Tag Archive | tervishoiupoliitika

Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

  1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
  2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
  3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi...

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?

 

Advertisements

Kiirabireformist. Ellujäämisõpetus patsientidele hr Rõivase sõnavõttude näitel.

Hea lugeja! Usun, et mäletad Eesti vanasõna- ära sülita vanasse kaevu enne kui uus valmis. See tarkus on suutnud meil ellujääda sajandeid ning kuulub selge mõistuse juurde. Paraku, uued ajad ning juhtide visioonid on kuulutanud aruka toimimisprintsiibi kehtetuks.  Üldiseks põhimõtteks on saanud, et vanasse kaevu tuleb just nimelt sülitada enne kui uut planeerimagi on hakatud.  Õnnetutele rongisõitjatele on kaos Elroni rongide ümber just selliseks näiteks. Vähe sellest, pärast totaalset äpardumist, ei suuda keegi tervet mõistust kokkuvõtta, et vana kaev taas  toimima saada ja tasapisi uut kasutuskõlblikuks kõpitseda vaid kangekaelselt jätkatakse hädasolijate veenmist, et kõik on lausa suurepärane ja üha paremaks läheb.  See  meenutab raske vaimuhaige meelepettelisi elamusi ja raudkindlat veendumust, et ta on pärit ei kuskilt mujalt kui Kuu tagumiselt poolelt, kus ta oli asteekide peajumala vastutusrikkal ametipostil.  Skisofreeniku järjepidevus, kus ta esitab tulevikunägemusi  juba toimiva reaalsuse pähe, on millegipärast hetkel valitseva seltskonna põhiline tegutsemisviis ning miski ei suuda neid ümberveenda nagu ei kõiguta hallutsinatsioonides vaevlevat vaimuhaiget teated ning argumendid tegelikkusest.

Mõni päev tagasi esines Vikerraadios meie palavalt armastatud sotsiaalminister hr T. Rõivas  kiites uusi võimalusi ja avarat perspektiivi pärast kiirabireformi.  Tema kõne oli nii tähelepanuväärne ja  järgis eelpoolkirjeldatud  loogikat, esitades soovunelmaid reaalsuse pähe. Panin minagi siis fooliummütsikese pähe ja lähtudes hiljutistest ministri ning SA PERH-i juhtide avalikest väljaütlemistest, seletan patsientidele lihtsas keeles, milliseid hüvesid nad kasutada saavad- kohe täna ja praegu.

Kõigepealt. Palju õnne, Tallinna, Tartu, Tartumaa, Järvamaa, Viljandimaa elanikud! Teie kiirabiteenuses ei muutu suurt midagi või läheb isegi paremaks, sest Järva- ja Mulgimaale luuakse uued arstibrigaadid. Kiirabiliidu juht dr Kõrgvee võttis reformist ja protestiliikumisest maksimumi ning koos sellega andis ministeeriumile võimaluse kinnitada, et midagi pole muutunud vaid oluliselt isagi paranenud. Nii teatas meie ministrihärra Vikerraadios, et arstibrigaade on isegi juurde loodud.  Muuseas, statistiliselt nii see ongi.  Eksisteerib kuldaväärt reegel, et  olemas on väike vale, suur vale, ülisuur vale ja… statistika.  SA PERH-is oli  2 brigaadi, kus  pool kuud valvasid arstid ja pool kuud õed. Kas see oli siis arsti- või õebrigaad?  Ministeeriumi kajastuses loomulikult õebrigaad. Koondati  arstid ära. Mis muutus statistikas? Midagi, loomulikult. Loodi uued arstibrigaadid Järva- ja Mulgimaal. Mis muutus? 2 arstibrigaadi tuli juurde. Kuidas käis asi Raplamaal, ei tea täpselt, aga numbritega mängimine on meie võimumeestel kenasti käppas.  Täpselt nii nagu istekohtadega Elroni rongis.   Kõik, seltsimehed, on korras. Esineb üksikuid puudusi, aga kõik on läinud ainult paremaks.

Elu läheb mugavamaks ja lõbusamaks

Elu läheb mugavamaks ja lõbusamaks

Nüüd on õige aeg tähelepanelikult analüüsida, millised hüved on patsientidel  kasutada nendes piirkondades, kust arstibrigaade enam ei ole.

1. Kõrgeltkvalifitseeritud arst haigevoodi juures läbi arvuti.  Eriti pidid sellest võitma Läänemaa elanikud, kellel siiani arstibrigaadi pole üldsegi olnud.  Jätame kõrvale väikesaared Kihnu, Ruhnu, Vormsi, kus antud süsteem töötab, aga kutsete arv on nädalas 1-2.  Seal sõidab välja inimene- esmaabiandja, kelle meditsiinipagas piirdub  mõnekuulise ettevalmistusega. Tegemist on vabatahtlikkuse alusel töötavate aktivistitega ja nende ametinimetuski- esmaabiandja- räägib ausat keelt nende ettevalmistusest.  Muuseas, ka seal, tunnistas hiljuti kohalik PERH-i ülemus, õnnestub kontakt valvearstiga luua vaid 70-80% juhtudest.  Aga teistel juhtudel??

Nüüd kõrvad kikki need inimesed, kes elavad Harju-, Lääne-, Raplamaal ja Saare- ning Hiiumaal.  Selleks, et arstiga luua sündmuskohal kontakt, peab brigaadil olema kaasas arvuti- kas tahvel või rüperaal. Mobiiltelefonist, ka nutiversioonist,  ei piisa kohe kindlasti mitte.  Lisaks peab olema mikrofon ning kaamera, mis  võib olla ka arvuti sees, kuid  ekraanil peab olema näha inimene ning ka patsient peab kuulma tema häält.  Lisaks peab arvutis olema netipulk, sest Wilfi ühendust külades ei ole ega hakka lähitulevikus olema. Kui paigas on mobiililevi on vilets, siis kontakti arstiga ei saa ka parima aparatuuri korral.  Kuna antud lahendust reklaamiti kui juba funtsioneerivat, siis, palun, nõudke arsti arvamust raskelt haige  juures.  Kui teie juures viibival brigaadil lähevad üllatusest  silmad suureks  ning käed hakkavad värisema, siis, palun, ärge hakake nende peale karjuma.  Meenutage Elroni ronge ja vanasõna vanast ning uuest kaevust.

2. Haige terviseandmeid saab saata sündmuskohalt EMO osakonna spetsialistile. 

Hädavajalik abi õebrigaadile ja seda teenust reklaamiti kui juba eksisteerivat.  Lihtne on edastatada kasvõi mobiiltelefoniga patsiendi pulsisagedust, vererõhku, hapnikutaset organismis ja veresuhkrut, kuid kõige olulisem on saata  konsultatsiooniks EKG.  Tähelapanu, aparaadis olev arvuti analüüsib ise registreeritud kõverat, aga see analüüs on rohkem kui puudulik, mida  rõhutatakse kõikidele töötajatele pidevalt koolitustel.  Ka tõsise südameinfarkti korral ei tarvitse arvuti seda  äratunda, mida  minagi olen tuvastanud palju kordi.  Seega,  patsiendil on õigus paluda, et tema EKG-d analüüsib arst ja kohe sündmuskohal, sest nii on lubanud kiirabi- ja tervishoiujuhid.

Arsti pilk saja kilomeetri kauguselt

Arsti pilk saja kilomeetri kauguselt

Tähelepanu! Selleks on vaja uut EKG aparaati, mis on kaabliga ühendatud arvutiga, millel on internetiühendus ja seega võimalus edastada elutähtis  registreering  targale ja eriti intuitiivsele arstile SA PERH EMO osakonnas.  Vähe veel. Selleks, et haige südame tegelikku seisundit hinnata, on vaja ka eelmist registreeritud EKG-d. Kui haige on eelnevalt viibinud samas haiglas ei ole see probleem, aga kui varasem EKG on tehtud ükskõik millises teises haiglas või perearsti juures, siis selleks on vaja  skannerit e. veel üht aparaati ja lisaks ehk ka   IT spetsialisti, sest mingi osa ajast peavad õnnetud meedikud ja tehnikud haigega ka tegelema, või kuidas?

Kuna teenus kuulutati välja juba toimivana ja seda tegi nii ministeerium kui PERH, siis on patsiendil õigus seda ka nõuda/ paluda kohe täna ja praegu.  Palun taas, kui brigaad vaatab teile otsa õnnetu näoga ja laiutab käsi, siis meenutage Elroni ronge ja tähendamissõna kaevust.

3. Raskes seisundis haige terviseandmed saadetakse transpordi ajal haigla EMO-sse. 

Ilmselt on kahe nädala jooksul tööle värvatud sadu üliinimesi, sest vähemalt minul, küündimatul, kulus kogu tähelepanu haige seisundi pidevale hindamisele ja vajadusel sekkumisele. Kogu brigaadil samuti. Isegi kirjalik kaart kannatas  ja nahutada olen saanud liiglühikese kirjutamise pärast nii mõnedki korrad. Nüüd peab keegi ainult internetiga tegelemagi ja arusaamatuks jääb, kes nimelt.  Autojuht?  Ja kui teel juhtub olema leviauk, hakkab kontaktiloomine otsast peale.  Kui Tallinnas katsetati mullu suvel e- kiirabi, siis ajutiselt lisati brigaadi sellega spetsiaalselt tegelev inimene. Eksperiment kestis paar kuud ja sai siis otsa.  Täiendav liige brigaadis oleks  innovaatilise  e- riigi lahenduse korral täiesti asjakohane, aga kuidas siis  efektiivsusega lood on? Kokkuhoiuga?  Eks sellelegi paistab ministeeriumi kõrvade vahel olevat lahendus, sest mitmes sõnavõtus on juhtivad ametnikud viidanud, et meil on erandlik olukord, kus brigaadis on kolm liiget, mitte kaks nagu meie palavalt armastatud Euroopas.  Seega, seltsimehed, lahendus paistab ja kui see tundub teile meie hajaasustusega riigis natuke õõvastav, siis meenutage taas Elroni ronge ja uut ning vana kaevu.

Aga aparatuur on meil vägev!!

Aga aparatuur on meil vägev!!

4. Meil on parimad kõrgeltkoolitatud spetsialistid!

Mis te arvate, kas asutus, kus töötavad väga head apetsialistid võiks/peaks natukene oma inimeste eest ka hoolt kandma?  Kuidas see siis tegelikkuses välja näeb?

Põhja Eesti kiirabmeedikud said Eesti riigilt jõulude eel hindamatu kingituse. Nimelt teatas politsei häirekeskusele, et nad muutsid ühepoolselt kiirabide turvamise korda. See tähendab, et potentsiaalselt kiirabi töötajate elule ohtlikele kutsetele ( agressiivne vaimuhaige, vägivald, enesetapu ähvardus)  politsei eelnevalt välja ei sõida.  Politsei tuleb alles siis kui kiirabi on ohtlikkuse sündmuskohal tuvastanud.   Mina sain selle jõulukingituse kätte ühe viimase valve ajal  kui häirekeskus teatas meile, et noor mees on saatnud teate, et ta hakkab ennast kohe tapma ning  kasutab  selleks kõikvõimalikke vahendid. Noor mees, vägivaldne- potentsiaalne ohtlikkus täiesti olemas ja sündmuskohaks suure maja korter.  Ma siis küsisin päästekorraldajalt, et millal politsei saabub ja sain vastuseks, et tuleb alles siis kui meie oleme sündmuskohal ohtlikkuse tuvastanud.  Mida???  Sõitsime  paneelmaja ette ja paraku puudus meil  isegi korteri number.  Minuga need trikid läbi ei läinud. Küsisin maksimaalselt sapiselt  häirekeskuselt, et kuidas nad arvavad, et peaksin toimima. Mul kaks meest autos. Kas saadan esialgu ühe asja uurima  ja kui ta veerandtunni jooksul tagasi ei tule, siis teise.  Kui temagi ei tule tagasi, kas siis on mul õigus politsei kohale kutsuda või tuleb ise ka minna asja uurima.  No saadeti siis selle peale politsei. Tegelikut, vaene päästekorraldaja sai vett ja vilet ilmaasjata, sest nüüd on teada, et sellise ringkirja saatis häirekeskusele meie politsei juhtkond. Päästekorraldajad  saavad täita korraldust.  Ometigi,  saatis häirekeskus info kõikidele kiirabipidajatele ( Tallinna kiirabi, SA PERH, Karell jne) ja informeeris neid reaalsest ohust kiirabitöötajate elule ning turvalisusele.  Milline oli reaktsioon?  Nädal tagasi, pea kuu pärast ringkirja saatmist, ei olnud  kiirabipidajatelt mingit reaktsiooni.

Politsei-Eesti punases raamatus, looduskaitse all.

Politsei-Eesti punases raamatus, looduskaitse all.

Politseijuhte võib isegi mõista. Olukorras, kus lahkunud politseinike asemel kasutatakse üha enam vabatahtlikke, tuleb kokku tõmmata  kõik mis vähegi võimalik, et säilitada näiline pilt reaalsest toimimisest.  Kui kiirabi ja ministeeriumi  juhtkond peab seda normaalseks, kuigi isegi häirekeskus on mures kiirabitöötajate turvalisuse pärast, siis on kokkuhoiukoht leitud.   Vot, kulla endised kolleegid!  Niiviisi siis hindavad teid, kõrgeltkoolitatud spetsialiste, ülemused tegelikult.  Paljud teist tõmbavad nüüdki saba jalgade vahele ja kiidavad ülemuse käsul head töökorraldust.  Ja seda kõike vaatavad külmalt pealt teie katusorganisatsioonid- Õdede Liit, ametiühingud, Arstide Liit.  Ka täna on politsei ühepoolne korraldus jõus.  Mina aga küsin: kas ka nüüd tuleb meil meenutada Elroni ronge??

Disposable, destroy after single use

Disposable, destroy after single use

 Lõpuks tahaksin ma valutava südamega küsida.  Mitu elu on kiirabitöötajal?? 

Kui ta aga leiate, et kõik see mida reklaamiti, ei ole päris nii,  siis  ärge tõmmake selga küüru vaid kirjutage, küsige, nõudke.  Vaadake, kas ilusate sõnade taga on tegelikult ka midagi.

Hüva otsimist uuel aastal!

Läbi pisarate..

Täna oli imelik päev. Olin palutud raekotta vastuvõtule. Toimus Elukestva Õppe Nädala raames  õppijate ja koolitajate  tunnustamine. Ma isegi ei tea, kes oli see organisatsioon, kes nägi nii meeletut vaeva ja mind esitas.  See oli üllatav ning kahtlemata meeldiv. Aasta koolitajaks ma muidugi ei saanud, see oli eos välistatud. 3000 last ning 5000 inimest aastas ei ole kõneväärt ja see mida me neile õpetame, ei lange kokku meie riigi üldiste pürgimusega. Oleme alati poolnaljaga ütelnud, et teeme pidevalt karmi riigivastast tegevust- kasvatame hoolivaid, empaatiatundega ning samastumisvõimega inimesi ja  see ei sobi kohe üldse kokku meie peavoolu ideoloogiaga, kus domineerib edukultus, hedonism ning materjaalse külluse taotlus.  Igatahes on mul järjekordne aukiri, kus tänatakse 2013 aasta  Tallinna koolitaja konkursil osalemise eest.  Oleks keegi minu käest küsinud, oleksin ma selle mõtte muidugi eos mahalaitnud, sest  mina ei ole kohe üldse see inimene, keda peaks võim mingil määral tunnustama.  See selleks.

Viimastel kuudel olen ma õppinud elama  peatselt “äravisatava” inimese rolliga. Jaanuar 2014 läheneb peadpööritava kiirusega ja koos sellega aeg, kui Harjumaa, Läänemaa ja Raplamaa kiirabides ei vajata ühtegi arsti. See pole aga kaugeltki kõik.  Kõik töötajad, ka  autojuhid ning õed on sügavas teadmatuses.  Mõned on saanud kätte koondamisteated, CV keskuses on üleval  kümned  töötajate otsingud.  Enamus ei tea siiani midagi, mis juhtuma hakkab. Levinud on lootusetus ja fustratsioon, seda nii Tallinnas kui igal pool mujal.  Mu  tohtrist kolleeg ütles viimase valvevahetuse ajal: ” Ma lähen puhkusele novembrist. Nad on rääkinud, aga ühtegi paberit, mis  jaanuarist juhtuma hakkab, ei ole ma saanud. 1 novembril olen Eestist  ära. Ma enam ei jaksa. ” ja rahmas  tüdinult käega- stress.

Ühes eelmises postituses kirjutasin kurjakuulutava lause- mitmetele jäävad need kuud viimasteks.  Paraku on see nii ka juhtunud.  Matsime  31 aastase kolleegi. Tema surmapõhjuste kohta valitseb paras salatsemine, aga üht me teame. Mõni kuu enne tahtis ta kirjutada lahkumisavalduse ühest töökohast. Avaldas  elutüdimusmõtteid, ei näinud kiirabis perspektiivi.  Teda veendi veel jääma, töötajaid ei olnud- pea nüüd ikka vastu, sa noor inimene.  Mõni kuu hiljem leiti ta teadvuseta. Aine üledoos. Enesetapp??  2 nädala jooksul said ühes kiirabijaamas tööl infarkti kaks töötajat- üks varastes neljakümnendates. Stress?  Ületöötamine? Teadmatus?

Ma ei tea  oma töökohas mitte ühtegi noort kolleegi, kes pärast tervishoiukõrgkooli lõpetamist sooviks edasi kiirabisse tööle jääda, enamus  õpivad soome, norra, saksa keelt. Mõned julgemad plaanivad omaenda pisikest firmat, millel meditsiiniga on üsna ebamäärased seosed.  Kordan- mitte ühtegi noort kolleegi ei plaani jääda kiirabisse.  Kindlaim viis oma noortest lahti saada, on võimaldada neil töötada õppimise kõrval kiirabis.

Egas ometi masinad seisma jää? Oh ei, kindlasti mitte. Kõikides operatiivteenistustes on trend minna üle  osaliselt vabatahtlikutööle. Priitahtlikud pritsimehed juba tegutsevas, politseipatrullid tiksuvad tänu vabatahtlikele abipolitseinikele ja vabatahtlike tööga on ka kiirabis algust tehtud. Narkomaanidele jagatakse tasuta vastumürgi süstlaid, antakse koolitust, et nad oma hingevaakuva sõbra uuesti elule tooks. Praegu räägitakse 50-100 antitoodi jagamisest ja järgmisel aastal pidi dooside arv tõusma 500-ni.  Üksteisele nad selle vastumürgiga tõepoolest liiga teha ei saa, aga tavakodanikele, keda nad röövida tahaks?  Kas võtab hingamise ära? Ei võta? Kes soovib osaleda Bingo loteriil?

Sealt saab astuda juba sammukese edasi. Miks mitte kasutada vabatahtlikke alkoholijoobes  kodanike turgutamisel? Mida need kõrge vererõhuga sellikesed kodus vardaid näppude vahel veeretavad? Oma kogemuste põhjal saavad samasugust ju aidata küll? Infarkti läbiteinud inimesed tunnevad ehk ka sama tõve ära teise juures?  Nii, et, seltsimehed, arenguruumi on küllaga.

Eks meie, üleliigsed ja äraviskamisele kuuluvad inimesed, otsime siis rakendust. Mis oleks loogilisem kui 15 aastat koolitajana tegutsenud inimene üritab ikka sinna suunda vaadata. Eks kusagil südamepõhjas tean ju minagi, et koolitajana olen ma keskmisest märkimisväärselt kõrgemal.  Seda kinnitavad ülivõrdes õpilaste hinnangud ja tagasisidelehed.

Nii ma siis surusin hambad tangi ja tegin seda, mida  üldse ei salli. Palusin abi endale. Helistasin ühele Tallinna ametkonnale, kes on viimased aastad kasutanud meid  pidevalt kümnetes projektides. Palusin võimalust koolitada meie lapsi püsitöökohaga.

Vastus oli ettearvatav, aga tegi oi, oi kuidas haiget. Kõrge ametnik sülitas telefoni: ” Ainult projektipõhiselt! Meil ei ole teid muul ajal tarvis.” .

Kuulge, jobud! Projekt ei too koolitajale leiba lauale!  Koolitaja, kes ei aja äri teemal: kuidas saavutada edu äris ja võita sõpru ning selle eest kasseerida  igalt osalejalt 200 ja rohkem Eurot, vaid teeb koolitusi lastele ning kokkukuivanud eelarvetega omavalitsustele, ei ela koolitustega ära.  Mitte ükski koolitaja, kes ei ole just sobiva erakonna liige ning ei saa ministeeriumilt üheinimese MTÜ- na  viiekohalist toetussummat copy paste kirjatüki eest, ei ela projektipõhiste  koolitustega  ära.  1,5-2 € lapse kohta, sõltuvalt kas koolitus toimub Tallinnas või väljaspool. Isegi siis on paganama valus näha, et mõnigi laps saadetakse õue mängima. Süda kisub lõhki. Palume nad tagasi kutsuda, aga tihti seda ei tehta- vanemad ei maksnud.

Nii laksas kinni viimane uks, liisk on langenud- Soome. Tuhanded lapsed ja täiskasvanud ei tähenda midagi,  Helede ja põletava leegiga põlemine ei ole üldse tähtis. Väärtuspõhise koolituse tegemine ei ole lihtsalt koolitus vaid sa tõepoolest  teed seda enda küljest tüki  murdmise hinnaga. Ka see ei oma mingit rolli. Rahastame projektipõhiselt ja siis võimalikult kokkuhoidlikult- 1000- 3000 € neljakuuse töö eest mitmele inimesele.  Põhikohaga koolitajaks?? No, thanks!

Ja siis tuleb soe tundmatu sõbra käsi ja esitab sind aasta koolitaja konkursile kindla veendumusega, et teed Eestimaale midagi head, Ta näeb, et see töö, mida oled teinud, kannab  mõne aja pärast vilja ja  teeb  meie maa paremaks, õnnelikumaks.  Pisarad hakkasid voolama. Kui tuli aeg pilti teha, siis ma pigistasin abikaasa kätt ja palusin: ” Vii mind siit ära!” . Läksime. Uksel seisin noor mees, kes teatas, et on kunagi minu koolitusel käinud ja see on talle siiani oluline.  ” Miks te ei jää? Kohvi pakutakse ju ka?” küsis ta imestunult minu veekalkvel silmi nähes.  ” Ma tahaksin, et keegi annaks mulle selle, mis on kõige kallim. Minu isamaa ja ei küüditaks siit ära!”.  Ma ei  taha palju- olla koolitaja Eestimaal, meie inimestele. Arstina  tõeliselt aidata meie inimesi.  Seda ei ole ju palju. Liiga palju,  kinnitas maavanema külm käepigistus. Liiga palju, kordas aukiri minu käes. Me läksime abikaasaga käest kinni, minu silmade ees oli udu, osaliselt pisaratest, osaliselt hommikusest silmade laseroperatsioonist.

Olen süüdi!  Tahaksin olla inimlik ja mõistev tohter, aga kogu see meditsiini lammutamine on  minust teinud närvipuntra ja irooniahunniku. Tahaksin, et meie perel oleks leib laual ja üür makstud ausa ja hingega tehtud koolitajatööga siin Eestimaal, aga sedagi on liialt palju tahetud.  Minu soome keele õpetaja lohutas mind. Ta ütles, et samasuguseid hingapiinu on tundnud nii mõnigi  tohter mineku eel. Mitmed arstid on valanud tunnis pisaraid ja kaevelnud teemal; ma tahan olla kodumaal, Paar aastat pidi  leevendama kõik valud ja asemele pidi tulema rahulolu. Kas ma seda tahangi? Ei tea.

Läbi pisarate

Läbi pisarate

Mis on siis EMO-ga valesti??

Täna tahaks jätkata meditsiiniteemat natuke teise nurga alt.  Ma juba ootan mõne palgalise mõtteteri, et mis te, ussikesed, virisete seal kiirabis. EMO-s on teil kõik käepärast- aparatuur, laborid, ravivõimalused. Diagnoosige seal terviseks.  Näiliselt see ju nii ongi, aga tegelikult?  Mida tähendab töötamine EMO-s?

Kujutage ette, et teid pannakse kell 8.00  tulejoonele ja antakse püss kätte. Märklaud on 200 m kaugusel. Ja siis läheb lahti. Tulista- pidevalt, ilma vahetpidamata, ainult kõik lasud peavad olema kümmnesse.  Ilma pausideta, 12 tundi järjest. Unusta WC, söömine ja joomine. Ainult, see ei ole võistlus, panused on kellelgi elu või surm. 5 minutit haigele, järgmised ootavad raamidel, ooteruumis, koridoris, vooditel. Kiiresti diagnoos ja täpne. Eksimine tähendab katastroofi.  Raame ei ole, kohti ei ole. Haiglasse saab võtta ainult kõige raskemad. Raviraha on otsas, kiirabi toob järjest uusi. Kiiresti… ja sellest sõltub kellegi elu. Spetsialist tuleb alla konsultatsioonile morn nagu öö ja sisistab vihaselt: “Mitte millegiga te siin all hakkama ei saa!”, ülemus naudib täiega mutrikeste sebimist ning sa tead, et eksimus, halvasti täidetud paber või suhtlemisaps ja järgmisel hommikul seisad nagu  takukoonal häbipostis.

Jah, kiirabid sõidavad pea ilma pausideta, aga haige juures on sul aega. Saad rääkida, mõtelda, arutleda. Sul on AEGA.  EMO-s on kõik muu, kuid aega sulle ei anta. Kahe, kolme tunniga muutud automaadiks, kaob vähimgi kaastunne. Kiire on.  Isand stopperi ees kahvatub kõik inimlik.  Mis teha, EMO-de ülekoormus.  Kas tõesti on võimalik, et kõik diagnoosid on õiged?? Muidugi ei ole. Ma vahel vaatan neid kustunud nägusid ja ei ole minust kivi viskajat. Kahju on.

See oli aastake tagasi kui mu kolleeg helistas ja küsis. mida teha. Tal on tugevad valuhood rindkeres. Päris mitu korda kohe, mõne päeva jooksul.  Südamehaigusega ei sobinud vanus ega sugu, aga tont seda isahane teab.. Soovitasin pöörduda EMO-sse.  Pöördus. Esimeses haiglas uuriti ja puuriti, kahtlustati neerukivi, aga ultraheli ei tehtud, kes seda teab, kas oli aparaat katki või  mõnel muul põhjusel.  Soovitati teha ultraheli perearsti juures, aga sellega läheb teatavasti aega. Järgmisel päeval  kordus valu ja oli tugevam kui kunagi varem. Lausa külm higi tuli kehale. Pöördus siis meie suurimasse EMO-sse.   Valu rindkeres, noor naine, riskifaktoreid ühtegi ei ole, kümned teised  patsiendid oigavad raamide peal.  EKG, süst, arsti vaatlus, diagnoos- rindkere radikuliit ja välja ta EMO-st lendas nagu pudrukuul.

Kiiresti !!!!!

Kiiresti !!!!!

Paar päeva olid valud väiksemad ja  kui talle tulid  külalised, siis oli nende seas üks pensionil kirurg. Tema kuulas loo  ära, mõtiskles veidi ja ütles: ” Kas see ei ole järsku sapikivi?”. Mõtiskluseks see ka jäi. Ja siis tuli mõne päeva pärast ränk valu.  Kiirabi ta ei kutsunud, kõveras tuli mulle külla. Nüüd oli kõik selge. Sekundiks käsi kõhu peale ja kiiresti haiglasse. Sapipõis oli lõhkemise peal, sapikivid.  Esimese EMO diagnoos oli tõele lähemal ja sinna me sõitsimegi.  Viimasel hetkel sai operatsioon tehtud.

Kas arstid on lollid? Ei, ei ole.  Maksimaalselt efektiivses EMO-s on arstidelt võetud kõige olulisem. Neilt on võetud aeg süvenemiseks. Kas arstid siis ei tea, et mitte väga harva annab sapikivi  ebatüüpiliselt valusid vasakule rindkeresse ja infarkti valu võib olla täiesti tüüpiline sapivalu? Kindlasti teavad.  Teame  aga ka seda. et  ebanormaalse vaimse pinge korral tekib nn silmaklapi  fenomen. Mäletate, kui hobused pidid tunde veskikivi ringi ajades kõndima, siis pandi neile silmaklapid, et nad näeksid ainult otse?  Ülemäärase stressi tingimustes tekib inimesel samasugune psühholoogiline silmaklapp. Sellega kaitseb aju ennast ülekuumenemise eest.  Ma arvan, et ka mu kolleeg ei viska neid arste kiviga, kes saatsid ta tol päeval EMO-st välja. Kui asi puudutab oma tervist, on muidugi ülimalt raske pigem mõista kui hukkamõista.

Tüüpiline EMO- väsinud, närvilised, tuimad automaadid, kes meenutavad valvelõpul taas äraaetud hobuseid. Ja mis tehakse äraaetud hobustega? Õige, need lastakse ju maha. Või pagavad nad enne lõplikku hävingut sinna, kus neil lastakse olla- kaastundvad, professionaalsed, oma ametit jumaldavad ning piisavalt patsientide jaoks aega omavad INIMHINGED.

Teele!

Teele!

Äraaetud hobused lastakse ju maha!

Ma olen seda teadnud juba mitu aastat, rääkinud ka.  Ikka on leidunud mõnigi ministeeriumitädi, kes ajalehtede vahendusel on selgitanud, kuidas paniköörid on koledad inimesed ja kõik pole üldsegi nii nagu üks hüsteerik väidab. Eilsest seisab tõde  alasti. Tõde, mida valmistati ette aastaid, vaikselt ja hämades. Tõde meditsiinilisest kiirabist ja kiirabireformi tegelikest tagamaadest.

Minule tuli see nagu ikka läbi isikliku teate. Pärast valve üleandmist videokonverentsil teatas siis meie otsene ülemus, et sedapsi siis.  Alates 1 jaanuarist 2014.a ei jää Harjumaale kiirabisse tööle ühtegi arsti. Valik on sinu. Kas koondamine või tööle EMO-sse.  Tallinnasse jääb mõni randevuuarst, aga Harjus ( ja mujal) ei ole neid mõtet pidada, mis on täiesti õige, ja nii hakkavad brigaadi juhtima noored õekesed rakendusliku kõrgharidusega.  Ega meid palju just lahti lasta vaja ei ole- Keilas 2, üks pensionär, Sakus veel paar.  Tallinnas pole neid samuti ollagi.  Üks etapp erakorralises meditsiinis on seega lõppenud.

Need arstikronud, kes tegid kõik, et õmblustest kärisev esmatasandi meditsiinisüsteem natukenegi talutav välja näeks, on oma osa etendanud. Viimaste aastate alanduste rahe on jätnud kõigile oma jäljed. Aastaid on neid osatatud ja nöögitud. Enamus meist on tüdinud, tülpinud ja käega löönud. Osa ikka veel hambad verel ebainimliku ja odava süsteemi  vastu võidelnud. Paljud raske stressi ja ülejõukäiva koormuse tõttu varakult mulla alla läinud. Salgake äraaetud hobused. Mis nendega ikka ette võtta?

Äraaetud hobused lastakse ju maha

Äraaetud hobused lastakse ju maha

Olgu see postitus austusavalduseks varalahkunud kiirabiarst kardioloog A, Kalkuni  mälestusele. Suurepärane diagnoosija, kindla käega tegutsaeja. Mees, kellel tuli sõita elustama telemajas oma isa.  Ise ta kiirabi ei vajanud. Elukaar katkes enne viiekümnendaid eluaastaid.

Teades mitmeid kolleege kes oma elukutsesse on pannud rohkem kui elu, kardan et järgmised kuud jäävad mõnelegi meist viimasteks.

Väsinud elamast

Väsinud elamast

Erinevad ministeeriumi asjapulgad on korduvalt teatanud, et arst degradeerub kiirabis, kaotab kvalifikatsiooni. Tänapäeva kiirabis on see oht tõesti olemas, sest kiirabi tegeleb kõigega, millel ei ole elude päästmisega midagi tegemist. Ometigi oli sellel ametil võlud ja väljakutsed, mis sobisid erilistele inimestele. See ei olnud mitte juhus, et Tartu Ülikooli õppejõud dr Mallene töötas viimased aastad oma tööelust kiirabis kardiobrigaadis.

Pühendame siis natuke aega selle ajaloo prügikasti vajuva elukutse tutvustamisele.

Kiirabiarst, selle omaaegses tähenduses ja ideaalvariandis, oli diagnoosikunstnik.  Inimene, kes suutis ilma labori ja aparaatide hunnikuta panna õiged diagnoosid. Temas pidi olema Holmes´i tähelepanuvõimet ja jälgimisoskust, oskust kuulata, katsuda, koputada. Teadmised pidid olema võimalikult laialdased, ka harvaesinevate haiguste osas. Lisaks veidike mustkunstnikku, näitlejat ning psühholoogi. Kogu see kompott veel lisaks ülevalatud huumorimeele ja eluterve uudishimuga ning vaheda analüüsivõimega.  Saimegi kokku kõik vajalikud omadused. Üks asi siiski veel, Asclepius´e puudutus  (  http://en.wikipedia.org/wiki/Asclepius )  ehk täiendav meel, mis hoitab siis kui kõik tundub olema korras, et midagi on ikkagi lahti.  Ilma selleta  kiirabis vanasti läbi ei saanud. Ega saa praegugi, aga keda see huvitab.

Üks pisike näide viimasest valvest. Meeskodanik kutsus kiirabi valude peale puusas. Liiges valutas juba mitu päeva, traumat polnud ja tal oli üks krooniline haigus, mis tõesti võis anda ka liigesvalusid. Ega ta meilt suurt midagi muud tahtnudki kui valu süsti. Mees nägi välja nagu tervis ise- mõnusalt pringi ihu ja roosa nahaga. Mõni tund tagasi oli töölgi käinud, aga valu puusas segas.  Juttu arendades ütles ta muuseas, et mitu päeva nagu torkab rindkeres ka, praegu mitte, aga vahel natuke. Kõik näitajad olid korras, ehk vererõhk veidike kõrgem.  Mitte üks ministeeriumi kvaliteedi raamdokument ei nõudnud mehe täiendavaid uuringuid. Ja siis  puudutas mind taas Asclepius. “Teeme EKG!” palusin ma poistelt, teenides mitte just kõige sõbralikuma pilgu, sest õnnetuke pidi minema alla ja taas aparaadiga V korrusele.  Jäsemevaludele ju EKG aparaati kaasa võtta pole vaja. Tegime. Tänapäeval analüüsib arvuti EKG-d nii hästi kui ta seda teeb. Mis teha, õed  valdavad analüüsi üsna kesiselt, ilma selleta oleks lahti täielik kaos. Aparaat mõtiskles ja kirjutas. Mina vaatasin ja nägin paari päeva vanust infarkti. Arvuti midagi sellist välja ei lugenud.  No, mida! Mõni päev torked, ei kahvatust, vererõhu alanemist ega mitte mingeid infarktile viitavaid sümptome. Viisime mehe haiglasse. Uksel sain veel lõuatäie sõimata, eriti kui arst kuulis, et ma panen infarkti diagnoosi inimesele, kelle kaebuseks on valu puusas. Hommikul selgus- analüüside põhjal tuli välja südameinfarkt.

Väsinud

Väsinud

Ega see imeline taju iga kord tööle ei hakka, eriti  situatsioonis, kus praegu tuleb võidelda määramatusega, täita ülesandeid , kus diagnoosimist ei ole vaja ja meedikut ammugi mitte. Inimesed ei kujuta ettegi, kuidas tapab  analüüsivõime ja intuatsiooni näiteks voodist maha kukkunud inimese tagasi tõstmine või 30 km kaugusel lapsele näpu peale plaastri kleepimine.

Kuidas saavad kiirabis õigeid diagnoose panna õed olematu teadmiste- ja praktikapagasiga?  Hoidke nüüd toolist kinni. Nad ei peagi üldse diagnoosima. Kui just mõni haigus on absoluutselt tüüpiline.  Milleks täpsustada- haavandtõbi, soolesulgus, sapikivi, mesenteriaalarteri tromboos? Pole vaja.  Piisab nagu 18 sajandil- kõhuvalu või äge kõht.

Milleks süüvida haigustesse- kopsuturse, kopsuarteri trombemboolia, pneumokonioos? Piisab äge või krooniline hingamispuudulikkus.

Ebaselge põhjusega palavik, seljavalu, kooma- need on vaid üksikud pärlid tänapäeva kiirabi diagnoosidest.  Ja see kõik on nüüd aktsepteeritud ning OK. Nende alusel ravitakse haiget transpordil. Uus aeg- sündroomi diagnoos.

Kellele, tont võtaks, on vaja, et kiirabi paneb kodus lapse küsitluse ja vaatluse alusel välja leukoosi diagnoosi, kolme küsimärgiga küll, mis haiglas kinnitub? Milleks? Need arstid ju manduvad seal kiirabis ja üldse on üdini lollid.  Aga patsiendid on pahased, kutsusid kiirabi ja näed, ei diagnoosinud, lollid, vähki ära. Mitu kuud hiljem alles perearst avastas ja siis oli hilja.

Sellesse uude, odavasse ja efektiivsesse kiirabisse arstid ei sobi. Nad on nagu kivistised, mis meenutavad, et kunagi  töötasid punakollastel siniste vilkuritega masinatel inimesed, kes olid võimelised mitme meetri pealt haigega veel rääkimata, brigaadile sosistada: ” Pange  EKG peale. Ma tahan näha, kus seinas see infarkt on.”

Jää Jumalaga

Jää Jumalaga

Jätame siis selle kadunukesega  lõplikult hüvasti.  Need arstid ei olnud imeinimesed, ka nemad eksisid. Nad olid viimastel aastatel nagu närvipuntrad ja haugatasid vahel seal, kus oleks pidanud vait olema.   Aga ma kaldun arvama, et nad olid parimad, mis inimestele turvatunet andsid selles lagunevas, ragisevas  ja  hingetus konveiersüsteemis.

Mina läidan siia esimese küünla.  Kui sa tunned, et soovid meiega hüvasti jätta, siis  postita  kas  siia kommentaariumisse või minu FB lehele oma leinaküünal.

In memoria

In memoria

Okkalised arutlused kiirabireformist.

Viimasel nädalal on mitmete ajakirjanike tähelepanuorbiidile tõusnud kavandatav kiirabireform.  On arutatud randevuuarstide teemal ja eriliselt omapärane oli maavanemate protesti kajastamine kiirabiteenuse reorganiseerimise vastu. Eriline maiuspala oli ajakirjandusse lekkinud kõrgete kiirabijuhtide meilivahetus, mis tõesti meenutas jaga ja valitse kontseptsiooni. Räägitakse uute brigaadide tekitamisest kümnete kaupa ja kallite arstibrigaadide pidamise mõttetusest. Mõnus oli lugeda, kuidas kohalikud “tegijad” kiirabi põllul mainisid, et asi tuleb ära teha, sest ministeeriumi tibukesed ei tea kiirabist mõhkugi. Juttu on palju, aga tundub, et enamus keerleb nagu kass ümber palava pudru ja plaanis on tegelikult üüratu riigiraha  tuulde loopimine ning kiirabituru ümberjagamine põhiliselt kolme tegija vahel. Patsiendi või töötaja huvid sellesse temaatikasse lihtsalt ei jõua.

Tegelikult on kogu see kriis alguse saanud aastaid tagasi ja põhjusel, et ministeeriumi ametnikud ja poliitikud ei ole suutnud lahendada ülesandeid, milleks on voli vaid neil.

Kiirabide koormus on viimastel aaastatel kasvanud hüppeliselt ning  täiesti õige, et elupäästevõimekus on pea olematu ja seda mitte vaid maal vaid ka Tallinnas.  Nüüd kus probleem on kasvanud üle pea ja arstide streik on katastroofi esimest korda väljajoonistanud, on asutud kriisi lahendama. Tulemas on suuremad rahad ja tark inimene , kiirabi juht, suudab tekkinud peataolekust lõigata parima.  Planeeritud on brigaade ohtralt juurde tekitada, koos rahastamisega loomulikult ja suured tegijad on otsustanud igaüks lõigata pirukast võimalikult suure tüki, väikesed kiirabipidajad ebaõiglase konkurentsiga väljasuruda ning seda kõike parema teeninduse sildi all.  Kogu see olukord, kirjeldatud Jõgeva haigla peaarsti poolt Postimehes, meenutab  kolme näljast  haid rebimas tükkideks eriti mahlast lihatükki. Iga brigaad tähendab raha, iga uus brigaad veel suuremat raha,  väikeste kiirabipidajate jõuga inkorporeerimine  toob kaasa kolmele tegijale suure kasumi.

Mulle Kohila, Märjamaa, Losa brigaadid!!!

Mulle Kohila, Märjamaa, Loksa brigaadid!!!

Arstibrigaadide likvideerimine suurendab rahasummat veelgi. Ja kõike seda põhjendatakse  suurenenud töökoormusega ja tõsiasjaga, et kiirabis on muutunud töö iseloom, mille tõttu arstibrigaadi kutseid on vaid kümnendik kogu tööst.

Õige, Jumala õige ja mitte keegi, ka ministeeriumi ametnikud ning poliitikud ei soovi küsida, miks??? Kiirabiteenus on üks kallimatest teenustest meditsiinis, meeletult kallid autod, kolme inimese palgarahad, üüratu bensiinikulu, hinnast rääkimata. Loome juurde kümneid õebrigaade ja mitte keegi ei soovi/oska/ taha küsida, miks. No miks, tont seda võtaks, kui inimeste arv Eestis väheneb sadade tuhandete jagu? Kiirabide koormus on aga kasvanud pea kolmandiku ja Tallinna kiirabibrigaad teeb juba 30 kutset ööpäevas.

Kas me saame siis hukka mõista kiirabipidajaid kui nad selles sogases vees suuri kalu püüdma hakkavad ja kiirabimaalima ehtmilitaarsete meetoditega ümberjagama valmistuvad.  Millal hakkavad mõtlema ametnikud, keda need samad suured tegijad oma meilides kiirabist mittejagavateks ministeriumitibideks nimetavad ( vt eilne Postimees).

Alustaks kogu seda segapudi kokkulappamist küsimusega, millele peaksid vastama tervishoiupoliitikud.

Milleks on Eesti Vabariigile vaja kiirabi??

Vastus on kirjas  TERVISHOIUTEENUSTE KORRALDAMISE SEADUSES

§ 16. Kiirabi mõiste

(1) Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.

Kas eluohtlikus seisundis mürgistus, trauma või haigestumine vajaks arsti olemasolu brigaadis?  Enamik nõustub, et vajaks küll.  Milles siis asi? Vastus lihtne. Dr Adlas vastas sellele ise alles paar päeva tagasi. 1/10 kutsetest oleks vaja arsti abi.  Riigikontroll M.Oviir oli veidi leebem viis aastat tagasi kui ta  auditis tõdes, et oma seaduses ettenähtud tööd teeb kiirabi  alla veerandi kutsetest.  Leebelt võttes rikub  3/4 kutsetest kiirabi tervishoiuteenuste korralduse seadust. Mängib perearsti, teeb tervisekontrolli, kleebib plaasterid, lahendab sotsiaalseid probleeme, osutab taksoteenust  ehk teisitisõnu leevendab esmatasandi arstiabi puudumisest tingitud pingeid ja koos sellega hävitab kiirabi personali töötahet.

Tublid ministeeriumiametnikud loevad pingsalt iga kiirabikaarti, otsides sealt ravivigu, õigekirjavigu ja valesti pandud komasid, Kellelegi ei ole tulnud mõttesse kaart kaardilt analüüsida, mis põhjusel kiirabi teeb tööd, mis ei ole seadusega nende pädevuseks.

Kas haige ei ole pääsenud perearstile?

Kas perearst on ilma haiget vaatamata kohe loopinud probleemi kiirabile?

Kas omavalitsus on jätnud täitmata oma funktsiooni ja ei ole taganud haigele vajalikku transporti analüüsidele, eriarstile, perearstile?

Kas puudega nimesel puudub teave sotsiaalsetest teenustest omavalitsuses?

Kas kodanik on lihtsalt nahaalne ja kuritarvitab kiirabi?

Milleks on Eesti riigil kiirabi???

Kui kiirabi teeks endale seaduse kohustuseks pandud tööd, kas oleks vaja lisaks  kümneid kalleid lisabrigaade?? Kuivõrd õigustab kiirabiõde patsiendi lootust saada kiirabilt (pere)arstiteenust?  Aga veel, ka nendest lisabrigaadidest tuleb mõne aasta pärast puudus, sest perearstid on kiired õppijad.  Haige helistab, vastuvõtt on täis- kutsuge kiirabi. Kõndiv haige vajab transporti haiglasse- kutsuge kiirabi. Riik doteerib miljonitega perearstide tööd, kusjuures need kes on tagasihoidlikumad saavad vähe, nahhaalsed kuritarvitavad kiirabi süstemaatiliselt ja lahendavad nii suure hulga logistilisi probleeme.

Ja ikkagi, kumb teenus on kallim? Loomulikult kiirabi.  Seega on kiirabi  punniks alarahastatud perearstisüsteemi lekkiva s–avaadi ees. Lisaks uputavad õebrigaadid täiendavalt EMO-sid, sest perearsti asendamiseks neil pädevus puudub ja lahenduseks jääb sõit EMO-sse.

See probleemipunar on kiirabikriisi veealune osa. Aga  lõhnab pahasti ja seega ei tasu torkida, valimistel lisaboonuseid ei too. Tegeleme pigem millegagi, mis näib reformina. Suurendame brigaadide arvu, paneme õed sõitma 6 kuuse ettevalmistusega pärast med kooli lõppu, tekitame tormi veeklaasis seoses randevuuarstidega ja selle  segaduse varjus jagame kiirabituru ümber ning nullime väikesed tegijad. 1 unts probleemilahendust on asendatud 100 untsi askeldustega, tsirkus kestab edasi ja kiirabiõed pagevad järjest suuremates hulkades 1-2 aastaga välismaale.

Muuseas, momendil seadusandlus ei võimaldagi kiirabil teha oma seaduses sätestatud tegevust, sest sama seaduse  teine lõik nullib esimese täielikult.

§ 17. Kiirabi osutamine

(1) Kiirabi osutab kiirabibrigaad häirekeskuselt saadud väljasõidukorralduse või muul viisil saadud teabe alusel.

Häirekeskus allub Siseministeeriumile , kellel on inetult üteldes pael, kuhu kiirabi välja saata. Kutse võetakse vastu kõigilt, kellele onu Lenin on selgeks õpetanud numbrid 1 ja 2. Saata välja ja kiiresti, peaasi, et keegi ei kaebaks. Oma piirkonnast välja, brigaadid risti üksteisele vastu sõitma, tuhanded kilomeetrid, sajad tuhanded Eurod bensiiniraha. Eluohtlikkuse mõiste ei puutu üldse asjasse. Pole ka pädevust, seadusandlusest rääkimata, et eluohtlikku seisundit tuvastada. Õnnetud päästekorraldajad tantsivad tublide tuletorkijate muusika saatel ja üks lollus ajab teist taga. Mis on kaheksa nädalasel rasedusel tegemist sünnitusega? On, sest prioriteet, millega kiirabi väljasaadetakse  on sünnituse oma. Aga 24 tundi rasedust? Loomulikult sünnituse kood.  Perearstide plaanilisi transporte ei tohi naha päästmiseks prioritiseerida kui transporti vaid kui haigestumist. Transpordid haiglate vahel.  Surma konstateerimine vanadekodudes, voodist maha kukkunud vanakese tõstmine voodisse jne, jne.

Küsida võib kõike

Küsida võib kõike

Ja selleks on vaja kolme inimest, kallist masinat ja veel kallimat aparatuuri??? Rikas riik see Eesti Vabariik. Ja nüüd loome neid brigaade juurdegi, ikka kalli raha eest ja võtame nendelt, kes on tõeliselt eluohtlikus seisundis ära võimaluse saada tasemel arstiabi??

Milles võiks siis olla lahendus?

Eelkõige anda poliitiline vastus, millist funktsiooni peab täitma kiirabi. 

Kui  kiirabi peaks olema eluohtlikus seisundis haigetele, siis on viimane aeg leida üles need instantsid, kelle tööd kiirabid hetkel teevad. Rahastada piisavalt perearste, et oleks tagatud haigete pääs arstile. Panustada täna ja kohe tervisekeskuste loomisesse, kus haiged saavad abi ka õhtuti. Kui haige vaatamata sellele  kutsub kiirabi ja ei ole eluohtlikus seisundis, siis muuta need kutsed tasuliseks. Kui perearst kuritarvitab kiirabiteenust, siis nõuda selle eest rahalist kompensatsiooni.

Defineerida seadustega eluohtlikkuse mõiste, et tagada kiirabiteenuse osutamise täpsed piirid. Eeskuju võib võtta põhjamaade seadusandlusest.

Viia lõpuks ometi läbi kiirabikaartide põhjal täpne analüüs, mis on töökoormuse suure tõusu taga ja leida lahendused vastavalt sellele.

Vaadata ümber brigaadide paiknemise logistika ja kohandada see elanikkonna  praegusele tihedusele. Avada 3-4 uut kiirabibrigaadi.

Kuna perearstid alluvad nüüd lõpuks ometigi Tervishoiuametile, siis kohustada iga perearsti täienduse korras aastas sõitma 2-4 valvet kiirabis stažöörina. 

Takistada haipoliitikat ja kiirabituru monopoliseerimist.

Kui aga leitakse, et kõik peab jätkuma nii kui siiani, siis palun;

Sõnastage ümber kiirabide tegevuse põhimõiste seadus!!!

Miks mitte kasvõi nii: Kiirabiteenus on ambulatoorne teenus, kus osutatakse meditsiinilist, sotsiaalset ja transpordiabi elanikkonnale.

Ja siis loogem  uusi brigaade kümnete kaupa, võttes sinna värskelt Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud õekesed, aga miks ka mitte 6 kuud õppinud parameedikud. Ja las siis sajad kiirabibrigaadid vuhisevad mööda maad, EMO-d ägisevad, randevuuarstid mängivad tola ja prisked summad kuhjuvad paari monopolisti tagataskusse, kes nagu Postimehe artiklist nähtub, ei ütle selle eest aitäh vaid hammustavad selja tagant kätt, mis neid lahkelt toidab.

Maavanematele, kes nüüd kurdavad, kuidas nad on kiirabireformis kõrvalejäetud ütleksin vaid üht. Kus te olite, kuid kiirabide koormus taevasse tõusis? Kus te olite kui teie kiirabid osutasid maakonna sotsiaalteenuseid?  Veel ei ole hilja. Visake pintsak maha, pande dressid selga ja minge nende juurde. Ei mitte ülemuste , need saatke üldse minema lõunale vaid tegelike töötegijate juurde. Küsige ja kuulake….

Veel ei ole hilja, aga varsti on. Õigus küll, maavanemate seltskond on ju parteistatud ja broilerivanne ei luba.

Eks siis tehke nii nagu ütles üks Eesti luuletaja:

Magage, magage

ärge avage oma silmi!

Uni tuleb kasuks kauaelamiseks

tõukudele ja molluskitele!

Parameditsiiniline, sotsiaal-, transpordi- ja hingeabi ( vahel ka kiire)

Parameditsiiniline, sotsiaal-, transpordi- ja hingeabi ( vahel ka kiire)