Ori kivimurrus versus katedraali ehitaja.

Palun oma lugejatelt sügavalt vabandust, et pikka aega ei ole ma uut postitust kirjutanud. Selleks on olnud natuke põhjust ka. Nimelt, selleks et sälitada oma praegune töökoht ning elamine, tuli vahetada tööandjat.  Majanduskriisist räsitud Soome tegeleb säästupoliitikaga ja nii korraldas omavalitsus sotsiaalteenuste vähempakkumise, mille meie piirkonnas võitis rahvusvaheline suurfirma Attendo.  Üllatuseks soovisid nad mind jätkama. Nii tuligi teha karm valik. Kas  hakata tegema tööd, mis mulle  eriti ei meeldi tervisekeskuses ja ehk vajadusel ka kolida või jätkata samadel kohtadel juba Attendo all ja võtta juurde veel palju lisatööd. Pärast pikka mõtlemist ja kaalumist otsustasin Attendo pakkumise kasuks.  Esimesed jaanuarikuu nädalad olid veel rahulikud, aga siis tahtsid veel  ca 200 täiendavat  haiget mind  raviarstiks ja möll läks lahti.  Tööpäevad on  12 tundi pikad, õhtuti kõigun koju, siis pessu ning kohe magama.

tööväsimust välja puhkamas

Tööväsimust välja puhkamas.

Sellise tempo juures ei jõua midagi muud teha, tamp on pea sama suur kui oli Eestis, aga midagi on ometigi kadinaalselt erinev. Palk? Jah, see on kindlasti esimene mõte mis kodueestlastel pähe tuleb.  Tegin eksperimendi ja jätsin endale Soomes elamiseks  väiksema summa, mille ma Eestis kätte  sain- 500-600 eur.  Veendusin, ei, palk ei ole määrav. See muu on oluliselt tähtsam. Mis siis?

Tuleme siis peakirja juurde tagasi. Kaks meest tahuvad kivimurrus ehituskive- palavus, tolm, väsimus, ränkraske töö.  Esimeselt mehelt küsitakse: ” Mida sa teed?”. Ta vastab: ” Olen ori kivimurrus.”. Küsitakse teiselt mehelt. ” Ma ehitan katedraali.” vastab ta.   Need kaks meest ja nende vastused annavad pildi  tragöödiast meie  kodumaal. Loodan südamest, et see ei ole liiga paljude inimeste tragöödia.

Me loeme meediast Tapa kiirabi käitumisest, õnnetu raseda naise surmast ning omaste  kaebustest, et meedikud olid ükskõiksed. Mulle helistas eile proua, kes oli aastakümneid töötanud õena Soomes kvalifikatsiooni tõstnud ja  ka praktiseerinud  Saksamaal ning  pensionile siirdudes otsustas töötada mõned aastad  Eestimaa hooldekodus.  4  proovipäeva ja tippkoolitusega õde põgenes kabuhirmus, et mitte valust röökima hakata. Ta polnud elus midagi nii jõhkrat ja hoolimatut näinud- väljaheidetes mädanevad  memmed, neelamisraskustega halvatud, kellele topitakse lusikas lusika järel suhu, kuigi ta ei suuda neelata, lämbumiseni. Kui ta veel rääkis oma kokkupuutest kohaliku kiirabiga, vajusin mina üha rohkem ja rohkem häbist kössi.  Tundsin ära iseennast 3 aastat tagasi.

Ori kivimurrus

Ori kivimurrus

Kuidas said meist kodumaal orjad kivimurrus. Meenutan  koosolekuid aastate vältel kui meie pomod irooniliselt taas ja taas küsisid: ” Millal te, arstid, aru saate, et teid pole kiirabis vaja. Millal te minema lähete?”. Mäletan kiirabi sundliitmist kui PERH´i juhatuse liige meile arrogantselt teatas: ” Me pakume teile nüüd katust. Meil on hea katust.”. Mäletan iroonilisi mõnitamisi, mida  kliinilisteks konverentsideks hüüti ja  sektori juhataja uhket teadet: ” Ja kui te eksite, siis te alles saate minu käest isiklikult nii et niuksute.”.  Mäletan hommikul pea laual nutvat õde- brigaadijuhti pärast valve üleandmist läbi Skype.  Mäletan, kuidas igal tööletuleku hommikul muutus samm aeglasemaks, enamik meist olid igasuguse perspektiivi kaotanud, lootusetud, saatusele alistunud, ükskõiksed ja oleme ausad, ka julmad.  Mäletan kui õhtuti koju tulin, tundus jalatsite jalast võtmine absuluutselt ülejõukäiv. Ainus soov oli voodisse ja tihti, oi kui tihti, oli viimaseks mõtteks- peaks ma ometigi hommikul mitte enam silmi avama.

Ori kivimurrus

Ori kivimurrus

Aga jätame meditsiini. Kellena tunneb ennast müüja kassas kui ta peab WC-sse minekuks ülemuse luba küsima ja menstruatsiooni päevad  osakonna juhatajale ettekandma, sest siis saab mõne ekstra WC loa? Letitöötaja, kes ei tohi ka siis istuda kui kliente ei ole ja nii on kohustatud seisma 8-10 tundi püstijalu.  Politseinikud,kes saavad karistada ja vallandatakse kui teevad tasuta ( jaa, ma pean silmas tasuta) ületunde, et päästa tööjõukriisis osakonda ning kaitsta kolleege, samal ajal kui kõrge pomo  kasutab uljalt asutuse krediitkaarti ning saab selle järgselt aukõrgendust. Piirivalvurid, keda järjekordse uuenduse käigus lennutatakse riigi erinevatesse paikadesse, kodust kaugele, tundmata huvi, kus nad elama hakkavad. Õpetajad, keda tuulatakse hariduspoliitika tõmbetuultes nagu aganaid, andes järjest uusi ja uusi kohustusi, kuid mitte üks raas õigusi.  Hooldaja, kelle pea  vaimupuudega klient tooliga katki lõi, saadetakse linna haava õmblema ja tuuakse kohe tagasi tööle, ignoreerides tema töövabastust, sest inimesi ei jätku.  Kas jätkan?

Ori kivimurrus

Ori kivimurrus

Andke andeks, aga  minagi olin unustanud, et töö võiks olla muu kui orjatöö. Kas aastat on piisavalt pikk aeg, et uuesti avastada.  Orjast katedraali ehitajaks on pikk tee ja esimeseks sammuks on tunnustus, et su töö on tähtis. 2 nädalat  tööleasumisest helistas Attendo Helsingi piirkonna juht ja teatas: ” Tahtsin anda sulle tagasisidet. Kõik osakonnad on väga rahul ja õnnelikud, et sa seal oled.”. Täpselt kuu aega pärast tööle asumist potsas postkasti kiri, mille sees taksikortti- igakuine krediit 250 eur. Kommentaar: ” Tahtsime, et sul oleks kergem osakondade vahel  liikuda.”.  Õde esimesel visiidil osakonda: ” Kui kuulsime, et sina tuled, siis oli see meile kõigile aasta parim jõulukink.”

Teel katedraali ehitajaks

Teel katedraali ehitajaks

Teadmine, et oled vajalik, tekitab soovi olla hea ja empaatiline inimene. Ärgu mulle keegi ütelgu, et soomlane ei taha kogeda midagi uut ja seninägemata.  Jõulude ajal tekkis mul soov soovida kõigile haigetele midagi head. Mõeldud, tehtud. Eestist suur pakk jõulukomme, õde kõrvale ja visiiti.Ka need patsiendid,kes enam rääkida ei mõistnud, tundsid  et ma nende pead paitasin. Igaüks,kes neelata sai ning polnud vastunäidustusi, said oma jõulukommi suhu. Igale patsiendile, õele, hooldajale soovis arst ilusat jõuluaega.  Kui palju pea kustunud silmi hakkas järsku särama, palju naeratavaid nägusid, õnnelikke lehvitamisi. Alles nädal tagasi ütles üks hooldaja: “See oli nii kaunis, et haiged ja nende omaksed meenutavad siiani ning on tänulikud.”.  Ma ehitan katedraali.

Katedraali ehitajaks

Katedraali ehitajaks

Võimalus aidata, aga mitte ülbitseda. Meie haigetel on aegajalt karmilt kehvad veenid ja õekesed näevad vereproovide võtmisega hullult vaeva. Miks mitte olla nendele abiks. Tagasihoidlikult ja nende uhkust haavamata. Tulla neile vastu, aidata, julgustada proovida midagi uut.  Jagada rõõmu õnnestumiste üle. Üllatuda igal hommikul taas ja taas, kuidas sind hoitakse. Soe kohvi, head sõnad, sõprus. Jah imelikul kombel on mul päris mitu sõpra soome kolleegide seas, käin külas ja  aprillis kästi nädalavahetusel nende mökkis puhata. Nii lähen ma igal hommikul oma pikka tööpäeva tegama otsekui pühitsusele.  Jah, on raske, aga kui ilus see kõik on.

Eilne telefonikõne õnnetu Soomes ja Saksamaal ülekvalifitseeritud seeniorist prouaga tõi mu karmi reaalsusesse ning näitas läbi tema jutu ka minu enda  kolme aasta tagust lõusta. Eestimaa julmuses ning ükskõiksuses kalestunud kivimurru orja lõusta.  Mul on nii koletumalt valus ning häbi.  Praegu on Suur nädal ja millal siis veel kui nüüd on põhjust kahetseda ning andeks paluda.  Kallid inimesed, kellede juures ma need viimased aastad visiitides käisin. Palun andke mulle andeks minu  ükskõiksus, iroonilised sõnad, läbipõlenud inimese ükskõiksus. Andke andeks, et ma paljude endast nõrgemate peale valasin  sõnasappi ja nende kannatusi suurendasin. Andke andeks, et ma ei suutnud kaasa tunda, mõista, halastada.

Aga veel enam, palun andke mulle andeks, et ma ei suutnud võidelda nende vastu, kes tegid meist katedraali ehitajate esemel kivimurru orjad.

Katedraali ehitajaks

Katedraali ehitajaks

 

 

Advertisements

11 thoughts on “Ori kivimurrus versus katedraali ehitaja.

  1. Kõik on väga õige, kahjuks! Aga sünnitusmajades toimunut ei saa vabandada ei väikese palga ega millegi muuga. Miks imestatakse, et eesti noored naised sünnitada ei taha?

  2. Tere, Marika. Sünnitusmajas juhtunut ei saa vabandada, ma ei üritagi seda teha. Olles eemal ei tähenda, et ma kõiki neid ränki juhtumeid ei loeks, analüüsiks ja vahel ka läbi kannataks. Olen kümneid kordi arutanud: mida ma oleksin teinud kui oleksin ise kohal käinud. Ma ei tea kõiki sümptome, vaid meedias kajastatut ja need andmed on sellised nagu nad on. Mõned faktid peksid olema siiski õiged. Peamine, tegemist oli äärmiselt haruldase haigusega- põrna aneorüsm, mis lõpuks katki läks ( ruptureerus). Jah, tõesti, seda haigust diagnoositakse 90% surma järgselt. Miks? Sümptomid on äärmiselt mittespetsiifilised. Rasedus muutis diagnoosimise veelgi raskemaks. Alustame otsast peale. Valud õlas, mis kiirgusid kõhtu. Mul ei ole andmeid, milline haige välja nägi.- see arsti tunnetuslik instrument, mis tekib aastate pikkuse kogemuse käigus ja eriti veel siis kui teda on ülikoolis õpetatud mitte vaid lootma aparaatidele, laborile vaid oma nägemisele, kuulmisele, analüüsile. Praegu on sellega probleeme. Ok, tuli kiirabi. Kui jätame hetkeks kõrvale kiirabi käitumisprobleemid ja analüüsime kiretult. Kas kiirabiõde käitus õigesti, et viis haige sünnitusmajja? Jah, ta käitus täiesti eeskirjade kohaselt. Nüüd valus küsimus. Mida ma oleksin teinud kui oleksin olnud seal sündmuskohal? Kas oleks võinud tekkida kahtlus, et probleem on väljaspool rasedust? Ma ei tea. Fakte ei ole. Kas haige oli kaetud külma higiga? Peamine aga, mis mind selles loos painab. Kas kõhu kuulamine stetoskoobiga oleks andnud vihje, et midagi on väga valesti? Mida ma silmas pean? Põrna aneorüsm oleks tõenäoliselt andnud kuulatlusleiu, mis oleks ehk häirekella helisema pannud. Tugev auskultatoorne kahin kõhu piirkonnas, kuid mitte südame kohal, oleks olnud tõsine vihje, et midagi on valesti. Kas see sümptom oleks olnud, aga võibolla ka ei oleks olnud, ei tea. Paraku, isegi siis kui oleks tundunud, et midagi on valesti, poleks see midagi tähendanud, sest reegel on kindel: rase terviseprobleemidega viiakse esmalt naistekliinikusse. Edasi, haige jõudis eriarstiabi etappi. Seal esitatakse vaid üks küsimus: kas sümptomid on seotud raseduse katkemisega? Emakas ei olnud toonuses, loote südametoonid olid korras, Haiget vaatas läbi ämmaemand, tema selles loos ka süüdlaseks tehti. Kas günekoloog oleks suutnud tuvastada, et probleem ei ole raseduses? Teades, et vastuvõtus käivad noored arstid, ka tudengid, 99% kindel, et ega ei oleks küll. See kuulus erialade diferentseerumine. Üldarstlik ettevalmistus on eriarstidel kehvake. Pealegi, ei mingeid viiteid analüüsides. Pimesoolepõletik kulgeb rasedatel täiesti ebatüüpiliselt ja võib anda valusid igale poole kõhtu, aga.. Põletikunäitajaid ( juhul kui neid võeti) ei näidanud põletikku. Selles etapis olid kõik verenäitajad normis. Aneorüsm ei olnud ju katki läinud- ei olnud aneemiat, ei mingeid muutusi. Ultraheli, mida rasedatel tehakse rutiinselt, ei näita veresooni, liiatigi ülakõhtu ei vaata mitte ükski günekoloog, ei ole tal seda ettevalmistustki. Kui oleks juhtunut ime, väga ebatõenäoline ime, et Pelgulinnas oleks aru saadus, et midagi on valesti, aga see ei ole seotud rasedusega ja saadetud kohe PERH-i, ei oleks see tähendanud õigeaegset diagnoosi. Kas EMO resident või abiarst e. tudeng ( paraku on see praeguse EMO põhiline kaader) oleks tulnud selle peale, et määrata spetsiifiline veresoonte dopler uuring? No ei ole tõenäoline. Ma ei tea, kas seda uuringut saabki määrata EMO üldarst? Kuidas ta üldse tuleb selle peale? Analüüsid on rahulikud. Jah taas, faktide puudus. Kas naine oli kaetud külma higiga? Ei tea. Esitame veel ühe küsimuse. Kas see õnnetu naine oleks päästetud Soomes, Saksamaal, USA-s? Aga miks antud haruldane haigus tuvastatukse 90% surmajärgselt? Järelikult…
    Me ei julge Eestmaal tunnistada, et meditsiin ei ole kõikvõimas. mitte kuskil. Seda õnnetut naist oleks suutnud päästa ainult ime. Kui:
    1. Pelgulinna günekoloog oleks suutnud astuda oma eriala piiridest välja ja tal oleks tekkinud kahtlus, et noorel ja tervel naisel,kes hetkel on rase, on mingi ebatavaline terviserike ning oleks saatnud haige kohe PERH-i
    2. Kui PERH-i EMO-s oleks haigega hakanud mingi ime läbi tegelema pika kogemusega arst, kes oleks hoomanud, et kuigi haigel on analüüsid korras, on midagi valesti ning ta vajaks täiendavaid uuringuid.
    3. Kui EMo arst oleks üldse selle peale tulnud, et hakata uurima veresooni ja liiatigi veel põrna veresooni. Kui ta oleks haiget uurinud, kuulanud, auskulteerinud, perkuteerinud, kui tal oleks olnud selleks aega, mida aga tänapäeva konveieri põhimõttel töötavas EMO-s arstidele ei anta. Tõenäosus, et ta oleks olnud võimeline mõtlema geneetilise haiguse peale, mida on maailmas esinenud vaid paarsada juhtumit, on olematu.
    Kallis Marika, me, meedikud, ei ole ilmeksimatud, Ei ole Sinagi oma töödes ja elus, me keegi ei ole. Vahel on nii, et keegi ei ole süüdi, asjad on lihtsalt nii nagu nad on.

    • Aitäh pika vastuse eest! Kindlasti ei ole meedikud selgeltnägijad ega ilmeksimatud. Mina teen vigu töös ja elus nagu me kõik. Kuna tegu oli nii haruldase haiguse-kõrvalekaldega, siis ei süüdista vist keegi meedikuid, et nad seda kohe ära ei tundnud. Aga mind ärritab kogu loo juures just nimelt suhtumine, 8 kuud rase naine, kellel ilmselgelt on midagi viltu, saadetakse KOJU? Selles näen ma küll ükskõiksust ja hoolimatust. Minu enda sünnitusmajakogemused jäävad sügavasse nõukaaega, olmetingimustest pole mõtet rääkida, aga suhtumine oli arstist sanitarini väga hooliv. Muidugi oli väga palju ebameeldivat, aga sünnitajasse suhtumine oli uskumatult meeldiv! Arusaamatu, kuhu on see meie euromeditsiinis kaduma läinud?

  3. Ma annan andeks sulle sinu ülbuse. Siis kui sa tulid kutsutud kiirabiga meie koju ja esinesid haige lapse ees nagu ehtne fuuria. Ainult et… siis polnud teil veel orjaaeg käes. Su loomus oligi juba siis selline. Ma annan andeks ka järgmisele kiirabi brigaadile, kus haiglasse sõites istus arst mugavalt autojuhi kõrvale, jättes noorukese kiirabi töötaja tuima näoga tagaruumi pealt vaatama, kuidas veri tilgub autopõrandale. Nii noor ja juba kalestunud, mõtlesin ma tookord ja palusin temalt verejooksu käes vaevleva lapse jaoks kasvõi tükikest marlit. Kasvõi tükikest… Et veri ei tilguks põrandale ega määriks riideid.Ka siis polnud teil veel orjaaeg käes.
    Kuid ega te katedraali ka ei ehitanud… Hoolimatus oli selle nimi.

    • Aitäh, et andeks annad. Fuuria võisin ma tõesti olla, aga mitte kunagi küll hoolimatu. Ehk seepärast ei surnud mul keegi masinas selle 25 aasta jooksul. Väsinud, läbipõlenud, aga mitte hoolimatu. Jah, kui saaksin midagi muuta, siis teeksin seda. Paraku, ei saa. Eestis ma arstina kindlasti enam tööle ei hakka.

      • Pole vahet, kas arst teeb 12 tunniseid tööpäevi Eestis või Soomes. Mõlemal juhul on selline üleväsimus ja konveiertöö ohtlik nii patsientide kui ka arsti enda tervisele. Imestan, et soomlased lasevad sellisel üleväsinud arstil ennast ravida ja imestan et arst ise sealjuures veel ka kiitleb, võtab aga patsiente juurde, kõigub tööst väsinuna koju, et siis kohe pessu ja magama.
        Nii et kui ori soovitakse olla, siis ori ollakse ka oma “katedraali” ehitusel ning austust omaenda tervise suhtes pole ollagi.

      • Oi, oi. Jahmatav hukkamõistmine. Eestis oli 24 tunnine valve norm ja see et 2/3 meedikutest teeb mitte 24 tundi vaid 48 ja enamgi ja kõik on OK. Nüüd 12 tundi 5 päeva nädalas ja kohe lausa soomlaste tervise vastu lausa kriminaalkurjategija. Kus see austus oma tervise vastu kodumaal oli? Aga miks nii palju tööd? Järgmises postituses selgitan. Rahu Teile.

  4. Oled sa kursis, kas Attendos ongi kombeks, et kui arsti (või õe või kelle iganes) vastuvõtuaeg muutub, siis patsiendile/kliendile sellest teada ei anta? Et inimene võtab töölt vabaks, läheb kohale ja siis teatatakse talle, et täna arsti polegi, tulge n-päeval uuesti?

    • Vaata, seda ma ei tea. Meil on osastotes kindel kohustus et kui keegi haigeks jääb, siis peab teatama piirkonna juhatajale ja leitakse asendaja. Aga kuida päris soome oma tohtrid käituvad ja kuidas neil on, seda ma ei tea

      • tänan vastuse eest. mu soome sõberid olid üllatunud sellisest suhtumisest, nn tavalistest tervisekeskustest antakse ikka teada, kui aeg muutub.

  5. Ohjah, need 24-tunnised valved… Arstide koha pealt ei oska kaasa rääkida, aga Eestis teevad õed ja hooldajad tõesti ööpäevaseid valveid, kuna tänu sellele on võimalik töötada 1,5 või lausa 2 koha koormusega. Fanatismist seda küll keegi ei tee, ikka selleks, et oma lapsed ära toita. Siin viskaks kohe 2 suurt kivi – ühe valitsuse kapsaaeda, kes nii nõuka- kui ka euroajal ei ole pidanud nende inimeste rasket ja tänamatut tööd inimväärse palga vääriliseks. Ja teine kivi läheb eesti isside kapsaaeda, kelle laiskuse tõttu peab pereema rabama mitme kohaga tööd teha. Ööpäev olla haiglas asjalik ja tubli – see pole lihtsalt füüsiliselt võimalik, siin pole midagi vaielda. Inimvõimetel on piirid. Loomulikult ei tohi meedikute üleväsimuse tõttu kannatada abivajajad. Aga noored eesti naised töötavad sellisel reziimil selleks, et ellu jääda. Kui lapsed juba suured ja iseseisvad, siis saab lubada endale luksust töötada ühe kohaga ja otsida ka võimalusi mitte rabada 24 tundi järjest. Peab lihtsalt tundma, millal on aeg pidurit tõmmata!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s