Tag Archive | perearstid

Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

  1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
  2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
  3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi...

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?

 

Advertisements

Sõjategevus Eesti meditsiinis. Kelle vastu??

EV Põhiseaduses on kirjas, et Eesti riigi peamiseks ülesandeks on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.  Mitte kaua aega tagasi seisime me  Balti ketis ja vedasime betoonplokke Toompea kaitseks, et edasi kesta ja  mitte kaduda aegade hämarusse.  Soovisime jääda püsima rahvusena omal maal- Eestimaal. Osa meist soovib seda nüüdki, kuid kahtlen väga, kas EV põhiseadus on see, mille on täitmiseks võtnud valitsus.

Meie rahvaarv väheneb kiiremini kui sooviksime- kahtlemata ei ole meid veel nii vähe kui pärast Liivi sõda, aga negatiivne iive räägib selget keelt pidevast ja püsivast langustrendist. Osaliselt on põhjused objektiivsed- oleme veel vaesed teiste, palju rikkamate kõrval ning võrdlemine on mõru. Ometigi tundub meil olevat piisavalt rahalisi vahendeid, et eelisarendada kaitsekulutusi, investeerida miljoneid Liibüa ja USA kõrbetesse, saata sõdureid välismissioonidele, toetada rahalistes raskustes riike ning isegi suuremeelselt keelduda laekunud dividendidest.

Nii tundub, et tühjenev Eestimaa ei ole mingil määral häirinud valitud rahva teenreid- valitsust.  Neid ei häiri kümned ja kümned tuhanded vaesuses elavad lapsed ning pered, igaveseks vaikinud külad ja tondilossidena tühjenenud asulad ning väikelinnad. Nad ei ole sõitnud nädalavahetusel laevaga Tallinn Helsingi liinil ning kuulnud sadu lapsi kõnelemas tugeva soome aktsendiga  eesti keelt.  Ilmselt ei ole nendeni jõudnud ettevõtjate mure, et Eestis napib mitte ainult kõrgeltkvalifitseeritud töötegijaid vaid nüüd ka lihttöölisi. Vast on arutatud komisjonides või riigikogus õllelaua taga võõrtööliste hordide  importimist riiki.

Viimastel aastatel tundub kahjuks paljudele inimestele, et toimub pigem Eesti inimeste süstemaatiline hävitamine ja sundasustamine, kas sihilikult või lihtsalt ükskõiksusest.  Kahtlemata on meie juhtidel ohtralt tuua statistikat, mis tõestab, et kuskil mujal on väljaränne suuremgi kui Eestis, aga tunnistada ei soovita tõde, et siinne eksperiment toimub rahvakilluga, keda on napilt miljon.

Kui paljudele elupäästja?

Kui paljudele elupäästja?

Eeldatavasti tuleks põhiseaduse täitmiseks rakendada  kõik võimalused, et  inimesed tunneksid ennast Eestimaal  natukenegi paremini, aga praegused sammud tervishoius tunduvad pigem olema vastupidised.

  1. Miks oli kasulik kiirabireformi käigus arstliku kiirabita jätta Harju-ja Raplamaa inimesed?  Südametunnistuseta  hämamiseks on kõrgete riigiametnike jutt, et tagatud on arstlik konsultatsioon ning haige terviseandmete edastamine EMO arstile.  Antud tehnoloogiat ei ole veel üheski kiirabiautos, mis sõidavad Harju-. Rapla-, Lääne-. Saare- ja Hiiumaal. Autu on rääkida varustusest, mis justkui töötaks, kui tegemist on pelgalt väljakuulutatud riigihankega, juurutamine saab olema tulevikus. Alatu on rääkida sellest tehnoloogiast kui kindlast alternatiivist kui väikesaartel töötav süsteem saab baasiga ühendust vaid 70-80% juhtudest. Aus oleks pigem tunnistada, et Kihnu, Ruhnu ja Vormsi saarel sõidavad kutsele esmaabiandjad, mitte meedikud või kiirabitehnikud ja20- 30% juhtudest ei saada  sidet valvearstiga. Küüniline on rääkida kiirabiteenuse paranemisest olukorras, kus perearste jääb maapiirkondades järjest vähemaks, ühistranspordi võimalused vähenevad koos inimeste lahkumisega ning paljudele patsientidele oli kiirabiarst ainsaks võimaluseks saada üldse  arsti konsultatsiooni ning läbivaatust. Selguseta jääb, kuidas saab rääkida arstliku kiirabi kadumisest kui  kiirabiteenuse radikaalsest paranemisest Harjumaal, mis on Tallinna järel kõige rahvarohkem maakond, kus  lisaks uusasumitele on  järjest kasvav tööstuspark, terminaalid,  sadamad ning sellest tingitud kõrge risk suurõnnetusteks.  Osa  inimesi  on pigem veendunud, et tegemist on ründega nende tervisele.
  2. Väikehaiglate aeglane suretamine. Inimesed tulevad teatavasti sinna, kus on tagatud põhiteenused ja arstiabi on paraku üks nendest teenustest, mille olemasolu on ülimalt määrav. Maakonnahaiglate olemasolu määrab tihti selle maakonna elujõulisuse ja rahva soovi piirkonnas elada. Suund maakonnahaiglate likvideerimisele võeti juba ammu ja see algas Keila haigla aeglase hävitamisega. 5-6 aastaga viidi algselt võlgadest vaba, suurepärase renomeega raviasutus,  jõuga haletsusväärsesse olukorda ja sisuliselt on praegu tegemist laguneva tondilossiga.  Praegu käib Rapla haigla suretamine. Kõik toimub sama stsenaariumi järgi- osakond osakonna järel. Ühes Vikerraadio saates lipsas meie tervishoiujuhi suust aus tõdemus: „ Rapla haigla andis alla.“. Kuidas seda nimetada?  Kas sõjategevus haigla vastu ongi see paradigma, mille tulemusel  meie rahvas võiks edasi kesta?  Kiirabireform niitis jalad alt Hiiumaa haiglalt, võttes ära suure osa haigla ressurssidest. Juba on kohal ka „ kosilane“. Kõik algab sama taktikepi  all. Osakond osakonna järel, mõne aastaga muutub ka see Hiiumaa süda hooldushaiglaks. Muretsetud kompuutertomograaf kaunistab ühe Tallinna haigla diagnostikat ja ei aita mitte Hiiumaa inimesi. Jutt kiirest transpordist on lausvale, sest paljudel haigusjuhtudel kehtib „ kuldse tunni“ reegel. Kui haige jõuab ägeda südame- või ajuinfarktiga vähem kui 60 minutige haiglasse, on võimalik trombolüüsiga vähendada kahjustust miinimumini. Hiidlastel ei saa seda võimalust olema. Kas see on põhiseadusega deklareeritud õigus tervisekaitsele?  Haapsalu haigla suretamine käib aeglaselt kuid kindlalt. Nüüd kuulutati kadu ka Põlva, Valga ja Võru haiglatele. Valga haigla kuulutas vastu samuti sõja ning loodab ellu jääda läti patsientide ravimisega. Kas see sõjategevus Eesti meditsiinis on tõesti rahva huvides?  Üheski nimetatud piirkonnas ei hakka kehtima „kuldse tunni“ reeglit ja seega on  suur osa Eestimaa inimestest sunnitud lahkuma või leppima südame- või ajuinfarkti korral raske invaliidsusega, aga selliseid haigusi ja traumasid on palju, kus haiglasse jõudmise kiirus määrab haige edaspidise ellujäämise ja puude raskuse. Vaevalt mahajäetud piirkondade patsiente lohutab teadmine, et nüüdsest ei mõõdeta mitte nende puuet vaid allesjäänud töövõimet.
  3. Aeglaselt hääbuma sunnitud haiglate personali töövõime. Lämbumissurm on teatavasti kole. Milliseid kannatusi tunneb aga inimene, keda lämmatatakse aeglaselt päevade ja kuude kaupa. Pigistatakse ning lastakse lahti ja nii pidevalt. Olen ise olnud tööl Keila haiglas kui see haigla suretamise protsess toimis, nägin töötajate kannatusi, kes sellises haiglas töötasid. Osa inimestest lahkus kiiresti ja sai ehk väiksema psühhotrauma, aga need, kes üritasid teha kõik, et inimesi aidata ning ehk ka haiglat päästa, elasid läbi märtripiinu. Pidev surve aastate kaupa, tühjenevad koridorid- inimestel tekkis lootusetus, nad muutusid konfliktseteks, ravi kvaliteet langes. Paljud tarvitasid depressiooni tõttu ravimeid. On see siis ime, et enamik tugevaid arste ja õdesid leidis endale töö välismaal. Ka nüüd, aastate möödudes, sigineb endiste Keila haigla töötajate omavahelistesse vestlustesse suur valu ja pettumus. Kuidas seda kõike nimetada? Minu arvates piinamiseks.  Saame aru, et pauguga haigla sulgemine võiks halvasti mõjutada valitsevate erakondade reitingut. Aeglase agoonia mõju valijatele on väiksem. Saab ju alati tõestada, et polnud personali ja suured võlad, inimesed ei pöördunud, haigla niikuinii enam suurt ei teinud. Nii muutub haigla sulgemine rahvale paremini mõistetavamaks. Need sajad ja sajad meedikud, kes on sunnitud surema koos haiglaga, ei avalda valimistulemustele märkimisväärset mõju. Tähendusrikas on, et Rapla haigla personalil ilmnevad praegu täpselt samad  sümptomid, mis olid Keila haigla töötajatel. Ilmselt nimetatakse ka seda meditsiiniteenuse parandamiseks ja hoolitsuseks Eestimaa inimeste tervise eest. Protsess on arenemas Haapsalu haiglas, valmis olla Hiiumaa, Võru, Valga ja Põlva haigla…..
Aega võtab aga asja saab! Koos sinu aeglase surmaga paraneb meditsiiniteenus  mühinal!

Aega võtab aga asja saab! Koos sinu aeglase surmaga paraneb meditsiiniteenus mühinal!

Need eelpooltoodud tõdemused, kaugeltki mitte täielik loetelu,  on mind viinud arusaamisele, et antud hetkel toimub raha ja võimu kuritegelik rünnak Eestimaa inimeste elule ja tervisele. Kaua veel, see sõltub mitte valitsejatest vaid lihtsatest inimestest, kellel on põhiseaduslik õigus Eestimaal kestma jääda.

Saatjaks jäägu aga Lapimaa sotsiaalteaduste professori K.Urponeni mõttekild sotsiaaltöö magistrite loengusarjast- sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse.

Sotsiaalpoliitika valib rahvas valimiskastide juures.

Head mõtlemist!

Head mõtlemist!!

Head mõtlemist!!

Okkalised arutlused kiirabireformist.

Viimasel nädalal on mitmete ajakirjanike tähelepanuorbiidile tõusnud kavandatav kiirabireform.  On arutatud randevuuarstide teemal ja eriliselt omapärane oli maavanemate protesti kajastamine kiirabiteenuse reorganiseerimise vastu. Eriline maiuspala oli ajakirjandusse lekkinud kõrgete kiirabijuhtide meilivahetus, mis tõesti meenutas jaga ja valitse kontseptsiooni. Räägitakse uute brigaadide tekitamisest kümnete kaupa ja kallite arstibrigaadide pidamise mõttetusest. Mõnus oli lugeda, kuidas kohalikud “tegijad” kiirabi põllul mainisid, et asi tuleb ära teha, sest ministeeriumi tibukesed ei tea kiirabist mõhkugi. Juttu on palju, aga tundub, et enamus keerleb nagu kass ümber palava pudru ja plaanis on tegelikult üüratu riigiraha  tuulde loopimine ning kiirabituru ümberjagamine põhiliselt kolme tegija vahel. Patsiendi või töötaja huvid sellesse temaatikasse lihtsalt ei jõua.

Tegelikult on kogu see kriis alguse saanud aastaid tagasi ja põhjusel, et ministeeriumi ametnikud ja poliitikud ei ole suutnud lahendada ülesandeid, milleks on voli vaid neil.

Kiirabide koormus on viimastel aaastatel kasvanud hüppeliselt ning  täiesti õige, et elupäästevõimekus on pea olematu ja seda mitte vaid maal vaid ka Tallinnas.  Nüüd kus probleem on kasvanud üle pea ja arstide streik on katastroofi esimest korda väljajoonistanud, on asutud kriisi lahendama. Tulemas on suuremad rahad ja tark inimene , kiirabi juht, suudab tekkinud peataolekust lõigata parima.  Planeeritud on brigaade ohtralt juurde tekitada, koos rahastamisega loomulikult ja suured tegijad on otsustanud igaüks lõigata pirukast võimalikult suure tüki, väikesed kiirabipidajad ebaõiglase konkurentsiga väljasuruda ning seda kõike parema teeninduse sildi all.  Kogu see olukord, kirjeldatud Jõgeva haigla peaarsti poolt Postimehes, meenutab  kolme näljast  haid rebimas tükkideks eriti mahlast lihatükki. Iga brigaad tähendab raha, iga uus brigaad veel suuremat raha,  väikeste kiirabipidajate jõuga inkorporeerimine  toob kaasa kolmele tegijale suure kasumi.

Mulle Kohila, Märjamaa, Losa brigaadid!!!

Mulle Kohila, Märjamaa, Loksa brigaadid!!!

Arstibrigaadide likvideerimine suurendab rahasummat veelgi. Ja kõike seda põhjendatakse  suurenenud töökoormusega ja tõsiasjaga, et kiirabis on muutunud töö iseloom, mille tõttu arstibrigaadi kutseid on vaid kümnendik kogu tööst.

Õige, Jumala õige ja mitte keegi, ka ministeeriumi ametnikud ning poliitikud ei soovi küsida, miks??? Kiirabiteenus on üks kallimatest teenustest meditsiinis, meeletult kallid autod, kolme inimese palgarahad, üüratu bensiinikulu, hinnast rääkimata. Loome juurde kümneid õebrigaade ja mitte keegi ei soovi/oska/ taha küsida, miks. No miks, tont seda võtaks, kui inimeste arv Eestis väheneb sadade tuhandete jagu? Kiirabide koormus on aga kasvanud pea kolmandiku ja Tallinna kiirabibrigaad teeb juba 30 kutset ööpäevas.

Kas me saame siis hukka mõista kiirabipidajaid kui nad selles sogases vees suuri kalu püüdma hakkavad ja kiirabimaalima ehtmilitaarsete meetoditega ümberjagama valmistuvad.  Millal hakkavad mõtlema ametnikud, keda need samad suured tegijad oma meilides kiirabist mittejagavateks ministeriumitibideks nimetavad ( vt eilne Postimees).

Alustaks kogu seda segapudi kokkulappamist küsimusega, millele peaksid vastama tervishoiupoliitikud.

Milleks on Eesti Vabariigile vaja kiirabi??

Vastus on kirjas  TERVISHOIUTEENUSTE KORRALDAMISE SEADUSES

§ 16. Kiirabi mõiste

(1) Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.

Kas eluohtlikus seisundis mürgistus, trauma või haigestumine vajaks arsti olemasolu brigaadis?  Enamik nõustub, et vajaks küll.  Milles siis asi? Vastus lihtne. Dr Adlas vastas sellele ise alles paar päeva tagasi. 1/10 kutsetest oleks vaja arsti abi.  Riigikontroll M.Oviir oli veidi leebem viis aastat tagasi kui ta  auditis tõdes, et oma seaduses ettenähtud tööd teeb kiirabi  alla veerandi kutsetest.  Leebelt võttes rikub  3/4 kutsetest kiirabi tervishoiuteenuste korralduse seadust. Mängib perearsti, teeb tervisekontrolli, kleebib plaasterid, lahendab sotsiaalseid probleeme, osutab taksoteenust  ehk teisitisõnu leevendab esmatasandi arstiabi puudumisest tingitud pingeid ja koos sellega hävitab kiirabi personali töötahet.

Tublid ministeeriumiametnikud loevad pingsalt iga kiirabikaarti, otsides sealt ravivigu, õigekirjavigu ja valesti pandud komasid, Kellelegi ei ole tulnud mõttesse kaart kaardilt analüüsida, mis põhjusel kiirabi teeb tööd, mis ei ole seadusega nende pädevuseks.

Kas haige ei ole pääsenud perearstile?

Kas perearst on ilma haiget vaatamata kohe loopinud probleemi kiirabile?

Kas omavalitsus on jätnud täitmata oma funktsiooni ja ei ole taganud haigele vajalikku transporti analüüsidele, eriarstile, perearstile?

Kas puudega nimesel puudub teave sotsiaalsetest teenustest omavalitsuses?

Kas kodanik on lihtsalt nahaalne ja kuritarvitab kiirabi?

Milleks on Eesti riigil kiirabi???

Kui kiirabi teeks endale seaduse kohustuseks pandud tööd, kas oleks vaja lisaks  kümneid kalleid lisabrigaade?? Kuivõrd õigustab kiirabiõde patsiendi lootust saada kiirabilt (pere)arstiteenust?  Aga veel, ka nendest lisabrigaadidest tuleb mõne aasta pärast puudus, sest perearstid on kiired õppijad.  Haige helistab, vastuvõtt on täis- kutsuge kiirabi. Kõndiv haige vajab transporti haiglasse- kutsuge kiirabi. Riik doteerib miljonitega perearstide tööd, kusjuures need kes on tagasihoidlikumad saavad vähe, nahhaalsed kuritarvitavad kiirabi süstemaatiliselt ja lahendavad nii suure hulga logistilisi probleeme.

Ja ikkagi, kumb teenus on kallim? Loomulikult kiirabi.  Seega on kiirabi  punniks alarahastatud perearstisüsteemi lekkiva s–avaadi ees. Lisaks uputavad õebrigaadid täiendavalt EMO-sid, sest perearsti asendamiseks neil pädevus puudub ja lahenduseks jääb sõit EMO-sse.

See probleemipunar on kiirabikriisi veealune osa. Aga  lõhnab pahasti ja seega ei tasu torkida, valimistel lisaboonuseid ei too. Tegeleme pigem millegagi, mis näib reformina. Suurendame brigaadide arvu, paneme õed sõitma 6 kuuse ettevalmistusega pärast med kooli lõppu, tekitame tormi veeklaasis seoses randevuuarstidega ja selle  segaduse varjus jagame kiirabituru ümber ning nullime väikesed tegijad. 1 unts probleemilahendust on asendatud 100 untsi askeldustega, tsirkus kestab edasi ja kiirabiõed pagevad järjest suuremates hulkades 1-2 aastaga välismaale.

Muuseas, momendil seadusandlus ei võimaldagi kiirabil teha oma seaduses sätestatud tegevust, sest sama seaduse  teine lõik nullib esimese täielikult.

§ 17. Kiirabi osutamine

(1) Kiirabi osutab kiirabibrigaad häirekeskuselt saadud väljasõidukorralduse või muul viisil saadud teabe alusel.

Häirekeskus allub Siseministeeriumile , kellel on inetult üteldes pael, kuhu kiirabi välja saata. Kutse võetakse vastu kõigilt, kellele onu Lenin on selgeks õpetanud numbrid 1 ja 2. Saata välja ja kiiresti, peaasi, et keegi ei kaebaks. Oma piirkonnast välja, brigaadid risti üksteisele vastu sõitma, tuhanded kilomeetrid, sajad tuhanded Eurod bensiiniraha. Eluohtlikkuse mõiste ei puutu üldse asjasse. Pole ka pädevust, seadusandlusest rääkimata, et eluohtlikku seisundit tuvastada. Õnnetud päästekorraldajad tantsivad tublide tuletorkijate muusika saatel ja üks lollus ajab teist taga. Mis on kaheksa nädalasel rasedusel tegemist sünnitusega? On, sest prioriteet, millega kiirabi väljasaadetakse  on sünnituse oma. Aga 24 tundi rasedust? Loomulikult sünnituse kood.  Perearstide plaanilisi transporte ei tohi naha päästmiseks prioritiseerida kui transporti vaid kui haigestumist. Transpordid haiglate vahel.  Surma konstateerimine vanadekodudes, voodist maha kukkunud vanakese tõstmine voodisse jne, jne.

Küsida võib kõike

Küsida võib kõike

Ja selleks on vaja kolme inimest, kallist masinat ja veel kallimat aparatuuri??? Rikas riik see Eesti Vabariik. Ja nüüd loome neid brigaade juurdegi, ikka kalli raha eest ja võtame nendelt, kes on tõeliselt eluohtlikus seisundis ära võimaluse saada tasemel arstiabi??

Milles võiks siis olla lahendus?

Eelkõige anda poliitiline vastus, millist funktsiooni peab täitma kiirabi. 

Kui  kiirabi peaks olema eluohtlikus seisundis haigetele, siis on viimane aeg leida üles need instantsid, kelle tööd kiirabid hetkel teevad. Rahastada piisavalt perearste, et oleks tagatud haigete pääs arstile. Panustada täna ja kohe tervisekeskuste loomisesse, kus haiged saavad abi ka õhtuti. Kui haige vaatamata sellele  kutsub kiirabi ja ei ole eluohtlikus seisundis, siis muuta need kutsed tasuliseks. Kui perearst kuritarvitab kiirabiteenust, siis nõuda selle eest rahalist kompensatsiooni.

Defineerida seadustega eluohtlikkuse mõiste, et tagada kiirabiteenuse osutamise täpsed piirid. Eeskuju võib võtta põhjamaade seadusandlusest.

Viia lõpuks ometi läbi kiirabikaartide põhjal täpne analüüs, mis on töökoormuse suure tõusu taga ja leida lahendused vastavalt sellele.

Vaadata ümber brigaadide paiknemise logistika ja kohandada see elanikkonna  praegusele tihedusele. Avada 3-4 uut kiirabibrigaadi.

Kuna perearstid alluvad nüüd lõpuks ometigi Tervishoiuametile, siis kohustada iga perearsti täienduse korras aastas sõitma 2-4 valvet kiirabis stažöörina. 

Takistada haipoliitikat ja kiirabituru monopoliseerimist.

Kui aga leitakse, et kõik peab jätkuma nii kui siiani, siis palun;

Sõnastage ümber kiirabide tegevuse põhimõiste seadus!!!

Miks mitte kasvõi nii: Kiirabiteenus on ambulatoorne teenus, kus osutatakse meditsiinilist, sotsiaalset ja transpordiabi elanikkonnale.

Ja siis loogem  uusi brigaade kümnete kaupa, võttes sinna värskelt Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud õekesed, aga miks ka mitte 6 kuud õppinud parameedikud. Ja las siis sajad kiirabibrigaadid vuhisevad mööda maad, EMO-d ägisevad, randevuuarstid mängivad tola ja prisked summad kuhjuvad paari monopolisti tagataskusse, kes nagu Postimehe artiklist nähtub, ei ütle selle eest aitäh vaid hammustavad selja tagant kätt, mis neid lahkelt toidab.

Maavanematele, kes nüüd kurdavad, kuidas nad on kiirabireformis kõrvalejäetud ütleksin vaid üht. Kus te olite, kuid kiirabide koormus taevasse tõusis? Kus te olite kui teie kiirabid osutasid maakonna sotsiaalteenuseid?  Veel ei ole hilja. Visake pintsak maha, pande dressid selga ja minge nende juurde. Ei mitte ülemuste , need saatke üldse minema lõunale vaid tegelike töötegijate juurde. Küsige ja kuulake….

Veel ei ole hilja, aga varsti on. Õigus küll, maavanemate seltskond on ju parteistatud ja broilerivanne ei luba.

Eks siis tehke nii nagu ütles üks Eesti luuletaja:

Magage, magage

ärge avage oma silmi!

Uni tuleb kasuks kauaelamiseks

tõukudele ja molluskitele!

Parameditsiiniline, sotsiaal-, transpordi- ja hingeabi ( vahel ka kiire)

Parameditsiiniline, sotsiaal-, transpordi- ja hingeabi ( vahel ka kiire)