Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?

 

Sõjategevus Eesti meditsiinis. Kelle vastu??

EV Põhiseaduses on kirjas, et Eesti riigi peamiseks ülesandeks on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.  Mitte kaua aega tagasi seisime me  Balti ketis ja vedasime betoonplokke Toompea kaitseks, et edasi kesta ja  mitte kaduda aegade hämarusse.  Soovisime jääda püsima rahvusena omal maal- Eestimaal. Osa meist soovib seda nüüdki, kuid kahtlen väga, kas EV põhiseadus on see, mille on täitmiseks võtnud valitsus.

Meie rahvaarv väheneb kiiremini kui sooviksime- kahtlemata ei ole meid veel nii vähe kui pärast Liivi sõda, aga negatiivne iive räägib selget keelt pidevast ja püsivast langustrendist. Osaliselt on põhjused objektiivsed- oleme veel vaesed teiste, palju rikkamate kõrval ning võrdlemine on mõru. Ometigi tundub meil olevat piisavalt rahalisi vahendeid, et eelisarendada kaitsekulutusi, investeerida miljoneid Liibüa ja USA kõrbetesse, saata sõdureid välismissioonidele, toetada rahalistes raskustes riike ning isegi suuremeelselt keelduda laekunud dividendidest.

Nii tundub, et tühjenev Eestimaa ei ole mingil määral häirinud valitud rahva teenreid- valitsust.  Neid ei häiri kümned ja kümned tuhanded vaesuses elavad lapsed ning pered, igaveseks vaikinud külad ja tondilossidena tühjenenud asulad ning väikelinnad. Nad ei ole sõitnud nädalavahetusel laevaga Tallinn Helsingi liinil ning kuulnud sadu lapsi kõnelemas tugeva soome aktsendiga  eesti keelt.  Ilmselt ei ole nendeni jõudnud ettevõtjate mure, et Eestis napib mitte ainult kõrgeltkvalifitseeritud töötegijaid vaid nüüd ka lihttöölisi. Vast on arutatud komisjonides või riigikogus õllelaua taga võõrtööliste hordide  importimist riiki.

Viimastel aastatel tundub kahjuks paljudele inimestele, et toimub pigem Eesti inimeste süstemaatiline hävitamine ja sundasustamine, kas sihilikult või lihtsalt ükskõiksusest.  Kahtlemata on meie juhtidel ohtralt tuua statistikat, mis tõestab, et kuskil mujal on väljaränne suuremgi kui Eestis, aga tunnistada ei soovita tõde, et siinne eksperiment toimub rahvakilluga, keda on napilt miljon.

Kui paljudele elupäästja?

Eeldatavasti tuleks põhiseaduse täitmiseks rakendada  kõik võimalused, et  inimesed tunneksid ennast Eestimaal  natukenegi paremini, aga praegused sammud tervishoius tunduvad pigem olema vastupidised.

1. Miks oli kasulik kiirabireformi käigus arstliku kiirabita jätta Harju-ja Raplamaa inimesed?  Südametunnistuseta  hämamiseks on kõrgete riigiametnike jutt, et tagatud on arstlik konsultatsioon ning haige terviseandmete edastamine EMO arstile.  Antud tehnoloogiat ei ole veel üheski kiirabiautos, mis sõidavad Harju-. Rapla-, Lääne-. Saare- ja Hiiumaal. Autu on rääkida varustusest, mis justkui töötaks, kui tegemist on pelgalt väljakuulutatud riigihankega, juurutamine saab olema tulevikus. Alatu on rääkida sellest tehnoloogiast kui kindlast alternatiivist kui väikesaartel töötav süsteem saab baasiga ühendust vaid 70-80% juhtudest. Aus oleks pigem tunnistada, et Kihnu, Ruhnu ja Vormsi saarel sõidavad kutsele esmaabiandjad, mitte meedikud või kiirabitehnikud ja20- 30% juhtudest ei saada  sidet valvearstiga. Küüniline on rääkida kiirabiteenuse paranemisest olukorras, kus perearste jääb maapiirkondades järjest vähemaks, ühistranspordi võimalused vähenevad koos inimeste lahkumisega ning paljudele patsientidele oli kiirabiarst ainsaks võimaluseks saada üldse  arsti konsultatsiooni ning läbivaatust. Selguseta jääb, kuidas saab rääkida arstliku kiirabi kadumisest kui  kiirabiteenuse radikaalsest paranemisest Harjumaal, mis on Tallinna järel kõige rahvarohkem maakond, kus  lisaks uusasumitele on  järjest kasvav tööstuspark, terminaalid,  sadamad ning sellest tingitud kõrge risk suurõnnetusteks.  Osa  inimesi  on pigem veendunud, et tegemist on ründega nende tervisele.
2. Väikehaiglate aeglane suretamine. Inimesed tulevad teatavasti sinna, kus on tagatud põhiteenused ja arstiabi on paraku üks nendest teenustest, mille olemasolu on ülimalt määrav. Maakonnahaiglate olemasolu määrab tihti selle maakonna elujõulisuse ja rahva soovi piirkonnas elada. Suund maakonnahaiglate likvideerimisele võeti juba ammu ja see algas Keila haigla aeglase hävitamisega. 5-6 aastaga viidi algselt võlgadest vaba, suurepärase renomeega raviasutus,  jõuga haletsusväärsesse olukorda ja sisuliselt on praegu tegemist laguneva tondilossiga.  Praegu käib Rapla haigla suretamine. Kõik toimub sama stsenaariumi järgi- osakond osakonna järel. Ühes Vikerraadio saates lipsas meie tervishoiujuhi suust aus tõdemus: „ Rapla haigla andis alla.“. Kuidas seda nimetada?  Kas sõjategevus haigla vastu ongi see paradigma, mille tulemusel  meie rahvas võiks edasi kesta?  Kiirabireform niitis jalad alt Hiiumaa haiglalt, võttes ära suure osa haigla ressurssidest. Juba on kohal ka „ kosilane“. Kõik algab sama taktikepi  all. Osakond osakonna järel, mõne aastaga muutub ka see Hiiumaa süda hooldushaiglaks. Muretsetud kompuutertomograaf kaunistab ühe Tallinna haigla diagnostikat ja ei aita mitte Hiiumaa inimesi. Jutt kiirest transpordist on lausvale, sest paljudel haigusjuhtudel kehtib „ kuldse tunni“ reegel. Kui haige jõuab ägeda südame- või ajuinfarktiga vähem kui 60 minutige haiglasse, on võimalik trombolüüsiga vähendada kahjustust miinimumini. Hiidlastel ei saa seda võimalust olema. Kas see on põhiseadusega deklareeritud õigus tervisekaitsele?  Haapsalu haigla suretamine käib aeglaselt kuid kindlalt. Nüüd kuulutati kadu ka Põlva, Valga ja Võru haiglatele. Valga haigla kuulutas vastu samuti sõja ning loodab ellu jääda läti patsientide ravimisega. Kas see sõjategevus Eesti meditsiinis on tõesti rahva huvides?  Üheski nimetatud piirkonnas ei hakka kehtima „kuldse tunni“ reeglit ja seega on  suur osa Eestimaa inimestest sunnitud lahkuma või leppima südame- või ajuinfarkti korral raske invaliidsusega, aga selliseid haigusi ja traumasid on palju, kus haiglasse jõudmise kiirus määrab haige edaspidise ellujäämise ja puude raskuse. Vaevalt mahajäetud piirkondade patsiente lohutab teadmine, et nüüdsest ei mõõdeta mitte nende puuet vaid allesjäänud töövõimet.
3. Aeglaselt hääbuma sunnitud haiglate personali töövõime. Lämbumissurm on teatavasti kole. Milliseid kannatusi tunneb aga inimene, keda lämmatatakse aeglaselt päevade ja kuude kaupa. Pigistatakse ning lastakse lahti ja nii pidevalt. Olen ise olnud tööl Keila haiglas kui see haigla suretamise protsess toimis, nägin töötajate kannatusi, kes sellises haiglas töötasid. Osa inimestest lahkus kiiresti ja sai ehk väiksema psühhotrauma, aga need, kes üritasid teha kõik, et inimesi aidata ning ehk ka haiglat päästa, elasid läbi märtripiinu. Pidev surve aastate kaupa, tühjenevad koridorid- inimestel tekkis lootusetus, nad muutusid konfliktseteks, ravi kvaliteet langes. Paljud tarvitasid depressiooni tõttu ravimeid. On see siis ime, et enamik tugevaid arste ja õdesid leidis endale töö välismaal. Ka nüüd, aastate möödudes, sigineb endiste Keila haigla töötajate omavahelistesse vestlustesse suur valu ja pettumus. Kuidas seda kõike nimetada? Minu arvates piinamiseks.  Saame aru, et pauguga haigla sulgemine võiks halvasti mõjutada valitsevate erakondade reitingut. Aeglase agoonia mõju valijatele on väiksem. Saab ju alati tõestada, et polnud personali ja suured võlad, inimesed ei pöördunud, haigla niikuinii enam suurt ei teinud. Nii muutub haigla sulgemine rahvale paremini mõistetavamaks. Need sajad ja sajad meedikud, kes on sunnitud surema koos haiglaga, ei avalda valimistulemustele märkimisväärset mõju. Tähendusrikas on, et Rapla haigla personalil ilmnevad praegu täpselt samad  sümptomid, mis olid Keila haigla töötajatel. Ilmselt nimetatakse ka seda meditsiiniteenuse parandamiseks ja hoolitsuseks Eestimaa inimeste tervise eest. Protsess on arenemas Haapsalu haiglas, valmis olla Hiiumaa, Võru, Valga ja Põlva haigla…..

Aega võtab aga asja saab! Koos sinu aeglase surmaga paraneb meditsiiniteenus mühinal!

Need eelpooltoodud tõdemused, kaugeltki mitte täielik loetelu,  on mind viinud arusaamisele, et antud hetkel toimub raha ja võimu kuritegelik rünnak Eestimaa inimeste elule ja tervisele. Kaua veel, see sõltub mitte valitsejatest vaid lihtsatest inimestest, kellel on põhiseaduslik õigus Eestimaal kestma jääda.

Saatjaks jäägu aga Lapimaa sotsiaalteaduste professori K.Urponeni mõttekild sotsiaaltöö magistrite loengusarjast- sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse.

Sotsiaalpoliitika valib rahvas valimiskastide juures.

Head mõtlemist!

Head mõtlemist!!

Kiirabireformist. Ellujäämisõpetus patsientidele hr Rõivase sõnavõttude näitel.

Hea lugeja! Usun, et mäletad Eesti vanasõna- ära sülita vanasse kaevu enne kui uus valmis. See tarkus on suutnud meil ellujääda sajandeid ning kuulub selge mõistuse juurde. Paraku, uued ajad ning juhtide visioonid on kuulutanud aruka toimimisprintsiibi kehtetuks.  Üldiseks põhimõtteks on saanud, et vanasse kaevu tuleb just nimelt sülitada enne kui uut planeerimagi on hakatud.  Õnnetutele rongisõitjatele on kaos Elroni rongide ümber just selliseks näiteks. Vähe sellest, pärast totaalset äpardumist, ei suuda keegi tervet mõistust kokkuvõtta, et vana kaev taas  toimima saada ja tasapisi uut kasutuskõlblikuks kõpitseda vaid kangekaelselt jätkatakse hädasolijate veenmist, et kõik on lausa suurepärane ja üha paremaks läheb.  See  meenutab raske vaimuhaige meelepettelisi elamusi ja raudkindlat veendumust, et ta on pärit ei kuskilt mujalt kui Kuu tagumiselt poolelt, kus ta oli asteekide peajumala vastutusrikkal ametipostil.  Skisofreeniku järjepidevus, kus ta esitab tulevikunägemusi  juba toimiva reaalsuse pähe, on millegipärast hetkel valitseva seltskonna põhiline tegutsemisviis ning miski ei suuda neid ümberveenda nagu ei kõiguta hallutsinatsioonides vaevlevat vaimuhaiget teated ning argumendid tegelikkusest.

Mõni päev tagasi esines Vikerraadios meie palavalt armastatud sotsiaalminister hr T. Rõivas  kiites uusi võimalusi ja avarat perspektiivi pärast kiirabireformi.  Tema kõne oli nii tähelepanuväärne ja  järgis eelpoolkirjeldatud  loogikat, esitades soovunelmaid reaalsuse pähe. Panin minagi siis fooliummütsikese pähe ja lähtudes hiljutistest ministri ning SA PERH-i juhtide avalikest väljaütlemistest, seletan patsientidele lihtsas keeles, milliseid hüvesid nad kasutada saavad- kohe täna ja praegu.

Kõigepealt. Palju õnne, Tallinna, Tartu, Tartumaa, Järvamaa, Viljandimaa elanikud! Teie kiirabiteenuses ei muutu suurt midagi või läheb isegi paremaks, sest Järva- ja Mulgimaale luuakse uued arstibrigaadid. Kiirabiliidu juht dr Kõrgvee võttis reformist ja protestiliikumisest maksimumi ning koos sellega andis ministeeriumile võimaluse kinnitada, et midagi pole muutunud vaid oluliselt isagi paranenud. Nii teatas meie ministrihärra Vikerraadios, et arstibrigaade on isegi juurde loodud.  Muuseas, statistiliselt nii see ongi.  Eksisteerib kuldaväärt reegel, et  olemas on väike vale, suur vale, ülisuur vale ja… statistika.  SA PERH-is oli  2 brigaadi, kus  pool kuud valvasid arstid ja pool kuud õed. Kas see oli siis arsti- või õebrigaad?  Ministeeriumi kajastuses loomulikult õebrigaad. Koondati  arstid ära. Mis muutus statistikas? Midagi, loomulikult. Loodi uued arstibrigaadid Järva- ja Mulgimaal. Mis muutus? 2 arstibrigaadi tuli juurde. Kuidas käis asi Raplamaal, ei tea täpselt, aga numbritega mängimine on meie võimumeestel kenasti käppas.  Täpselt nii nagu istekohtadega Elroni rongis.   Kõik, seltsimehed, on korras. Esineb üksikuid puudusi, aga kõik on läinud ainult paremaks.

Elu läheb mugavamaks ja lõbusamaks

Nüüd on õige aeg tähelepanelikult analüüsida, millised hüved on patsientidel  kasutada nendes piirkondades, kust arstibrigaade enam ei ole.

1. Kõrgeltkvalifitseeritud arst haigevoodi juures läbi arvuti.  Eriti pidid sellest võitma Läänemaa elanikud, kellel siiani arstibrigaadi pole üldsegi olnud.  Jätame kõrvale väikesaared Kihnu, Ruhnu, Vormsi, kus antud süsteem töötab, aga kutsete arv on nädalas 1-2.  Seal sõidab välja inimene- esmaabiandja, kelle meditsiinipagas piirdub  mõnekuulise ettevalmistusega. Tegemist on vabatahtlikkuse alusel töötavate aktivistitega ja nende ametinimetuski- esmaabiandja- räägib ausat keelt nende ettevalmistusest.  Muuseas, ka seal, tunnistas hiljuti kohalik PERH-i ülemus, õnnestub kontakt valvearstiga luua vaid 70-80% juhtudest.  Aga teistel juhtudel??

Nüüd kõrvad kikki need inimesed, kes elavad Harju-, Lääne-, Raplamaal ja Saare- ning Hiiumaal.  Selleks, et arstiga luua sündmuskohal kontakt, peab brigaadil olema kaasas arvuti- kas tahvel või rüperaal. Mobiiltelefonist, ka nutiversioonist,  ei piisa kohe kindlasti mitte.  Lisaks peab olema mikrofon ning kaamera, mis  võib olla ka arvuti sees, kuid  ekraanil peab olema näha inimene ning ka patsient peab kuulma tema häält.  Lisaks peab arvutis olema netipulk, sest Wilfi ühendust külades ei ole ega hakka lähitulevikus olema. Kui paigas on mobiililevi on vilets, siis kontakti arstiga ei saa ka parima aparatuuri korral.  Kuna antud lahendust reklaamiti kui juba funtsioneerivat, siis, palun, nõudke arsti arvamust raskelt haige  juures.  Kui teie juures viibival brigaadil lähevad üllatusest  silmad suureks  ning käed hakkavad värisema, siis, palun, ärge hakake nende peale karjuma.  Meenutage Elroni ronge ja vanasõna vanast ning uuest kaevust.

2. Haige terviseandmeid saab saata sündmuskohalt EMO osakonna spetsialistile. 

Hädavajalik abi õebrigaadile ja seda teenust reklaamiti kui juba eksisteerivat.  Lihtne on edastatada kasvõi mobiiltelefoniga patsiendi pulsisagedust, vererõhku, hapnikutaset organismis ja veresuhkrut, kuid kõige olulisem on saata  konsultatsiooniks EKG.  Tähelapanu, aparaadis olev arvuti analüüsib ise registreeritud kõverat, aga see analüüs on rohkem kui puudulik, mida  rõhutatakse kõikidele töötajatele pidevalt koolitustel.  Ka tõsise südameinfarkti korral ei tarvitse arvuti seda  äratunda, mida  minagi olen tuvastanud palju kordi.  Seega,  patsiendil on õigus paluda, et tema EKG-d analüüsib arst ja kohe sündmuskohal, sest nii on lubanud kiirabi- ja tervishoiujuhid.

Arsti pilk saja kilomeetri kauguselt

Tähelepanu! Selleks on vaja uut EKG aparaati, mis on kaabliga ühendatud arvutiga, millel on internetiühendus ja seega võimalus edastada elutähtis  registreering  targale ja eriti intuitiivsele arstile SA PERH EMO osakonnas.  Vähe veel. Selleks, et haige südame tegelikku seisundit hinnata, on vaja ka eelmist registreeritud EKG-d. Kui haige on eelnevalt viibinud samas haiglas ei ole see probleem, aga kui varasem EKG on tehtud ükskõik millises teises haiglas või perearsti juures, siis selleks on vaja  skannerit e. veel üht aparaati ja lisaks ehk ka   IT spetsialisti, sest mingi osa ajast peavad õnnetud meedikud ja tehnikud haigega ka tegelema, või kuidas?

Kuna teenus kuulutati välja juba toimivana ja seda tegi nii ministeerium kui PERH, siis on patsiendil õigus seda ka nõuda/ paluda kohe täna ja praegu.  Palun taas, kui brigaad vaatab teile otsa õnnetu näoga ja laiutab käsi, siis meenutage Elroni ronge ja tähendamissõna kaevust.

3. Raskes seisundis haige terviseandmed saadetakse transpordi ajal haigla EMO-sse. 

Ilmselt on kahe nädala jooksul tööle värvatud sadu üliinimesi, sest vähemalt minul, küündimatul, kulus kogu tähelepanu haige seisundi pidevale hindamisele ja vajadusel sekkumisele. Kogu brigaadil samuti. Isegi kirjalik kaart kannatas  ja nahutada olen saanud liiglühikese kirjutamise pärast nii mõnedki korrad. Nüüd peab keegi ainult internetiga tegelemagi ja arusaamatuks jääb, kes nimelt.  Autojuht?  Ja kui teel juhtub olema leviauk, hakkab kontaktiloomine otsast peale.  Kui Tallinnas katsetati mullu suvel e- kiirabi, siis ajutiselt lisati brigaadi sellega spetsiaalselt tegelev inimene. Eksperiment kestis paar kuud ja sai siis otsa.  Täiendav liige brigaadis oleks  innovaatilise  e- riigi lahenduse korral täiesti asjakohane, aga kuidas siis  efektiivsusega lood on? Kokkuhoiuga?  Eks sellelegi paistab ministeeriumi kõrvade vahel olevat lahendus, sest mitmes sõnavõtus on juhtivad ametnikud viidanud, et meil on erandlik olukord, kus brigaadis on kolm liiget, mitte kaks nagu meie palavalt armastatud Euroopas.  Seega, seltsimehed, lahendus paistab ja kui see tundub teile meie hajaasustusega riigis natuke õõvastav, siis meenutage taas Elroni ronge ja uut ning vana kaevu.

Aga aparatuur on meil vägev!!

4. Meil on parimad kõrgeltkoolitatud spetsialistid!

Mis te arvate, kas asutus, kus töötavad väga head apetsialistid võiks/peaks natukene oma inimeste eest ka hoolt kandma?  Kuidas see siis tegelikkuses välja näeb?

Põhja Eesti kiirabmeedikud said Eesti riigilt jõulude eel hindamatu kingituse. Nimelt teatas politsei häirekeskusele, et nad muutsid ühepoolselt kiirabide turvamise korda. See tähendab, et potentsiaalselt kiirabi töötajate elule ohtlikele kutsetele ( agressiivne vaimuhaige, vägivald, enesetapu ähvardus)  politsei eelnevalt välja ei sõida.  Politsei tuleb alles siis kui kiirabi on ohtlikkuse sündmuskohal tuvastanud.   Mina sain selle jõulukingituse kätte ühe viimase valve ajal  kui häirekeskus teatas meile, et noor mees on saatnud teate, et ta hakkab ennast kohe tapma ning  kasutab  selleks kõikvõimalikke vahendid. Noor mees, vägivaldne- potentsiaalne ohtlikkus täiesti olemas ja sündmuskohaks suure maja korter.  Ma siis küsisin päästekorraldajalt, et millal politsei saabub ja sain vastuseks, et tuleb alles siis kui meie oleme sündmuskohal ohtlikkuse tuvastanud.  Mida???  Sõitsime  paneelmaja ette ja paraku puudus meil  isegi korteri number.  Minuga need trikid läbi ei läinud. Küsisin maksimaalselt sapiselt  häirekeskuselt, et kuidas nad arvavad, et peaksin toimima. Mul kaks meest autos. Kas saadan esialgu ühe asja uurima  ja kui ta veerandtunni jooksul tagasi ei tule, siis teise.  Kui temagi ei tule tagasi, kas siis on mul õigus politsei kohale kutsuda või tuleb ise ka minna asja uurima.  No saadeti siis selle peale politsei. Tegelikut, vaene päästekorraldaja sai vett ja vilet ilmaasjata, sest nüüd on teada, et sellise ringkirja saatis häirekeskusele meie politsei juhtkond. Päästekorraldajad  saavad täita korraldust.  Ometigi,  saatis häirekeskus info kõikidele kiirabipidajatele ( Tallinna kiirabi, SA PERH, Karell jne) ja informeeris neid reaalsest ohust kiirabitöötajate elule ning turvalisusele.  Milline oli reaktsioon?  Nädal tagasi, pea kuu pärast ringkirja saatmist, ei olnud  kiirabipidajatelt mingit reaktsiooni.

Politsei-Eesti punases raamatus, looduskaitse all.

Politseijuhte võib isegi mõista. Olukorras, kus lahkunud politseinike asemel kasutatakse üha enam vabatahtlikke, tuleb kokku tõmmata  kõik mis vähegi võimalik, et säilitada näiline pilt reaalsest toimimisest.  Kui kiirabi ja ministeeriumi  juhtkond peab seda normaalseks, kuigi isegi häirekeskus on mures kiirabitöötajate turvalisuse pärast, siis on kokkuhoiukoht leitud.   Vot, kulla endised kolleegid!  Niiviisi siis hindavad teid, kõrgeltkoolitatud spetsialiste, ülemused tegelikult.  Paljud teist tõmbavad nüüdki saba jalgade vahele ja kiidavad ülemuse käsul head töökorraldust.  Ja seda kõike vaatavad külmalt pealt teie katusorganisatsioonid- Õdede Liit, ametiühingud, Arstide Liit.  Ka täna on politsei ühepoolne korraldus jõus.  Mina aga küsin: kas ka nüüd tuleb meil meenutada Elroni ronge??

Disposable, destroy after single use

 Lõpuks tahaksin ma valutava südamega küsida.  Mitu elu on kiirabitöötajal?? 

Kui ta aga leiate, et kõik see mida reklaamiti, ei ole päris nii,  siis  ärge tõmmake selga küüru vaid kirjutage, küsige, nõudke.  Vaadake, kas ilusate sõnade taga on tegelikult ka midagi.

Hüva otsimist uuel aastal!

Läbi pisarate..

Täna oli imelik päev. Olin palutud raekotta vastuvõtule. Toimus Elukestva Õppe Nädala raames  õppijate ja koolitajate  tunnustamine. Ma isegi ei tea, kes oli see organisatsioon, kes nägi nii meeletut vaeva ja mind esitas.  See oli üllatav ning kahtlemata meeldiv. Aasta koolitajaks ma muidugi ei saanud, see oli eos välistatud. 3000 last ning 5000 inimest aastas ei ole kõneväärt ja see mida me neile õpetame, ei lange kokku meie riigi üldiste pürgimusega. Oleme alati poolnaljaga ütelnud, et teeme pidevalt karmi riigivastast tegevust- kasvatame hoolivaid, empaatiatundega ning samastumisvõimega inimesi ja  see ei sobi kohe üldse kokku meie peavoolu ideoloogiaga, kus domineerib edukultus, hedonism ning materjaalse külluse taotlus.  Igatahes on mul järjekordne aukiri, kus tänatakse 2013 aasta  Tallinna koolitaja konkursil osalemise eest.  Oleks keegi minu käest küsinud, oleksin ma selle mõtte muidugi eos mahalaitnud, sest  mina ei ole kohe üldse see inimene, keda peaks võim mingil määral tunnustama.  See selleks.

Viimastel kuudel olen ma õppinud elama  peatselt “äravisatava” inimese rolliga. Jaanuar 2014 läheneb peadpööritava kiirusega ja koos sellega aeg, kui Harjumaa, Läänemaa ja Raplamaa kiirabides ei vajata ühtegi arsti. See pole aga kaugeltki kõik.  Kõik töötajad, ka  autojuhid ning õed on sügavas teadmatuses.  Mõned on saanud kätte koondamisteated, CV keskuses on üleval  kümned  töötajate otsingud.  Enamus ei tea siiani midagi, mis juhtuma hakkab. Levinud on lootusetus ja fustratsioon, seda nii Tallinnas kui igal pool mujal.  Mu  tohtrist kolleeg ütles viimase valvevahetuse ajal: ” Ma lähen puhkusele novembrist. Nad on rääkinud, aga ühtegi paberit, mis  jaanuarist juhtuma hakkab, ei ole ma saanud. 1 novembril olen Eestist  ära. Ma enam ei jaksa. ” ja rahmas  tüdinult käega- stress.

Ühes eelmises postituses kirjutasin kurjakuulutava lause- mitmetele jäävad need kuud viimasteks.  Paraku on see nii ka juhtunud.  Matsime  31 aastase kolleegi. Tema surmapõhjuste kohta valitseb paras salatsemine, aga üht me teame. Mõni kuu enne tahtis ta kirjutada lahkumisavalduse ühest töökohast. Avaldas  elutüdimusmõtteid, ei näinud kiirabis perspektiivi.  Teda veendi veel jääma, töötajaid ei olnud- pea nüüd ikka vastu, sa noor inimene.  Mõni kuu hiljem leiti ta teadvuseta. Aine üledoos. Enesetapp??  2 nädala jooksul said ühes kiirabijaamas tööl infarkti kaks töötajat- üks varastes neljakümnendates. Stress?  Ületöötamine? Teadmatus?

Ma ei tea  oma töökohas mitte ühtegi noort kolleegi, kes pärast tervishoiukõrgkooli lõpetamist sooviks edasi kiirabisse tööle jääda, enamus  õpivad soome, norra, saksa keelt. Mõned julgemad plaanivad omaenda pisikest firmat, millel meditsiiniga on üsna ebamäärased seosed.  Kordan- mitte ühtegi noort kolleegi ei plaani jääda kiirabisse.  Kindlaim viis oma noortest lahti saada, on võimaldada neil töötada õppimise kõrval kiirabis.

Egas ometi masinad seisma jää? Oh ei, kindlasti mitte. Kõikides operatiivteenistustes on trend minna üle  osaliselt vabatahtlikutööle. Priitahtlikud pritsimehed juba tegutsevas, politseipatrullid tiksuvad tänu vabatahtlikele abipolitseinikele ja vabatahtlike tööga on ka kiirabis algust tehtud. Narkomaanidele jagatakse tasuta vastumürgi süstlaid, antakse koolitust, et nad oma hingevaakuva sõbra uuesti elule tooks. Praegu räägitakse 50-100 antitoodi jagamisest ja järgmisel aastal pidi dooside arv tõusma 500-ni.  Üksteisele nad selle vastumürgiga tõepoolest liiga teha ei saa, aga tavakodanikele, keda nad röövida tahaks?  Kas võtab hingamise ära? Ei võta? Kes soovib osaleda Bingo loteriil?

Sealt saab astuda juba sammukese edasi. Miks mitte kasutada vabatahtlikke alkoholijoobes  kodanike turgutamisel? Mida need kõrge vererõhuga sellikesed kodus vardaid näppude vahel veeretavad? Oma kogemuste põhjal saavad samasugust ju aidata küll? Infarkti läbiteinud inimesed tunnevad ehk ka sama tõve ära teise juures?  Nii, et, seltsimehed, arenguruumi on küllaga.

Eks meie, üleliigsed ja äraviskamisele kuuluvad inimesed, otsime siis rakendust. Mis oleks loogilisem kui 15 aastat koolitajana tegutsenud inimene üritab ikka sinna suunda vaadata. Eks kusagil südamepõhjas tean ju minagi, et koolitajana olen ma keskmisest märkimisväärselt kõrgemal.  Seda kinnitavad ülivõrdes õpilaste hinnangud ja tagasisidelehed.

Nii ma siis surusin hambad tangi ja tegin seda, mida  üldse ei salli. Palusin abi endale. Helistasin ühele Tallinna ametkonnale, kes on viimased aastad kasutanud meid  pidevalt kümnetes projektides. Palusin võimalust koolitada meie lapsi püsitöökohaga.

Vastus oli ettearvatav, aga tegi oi, oi kuidas haiget. Kõrge ametnik sülitas telefoni: ” Ainult projektipõhiselt! Meil ei ole teid muul ajal tarvis.” .

Kuulge, jobud! Projekt ei too koolitajale leiba lauale!  Koolitaja, kes ei aja äri teemal: kuidas saavutada edu äris ja võita sõpru ning selle eest kasseerida  igalt osalejalt 200 ja rohkem Eurot, vaid teeb koolitusi lastele ning kokkukuivanud eelarvetega omavalitsustele, ei ela koolitustega ära.  Mitte ükski koolitaja, kes ei ole just sobiva erakonna liige ning ei saa ministeeriumilt üheinimese MTÜ- na  viiekohalist toetussummat copy paste kirjatüki eest, ei ela projektipõhiste  koolitustega  ära.  1,5-2 € lapse kohta, sõltuvalt kas koolitus toimub Tallinnas või väljaspool. Isegi siis on paganama valus näha, et mõnigi laps saadetakse õue mängima. Süda kisub lõhki. Palume nad tagasi kutsuda, aga tihti seda ei tehta- vanemad ei maksnud.

Nii laksas kinni viimane uks, liisk on langenud- Soome. Tuhanded lapsed ja täiskasvanud ei tähenda midagi,  Helede ja põletava leegiga põlemine ei ole üldse tähtis. Väärtuspõhise koolituse tegemine ei ole lihtsalt koolitus vaid sa tõepoolest  teed seda enda küljest tüki  murdmise hinnaga. Ka see ei oma mingit rolli. Rahastame projektipõhiselt ja siis võimalikult kokkuhoidlikult- 1000- 3000 € neljakuuse töö eest mitmele inimesele.  Põhikohaga koolitajaks?? No, thanks!

Ja siis tuleb soe tundmatu sõbra käsi ja esitab sind aasta koolitaja konkursile kindla veendumusega, et teed Eestimaale midagi head, Ta näeb, et see töö, mida oled teinud, kannab  mõne aja pärast vilja ja  teeb  meie maa paremaks, õnnelikumaks.  Pisarad hakkasid voolama. Kui tuli aeg pilti teha, siis ma pigistasin abikaasa kätt ja palusin: ” Vii mind siit ära!” . Läksime. Uksel seisin noor mees, kes teatas, et on kunagi minu koolitusel käinud ja see on talle siiani oluline.  ” Miks te ei jää? Kohvi pakutakse ju ka?” küsis ta imestunult minu veekalkvel silmi nähes.  ” Ma tahaksin, et keegi annaks mulle selle, mis on kõige kallim. Minu isamaa ja ei küüditaks siit ära!”.  Ma ei  taha palju- olla koolitaja Eestimaal, meie inimestele. Arstina  tõeliselt aidata meie inimesi.  Seda ei ole ju palju. Liiga palju,  kinnitas maavanema külm käepigistus. Liiga palju, kordas aukiri minu käes. Me läksime abikaasaga käest kinni, minu silmade ees oli udu, osaliselt pisaratest, osaliselt hommikusest silmade laseroperatsioonist.

Olen süüdi!  Tahaksin olla inimlik ja mõistev tohter, aga kogu see meditsiini lammutamine on  minust teinud närvipuntra ja irooniahunniku. Tahaksin, et meie perel oleks leib laual ja üür makstud ausa ja hingega tehtud koolitajatööga siin Eestimaal, aga sedagi on liialt palju tahetud.  Minu soome keele õpetaja lohutas mind. Ta ütles, et samasuguseid hingapiinu on tundnud nii mõnigi  tohter mineku eel. Mitmed arstid on valanud tunnis pisaraid ja kaevelnud teemal; ma tahan olla kodumaal, Paar aastat pidi  leevendama kõik valud ja asemele pidi tulema rahulolu. Kas ma seda tahangi? Ei tea.

Läbi pisarate

Jaanipäeva eel.

Pidin kirjutama loo jaanipäevast, alkoholist ning traumadest. Kandsin seda mõtet endaga kaasas läbi viimaste valvete ja korjasin nagu mesilane kõike nähtut enda sisse ning kirjutasin. Paraku sai see liiga pikk ning  mitte just päris kontekstis. Ometigi tundub mulle, et need mõtted võiksid teatavas osas ühiskonnas tekitada resonantsi ja päästa mõne elu. Loomulikult olen samuti valmis, et paljud lugejad tõstavad rusikad taeva poole ning on kohe valmis sappi ja tuld sülgama.  Aga tühja sellest. Siin see on:

Valguse öö

Hea kaasmaalane! Olen kiirabiarsti leiba söönud  pea kolmkümmend aastat ja nüüd kus jaanuarist 2014 saadetakse minu elukutse ajaloo prügikasti, tahan  kõneleda Sinuga, hea kaasteeline, südamest südamesse.

Kiirabiautos on möödunud paljud  jaanilaupäevad ning Võidupühad ja need on aasta ühed raskemad ja tihti kurvemad valved. Olen konstateerinud surma kui vetelpääste tõi veest välja purjuspäi uljaid vettehüppeid harrastanud lapseohtu „ täiskasvanutel“ – 16-17 aastastel noormeestel, elustanud tunde purjus vanemate poolt tähelepanuta jäetud pisikesi jõkke või tiiki uppunud lapsi,  rebinud lõkke ääres rasket viinaund magavate emade alt lämbunud imikuid ja ravinud  lõkkesse potsatanud joobes inimeste põletushaavu, mis katavad 2/3 kehapinnast.  Liigagi sageli on tulnud  jaanipäeva hommikul autorusudest välja tuua  roolijoodiku poolt surnuks sõidetud inimeste surnukehasid või kuulata  kannatanute karjeid. Ma olen näinud ajutükke asfaldil maas ja minu kõrval on kõikunud  vaevalt  jalul püsiv kodanik, kes ei mõista, et ta mõrvas viinauimas süütu  inimese. Meie kohustuseks on olnud sõita vana emakese juurde ja teatada, et tema ainuke poeg on hukkunud roolijoodiku auto rataste all. Olen korduvalt mööda sõitnud  laasitud puudest, mille juurde on kogunenud  värskelt kooli lõpetanud noored… küünaldega, et mälestada mitut klassikaaslast, kes usaldasid oma elu ja surma purjus klassikaaslase roolivatesse kätesse.

Kadunud elud

Tänavu ma jaanipühade ajal ei valva, aga ometigi saavad need mu kätte 10-15 päeva hiljem kui  jaanipäeval alanud joomasööst toob kaasa kiirabi sekkumist nõudvaid terviserikkeid- südame- ja aju infarkte, krambihooge, meelepetteid.  Kõik see kordub nagu rikkis DVD plaadil. Ainult näod on teised, Oma pika  tööperioodil, eriti viimasel ajal  meenub mulle taas ja taas kuningas Salomoni  tõdemus: Midagi ei ole uut siin päikese all. Jah,  alles ma nägin  nutvaid lapsukesi aralt voodi alt piilumas kui vanemad järjekordse joomapeo ajal  lärmasid ja üksteist pudeli või rusikaga äsasid. Nüüd teevad seda needsamad suureks kasvanud  järglased ja uus generatsioon traumeeritud lapsukesi tihub varjatud nurgakeses nutta. Ja mida aasta edasi, seda raskemad on õnnetused ja kurvemad tagajärjed.

Me ei hooli üksteisest,  liikluses, kodus ega töölgi. Ometigi ei ole Eesti inimene jõhkard vaid kareda väliskoore all on soe süda ja abivalmis hing. Miks???

Kala pidavat teatavasti riknema hakkama ikkagi peast.  Kas ei ole elu hävitamise hulluse üks põhjus see, et tegelikult tunnevad liigagi paljud kaasmaalased, et neist ei hoolita  meie riigi kõrgemal tasemel? Tühjenevad külad, arstiabi kadumine, virelemine toimetuleku piiril. Unustama kiputakse, et kõik inimesed ei saa mitte kunagi olla edukad ja ettevõtlikud ning peale nende, kes visaduse ja kadakase kangusega ennast üles töötavad, moodustavad märkimisväärse osa meist need, kes tahaksid  lihtsat ametit pidades  toime tulla või vajavad selleks ka abi.

Meie igavikku kaduv olemine

Hoolimatus, mis  lämmatava haisupilvena Toompealt alla kohiseb, on muutnud meid  ükskõikseteks oma ja teiste elude vastu.  Maal elav noor, kes liigagi hästi on tunnetanud, et  ei suuda hüpata üle ühiskonna seatud edukuse lati ja tema unistused ülikoolist kustutab eos vanemate õhuke rahakott,  hävitab järjekindlalt  nii ennast kui lähedasi.  Külad, kus lagunenud  majade ja mahajäetud koolide kõrval ilutseb heas korras külapood, kus 2/3 kaubavalikust moodustab alkohol ja vähe juua ei ole lihtsalt võimalik, sest müügil on vaid 1,5- 2 liitrised pudelid ja  kahtlemata 7 ja kangema protsendiga piirituseõllega, mis  garanteerib alkohoolikustaatuse mõne aastaga. Linnad, kus alkoholi müügikohtade arv ületab kordades prügikastide arvu avalikus linnaruumis.

Tavaline Eesti elu

Kallis kaasmaalane! Jää hetkeks seisma nende riiulite ees.  Jah, poliitikud on huvitatud, et  aktsiis laekuks üha suuremates kogustes, kuigi mitte senti ei  tule sellest meditsiinile või sotsiaalhooldusele. Meditsiini- ja sotsiaalkulud tasuvad töötajad ning tööandjad oma tööga.  Aktsiis laekub riigikassasse, kus  finantskriisis vaevlevatele riikidele jagub abistamiseks, lõunamaa kõrbetesse investeerimiseks ja kallite tehaste ehitamiseks ning siis lammutamiseks.

Aktsiisi on poliitikutel vaja, aga mida on vaja meil, head sõbrad? Kas ei ole iga neljakümnenda eluaasta piiri ületanud inimesele eluliselt vajalik teadmine, et meie jäljed läheksid siin paesel ning kivisel maakamaral edasi? Soov, et meie
lapsed  leiaksid endale terve ja alkoholi poolt rikkumata genofondiga kaaslase siin, Eestimaal ja et meie lapselapsed  räägiksid  eesti keeles?  Ehk soovid sinagi, et kunagi oleks meil riik, kus rahvas oleks kõrgeima võimu kandja mitte sõnades vaid tegelikult? Et meil oleks riik kuhu tahetakse tagasi tulla ja mitte lahkuda?

Palun laske neid edasi minna..

Alkohol võib Jaanipäeval teha varblasest kotka, kuid ei aita neid unistusi teostada. Kunagi ammu ütles Rooma keiser Caesar: Selleks et rahvas ei segaks riigi valitsemist, anna talle leiba, tsirkust ja veini.  Viina  tol kaugel ajal et tuntud, kuid  idee on tänapäeval sama haljas kui toona. Meil on võimalus vaikselt hääbuda sarnaselt austraalia põlisrahvaga või muutuda muuseumi eksponaatideks nagu ameerika indiaanlased. Meil on aga võimalik ärgata ja lõpetada üksteise  ja iseenda mahanottimine  nii jaanipühade ajal kui edaspidi ning võtta Eestimaa saatus taas  oma kätesse – kortsulistesse või siledatesse, kuid meie maad hoidvatesse kätesse. Meil on meie käed, mis oskavad joonistada pilti, kus ei ole midagi nii lootusetult valesti, meil on meie hääl, mis peab hakkama nõudma, et kaunist statistikast ja numbritest olulisemad on meie inimesed- targad ja mitte nii targad, haritud ja vähem koolis käinud, noored ja vanad. Meil on hääl, mis peab kajama nii, et see kostab läbi paeste müüride: „ Me oleme olemas! Me ei kavatse ärimeeste meeleheaks ning kasumite suurendamiseks vaguralt ennast surnuks juua!“

Kas paratamatu nagu lumemehe surm?

Kallis hea inimene!  Alustagem sellega täna. Jäta  pudelilasu poodi. Kingi oma lapsele, sõbrale, abikaasale, kallimale ilus öö, täis jaaniusside sära, lõkke kuma, särisevaid grillvorste ja metsas avanevaid sõnajalaõisi.  Vaata kuidas Hämarik annab Koidule suud ning mõtle meist- Eesti rahvast, kellel veel ei tarvitseks saada vaikivaks, ununenud leheküljeks aegade raamatus. Anna meile kõigile võimalus edasi kesta ja mitte ainult üksikisiksustena vaid  rahvana. Me ju väärime seda – Sina, mina, meie kõik.

Lootusega

 

Meeldejäävaid jaanipühi!

Mare Liiger

Kas sa usud imedesse?

 

 

 

 

 

Mis on siis EMO-ga valesti??

Täna tahaks jätkata meditsiiniteemat natuke teise nurga alt.  Ma juba ootan mõne palgalise mõtteteri, et mis te, ussikesed, virisete seal kiirabis. EMO-s on teil kõik käepärast- aparatuur, laborid, ravivõimalused. Diagnoosige seal terviseks.  Näiliselt see ju nii ongi, aga tegelikult?  Mida tähendab töötamine EMO-s?

Kujutage ette, et teid pannakse kell 8.00  tulejoonele ja antakse püss kätte. Märklaud on 200 m kaugusel. Ja siis läheb lahti. Tulista- pidevalt, ilma vahetpidamata, ainult kõik lasud peavad olema kümmnesse.  Ilma pausideta, 12 tundi järjest. Unusta WC, söömine ja joomine. Ainult, see ei ole võistlus, panused on kellelgi elu või surm. 5 minutit haigele, järgmised ootavad raamidel, ooteruumis, koridoris, vooditel. Kiiresti diagnoos ja täpne. Eksimine tähendab katastroofi.  Raame ei ole, kohti ei ole. Haiglasse saab võtta ainult kõige raskemad. Raviraha on otsas, kiirabi toob järjest uusi. Kiiresti… ja sellest sõltub kellegi elu. Spetsialist tuleb alla konsultatsioonile morn nagu öö ja sisistab vihaselt: “Mitte millegiga te siin all hakkama ei saa!”, ülemus naudib täiega mutrikeste sebimist ning sa tead, et eksimus, halvasti täidetud paber või suhtlemisaps ja järgmisel hommikul seisad nagu  takukoonal häbipostis.

Jah, kiirabid sõidavad pea ilma pausideta, aga haige juures on sul aega. Saad rääkida, mõtelda, arutleda. Sul on AEGA.  EMO-s on kõik muu, kuid aega sulle ei anta. Kahe, kolme tunniga muutud automaadiks, kaob vähimgi kaastunne. Kiire on.  Isand stopperi ees kahvatub kõik inimlik.  Mis teha, EMO-de ülekoormus.  Kas tõesti on võimalik, et kõik diagnoosid on õiged?? Muidugi ei ole. Ma vahel vaatan neid kustunud nägusid ja ei ole minust kivi viskajat. Kahju on.

See oli aastake tagasi kui mu kolleeg helistas ja küsis. mida teha. Tal on tugevad valuhood rindkeres. Päris mitu korda kohe, mõne päeva jooksul.  Südamehaigusega ei sobinud vanus ega sugu, aga tont seda isahane teab.. Soovitasin pöörduda EMO-sse.  Pöördus. Esimeses haiglas uuriti ja puuriti, kahtlustati neerukivi, aga ultraheli ei tehtud, kes seda teab, kas oli aparaat katki või  mõnel muul põhjusel.  Soovitati teha ultraheli perearsti juures, aga sellega läheb teatavasti aega. Järgmisel päeval  kordus valu ja oli tugevam kui kunagi varem. Lausa külm higi tuli kehale. Pöördus siis meie suurimasse EMO-sse.   Valu rindkeres, noor naine, riskifaktoreid ühtegi ei ole, kümned teised  patsiendid oigavad raamide peal.  EKG, süst, arsti vaatlus, diagnoos- rindkere radikuliit ja välja ta EMO-st lendas nagu pudrukuul.

Kiiresti !!!!!

Paar päeva olid valud väiksemad ja  kui talle tulid  külalised, siis oli nende seas üks pensionil kirurg. Tema kuulas loo  ära, mõtiskles veidi ja ütles: ” Kas see ei ole järsku sapikivi?”. Mõtiskluseks see ka jäi. Ja siis tuli mõne päeva pärast ränk valu.  Kiirabi ta ei kutsunud, kõveras tuli mulle külla. Nüüd oli kõik selge. Sekundiks käsi kõhu peale ja kiiresti haiglasse. Sapipõis oli lõhkemise peal, sapikivid.  Esimese EMO diagnoos oli tõele lähemal ja sinna me sõitsimegi.  Viimasel hetkel sai operatsioon tehtud.

Kas arstid on lollid? Ei, ei ole.  Maksimaalselt efektiivses EMO-s on arstidelt võetud kõige olulisem. Neilt on võetud aeg süvenemiseks. Kas arstid siis ei tea, et mitte väga harva annab sapikivi  ebatüüpiliselt valusid vasakule rindkeresse ja infarkti valu võib olla täiesti tüüpiline sapivalu? Kindlasti teavad.  Teame  aga ka seda. et  ebanormaalse vaimse pinge korral tekib nn silmaklapi  fenomen. Mäletate, kui hobused pidid tunde veskikivi ringi ajades kõndima, siis pandi neile silmaklapid, et nad näeksid ainult otse?  Ülemäärase stressi tingimustes tekib inimesel samasugune psühholoogiline silmaklapp. Sellega kaitseb aju ennast ülekuumenemise eest.  Ma arvan, et ka mu kolleeg ei viska neid arste kiviga, kes saatsid ta tol päeval EMO-st välja. Kui asi puudutab oma tervist, on muidugi ülimalt raske pigem mõista kui hukkamõista.

Tüüpiline EMO- väsinud, närvilised, tuimad automaadid, kes meenutavad valvelõpul taas äraaetud hobuseid. Ja mis tehakse äraaetud hobustega? Õige, need lastakse ju maha. Või pagavad nad enne lõplikku hävingut sinna, kus neil lastakse olla- kaastundvad, professionaalsed, oma ametit jumaldavad ning piisavalt patsientide jaoks aega omavad INIMHINGED.

Teele!

Äraaetud hobused lastakse ju maha!

Ma olen seda teadnud juba mitu aastat, rääkinud ka.  Ikka on leidunud mõnigi ministeeriumitädi, kes ajalehtede vahendusel on selgitanud, kuidas paniköörid on koledad inimesed ja kõik pole üldsegi nii nagu üks hüsteerik väidab. Eilsest seisab tõde  alasti. Tõde, mida valmistati ette aastaid, vaikselt ja hämades. Tõde meditsiinilisest kiirabist ja kiirabireformi tegelikest tagamaadest.

Minule tuli see nagu ikka läbi isikliku teate. Pärast valve üleandmist videokonverentsil teatas siis meie otsene ülemus, et sedapsi siis.  Alates 1 jaanuarist 2014.a ei jää Harjumaale kiirabisse tööle ühtegi arsti. Valik on sinu. Kas koondamine või tööle EMO-sse.  Tallinnasse jääb mõni randevuuarst, aga Harjus ( ja mujal) ei ole neid mõtet pidada, mis on täiesti õige, ja nii hakkavad brigaadi juhtima noored õekesed rakendusliku kõrgharidusega.  Ega meid palju just lahti lasta vaja ei ole- Keilas 2, üks pensionär, Sakus veel paar.  Tallinnas pole neid samuti ollagi.  Üks etapp erakorralises meditsiinis on seega lõppenud.

Need arstikronud, kes tegid kõik, et õmblustest kärisev esmatasandi meditsiinisüsteem natukenegi talutav välja näeks, on oma osa etendanud. Viimaste aastate alanduste rahe on jätnud kõigile oma jäljed. Aastaid on neid osatatud ja nöögitud. Enamus meist on tüdinud, tülpinud ja käega löönud. Osa ikka veel hambad verel ebainimliku ja odava süsteemi  vastu võidelnud. Paljud raske stressi ja ülejõukäiva koormuse tõttu varakult mulla alla läinud. Salgake äraaetud hobused. Mis nendega ikka ette võtta?

Äraaetud hobused lastakse ju maha

Olgu see postitus austusavalduseks varalahkunud kiirabiarst kardioloog A, Kalkuni  mälestusele. Suurepärane diagnoosija, kindla käega tegutsaeja. Mees, kellel tuli sõita elustama telemajas oma isa.  Ise ta kiirabi ei vajanud. Elukaar katkes enne viiekümnendaid eluaastaid.

Teades mitmeid kolleege kes oma elukutsesse on pannud rohkem kui elu, kardan et järgmised kuud jäävad mõnelegi meist viimasteks.

Väsinud elamast

Erinevad ministeeriumi asjapulgad on korduvalt teatanud, et arst degradeerub kiirabis, kaotab kvalifikatsiooni. Tänapäeva kiirabis on see oht tõesti olemas, sest kiirabi tegeleb kõigega, millel ei ole elude päästmisega midagi tegemist. Ometigi oli sellel ametil võlud ja väljakutsed, mis sobisid erilistele inimestele. See ei olnud mitte juhus, et Tartu Ülikooli õppejõud dr Mallene töötas viimased aastad oma tööelust kiirabis kardiobrigaadis.

Pühendame siis natuke aega selle ajaloo prügikasti vajuva elukutse tutvustamisele.

Kiirabiarst, selle omaaegses tähenduses ja ideaalvariandis, oli diagnoosikunstnik.  Inimene, kes suutis ilma labori ja aparaatide hunnikuta panna õiged diagnoosid. Temas pidi olema Holmes´i tähelepanuvõimet ja jälgimisoskust, oskust kuulata, katsuda, koputada. Teadmised pidid olema võimalikult laialdased, ka harvaesinevate haiguste osas. Lisaks veidike mustkunstnikku, näitlejat ning psühholoogi. Kogu see kompott veel lisaks ülevalatud huumorimeele ja eluterve uudishimuga ning vaheda analüüsivõimega.  Saimegi kokku kõik vajalikud omadused. Üks asi siiski veel, Asclepius´e puudutus  (  http://en.wikipedia.org/wiki/Asclepius )  ehk täiendav meel, mis hoitab siis kui kõik tundub olema korras, et midagi on ikkagi lahti.  Ilma selleta  kiirabis vanasti läbi ei saanud. Ega saa praegugi, aga keda see huvitab.

Üks pisike näide viimasest valvest. Meeskodanik kutsus kiirabi valude peale puusas. Liiges valutas juba mitu päeva, traumat polnud ja tal oli üks krooniline haigus, mis tõesti võis anda ka liigesvalusid. Ega ta meilt suurt midagi muud tahtnudki kui valu süsti. Mees nägi välja nagu tervis ise- mõnusalt pringi ihu ja roosa nahaga. Mõni tund tagasi oli töölgi käinud, aga valu puusas segas.  Juttu arendades ütles ta muuseas, et mitu päeva nagu torkab rindkeres ka, praegu mitte, aga vahel natuke. Kõik näitajad olid korras, ehk vererõhk veidike kõrgem.  Mitte üks ministeeriumi kvaliteedi raamdokument ei nõudnud mehe täiendavaid uuringuid. Ja siis  puudutas mind taas Asclepius. “Teeme EKG!” palusin ma poistelt, teenides mitte just kõige sõbralikuma pilgu, sest õnnetuke pidi minema alla ja taas aparaadiga V korrusele.  Jäsemevaludele ju EKG aparaati kaasa võtta pole vaja. Tegime. Tänapäeval analüüsib arvuti EKG-d nii hästi kui ta seda teeb. Mis teha, õed  valdavad analüüsi üsna kesiselt, ilma selleta oleks lahti täielik kaos. Aparaat mõtiskles ja kirjutas. Mina vaatasin ja nägin paari päeva vanust infarkti. Arvuti midagi sellist välja ei lugenud.  No, mida! Mõni päev torked, ei kahvatust, vererõhu alanemist ega mitte mingeid infarktile viitavaid sümptome. Viisime mehe haiglasse. Uksel sain veel lõuatäie sõimata, eriti kui arst kuulis, et ma panen infarkti diagnoosi inimesele, kelle kaebuseks on valu puusas. Hommikul selgus- analüüside põhjal tuli välja südameinfarkt.

Väsinud

Ega see imeline taju iga kord tööle ei hakka, eriti  situatsioonis, kus praegu tuleb võidelda määramatusega, täita ülesandeid , kus diagnoosimist ei ole vaja ja meedikut ammugi mitte. Inimesed ei kujuta ettegi, kuidas tapab  analüüsivõime ja intuatsiooni näiteks voodist maha kukkunud inimese tagasi tõstmine või 30 km kaugusel lapsele näpu peale plaastri kleepimine.

Kuidas saavad kiirabis õigeid diagnoose panna õed olematu teadmiste- ja praktikapagasiga?  Hoidke nüüd toolist kinni. Nad ei peagi üldse diagnoosima. Kui just mõni haigus on absoluutselt tüüpiline.  Milleks täpsustada- haavandtõbi, soolesulgus, sapikivi, mesenteriaalarteri tromboos? Pole vaja.  Piisab nagu 18 sajandil- kõhuvalu või äge kõht.

Milleks süüvida haigustesse- kopsuturse, kopsuarteri trombemboolia, pneumokonioos? Piisab äge või krooniline hingamispuudulikkus.

Ebaselge põhjusega palavik, seljavalu, kooma- need on vaid üksikud pärlid tänapäeva kiirabi diagnoosidest.  Ja see kõik on nüüd aktsepteeritud ning OK. Nende alusel ravitakse haiget transpordil. Uus aeg- sündroomi diagnoos.

Kellele, tont võtaks, on vaja, et kiirabi paneb kodus lapse küsitluse ja vaatluse alusel välja leukoosi diagnoosi, kolme küsimärgiga küll, mis haiglas kinnitub? Milleks? Need arstid ju manduvad seal kiirabis ja üldse on üdini lollid.  Aga patsiendid on pahased, kutsusid kiirabi ja näed, ei diagnoosinud, lollid, vähki ära. Mitu kuud hiljem alles perearst avastas ja siis oli hilja.

Sellesse uude, odavasse ja efektiivsesse kiirabisse arstid ei sobi. Nad on nagu kivistised, mis meenutavad, et kunagi  töötasid punakollastel siniste vilkuritega masinatel inimesed, kes olid võimelised mitme meetri pealt haigega veel rääkimata, brigaadile sosistada: ” Pange  EKG peale. Ma tahan näha, kus seinas see infarkt on.”

Jää Jumalaga

Jätame siis selle kadunukesega  lõplikult hüvasti.  Need arstid ei olnud imeinimesed, ka nemad eksisid. Nad olid viimastel aastatel nagu närvipuntrad ja haugatasid vahel seal, kus oleks pidanud vait olema.   Aga ma kaldun arvama, et nad olid parimad, mis inimestele turvatunet andsid selles lagunevas, ragisevas  ja  hingetus konveiersüsteemis.

Mina läidan siia esimese küünla.  Kui sa tunned, et soovid meiega hüvasti jätta, siis  postita  kas  siia kommentaariumisse või minu FB lehele oma leinaküünal.

In memoria

Kas sa julged olla Hea Inimene ?

Skandaal aastavahetuse postituse ümber, milles ma kirjutasin Eestimaa lastest ja sellest mida nägin, on nüüd emotsioonidest kirju ja kõik endast lugupidavad väljaanded on pidanud vajalikuks lisada midagi kohalikku apokriivasse. Kommentaarid nõuavad minu peaaegu et risti löömist ja vähemalt psühhiaatrite juurde püsiasukaks kolimist.

Paar päevakest kogusin mõtteid, sest ühtegi suppi ei sööda nii palavalt kui see kokku keedetakse ja pealegi- solvumine ja negatiivsed emotsioonid on kõige viimane asi, mida veel juurde tekitada on vaja. Nüüd on aeg arutleda.

Parandame siis alguses mõned epatäpsused. Ükski minu kolmest asjasse puutuvast postitusest ei organiseerinud abikampaaniat, ei riiklikku ega regionaalset. Mõni päev pärast esimest posititust kirjutas mulle laste ema ja selgusid nii mõnedki üksikasjad. Noor ja naiivne, natuke abitu naine kirjutas, kuidas ta oli ise ehmunud sellest, mida nägi, kuidas ühe lapse isa lisaks veel talle luiskas kukkumise kohta. Jutt oli piisavalt isiklik, aga kohe sai blogis kinnitatud, et lastel on olemas kodu, kus nad saavad teistmoodi elada. Lisaks veel südamlik palve, et lapsed ei saaks sellistest külastustest  templit mällu kogu eluks.  Laste elukoha kohta kõikides tekstides puudus igasugune vihje ja huvitav, kuidas sai see märkimisväärselt laste elu mõjutada?

Aga, jah, meil on ju kolmas osapool, kes ennast lahkelt tutvustas- Saue vald, kes avastas, et nüüd on viimane aeg tasumise tunniks, sest valimised ju ka pea ukse ees ning pisivaldade tragöödia on ametnike vähesus ning pensionile lähedane iga ehk nagu mu Tallinna Ülikooli kursusekaaslane kunagi tabavalt ütles, on paljude pisivaldade ametnike üldine seisukoht, et neid tuleb matta koos kirjutuslauaga. Ja nüüd ähvardas mingi kaabaktohter nende kindlalt seisvat kirjutuslauda , erinevad asjamehed esitasid ebameeldivaid küsimusi ja nii viskusid kohalikud  ametnikud ambrasuurile, hoolimata sellest, et avalikkusele ilmutati juba probleemse pere elukoht ja tegelikult alles nüüd võisid need inimesed sattuda laiema personaalse tähelepanu alla. See antud hetkel enam kohalikke  tegelasi ei huvitanud ja pori loopimine läks lahti. Ainult, et iga peotäiega pudenes ikka rohkem muda peale minu teiste  asjaosaliste peale. Natuke meenutab kogu see strateegia Harju maavanema hiljutisi vägitükke, aga olgu sellega kuidas on.

Mõned täpsustused siiski. Kuidas selle ” isa” alkoholitarbimisega siis on?  Valla arvates kohe täitsa kaine mees? Muuseas, kõik meie joomatõbised kinnitavad pärast nädalast tsüklit, et nad kohe üldse napsi ei võta või veel veenvam, tarbivad õlut viinapitsi kaupa 50 grammi korraga. Inimene ise usub seda siiralt, see ju alkoholismi põhitunnuseks ongi, et inimene eitab oma liigtarbimist. Ohver ise usub, aga koolitatud ametnik?? Kuulge, kuidas on kahe pitsi õlle muinasjuttu puhuva ametmiku enda suhe kangema kraamiga? Vaevalt on vallas teadmata tegelik tõde. Selle mehe elustiilist tingitud terviseprobleemid on tallanud laia raja kiirabi andmebaasi.  Delikaatsed isikuandmed ei ole avalikult arutamiseks, kuid kohtus, näiteks, on nad kaalukas argument.  Kui aga lapse isa nüüd tõesti nii hullusti ehmatas, et muutus alkohoolikuks, kes enam alkoholi ei tarbi ( vähetõenäoline, kuid võimalik) on loo kõige vägevam ime toimunud. Kasvõi ühe inimese muutmine kaineks alkohoolikuks on vägitegu, mille eest peaks aukirja andma ja mitte maapõhja  manama. Aga see on varsti selge, sest regulaarne terviserike annab ennast vastasel juhul kohe teada ka digimärkmetes.

Veel küsitavusi. Laste mõlemad isad ei maksa lastele toetust, pole raha, aga üks neist jaksab pidada mitmetoalist korterit ning seal isegi remonti teha??  Ja vald ei tea asjast midagi? Ei teadnud, kuni kõrgemad asjapulgad nendelt küsisid probleemse üksikema eksisteerimist nende vallas. Noor, 24 aastane naine, kaks last, kumbki eri isalt. Toetust ei saa, haridus napivõitu ja  mitte midagi vald ei tea? Pole käinud abi küsimas? Ja kui ei tulegi? Leitakse jälle  katastroofilises olukorras pere, EE kirjutab loo, ” Kirjutamata lugu” teeb saate, inimesed on vihased, kus on ametnike silmad?? Miks keegi ei informeeri?

Lastekaitse ja sots töötajad ei saa sekkuda kui ei ole infot, ressurssi ei ole ja kogu selle kehvapoolse loo juures ütleme, et kõik on korras ja ikka suunaga viie rikkama riigi poole.  Pered elavad kuuris, kokkukukkuvates hurtsikutes koos söödikutega ja peaasi, et keegi ei räägiks.  Kust tulevad Kodutumde saate pered? Valitakse kümnete ja kümnete samasuguste seast välja. Kuidas elasid Tartus lapsed koos isaga? Lagunevas hurtsikus ja ametnikud väitsid saatejuhilegi, et kõik on OK.

Mulle meenub, et mitu aastat tagasi katkes kannatus ühel teisel brigaadijuhil  kui nad leidsid pisikeste lastega naise koos mitmete ” isadega”  elamas- puukuuris. Talvel, muldpõrand, söögiks ködi, mida hea perenaine ei paku isegi sigadele. Pisike tibu oli kopsupõletikus ja nii sai need lapsed haiglasse viia. Aeg oli teine, avalikustati vald ja televisioon käis isegi seda puukuuri filmimas.  Kohalikud vallaametnikud väitsid ka siis, et inimesed ise tahtsid nii elada ja kõik on parimas korras. Kisa oli nii suur, et perele leiti sotsiaalpind teises asulas…… ja unustati.  Brigaadijuht meil aga ei unustanud. Poisike meenutas talle tema enda poega ja nii ta hakkas perel külas käima. Totaalselt toimetulematu ema, pidevalt vahetuvad ” isad”, mitu kiivakiskuvat elukest ja nagu mäletan, neid tuli veel lisakski. Nüüd on aeg läinud, üles on kasvanud koolikohustust ignoreerivad ja juba ka hälbelise käitumisega noored.  Puudusid tugiteenused, abi. Probleem peideti silma alt ja …karavan liikus edasi.  Pisivaldadel ei saagi kunagi olema  raha reaalse sotsiaalabi andmiseks, ma ei räägi toimetulekutoetusest vaid kallistest tugiteenustest, tugiisikutest, -peredest.  Aga pisivallad ei suuda ikka kokkuleppida ühinemises teistega, et mitmekesi panna  järelvalve toimima, sest muidu ei täitu  ametnike unistus- saada maetud  koos kirjutuslauaga.  60% lastest elavad omavalitsustes, kus puudub lastekaitsetöötaja ( nii vähemalt kirjutas PM) ja see ei ole põhjustatud, et inimesed ei taha aidata vaid tõsiasjast, et raha ei ole ja seetõttu on parem kui ei  liigu ka info. See, et kohalikud ametimehed on nördinud  on igati mõistetav. Tegelikult on ju nendel raudkindel rahva mandaat- õhuke riik ja madalad otsesed maksud.  Selle raha eest ei saa rohkem, eriti seal, kus inimesi  elab  vallas tuhatkond ja maksu nendest maksab ehk mõnisada.

Nõutuks teeb pigem inimeste ja kommentaatorite suhtumises. Kord saan ma sarjata, et ei tee piisavalt  ja kuu hiljem, et teen liiga palju. Otsustage juba ära. Antud hetkel, seal ja tol hetkel ning sellel informatsiooni alusel oli kaks võimalust. Teha midagi nende ( ja mitmete teiste ) laste heaks või panna toauks kinni ja unustada. Seda viimast ma ei suuda ja ei soovi kunagi suuta.  Jabur on ikka ja taas selgitada miks  öösel vastu suuri pühi, ei ole võimalik kedagi  sotsiaaltöötajatest kätte saada. Ma olen ka suurema omavalitsuse ukse taga tööpäeval kell 17 ajal abitult palunud, et keegi ometi ära kuulaks ja vastuseks on olnud vaid tõdemus, et tööpäev on läbi.

Kas ma teeksin midagi praegu teisiti?  Tol hetkel olnud informatsiooni ja situatsiooni alusel – mitte midagi. Isegi praegu näen ma unes seda verist lutipudelit ja kogu seda situatsiooni ning ärkan. Ei, ma ei teeks midagi tollest ööst ja  hilisematest päevadest teisiti. Kui ausalt ütelda, siis omavalitsuse reaktsioon on täiesti mõistetav, aga kogu see ilkumine kommentaariumis ei lähe mitte üks raas korda. Mul on üks kohtunik, muuseas äärmiselt karm, ja see on südametunnistus. Selles loos ( kaugeltki mitte kõiges mida teen) mõistis see kohtunik mind õigeks.

Tunda kaasa ja üritada teha kõik, et võidelda  kurjuse vastu on mulle inimeseks olemise põhitunnus. Mittereageerimine oleks olnud kuritegu mitte ainult nende laste vaid minu enda vastu. Ükski kommentaar, nii ilkuv kui see olla ka saab ei saa võtta mult empaatiat ja samastumisvõimet, sest see on ainus, mis on tähtis, minu varandus.

Kurvaks teeb hoopis muu. Alles me lugesime kuidas noor inimene üritas aidata kaubanduskeskuse juures abi küsinud last. Jah, ma tean, et nooruk lõpuks keeldus abist, aga see on üks  tahk probleemist. Lugesin alates esimesest kajastusest kahjuks ka kommentaare. Milline tigedus neist hoovab.  Kurjus, jäine ilkumine ja sarkasm. Mis on selle eesmärgiks? Tappa järgmine kaastundlik hing ja muuta ta omasarnaseks hingeliseks jätiseks? Jah, Eestimaa elu on täis ignorantsi. Nagu kala hakkab haisema peast, nii levib see ülevalt alla kogu ühiskonnas. Igal võimalikul juhul antakse rahvale mõista, et neist ei hoolita mitte üks raas. Demagoogia- kord on meie juhtoinal elektriarve 10% tõusnud ja paari päeva pärast hoopiski langenud, palgatõus politseis, mis on tegelikult hoopis mugav viis ülemuse palka tõsta. Suur kisa õpetajate palga ümber, “tõus” näeb välja aga hoopis teistsugune kui kiideldakse. Pidev teadaandmine, et me oleme vaid neutraliseerimisele kuuluv lumpen ( hr Langi briljantses sõnastuses)  levib roisupilvena ülalt alla. Töökohtadesse, ülemustelt alluvatele, omavalitsustesse, inimeste omavahelistesse suhetesse, perekonna ja  laste omavahelistesse suhetesse. Seda tigedust võimendab vägevalt neljas võim ehk meedia ja paljud, kes siit pagevad, on korduvalt tunnistanud, et põgenevad just tigeduse  eest.  Kui keegi üritab vastuvoolu ujuda, siis uputame ta mürgistesse ja anonüümsesse kommentaariumisse, sest keegi ei tohi olla teistsugune.

Kallis tundmatu noor, kes sa südame sunnil üritasid aidata last, kes küsis marketi parkimisplatsil süüa. Ma ei tea kogu selle loo tagamaid, aga palun sind väga. Ära luba endalt võtta seda, mis on kõige olulisem- sooja ja kaastundlikku südant.  Palun, ära lakka hoolimast iroonilise kisakoori kiuste.  Kõik ei lähe nii nagu esialgu tundub, aga see polegi oluline. Tähtis on see, et me jääksime iseendaks.

Sellel  lool  on minu jaoks veel üks ja määrav tähtsus. 10 aastat teeme me väärtuspõhist esmaabikoolitust lastele, mis kannab nimetust ” Hea inimese ” koolitus. Üks inimlikuks  kasvamise reeglitest on järgmine.

HEA INIMENE JULGEB ÕNNETUSI ÄRA HOIDA!

Tundub, et enamik inimesi sünnib kaastundmisvõimega ja pisikese suunamisega kuuleb laps kui õnnetus hüüab tulles. Meie sees olev eetilise võla tunne peaks meid sundima tegema kõik, et seda ärahoida. Kui me aga õnnetuse kisa ignoreerime, siis järgmine kord hüüab see  juba nõrgemini ja veel nõrgemini ja siis ei hüüa enam üldse ja nii kasvavdki üles  julma ning külma südamega inimesed. Oli see nüüd aasta või paar tagasi kui Reporter tegi eksperimendi.  Tartu bensiinijaamas mängis näitleja roolijoodikut. Sõitis kohale, kõikus autost välja, lällas pudel käes ringi. Teda nägid sajad kodanikud, aga mitte keegi ei valinud numbrit 110. Oli see nüüd juhus, et mõne päeva pärast sõitis roolijoodik Ida Virumaal maanteel surnuks mitu inimest, kusjuures joobe suurus andis alust arvata, et autojuhi  sõidustiil pidi ikka väga eriskummaline seal Peterburi maanteel olema. Temast sõitsid mööda kümned ja kümned inimesed, aga häirekeskusesse laekus esimene kõne alles avarii järgselt. Õnnetus oli juhtunud ja noored elud hukkunud.

Miks? Vastuse andsid V klassi õpilased, kellele 3 aastat tagasi sai ” Hea inimese” koolitust teha. Nad vastasid: “Me ei julge õnnetust ära hoida, sest siis peetakse meid luuseriteks!”. Juba nemad olid omandanud meie ühiskonna reeglid, et mida ükskõiksem, seda suurem tegija. Kaasatundmine ja abistamine on karistatavad, väärivad hukkamõistu ning solvamist.  Ka täna küsisin ma esimese klassi õpilastelt: ” Kas sinus on nii palju kangelaslikkust, et julged õnnetust ära hoida? Ka siis kui sind ei mõisteta või mõistmise  asemel hoopis su üle irvitatakse?”

Sama küsimust olen ma sel kuul endale esitanud kümneid kordi.  Kas õnnetus karjus tol ööl selles kodus?  Vastus on jah. Kas ma suutsin teha kõik endast oleneva, et see kunagi enam ei korduks? Vastus on taas jah.  Kas ma suudan seda teha taas kui õnnetus  karjub sõltumata kriitikatormist minu isiku, juuste või kehakuju pärast? Vastus on kolmandat korda jah.

Nädala pärast alustab meie ühing taas tuhandete laste koolitamist ” Hea inimese ” projekti raames.  Ma võin nii suurtele kui väikestele selge pilguga otsa vaadata ja teada, et ka siis kui on väga raske, saab panna käe ette kurjusele, samastuda nendega, kes enda eest seista ei suuda.  Lihtsalt, olla inimene.

Kas sa julged??

Okkalised arutlused kiirabireformist.

Viimasel nädalal on mitmete ajakirjanike tähelepanuorbiidile tõusnud kavandatav kiirabireform.  On arutatud randevuuarstide teemal ja eriliselt omapärane oli maavanemate protesti kajastamine kiirabiteenuse reorganiseerimise vastu. Eriline maiuspala oli ajakirjandusse lekkinud kõrgete kiirabijuhtide meilivahetus, mis tõesti meenutas jaga ja valitse kontseptsiooni. Räägitakse uute brigaadide tekitamisest kümnete kaupa ja kallite arstibrigaadide pidamise mõttetusest. Mõnus oli lugeda, kuidas kohalikud “tegijad” kiirabi põllul mainisid, et asi tuleb ära teha, sest ministeeriumi tibukesed ei tea kiirabist mõhkugi. Juttu on palju, aga tundub, et enamus keerleb nagu kass ümber palava pudru ja plaanis on tegelikult üüratu riigiraha  tuulde loopimine ning kiirabituru ümberjagamine põhiliselt kolme tegija vahel. Patsiendi või töötaja huvid sellesse temaatikasse lihtsalt ei jõua.

Tegelikult on kogu see kriis alguse saanud aastaid tagasi ja põhjusel, et ministeeriumi ametnikud ja poliitikud ei ole suutnud lahendada ülesandeid, milleks on voli vaid neil.

Kiirabide koormus on viimastel aaastatel kasvanud hüppeliselt ning  täiesti õige, et elupäästevõimekus on pea olematu ja seda mitte vaid maal vaid ka Tallinnas.  Nüüd kus probleem on kasvanud üle pea ja arstide streik on katastroofi esimest korda väljajoonistanud, on asutud kriisi lahendama. Tulemas on suuremad rahad ja tark inimene , kiirabi juht, suudab tekkinud peataolekust lõigata parima.  Planeeritud on brigaade ohtralt juurde tekitada, koos rahastamisega loomulikult ja suured tegijad on otsustanud igaüks lõigata pirukast võimalikult suure tüki, väikesed kiirabipidajad ebaõiglase konkurentsiga väljasuruda ning seda kõike parema teeninduse sildi all.  Kogu see olukord, kirjeldatud Jõgeva haigla peaarsti poolt Postimehes, meenutab  kolme näljast  haid rebimas tükkideks eriti mahlast lihatükki. Iga brigaad tähendab raha, iga uus brigaad veel suuremat raha,  väikeste kiirabipidajate jõuga inkorporeerimine  toob kaasa kolmele tegijale suure kasumi.

Mulle Kohila, Märjamaa, Loksa brigaadid!!!

Arstibrigaadide likvideerimine suurendab rahasummat veelgi. Ja kõike seda põhjendatakse  suurenenud töökoormusega ja tõsiasjaga, et kiirabis on muutunud töö iseloom, mille tõttu arstibrigaadi kutseid on vaid kümnendik kogu tööst.

Õige, Jumala õige ja mitte keegi, ka ministeeriumi ametnikud ning poliitikud ei soovi küsida, miks??? Kiirabiteenus on üks kallimatest teenustest meditsiinis, meeletult kallid autod, kolme inimese palgarahad, üüratu bensiinikulu, hinnast rääkimata. Loome juurde kümneid õebrigaade ja mitte keegi ei soovi/oska/ taha küsida, miks. No miks, tont seda võtaks, kui inimeste arv Eestis väheneb sadade tuhandete jagu? Kiirabide koormus on aga kasvanud pea kolmandiku ja Tallinna kiirabibrigaad teeb juba 30 kutset ööpäevas.

Kas me saame siis hukka mõista kiirabipidajaid kui nad selles sogases vees suuri kalu püüdma hakkavad ja kiirabimaalima ehtmilitaarsete meetoditega ümberjagama valmistuvad.  Millal hakkavad mõtlema ametnikud, keda need samad suured tegijad oma meilides kiirabist mittejagavateks ministeriumitibideks nimetavad ( vt eilne Postimees).

Alustaks kogu seda segapudi kokkulappamist küsimusega, millele peaksid vastama tervishoiupoliitikud.

Milleks on Eesti Vabariigile vaja kiirabi??

Vastus on kirjas  TERVISHOIUTEENUSTE KORRALDAMISE SEADUSES

§ 16. Kiirabi mõiste

(1) Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.

Kas eluohtlikus seisundis mürgistus, trauma või haigestumine vajaks arsti olemasolu brigaadis?  Enamik nõustub, et vajaks küll.  Milles siis asi? Vastus lihtne. Dr Adlas vastas sellele ise alles paar päeva tagasi. 1/10 kutsetest oleks vaja arsti abi.  Riigikontroll M.Oviir oli veidi leebem viis aastat tagasi kui ta  auditis tõdes, et oma seaduses ettenähtud tööd teeb kiirabi  alla veerandi kutsetest.  Leebelt võttes rikub  3/4 kutsetest kiirabi tervishoiuteenuste korralduse seadust. Mängib perearsti, teeb tervisekontrolli, kleebib plaasterid, lahendab sotsiaalseid probleeme, osutab taksoteenust  ehk teisitisõnu leevendab esmatasandi arstiabi puudumisest tingitud pingeid ja koos sellega hävitab kiirabi personali töötahet.

Tublid ministeeriumiametnikud loevad pingsalt iga kiirabikaarti, otsides sealt ravivigu, õigekirjavigu ja valesti pandud komasid, Kellelegi ei ole tulnud mõttesse kaart kaardilt analüüsida, mis põhjusel kiirabi teeb tööd, mis ei ole seadusega nende pädevuseks.

Kas haige ei ole pääsenud perearstile?

Kas perearst on ilma haiget vaatamata kohe loopinud probleemi kiirabile?

Kas omavalitsus on jätnud täitmata oma funktsiooni ja ei ole taganud haigele vajalikku transporti analüüsidele, eriarstile, perearstile?

Kas puudega nimesel puudub teave sotsiaalsetest teenustest omavalitsuses?

Kas kodanik on lihtsalt nahaalne ja kuritarvitab kiirabi?

Milleks on Eesti riigil kiirabi???

Kui kiirabi teeks endale seaduse kohustuseks pandud tööd, kas oleks vaja lisaks  kümneid kalleid lisabrigaade?? Kuivõrd õigustab kiirabiõde patsiendi lootust saada kiirabilt (pere)arstiteenust?  Aga veel, ka nendest lisabrigaadidest tuleb mõne aasta pärast puudus, sest perearstid on kiired õppijad.  Haige helistab, vastuvõtt on täis- kutsuge kiirabi. Kõndiv haige vajab transporti haiglasse- kutsuge kiirabi. Riik doteerib miljonitega perearstide tööd, kusjuures need kes on tagasihoidlikumad saavad vähe, nahhaalsed kuritarvitavad kiirabi süstemaatiliselt ja lahendavad nii suure hulga logistilisi probleeme.

Ja ikkagi, kumb teenus on kallim? Loomulikult kiirabi.  Seega on kiirabi  punniks alarahastatud perearstisüsteemi lekkiva s–avaadi ees. Lisaks uputavad õebrigaadid täiendavalt EMO-sid, sest perearsti asendamiseks neil pädevus puudub ja lahenduseks jääb sõit EMO-sse.

See probleemipunar on kiirabikriisi veealune osa. Aga  lõhnab pahasti ja seega ei tasu torkida, valimistel lisaboonuseid ei too. Tegeleme pigem millegagi, mis näib reformina. Suurendame brigaadide arvu, paneme õed sõitma 6 kuuse ettevalmistusega pärast med kooli lõppu, tekitame tormi veeklaasis seoses randevuuarstidega ja selle  segaduse varjus jagame kiirabituru ümber ning nullime väikesed tegijad. 1 unts probleemilahendust on asendatud 100 untsi askeldustega, tsirkus kestab edasi ja kiirabiõed pagevad järjest suuremates hulkades 1-2 aastaga välismaale.

Muuseas, momendil seadusandlus ei võimaldagi kiirabil teha oma seaduses sätestatud tegevust, sest sama seaduse  teine lõik nullib esimese täielikult.

§ 17. Kiirabi osutamine

(1) Kiirabi osutab kiirabibrigaad häirekeskuselt saadud väljasõidukorralduse või muul viisil saadud teabe alusel.

Häirekeskus allub Siseministeeriumile , kellel on inetult üteldes pael, kuhu kiirabi välja saata. Kutse võetakse vastu kõigilt, kellele onu Lenin on selgeks õpetanud numbrid 1 ja 2. Saata välja ja kiiresti, peaasi, et keegi ei kaebaks. Oma piirkonnast välja, brigaadid risti üksteisele vastu sõitma, tuhanded kilomeetrid, sajad tuhanded Eurod bensiiniraha. Eluohtlikkuse mõiste ei puutu üldse asjasse. Pole ka pädevust, seadusandlusest rääkimata, et eluohtlikku seisundit tuvastada. Õnnetud päästekorraldajad tantsivad tublide tuletorkijate muusika saatel ja üks lollus ajab teist taga. Mis on kaheksa nädalasel rasedusel tegemist sünnitusega? On, sest prioriteet, millega kiirabi väljasaadetakse  on sünnituse oma. Aga 24 tundi rasedust? Loomulikult sünnituse kood.  Perearstide plaanilisi transporte ei tohi naha päästmiseks prioritiseerida kui transporti vaid kui haigestumist. Transpordid haiglate vahel.  Surma konstateerimine vanadekodudes, voodist maha kukkunud vanakese tõstmine voodisse jne, jne.

Küsida võib kõike

Ja selleks on vaja kolme inimest, kallist masinat ja veel kallimat aparatuuri??? Rikas riik see Eesti Vabariik. Ja nüüd loome neid brigaade juurdegi, ikka kalli raha eest ja võtame nendelt, kes on tõeliselt eluohtlikus seisundis ära võimaluse saada tasemel arstiabi??

Milles võiks siis olla lahendus?

Eelkõige anda poliitiline vastus, millist funktsiooni peab täitma kiirabi. 

Kui  kiirabi peaks olema eluohtlikus seisundis haigetele, siis on viimane aeg leida üles need instantsid, kelle tööd kiirabid hetkel teevad. Rahastada piisavalt perearste, et oleks tagatud haigete pääs arstile. Panustada täna ja kohe tervisekeskuste loomisesse, kus haiged saavad abi ka õhtuti. Kui haige vaatamata sellele  kutsub kiirabi ja ei ole eluohtlikus seisundis, siis muuta need kutsed tasuliseks. Kui perearst kuritarvitab kiirabiteenust, siis nõuda selle eest rahalist kompensatsiooni.

Defineerida seadustega eluohtlikkuse mõiste, et tagada kiirabiteenuse osutamise täpsed piirid. Eeskuju võib võtta põhjamaade seadusandlusest.

Viia lõpuks ometi läbi kiirabikaartide põhjal täpne analüüs, mis on töökoormuse suure tõusu taga ja leida lahendused vastavalt sellele.

Vaadata ümber brigaadide paiknemise logistika ja kohandada see elanikkonna  praegusele tihedusele. Avada 3-4 uut kiirabibrigaadi.

Kuna perearstid alluvad nüüd lõpuks ometigi Tervishoiuametile, siis kohustada iga perearsti täienduse korras aastas sõitma 2-4 valvet kiirabis stažöörina. 

Takistada haipoliitikat ja kiirabituru monopoliseerimist.

Kui aga leitakse, et kõik peab jätkuma nii kui siiani, siis palun;

Sõnastage ümber kiirabide tegevuse põhimõiste seadus!!!

Miks mitte kasvõi nii: Kiirabiteenus on ambulatoorne teenus, kus osutatakse meditsiinilist, sotsiaalset ja transpordiabi elanikkonnale.

Ja siis loogem  uusi brigaade kümnete kaupa, võttes sinna värskelt Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud õekesed, aga miks ka mitte 6 kuud õppinud parameedikud. Ja las siis sajad kiirabibrigaadid vuhisevad mööda maad, EMO-d ägisevad, randevuuarstid mängivad tola ja prisked summad kuhjuvad paari monopolisti tagataskusse, kes nagu Postimehe artiklist nähtub, ei ütle selle eest aitäh vaid hammustavad selja tagant kätt, mis neid lahkelt toidab.

Maavanematele, kes nüüd kurdavad, kuidas nad on kiirabireformis kõrvalejäetud ütleksin vaid üht. Kus te olite, kuid kiirabide koormus taevasse tõusis? Kus te olite kui teie kiirabid osutasid maakonna sotsiaalteenuseid?  Veel ei ole hilja. Visake pintsak maha, pande dressid selga ja minge nende juurde. Ei mitte ülemuste , need saatke üldse minema lõunale vaid tegelike töötegijate juurde. Küsige ja kuulake….

Veel ei ole hilja, aga varsti on. Õigus küll, maavanemate seltskond on ju parteistatud ja broilerivanne ei luba.

Eks siis tehke nii nagu ütles üks Eesti luuletaja:

Magage, magage

ärge avage oma silmi!

Uni tuleb kasuks kauaelamiseks

tõukudele ja molluskitele!

Parameditsiiniline, sotsiaal-, transpordi- ja hingeabi ( vahel ka kiire)

Küsitlus Sinule, PPA ametnik.