Eesti Vabariigi 100 sünnipäeval!

Täna me tähistame oma riigi sünnipäeva.  Istun  üürikorteris võõral maal ja  mõtlen isamaale, oma rahvale ja tema tulevikule.  Loomulikult,  sooviksin kogu südamest, et inimestel oleks  rõõm oma riigist ja valgust ning lootust saaks iga päevaga rohkem.  Eestimaal on  tõesti  teatud kogus inimesi, kes rõõmust hõiskavad ja pidutsevad. Olgu neil siis rõõm Eesti Rahva Muuseumis pidutseda, tualettidega uhkeldada ja pärast seltskonna ajakirjanduse veergudel läbinätsutatud  saada. Head pidupäeva, härrased!

Minu sümpaatia kuulub rohkem neile  kümnetele tuhandetele inimestele, kes  riigi sünnipäeva puhul  oma nappidest säästudest  ostetud   kilukarbi lauale panevad  ning mustale leivale  killukese  võid peale määrivad. Need töökad ja vähenõudlikud inimesed, kes tegelikult  viimastel aastakümnetel on  sellele  riigile aluse pannud.  Loobudes, andes ja  ikka ning jälle andestades.

Millal see oligi, kuu või kaks tagasi, kui meie Brüsseli  asehaldur presidendi kohustes K. Kaljulaid soovis, et  inimesed kirjutaksid , mida nad sooviksid  Eesti Vabariigi  sünnipäevaks  oma riigile kinkida.  Olen selle üle  pikemalt mõtisklenud, aga loomulikult mitte  kusagile läkitanud. Ei ole parketikõlbulik sünnipäevakiri, no ei ole.  Rääkida oma isamaaga tahaks aga küll tema suurel sünnipäeval ja ehk ka teatava osa inimestega, ainult mitte  õukonnameedia  vahendusel.  Niisiis, tule, hea lugeja, kaasa pisikesele rännakule sisemaailma.

Kallis Eesti riik!  Palun luba anda üle minu sünnipäeva kingitus Sulle!   See on palju, palju Sinu inimeste  pisaraid.

Võta vastu nende  tuhandete meeste ja naiste pisarad, kes  võitlesid Vabadussõjas ning keda K. Päts täiesti ebademokraatlikult represseeris 1934 aastal, neid vangalasse heitis ja hävitas. Ajaloolased on  vabadussõdalaste süütust tõestanud, nad on isegi amnesteeritud, aga meie riigikogu aastal 2018, keeldus  neid  rehabiliteerimast.  Riik sööb oma lapsi ja mitte ainult  meie idanaabri juures.

Võta need pisarad  lepituseks meie riigikogu moraalse palge eest ja anna neile andeks.

Kingin Sulle  sadade tuhandete inimeste pisarad, kes pärast lömitavat baaside lepingut  Siberi avarustesse küüditati,  ikka eestlastest  aktivistide agaral  kaasabil.  Enamik neist ei tulnud enam  kunagi tagasi, kuid küüditajate lapsed ning  lapselapsed istuvad  Sinu riigikogus ning  etendavad edukat  lõimumist, sallivust ning multikultit.  Häbelikult küll oma  punaminevikku  varjates.

Võta nende  pisarad  lepituseks  meie poliitilise eliidi tegemiste eest ning anna neile andeks.

Annan Sulle  nende tuhandete inimeste pisarad, kes  Eesti riigi taastamisel oma kodudest ilma jäid.  Nende inimeste pisarad, mida valati järjest  rohkem, mida enam  iga  järjekordse seadusega  laiendati  pärijate ringi  jättes üha enam  sundüürnikke  kodutuks.  Lisan sinna juurde ka sundüürnike  pereliikmete pisarad, kes  kaotasid  lähedased selles ebavõrdses võitluses.  Tagastatud korterid aga ei läinud tihti mitte  välismaa  pärijate valdusesse vaid  kohaliku nomenklatuuri kasutusse.

Võta need pisarad lepituseks  noore riigi teerulli strateegide tegemiste eest ning anna  korduvate  ” Lehma lellepoja  seaduse”  tegijatele andeks.

Kingin  Sulle  kümnete tuhandete  Sinu riigi kodanike pisarad, kes osutusid  kodumaal üleliigseteks  ning  küüditati  võõrale maale  tööle. Mitte need, kes läksid oma soovil uusi kogemusi saama vaid need, keda aeti, andmata  ümberõppe või spetsialiseerumise võimalusi.  Need inimesed olid  raudkindlalt veendunud, et  leivatükk armastusega on parem kui nuumhärg vihkamisega. Valusa tõdemusega pidid nad avastama, et  kodumaal otsa lõppenud  leivatükk tuli koos vihkamisega , kuid  võõral maal  pakutakse nuumhärga koos austusega hästi  tehtud töö eest.

Lisan siis juurde nende laste pisarad, kes ripuvad  pühapäeviti sadamas oma ema või isa kaelas. Samuti nende memmede ja taatide pisarad, kes on täiesti üksi  tühjenenud külades ootamas oma  kaugele tööle  suundunud lapsi.

Võta  see pisarate meri  lepituseks  meie  euroopameelsete  arvamusliidrite ja õukonnameedia  tegemiste eest ning anna neile andeks.

Ja vaatamata  sellel kõigele palun ma südamest.   Palun ära jäta meie maad ja rahvast!  Aita  meie rahval  leida ennast,  raputada  endalt see  surmauni ning saada paremaks kõige kiuste, sest ainult  parem rahvas väärib  paremaid juhte.

Ainult nii on meil  veel lootus edasi kesta.

Head Eesti Vabariigi  sünnipäeva!

Advendiaja viimasel nädalal

22 novembril läksin tööle üle pika aja südamevärinaga. Oli tulemas Suure Hindamise Koosolek. Piirkonna omavalitsuse tervishoiuspetsialist, Attendo piirkonna juht, osakondade  juhatajad ja …. hinnatavad-  töötavad arstid.  Ausalt, hirm oli.  Aju tagumises käärus oli piisavalt eredalt meeles PERH-i koosolekud. Sektori juhataja temperamentne kõne: ” Ja kui te eksite, siis satute minu kätte ja te ei taha teada, mida ma teiega siis teen!!”.  Üle pika aja üsna sama tunne- tahaks kohe astuda üks samm edasi ja kaks tagasi.  Tegin  oma visiidid ära ning kõndisin auditooriumi. Seal  nad siis istusid- üks tähtsam nina kui teine.  Hingasin sügavalt sisse ja valmistusin halvimaks.  Ja mida minut  edasi, seda rohkem  oleksin tahtnud laua alla pugeda.

Hinnang minu tööle oli järgmine:

Juhatajate hinnang – parim arst

Personali hinnang –  parim arst

Patsientide rahulolu-  maksimaalne

Linnaametnike  rahulolu – maksimaalne

Patsientide ja nende omaste tänuavaldusi – kõige rohkem

Etteheited, ettepanekud ühistöö parandamiseks – ei olnud

No ei ole võimalik!

Olen Soomes töötanud vaid neli aastat.  Räägin  ikka veel paraja aktsendiga ja  kirjutan  vigadega.  Töötan  vaid koos soomlastest arstidega. See peab mingi imelik unenägu olema.  Ei. ei olnud. Mingi osa minust rõõmustas, teine osa  nuttis kibedat ja valusat nuttu. Miks nüüd?? Miks mitte oma kodumaal? Miks ma seal ei kõlvanud?  Eks mõned irvhambad  juba  teavad.  Noh, oled oma suhtumist muutnud, suukese kinni pannud ja mõni ime siis,  tuleb tunnustus. Ei ole nii. Olen sama jäärapäine mutukas nagu  enne Eestimaal.  Tööd teen mitte etteantud juhiste kohaselt vaid südametunnistuse järgi. Ravin  igat patsienti nii nagu raviksin  oma abikaasat või tütart -andes endast  maksimaalse nagu kodumaalgi. Lähen õhtul või puhkepäeval  osakonda antibiootikumi tilgutama ning kanüüli panema kui seda nõuab  haige seisund.

Soomes ei tohi  meditsiiniõed  kanüüli panna kui neil vastav luba puudub, aga arst võib, juhul kui oskab. Üldjuhul,  paraku, ei oska.  Töölepingus ei ole sellist tegevust kohe üldse ettenähtud. Teen seda põhjusel, et nii tundub olevat õige ja eetiline. See  ei ole kaasa toonud mitte hukkamõistu vaid pigem töökaaslaste respekti.

Muuseas, ka poliitilised vaated  ei ole  salastatud teema.  Kõik, kes on küsinud, on saanud teada, et olen EKRE  liige ja tunnen aktiivset poolehoidu põlissoomlaste vastu. Ega ma enne Soome kohalikke valimisi oma nokka kinni ei hoidnud, aga üllatus, üllatus. See  ei mõjutanud karvavõrdki hinnangut minusse. Oleks ju võinud samamoodi arvata nagu Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minnik EKRE valijaist: poolearuline pööbel. Kui juba  konservatiivide valija on  poolearuline pööbel, kui jube neandertallane peab olema meie arvamusliidri, tubli ajakirjaniku,  arvates EKRE  liige.

Nüüd siis, viimasel advendi nädalal,  istun oma toas ja kirjutan. Aknalaud on täis kõige kaunimaid lillekorve, Soome klaasikunstnike taieseid, käsitöö küünlaid ja palju muudki –  tänuavaldused  minu osakondade töökaaslastelt. Kui palju kallistusi, häid soove.  Miks meid ometigi kodumaal vihatakse? Miks jagatakse  meile Eestimaal vaid epiteete- poolearuline pööbel, vihakõneleja, rassist, heterofašist jne, jne, jne?

Siiski, vaatamata ohtra musta värviga  võõpamisele, millega Eestimaa  suured ja vägevad mind ning  pea kõiki jultunud isendeid, kes ei soovi mõtelda, olla ja käituda nii nagu nende meelest õige, on kaunistanud, armastan ma meeletult  oma isamaad ning  selle paljukannatanud rahvast.  Armastan neid 276 000 inimest, kes elavad  suhtelises vaesuses, võideldes päev päeva järel ellujäämise nimel, inimesi, kes  süljelarakate kiuste julgevad tunnistada ennast kristlaseks, kaasmaalasi, kellel on jultumust soovida, et Eesti rahvas ja keel  jääks kestma läbi aegade ning selle veendumuse nimel,  tänapäeval, meie maal,  kannatavad tagakiusu, sidistamist, mõnitusi.

Valgusküllast ja armastusest täidetud jõuluaega, head inimesed!

Olgu teil leib alati laual, midagi ka leiva peal!

Olgu teil katus pea kohal ja tuli koldes!

Olgu teil  oskust teineteist  hoida – mõista rohkem kui otsida mõistmist, lohutada rohkem kui otsida lohutust!

Olgu teil julgust  armastada Eestimaad ka siis kui selle eest sopaga ülevalatakse!

Sündigu ka teile sama jõuluime, mis mulle, et võiksite uuesti armastada oma elukutset esimese armastusega!

Miks, ometigi?

Hea lugeja!  Alles see oli kui ma raporteerisin, et kandideerin valimistel ja  mõni on ehk märganud, et  ega ei kandideeri küll.  Vandenõuteooriate sepitsejatele olgu öeldud, et  ei mingit tüli erakonna juhtidega, ega muud  konflikti.  Põhjus on  minu loll seadusekuulekus.  Olles kolm aastat Soomes töötanud näitasin üles lojaalsust Eesti seadustele ja  registreerisin AJUTISEKS elukohaks Soome.  Tallinna kesklinnas olen elanud aastast 1967 ning ei ole ennast ealeski sealt väljakirjutanud.  Paraku, minu Soome aadress, firma poolt renditud töötajale AJUTISEKS elukohaks, muutus Eesti portaalis  püsielukohaks. Seega, mul on kinnisvara Tallinnas, kuid mitte elukoht. Mingeid kiirkorras susserdamisi  ei soovinud ma teha.  Niisiis, meie Brüsseli linnukesed, kes töötavad ajutiselt Euroopas ( nagu mina), käivad nädalavahetustel Eestis ( nagu mina) , kuid ei ole korrakohaselt oma ajutist elukohta deklareerinud,  ilutsevad erinevate erakondade  esinumbritena valimisnimekirjades, mina aga mitte, sest seaduse järgi puudub selleks õigus.  Vale ja vingerdamisega aga kandideerimist alustada, oleks lihtsalt jälk. Seega, peale valimisi vaatame, kuidas selle  elukohaga on.

See, et  ma ei kandideeri, ei tähenda, et enam blogisse postitusi ei tule. Hoopis  vastupidi, nüüd alles  hakkame kirjutama, sest mõtteid ja küsimusi on palju, enamus keerleb ümber sõna “miks?”.  Küsin  kümneid kordi päevas ega oska vastata, ehk oskab mõni lugeja  pimeda nägijaks teha? Loomlikult  tekivad miksid kõige enam  euroopalike väärtuste ja sellega tihedalt seotud mõistete- tolerantsus, sallimine, rahvuslus, isamaaarmastus, ümber.

Mis on siis sallivus  Eesti praeguses kontekstis?

/Suhtumine kristlastesse Põhja Koreas, kas varsti ka Eestis?/

1. Peksa kirstlasi nii kõvasti kui suudad, mõnita, alanda, siis oled eriti salliv ja auväärne  ühiskonna  arvamusliider. See oli pool aastat tagasi kui meie valitseva erakonna esindaja väljendas ennast “kvaliteetmeedias”  iseloomustades kristlasi  nimega – ristikoerad.  Kõik aplodeerisid, milline salliv ajakirjanik.  Küsisin  oma healt kolleegilt, kes  toob regulaarselt Eesti kristlikesse narkorehabilitatsiooni majadesse toitu, riideid ja muud vajalikku, sest valitsuselt ei saa  need asutused mitte sentigi, et kuidas ta suhtub kui teda ning tema aastatepikkust tegevust hinnatakse  meie poliitilise eliidi poolt nimega- ristikoer? Tema  väitis, et see solvas teda ja kohe väga.  OK, ehk soomlane ei olnud veel omandanud teise põse ettekeeramise strateegiat ja eeldame, et küll ta veel areneb. Sama jätkus nüüd septembri alguses, kus  taas, loomulikult  peavoolmeedias, tutvustati õppetööd alustavaid koole ning kristliku suunitlusega erakoolid pälvisid  omadussõna- usuhullude koolid.Oot, oot! Aga miks märkimisväärne seltskond sellesama  poliitilise eliidi lapsukestest käivad just nimelt  usuhullude koolides??  Nii, et peksame laia kämblaga vastu nende inimeste nägu, aga pragmaatilistel kaalutlustel surume oma võsukesi siiski just sellistesse koolidesse? Kas euroopalikud väärtused või silmakirjalikkus?  Aga ehk ongi silmakirjalikkus see euroopalik väärtus, mida nüüd pärismaalaste vastuseisust hoolimata meil juurutatakse. Miks??

   / Kas siia  kirjutame varsti Eesti?/

2.  

    

   Peksa eakaid, madalapalgalisi- see on IN, aga täielik mõtteroim on see kui julged mingilgi määral kahelda seksuaalvähemuste järjest jaburamaks muutuvates mõttearendustes! Koheselt saadame sind ühiskonna äärealadele ja kui  kuidagi riikidevaheliselt kokkuleppele saaksime, siis ka külmale maale.Ühes eelmises loos ma juba kergelt puudutasin igati ontliku riikliku firma juhi seisukohta, et üle 50 aastased inimesed on absoluutselt õppimisvõimetud ning ei suuda omandada isegi koristaja vastutusrikast elukutset. Ei mingeid proteste, kõik on õige-euroopalikud väärtused.  Igati ontlik oli ka Kaubamaja juhatuse liikme seisukoht, et  asutuse arengu piduriks on….. müüjad.  Täitsa OK oli ( järsku on nüüdki)  ühe kaubandusketi poodides kehtiv  korraldus, et menstrueerivad naised peavad sellest juhatajale ette kandma, sest  siis saavad nad  mõne täiendava WC külastus loa. Kõik korras, euroopalikud väärtused.

    

    

   Aga, juhul kui sul on ajusse talletatud vulgaarmaterialistlik ( see peaks ju olema igati lubatud) teadmine,  et imetajatel (sealhulgas inimesel) määrab isendi soo Y-kromosoomi olemasolu (isane) või selle kromosoomi puudumine (emane). Seega on emasel sugukromosoomid XX ja isasel XY. Nii määratletakse  sugu loote viljastumisel, ning, ausõna, isendi elu ajal ei vula ega virta see ei poole aasta, aasta ega kümne aasta jooksul mitte kuhugi.

   Juba selle pisifakti teadmine ja eriti veel väljendamine on kuritegu, mille eest juhtivad poliitikud lubavad sind küüditada ühiskonna äärealadele, võtta  võimalus teha meelepärast tööd ja neid väljaütlemisi on veelgi, ei viitsi isegi tsiteerida.  Mõni aasta tagasi, kooseluseaduse läbisurumise kõrghetkel, oli mul jultumus  oma blogisse kirjutada  mõttearendus, kus küsisin, miks  selle ühiskonda lõhestava seaduse  läbipressimine on esmatähtis kui meil on lahendamata  põletavad sotsiaalsed probleemid ning vastuvõtmata terve rida sotsiaalharta punkte. Ei  ühtegi halva tooniga sõna vaid imestunud küsimus, miks?  See möll, mis järgnes, oli  raju. Ausõna,  tean, et kõik need kommentaarid on kirjutatud sallivate ja armsate inimeste poolt.  Kõige ilusamad kommentaarid jättis sinna tubli inimene Allan, kelle  parim ja kaheldamatult salliv viimane repliik oli järgmine: Loll vanaeit, kas sa arvad, et mina pean hakkama sulle pensioni maksma?? Laku panni!   Ma tean, et meie toonane president hr Ilves oli tema  sõnad juba enne kui need arvutiklahvidelt pudenesid, tunnistanud  euroopalike väärtuste kandjaks.  Pärismaalase juhmuses julgen tunnistada, et valus oli. 25 aastat tööd inimeste heaks oli  euroopalike väärtuste kandja poolt pühkmeteks arvatud vaid seisukoha tõttu, et riigikogul peaks olema prioriteetsemaid  asju ajada kui kooselu seadus.  Jah, kulla Allan, Sa ei pea mulle pensioni maksma, sest seda hakkab tegema Soome riik kui aeg sinnamaani jõuab. Mina aga sooviksin teada, miks ometigi, minu ja  mitmete teiste inimeste tagasihoidlikud arutlused on väärt pea surmanuhtlust ja seda mitte  üksiku eriti salliva  isiku poolt vaid ka meie koalitsiooni juhtpoliitikute poolt, kes enda sõnul kannavad euroopalikke väärtusi.  Kas keegi selles seltskonnas on kunagi kuulnud lauset: värvitud lilledel lõhna ei ole, sunnitud sõprus on südamel kole!

   Nüüd kaks lühiküsimus:

   Me vaatame sigaretipaki pealt koledat pilti alakaalulisest enneaegsest lapsest koos hoiatusega: suitsetamine tapab!

   Samas loeme igati  euroopalike väärtustega kokkukäivaks kui täiesti terveid kaksikuid  ema üsas ” harvendatakse ” nagu Norras.  Euroopa kaksikuid kandvad  emad- tere tulemast Norrasse, kus  üks kaksikutest  üsast eemaldatakse ( loe tapetakse).   Igati  euroopalik väärtus on seegi, et  vaid  nädal, kaks enne ajalist sünnitust  tapetakse  naise soovil täiesti  terve ja täiskantud, eluvõimeline loode, nimetades seda abordiks.  Inglismaal ja mujal on aga alanud diskussioon, et ka pärast sünnitust võib last tappa nimetades seda  samuti abordiks.  Miks nimetatakse lapse kandmisel suitsetamist  tapmiseks, kuid täiesti tervel vastsündinul kaela kahekorra keeramist abordiks?

Miks oli meie riigikogu saadikutele kaks ööistungit tervisele nii eluohtlikud,et  nad arvasid vajavat arsti valvet riigikogusse, aga Eestimaa meedikute elukestev valvamine,  olude sunnil ka 1-2 ööpäeva järjest, on igati tervislik?

Küsimusi on veelgi, aga jätkame ühel teisel päeval.

Mõtteid verise nädalavahetuse järel e pagulastest omamoodi.

Enne viimast nädalavahetust on Euroopas tänavu terroristide poolt tapetud 63 ja vigastatud  315. Neile lisandusid viimasel  nädalavahetusel  ohvrid Hispaanias, Saksamaal ja Soomes.  Paljud riigijuhid pilgutavad kaastundlikult silmi, mõistavad hukka, tunnevad kaasa, deklareerivad, et terrorismiga tuleb harjuda. Imelikul kombel ei  kangastunud ka Soome presidendile öösel  läbilõigatud kõriga, verest tühjaks jooksev ema, kes pisarates näo enne surma oma  pisikese lapse poole keeras vaid ta suutis juba päev pärast tapatalgu rääkida avatud piiridest ning  sallivusest.  Saksa kantsler, kes hiljuti  kuulutas, et on teinud kõik õigesti.  Jah, aga teisel pool on  inimesed, kes õigustatult tunnevad, et neid on reedetud ning on nõus vihkama kõiki, kelle nahavärv  keskmise valge inimese nahavärvist väheke erineb.

Olen õnnelik inimene, Soomes puudub  mul  pildikast toanurgas.  Algselt puudus selle soetamiseks  raha, nüüd  ei ole ma mingil tingimusel seda vaimset kruvikeerajat  soetama. Mitte et Sonera ei oleks üritanud korduvalt mõnd aparaati kaela sokutada.  Eriti  pealekäivale  müügimehele  olin lausa sunnitud röögatama: ” Mul ei ole telekat, ei vaata telekat ega kavatse telekat mingil tingimusel soetada! Punkt!”.  Täiesti piisab lühiaegsest  pinnapealsest tutvumisest Eesti  meediaportaalidega ja vahel tundub sedagi  liialt palju.

Minu tutvumine pagulastega  on isiklik ja vaba “4 võimu” manipulatsioonidest.  Nelja Soomes veedetud aasta jooksul olen  kohanud  8 ( loe: kaheksat)  pagulast.  Inimesed,  keda ma sügavalt austan ja toetan.  Esimene neist töötas ühes  pikaraviosakonnas  hooldajana- suur, pikk mees ja tõmmu nagu Aafrika öö. Juba esimesel kohtumisel  köitsid mind tema silmad- neis peegeldus  kaastunne ja kurbus. Ta rääkis  veidi konarlikku soome keelt,  hellalt  tõstis ta kuhtunud, haprad  patsiendid oma suurtele kätele ning  toimetas  kõige raskemaid ning ebameeldivamaid  toiminguid. Palju hiljem sain teada, et tegemist oli Kongo  mehega, pastoriga, kelle kirik põletati  koos suurema osa tema koguduse ning pereliikmetega. Ta oli parajasti  linnas koolile  vajalikke asju ostmas ning pääses seetõttu. Läbi raskuste põgenes ta Euroopasse, sattus Soome. Esimese asjana õppis selgeks soome keele algtasemel ja läks kohe hooldaja kursustele kuna soovis  ise leiba teenida ja mitte riigile koormaks olla.  Töö kõrvalt õppis teoloogiat ja lõpetanud läks tagasi oma kodumaale.

Mu hea kolleeg, nimetame teda Gerard, on pärit Süüriast.  Tema keha on täis arme, teda põletati tulega. Põhjuseks see, et Gerard on kristlane.  Soome keel oli talle raske, kuid koguduse liikmed tulid appi ja õpetasid. Temagi on  nüüd lõpetanud lähihoitaja  kursused ning töötab. Viimati tunnustati teda kui meie piirkonna parimat hooldajat.

Enne ülestõusmispühi kohtusin ma  Jamal´iga – Eritreast põgenenud   kristlasega. Aprillikuus oli ta esimest korda praktikal osakonnas.  Ta oli nii kõhn, et  koljus turritasid  nähtavalt sarnaluud, küünarvarreluude vahel haigutas sügav lohk. Ometigi ei püsinud ta paigal, ikka tahtis koristada, aidata, toimetada.  Oma kaheksia  tõttu oleks ta pigem pidanud saama ravi ja puhkama, kuid hoopis soovis  teha ennast nii kasulikuks kui võimalik. Ja need tema silmad….. selliseid ema ja isa sündides kaasa ei anna. See pilk on ainult nendel, kes on väga, väga palju kannatanud- tema pere tapeti, kuna nad olid kristlased.  Kokku tuleb  neid inimesi nelja aasta jooksul kaheksa, keda olen kohanud ning kes on pagulased selle sõna otseses mõttes.

Aga…… ma näen iga päev sadu inimesi, kelle pilgust kobrutab  külm viha. Töö praktikal viibivad nad maksimaalselt 1-2 päeva, kõige vintskemad on vastu pidanud tervelt nädala.

Jah, nende nägu on raamistatud rätikuga.  Olen seisnud Matkahuolto teeninduspunktis oma bussikaardile raha lisamas, minu ees heas füüsilises seisundis noored mehed, kes  ilma häbenemata kuulutavad inglise keeles, kellele ja mis eesmärgiga nad oma rahakaardi teele saadavad ja see ei ole mitte Süürias elav haige vanaema.  Olen YouTube´is  vaadanud noorte meeste  rüüsteretke Soome kalmistul, kus nad tambivad haudadel,  määrivad roojaga riste, rahuldavad isiklikke ihutarbeid  kalmuküngastel. Olen näinud lõhutud ja reostatud hauatähiseid  ka kohalikul kalmistul.  Olen jälginud  ” välismaise päritoluga”  noort kodanikku raudteejaamas müütamas narkootikume Soome koolilastele.

Üks mu hea tuttav, pedagoog ja pikalt Eestimaa lasteaias töötanud inimene  pandi Soomes tänu tema suurepärasele tööle lastaias  tööle pagulaskeskuse juures olevasse lasteaeda. Ülemustel oli kindel veendumus, et kuna ta  Eestimaal juba keelkümblusega tegeles, siis  paneme ta kümblema ka siin.  Kanaemalikult hoolivad linnaametnikud panid paika, et  paneme soomlased ja kallid külalised ühte rühma.  4 päeva pärast kutsus eestlanna siis  tublid tädid asja kaema. Vaatepilt oli vaimustav. Soome lapsukesed värisesid nurgas ja  kallis külalised  märatsesid  keset  tuba, röökides, lõhkudes, kasvatajat ning teisi pekstes.  Eksperiment lõpetati.  Lasteaiakasvatajale jäid pagulaslapsukesed.  Poole aasta jooksul ei olnud ühtegi päeva kui ta poleks 5-6 aastaste käest ametlikult peksa saanud.  Aasta jooksul ei  suutnud lapsed omandada lusikaga söömist. Põhiline sõnavara, mida suudeti  ütelda, oli inglise keeles- crazy white woman. Kümneid kordi päevas suunati tema poole suvaline pikem ese ja karjuti: ta-ta-ta-tah!  Pole mingit kahtlust, kui lapsukese käes oleks olnud tegelikult laetud automaat, oleks  see täpselt sama moodi käiku lastud.  Jah, see on omandatud käitumine, ei, pere  ei soovigi sellest vabaneda. Vastupidi, nad on uhked.

Ja mis on loo moraal?  See on järgmine: GRUPPI EI SAA SALLIDA, GRUPPI EI SAA TOLEREERIDA, GRUPPI EI SAA HUKKAMÕISTA!   Mõista, respekteerida, austada saab inimest, mitte gruppi. Inimese tegusid saab mõista, taunida, kritiseerida.  Mingil arusaamatul põhjusel  nõutakse meilt  pagulaste kui inimgrupi tingimusteta respekteerimist, austamist. Eestlasi, kes seda ei soovi häbimärgistatakse sallimatuteks, demokraatia vastasteks, bensiiniga määritud kätega vandaalideks.  Meedia nuiaga pähe pekstud kodanikud muutuvad aga eriti tõrksaks ning ei  üritagi mõsta, et mõned ( üksikud) pagulased põgenevad tõesti elu eest ja mõned on võimelised täitsa tõsiselt oma kätega tööd.

Nüüd aga mõned kurvad tähelepanekud. Need tõeliselt abi vajavad  inimesed ei ole Euroopas sugugi teretulnud. Alles hiljuti  keeldus Rootsi  andmast rahvusvahelist  kaitset  Śüüria kristlasele, kes  ametlikult oma usku  tunnistas ning keda  kodumaal oleks oodanud kindel surm. Samas võetakse vastu kõik isikud, isegi need, kellest on teada, et nad kuuluvad ISIS-e ridadesse.  Muuseas, õnnetu Süüria naise kaitseks astus välja ( sallimatu, demokraatia vaenulik, Euroopa väärtuste vaenulik jne, jne, jne) Ungari, kes otsustas väljasaadetule abikäe ulatada.

Siirdume nüüd Eestisse.  Sattusin lugema EE südantlõhestavat lugu põlema pandud süürlanna raskest saatusest. Oleksin tahtnud pisaraid valada, no ei õnnestunud kuidagi.  Naine teatab ise, et tulid paremat elu otsima, mitte selle pärast et elu ohus vaid lihtsalt paremat elu otsima ja nüüd…nuuks. Poes üteldi halvasti. Puudusid loosungid- Welcome refugees! Raha  maksti vähe. Kohutav, milline ebaõiglus.  Sõbrakesed, ajakirjanikud! Me oleme majanduspõgenikud, meie siin Soomes ja nemad Eestimaal.  Mitte keegi ei oodanud meid  tervitusloosungitega, soojade saiakestega ja Jean Sibeliuse  Finlandia helidega.  Oli vaja  noortele soomlastele töökohti, loomulikult pidi majanduspagulane lahkuma.  Tööga, raske ja visa tööga  on võimalik ennast üles töötada.  Meie vanemad sõjapõgenikena töötasid ennast raske tööga üles. Mitte keegi ei oodanud neid  suhkrusaiadega.

Aga järsku oli  pagulaste šokk nii suur, sest neile valetati. Meie  ametnikud ajasid  ( ja ajavad siiani) kvoodipagulastele mullikesi. Tulge, kõik ootavad. Kohvi on tulel ja pirukad ahjus.  Mamma Merkelile tuleb muljet avaldada, iga hinna eest. Tühja oma rahvast, EKRE võib ju alati meedia kahuritest sõelapõhjaks tulistada – raha eest saab kõike.

Üritame  analüüsida,  järsku on tõesti  pragmaatiliselt kasulik erinevate EL tippametnike pepukesi puhtaks la—da. Kas seda saaks teha nii, et oma rahvas ei kannataks? NL ajal, muuseas, seda kunsti osati, vähemalt mõned inimesed tegid lausa hämmastavaid tegusid.

Korjaks näiteks  keskustest üles just need tegelikult surmaohus olevad kristlased, keda  enamik Euroopa riike millegipärast ei taha.  Loomulikult ei saa seda teha praegused ametnikud, sest nemad ei oska teha vahet taarausulise, kristlase, budisti, krišnaiidi või moslemi vahel.  Moslemi kultuuris on aga uskumatule valetamine kangelastegu.  Väljapääs? Kirikute nõukogu esindaja kaasamine, kes mõne lihtsa, kuid spetsiifilise küsimusega välistaks  valetamise.  Kasu oleks veel mitmes mõttes.  Nagu Soomeski, sotsialiseerivad  kirikud ise suurepäraselt  tulijaid. Kaob ära  vajadus EL rahadel parasiteerivate MTÜ-de järele. Rahvas ei peaks  kartma, et  Turu sündmused korduvad Tallinnas.  Tuumafüüsikuid  niiviisi ei saa, aga  asjalikke töötegijaid küll. Mamma Merkel  elaks kah üle ilma suurema lõugamiseta. Selleks on vaja ainult natuke oma maad armastada ja oma karjääriga riskida. EELKÕIGE AGA, PALUN, PALUN LÕPETAGE SEE TOLERANTSUSE, SALLIMISE, AVATUSE JA DEMOKRAATIA EDENDAMISE JUTUTUBA. PRAEGU JA KOHE.   Eesti ema ei tohi mitte kunagi surra läbilõigatud kõriga vereloigus Vabaduse väljakul.

Kurjategija kiri võõrsilt

Head inimesed! On läinud palju aega ja okkalistesse ei ole tulnud ühtegi  kirjutist. Mõned mu sõbrad on küsinud juba murelikult, mis värk??  Natuke piinlik on ja mõistan täielikult  kui mõni asjalik irvhammas nüüd konstateerib:  nu, nu, valimised tulekul ja kirjaneitsi  on taas ellu ärganud. Tegelikult  ei ole asi sugugi selles.  Nendel aastatel olen jälginud meie kvaliteetmeedia (?!?)  seisukohti ja mõistnut kuivõrd paheline ja põlastusväärne inimene  ma olen.  Mida  nädal edasi, seda  suurem  surve on tõmmata Kuusankoski mändide all voodis kerra ja leppida tõdemusega, et  olen inimjätis, keda ei soovita enam kunagi kodumaal näha.   Küsite, kuidas nii?  Vastus lihtne,  take it easiy  või siis arvamuste pluralism eriti räiges Eestimaa võtmes on asi, mida ei ole lihtsalt võimalik mi tte isiklikult võtta. No ei ole seda tinast pantserit hinge ümber, tee mis tahad.

Õigus jääda kestma

Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi  kõrge ametnik kuulutab kvaliteetmeedias ( ei mitte  isiklikus blogis või sotsiaalmeedias) et  inimene, kellel  aastaid 50 või oli see hoopis 45, ei ole enam  õppimisvõimeline ning tema koolitamine  koristajaks on absoluutselt  võimatu. Lihtsamalt üteldes: kui  su vanus tiksub juba viiekümne piirimaile, siis on adekvaatne tegevus kalmistule roomata, kätega endale haud valmis kraapida ja soovitav ka muld peale ajada, sest muidu oled lihtsalt edukal tippjuhil jalus ees. Kasu sinust  mingisugust ei ole. Ja pärast nii sisutihedat seisukohavõttu töötas nimetatud  tippametnik rõõmsalt edasi üldise käteplagina saatel. Kümned tuhanded inimesed olid saanud kätte surmaotsuse, tunnistatud ebapädevateks ja dementseteks, kuid kõik on OK.

Sind ei vajata, luuser!

Läksin võõrale maale tööle kaugelt üle viiekümne ja nii oli võimalik korraldada  eksperiment.  Läks vaid kolm aastat, et  saavutada uskumatu. Olen meie piirkonna Attendo meedikutest  kõige enam positiivset tagasisidet saanud arst, seda nii patsientide, töökaaslaste kui  patsientide omaste poolt. Kodumaal ei väärinud mitte keegi meist, koondatud arstidest, võimalust ümber spetsialiseeruda. Rahapuudust nagu kah ei olnud, sest  samal ajal  käivitus projekt, kus  aastaid tagasi arsti teaduskonna lõpetanud, kuid meditsiinis mittetöötavatele inimestele võimaldati  oma diplomi uuendamine ja maksti  ka priskelt  stipendiumi.  Nii taastati  ka E.Ilvese  arstidiplom.  Loodame, et sellest on nii palju kasu, et ta oma restoranis suudab tavainimese tasemel  esmaabi anda. Kui palju nendest äriinimestest nüüd  meditsiinis töötavad?

Minu ema kasvatas mind eestlaseks, tilk tilga haaval imbus minusse armastus  isamaa vastu.  Mäletan, kuidas ta rääkis kui saksa okupatsiooni ajal õppisid näitlejad  saksa keeles  etendusi andma. Seda põhjusel, et kord või kaks kuus mängida Tammsaaret ja Kitzbergi emakeeles. Kui näitlejad oleksid keeldunud, oleks toodud Saksamaalt näitetrupp ja eesti keel oleks kadunud teatrilavalt. Ilma suurte sõnadeta muutusid noorele inimesele pühadeks mõisted- emakeel, isamaa, laulupidu. Ka siin, võõrsil, olen ma eestlane ja just eestlasena teeninud soomlaste respekti ja  austuse.  Tänavu suvel olime  puhkusereisil  Norras ja loomulikult ikka läbi Lapimaa. Taas kord võõrustas meid  vana tuttav, kes  nüüd oli saanud kogu piirkonna ülemarstiks- tõsine Soome patrioot.  Nii ta siis rääkis, et  polnud kunagi enne huvitunud Eestimaa elust ega teadnud sellest midagi. Pärast minuga kokkupuutumist olid nad perega  tutvunud  meie  ajalooga, praeguse eluga, käinud   Eestimaad  avastamas.  Naljakas seik. 40 km nende majast asub  pisike kauplus, otse Rootsi piiri ääres, nimeks Rajabaari. Avastasime sealt oma suureks üllatuseks Rõngu suured kraaniga  mahlapakid, väga maitsvad, muuseas. No kiitsime neid siis meie võõrustajatele.  Ja üllatus, üllatus, tagasi tulles avastasime nende riiulis  hulgi Rõngu mahlapakke.  Kiitsid kõvasti, et  väga head mahlad ja soovitavad teistelegi.  Miks?  Ma olen eestlane Soomes, oma isikupäraga, töötamise tavadega, suhtumisega patsientidesse.  Jah, austan Soome maad, nende kultuuri, räägin nendega soome keeles, aga olen eestlane mitte soomlane.

Eestlane Soomes ei ole  soomlane.

Just seetõttu ongi mul üllatavalt palju häid tuttavaid just soomlaste seas.  Soovi korral võin  olla nädalavahetusel soome kolleegi suvilas, olen naiste klubi liige, kuhu  kutsutakse vaid staažika klubi liikme soovitusega, olles seal ainuke välismaalane.  Vedades koju järjekordseid kolleegide kingitud lillekorve, tunnistan, et nende armastuse ja austuse saab endale  vaid siis kui oled see, kes sa oled.

Ja milline on  meie eliidi suhtumine asjasse? Natsionalist,  demokraatia vastane, sallimatu, ajupestud  fašist, vihkav puhtatõuline eestlane jne, jne.  Ei, ma ei räägi kollastest  kolkaväljaannetest vaid meie praeguse koalitsiooni poliitikute  sõnavõttudest.

Laulupidu, mis on eestlaste jaoks nende kultuuri ja olemise tipphetk, on nüüd defineeritud kui  fašistlik laste ajupesu.  Seda võiks võtta ju kui ühe  arulageda inimese sõnavõttu, kui  pärast Sirbis ilmunud artiklis ei oleks  Päevaleht seda tiražeerinud veel kordades suuremale auditooriumile.  Seega, kiitis  antud kirjutise heaks ning  meie valitsuse seisukohtadele vastavaks. Ei, sellega ei sülitatud mitte üksnes mulle pähe, minu tunded  pole  karvavõrragi olulised.  Kõige suurem süljelärakas lendas nende  tihti eakate õpetajate peale, kes  pea ilma rahata hoiavad  koolides  isamaaarmastuse tuld. Nende õpetajate, koorijuhtide ja tantsupedagoogide peale, kelle ees tahaksin kummarduda maani.  Olen jõuetu mõistma, et  Eesti valitsuse olev erakond kuulutas rahvusriigi idee ohtlikuks düstoopiaks.  Kõik see karjub üle Soome  lahe: Kõtt tagasi tulemast, luuserid, mugavuspagulased sellised.  Tunnistan, olen kurjategija, armastan oma maad ja rahvast, olen eestlane Soomes ja vaatamata meie presidendi pateetilistele kõnedele, ei kavatse muutuda soomlaseks. Tahtsin elada  meie riigis, teenida ja armastada meie rahvast, ei tulnud välja kahjuks, kuid vaatamata sellele, ei kavatse ma  muutuda soomlaseks.

Aga kõige suurem kuritegu on veel üles tunnistamata. Olen kurjategija, sest mulle meeldib vastassugupool.  Armastan oma abikaasat, toetame teineteist, vaatame ühes suunas  ja leiame ühiselt  lohutust raskustes.  Nüüd on see mu isamaal kuritegu, nimeks heterofašism. Ja taas, see ei ole mitte külapoe taga õlut libistava  külafilosoofi targutus vaid endise kõrge riigiametniku seisukoht, kes muuseas, töötades Eesti ministeeriumis, sai palka hoopis Norra riigilt. Et asi kindel oleks ja me ennast  tõeliste kurjategijatena tunneksime, lisas hagu veel praeguse  valitsuskoalitsiooni esindaja kindel sõnavõtt, et  inimesed, kellel on selline sallimatu sättumus  pidada heteroseksuaalseid suhteid normiks, tuleb ilma jätta inimõigustest ja  tuleb saata ühiskonna äärealadele.  Sõna, vangla, ta veel ei kasutanud, aga palju enam ei puudunud.

Kõik see ja  palju muudki, millest hetkel ei  kirjuta, tekitas soovi peita ennast  sügavale teki alla ja nutta. Ei mingit poliitikat enam, mõtlesin. Lülitasin välja raadio, vaatasin netist uudiseid nii vähe kui võimalik, lõpetasin FB külastamise. Ei mingit poliitikat! Oled läbinisti paheline, sallimatu fašist- kurjategija, lisaks veel ristikoer ( taas tsitaat valitseva erakonna poliitikult).  Tundsin ennast  üksiku uluva hundina, kelle vaated ei sobi enam isamaale.  Paraku,  erakondade toetusprotsendid  rääkisid  teist keelt.  Ja siis tuli Martin ühel  päeval kui olin  minemas laevale.  Ta ei  agiteerinud ega  ajanud sõnavahtu. Ütles vaid sõnad- on aeg.  Neid, kes tunnevad sama, mida mina, on  palju. Nendele  minu inimestele, tuleb anda  hääl. Inimesed, kes on samasugused kaabakad nagu mina- armastavad  isamaad ja emakeelt ning ei taha lahustuda multikulti söövitavas leelises,  soovivad olla  vajalikud Eestimaal ja mitte  maailmas laiali ning evivad kuritegelikku kalduvust  armastada vastassugupoolt.

Jah, ma annan neile inimestele  hääle Põhja Tallinnas. Lahing on tõenäoliselt lootusetu, vastaskandidaat Jaana Toom ning Põhja Tallinn on teadagi  millise elanikkonnaga.  Vaatamata sellele, on neil inimestel, kes tunnevad ning mõtlevad nii nagu mina võimalus väljendada oma tahet.  See on ainus, mis loeb.

Isamaa eest, kus eestlased ei ole üleliigsed.

Ori kivimurrus versus katedraali ehitaja.

Palun oma lugejatelt sügavalt vabandust, et pikka aega ei ole ma uut postitust kirjutanud. Selleks on olnud natuke põhjust ka. Nimelt, selleks et sälitada oma praegune töökoht ning elamine, tuli vahetada tööandjat.  Majanduskriisist räsitud Soome tegeleb säästupoliitikaga ja nii korraldas omavalitsus sotsiaalteenuste vähempakkumise, mille meie piirkonnas võitis rahvusvaheline suurfirma Attendo.  Üllatuseks soovisid nad mind jätkama. Nii tuligi teha karm valik. Kas  hakata tegema tööd, mis mulle  eriti ei meeldi tervisekeskuses ja ehk vajadusel ka kolida või jätkata samadel kohtadel juba Attendo all ja võtta juurde veel palju lisatööd. Pärast pikka mõtlemist ja kaalumist otsustasin Attendo pakkumise kasuks.  Esimesed jaanuarikuu nädalad olid veel rahulikud, aga siis tahtsid veel  ca 200 täiendavat  haiget mind  raviarstiks ja möll läks lahti.  Tööpäevad on  12 tundi pikad, õhtuti kõigun koju, siis pessu ning kohe magama.

Tööväsimust välja puhkamas.

Sellise tempo juures ei jõua midagi muud teha, tamp on pea sama suur kui oli Eestis, aga midagi on ometigi kadinaalselt erinev. Palk? Jah, see on kindlasti esimene mõte mis kodueestlastel pähe tuleb.  Tegin eksperimendi ja jätsin endale Soomes elamiseks  väiksema summa, mille ma Eestis kätte  sain- 500-600 eur.  Veendusin, ei, palk ei ole määrav. See muu on oluliselt tähtsam. Mis siis?

Tuleme siis peakirja juurde tagasi. Kaks meest tahuvad kivimurrus ehituskive- palavus, tolm, väsimus, ränkraske töö.  Esimeselt mehelt küsitakse: ” Mida sa teed?”. Ta vastab: ” Olen ori kivimurrus.”. Küsitakse teiselt mehelt. ” Ma ehitan katedraali.” vastab ta.   Need kaks meest ja nende vastused annavad pildi  tragöödiast meie  kodumaal. Loodan südamest, et see ei ole liiga paljude inimeste tragöödia.

Me loeme meediast Tapa kiirabi käitumisest, õnnetu raseda naise surmast ning omaste  kaebustest, et meedikud olid ükskõiksed. Mulle helistas eile proua, kes oli aastakümneid töötanud õena Soomes kvalifikatsiooni tõstnud ja  ka praktiseerinud  Saksamaal ning  pensionile siirdudes otsustas töötada mõned aastad  Eestimaa hooldekodus.  4  proovipäeva ja tippkoolitusega õde põgenes kabuhirmus, et mitte valust röökima hakata. Ta polnud elus midagi nii jõhkrat ja hoolimatut näinud- väljaheidetes mädanevad  memmed, neelamisraskustega halvatud, kellele topitakse lusikas lusika järel suhu, kuigi ta ei suuda neelata, lämbumiseni. Kui ta veel rääkis oma kokkupuutest kohaliku kiirabiga, vajusin mina üha rohkem ja rohkem häbist kössi.  Tundsin ära iseennast 3 aastat tagasi.

Ori kivimurrus

Kuidas said meist kodumaal orjad kivimurrus. Meenutan  koosolekuid aastate vältel kui meie pomod irooniliselt taas ja taas küsisid: ” Millal te, arstid, aru saate, et teid pole kiirabis vaja. Millal te minema lähete?”. Mäletan kiirabi sundliitmist kui PERH´i juhatuse liige meile arrogantselt teatas: ” Me pakume teile nüüd katust. Meil on hea katust.”. Mäletan iroonilisi mõnitamisi, mida  kliinilisteks konverentsideks hüüti ja  sektori juhataja uhket teadet: ” Ja kui te eksite, siis te alles saate minu käest isiklikult nii et niuksute.”.  Mäletan hommikul pea laual nutvat õde- brigaadijuhti pärast valve üleandmist läbi Skype.  Mäletan, kuidas igal tööletuleku hommikul muutus samm aeglasemaks, enamik meist olid igasuguse perspektiivi kaotanud, lootusetud, saatusele alistunud, ükskõiksed ja oleme ausad, ka julmad.  Mäletan kui õhtuti koju tulin, tundus jalatsite jalast võtmine absuluutselt ülejõukäiv. Ainus soov oli voodisse ja tihti, oi kui tihti, oli viimaseks mõtteks- peaks ma ometigi hommikul mitte enam silmi avama.

Ori kivimurrus

Aga jätame meditsiini. Kellena tunneb ennast müüja kassas kui ta peab WC-sse minekuks ülemuse luba küsima ja menstruatsiooni päevad  osakonna juhatajale ettekandma, sest siis saab mõne ekstra WC loa? Letitöötaja, kes ei tohi ka siis istuda kui kliente ei ole ja nii on kohustatud seisma 8-10 tundi püstijalu.  Politseinikud,kes saavad karistada ja vallandatakse kui teevad tasuta ( jaa, ma pean silmas tasuta) ületunde, et päästa tööjõukriisis osakonda ning kaitsta kolleege, samal ajal kui kõrge pomo  kasutab uljalt asutuse krediitkaarti ning saab selle järgselt aukõrgendust. Piirivalvurid, keda järjekordse uuenduse käigus lennutatakse riigi erinevatesse paikadesse, kodust kaugele, tundmata huvi, kus nad elama hakkavad. Õpetajad, keda tuulatakse hariduspoliitika tõmbetuultes nagu aganaid, andes järjest uusi ja uusi kohustusi, kuid mitte üks raas õigusi.  Hooldaja, kelle pea  vaimupuudega klient tooliga katki lõi, saadetakse linna haava õmblema ja tuuakse kohe tagasi tööle, ignoreerides tema töövabastust, sest inimesi ei jätku.  Kas jätkan?

Ori kivimurrus

Andke andeks, aga  minagi olin unustanud, et töö võiks olla muu kui orjatöö. Kas aastat on piisavalt pikk aeg, et uuesti avastada.  Orjast katedraali ehitajaks on pikk tee ja esimeseks sammuks on tunnustus, et su töö on tähtis. 2 nädalat  tööleasumisest helistas Attendo Helsingi piirkonna juht ja teatas: ” Tahtsin anda sulle tagasisidet. Kõik osakonnad on väga rahul ja õnnelikud, et sa seal oled.”. Täpselt kuu aega pärast tööle asumist potsas postkasti kiri, mille sees taksikortti- igakuine krediit 250 eur. Kommentaar: ” Tahtsime, et sul oleks kergem osakondade vahel  liikuda.”.  Õde esimesel visiidil osakonda: ” Kui kuulsime, et sina tuled, siis oli see meile kõigile aasta parim jõulukink.”

Teel katedraali ehitajaks

Teadmine, et oled vajalik, tekitab soovi olla hea ja empaatiline inimene. Ärgu mulle keegi ütelgu, et soomlane ei taha kogeda midagi uut ja seninägemata.  Jõulude ajal tekkis mul soov soovida kõigile haigetele midagi head. Mõeldud, tehtud. Eestist suur pakk jõulukomme, õde kõrvale ja visiiti.Ka need patsiendid,kes enam rääkida ei mõistnud, tundsid  et ma nende pead paitasin. Igaüks,kes neelata sai ning polnud vastunäidustusi, said oma jõulukommi suhu. Igale patsiendile, õele, hooldajale soovis arst ilusat jõuluaega.  Kui palju pea kustunud silmi hakkas järsku särama, palju naeratavaid nägusid, õnnelikke lehvitamisi. Alles nädal tagasi ütles üks hooldaja: “See oli nii kaunis, et haiged ja nende omaksed meenutavad siiani ning on tänulikud.”.  Ma ehitan katedraali.

Katedraali ehitajaks

Võimalus aidata, aga mitte ülbitseda. Meie haigetel on aegajalt karmilt kehvad veenid ja õekesed näevad vereproovide võtmisega hullult vaeva. Miks mitte olla nendele abiks. Tagasihoidlikult ja nende uhkust haavamata. Tulla neile vastu, aidata, julgustada proovida midagi uut.  Jagada rõõmu õnnestumiste üle. Üllatuda igal hommikul taas ja taas, kuidas sind hoitakse. Soe kohvi, head sõnad, sõprus. Jah imelikul kombel on mul päris mitu sõpra soome kolleegide seas, käin külas ja  aprillis kästi nädalavahetusel nende mökkis puhata. Nii lähen ma igal hommikul oma pikka tööpäeva tegama otsekui pühitsusele.  Jah, on raske, aga kui ilus see kõik on.

Eilne telefonikõne õnnetu Soomes ja Saksamaal ülekvalifitseeritud seeniorist prouaga tõi mu karmi reaalsusesse ning näitas läbi tema jutu ka minu enda  kolme aasta tagust lõusta. Eestimaa julmuses ning ükskõiksuses kalestunud kivimurru orja lõusta.  Mul on nii koletumalt valus ning häbi.  Praegu on Suur nädal ja millal siis veel kui nüüd on põhjust kahetseda ning andeks paluda.  Kallid inimesed, kellede juures ma need viimased aastad visiitides käisin. Palun andke mulle andeks minu  ükskõiksus, iroonilised sõnad, läbipõlenud inimese ükskõiksus. Andke andeks, et ma paljude endast nõrgemate peale valasin  sõnasappi ja nende kannatusi suurendasin. Andke andeks, et ma ei suutnud kaasa tunda, mõista, halastada.

Aga veel enam, palun andke mulle andeks, et ma ei suutnud võidelda nende vastu, kes tegid meist katedraali ehitajate esemel kivimurru orjad.

Katedraali ehitajaks

 

 

Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?

 

Kui tume veel kauaks ka sinu maa.

Käes on kõige pimedam aeg. Pori, vihm segamini lörtsiga- kaamos.  Patsiendid on tõbised, seisundid muutuvad kaleidoskoobimustri kiirusega. Arstil on tööd palju ja kõik lahingud ei ole mitte võidukad.  Pimedasse sügisöösse toob valgust küünalde sära akna peal.  Minu orhidee  õitseb ja iga päev lööb ta lahti uue õie. Lisaks otsustas üks aknalaual resideeruvatest kaktusest õitsema hakata- krellpunase õiega, purustades tavaloogika, et kui üldse, siis õitseb kaktus põhjamaal vaid suvel.

Aga kodumaalt tulevad uudised rõhuvad nagu pakivilahmaks rinna peal. Kui see, mis praegu toimub ei ole genotsiid, siis mis võiks veel  olla? Vikipeedia definitsiooni alusel: Genotsiid on tegu, mille eesmärk on mingi rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise ühenduse osaline või täielik hävitamine.

 

Praegu on ohvrialtaril Eestimaa rahvas. Valitsejate tahe on ilmselgelt selle kangekaelse ja vastupanija rahva likvideerimine, lausa väljajuurimine. No oleme nüüd kuulnud oma  arvamusliidritelt head ja paremat. Kolmveerand rahvast peaks põrmus ja tuhas kahetsuses püherdama. Oleme täiesti vääritud inimolendid- sallimatud, rassistid, homofoobid, arengus mahajäänud, vihakõnelejad. Me kuuleme päev päeva järel, kuidas nemad, vaesekesed,  peavad meie pärast silmad peast häbenema.

Seega, soovimatu seltskond, kes tuleb kiiremas korras väljavahetada. Aga kuidas?

Palun, esimese laksu lajatas haigekassa. Paraku jäi see muu infomüra alla ja nii ka tähelepanuta.  Sisuliselt otsustas haigekassa piirkonnahaiglates likvideerida  eriarstiabi.  Rakvere, Pärnu, Haapsalu, Võru, Hiiumaa jne haiglatelt võetakse  võimekus osutada oma inimestele  natukenegi inimväärset arstiabi. Lastearstid, ortopeedid, günekoloogid, neuroloogid jne. kaovad keskhaiglatest kahte suurde keskusesse.  Kõik areneb täpselt siin blogis kirjeldatud stsenaariumi järgi ( vt meditsiini hiilgus ja viletsus). Patsiendid, kellel puudub oma auto või napib raha bussile ( aga lisaks veel röövellikult kallile  ühissõiduki piletile Tallinnas ning karta võib, et vajatakse täiendavat raha hotellile kui  Tallinnas või Tartus tuttavaid ei ela), kaotavad igasuguse võimaluse üldse eriarstile saada.  Ja seda kõike nimetatakse  haiglate võrgustumiseks!!?? Selgitus, et nii saavad arstid töötada ainult ühes kohas suurema koormusega, on loll jutt, sest  üle 1,0 koha ühes asutuses ei ole võimalik nii ehk naa teha.  Varem mindi kasvõi missioonitundest  maakonnahaiglatesse vastuvõttu tegema, nüüdsest siis võetakse see võimalus.  Eriarstide vastuvõtt on aga  kahe rahapumbast suurhaigla  enimtasuvam kasumiallikas. Seega…

Kahtlemata tuleks eriarstiabi kokkutõmmata, aga MITTE MAAKONNAHAIGLAST!!  Ebaefektiivse haigete jooksutamise asemel oleks viimane aeg luua perearstidele e- konsultatsioonide võimalus, miks mitte ka patsient/ perearst/ eriarst  Skype konsultatsioonid.  Võtta aga ühe klahvivajutusega tuhandetelt maainimestelt võimalus eriarstile pääseda?  Kordame: Genotsiid on tegu, mille eesmärk on mingi rahvusliku ühenduse osaline või täielik hävitamine. Hullem veel, hävitades maainimesi, raiutakse läbi eestluse juured. Tegemist ei ole ju siia sinna loksuva linnainimesega. Me oleme metsa- ja maarahvas, nii hävitatakse meie oma kultuur, kultuurikandjad.  Selle asemel pakutakse meil kultuuri nime all K.Kenderi nn.  pedofiili päevaraamatut ja muud sarnast solki, millest me ilmselt oma mühaklikkuses aru ei saa.  Milline fenomenaalne idee, tappa kultuur ehk rahva hing koos selle kandjatega?  Õige, jah, arste on vaja ju uute eestlaste ravimiseks nende troopilistest tõbedest. Selle jaoks on eelarves summad juba sissekirjutatud või kuidas?

Täna on surnute mälestuspäev. Pühendame siis järgmise lõigu nendele, kes ei sure meie valitsuse meelest piisavalt kiiresti- meie hooldekodude asukatele.  Mul oli viimastel kuudel võimalus külastada mitut asutust ja nördimuseks pean tunnistama, et ei kujutanud enam ette, millistes tingimustes need õnnetud inimesed oma eluõhtul viibivad.  Ei, jutt ei tule mitte  hooldekodude  halbadest töötajatest. Enamik neist imelistest inimestest täidavad oma ränkrasket kohustust niivõrd alandavates tingimustes, mis teeb silmad ette Põhja Korea rahvale.  Miinimumpalk ja pidevalt turjale laksatav kupjahoop: kui ei meeldi, siis mine ära, järjekord on ukse ees.  Need tingimused on riiklikul tasandil valmissepitsetud. Arstiabile ei ole õnnetutel asukatel mingit õigust. Perearst teatab, tooge  perekeskusesse kohale, siis vaatan, raamiautot  hooldekodul loomulikult ei ole.  Poolsada raskelt haiget eakat ja hooldekodul ei ole ettenähtud ühtegi medõde, isegi 0,5 kohta mitte.

Õnnetute hooldusõdede pisarad kui gripijärgssse kopsupõletikku haigestunud kuuest vanainimesest suri kevadel neli- ilma ravimiteta. Ülbete ametnike vastus murest murtud hooldusõe pisaratele on : ” Nad ongi ju siia suremiseks saadetud.”.  Õekiirabi on ainus meditsiiniüksus, aga nemad ei saa kunagi asendada perearsti. Tõsi, kui seisund on piisavalt halb, toob kiirabi  haige haiglasse, aga raskete põhihaigustega koormatud ja nüüd piisavalt halvas seisundis patsient lahkub enamjaolt haiglast jalad ees.

Aga need memmed ja taadid on aastakümned hoolitsenud et Eestimaal oleks leib laual. Nad on maksnud läbi maksude kinni meie paljude ülikoolid, ka praeguste irvitavate võimurite õpingud, kes neid nüüd külmavereliselt hävitavad.  Nad on sünnitanud ja kasvatanud lapsi, lapselapsi. Nad on alati pidanud oma peret toitma kübemetega, mis suurte sakste laualt langenud on. Praegu on nad süüdi, et  ei sure piisavalt kiiresti ning selle julmuse taustal tundub natsiriigi taktika jagada oma nõtradele vanakestele ” magusat suppi” pigem humaansusena.  Kui see ei ole genotsiid, siis mis see on?

Igale neljaliikmelisele pagulasperele  hakkab  riik kompenseerima kuus kuni 3000 eur eluasemetoetust.  Vaid ühe pere toetusest piisaks et ühe maakonna, v.a Tallinn ja Tartu, hooldekodudele tagada 1 arsti- ja 1 medõekoht.  Praegu  suudab 1 arst tagada Soomes 400-600 pikaraviosakonna, hooldekodu ja koduhoolduse  patsiendi meditsiinilise teeninduse, külastades osakondi  1 kord nädalas, lisaks telefonikonsultatsioonid ja vajadusel lisakülastused.

Hea eestlane kodu- ja välismaal! Süüta järgmisel nädalal aknalaual küünal nende nõtrade kuid vaprate memmede ja taatide auks, kes  kodumaal keelduvad vaatamata kõigele nõuetekohaselt kiiresti suremast.

Kas pole irooniline, et just hooldusteenust pakkuv asutus hakkab tegelema pagulaste majutamisega?

Ärme unustame oma vanu omakseid, hooldekodu asukaid, ka võõrsil olles. Ärgem muutugem samasugusteks hästitreenitud südametunnistusega molkusteks nagu …..

Meenutagem veel kord seda, mille nimel praegune viiekümneaastaste põlvkond oli aastatel 1989-1993 kõhklemata nõus andma oma elu- Toompeal, teletorni juures ja sees, telemaja ees…….

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade –

Palun, jääme püsima!

Päeval, mil nad taas meid reetsid e. võimu anatoomia.

Tänane päev riigikogus. Kõik looritatud ilustatud valed on mahakistud. Rahva ees seisab tõde oma alastuses. Mee mokale määrimise aeg on otsas, 2/3 riigikogust on otsustanud. Koolitatud, kalgi hingega julmurid sülitavad kõrge kaarega nii saalis istuvatele opositsioonis olevatele rahvaasemikele kui siristavad kõrge joaga  75% Eestimaa inimestele pähe. Hästi treenitud  südametunnistusega puuslikud sõidavad oma esindustasude eest liisitud luksusmaasturitega pärast tööpäeva mõnda nooblimasse restorani ning rüüpavad šampust, mille pudeli hind võrdub lasteaiaõpetaja kuupalgaga ning õnnitlevad üksteist eduka tööpäeva lõpu puhul- UHKE EESTI ÜLE!!

  Võtame siis tänase päeva Zeusi pikselöögid Olümpose mäelt veel kord kokku ning võrdleme neid eemiste kuude roosamullilise uduga:

• Me võtame vastu  kvoodi alusel 200 põgenikku- VALE
• Me võtme vastu 300 põgenikku aastas-              VALE
• Me võtame vastu 500 põgenikku aastas-            VALE
• Me võtame kvoodivabalt vastu kõik need keda mamma Merkel kaaskonnaga suvatseb meile saata- ÕIGE
• Me võtame vastu ainult kristlasi-                          VALE
• Me võtame vastu ainult perekondi-                      VALE
• Meile mahuvad lahedalt ära nii taarausulised, kristlased, muhameedlased ( minu lisa: ka ISISE võitlejad)-ÕIGE

Lisame juurde need valed, millest täna riigikogu saalis ei räägitud:

• Me oleme pagulaste vastuvõtmiseks valmis – VALE. Me ei suutnud  Donetskist tulnud perekonnale Vaos poole aasta jooksull õpetada rohkem eesti keelt kui 2 ( loe: kaks) tundi ning sedagi pidi muu töö kõrvalt tegema sotsiaaltöötaja ja mitte keeleõpetaja, kuigi vene ja isegi ukraina keele õpetajaid on meil jalaga segada võrreldes  araabia keele õpetajatega.  Vaos ei suudetud kooli minevale lapsele isegi miinimumtasemel õpetada eesti keelt ning lükati see rõõmsalt  õpetajatele, kes õnnetu umbkeelse lapsega tavakoolis nüüd lisatunde teevad, saamata kaheldamatult sentigi lisatasu.
• Meil on pagulastele ruumid olemas- VALE. Need ruumid on vaimupuudega inimeste hooldekodud, kuhu AS Hoolekandeteenused need pagulased majutab, loopides õnnetud puudeinimesed järjekordsetesse kombinaatidesse, mille remontimiseks puudub raha ja tahtmine.

Võiks seda loetelu jätkata veel pikalt, aga see pole tänase postituse teema. Täna  võtame arutluse alla küsimuse, kuidas ja miks Eesti valitsus ja tema tööandja- rahvas elavad absuluutselt paraleeluniversumis. Miks nad meid maha on jätnud?? Nagu kõik eelnedavad postitused, ei pretendeeri autor mitte õigele arvamusele. Mäletate küll, et meil valitseb kaks arvamust: valitsuse e. õige ja kõigi teiste e. vale arvamus. Siiski pakun loogilist ning kahtlemata iroonilist analüüsi, kuidas asjad nii kaugele on arenenud.

Millal see kõik algas?

Usun, et kõik need, kelle mälu nii kaugele ulatub, mäletavad, et 25 aastat tagasi lauluväljakul oli Eesti valitsusel maksimaalne rahva mandaat. Me andestasime oma juhtidele pea kõik- Indrek Toomele tema partelise tegevuse, pea kõigile rahvasaadikutele punamineviku. Me usaldasime ja olime nõus ka kartulikoori sööma. 25 aastat on möödas, Osa meist sööb siiani kartulikoori, suur hulk teenib perele leiba võõral maal, paljud on lootuse kaotanult surnud vara, liiga vara, aga usaldusest pole järel midagi. Pea 35% inimestest ei üritagi valimistel oma häält kuuldavale tuua, paljud on kibestunud, täis tigedust ning vimma.  Mis on juhtunud?

AKSIOOM: VÕIM KORRUPEERIB NING ABSOLUUTNE VÕIM KORRUPEERIB ABSOLUUTSELT.

Selle loodusseaduse vastu ei saa ükski riik ega ühiskond, paiknegu see Aafrikas, Ameerikas või meie palavalt armastatud Euroopas. Selleks, et korruptsiooni  kõikelämmatavat mõju vähendada, on äärmiselt vajalik, et võim vahetuks soovitatavalt iga 4-5, maksimaalselt 8 aasta järel. Uus erakond võimul lõhub vanad korruptiivsed sidemed ning kui lisada veel juurde normaalne kontrolliv ning toimiv kodanikuühiskond, on võimalik võimu võõrandumist rahvast edukalt ennetada ning korruptsiooni ohjeldada.  Vat siia ongi meie koer maetud. Ilustamata võime tõdeda, et riigis on elu kõik need 25 aastat käinud RE taktikepi järgi, Sama lugu Tallinnaga, väikeste pausidega on Tallinnas võim olnud KE kätes.  Kaks suurt erakonda, paraku ühe tagumiku kaks kanni, Pärast raevukat võimuvõitlust kõigil tasanditel, on nad jaganud ära sisuliselt kogu võimu. Rahvas? Aa keda see kotib? Kummalgi erakonnal oli  ja on kindel strateegia- RE on teinud panuse Brüsseli isandatele, KE on ilmselt algselt üritanud U.K Kekkoneni strateegiat, kuid seejärel panustanud nii vaesemale osale rahvast kui ka ” vene kaardile”.  Kõik teised erakonnad on olnud sisuliselt puudli rollis e. ükskõik kumma suurega on nad liitunud, ikka on tulemuseks reitingu langus ja kannupoisi väärikas amet. Kusjuures, ebameeldivused ning eksimused on sujuvalt mängitud  nende kontole.

Nagu vanasti nii ka nüüd

STATUS QUO EHK VÕIMU KIVISTUMINE.

Normaalses ühiskonnas peaks võim liikuma erinevatele erakondadele, aga kas see valitsejatele meeldib? Oi, ei, kus sa sellega. Nemad sooviksid valitseda igavesti. Nii kasutavadki valitsejad üldtunnustatud strateegiat- säilitada saavutatud positsioon. Võim kivistub. Kuidas?

• Vastuvõetud valimisseadus, mis võimaldab “õige” erakonna  riigikogusse kandideerijal saada sisse pea olematu häältesaagiga, ” vale” erakonna kandidaat ei saa sisse ka 2000 häältega.
• Meedia muutmine läbi nõukogude või perekondlike suhete valitsevate erakondade hääletoruks ning peamanipulaatoriks ( loe ka:Ulrich Beck ” Riskiühiskond” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?25703)
  

• Läbi firmade nõukogude politiseerimise tagada endale pidev rahavoog ning toetus- Tallinna Sadam jne.
• Politiseerida omavalitsuste juhid ning muuta nad ( euroraha toel) vastuvaidlematuteks käsutäitjateks

Kiss, kiss,kiss, euroraha.

Ikka vastavalt oma võimalustele- miljonid sadamast RE kontorisse ja kümned tuhanded Tallinna usaldusasutustest KE kaukasse.

Rahvas? Aga keda see kotib. Lollid ju ikka usuvad. Hirmuta vähe vene ohu või Savisaarega, küll ajaloolise mäluga koormatud jobukakud ikka usuvad.

Riik, see oleme meie Toompeal

VÕIMU BETONEERUMINE

Mul oli hiljuti südantsoendav kohtumine inimesega, kelle nime ma jätan enda teada, kuid kes on olnud Eestis enamike IT lahenduste sünni juures.  Vähe sellest, välismaal on ta töötanud tippspetsialistina maailma firmade tarkvaraarenduses. Muuseas, ei kuulu ühtegi erakonda. Eelviimaste valimiste eel ootas ta audientsi riigikogu kabineti ees koridoris ja tahtmatult kuulis meie tipppoliitikute arutlusi järgmise riigikogu koosseisu kohta. Juba jagati kohtigi ning see toimus kuu enne valimisi. Pärast kontrollis ta huvi pärast üle- kõik pidas täpselt paika. Rahvas/ valijad mängisid ainult statisti rolli. Seega:

• Broilerkonna riskivaba pääs järgmistele hedonismi mudamängudele e. riigikogu koosseisu.
• e- valimised. Jah, mul olid kahtlused ju ennegi, sest vaata kuidas tahad, valimid  ju erinesid, aga kuidagi ei ole võimalik nii suur erinevus, eriti teatavatel noortel kandideerijatel elektroonilise ja paberhääletamise vahel. Küsida ei olnud kelleltki. Nüüd oli. Küsisin väga tagasihoidlikult: “Sa ei pea vastama kui ei sobi, aga tahaksin kangesti teada. Kuivõrd mõjutab patsiga poiss serveris valimistulemusi? Luban, et ei avalikusta su nime.”. Vastus oli konkreetne ja kiire. “Nii palju kui patsiga poisile selle eest makstakse.”.
• Sinisilmsete maailmaparandajate nilbe ärakasutamine. Sellega hiilgavad kõik praegused ning eelmised võimuerakonnad.  Valimiste eel on vaja uusi nägusid, konkurentide juurest on  vaja tõmmata elujõulisi tegelasi, lubades kasvõi Kuu sarvedega alla tuua…. ja nad siis pärast kasutamist prügikasti heita. Mooramees toob hääled, täidab  tagatubade marjonettnukujuhtide eesmärgid ja siis on ta oma töö teinud. Sama kehtib ka sinisilmsete maailmaparandajatega- televisioonitöötajad, meediategelased, näitlejad, sportlased, arstid. Meenutagem: K. Mand, N Kalikova, E Nool, A. Samost jpt.  Konkureerivast erakonnast ülemeelitatud tegelased kaovad olematusse- A.Riisalu, V. Savisaar-Toomast, E-N Gross jpt. Sama saatus ootab teidki, kulla M,Aunaste, T.Talve, T. Kangro……. Te olete vaid mänguasjad poliittehnoloogide kätes.

Kõik on lubatud: eesmärk pühendab abinõu

• Probleemivaba rahva arvamuse ignoreerimine. Võim on nii kindel, et rahva enamuse arvamus ei ole absoluutselt tähtis. Alati saab ju privatiseeritud neljanda võimu ehk meedia abiga rahulolematutele jalahoobiga näkku lajatada. Kõik on ostetav ja müüdav. Kõik on manipuleeritav, Lisaks, kui korrata valet miljon korda,  muutub see massi jaoks tõeks. Eesti rahvas tõmbab taas küüru selga ja teenib edasi. Kui aga rahulolematus kasvab, võib liigselt kuumi päid jääkeldris jahutada.

Jah, süsteem töötas laitmatult….. kuni viimaste valimisteni. Siis aga ilmnesid häired. Üpriski etteprognoosimatud. Paraku häirivad need mõnevõrra seltsielu kohalikul paradiisisaarel aadressil: Tallinn Lossi plats 1.

Olen uhke oma palga üle riigikogus!

Kust need “porikärbsed” tulid ning kuidas nende vastu  võideldakse, juba järgmises postituses. Kirjutamiseni.

Ps: Meenutan, poliitikahuvilised inimesed võivad FB teksti jagada julgelt, aga postituse kopeerimine avalik- õiguslik meedia poolt ilma autori nõusolekuta on vargus!

Petrooleum minu kätel II osa

Viimasel ajal ei  taha ma enam Eesti uudiseid lugeda. Stressitase tõuseb ja erinevatest meediakanalitest  voolab tonnide kaupa verbaalset soppa näkku.  Tundub, et valitsus on otsustanud märkimisväärse osa oma rahvast parema vastu väljavahetada. Nii me siis seisame, teine teiselpool barrikaadi. Ühel pool valitseva kliki seisukoht ehk tõde ja teisel pool tagasihoidlikult kahe kolmandike kodanike seisukoht, mis ei vääri ärakuulmist vaid suuri arvamusfestivale ning ajalehtede pealkirju- sallimatud, vanameelsed, vihkajad, kollektiivse süüga märgistatud eluheidikud. Meie kõigi kätel on petrooleum- me kõik oleme potentsiaalsed süütajad, vägivallatsejad, vihakõnelejad. Meie seisukohad kuuluvad mahamaterdamisele juba eos, naeruvääristamisele ja stigmatiseerimisele. Meie arvamusavalduste ohjeldamiseks on alustatud nn vihakõne kriminaliseerimist.

Vait, vihakõnelejad!

Nii me seisame- teine teiselpool barrikaadi, kumbki pool veendunud oma tões. Kõiki psühholoogia ja sotsioloogia seaduspärasusi arvestades, kasvab rahva viha, abitus ja hüljatustunne. Ainult demagoogia, millega rahva meelsust kontrollitakse, kõrgtasemel ideoloogiatööga, mille üle oleks uhke  ideoloogia ja manipuleerimise kõrgtase-Goebbels ise,  on suudetud rahva rahulolematust killustada ja pahameel väljendub põhiliselt  internetikommentaarides, üksikutes läbilipsevates arvamusartiklites ja rahvaarvu arteriaalses verejooksus Tallinna sadama terminaalides. Killustatud pahameel võrdub aga sisuliselt pahameele puudumisega ja riigikaamel liigub häirimatult edasi. Tähelepanuta jäävad sotsiaalstatistikute viimased kurvad arvutused, et pole tarvis enam kahtsada aastatki kui me sisuliselt lakkame olemast. Meie poliitiline eliit on alustanud edukalt rahva väljavahetamisprogrammi.

Sallimatu, selline!

Ja ometigi, lugu pole sugugi nii mustvalge ja seoses pagulastega on teatav tõde mõlemal poolel. Probleem on pigem selles, et meie poliitilisel eliidil pole mingit soovi, tahtmist ega motivatsiooni oma inimestele selgitada, kasvõi  natuke, mis toimub. Tegelikult, pole tahtmist oma rahvaga suhelda kunagi olnud ja seda kinnitavad isegi kõrgtasemel meedia- ja kommunikatsiooni spetsialistid. Meie rahvas ei vääri selgitusi, juba viimased paarkümmend aastat. Katsun siis pakkuda oma lugejatele mingitki analüütilist arutelu antud teemal, kuigi hoiatan ette, see ei ole tõene Eesti valitseva eliidi mõttes, sest meil  klassifitseeritakse arvamusi järgmiselt: valitsuse  e. tõene  ja teiste e. vale arvamus. Seega, pakun välja ilmselgelt vale arvamuse, aga ehk siiski on mõnelegi mõtlemisel abiks.

Pagulased, kurb, kuid objektiivne reaalsus.

Me võime tahta või mitte tahta, aga see, et pagulased valguvad üle Euroopa, oli teada juba siis kui Eesti Euroopa Liitu astus ja ilmselgelt teadsid seda ka meie liitumisläbirääkimisi pidavad poliitikud. Kõik impeeriumid, rahvad ja ühiskonnad,EL nende  seas, teevad läbi ühtse arengutsükli- tekkimine, arenemine, õitseng, regressioon ning häving. Läbi terve ajaloo ikka üks stsenaarium. Lisaks, ilmselt on samal seisukohal nii idealistid kui materialistid, toimub nii individuaalne kui kollektiivne areng  läbi põhjuse tagajärje katkematu rea. Meie tegudel- indiviidi, rahva, ühiskonna jne tegudel on tagajärjed. Võimalik, et need tagajärjed saavad meid kätte sajandeid hiljem, aga ka vahetult meie enda otsuste tulemusel. Aastasadu on Euroopa nautinud õitsengut, aga unustanud oma esivanemate teod, mille arvel õitseng toimus- asumaade rahvaste orjastamine, rahvuslike rikkuste laialivedu, kohaliku rahva alandamine- nendel tegudel on tagajärjed, mida maksame meie, meie lapsed, lapselapsed. Euroopa impeerium on astunud regressioonifaasi, aeg on maksta meie esivanemate võlg. Vähe sellest, ka meie oleme kättpidi värskes ajaloos teinud tegusid, mis tasumise tund on käes. Meie poisid on importinud demokraatiat Iraaki, Afganistaani, Kesk Aafrikasse. Mitte ilma asjata ei süüdistanud Saksa ajaleht meid, et antud pagulaste kriisi veri on ka meie poisse lahkelt läkitanud valitsuse ja seega ka Eestimaa inimeste kätel. Nüüd, pärast Liibüa diktaatori kukutamist ehk taas valge inimese tõe importimist meile võõra kultuuriga riiki, käivitus ahelreaktsioon, mis tõenäoliselt pakub Euroopale võimaluse taaskogeda ajaloo hämarusse jäänud Rooma riigi langust. Nad tulevad ja seda ei ole võimalik enam peatada. Objektiivne reaalsus on, et muutub kogu Euroopa pale. Lisaprobleemi tekitas Putini Venemaa sekkumine Liibüa konflikti, mis meie valikud muudab õnnetuseks veel must valgemaks.  Kas pagulastega seonduvat tõesti ei teadnud meie Brüsselis iganädalaselt Merkeli kintsu kraapimas käivad poliitikud? Muidugi teadsid, kuid nad vaikisid. Rahvas ei väärinud vähimatki selgitust. Ei väärinud kasvõi küünemusta jagu selgitusi. Nüüd räägitakse meile vaid pidevalt muutuvaid numbreid- 300- 3000- 10 000. Rahva hirmule vastatakse sallivuse bakhanaaliga ja süüdistustega. Meie käed haisevat kõigil petroolist! Me kõik oleme süüdi!

Muutu sallivaks, raisk!

Neid tuleb, aga targa tegutsemise korral nad ei jää meile.

Eestit armastava valitsuse korral võiks ju mamma Merkeli kingituse juures vaikselt naeru pugistada, piirivalvet tugevdada ja arukaid seadusi treida. 90% pagulastest peavad Eestit õuduste maaks- sood, külm, niiske, inimtühi, mornid inimesed. Lõuna Eesti ja Ida Virumaa kummitustelinnad meenutavad majanduspagulastele nende kauge kodumaa eriti kannatanud sõjatsooni.  Kui targalt sotsiaaltoetused võrdsustada Eesti oma inimeste sotsiaaltoetustega, siis kaovad need kolmsada, kolmtuhat või rohkemgi EL “kingitust” Eestist esimesel võimalusel. Jäävad vaid need, kes tegelikult tahavad oma saatuse Eestiga siduda, kuid ka, jah, kahjuks tublid ISISE võitlejad, kellel on täita igas Euroopa riigis oma isandate missioon.See on risk, millega peab kaasajal arvestama iga Euroopa riik. Targalt ja südametunnistusega riiki valitsedes tekitaksid  pagulased meile küll teatavaid probleeme, kuid ei ohustaks identiteeti ja samas rahuldaks teataval, kordan: teataval määral, meie Brüsseli isandate nõudmisi. Jah, aga,mida pole, on meie rahvast hoidev ja südametunnistusega riigivalitsemine.

Probleem pole mitte pagulastes vaid valitseva võimu reetlikkuses.

Hüljates rahva , oma tööandjad, on võimu käitumine risti vastu eelpooltoodule. Vaadake kaht pilti.

Kuusankoski kuulutuste tulbal

See pilt on mobiiliga tehtud klõps Kuusankoski kiriku ees. Kaks last- Soome vaesuse elav poiss ja Aafrika tüdrukuke. Kutsutakse annetama, mõlemale. Mõlemad lapsed on tähtsad-nii oma maa vaesed kui ka sõjatsoonis elavad lapsed. Muuseas, kirikud aitavad ja koguvad annetusi mitte Soome jõudnud pagulaste aitamiseks vaid just Aafrika põgenikelaagrites viibivatele inimestele paremate elutingimuste loomiseks. Nendele, kes kõige kiuste ei soovi oma kodumaad maha jätta. Peamine- mõlemad lapsed on tähtsad, mõlemad vajavad VÕRDSELT abi,  Aga meil?

Pärismaalastele

Pagulastele

Me võime ju õigustada, et kohalikud peaksid ise remontima, paigaldama maakütte, veetrassid jne. Õigustada võib hetkeni, mil küsime nende pärismaalaste sissetulekut. Ja siis hakkab riigivõimu reetlikkuse pärast häbi.

Juba praegu kuluvad kümned tuhanded eurod vabatahlike õpetamisele, mis  minu rikutuse juures pigem tundub, erakondlikult sobivatele MTÜ-dele raha kantimisena, mille tulemusena ( minu pahatahtlikud oletused) voolab osa kilekotiraha ka valitseva erakonna sahtlitesse. EU projektirahadega ehitatakse veel mõned sellised eurokeskused, aga kokkuvajuvate majade kõpitsemine elus traagilise kaotuse osaks saanud või lihtsalt eluga mitte nii hästi toimetulevate, sageli lasterikaste, perede aitamine jääb Eesti rahva annetuste ja Kodutunde meeskonna ülesandeks. Minule tundub see reetmisena, aga teile? Eriliselt jäiselt irooniline on aga A/S Hoolekandeteenused  rakendamine valitsuse vankri ette pagulaste majutamisel.

Millised on selle asutuse, kelle poole sirutub valitsuse käsi pungil täis rahakotti juudaseeklitega, tegevuse viljad?

• Selle asutuse hooldustöötajate orjapalk. Ränraske töö vaimupuudega inimestega ja miinimumpalk on  nende töötajate tasu selle raske ja ohtliku töö eest.
• Üle igasuguse piiri klientide arv ühe hooldustöötaja kohta. Olen kindel, et kui sellist asutust külastaks ( aga sinna ei lasta ligi) mõni Soome hooldustöötaja, siis saaks ta sellise emotsionaalse šoki, et kihutaks joonelt ilma pausideta läbi piirideta Euroopa, ujuks üle Vahemere, ei mingit kummipaati, ja peatuks alles Liibüa pagulaslaagris, leides et vabatahtlikutöö langevate pommidega maal on ingli piss võrreldes näiteks Valkla või Koluvere hooldekodus töötamisega.
• Alandav orjatöö. Ei mingit seadusega kehtestatud tööaega, töötada tuleb nii palju kui ülemustel vaja. Kui tugeva füüsisega, kuid vaimupuudega klient ägestub ja hooldajale tooliga pähe virutab, siis ülemus viib töötaja  haiglasse, kus peahaav õmmeldakse ja  tagasi tööle. Ei mingit haiguslehte. ( konkreetselt juhtunud Valkla hooldekodus)
• Ümbritseva elanikkona ohtu seadmine. Loogiline, kui hooldustöötajate suhtarv on küüniliselt väike, siis jalutavad hoolealused ringi, nuiavad viinaraha, ähvardavad ja vajadusel kaklevad. Inimesed tunnevad ennast ohustatuna, vahel kaebavadki, aga keda huvitab? Juriidiliselt on eeldatavasti kõik korrektne.

Mida lõikad, seda külvad.

Puud tuntakse tema viljast. Selline on Eesti valitsuse koostööpartner pagulaste majutamisküsimustes. Kas meil on õigus ennast reedetuna tunda? Või ei ole?  On see taas vihakõne?

Tänaseks aitab. Jätkame teema käsitlemist ühel teisel homsel ja siis võtame arutluse alla, millised võiksid olla lahendused.

Seniks, head mõtlemist!

PS:Hea sõber ja mõtleja!  Kui leidsid endale midagi huvitavat, siis võid teksti FB jagada, kuid blogi kopeerimine avalik- õigusliku meedia poolt ilma autori nõusolekuta on vargus.