Tag Archive | liberaalne alkoholipoliitika

Jaanipäeva eel.

Pidin kirjutama loo jaanipäevast, alkoholist ning traumadest. Kandsin seda mõtet endaga kaasas läbi viimaste valvete ja korjasin nagu mesilane kõike nähtut enda sisse ning kirjutasin. Paraku sai see liiga pikk ning  mitte just päris kontekstis. Ometigi tundub mulle, et need mõtted võiksid teatavas osas ühiskonnas tekitada resonantsi ja päästa mõne elu. Loomulikult olen samuti valmis, et paljud lugejad tõstavad rusikad taeva poole ning on kohe valmis sappi ja tuld sülgama.  Aga tühja sellest. Siin see on:

Valguse öö

Valguse öö

Hea kaasmaalane! Olen kiirabiarsti leiba söönud  pea kolmkümmend aastat ja nüüd kus jaanuarist 2014 saadetakse minu elukutse ajaloo prügikasti, tahan  kõneleda Sinuga, hea kaasteeline, südamest südamesse.

Kiirabiautos on möödunud paljud  jaanilaupäevad ning Võidupühad ja need on aasta ühed raskemad ja tihti kurvemad valved. Olen konstateerinud surma kui vetelpääste tõi veest välja purjuspäi uljaid vettehüppeid harrastanud lapseohtu „ täiskasvanutel“ – 16-17 aastastel noormeestel, elustanud tunde purjus vanemate poolt tähelepanuta jäetud pisikesi jõkke või tiiki uppunud lapsi,  rebinud lõkke ääres rasket viinaund magavate emade alt lämbunud imikuid ja ravinud  lõkkesse potsatanud joobes inimeste põletushaavu, mis katavad 2/3 kehapinnast.  Liigagi sageli on tulnud  jaanipäeva hommikul autorusudest välja tuua  roolijoodiku poolt surnuks sõidetud inimeste surnukehasid või kuulata  kannatanute karjeid. Ma olen näinud ajutükke asfaldil maas ja minu kõrval on kõikunud  vaevalt  jalul püsiv kodanik, kes ei mõista, et ta mõrvas viinauimas süütu  inimese. Meie kohustuseks on olnud sõita vana emakese juurde ja teatada, et tema ainuke poeg on hukkunud roolijoodiku auto rataste all. Olen korduvalt mööda sõitnud  laasitud puudest, mille juurde on kogunenud  värskelt kooli lõpetanud noored… küünaldega, et mälestada mitut klassikaaslast, kes usaldasid oma elu ja surma purjus klassikaaslase roolivatesse kätesse.

Kadunud elud

Kadunud elud

Tänavu ma jaanipühade ajal ei valva, aga ometigi saavad need mu kätte 10-15 päeva hiljem kui  jaanipäeval alanud joomasööst toob kaasa kiirabi sekkumist nõudvaid terviserikkeid- südame- ja aju infarkte, krambihooge, meelepetteid.  Kõik see kordub nagu rikkis DVD plaadil. Ainult näod on teised, Oma pika  tööperioodil, eriti viimasel ajal  meenub mulle taas ja taas kuningas Salomoni  tõdemus: Midagi ei ole uut siin päikese all. Jah,  alles ma nägin  nutvaid lapsukesi aralt voodi alt piilumas kui vanemad järjekordse joomapeo ajal  lärmasid ja üksteist pudeli või rusikaga äsasid. Nüüd teevad seda needsamad suureks kasvanud  järglased ja uus generatsioon traumeeritud lapsukesi tihub varjatud nurgakeses nutta. Ja mida aasta edasi, seda raskemad on õnnetused ja kurvemad tagajärjed.

Me ei hooli üksteisest,  liikluses, kodus ega töölgi. Ometigi ei ole Eesti inimene jõhkard vaid kareda väliskoore all on soe süda ja abivalmis hing. Miks???

Kala pidavat teatavasti riknema hakkama ikkagi peast.  Kas ei ole elu hävitamise hulluse üks põhjus see, et tegelikult tunnevad liigagi paljud kaasmaalased, et neist ei hoolita  meie riigi kõrgemal tasemel? Tühjenevad külad, arstiabi kadumine, virelemine toimetuleku piiril. Unustama kiputakse, et kõik inimesed ei saa mitte kunagi olla edukad ja ettevõtlikud ning peale nende, kes visaduse ja kadakase kangusega ennast üles töötavad, moodustavad märkimisväärse osa meist need, kes tahaksid  lihtsat ametit pidades  toime tulla või vajavad selleks ka abi.

Meie igavikku kaduv olemine

Meie igavikku kaduv olemine

Hoolimatus, mis  lämmatava haisupilvena Toompealt alla kohiseb, on muutnud meid  ükskõikseteks oma ja teiste elude vastu.  Maal elav noor, kes liigagi hästi on tunnetanud, et  ei suuda hüpata üle ühiskonna seatud edukuse lati ja tema unistused ülikoolist kustutab eos vanemate õhuke rahakott,  hävitab järjekindlalt  nii ennast kui lähedasi.  Külad, kus lagunenud  majade ja mahajäetud koolide kõrval ilutseb heas korras külapood, kus 2/3 kaubavalikust moodustab alkohol ja vähe juua ei ole lihtsalt võimalik, sest müügil on vaid 1,5- 2 liitrised pudelid ja  kahtlemata 7 ja kangema protsendiga piirituseõllega, mis  garanteerib alkohoolikustaatuse mõne aastaga. Linnad, kus alkoholi müügikohtade arv ületab kordades prügikastide arvu avalikus linnaruumis.

Tavaline Eesti elu

Tavaline Eesti elu

Kallis kaasmaalane! Jää hetkeks seisma nende riiulite ees.  Jah, poliitikud on huvitatud, et  aktsiis laekuks üha suuremates kogustes, kuigi mitte senti ei  tule sellest meditsiinile või sotsiaalhooldusele. Meditsiini- ja sotsiaalkulud tasuvad töötajad ning tööandjad oma tööga.  Aktsiis laekub riigikassasse, kus  finantskriisis vaevlevatele riikidele jagub abistamiseks, lõunamaa kõrbetesse investeerimiseks ja kallite tehaste ehitamiseks ning siis lammutamiseks.

Aktsiisi on poliitikutel vaja, aga mida on vaja meil, head sõbrad? Kas ei ole iga neljakümnenda eluaasta piiri ületanud inimesele eluliselt vajalik teadmine, et meie jäljed läheksid siin paesel ning kivisel maakamaral edasi? Soov, et meie
lapsed  leiaksid endale terve ja alkoholi poolt rikkumata genofondiga kaaslase siin, Eestimaal ja et meie lapselapsed  räägiksid  eesti keeles?  Ehk soovid sinagi, et kunagi oleks meil riik, kus rahvas oleks kõrgeima võimu kandja mitte sõnades vaid tegelikult? Et meil oleks riik kuhu tahetakse tagasi tulla ja mitte lahkuda?

Palun laske neid edasi minna..

Palun laske neid edasi minna..

Alkohol võib Jaanipäeval teha varblasest kotka, kuid ei aita neid unistusi teostada. Kunagi ammu ütles Rooma keiser Caesar: Selleks et rahvas ei segaks riigi valitsemist, anna talle leiba, tsirkust ja veini.  Viina  tol kaugel ajal et tuntud, kuid  idee on tänapäeval sama haljas kui toona. Meil on võimalus vaikselt hääbuda sarnaselt austraalia põlisrahvaga või muutuda muuseumi eksponaatideks nagu ameerika indiaanlased. Meil on aga võimalik ärgata ja lõpetada üksteise  ja iseenda mahanottimine  nii jaanipühade ajal kui edaspidi ning võtta Eestimaa saatus taas  oma kätesse – kortsulistesse või siledatesse, kuid meie maad hoidvatesse kätesse. Meil on meie käed, mis oskavad joonistada pilti, kus ei ole midagi nii lootusetult valesti, meil on meie hääl, mis peab hakkama nõudma, et kaunist statistikast ja numbritest olulisemad on meie inimesed- targad ja mitte nii targad, haritud ja vähem koolis käinud, noored ja vanad. Meil on hääl, mis peab kajama nii, et see kostab läbi paeste müüride: „ Me oleme olemas! Me ei kavatse ärimeeste meeleheaks ning kasumite suurendamiseks vaguralt ennast surnuks juua!“

Kas paratamatu nagu lumemehe surm?

Kas paratamatu nagu lumemehe surm?

Kallis hea inimene!  Alustagem sellega täna. Jäta  pudelilasu poodi. Kingi oma lapsele, sõbrale, abikaasale, kallimale ilus öö, täis jaaniusside sära, lõkke kuma, särisevaid grillvorste ja metsas avanevaid sõnajalaõisi.  Vaata kuidas Hämarik annab Koidule suud ning mõtle meist- Eesti rahvast, kellel veel ei tarvitseks saada vaikivaks, ununenud leheküljeks aegade raamatus. Anna meile kõigile võimalus edasi kesta ja mitte ainult üksikisiksustena vaid  rahvana. Me ju väärime seda – Sina, mina, meie kõik.

Lootusega

Lootusega

 

Meeldejäävaid jaanipühi!

Mare Liiger

Kas sa usud imedesse?

Kas sa usud imedesse?

 

 

 

 

 

Kui seda valu ees ei oleks.

Pea kolmkümmend aastat erakorralises meditsiinis on pikk aeg. Piisav selleks, et mõista, valu ei saa endale sisse korjata, sest siis ähvardab juba mõne aasta pärast hullumine. Aga seda valu on välimeditsiinis vahel kuhjaga ning hullem veel, teine kõrgharidus- sotsiaaltöö, mõjub sotsiaalse valu tajumisel pigem katalüsaatorina.  Ja  saab seda valu nii palju, et ta murrab ennast arsti enesekaitseks loodud kestast läbi ja siis sa põled.  Häbiks pean tunnistama, et barjäär, mille olen enesekaitseks loonud on mul ka na õhuke. Seda põlemist ei saa kustudada, kuid üks võimalus leevendust leida,  on ta välja rääkida, aga nii, et pärast pahandusi ei tuleks.

See oli mõni päev enne jõulupühi. Valvekord oli kiirabis nii kui ikka,  8-10 tundi ratastel ja siis pool tundi baasis. Kella kahe ajal öösel tuli pisike paus. Ja siis kärgatas uuesti poole viie ajal- mees, kolmekümnendates  – enesestmõistetavalt alkoholijoobes , on kukkunud pea katki ja vajab kiirabi.  Küll on hea, et keegi kunagi ei kuule, millist sõnavara me kutsele sõites pruugime. Trükimusta see ei kannata, aga kui sa oled ennast mahamaandanud, suudad kutsel taas suu kõrvuni vedada ja lahke klienditeenindajana esineda ” Kuidas saaksime teile kasulikud olla??”.

Küla kuhu sõitsime oli tuttav ja majas elasid kodanikud, kellele võis pea kõigile kiirabi püsikliendikaardid väljastada. Enmik alkoholi kuritarvitajad alates kümnendast eluaastast kuni kuldsete kuuekümnendateni. Helistasime siis maja ette jõudes ja kutsusime kodaniku masinasse, et normaalses valguses ja puhastes tingimustes tema “pööning” üle vaadata. Telefonis vastas igatahes kodanik, kelle puhul oli selge tema müstilise kukkumise põhjus- täis nagu templi elevant.  Mõne minuti pärast läks mu meestevägi vaatama, kuhu kodanik siis jääb ja hetk hiljem tulid nad pimedusest välja üsna selitatud nägudega ning teatasid et kodanik keeldub voodist tõusmast. OK, klient on kuningas, läksime. Korterisse astudes võtsid meid vastu lagedad seinad ja musta pesu nutsakud põrandal. Üks tuba oli täiesti lage, üksikud määrdunud riiseesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva olmeprügiga. Tagumises toas oli voodi, millel paiknevaid voosiriideid oli ilmselt pestud viimati laulva revolutsiooni ajal.  Ja voodis riietes ja välisjalatsites lebotas kodanik, kelle kuklast immitses verd, mitte küll palju, kuid ikkagi piisavalt, et mäkerdada ära padjad ja ümbrus.

Selles kodus elas kaks last. Väiksem kahene ja suurem vast viiene.  Mõlemad olid riides ja tatsasid ringi, kell viis öösel. Ma ei näinud ühtegi magamiseks sobilikku kohta, põrand väljaarvatud. Võimalik, et lastel olidki need ainsad riided  magamiseks ja päeval liikumiseks. Seni kuni minu assistendid “isa” peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi.  Kõhnad , räpased, keset ööd üleval. Siis langes mu pilk põrandale. Seal vonkles elektrijuhe, mis oskamatult oli isoleeriga kokkukäkerdatud, kuid osa haljaid juhtmeid oli näha ja see tehnoloogiline kõrgpilotaaž ühendas pistikut elektriradiaatoriga, mis oleks pidanud olema seinale kinnitatud, kuid toetas lihtsalt vastu seina. Tapeet oli sealt alt juba kergelt pruunistunud.  Selgus, et tollel isasel olevusel oli jalg jäänud juhtmesse kinni ja nii ta kukkuski lüües pea vastu ainsat mööblitükki korteris- täiskasvanute voodit. Juhtmed olid paljad ja voolu all, lastel vaid paljad varbad. Üks astumine selle õuduse peale ja rohkem ei astu planeedil Maa see laps kohe kindlasti mitte. Ja nüüd tatsas  “isa” voodi juurde pisike ning palus süüa. Suurem tüdruk tõi lutipudele, meesolevus näppis veriste sõrmedega lutti, keeras seda vastu valgust ja andis viieaastasele korralduse lasta kraanist pudel täis külma vett ja see pisitibule anda. Laps läks verine pudel käes antud käsku täitma, astudes vaid mõnikümmend sentimeetrit vigasest juhtmest eemal.  Küsisin. millal tuleb ema ja suurem teatas, et neile tuleb tädi Malle vist täna.

Minu silmade eest läks mustaks. Tublid brigaadiliikmed olid vahepeal peakese kenasti kinni sidunud, sest kodanik keeldus tõusmast. Soovitasin tal kainenemisel traumapunkti pöörduda, kuigi teadsin, et oleksin võinud oma sõnad ka seinale või  põrandal lebavatele kaltsudele adresseerida, aga meil on klient ju kuningas ja too kuningas ei pidanud vajalikuks ennast liigutada.

Ühe asja pigistasin ma siiski nüüd juba kokkusurutud hammaste vahelt välja. Teavitasin klient on kuningat, et ma informeerin laste väärkohtlemisest politseid.  Sa mu meie! Oleksite te näinud jahmunud nägu ja üllatusest pungis silmi. ” Mis need lapsed siia puutuvad??? Lapsed on ju terved.”

Lahkusin nii kiiresti kui sain, sest iga järgmine sõna oleks mulle Õhtulehe või  Pealtnägija kaela kutsunud.  Ma olin nii endast väljas, et esialgseks reaktsiooniks oli haarata need lapsed sealt õuduste majast ja viia nad sinna kus on voodid, magamisriided, kuusepuu ja mõned kommid aknalaual, sest susse neil ei olnud. Selleks pole mul aga õigust. Täiendav ” vestlus” ärritunud ja kätega vehkiva lapsevanemaga oleks aga võinud lõppeda nii, et teine peahaav oleks olnud märkimisväärselt suurem esimesest.

Läksime autosse. Helistasin politseisse ja selgitasin olukorra. Lahke naisterahvas numbrilt 110 kuulas mu mure ära ja lubas, et me saadame sinna siis noorsoopolitsei. Oot, oot!! Nädalavahetus ja siis jõulupühad ja millal on esimene tööpäev? Anusin operatiivkorrapidajat, et ta saadaks sinna kohe kedagi. Ainus, mida ma kordasin vist kümme korda oli, et mitte üks Eestimaa laps ei peaks niimoodi jõulude ajal olema. Ju ma tundusin siirana, sest patrulli nad sinna saatsid, aga milline on tulemus? Ei tea. Mitte kunagi ei saa teada, sest igasugune tagasiside ametkondade vahel puudub. Tean vaid, et selleks et midagi reaalselt ette võtta on vaja sotsiaaltöötajat, aga nende leidmine teatud valdadest tööpäevavälisel ajal on sama lootusetu kui praegu metsast maasikaid noppida.

Nii need lapsed on nüüd  minuga kogu aeg kaasas- unenägudes ja ärkvel. See on nagu nuga, mis sisse on lükatud ja teeb kogu aeg haiget.

Täna lisandusid minu ellu veel alla kümne aastase tüdruku silmad, kes mulle teatas, et ta pole terve päev midagi süüa saanud. Laps oli haige. Täiskasvanud võtsid viina ja olid nii purjus ning ei märganud et lapseke on mitu päeva kõrges palavikus ja köhib. Viina oli lauale panna küll, aga tüdrukukesele söögi ostmiseks raha enam ei jagunud. Nii me viisime ta üksi keset sügavat ööd haiglasse, kus ta vähemalt kõhu täis saab süüa.

Ja nüüd ma kirjutan läbi öö. Mind saadavad kolm pisikest silmapaari, nälginud, haiged, traumeeritud – Eestimaa lapsed, kes ei tea, mismoodi maitseb komm või kuidas on pakist välja võtta kingitud mängukaru. Lapsed, kellel ei hakka kunagi olema armastust ja vaevalt neid lohutab teadmine, et nad on ohvrid liberaalse alkoholipoliitika altaril.

Riigis, kus külapoest võib osta kümneid sorte odavat alkoholi, kuid ei tarvitse saada piima, leiba ja muid esmatarbekaupu. Riigis, kus sotsiaaltöötaja saab vähem palka kui pangamajas tolmulappi liigutav koristajatädi ja tema sekkumisvõimalused on andmekaitse seaduse poolt olematuks lihvitud.  Meil on õhuke riik, majandusel läheb nii paganama hästi, et miljoneid voolab Eestimaa raha Kreeka, Hispaania, Küprose ja tegelikult ikka lõpuks Saksamaa pankadesse.

Läbi öö näen kolme pisikest silmapaari, nad vaatavad nii tähelepanelikult. See on valus nagu keeraks keegi rindkeres nuga.  Võimalik, et see ongi  virisemine, mida meie poliitiline eliit soovitab enam mitte teha vaid olla positiivne.

Aga ei saa.  IKKA ON VALUS!!!  Nei lapsi ei ole ju kolm Eestimaal vaid tuhanded. Nende elu ei saa muuta rahalise toetuse suurendamisega vaid põhjamaise sotsiaalpoliitikaga. Kas on nii, et ise süüdi, joovad, surgu maha? Aga need lapsed? Kanname nad koos oma vanematega õhukese riigi kontseptsiooni toel  lihtsalt maha??

Kolm paari lapsesilmi, olgu inglid teid valvamas, kuni siiajäänud Eestimaa inimesed mõistavad ja keeravad meie laevukese Põhjamaade kursile ning pühivad kaptenisillalt võimust joobunud kiidukuked.

Mina nägin vaid kümne päeva jooksul kolme,aga kui palju neid tegelikult on. Ja igas sellises lapses on surmatud Mozart.

Õhuke riik! Kellele??

Õhuke riik! Kellele??

Ps. Loe samal teemal ka siit:

http://kassilausuja.wordpress.com/2011/07/04/in-memoria-mileedi/