamaade kursile ning pühivad kaptenisillalt võimust joobunud kiidukuked.

Mina nägin vaid kümne päeva jooksul kolme,aga kui palju neid tegelikult on. Ja igas sellises lapses on surmatud Mozart.

Õhuke riik! Kellele??

Õhuke riik! Kellele??

Ps. Loe samal teemal ka siit:

http://kassilausuja.wordpress.com/2011/07/04/in-memoria-mileedi/