Eesti Vabariigi 100 sünnipäeval!

Täna me tähistame oma riigi sünnipäeva.  Istun  üürikorteris võõral maal ja  mõtlen isamaale, oma rahvale ja tema tulevikule.  Loomulikult,  sooviksin kogu südamest, et inimestel oleks  rõõm oma riigist ja valgust ning lootust saaks iga päevaga rohkem.  Eestimaal on  tõesti  teatud kogus inimesi, kes rõõmust hõiskavad ja pidutsevad. Olgu neil siis rõõm Eesti Rahva Muuseumis pidutseda, tualettidega uhkeldada ja pärast seltskonna ajakirjanduse veergudel läbinätsutatud  saada. Head pidupäeva, härrased!

mustvalge

Minu sümpaatia kuulub rohkem neile  kümnetele tuhandetele inimestele, kes  riigi sünnipäeva puhul  oma nappidest säästudest  ostetud   kilukarbi lauale panevad  ning mustale leivale  killukese  võid peale määrivad. Need töökad ja vähenõudlikud inimesed, kes tegelikult  viimastel aastakümnetel on  sellele  riigile aluse pannud.  Loobudes, andes ja  ikka ning jälle andestades.

leib ja kilu

Millal see oligi, kuu või kaks tagasi, kui meie Brüsseli  asehaldur presidendi kohustes K. Kaljulaid soovis, et  inimesed kirjutaksid , mida nad sooviksid  Eesti Vabariigi  sünnipäevaks  oma riigile kinkida.  Olen selle üle  pikemalt mõtisklenud, aga loomulikult mitte  kusagile läkitanud. Ei ole parketikõlbulik sünnipäevakiri, no ei ole.  Rääkida oma isamaaga tahaks aga küll tema suurel sünnipäeval ja ehk ka teatava osa inimestega, ainult mitte  õukonnameedia  vahendusel.  Niisiis, tule, hea lugeja, kaasa pisikesele rännakule sisemaailma.

mustvalge1

Kallis Eesti riik!  Palun luba anda üle minu sünnipäeva kingitus Sulle!   See on palju, palju Sinu inimeste  pisaraid.

Võta vastu nende  tuhandete meeste ja naiste pisarad, kes  võitlesid Vabadussõjas ning keda K. Päts täiesti ebademokraatlikult represseeris 1934 aastal, neid vangalasse heitis ja hävitas. Ajaloolased on  vabadussõdalaste süütust tõestanud, nad on isegi amnesteeritud, aga meie riigikogu aastal 2018, keeldus  neid  rehabiliteerimast.  Riik sööb oma lapsi ja mitte ainult  meie idanaabri juures.

Võta need pisarad  lepituseks meie riigikogu moraalse palge eest ja anna neile andeks.

sinine

Kingin Sulle  sadade tuhandete inimeste pisarad, kes pärast lömitavat baaside lepingut  Siberi avarustesse küüditati,  ikka eestlastest  aktivistide agaral  kaasabil.  Enamik neist ei tulnud enam  kunagi tagasi, kuid küüditajate lapsed ning  lapselapsed istuvad  Sinu riigikogus ning  etendavad edukat  lõimumist, sallivust ning multikultit.  Häbelikult küll oma  punaminevikku  varjates.

Võta nende  pisarad  lepituseks  meie poliitilise eliidi tegemiste eest ning anna neile andeks.

Annan Sulle  nende tuhandete inimeste pisarad, kes  Eesti riigi taastamisel oma kodudest ilma jäid.  Nende inimeste pisarad, mida valati järjest  rohkem, mida enam  iga  järjekordse seadusega  laiendati  pärijate ringi  jättes üha enam  sundüürnikke  kodutuks.  Lisan sinna juurde ka sundüürnike  pereliikmete pisarad, kes  kaotasid  lähedased selles ebavõrdses võitluses.  Tagastatud korterid aga ei läinud tihti mitte  välismaa  pärijate valdusesse vaid  kohaliku nomenklatuuri kasutusse.

Võta need pisarad lepituseks  noore riigi teerulli strateegide tegemiste eest ning anna  korduvate  ” Lehma lellepoja  seaduse”  tegijatele andeks.

must

Kingin  Sulle  kümnete tuhandete  Sinu riigi kodanike pisarad, kes osutusid  kodumaal üleliigseteks  ning  küüditati  võõrale maale  tööle. Mitte need, kes läksid oma soovil uusi kogemusi saama vaid need, keda aeti, andmata  ümberõppe või spetsialiseerumise võimalusi.  Need inimesed olid  raudkindlalt veendunud, et  leivatükk armastusega on parem kui nuumhärg vihkamisega. Valusa tõdemusega pidid nad avastama, et  kodumaal otsa lõppenud  leivatükk tuli koos vihkamisega , kuid  võõral maal  pakutakse nuumhärga koos austusega hästi  tehtud töö eest.

Lisan siis juurde nende laste pisarad, kes ripuvad  pühapäeviti sadamas oma ema või isa kaelas. Samuti nende memmede ja taatide pisarad, kes on täiesti üksi  tühjenenud külades ootamas oma  kaugele tööle  suundunud lapsi.

Võta  see pisarate meri  lepituseks  meie  euroopameelsete  arvamusliidrite ja õukonnameedia  tegemiste eest ning anna neile andeks.

valge

Ja vaatamata  sellel kõigele palun ma südamest.   Palun ära jäta meie maad ja rahvast!  Aita  meie rahval  leida ennast,  raputada  endalt see  surmauni ning saada paremaks kõige kiuste, sest ainult  parem rahvas väärib  paremaid juhte.

Ainult nii on meil  veel lootus edasi kesta.

sinimustvalge II

Head Eesti Vabariigi  sünnipäeva!

Advertisements

Advendiaja viimasel nädalal

22 novembril läksin tööle üle pika aja südamevärinaga. Oli tulemas Suure Hindamise Koosolek. Piirkonna omavalitsuse tervishoiuspetsialist, Attendo piirkonna juht, osakondade  juhatajad ja …. hinnatavad-  töötavad arstid.  Ausalt, hirm oli.  Aju tagumises käärus oli piisavalt eredalt meeles PERH-i koosolekud. Sektori juhataja temperamentne kõne: ” Ja kui te eksite, siis satute minu kätte ja te ei taha teada, mida ma teiega siis teen!!”.  Üle pika aja üsna sama tunne- tahaks kohe astuda üks samm edasi ja kaks tagasi.  Tegin  oma visiidid ära ning kõndisin auditooriumi. Seal  nad siis istusid- üks tähtsam nina kui teine.  Hingasin sügavalt sisse ja valmistusin halvimaks.  Ja mida minut  edasi, seda rohkem  oleksin tahtnud laua alla pugeda.

Hinnang minu tööle oli järgmine:

Juhatajate hinnang – parim arst

Personali hinnang –  parim arst

Patsientide rahulolu-  maksimaalne

Linnaametnike  rahulolu – maksimaalne

Patsientide ja nende omaste tänuavaldusi – kõige rohkem

Etteheited, ettepanekud ühistöö parandamiseks – ei olnud

not possible

No ei ole võimalik!

Olen Soomes töötanud vaid neli aastat.  Räägin  ikka veel paraja aktsendiga ja  kirjutan  vigadega.  Töötan  vaid koos soomlastest arstidega. See peab mingi imelik unenägu olema.  Ei. ei olnud. Mingi osa minust rõõmustas, teine osa  nuttis kibedat ja valusat nuttu. Miks nüüd?? Miks mitte oma kodumaal? Miks ma seal ei kõlvanud?  Eks mõned irvhambad  juba  teavad.  Noh, oled oma suhtumist muutnud, suukese kinni pannud ja mõni ime siis,  tuleb tunnustus. Ei ole nii. Olen sama jäärapäine mutukas nagu  enne Eestimaal.  Tööd teen mitte etteantud juhiste kohaselt vaid südametunnistuse järgi. Ravin  igat patsienti nii nagu raviksin  oma abikaasat või tütart -andes endast  maksimaalse nagu kodumaalgi. Lähen õhtul või puhkepäeval  osakonda antibiootikumi tilgutama ning kanüüli panema kui seda nõuab  haige seisund.

Soomes ei tohi  meditsiiniõed  kanüüli panna kui neil vastav luba puudub, aga arst võib, juhul kui oskab. Üldjuhul,  paraku, ei oska.  Töölepingus ei ole sellist tegevust kohe üldse ettenähtud. Teen seda põhjusel, et nii tundub olevat õige ja eetiline. See  ei ole kaasa toonud mitte hukkamõistu vaid pigem töökaaslaste respekti.

vihakõne

Muuseas, ka poliitilised vaated  ei ole  salastatud teema.  Kõik, kes on küsinud, on saanud teada, et olen EKRE  liige ja tunnen aktiivset poolehoidu põlissoomlaste vastu. Ega ma enne Soome kohalikke valimisi oma nokka kinni ei hoidnud, aga üllatus, üllatus. See  ei mõjutanud karvavõrdki hinnangut minusse. Oleks ju võinud samamoodi arvata nagu Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minnik EKRE valijaist: poolearuline pööbel. Kui juba  konservatiivide valija on  poolearuline pööbel, kui jube neandertallane peab olema meie arvamusliidri, tubli ajakirjaniku,  arvates EKRE  liige.

Nüüd siis, viimasel advendi nädalal,  istun oma toas ja kirjutan. Aknalaud on täis kõige kaunimaid lillekorve, Soome klaasikunstnike taieseid, käsitöö küünlaid ja palju muudki –  tänuavaldused  minu osakondade töökaaslastelt. Kui palju kallistusi, häid soove.  Miks meid ometigi kodumaal vihatakse? Miks jagatakse  meile Eestimaal vaid epiteete- poolearuline pööbel, vihakõneleja, rassist, heterofašist jne, jne, jne?

Siiski, vaatamata ohtra musta värviga  võõpamisele, millega Eestimaa  suured ja vägevad mind ning  pea kõiki jultunud isendeid, kes ei soovi mõtelda, olla ja käituda nii nagu nende meelest õige, on kaunistanud, armastan ma meeletult  oma isamaad ning  selle paljukannatanud rahvast.  Armastan neid 276 000 inimest, kes elavad  suhtelises vaesuses, võideldes päev päeva järel ellujäämise nimel, inimesi, kes  süljelarakate kiuste julgevad tunnistada ennast kristlaseks, kaasmaalasi, kellel on jultumust soovida, et Eesti rahvas ja keel  jääks kestma läbi aegade ning selle veendumuse nimel,  tänapäeval, meie maal,  kannatavad tagakiusu, sidistamist, mõnitusi.

Jõulud

Valgusküllast ja armastusest täidetud jõuluaega, head inimesed!

Olgu teil leib alati laual, midagi ka leiva peal!

Olgu teil katus pea kohal ja tuli koldes!

Olgu teil  oskust teineteist  hoida – mõista rohkem kui otsida mõistmist, lohutada rohkem kui otsida lohutust!

Olgu teil julgust  armastada Eestimaad ka siis kui selle eest sopaga ülevalatakse!

christmas

Sündigu ka teile sama jõuluime, mis mulle, et võiksite uuesti armastada oma elukutset esimese armastusega!

Miks, ometigi?

Hea lugeja!  Alles see oli kui ma raporteerisin, et kandideerin valimistel ja  mõni on ehk märganud, et  ega ei kandideeri küll.  Vandenõuteooriate sepitsejatele olgu öeldud, et  ei mingit tüli erakonna juhtidega, ega muud  konflikti.  Põhjus on  minu loll seadusekuulekus.  Olles kolm aastat Soomes töötanud näitasin üles lojaalsust Eesti seadustele ja  registreerisin AJUTISEKS elukohaks Soome.  Tallinna kesklinnas olen elanud aastast 1967 ning ei ole ennast ealeski sealt väljakirjutanud.  Paraku, minu Soome aadress, firma poolt renditud töötajale AJUTISEKS elukohaks, muutus Eesti portaalis  püsielukohaks. Seega, mul on kinnisvara Tallinnas, kuid mitte elukoht. Mingeid kiirkorras susserdamisi  ei soovinud ma teha.  Niisiis, meie Brüsseli linnukesed, kes töötavad ajutiselt Euroopas ( nagu mina), käivad nädalavahetustel Eestis ( nagu mina) , kuid ei ole korrakohaselt oma ajutist elukohta deklareerinud,  ilutsevad erinevate erakondade  esinumbritena valimisnimekirjades, mina aga mitte, sest seaduse järgi puudub selleks õigus.  Vale ja vingerdamisega aga kandideerimist alustada, oleks lihtsalt jälk. Seega, peale valimisi vaatame, kuidas selle  elukohaga on.

korruptsioon

See, et  ma ei kandideeri, ei tähenda, et enam blogisse postitusi ei tule. Hoopis  vastupidi, nüüd alles  hakkame kirjutama, sest mõtteid ja küsimusi on palju, enamus keerleb ümber sõna “miks?”.  Küsin  kümneid kordi päevas ega oska vastata, ehk oskab mõni lugeja  pimeda nägijaks teha? Loomlikult  tekivad miksid kõige enam  euroopalike väärtuste ja sellega tihedalt seotud mõistete- tolerantsus, sallimine, rahvuslus, isamaaarmastus, ümber.

Mis on siis sallivus  Eesti praeguses kontekstis?

tagakiusamine3 /Suhtumine kristlastesse Põhja Koreas, kas varsti ka Eestis?/

  1. Peksa kirstlasi nii kõvasti kui suudad, mõnita, alanda, siis oled eriti salliv ja auväärne  ühiskonna  arvamusliider. See oli pool aastat tagasi kui meie valitseva erakonna esindaja väljendas ennast “kvaliteetmeedias”  iseloomustades kristlasi  nimega – ristikoerad.  Kõik aplodeerisid, milline salliv ajakirjanik.  Küsisin  oma healt kolleegilt, kes  toob regulaarselt Eesti kristlikesse narkorehabilitatsiooni majadesse toitu, riideid ja muud vajalikku, sest valitsuselt ei saa  need asutused mitte sentigi, et kuidas ta suhtub kui teda ning tema aastatepikkust tegevust hinnatakse  meie poliitilise eliidi poolt nimega- ristikoer? Tema  väitis, et see solvas teda ja kohe väga.  OK, ehk soomlane ei olnud veel omandanud teise põse ettekeeramise strateegiat ja eeldame, et küll ta veel areneb. Sama jätkus nüüd septembri alguses, kus  taas, loomulikult  peavoolmeedias, tutvustati õppetööd alustavaid koole ning kristliku suunitlusega erakoolid pälvisid  omadussõna- usuhullude koolid.Oot, oot! Aga miks märkimisväärne seltskond sellesama  poliitilise eliidi lapsukestest käivad just nimelt  usuhullude koolides??  Nii, et peksame laia kämblaga vastu nende inimeste nägu, aga pragmaatilistel kaalutlustel surume oma võsukesi siiski just sellistesse koolidesse? Kas euroopalikud väärtused või silmakirjalikkus?  Aga ehk ongi silmakirjalikkus see euroopalik väärtus, mida nüüd pärismaalaste vastuseisust hoolimata meil juurutatakse. Miks??

    persecution-of-christians/ Kas siia  kirjutame varsti Eesti?/

  2.  

     

    Peksa eakaid, madalapalgalisi- see on IN, aga täielik mõtteroim on see kui julged mingilgi määral kahelda seksuaalvähemuste järjest jaburamaks muutuvates mõttearendustes! Koheselt saadame sind ühiskonna äärealadele ja kui  kuidagi riikidevaheliselt kokkuleppele saaksime, siis ka külmale maale.Ühes eelmises loos ma juba kergelt puudutasin igati ontliku riikliku firma juhi seisukohta, et üle 50 aastased inimesed on absoluutselt õppimisvõimetud ning ei suuda omandada isegi koristaja vastutusrikast elukutset. Ei mingeid proteste, kõik on õige-euroopalikud väärtused.  Igati ontlik oli ka Kaubamaja juhatuse liikme seisukoht, et  asutuse arengu piduriks on….. müüjad.  Täitsa OK oli ( järsku on nüüdki)  ühe kaubandusketi poodides kehtiv  korraldus, et menstrueerivad naised peavad sellest juhatajale ette kandma, sest  siis saavad nad  mõne täiendava WC külastus loa. Kõik korras, euroopalikud väärtused.juhtimine

     

     

    Aga, juhul kui sul on ajusse talletatud vulgaarmaterialistlik ( see peaks ju olema igati lubatud) teadmine,  et imetajatel (sealhulgas inimesel) määrab isendi soo Y-kromosoomi olemasolu (isane) või selle kromosoomi puudumine (emane). Seega on emasel sugukromosoomid XX ja isasel XY. Nii määratletakse  sugu loote viljastumisel, ning, ausõna, isendi elu ajal ei vula ega virta see ei poole aasta, aasta ega kümne aasta jooksul mitte kuhugi.

    geenidJuba selle pisifakti teadmine ja eriti veel väljendamine on kuritegu, mille eest juhtivad poliitikud lubavad sind küüditada ühiskonna äärealadele, võtta  võimalus teha meelepärast tööd ja neid väljaütlemisi on veelgi, ei viitsi isegi tsiteerida.  Mõni aasta tagasi, kooseluseaduse läbisurumise kõrghetkel, oli mul jultumus  oma blogisse kirjutada  mõttearendus, kus küsisin, miks  selle ühiskonda lõhestava seaduse  läbipressimine on esmatähtis kui meil on lahendamata  põletavad sotsiaalsed probleemid ning vastuvõtmata terve rida sotsiaalharta punkte. Ei  ühtegi halva tooniga sõna vaid imestunud küsimus, miks?  See möll, mis järgnes, oli  raju. Ausõna,  tean, et kõik need kommentaarid on kirjutatud sallivate ja armsate inimeste poolt.  Kõige ilusamad kommentaarid jättis sinna tubli inimene Allan, kelle  parim ja kaheldamatult salliv viimane repliik oli järgmine: Loll vanaeit, kas sa arvad, et mina pean hakkama sulle pensioni maksma?? Laku panni!   Ma tean, et meie toonane president hr Ilves oli tema  sõnad juba enne kui need arvutiklahvidelt pudenesid, tunnistanud  euroopalike väärtuste kandjaks.  Pärismaalase juhmuses julgen tunnistada, et valus oli. 25 aastat tööd inimeste heaks oli  euroopalike väärtuste kandja poolt pühkmeteks arvatud vaid seisukoha tõttu, et riigikogul peaks olema prioriteetsemaid  asju ajada kui kooselu seadus.  Jah, kulla Allan, Sa ei pea mulle pensioni maksma, sest seda hakkab tegema Soome riik kui aeg sinnamaani jõuab. Mina aga sooviksin teada, miks ometigi, minu ja  mitmete teiste inimeste tagasihoidlikud arutlused on väärt pea surmanuhtlust ja seda mitte  üksiku eriti salliva  isiku poolt vaid ka meie koalitsiooni juhtpoliitikute poolt, kes enda sõnul kannavad euroopalikke väärtusi.  Kas keegi selles seltskonnas on kunagi kuulnud lauset: värvitud lilledel lõhna ei ole, sunnitud sõprus on südamel kole!

    sunnitud armastusNüüd kaks lühiküsimus:

    Me vaatame sigaretipaki pealt koledat pilti alakaalulisest enneaegsest lapsest koos hoiatusega: suitsetamine tapab!

    suitstapabSamas loeme igati  euroopalike väärtustega kokkukäivaks kui täiesti terveid kaksikuid  ema üsas ” harvendatakse ” nagu Norras.  Euroopa kaksikuid kandvad  emad- tere tulemast Norrasse, kus  üks kaksikutest  üsast eemaldatakse ( loe tapetakse).   Igati  euroopalik väärtus on seegi, et  vaid  nädal, kaks enne ajalist sünnitust  tapetakse  naise soovil täiesti  terve ja täiskantud, eluvõimeline loode, nimetades seda abordiks.  Inglismaal ja mujal on aga alanud diskussioon, et ka pärast sünnitust võib last tappa nimetades seda  samuti abordiks.  Miks nimetatakse lapse kandmisel suitsetamist  tapmiseks, kuid täiesti tervel vastsündinul kaela kahekorra keeramist abordiks?

hiline abort.jpg

Miks oli meie riigikogu saadikutele kaks ööistungit tervisele nii eluohtlikud,et  nad arvasid vajavat arsti valvet riigikogusse, aga Eestimaa meedikute elukestev valvamine,  olude sunnil ka 1-2 ööpäeva järjest, on igati tervislik?

padjagatoole-74683139

Küsimusi on veelgi, aga jätkame ühel teisel päeval.

Mõtteid verise nädalavahetuse järel e pagulastest omamoodi.

Enne viimast nädalavahetust on Euroopas tänavu terroristide poolt tapetud 63 ja vigastatud  315. Neile lisandusid viimasel  nädalavahetusel  ohvrid Hispaanias, Saksamaal ja Soomes.  Paljud riigijuhid pilgutavad kaastundlikult silmi, mõistavad hukka, tunnevad kaasa, deklareerivad, et terrorismiga tuleb harjuda. Imelikul kombel ei  kangastunud ka Soome presidendile öösel  läbilõigatud kõriga, verest tühjaks jooksev ema, kes pisarates näo enne surma oma  pisikese lapse poole keeras vaid ta suutis juba päev pärast tapatalgu rääkida avatud piiridest ning  sallivusest.  Saksa kantsler, kes hiljuti  kuulutas, et on teinud kõik õigesti.  Jah, aga teisel pool on  inimesed, kes õigustatult tunnevad, et neid on reedetud ning on nõus vihkama kõiki, kelle nahavärv  keskmise valge inimese nahavärvist väheke erineb.

FINLAND-STABBING

Olen õnnelik inimene, Soomes puudub  mul  pildikast toanurgas.  Algselt puudus selle soetamiseks  raha, nüüd  ei ole ma mingil tingimusel seda vaimset kruvikeerajat  soetama. Mitte et Sonera ei oleks üritanud korduvalt mõnd aparaati kaela sokutada.  Eriti  pealekäivale  müügimehele  olin lausa sunnitud röögatama: ” Mul ei ole telekat, ei vaata telekat ega kavatse telekat mingil tingimusel soetada! Punkt!”.  Täiesti piisab lühiaegsest  pinnapealsest tutvumisest Eesti  meediaportaalidega ja vahel tundub sedagi  liialt palju.

Minu tutvumine pagulastega  on isiklik ja vaba “4 võimu” manipulatsioonidest.  Nelja Soomes veedetud aasta jooksul olen  kohanud  8 ( loe: kaheksat)  pagulast.  Inimesed,  keda ma sügavalt austan ja toetan.  Esimene neist töötas ühes  pikaraviosakonnas  hooldajana- suur, pikk mees ja tõmmu nagu Aafrika öö. Juba esimesel kohtumisel  köitsid mind tema silmad- neis peegeldus  kaastunne ja kurbus. Ta rääkis  veidi konarlikku soome keelt,  hellalt  tõstis ta kuhtunud, haprad  patsiendid oma suurtele kätele ning  toimetas  kõige raskemaid ning ebameeldivamaid  toiminguid. Palju hiljem sain teada, et tegemist oli Kongo  mehega, pastoriga, kelle kirik põletati  koos suurema osa tema koguduse ning pereliikmetega. Ta oli parajasti  linnas koolile  vajalikke asju ostmas ning pääses seetõttu. Läbi raskuste põgenes ta Euroopasse, sattus Soome. Esimese asjana õppis selgeks soome keele algtasemel ja läks kohe hooldaja kursustele kuna soovis  ise leiba teenida ja mitte riigile koormaks olla.  Töö kõrvalt õppis teoloogiat ja lõpetanud läks tagasi oma kodumaale.

images 3

Mu hea kolleeg, nimetame teda Gerard, on pärit Süüriast.  Tema keha on täis arme, teda põletati tulega. Põhjuseks see, et Gerard on kristlane.  Soome keel oli talle raske, kuid koguduse liikmed tulid appi ja õpetasid. Temagi on  nüüd lõpetanud lähihoitaja  kursused ning töötab. Viimati tunnustati teda kui meie piirkonna parimat hooldajat.

Enne ülestõusmispühi kohtusin ma  Jamal´iga – Eritreast põgenenud   kristlasega. Aprillikuus oli ta esimest korda praktikal osakonnas.  Ta oli nii kõhn, et  koljus turritasid  nähtavalt sarnaluud, küünarvarreluude vahel haigutas sügav lohk. Ometigi ei püsinud ta paigal, ikka tahtis koristada, aidata, toimetada.  Oma kaheksia  tõttu oleks ta pigem pidanud saama ravi ja puhkama, kuid hoopis soovis  teha ennast nii kasulikuks kui võimalik. Ja need tema silmad….. selliseid ema ja isa sündides kaasa ei anna. See pilk on ainult nendel, kes on väga, väga palju kannatanud- tema pere tapeti, kuna nad olid kristlased.  Kokku tuleb  neid inimesi nelja aasta jooksul kaheksa, keda olen kohanud ning kes on pagulased selle sõna otseses mõttes.

images 2

Aga…… ma näen iga päev sadu inimesi, kelle pilgust kobrutab  külm viha. Töö praktikal viibivad nad maksimaalselt 1-2 päeva, kõige vintskemad on vastu pidanud tervelt nädala.

Jah, nende nägu on raamistatud rätikuga.  Olen seisnud Matkahuolto teeninduspunktis oma bussikaardile raha lisamas, minu ees heas füüsilises seisundis noored mehed, kes  ilma häbenemata kuulutavad inglise keeles, kellele ja mis eesmärgiga nad oma rahakaardi teele saadavad ja see ei ole mitte Süürias elav haige vanaema.  Olen YouTube´is  vaadanud noorte meeste  rüüsteretke Soome kalmistul, kus nad tambivad haudadel,  määrivad roojaga riste, rahuldavad isiklikke ihutarbeid  kalmuküngastel. Olen näinud lõhutud ja reostatud hauatähiseid  ka kohalikul kalmistul.  Olen jälginud  ” välismaise päritoluga”  noort kodanikku raudteejaamas müütamas narkootikume Soome koolilastele.

images 1

Üks mu hea tuttav, pedagoog ja pikalt Eestimaa lasteaias töötanud inimene  pandi Soomes tänu tema suurepärasele tööle lastaias  tööle pagulaskeskuse juures olevasse lasteaeda. Ülemustel oli kindel veendumus, et kuna ta  Eestimaal juba keelkümblusega tegeles, siis  paneme ta kümblema ka siin.  Kanaemalikult hoolivad linnaametnikud panid paika, et  paneme soomlased ja kallid külalised ühte rühma.  4 päeva pärast kutsus eestlanna siis  tublid tädid asja kaema. Vaatepilt oli vaimustav. Soome lapsukesed värisesid nurgas ja  kallis külalised  märatsesid  keset  tuba, röökides, lõhkudes, kasvatajat ning teisi pekstes.  Eksperiment lõpetati.  Lasteaiakasvatajale jäid pagulaslapsukesed.  Poole aasta jooksul ei olnud ühtegi päeva kui ta poleks 5-6 aastaste käest ametlikult peksa saanud.  Aasta jooksul ei  suutnud lapsed omandada lusikaga söömist. Põhiline sõnavara, mida suudeti  ütelda, oli inglise keeles- crazy white woman. Kümneid kordi päevas suunati tema poole suvaline pikem ese ja karjuti: ta-ta-ta-tah!  Pole mingit kahtlust, kui lapsukese käes oleks olnud tegelikult laetud automaat, oleks  see täpselt sama moodi käiku lastud.  Jah, see on omandatud käitumine, ei, pere  ei soovigi sellest vabaneda. Vastupidi, nad on uhked.

images 5

Ja mis on loo moraal?  See on järgmine: GRUPPI EI SAA SALLIDA, GRUPPI EI SAA TOLEREERIDA, GRUPPI EI SAA HUKKAMÕISTA!   Mõista, respekteerida, austada saab inimest, mitte gruppi. Inimese tegusid saab mõista, taunida, kritiseerida.  Mingil arusaamatul põhjusel  nõutakse meilt  pagulaste kui inimgrupi tingimusteta respekteerimist, austamist. Eestlasi, kes seda ei soovi häbimärgistatakse sallimatuteks, demokraatia vastasteks, bensiiniga määritud kätega vandaalideks.  Meedia nuiaga pähe pekstud kodanikud muutuvad aga eriti tõrksaks ning ei  üritagi mõsta, et mõned ( üksikud) pagulased põgenevad tõesti elu eest ja mõned on võimelised täitsa tõsiselt oma kätega tööd.

images 4

Nüüd aga mõned kurvad tähelepanekud. Need tõeliselt abi vajavad  inimesed ei ole Euroopas sugugi teretulnud. Alles hiljuti  keeldus Rootsi  andmast rahvusvahelist  kaitset  Śüüria kristlasele, kes  ametlikult oma usku  tunnistas ning keda  kodumaal oleks oodanud kindel surm. Samas võetakse vastu kõik isikud, isegi need, kellest on teada, et nad kuuluvad ISIS-e ridadesse.  Muuseas, õnnetu Süüria naise kaitseks astus välja ( sallimatu, demokraatia vaenulik, Euroopa väärtuste vaenulik jne, jne, jne) Ungari, kes otsustas väljasaadetule abikäe ulatada.

Siirdume nüüd Eestisse.  Sattusin lugema EE südantlõhestavat lugu põlema pandud süürlanna raskest saatusest. Oleksin tahtnud pisaraid valada, no ei õnnestunud kuidagi.  Naine teatab ise, et tulid paremat elu otsima, mitte selle pärast et elu ohus vaid lihtsalt paremat elu otsima ja nüüd…nuuks. Poes üteldi halvasti. Puudusid loosungid- Welcome refugees! Raha  maksti vähe. Kohutav, milline ebaõiglus.  Sõbrakesed, ajakirjanikud! Me oleme majanduspõgenikud, meie siin Soomes ja nemad Eestimaal.  Mitte keegi ei oodanud meid  tervitusloosungitega, soojade saiakestega ja Jean Sibeliuse  Finlandia helidega.  Oli vaja  noortele soomlastele töökohti, loomulikult pidi majanduspagulane lahkuma.  Tööga, raske ja visa tööga  on võimalik ennast üles töötada.  Meie vanemad sõjapõgenikena töötasid ennast raske tööga üles. Mitte keegi ei oodanud neid  suhkrusaiadega.

Aga järsku oli  pagulaste šokk nii suur, sest neile valetati. Meie  ametnikud ajasid  ( ja ajavad siiani) kvoodipagulastele mullikesi. Tulge, kõik ootavad. Kohvi on tulel ja pirukad ahjus.  Mamma Merkelile tuleb muljet avaldada, iga hinna eest. Tühja oma rahvast, EKRE võib ju alati meedia kahuritest sõelapõhjaks tulistada – raha eest saab kõike.

london

Üritame  analüüsida,  järsku on tõesti  pragmaatiliselt kasulik erinevate EL tippametnike pepukesi puhtaks la—da. Kas seda saaks teha nii, et oma rahvas ei kannataks? NL ajal, muuseas, seda kunsti osati, vähemalt mõned inimesed tegid lausa hämmastavaid tegusid.

Korjaks näiteks  keskustest üles just need tegelikult surmaohus olevad kristlased, keda  enamik Euroopa riike millegipärast ei taha.  Loomulikult ei saa seda teha praegused ametnikud, sest nemad ei oska teha vahet taarausulise, kristlase, budisti, krišnaiidi või moslemi vahel.  Moslemi kultuuris on aga uskumatule valetamine kangelastegu.  Väljapääs? Kirikute nõukogu esindaja kaasamine, kes mõne lihtsa, kuid spetsiifilise küsimusega välistaks  valetamise.  Kasu oleks veel mitmes mõttes.  Nagu Soomeski, sotsialiseerivad  kirikud ise suurepäraselt  tulijaid. Kaob ära  vajadus EL rahadel parasiteerivate MTÜ-de järele. Rahvas ei peaks  kartma, et  Turu sündmused korduvad Tallinnas.  Tuumafüüsikuid  niiviisi ei saa, aga  asjalikke töötegijaid küll. Mamma Merkel  elaks kah üle ilma suurema lõugamiseta. Selleks on vaja ainult natuke oma maad armastada ja oma karjääriga riskida. EELKÕIGE AGA, PALUN, PALUN LÕPETAGE SEE TOLERANTSUSE, SALLIMISE, AVATUSE JA DEMOKRAATIA EDENDAMISE JUTUTUBA. PRAEGU JA KOHE.   Eesti ema ei tohi mitte kunagi surra läbilõigatud kõriga vereloigus Vabaduse väljakul.

FINLAND-STABBING

Kurjategija kiri võõrsilt

Head inimesed! On läinud palju aega ja okkalistesse ei ole tulnud ühtegi  kirjutist. Mõned mu sõbrad on küsinud juba murelikult, mis värk??  Natuke piinlik on ja mõistan täielikult  kui mõni asjalik irvhammas nüüd konstateerib:  nu, nu, valimised tulekul ja kirjaneitsi  on taas ellu ärganud. Tegelikult  ei ole asi sugugi selles.  Nendel aastatel olen jälginud meie kvaliteetmeedia (?!?)  seisukohti ja mõistnut kuivõrd paheline ja põlastusväärne inimene  ma olen.  Mida  nädal edasi, seda  suurem  surve on tõmmata Kuusankoski mändide all voodis kerra ja leppida tõdemusega, et  olen inimjätis, keda ei soovita enam kunagi kodumaal näha.   Küsite, kuidas nii?  Vastus lihtne,  take it easiy  või siis arvamuste pluralism eriti räiges Eestimaa võtmes on asi, mida ei ole lihtsalt võimalik mi tte isiklikult võtta. No ei ole seda tinast pantserit hinge ümber, tee mis tahad.

Õigus jääda kestma

Õigus jääda kestma

Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi  kõrge ametnik kuulutab kvaliteetmeedias ( ei mitte  isiklikus blogis või sotsiaalmeedias) et  inimene, kellel  aastaid 50 või oli see hoopis 45, ei ole enam  õppimisvõimeline ning tema koolitamine  koristajaks on absoluutselt  võimatu. Lihtsamalt üteldes: kui  su vanus tiksub juba viiekümne piirimaile, siis on adekvaatne tegevus kalmistule roomata, kätega endale haud valmis kraapida ja soovitav ka muld peale ajada, sest muidu oled lihtsalt edukal tippjuhil jalus ees. Kasu sinust  mingisugust ei ole. Ja pärast nii sisutihedat seisukohavõttu töötas nimetatud  tippametnik rõõmsalt edasi üldise käteplagina saatel. Kümned tuhanded inimesed olid saanud kätte surmaotsuse, tunnistatud ebapädevateks ja dementseteks, kuid kõik on OK.

Ori kivimurrus

Sind ei vajata, luuser!

Läksin võõrale maale tööle kaugelt üle viiekümne ja nii oli võimalik korraldada  eksperiment.  Läks vaid kolm aastat, et  saavutada uskumatu. Olen meie piirkonna Attendo meedikutest  kõige enam positiivset tagasisidet saanud arst, seda nii patsientide, töökaaslaste kui  patsientide omaste poolt. Kodumaal ei väärinud mitte keegi meist, koondatud arstidest, võimalust ümber spetsialiseeruda. Rahapuudust nagu kah ei olnud, sest  samal ajal  käivitus projekt, kus  aastaid tagasi arsti teaduskonna lõpetanud, kuid meditsiinis mittetöötavatele inimestele võimaldati  oma diplomi uuendamine ja maksti  ka priskelt  stipendiumi.  Nii taastati  ka E.Ilvese  arstidiplom.  Loodame, et sellest on nii palju kasu, et ta oma restoranis suudab tavainimese tasemel  esmaabi anda. Kui palju nendest äriinimestest nüüd  meditsiinis töötavad?

Minu ema kasvatas mind eestlaseks, tilk tilga haaval imbus minusse armastus  isamaa vastu.  Mäletan, kuidas ta rääkis kui saksa okupatsiooni ajal õppisid näitlejad  saksa keeles  etendusi andma. Seda põhjusel, et kord või kaks kuus mängida Tammsaaret ja Kitzbergi emakeeles. Kui näitlejad oleksid keeldunud, oleks toodud Saksamaalt näitetrupp ja eesti keel oleks kadunud teatrilavalt. Ilma suurte sõnadeta muutusid noorele inimesele pühadeks mõisted- emakeel, isamaa, laulupidu. Ka siin, võõrsil, olen ma eestlane ja just eestlasena teeninud soomlaste respekti ja  austuse.  Tänavu suvel olime  puhkusereisil  Norras ja loomulikult ikka läbi Lapimaa. Taas kord võõrustas meid  vana tuttav, kes  nüüd oli saanud kogu piirkonna ülemarstiks- tõsine Soome patrioot.  Nii ta siis rääkis, et  polnud kunagi enne huvitunud Eestimaa elust ega teadnud sellest midagi. Pärast minuga kokkupuutumist olid nad perega  tutvunud  meie  ajalooga, praeguse eluga, käinud   Eestimaad  avastamas.  Naljakas seik. 40 km nende majast asub  pisike kauplus, otse Rootsi piiri ääres, nimeks Rajabaari. Avastasime sealt oma suureks üllatuseks Rõngu suured kraaniga  mahlapakid, väga maitsvad, muuseas. No kiitsime neid siis meie võõrustajatele.  Ja üllatus, üllatus, tagasi tulles avastasime nende riiulis  hulgi Rõngu mahlapakke.  Kiitsid kõvasti, et  väga head mahlad ja soovitavad teistelegi.  Miks?  Ma olen eestlane Soomes, oma isikupäraga, töötamise tavadega, suhtumisega patsientidesse.  Jah, austan Soome maad, nende kultuuri, räägin nendega soome keeles, aga olen eestlane mitte soomlane.

Palun, jääme püsima!

Eestlane Soomes ei ole  soomlane.

Just seetõttu ongi mul üllatavalt palju häid tuttavaid just soomlaste seas.  Soovi korral võin  olla nädalavahetusel soome kolleegi suvilas, olen naiste klubi liige, kuhu  kutsutakse vaid staažika klubi liikme soovitusega, olles seal ainuke välismaalane.  Vedades koju järjekordseid kolleegide kingitud lillekorve, tunnistan, et nende armastuse ja austuse saab endale  vaid siis kui oled see, kes sa oled.

Ja milline on  meie eliidi suhtumine asjasse? Natsionalist,  demokraatia vastane, sallimatu, ajupestud  fašist, vihkav puhtatõuline eestlane jne, jne.  Ei, ma ei räägi kollastest  kolkaväljaannetest vaid meie praeguse koalitsiooni poliitikute  sõnavõttudest.

eesti pagulane

Laulupidu, mis on eestlaste jaoks nende kultuuri ja olemise tipphetk, on nüüd defineeritud kui  fašistlik laste ajupesu.  Seda võiks võtta ju kui ühe  arulageda inimese sõnavõttu, kui  pärast Sirbis ilmunud artiklis ei oleks  Päevaleht seda tiražeerinud veel kordades suuremale auditooriumile.  Seega, kiitis  antud kirjutise heaks ning  meie valitsuse seisukohtadele vastavaks. Ei, sellega ei sülitatud mitte üksnes mulle pähe, minu tunded  pole  karvavõrragi olulised.  Kõige suurem süljelärakas lendas nende  tihti eakate õpetajate peale, kes  pea ilma rahata hoiavad  koolides  isamaaarmastuse tuld. Nende õpetajate, koorijuhtide ja tantsupedagoogide peale, kelle ees tahaksin kummarduda maani.  Olen jõuetu mõistma, et  Eesti valitsuse olev erakond kuulutas rahvusriigi idee ohtlikuks düstoopiaks.  Kõik see karjub üle Soome  lahe: Kõtt tagasi tulemast, luuserid, mugavuspagulased sellised.  Tunnistan, olen kurjategija, armastan oma maad ja rahvast, olen eestlane Soomes ja vaatamata meie presidendi pateetilistele kõnedele, ei kavatse muutuda soomlaseks. Tahtsin elada  meie riigis, teenida ja armastada meie rahvast, ei tulnud välja kahjuks, kuid vaatamata sellele, ei kavatse ma  muutuda soomlaseks.

laulupidu

Aga kõige suurem kuritegu on veel üles tunnistamata. Olen kurjategija, sest mulle meeldib vastassugupool.  Armastan oma abikaasat, toetame teineteist, vaatame ühes suunas  ja leiame ühiselt  lohutust raskustes.  Nüüd on see mu isamaal kuritegu, nimeks heterofašism. Ja taas, see ei ole mitte külapoe taga õlut libistava  külafilosoofi targutus vaid endise kõrge riigiametniku seisukoht, kes muuseas, töötades Eesti ministeeriumis, sai palka hoopis Norra riigilt. Et asi kindel oleks ja me ennast  tõeliste kurjategijatena tunneksime, lisas hagu veel praeguse  valitsuskoalitsiooni esindaja kindel sõnavõtt, et  inimesed, kellel on selline sallimatu sättumus  pidada heteroseksuaalseid suhteid normiks, tuleb ilma jätta inimõigustest ja  tuleb saata ühiskonna äärealadele.  Sõna, vangla, ta veel ei kasutanud, aga palju enam ei puudunud.

vangla

Kõik see ja  palju muudki, millest hetkel ei  kirjuta, tekitas soovi peita ennast  sügavale teki alla ja nutta. Ei mingit poliitikat enam, mõtlesin. Lülitasin välja raadio, vaatasin netist uudiseid nii vähe kui võimalik, lõpetasin FB külastamise. Ei mingit poliitikat! Oled läbinisti paheline, sallimatu fašist- kurjategija, lisaks veel ristikoer ( taas tsitaat valitseva erakonna poliitikult).  Tundsin ennast  üksiku uluva hundina, kelle vaated ei sobi enam isamaale.  Paraku,  erakondade toetusprotsendid  rääkisid  teist keelt.  Ja siis tuli Martin ühel  päeval kui olin  minemas laevale.  Ta ei  agiteerinud ega  ajanud sõnavahtu. Ütles vaid sõnad- on aeg.  Neid, kes tunnevad sama, mida mina, on  palju. Nendele  minu inimestele, tuleb anda  hääl. Inimesed, kes on samasugused kaabakad nagu mina- armastavad  isamaad ja emakeelt ning ei taha lahustuda multikulti söövitavas leelises,  soovivad olla  vajalikud Eestimaal ja mitte  maailmas laiali ning evivad kuritegelikku kalduvust  armastada vastassugupoolt.

Jah, ma annan neile inimestele  hääle Põhja Tallinnas. Lahing on tõenäoliselt lootusetu, vastaskandidaat Jaana Toom ning Põhja Tallinn on teadagi  millise elanikkonnaga.  Vaatamata sellele, on neil inimestel, kes tunnevad ning mõtlevad nii nagu mina võimalus väljendada oma tahet.  See on ainus, mis loeb.

Ära unusta!

Isamaa eest, kus eestlased ei ole üleliigsed.

Ori kivimurrus versus katedraali ehitaja.

Palun oma lugejatelt sügavalt vabandust, et pikka aega ei ole ma uut postitust kirjutanud. Selleks on olnud natuke põhjust ka. Nimelt, selleks et sälitada oma praegune töökoht ning elamine, tuli vahetada tööandjat.  Majanduskriisist räsitud Soome tegeleb säästupoliitikaga ja nii korraldas omavalitsus sotsiaalteenuste vähempakkumise, mille meie piirkonnas võitis rahvusvaheline suurfirma Attendo.  Üllatuseks soovisid nad mind jätkama. Nii tuligi teha karm valik. Kas  hakata tegema tööd, mis mulle  eriti ei meeldi tervisekeskuses ja ehk vajadusel ka kolida või jätkata samadel kohtadel juba Attendo all ja võtta juurde veel palju lisatööd. Pärast pikka mõtlemist ja kaalumist otsustasin Attendo pakkumise kasuks.  Esimesed jaanuarikuu nädalad olid veel rahulikud, aga siis tahtsid veel  ca 200 täiendavat  haiget mind  raviarstiks ja möll läks lahti.  Tööpäevad on  12 tundi pikad, õhtuti kõigun koju, siis pessu ning kohe magama.

tööväsimust välja puhkamas

Tööväsimust välja puhkamas.

Sellise tempo juures ei jõua midagi muud teha, tamp on pea sama suur kui oli Eestis, aga midagi on ometigi kadinaalselt erinev. Palk? Jah, see on kindlasti esimene mõte mis kodueestlastel pähe tuleb.  Tegin eksperimendi ja jätsin endale Soomes elamiseks  väiksema summa, mille ma Eestis kätte  sain- 500-600 eur.  Veendusin, ei, palk ei ole määrav. See muu on oluliselt tähtsam. Mis siis?

Tuleme siis peakirja juurde tagasi. Kaks meest tahuvad kivimurrus ehituskive- palavus, tolm, väsimus, ränkraske töö.  Esimeselt mehelt küsitakse: ” Mida sa teed?”. Ta vastab: ” Olen ori kivimurrus.”. Küsitakse teiselt mehelt. ” Ma ehitan katedraali.” vastab ta.   Need kaks meest ja nende vastused annavad pildi  tragöödiast meie  kodumaal. Loodan südamest, et see ei ole liiga paljude inimeste tragöödia.

Me loeme meediast Tapa kiirabi käitumisest, õnnetu raseda naise surmast ning omaste  kaebustest, et meedikud olid ükskõiksed. Mulle helistas eile proua, kes oli aastakümneid töötanud õena Soomes kvalifikatsiooni tõstnud ja  ka praktiseerinud  Saksamaal ning  pensionile siirdudes otsustas töötada mõned aastad  Eestimaa hooldekodus.  4  proovipäeva ja tippkoolitusega õde põgenes kabuhirmus, et mitte valust röökima hakata. Ta polnud elus midagi nii jõhkrat ja hoolimatut näinud- väljaheidetes mädanevad  memmed, neelamisraskustega halvatud, kellele topitakse lusikas lusika järel suhu, kuigi ta ei suuda neelata, lämbumiseni. Kui ta veel rääkis oma kokkupuutest kohaliku kiirabiga, vajusin mina üha rohkem ja rohkem häbist kössi.  Tundsin ära iseennast 3 aastat tagasi.

Ori kivimurrus

Ori kivimurrus

Kuidas said meist kodumaal orjad kivimurrus. Meenutan  koosolekuid aastate vältel kui meie pomod irooniliselt taas ja taas küsisid: ” Millal te, arstid, aru saate, et teid pole kiirabis vaja. Millal te minema lähete?”. Mäletan kiirabi sundliitmist kui PERH´i juhatuse liige meile arrogantselt teatas: ” Me pakume teile nüüd katust. Meil on hea katust.”. Mäletan iroonilisi mõnitamisi, mida  kliinilisteks konverentsideks hüüti ja  sektori juhataja uhket teadet: ” Ja kui te eksite, siis te alles saate minu käest isiklikult nii et niuksute.”.  Mäletan hommikul pea laual nutvat õde- brigaadijuhti pärast valve üleandmist läbi Skype.  Mäletan, kuidas igal tööletuleku hommikul muutus samm aeglasemaks, enamik meist olid igasuguse perspektiivi kaotanud, lootusetud, saatusele alistunud, ükskõiksed ja oleme ausad, ka julmad.  Mäletan kui õhtuti koju tulin, tundus jalatsite jalast võtmine absuluutselt ülejõukäiv. Ainus soov oli voodisse ja tihti, oi kui tihti, oli viimaseks mõtteks- peaks ma ometigi hommikul mitte enam silmi avama.

Ori kivimurrus

Ori kivimurrus

Aga jätame meditsiini. Kellena tunneb ennast müüja kassas kui ta peab WC-sse minekuks ülemuse luba küsima ja menstruatsiooni päevad  osakonna juhatajale ettekandma, sest siis saab mõne ekstra WC loa? Letitöötaja, kes ei tohi ka siis istuda kui kliente ei ole ja nii on kohustatud seisma 8-10 tundi püstijalu.  Politseinikud,kes saavad karistada ja vallandatakse kui teevad tasuta ( jaa, ma pean silmas tasuta) ületunde, et päästa tööjõukriisis osakonda ning kaitsta kolleege, samal ajal kui kõrge pomo  kasutab uljalt asutuse krediitkaarti ning saab selle järgselt aukõrgendust. Piirivalvurid, keda järjekordse uuenduse käigus lennutatakse riigi erinevatesse paikadesse, kodust kaugele, tundmata huvi, kus nad elama hakkavad. Õpetajad, keda tuulatakse hariduspoliitika tõmbetuultes nagu aganaid, andes järjest uusi ja uusi kohustusi, kuid mitte üks raas õigusi.  Hooldaja, kelle pea  vaimupuudega klient tooliga katki lõi, saadetakse linna haava õmblema ja tuuakse kohe tagasi tööle, ignoreerides tema töövabastust, sest inimesi ei jätku.  Kas jätkan?

Ori kivimurrus

Ori kivimurrus

Andke andeks, aga  minagi olin unustanud, et töö võiks olla muu kui orjatöö. Kas aastat on piisavalt pikk aeg, et uuesti avastada.  Orjast katedraali ehitajaks on pikk tee ja esimeseks sammuks on tunnustus, et su töö on tähtis. 2 nädalat  tööleasumisest helistas Attendo Helsingi piirkonna juht ja teatas: ” Tahtsin anda sulle tagasisidet. Kõik osakonnad on väga rahul ja õnnelikud, et sa seal oled.”. Täpselt kuu aega pärast tööle asumist potsas postkasti kiri, mille sees taksikortti- igakuine krediit 250 eur. Kommentaar: ” Tahtsime, et sul oleks kergem osakondade vahel  liikuda.”.  Õde esimesel visiidil osakonda: ” Kui kuulsime, et sina tuled, siis oli see meile kõigile aasta parim jõulukink.”

Teel katedraali ehitajaks

Teel katedraali ehitajaks

Teadmine, et oled vajalik, tekitab soovi olla hea ja empaatiline inimene. Ärgu mulle keegi ütelgu, et soomlane ei taha kogeda midagi uut ja seninägemata.  Jõulude ajal tekkis mul soov soovida kõigile haigetele midagi head. Mõeldud, tehtud. Eestist suur pakk jõulukomme, õde kõrvale ja visiiti.Ka need patsiendid,kes enam rääkida ei mõistnud, tundsid  et ma nende pead paitasin. Igaüks,kes neelata sai ning polnud vastunäidustusi, said oma jõulukommi suhu. Igale patsiendile, õele, hooldajale soovis arst ilusat jõuluaega.  Kui palju pea kustunud silmi hakkas järsku särama, palju naeratavaid nägusid, õnnelikke lehvitamisi. Alles nädal tagasi ütles üks hooldaja: “See oli nii kaunis, et haiged ja nende omaksed meenutavad siiani ning on tänulikud.”.  Ma ehitan katedraali.

Katedraali ehitajaks

Katedraali ehitajaks

Võimalus aidata, aga mitte ülbitseda. Meie haigetel on aegajalt karmilt kehvad veenid ja õekesed näevad vereproovide võtmisega hullult vaeva. Miks mitte olla nendele abiks. Tagasihoidlikult ja nende uhkust haavamata. Tulla neile vastu, aidata, julgustada proovida midagi uut.  Jagada rõõmu õnnestumiste üle. Üllatuda igal hommikul taas ja taas, kuidas sind hoitakse. Soe kohvi, head sõnad, sõprus. Jah imelikul kombel on mul päris mitu sõpra soome kolleegide seas, käin külas ja  aprillis kästi nädalavahetusel nende mökkis puhata. Nii lähen ma igal hommikul oma pikka tööpäeva tegama otsekui pühitsusele.  Jah, on raske, aga kui ilus see kõik on.

Eilne telefonikõne õnnetu Soomes ja Saksamaal ülekvalifitseeritud seeniorist prouaga tõi mu karmi reaalsusesse ning näitas läbi tema jutu ka minu enda  kolme aasta tagust lõusta. Eestimaa julmuses ning ükskõiksuses kalestunud kivimurru orja lõusta.  Mul on nii koletumalt valus ning häbi.  Praegu on Suur nädal ja millal siis veel kui nüüd on põhjust kahetseda ning andeks paluda.  Kallid inimesed, kellede juures ma need viimased aastad visiitides käisin. Palun andke mulle andeks minu  ükskõiksus, iroonilised sõnad, läbipõlenud inimese ükskõiksus. Andke andeks, et ma paljude endast nõrgemate peale valasin  sõnasappi ja nende kannatusi suurendasin. Andke andeks, et ma ei suutnud kaasa tunda, mõista, halastada.

Aga veel enam, palun andke mulle andeks, et ma ei suutnud võidelda nende vastu, kes tegid meist katedraali ehitajate esemel kivimurru orjad.

Katedraali ehitajaks

Katedraali ehitajaks

 

 

Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

  1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
  2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
  3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi...

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?