Ori kivimurrus versus katedraali ehitaja.

Palun oma lugejatelt sügavalt vabandust, et pikka aega ei ole ma uut postitust kirjutanud. Selleks on olnud natuke põhjust ka. Nimelt, selleks et sälitada oma praegune töökoht ning elamine, tuli vahetada tööandjat.  Majanduskriisist räsitud Soome tegeleb säästupoliitikaga ja nii korraldas omavalitsus sotsiaalteenuste vähempakkumise, mille meie piirkonnas võitis rahvusvaheline suurfirma Attendo.  Üllatuseks soovisid nad mind jätkama. Nii tuligi teha karm valik. Kas  hakata tegema tööd, mis mulle  eriti ei meeldi tervisekeskuses ja ehk vajadusel ka kolida või jätkata samadel kohtadel juba Attendo all ja võtta juurde veel palju lisatööd. Pärast pikka mõtlemist ja kaalumist otsustasin Attendo pakkumise kasuks.  Esimesed jaanuarikuu nädalad olid veel rahulikud, aga siis tahtsid veel  ca 200 täiendavat  haiget mind  raviarstiks ja möll läks lahti.  Tööpäevad on  12 tundi pikad, õhtuti kõigun koju, siis pessu ning kohe magama.

tööväsimust välja puhkamas

Tööväsimust välja puhkamas.

Sellise tempo juures ei jõua midagi muud teha, tamp on pea sama suur kui oli Eestis, aga midagi on ometigi kadinaalselt erinev. Palk? Jah, see on kindlasti esimene mõte mis kodueestlastel pähe tuleb.  Tegin eksperimendi ja jätsin endale Soomes elamiseks  väiksema summa, mille ma Eestis kätte  sain- 500-600 eur.  Veendusin, ei, palk ei ole määrav. See muu on oluliselt tähtsam. Mis siis?

Tuleme siis peakirja juurde tagasi. Kaks meest tahuvad kivimurrus ehituskive- palavus, tolm, väsimus, ränkraske töö.  Esimeselt mehelt küsitakse: ” Mida sa teed?”. Ta vastab: ” Olen ori kivimurrus.”. Küsitakse teiselt mehelt. ” Ma ehitan katedraali.” vastab ta.   Need kaks meest ja nende vastused annavad pildi  tragöödiast meie  kodumaal. Loodan südamest, et see ei ole liiga paljude inimeste tragöödia.

Me loeme meediast Tapa kiirabi käitumisest, õnnetu raseda naise surmast ning omaste  kaebustest, et meedikud olid ükskõiksed. Mulle helistas eile proua, kes oli aastakümneid töötanud õena Soomes kvalifikatsiooni tõstnud ja  ka praktiseerinud  Saksamaal ning  pensionile siirdudes otsustas töötada mõned aastad  Eestimaa hooldekodus.  4  proovipäeva ja tippkoolitusega õde põgenes kabuhirmus, et mitte valust röökima hakata. Ta polnud elus midagi nii jõhkrat ja hoolimatut näinud- väljaheidetes mädanevad  memmed, neelamisraskustega halvatud, kellele topitakse lusikas lusika järel suhu, kuigi ta ei suuda neelata, lämbumiseni. Kui ta veel rääkis oma kokkupuutest kohaliku kiirabiga, vajusin mina üha rohkem ja rohkem häbist kössi.  Tundsin ära iseennast 3 aastat tagasi.

Ori kivimurrus

Ori kivimurrus

Kuidas said meist kodumaal orjad kivimurrus. Meenutan  koosolekuid aastate vältel kui meie pomod irooniliselt taas ja taas küsisid: ” Millal te, arstid, aru saate, et teid pole kiirabis vaja. Millal te minema lähete?”. Mäletan kiirabi sundliitmist kui PERH´i juhatuse liige meile arrogantselt teatas: ” Me pakume teile nüüd katust. Meil on hea katust.”. Mäletan iroonilisi mõnitamisi, mida  kliinilisteks konverentsideks hüüti ja  sektori juhataja uhket teadet: ” Ja kui te eksite, siis te alles saate minu käest isiklikult nii et niuksute.”.  Mäletan hommikul pea laual nutvat õde- brigaadijuhti pärast valve üleandmist läbi Skype.  Mäletan, kuidas igal tööletuleku hommikul muutus samm aeglasemaks, enamik meist olid igasuguse perspektiivi kaotanud, lootusetud, saatusele alistunud, ükskõiksed ja oleme ausad, ka julmad.  Mäletan kui õhtuti koju tulin, tundus jalatsite jalast võtmine absuluutselt ülejõukäiv. Ainus soov oli voodisse ja tihti, oi kui tihti, oli viimaseks mõtteks- peaks ma ometigi hommikul mitte enam silmi avama.

Ori kivimurrus

Ori kivimurrus

Aga jätame meditsiini. Kellena tunneb ennast müüja kassas kui ta peab WC-sse minekuks ülemuse luba küsima ja menstruatsiooni päevad  osakonna juhatajale ettekandma, sest siis saab mõne ekstra WC loa? Letitöötaja, kes ei tohi ka siis istuda kui kliente ei ole ja nii on kohustatud seisma 8-10 tundi püstijalu.  Politseinikud,kes saavad karistada ja vallandatakse kui teevad tasuta ( jaa, ma pean silmas tasuta) ületunde, et päästa tööjõukriisis osakonda ning kaitsta kolleege, samal ajal kui kõrge pomo  kasutab uljalt asutuse krediitkaarti ning saab selle järgselt aukõrgendust. Piirivalvurid, keda järjekordse uuenduse käigus lennutatakse riigi erinevatesse paikadesse, kodust kaugele, tundmata huvi, kus nad elama hakkavad. Õpetajad, keda tuulatakse hariduspoliitika tõmbetuultes nagu aganaid, andes järjest uusi ja uusi kohustusi, kuid mitte üks raas õigusi.  Hooldaja, kelle pea  vaimupuudega klient tooliga katki lõi, saadetakse linna haava õmblema ja tuuakse kohe tagasi tööle, ignoreerides tema töövabastust, sest inimesi ei jätku.  Kas jätkan?

Ori kivimurrus

Ori kivimurrus

Andke andeks, aga  minagi olin unustanud, et töö võiks olla muu kui orjatöö. Kas aastat on piisavalt pikk aeg, et uuesti avastada.  Orjast katedraali ehitajaks on pikk tee ja esimeseks sammuks on tunnustus, et su töö on tähtis. 2 nädalat  tööleasumisest helistas Attendo Helsingi piirkonna juht ja teatas: ” Tahtsin anda sulle tagasisidet. Kõik osakonnad on väga rahul ja õnnelikud, et sa seal oled.”. Täpselt kuu aega pärast tööle asumist potsas postkasti kiri, mille sees taksikortti- igakuine krediit 250 eur. Kommentaar: ” Tahtsime, et sul oleks kergem osakondade vahel  liikuda.”.  Õde esimesel visiidil osakonda: ” Kui kuulsime, et sina tuled, siis oli see meile kõigile aasta parim jõulukink.”

Teel katedraali ehitajaks

Teel katedraali ehitajaks

Teadmine, et oled vajalik, tekitab soovi olla hea ja empaatiline inimene. Ärgu mulle keegi ütelgu, et soomlane ei taha kogeda midagi uut ja seninägemata.  Jõulude ajal tekkis mul soov soovida kõigile haigetele midagi head. Mõeldud, tehtud. Eestist suur pakk jõulukomme, õde kõrvale ja visiiti.Ka need patsiendid,kes enam rääkida ei mõistnud, tundsid  et ma nende pead paitasin. Igaüks,kes neelata sai ning polnud vastunäidustusi, said oma jõulukommi suhu. Igale patsiendile, õele, hooldajale soovis arst ilusat jõuluaega.  Kui palju pea kustunud silmi hakkas järsku särama, palju naeratavaid nägusid, õnnelikke lehvitamisi. Alles nädal tagasi ütles üks hooldaja: “See oli nii kaunis, et haiged ja nende omaksed meenutavad siiani ning on tänulikud.”.  Ma ehitan katedraali.

Katedraali ehitajaks

Katedraali ehitajaks

Võimalus aidata, aga mitte ülbitseda. Meie haigetel on aegajalt karmilt kehvad veenid ja õekesed näevad vereproovide võtmisega hullult vaeva. Miks mitte olla nendele abiks. Tagasihoidlikult ja nende uhkust haavamata. Tulla neile vastu, aidata, julgustada proovida midagi uut.  Jagada rõõmu õnnestumiste üle. Üllatuda igal hommikul taas ja taas, kuidas sind hoitakse. Soe kohvi, head sõnad, sõprus. Jah imelikul kombel on mul päris mitu sõpra soome kolleegide seas, käin külas ja  aprillis kästi nädalavahetusel nende mökkis puhata. Nii lähen ma igal hommikul oma pikka tööpäeva tegama otsekui pühitsusele.  Jah, on raske, aga kui ilus see kõik on.

Eilne telefonikõne õnnetu Soomes ja Saksamaal ülekvalifitseeritud seeniorist prouaga tõi mu karmi reaalsusesse ning näitas läbi tema jutu ka minu enda  kolme aasta tagust lõusta. Eestimaa julmuses ning ükskõiksuses kalestunud kivimurru orja lõusta.  Mul on nii koletumalt valus ning häbi.  Praegu on Suur nädal ja millal siis veel kui nüüd on põhjust kahetseda ning andeks paluda.  Kallid inimesed, kellede juures ma need viimased aastad visiitides käisin. Palun andke mulle andeks minu  ükskõiksus, iroonilised sõnad, läbipõlenud inimese ükskõiksus. Andke andeks, et ma paljude endast nõrgemate peale valasin  sõnasappi ja nende kannatusi suurendasin. Andke andeks, et ma ei suutnud kaasa tunda, mõista, halastada.

Aga veel enam, palun andke mulle andeks, et ma ei suutnud võidelda nende vastu, kes tegid meist katedraali ehitajate esemel kivimurru orjad.

Katedraali ehitajaks

Katedraali ehitajaks

 

 

Üritasime teha kõige paremini, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Õhtuleht palus mul novembris kirjutada arvamuse valitsuse poolt kavandatava kuni kuueaastaste laste seiresüsteemi kohta.  Eks ma siis kirjutasin, aga mitu  nädalat on möödas ja ei kippu ega kõppu. Sellest võib järeldada:

  1.  Lugu oli kehvasti kirjutatud.
  2. See ei olnud ( taas) pollitiliselt korrektne.
  3. Artikli vastu puudus ( toimetaja arvates) avalik huvi.

Nii ma arvasin 7 detsembril, aga  oma suurimaks üllatuseks sain täna Õhtulehelt meili, et nad on loo avaldanud.  Seega, palun väga vabandust, austatud ajakirjanikud Õhtulehes. Olin Teie vastu ebaaus ja liiga kärsitu.   Andke palun andeks!

Oma suurimaks üllatuseks olen avastanud, et  Teie väljaande  võilillevärv on  tõesti viimastel kuudel tugevasti kahvatunud ja on julgust avaldada nii  “õigeid” kui ” valesid ” arvamusi. Õukonna trubaduurid Te kohe päris kindlasti ei ole.  Lisaks, erinevalt  paljudest teistest väljaannetest, ei ole Te autori blogist varastanud vaid viisakalt nõusolekut küsinud.  (  Pean silmas avalikku kirja Presidendile). Respect.

Lugu aga las olla.

Niisiis:

Kogudes kokku nii enda kui kolleegide viimaste aastate kogemused ja kõrvutades neid valitsuse planeeritava kuni kuue aastaste laste seiresüsteemi seaduse planeeritavate meetmetega, läks meel kurvaks. Taas üks markantne näide kui erialaste teadmisteta poliitikud üritavad lahendada probleeme, mille olemusest neil vähimatki aimu ei ole.

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Edasi, kindlalt edasi! Kuhu?

Absoluutselt õigus, meil on lubamatult palju vaesuses, tõrjutuses ning sotsiaalses isolatsioonis elavaid lapsi, kelle varajane avastamine ja aitamine peaks olema Eesti sotsiaalsüsteemi peamiseks ülesandeks. Tuhande ja enama lapse “puudumine” avastatakse parimal juhul siis kui nad esimesse klassi ei ilmu. Räiged faktid nälgivatest ja väärkoheldud lastest, mis aegajalt avalikuks saavad. Inimeste pahameel selliste lugude ilmsikstulekul. Midagi tuleb teha!!

Noh, ja teemegi siis, kõigile lastega peredele, seome peretoetused määratud ajal perearsti juures käimisega- tehtud. Huvitav, miks meie valitsus sotsiaalsete probleemide lahendamisel oskab kasutada vaid piitsa, kuigi präänik oleks ehk märkimisväärselt tulemuslikum?

Teeme midagi...

Teeme midagi…

Eelkõige, küsimus, kuivõrd efektiivne väärkoheldud lapse avastamismeede on kord aastas perearsti külastamine? Kaevasin välja kümmekond juhtumit, millega viimastel aastatel kiirabis kokku puutusime – lapsed purupurjus isa hoida, ebaturvalises korteris. Perearst laiutas käsi, kõik pidi olema korras. Imik purjus isa ja tema kaaslase hoida, paljas, söödikutega täidetud ruumis, palavikus, ukerdamas purunenud viinapudelite ja suitsukonide vahel. Ema käis pidevalt arsti juures ning oskas ka hästi kiirabi kutsuda. Psüühilise erivajadusega ema, kes poolpalja imikuga hilissügisel kümneid kilomeetreid keset rohke liiklusega maanteed jalutas, et halbu mõtteid peletada ja last karastada – vald ega perearst ei teadnud midagi. Kolleeg, kes leidis kaksikud, alla aastased lapsed, räpasel põrandal radiaatori all kaltsude peal kui ta noahaavaga meest päästmas käis- emme ja issi olid veidike tülitsenud – milline üllatus lastekaitsele ja perearstile. Jne.jne, jne.

Probleemid, probleemid

Probleemid, probleemid

Tervisekontroll korra aastas ei ole kohe kindlasti see võluvahend, millega probleemseid peresid tuvastada. Hea tahtmise juures avastatakse ehk paar protsenti täiesti asotsiaalseid peresid. Samas lajatab planeeritav seiresüsteem kirvega nendele peredele, kes oma last hoiavad parimal võimalikul viisil.
1. Linnades, kus perearsti registrid on täis ja inimestel ei olegi kellegi muu poole pöörduda kui eraarst.
2. Maal, kus bussiliiklus on nii minimaalne, et tõmbekeskuses käimine tähendab kaht päeva, sest perel puudub auto, mis tagaks ema õiguse arstiabile. ( Ehk viiks põhiseadusesse täienduse sisse, hr Minister).
3. Välislähetuses viibivad pered, näiteks tudengid. Kuidas peab reageerima Oxfordis õppiv ema kui talle saadetakse e-kiri: kolmapäeval ____. detsembril kell 12.15 ootame teid lapsega plaanilisse tervisekontrolli.
4. Nn pendeldajad, kes veel hoiavad sidet kodumaaga. kuid töötavad näiteks osalise tööajaga välismaal. Arvata võib, et üks seiresüsteemi käivitamise tegelik eesmärk on just selliste perede ja laste avastamine ning nendele peretoetuste maksmise lõpetamine. Kokkuhoitud kümned tuhanded eurod. Koos sellega ka sajad Eestimaale igaveseks kaotatud elud. Kas taas üleliigsed inimesed? Kiuslikult mõteldes tundub, et just see ongi uue reformi tegelik sihtgrupp ja kokkuhoiukoht. Paraku, probleemsete laste hulk on Eestimaal märkimisväärne. Lapsed, kes lähevad magama koriseva kõhuga, tuhanded Toidupanga toidupakid puudust kannatavatele peredele. Tegutseda tuleks kiiresti ja professionaalselt. Paraku, poliitikute inkubaatoris sotsiaaltööd ei õpetata, Tallinna ja Tartu ülikoolides aga küll. Lühidalt siis tutvustuseks: nii lastekaitse kui sotsiaaltöö efektiivsuse aluseks on VÕRGUSTIKU TÖÖ. See tähendab tegelikult toimivat sidet erinevate ametkondade vahel. Efektiivne ja õigeaegne abi saab olla vaid siis kui kaasatakse kõik ametnikud ja empaatilised kodanikud.

Silmakirjalikkus eelkõige

Silmakirjalikkus eelkõige

Kuidas on meil de facto? Sageli näeb esimesena lapse ja pere probleeme kiirabi. Kellele see informatsioon liigub? Mitte kellelegi- laps paikneb tihti mitte oma elukohas, lisaks isikuandmete konfidentsiaalsuse seadus. Kiirabi näeb, kirjutab kaarti ja sinna see jääb. Mina olin see loll, kes üritasin lapsi kaitsta, kuigi osakonna juhataja nõutult küsis: ” On sul vaja oma nina sinna toppida?”. Ühel emal jäi isegi õigust üle ning ta kaebas ministeeriumi, kus pärast pikemat arutelu arst siiski süüst vabastati ja ringkaitsest oli asi nii kaugel kui olla võis . Seega, esimene võrgustiku liige, kiirabi. rivist väljas. Teine lüli on lasteaed, eriti just lastehoiud, kus töötavad kvalifitseeritud ja koolitatud lapsehoidjad. Mida nad küll näevad! Lapsed, keda toidetakse päev päeva järel VAID kohukestega, kahtlaselt paljude sinikatega kaetud maimukesed, laste kurtmised ja hirmud. Kelle poole on lapsehoidjal pöörduda? Info allikat ei kaitse keegi ( korduvalt läbiproovitud), vanem paneb oma lapse lihtsalt mujale, ähvardused peale selle. Järgmine võrgustiku liige on rivist väljas. Naabrid näevad ja kuulevad nii mõndagi, aga lastekaitsesse pöörduma ei rutta, sest taas, allikat paljudes omavalitsustes ei kaitse keegi. Lõpuks satub õnnetu märkaja lihtsalt probleemse perekonna viha objektiks. Jälle, normaalses riigis nii hädavajalik võrgustiku liige meil rivist väljas. Perearst ja – õde näeksid oluliselt rohkem kui oleks võimalik taastada patronaaž kodus lapse sünni järgselt.

Märkamine = karistus

Märkamine = karistus

Kokkuvõttes, puudub ühtne infosüsteem- kiirabi näeb, lasteaiatöötaja näeb, naaber näeb, perearst näeb, õpetaja näeb, politseinik näeb, sotsiaaltöötaja näeb – näevad, et lapsega on midagi lahti, aga kokku see info ei saa, sest meil on andmekaitseseadus- kõik on salastatud . Lisaks, kui ühes kohas erinevatel ametnikel hakkab tekkima liialt kahtlusi, kolib pere lihtsalt kiirelt teise kohta…. ja kõik hakkab otsast peale. Ühe võrgustiku liikme info on teise eest salastatud- konfidentsiaalne , igaüks nokitseb omaette ja kui avalikkust šokeerib järgmine õõvastav lugu, siis kõik ametnikud laiutavad käsi- ei tea, no kohe mitte üldse ei tea ja tegelikult pole olnudki. Järelikult, tapame sõnumitooja, selle kes loo avalikkuse ette toob ehk hakkame teda meedias mõnitama ja naeruvääristama. Klopime väheke sõnavahtu ja ongi unustatud. Polnud probleemi …või kui oli, siis pisike, taskuväljaandes.  Meenutaks ehk Adaveres toimunut.  Sama tehti kunagi minu blogis  avalikustatud lapse loo järgselt.

Kes on süüdi??

Kes on süüdi??

Jah, aga viimaks kõige valusam killuke. Normaalses riigis, kus märkimisväärne osa rahvast usaldab oma riiki, on problemaatilise sotsiaalse anamneesiga isikute andmed võrgustiku liikmetele ( piirangutega) kättesaadavad. Infovahetus toimub üldjuhul siiski inimeste aitamiseks. Võtmesõnaks on kodanikkonna usaldus riigiametnike vastu. Meil on selliste andmebaaside loomine mõeldamatu ja mitte ainult kehtiva andmekaitseseaduse tõttu, pigem seetüttu, et riigivõim on kaotanud märkimisväärse osa kodanike usalduse. Valetamine, hämamine, marginaliseerimine ja alandamine on viimaste aastate riigivõimu ja ametkonna lipukirjaks. Meenutaks ehk värsket puudeinimeste tööjõureformi, kus Toomepea raius, et sotsiaaltoetusi ei vähendata, aga sotsiaalministeerium lõpuks vastumeelselt kinnitas, et puudetoetused siiski langevad ja mitte vähe. Kui ” piir peab kindlat” ja aasta pärast alustati Eesti Vene kontrolljoone ” avastamist” võsa seest. Kui kiirabireformi kiideti kui uuenduste lipulaeva ja kaks aastat hiljem kaeblesid kiirabi juhtivmeedikud, et kiirabiarstide puudus on fataalne. Kui praegu ülistatakse eriarstiabi kokkutõmbamist maakonnahaiglatest kui kvaliteedihüpet Eesti meditsiinis…..

Kui reklaam ei valeta..

Kui reklaam ei valeta..

Tuhandeid sotsiaalsete probleemidega heitlevaid peresid ja lapsi saaks aidata: tõhus sotsiaalabi, empaatilised samastumisvõimelised ametnikud ja hooliv kodanikkond, kes moodustavad võrgustiku, mille liikmed vahetavad omavahel vajalikku informatsiooni- ausalt ja puhta südametunnistusega hädasolija aitamiseks, toetamiseks, mõistmiseks, vahel ka päästmiseks. Eelkõige oleks aga vaja valitseval seltskonnal rahva usalduskrediiti, aga see on, paraku, viimaseni raisatud. Quo vadis?

 

Kui tume veel kauaks ka sinu maa.

Käes on kõige pimedam aeg. Pori, vihm segamini lörtsiga- kaamos.  Patsiendid on tõbised, seisundid muutuvad kaleidoskoobimustri kiirusega. Arstil on tööd palju ja kõik lahingud ei ole mitte võidukad.  Pimedasse sügisöösse toob valgust küünalde sära akna peal.  Minu orhidee  õitseb ja iga päev lööb ta lahti uue õie. Lisaks otsustas üks aknalaual resideeruvatest kaktusest õitsema hakata- krellpunase õiega, purustades tavaloogika, et kui üldse, siis õitseb kaktus põhjamaal vaid suvel.

lootusetus 2

Aga kodumaalt tulevad uudised rõhuvad nagu pakivilahmaks rinna peal. Kui see, mis praegu toimub ei ole genotsiid, siis mis võiks veel  olla? Vikipeedia definitsiooni alusel: Genotsiid on tegu, mille eesmärk on mingi rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise ühenduse osaline või täielik hävitamine.

 

Praegu on ohvrialtaril Eestimaa rahvas. Valitsejate tahe on ilmselgelt selle kangekaelse ja vastupanija rahva likvideerimine, lausa väljajuurimine. No oleme nüüd kuulnud oma  arvamusliidritelt head ja paremat. Kolmveerand rahvast peaks põrmus ja tuhas kahetsuses püherdama. Oleme täiesti vääritud inimolendid- sallimatud, rassistid, homofoobid, arengus mahajäänud, vihakõnelejad. Me kuuleme päev päeva järel, kuidas nemad, vaesekesed,  peavad meie pärast silmad peast häbenema.

Seega, soovimatu seltskond, kes tuleb kiiremas korras väljavahetada. Aga kuidas?

lootusetus

Palun, esimese laksu lajatas haigekassa. Paraku jäi see muu infomüra alla ja nii ka tähelepanuta.  Sisuliselt otsustas haigekassa piirkonnahaiglates likvideerida  eriarstiabi.  Rakvere, Pärnu, Haapsalu, Võru, Hiiumaa jne haiglatelt võetakse  võimekus osutada oma inimestele  natukenegi inimväärset arstiabi. Lastearstid, ortopeedid, günekoloogid, neuroloogid jne. kaovad keskhaiglatest kahte suurde keskusesse.  Kõik areneb täpselt siin blogis kirjeldatud stsenaariumi järgi ( vt meditsiini hiilgus ja viletsus). Patsiendid, kellel puudub oma auto või napib raha bussile ( aga lisaks veel röövellikult kallile  ühissõiduki piletile Tallinnas ning karta võib, et vajatakse täiendavat raha hotellile kui  Tallinnas või Tartus tuttavaid ei ela), kaotavad igasuguse võimaluse üldse eriarstile saada.  Ja seda kõike nimetatakse  haiglate võrgustumiseks!!?? Selgitus, et nii saavad arstid töötada ainult ühes kohas suurema koormusega, on loll jutt, sest  üle 1,0 koha ühes asutuses ei ole võimalik nii ehk naa teha.  Varem mindi kasvõi missioonitundest  maakonnahaiglatesse vastuvõttu tegema, nüüdsest siis võetakse see võimalus.  Eriarstide vastuvõtt on aga  kahe rahapumbast suurhaigla  enimtasuvam kasumiallikas. Seega…

depressioon

Kahtlemata tuleks eriarstiabi kokkutõmmata, aga MITTE MAAKONNAHAIGLAST!!  Ebaefektiivse haigete jooksutamise asemel oleks viimane aeg luua perearstidele e- konsultatsioonide võimalus, miks mitte ka patsient/ perearst/ eriarst  Skype konsultatsioonid.  Võtta aga ühe klahvivajutusega tuhandetelt maainimestelt võimalus eriarstile pääseda?  Kordame: Genotsiid on tegu, mille eesmärk on mingi rahvusliku ühenduse osaline või täielik hävitamine. Hullem veel, hävitades maainimesi, raiutakse läbi eestluse juured. Tegemist ei ole ju siia sinna loksuva linnainimesega. Me oleme metsa- ja maarahvas, nii hävitatakse meie oma kultuur, kultuurikandjad.  Selle asemel pakutakse meil kultuuri nime all K.Kenderi nn.  pedofiili päevaraamatut ja muud sarnast solki, millest me ilmselt oma mühaklikkuses aru ei saa.  Milline fenomenaalne idee, tappa kultuur ehk rahva hing koos selle kandjatega?  Õige, jah, arste on vaja ju uute eestlaste ravimiseks nende troopilistest tõbedest. Selle jaoks on eelarves summad juba sissekirjutatud või kuidas?

depress1

Täna on surnute mälestuspäev. Pühendame siis järgmise lõigu nendele, kes ei sure meie valitsuse meelest piisavalt kiiresti- meie hooldekodude asukatele.  Mul oli viimastel kuudel võimalus külastada mitut asutust ja nördimuseks pean tunnistama, et ei kujutanud enam ette, millistes tingimustes need õnnetud inimesed oma eluõhtul viibivad.  Ei, jutt ei tule mitte  hooldekodude  halbadest töötajatest. Enamik neist imelistest inimestest täidavad oma ränkrasket kohustust niivõrd alandavates tingimustes, mis teeb silmad ette Põhja Korea rahvale.  Miinimumpalk ja pidevalt turjale laksatav kupjahoop: kui ei meeldi, siis mine ära, järjekord on ukse ees.  Need tingimused on riiklikul tasandil valmissepitsetud. Arstiabile ei ole õnnetutel asukatel mingit õigust. Perearst teatab, tooge  perekeskusesse kohale, siis vaatan, raamiautot  hooldekodul loomulikult ei ole.  Poolsada raskelt haiget eakat ja hooldekodul ei ole ettenähtud ühtegi medõde, isegi 0,5 kohta mitte.

pisarad2

Õnnetute hooldusõdede pisarad kui gripijärgssse kopsupõletikku haigestunud kuuest vanainimesest suri kevadel neli- ilma ravimiteta. Ülbete ametnike vastus murest murtud hooldusõe pisaratele on : ” Nad ongi ju siia suremiseks saadetud.”.  Õekiirabi on ainus meditsiiniüksus, aga nemad ei saa kunagi asendada perearsti. Tõsi, kui seisund on piisavalt halb, toob kiirabi  haige haiglasse, aga raskete põhihaigustega koormatud ja nüüd piisavalt halvas seisundis patsient lahkub enamjaolt haiglast jalad ees.

üksi 1

Aga need memmed ja taadid on aastakümned hoolitsenud et Eestimaal oleks leib laual. Nad on maksnud läbi maksude kinni meie paljude ülikoolid, ka praeguste irvitavate võimurite õpingud, kes neid nüüd külmavereliselt hävitavad.  Nad on sünnitanud ja kasvatanud lapsi, lapselapsi. Nad on alati pidanud oma peret toitma kübemetega, mis suurte sakste laualt langenud on. Praegu on nad süüdi, et  ei sure piisavalt kiiresti ning selle julmuse taustal tundub natsiriigi taktika jagada oma nõtradele vanakestele ” magusat suppi” pigem humaansusena.  Kui see ei ole genotsiid, siis mis see on?

üksi

Igale neljaliikmelisele pagulasperele  hakkab  riik kompenseerima kuus kuni 3000 eur eluasemetoetust.  Vaid ühe pere toetusest piisaks et ühe maakonna, v.a Tallinn ja Tartu, hooldekodudele tagada 1 arsti- ja 1 medõekoht.  Praegu  suudab 1 arst tagada Soomes 400-600 pikaraviosakonna, hooldekodu ja koduhoolduse  patsiendi meditsiinilise teeninduse, külastades osakondi  1 kord nädalas, lisaks telefonikonsultatsioonid ja vajadusel lisakülastused.

Hea eestlane kodu- ja välismaal! Süüta järgmisel nädalal aknalaual küünal nende nõtrade kuid vaprate memmede ja taatide auks, kes  kodumaal keelduvad vaatamata kõigele nõuetekohaselt kiiresti suremast.

Kas pole irooniline, et just hooldusteenust pakkuv asutus hakkab tegelema pagulaste majutamisega?

Ärme unustame oma vanu omakseid, hooldekodu asukaid, ka võõrsil olles. Ärgem muutugem samasugusteks hästitreenitud südametunnistusega molkusteks nagu …..

põleb

Meenutagem veel kord seda, mille nimel praegune viiekümneaastaste põlvkond oli aastatel 1989-1993 kõhklemata nõus andma oma elu- Toompeal, teletorni juures ja sees, telemaja ees…….

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade –

Palun, jääme püsima!

Palun, jääme püsima!

Päeval, mil nad taas meid reetsid e. võimu anatoomia.

Tänane päev riigikogus. Kõik looritatud ilustatud valed on mahakistud. Rahva ees seisab tõde oma alastuses. Mee mokale määrimise aeg on otsas, 2/3 riigikogust on otsustanud. Koolitatud, kalgi hingega julmurid sülitavad kõrge kaarega nii saalis istuvatele opositsioonis olevatele rahvaasemikele kui siristavad kõrge joaga  75% Eestimaa inimestele pähe. Hästi treenitud  südametunnistusega puuslikud sõidavad oma esindustasude eest liisitud luksusmaasturitega pärast tööpäeva mõnda nooblimasse restorani ning rüüpavad šampust, mille pudeli hind võrdub lasteaiaõpetaja kuupalgaga ning õnnitlevad üksteist eduka tööpäeva lõpu puhul- UHKE EESTI ÜLE!!

reklaam  Võtame siis tänase päeva Zeusi pikselöögid Olümpose mäelt veel kord kokku ning võrdleme neid eemiste kuude roosamullilise uduga:

  • Me võtame vastu  kvoodi alusel 200 põgenikku- VALE
  • Me võtme vastu 300 põgenikku aastas-              VALE
  • Me võtame vastu 500 põgenikku aastas-            VALE
  • Me võtame kvoodivabalt vastu kõik need keda mamma Merkel kaaskonnaga suvatseb meile saata- ÕIGE
  • Me võtame vastu ainult kristlasi-                          VALE
  • Me võtame vastu ainult perekondi-                      VALE
  • Meile mahuvad lahedalt ära nii taarausulised, kristlased, muhameedlased ( minu lisa: ka ISISE võitlejad)-ÕIGE

Lisame juurde need valed, millest täna riigikogu saalis ei räägitud:

  • Me oleme pagulaste vastuvõtmiseks valmis – VALE. Me ei suutnud  Donetskist tulnud perekonnale Vaos poole aasta jooksull õpetada rohkem eesti keelt kui 2 ( loe: kaks) tundi ning sedagi pidi muu töö kõrvalt tegema sotsiaaltöötaja ja mitte keeleõpetaja, kuigi vene ja isegi ukraina keele õpetajaid on meil jalaga segada võrreldes  araabia keele õpetajatega.  Vaos ei suudetud kooli minevale lapsele isegi miinimumtasemel õpetada eesti keelt ning lükati see rõõmsalt  õpetajatele, kes õnnetu umbkeelse lapsega tavakoolis nüüd lisatunde teevad, saamata kaheldamatult sentigi lisatasu.
  • Meil on pagulastele ruumid olemas- VALE. Need ruumid on vaimupuudega inimeste hooldekodud, kuhu AS Hoolekandeteenused need pagulased majutab, loopides õnnetud puudeinimesed järjekordsetesse kombinaatidesse, mille remontimiseks puudub raha ja tahtmine.

Võiks seda loetelu jätkata veel pikalt, aga see pole tänase postituse teema. Täna  võtame arutluse alla küsimuse, kuidas ja miks Eesti valitsus ja tema tööandja- rahvas elavad absuluutselt paraleeluniversumis. Miks nad meid maha on jätnud?? Nagu kõik eelnedavad postitused, ei pretendeeri autor mitte õigele arvamusele. Mäletate küll, et meil valitseb kaks arvamust: valitsuse e. õige ja kõigi teiste e. vale arvamus. Siiski pakun loogilist ning kahtlemata iroonilist analüüsi, kuidas asjad nii kaugele on arenenud.

Millal see kõik algas?

Millal see kõik algas?

Usun, et kõik need, kelle mälu nii kaugele ulatub, mäletavad, et 25 aastat tagasi lauluväljakul oli Eesti valitsusel maksimaalne rahva mandaat. Me andestasime oma juhtidele pea kõik- Indrek Toomele tema partelise tegevuse, pea kõigile rahvasaadikutele punamineviku. Me usaldasime ja olime nõus ka kartulikoori sööma. 25 aastat on möödas, Osa meist sööb siiani kartulikoori, suur hulk teenib perele leiba võõral maal, paljud on lootuse kaotanult surnud vara, liiga vara, aga usaldusest pole järel midagi. Pea 35% inimestest ei üritagi valimistel oma häält kuuldavale tuua, paljud on kibestunud, täis tigedust ning vimma.  Mis on juhtunud?

AKSIOOM: VÕIM KORRUPEERIB NING ABSOLUUTNE VÕIM KORRUPEERIB ABSOLUUTSELT.

Selle loodusseaduse vastu ei saa ükski riik ega ühiskond, paiknegu see Aafrikas, Ameerikas või meie palavalt armastatud Euroopas. Selleks, et korruptsiooni  kõikelämmatavat mõju vähendada, on äärmiselt vajalik, et võim vahetuks soovitatavalt iga 4-5, maksimaalselt 8 aasta järel. Uus erakond võimul lõhub vanad korruptiivsed sidemed ning kui lisada veel juurde normaalne kontrolliv ning toimiv kodanikuühiskond, on võimalik võimu võõrandumist rahvast edukalt ennetada ning korruptsiooni ohjeldada.  Vat siia ongi meie koer maetud. Ilustamata võime tõdeda, et riigis on elu kõik need 25 aastat käinud RE taktikepi järgi, Sama lugu Tallinnaga, väikeste pausidega on Tallinnas võim olnud KE kätes.  Kaks suurt erakonda, paraku ühe tagumiku kaks kanni, Pärast raevukat võimuvõitlust kõigil tasanditel, on nad jaganud ära sisuliselt kogu võimu. Rahvas? Aa keda see kotib? Kummalgi erakonnal oli  ja on kindel strateegia- RE on teinud panuse Brüsseli isandatele, KE on ilmselt algselt üritanud U.K Kekkoneni strateegiat, kuid seejärel panustanud nii vaesemale osale rahvast kui ka ” vene kaardile”.  Kõik teised erakonnad on olnud sisuliselt puudli rollis e. ükskõik kumma suurega on nad liitunud, ikka on tulemuseks reitingu langus ja kannupoisi väärikas amet. Kusjuures, ebameeldivused ning eksimused on sujuvalt mängitud  nende kontole.

Nagu vanasti nii ka nüüd

Nagu vanasti nii ka nüüd

STATUS QUO EHK VÕIMU KIVISTUMINE.

Normaalses ühiskonnas peaks võim liikuma erinevatele erakondadele, aga kas see valitsejatele meeldib? Oi, ei, kus sa sellega. Nemad sooviksid valitseda igavesti. Nii kasutavadki valitsejad üldtunnustatud strateegiat- säilitada saavutatud positsioon. Võim kivistub. Kuidas?

  • Vastuvõetud valimisseadus, mis võimaldab “õige” erakonna  riigikogusse kandideerijal saada sisse pea olematu häältesaagiga, ” vale” erakonna kandidaat ei saa sisse ka 2000 häältega.
  • Meedia muutmine läbi nõukogude või perekondlike suhete valitsevate erakondade hääletoruks ning peamanipulaatoriks ( loe ka:Ulrich Beck ” Riskiühiskond” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?25703)

  • Läbi firmade nõukogude politiseerimise tagada endale pidev rahavoog ning toetus- Tallinna Sadam jne.
  • Politiseerida omavalitsuste juhid ning muuta nad ( euroraha toel) vastuvaidlematuteks käsutäitjateks
Kiss, kiss,kiss, euroraha.

Kiss, kiss,kiss, euroraha.

Ikka vastavalt oma võimalustele- miljonid sadamast RE kontorisse ja kümned tuhanded Tallinna usaldusasutustest KE kaukasse.

Rahvas? Aga keda see kotib. Lollid ju ikka usuvad. Hirmuta vähe vene ohu või Savisaarega, küll ajaloolise mäluga koormatud jobukakud ikka usuvad.

Riik, see oleme meie Toompeal

Riik, see oleme meie Toompeal

VÕIMU BETONEERUMINE

Mul oli hiljuti südantsoendav kohtumine inimesega, kelle nime ma jätan enda teada, kuid kes on olnud Eestis enamike IT lahenduste sünni juures.  Vähe sellest, välismaal on ta töötanud tippspetsialistina maailma firmade tarkvaraarenduses. Muuseas, ei kuulu ühtegi erakonda. Eelviimaste valimiste eel ootas ta audientsi riigikogu kabineti ees koridoris ja tahtmatult kuulis meie tipppoliitikute arutlusi järgmise riigikogu koosseisu kohta. Juba jagati kohtigi ning see toimus kuu enne valimisi. Pärast kontrollis ta huvi pärast üle- kõik pidas täpselt paika. Rahvas/ valijad mängisid ainult statisti rolli. Seega:

  • Broilerkonna riskivaba pääs järgmistele hedonismi mudamängudele e. riigikogu koosseisu.
  • e- valimised. Jah, mul olid kahtlused ju ennegi, sest vaata kuidas tahad, valimid  ju erinesid, aga kuidagi ei ole võimalik nii suur erinevus, eriti teatavatel noortel kandideerijatel elektroonilise ja paberhääletamise vahel. Küsida ei olnud kelleltki. Nüüd oli. Küsisin väga tagasihoidlikult: “Sa ei pea vastama kui ei sobi, aga tahaksin kangesti teada. Kuivõrd mõjutab patsiga poiss serveris valimistulemusi? Luban, et ei avalikusta su nime.”. Vastus oli konkreetne ja kiire. “Nii palju kui patsiga poisile selle eest makstakse.”.
  • Sinisilmsete maailmaparandajate nilbe ärakasutamine. Sellega hiilgavad kõik praegused ning eelmised võimuerakonnad.  Valimiste eel on vaja uusi nägusid, konkurentide juurest on  vaja tõmmata elujõulisi tegelasi, lubades kasvõi Kuu sarvedega alla tuua…. ja nad siis pärast kasutamist prügikasti heita. Mooramees toob hääled, täidab  tagatubade marjonettnukujuhtide eesmärgid ja siis on ta oma töö teinud. Sama kehtib ka sinisilmsete maailmaparandajatega- televisioonitöötajad, meediategelased, näitlejad, sportlased, arstid. Meenutagem: K. Mand, N Kalikova, E Nool, A. Samost jpt.  Konkureerivast erakonnast ülemeelitatud tegelased kaovad olematusse- A.Riisalu, V. Savisaar-Toomast, E-N Gross jpt. Sama saatus ootab teidki, kulla M,Aunaste, T.Talve, T. Kangro……. Te olete vaid mänguasjad poliittehnoloogide kätes.
Kõik on lubatud: eesmärk pühendab abinõu

Kõik on lubatud: eesmärk pühendab abinõu

  • Probleemivaba rahva arvamuse ignoreerimine. Võim on nii kindel, et rahva enamuse arvamus ei ole absoluutselt tähtis. Alati saab ju privatiseeritud neljanda võimu ehk meedia abiga rahulolematutele jalahoobiga näkku lajatada. Kõik on ostetav ja müüdav. Kõik on manipuleeritav, Lisaks, kui korrata valet miljon korda,  muutub see massi jaoks tõeks. Eesti rahvas tõmbab taas küüru selga ja teenib edasi. Kui aga rahulolematus kasvab, võib liigselt kuumi päid jääkeldris jahutada.

Jah, süsteem töötas laitmatult….. kuni viimaste valimisteni. Siis aga ilmnesid häired. Üpriski etteprognoosimatud. Paraku häirivad need mõnevõrra seltsielu kohalikul paradiisisaarel aadressil: Tallinn Lossi plats 1.

Olen uhke oma palgaüle riigikogus

Olen uhke oma palga üle riigikogus!

Kust need “porikärbsed” tulid ning kuidas nende vastu  võideldakse, juba järgmises postituses. Kirjutamiseni.

Ps: Meenutan, poliitikahuvilised inimesed võivad FB teksti jagada julgelt, aga postituse kopeerimine avalik- õiguslik meedia poolt ilma autori nõusolekuta on vargus!

Petrooleum minu kätel II osa

Viimasel ajal ei  taha ma enam Eesti uudiseid lugeda. Stressitase tõuseb ja erinevatest meediakanalitest  voolab tonnide kaupa verbaalset soppa näkku.  Tundub, et valitsus on otsustanud märkimisväärse osa oma rahvast parema vastu väljavahetada. Nii me siis seisame, teine teiselpool barrikaadi. Ühel pool valitseva kliki seisukoht ehk tõde ja teisel pool tagasihoidlikult kahe kolmandike kodanike seisukoht, mis ei vääri ärakuulmist vaid suuri arvamusfestivale ning ajalehtede pealkirju- sallimatud, vanameelsed, vihkajad, kollektiivse süüga märgistatud eluheidikud. Meie kõigi kätel on petrooleum- me kõik oleme potentsiaalsed süütajad, vägivallatsejad, vihakõnelejad. Meie seisukohad kuuluvad mahamaterdamisele juba eos, naeruvääristamisele ja stigmatiseerimisele. Meie arvamusavalduste ohjeldamiseks on alustatud nn vihakõne kriminaliseerimist.

Vait, vihakõnelejad!

Vait, vihakõnelejad!

Nii me seisame- teine teiselpool barrikaadi, kumbki pool veendunud oma tões. Kõiki psühholoogia ja sotsioloogia seaduspärasusi arvestades, kasvab rahva viha, abitus ja hüljatustunne. Ainult demagoogia, millega rahva meelsust kontrollitakse, kõrgtasemel ideoloogiatööga, mille üle oleks uhke  ideoloogia ja manipuleerimise kõrgtase-Goebbels ise,  on suudetud rahva rahulolematust killustada ja pahameel väljendub põhiliselt  internetikommentaarides, üksikutes läbilipsevates arvamusartiklites ja rahvaarvu arteriaalses verejooksus Tallinna sadama terminaalides. Killustatud pahameel võrdub aga sisuliselt pahameele puudumisega ja riigikaamel liigub häirimatult edasi. Tähelepanuta jäävad sotsiaalstatistikute viimased kurvad arvutused, et pole tarvis enam kahtsada aastatki kui me sisuliselt lakkame olemast. Meie poliitiline eliit on alustanud edukalt rahva väljavahetamisprogrammi.

Sallimatu, selline!

Sallimatu, selline!

Ja ometigi, lugu pole sugugi nii mustvalge ja seoses pagulastega on teatav tõde mõlemal poolel. Probleem on pigem selles, et meie poliitilisel eliidil pole mingit soovi, tahtmist ega motivatsiooni oma inimestele selgitada, kasvõi  natuke, mis toimub. Tegelikult, pole tahtmist oma rahvaga suhelda kunagi olnud ja seda kinnitavad isegi kõrgtasemel meedia- ja kommunikatsiooni spetsialistid. Meie rahvas ei vääri selgitusi, juba viimased paarkümmend aastat. Katsun siis pakkuda oma lugejatele mingitki analüütilist arutelu antud teemal, kuigi hoiatan ette, see ei ole tõene Eesti valitseva eliidi mõttes, sest meil  klassifitseeritakse arvamusi järgmiselt: valitsuse  e. tõene  ja teiste e. vale arvamus. Seega, pakun välja ilmselgelt vale arvamuse, aga ehk siiski on mõnelegi mõtlemisel abiks.

Pagulased, kurb, kuid objektiivne reaalsus.

Me võime tahta või mitte tahta, aga see, et pagulased valguvad üle Euroopa, oli teada juba siis kui Eesti Euroopa Liitu astus ja ilmselgelt teadsid seda ka meie liitumisläbirääkimisi pidavad poliitikud. Kõik impeeriumid, rahvad ja ühiskonnad,EL nende  seas, teevad läbi ühtse arengutsükli- tekkimine, arenemine, õitseng, regressioon ning häving. Läbi terve ajaloo ikka üks stsenaarium. Lisaks, ilmselt on samal seisukohal nii idealistid kui materialistid, toimub nii individuaalne kui kollektiivne areng  läbi põhjuse tagajärje katkematu rea. Meie tegudel- indiviidi, rahva, ühiskonna jne tegudel on tagajärjed. Võimalik, et need tagajärjed saavad meid kätte sajandeid hiljem, aga ka vahetult meie enda otsuste tulemusel. Aastasadu on Euroopa nautinud õitsengut, aga unustanud oma esivanemate teod, mille arvel õitseng toimus- asumaade rahvaste orjastamine, rahvuslike rikkuste laialivedu, kohaliku rahva alandamine- nendel tegudel on tagajärjed, mida maksame meie, meie lapsed, lapselapsed. Euroopa impeerium on astunud regressioonifaasi, aeg on maksta meie esivanemate võlg. Vähe sellest, ka meie oleme kättpidi värskes ajaloos teinud tegusid, mis tasumise tund on käes. Meie poisid on importinud demokraatiat Iraaki, Afganistaani, Kesk Aafrikasse. Mitte ilma asjata ei süüdistanud Saksa ajaleht meid, et antud pagulaste kriisi veri on ka meie poisse lahkelt läkitanud valitsuse ja seega ka Eestimaa inimeste kätel. Nüüd, pärast Liibüa diktaatori kukutamist ehk taas valge inimese tõe importimist meile võõra kultuuriga riiki, käivitus ahelreaktsioon, mis tõenäoliselt pakub Euroopale võimaluse taaskogeda ajaloo hämarusse jäänud Rooma riigi langust. Nad tulevad ja seda ei ole võimalik enam peatada. Objektiivne reaalsus on, et muutub kogu Euroopa pale. Lisaprobleemi tekitas Putini Venemaa sekkumine Liibüa konflikti, mis meie valikud muudab õnnetuseks veel must valgemaks.  Kas pagulastega seonduvat tõesti ei teadnud meie Brüsselis iganädalaselt Merkeli kintsu kraapimas käivad poliitikud? Muidugi teadsid, kuid nad vaikisid. Rahvas ei väärinud vähimatki selgitust. Ei väärinud kasvõi küünemusta jagu selgitusi. Nüüd räägitakse meile vaid pidevalt muutuvaid numbreid- 300- 3000- 10 000. Rahva hirmule vastatakse sallivuse bakhanaaliga ja süüdistustega. Meie käed haisevat kõigil petroolist! Me kõik oleme süüdi!

Sinu käed haisevad petroolist!

Muutu sallivaks, raisk!

Neid tuleb, aga targa tegutsemise korral nad ei jää meile.

Eestit armastava valitsuse korral võiks ju mamma Merkeli kingituse juures vaikselt naeru pugistada, piirivalvet tugevdada ja arukaid seadusi treida. 90% pagulastest peavad Eestit õuduste maaks- sood, külm, niiske, inimtühi, mornid inimesed. Lõuna Eesti ja Ida Virumaa kummitustelinnad meenutavad majanduspagulastele nende kauge kodumaa eriti kannatanud sõjatsooni.  Kui targalt sotsiaaltoetused võrdsustada Eesti oma inimeste sotsiaaltoetustega, siis kaovad need kolmsada, kolmtuhat või rohkemgi EL “kingitust” Eestist esimesel võimalusel. Jäävad vaid need, kes tegelikult tahavad oma saatuse Eestiga siduda, kuid ka, jah, kahjuks tublid ISISE võitlejad, kellel on täita igas Euroopa riigis oma isandate missioon.See on risk, millega peab kaasajal arvestama iga Euroopa riik. Targalt ja südametunnistusega riiki valitsedes tekitaksid  pagulased meile küll teatavaid probleeme, kuid ei ohustaks identiteeti ja samas rahuldaks teataval, kordan: teataval määral, meie Brüsseli isandate nõudmisi. Jah, aga,mida pole, on meie rahvast hoidev ja südametunnistusega riigivalitsemine.

Probleem pole mitte pagulastes vaid valitseva võimu reetlikkuses.

Hüljates rahva , oma tööandjad, on võimu käitumine risti vastu eelpooltoodule. Vaadake kaht pilti.

Kuusankoski kuulutuste tulbal

Kuusankoski kuulutuste tulbal

See pilt on mobiiliga tehtud klõps Kuusankoski kiriku ees. Kaks last- Soome vaesuse elav poiss ja Aafrika tüdrukuke. Kutsutakse annetama, mõlemale. Mõlemad lapsed on tähtsad-nii oma maa vaesed kui ka sõjatsoonis elavad lapsed. Muuseas, kirikud aitavad ja koguvad annetusi mitte Soome jõudnud pagulaste aitamiseks vaid just Aafrika põgenikelaagrites viibivatele inimestele paremate elutingimuste loomiseks. Nendele, kes kõige kiuste ei soovi oma kodumaad maha jätta. Peamine- mõlemad lapsed on tähtsad, mõlemad vajavad VÕRDSELT abi,  Aga meil?

Pärismaalastele

Pärismaalastele

Pagulastele

Pagulastele

Me võime ju õigustada, et kohalikud peaksid ise remontima, paigaldama maakütte, veetrassid jne. Õigustada võib hetkeni, mil küsime nende pärismaalaste sissetulekut. Ja siis hakkab riigivõimu reetlikkuse pärast häbi.

Juba praegu kuluvad kümned tuhanded eurod vabatahlike õpetamisele, mis  minu rikutuse juures pigem tundub, erakondlikult sobivatele MTÜ-dele raha kantimisena, mille tulemusena ( minu pahatahtlikud oletused) voolab osa kilekotiraha ka valitseva erakonna sahtlitesse. EU projektirahadega ehitatakse veel mõned sellised eurokeskused, aga kokkuvajuvate majade kõpitsemine elus traagilise kaotuse osaks saanud või lihtsalt eluga mitte nii hästi toimetulevate, sageli lasterikaste, perede aitamine jääb Eesti rahva annetuste ja Kodutunde meeskonna ülesandeks. Minule tundub see reetmisena, aga teile? Eriliselt jäiselt irooniline on aga A/S Hoolekandeteenused  rakendamine valitsuse vankri ette pagulaste majutamisel.

Millised on selle asutuse, kelle poole sirutub valitsuse käsi pungil täis rahakotti juudaseeklitega, tegevuse viljad?

  • Selle asutuse hooldustöötajate orjapalk. Ränraske töö vaimupuudega inimestega ja miinimumpalk on  nende töötajate tasu selle raske ja ohtliku töö eest.
  • Üle igasuguse piiri klientide arv ühe hooldustöötaja kohta. Olen kindel, et kui sellist asutust külastaks ( aga sinna ei lasta ligi) mõni Soome hooldustöötaja, siis saaks ta sellise emotsionaalse šoki, et kihutaks joonelt ilma pausideta läbi piirideta Euroopa, ujuks üle Vahemere, ei mingit kummipaati, ja peatuks alles Liibüa pagulaslaagris, leides et vabatahtlikutöö langevate pommidega maal on ingli piss võrreldes näiteks Valkla või Koluvere hooldekodus töötamisega.
  • Alandav orjatöö. Ei mingit seadusega kehtestatud tööaega, töötada tuleb nii palju kui ülemustel vaja. Kui tugeva füüsisega, kuid vaimupuudega klient ägestub ja hooldajale tooliga pähe virutab, siis ülemus viib töötaja  haiglasse, kus peahaav õmmeldakse ja  tagasi tööle. Ei mingit haiguslehte. ( konkreetselt juhtunud Valkla hooldekodus)
  • Ümbritseva elanikkona ohtu seadmine. Loogiline, kui hooldustöötajate suhtarv on küüniliselt väike, siis jalutavad hoolealused ringi, nuiavad viinaraha, ähvardavad ja vajadusel kaklevad. Inimesed tunnevad ennast ohustatuna, vahel kaebavadki, aga keda huvitab? Juriidiliselt on eeldatavasti kõik korrektne.
Mida lõikad, seda külvad.

Mida lõikad, seda külvad.

Puud tuntakse tema viljast. Selline on Eesti valitsuse koostööpartner pagulaste majutamisküsimustes. Kas meil on õigus ennast reedetuna tunda? Või ei ole?  On see taas vihakõne?

Tänaseks aitab. Jätkame teema käsitlemist ühel teisel homsel ja siis võtame arutluse alla, millised võiksid olla lahendused.

Seniks, head mõtlemist!

PS:Hea sõber ja mõtleja!  Kui leidsid endale midagi huvitavat, siis võid teksti FB jagada, kuid blogi kopeerimine avalik- õigusliku meedia poolt ilma autori nõusolekuta on vargus.

Puhkus Lapimaal e petrooleum minu kätel

Kõige kindlam viis mind vaikima sundida on anda ohjeldamatult tööd.  Täpselt nii see ongi olnud. Alates veebruarikuust on saatuse ja ülemuste tahtel töökoormus aina kasvanud ning kasvanud. Viimastel kuudel tähendas see juba 12,5 tunniseid tööpäevi nädal nädalasse. Pakkus  kõvasti rahuldust, aga lõpuks väsitas ka hullusti ära. Nüüd läheb vähemalt ehk aasta lõpuni oluliselt kergemaks ja mõningate kodanike nördimuseks kasvab tõenäoliselt mu kirjanduslik aktiivsus.

Aasta ränkrasket töökoormust, aga septembrikuu keskel võtsin aega pidada suvepuhkust, veidi vähem kui nädal küll, aga ikka kesäloma. Ja kuhu minna? Loomulikult, Lapimaale ruskat vaatama. Ootamas oli Lapimaa hea kaitseingli ja kolleegi mökki, mis oli päris meie päralt ja teine kolleeg-Anna Leena giidina parimaid teid juhatamas.  Järgmised illustratiivsed pildid on teilegi teejuhiks sellel meeletult kaunil maal,

ruskaNeed, kes Lapimaa loodust ei tunne, pisike selgitus. Ruska on lühike periood tundras, kus maa muutub punaseks. Need on  10 cm vaevakased ja mustikad, mis hakkavad punetama erinevates punastes toonides. Kollased kased, tumerohelised männid ja kümnetes erinevates varjundites punakalt leegitsev maa- kõik see on hingematvalt kaunis- kui sul on aega jälgida ning vaadelda.

Ruska

Ruska

Esimest korda sõitsime me ringi nii nagu Põhjamaades tavaks. Keegi ei jäta ju oma neljajalgset sõpra koju, ega ju? Loomulikult sõitis meie seeniorist sakslane Sanata  koos meiega- algselt lemmiklooma kajutis laeval, siis spetsiaalses lemmiklooma kupees öörongis.

Koos Santaga Lapimaal

Koos Santaga Lapimaal

Seega, kolmapäeval, kohe pärast tööpäeva lõppu, ootas abikaasa autoga parklas ja sõit Pasila raudteejaama poole läks lahti. Algas muinasjutureis, mis kahjuks nii muinasjutuliselt ei lõppenud.  Öörong on tegelikult fantastiline võimalus sõita Lapimaale koos autoga ning magada rahulikult kuni Rovaniemini välja. Autod sõidavad eraldi vagunites, sellistes siis….

Autorong Lapimaale

Autorong Lapimaale

Need olid neli päeva täis kaunist loodust, sumeda leiliga Lapi sauna, sõbralikke ja kallistavaid inimesi ja humoorikaid seiku, Eriline kirss tordil oli  punalilla näoga poromies, kes müüs meile värskelt püütud ja suitsutaud suus sulavat siiga, kuid jäi tõsistesse raskustesse kui pidi 15 eurose ostu korral 50 eurost tagasi andma. Sõbralikult ja konstruktiivselt möödus ka kohtumine Kilpisjärvi parklas patrulliva karmiilmelise ” tolliametnikuga”, kes laskis meid pea kümme minutit oma uuriva pilgu alla praadida.

Tolliametniku pilgu all

Tolliametniku pilgu all

Kõik läks hästi, mei lubati edasi sõita. Loomulikult kohtasime oma matkal eestlasi-esiteks otse Norra Soome piiril pisikeses söögikohas. Noor naine teenindas meid söögikohas leti taga. Rõõm oli suur. Ta oli seal TÖÖTANUD juba päris pikalt,  Nagu ikka, alguses raske, aga inimene, kes soovib töötada, saab hakkama.  Teine lõbus kohtumine oli juba tagasisõidul Rovaniemis, jõulumaal. Vene aktsendiga soome keele tunnen ma juba sekunditega ära ja jätkasin temaga suhtlust vene keeles. Nii oligi, noor naine Eestimaalt, alles värskelt tööle võetud ja soome keelt õppimas, et  tipphooajal venekeelseid kliente paremini teenindada. Ta TÖÖTAS ja õppis keelt.

Jõulukülas Rovaniemis

Jõulukülas Rovaniemis

Ükskõik kus ma ei viibinud, igal hetkel oli näha, kuivõrd Lapimaa inimesed oma loodust austavad ja hoiavad. Inaris nõutakse kõikidelt kalameestelt, ka turistidelt, et nad oma püüdiriistad desinfitseeriks… ja inimesed teevad seda nurisemata, et kaitsta  jõe kalarikkust. Ka punakaslilla näolapiga poromies ( ja see näovärv räägib selget keelt tema suhtest alkoholiga) selgitas meile nagu lastele, et ATV-ga sõitmine kahjustab tundra taimi ja väljarebitud 10 cm vaevakase asemel kasvab samasugune tundras asemele alles 20-30 aastaga. Soomemaal  võib  ikka aegajalt kohata poodide kõrval või parklates prügi, Lapimaal seda peaaegu ei näinud ja mida kaugemal turismiteedest, seda lootusetum oli  parklates või peatumiskohtades näha mahavisatud jäätmeid. Selleks on teatavasti prügikastid.

Kilpisjärvilt 30 km edasi Norrasse on juba Põhja Jäämeri

Kilpisjärvilt 30 km edasi Norrasse on juba Põhja Jäämeri

Meie reis oli lõppemas, ootasime Rovaniemi raudteejaamas öörongi saabumist. Kõik oli nii helge, sõbralik, meeliülendav. Inimesi oli jaama ees sadakond, kõik olid rahulikud, suheldi omavahel poolihääli. Ja siis…. Kuinudes peatusid raudteejaama ees kuus taksot, külgedel kirjad- Tornio taksi. Välja trügisid värsketes firmadressides, tossudes, nutitelefonidega uhkeldavad noored, heas toitumuses ja lihaselised mehed- poliitiliselt korrektselt- õnnetud, kodutud, näljas ja heidutatud pagulased.  Alles siis hoomasin, Torniost Rovaniemi on ju ainult 140 km ja mis see siis õnnetutel pagulastel taksoga sõita ei ole. Ilmselt oli tegemist väheke vaesemat sorti sõjapõgenikega, sest  lugesin ka Soome meediast, kuidas vaesed sisserändajad võtsid kohe Torniost takso ja sõitsid otse Helsingi, paljukest seda maad siis ikka, vaid 740 kilomeetrit. Igatahes, käratsev seltskond võttis uhkelt kohad jaamahoome ees. Inimesed tõmbusid vaikselt eemale. Vaikiti ja üritati poliitiliselt korrektselt kõrvale vaadata. Mina kordasin mõttes Orwelli kuulsa romaani “1984” asjatundlikke loosungeid- Vabadus on orjus! Minevikku saab muuta! Sõda on rahu jne, jne. Kõik oli  poliitiliselt korrektne kuni hetkeni..  Üks noor härraspagulane, tundus, et kogu selle seltskonna juhtoinas, võttis pungil täis kilekoti toidujäätmeid ja muud prügi ning kallas selle laia kaarega jaamahoone ette maha.  Siis hakkas ta pakkepabereid, õllepurke ja muud sodi jalaga laiale taguma kaaslaste naerulagina saatel. Ma heitsin pilgu meie vastas istuvale muldvanale abielupaarile. Naise sügavates kortsudes voolasid pisarad nagu kevadised ojad tundras- kümned sügavad kortsud silmade ümber sillerdasid loojuvas päikeses.

verine tundra

verine tundra

Ja siis oli minu, kodumaa poolt hüljatud mugavus- ja lodevuspagulase, mõõt täis. Käsi kobas fllisitaskust viimasest tööpäevast jäänud ühekordse kinda. Abikaasa jõudis vaid sisitada: ” Kuhu sa, jobu, lähed!!!”. Millelegi mõtlemata, kusjuures peksa saamine oli täiesti reaalne, marsissin ma barbarite karja   / sorry, õnnetute kodutute, kodumaatute kannatajate- mõtte- ja sõnaroim/ juurde ning tõstsin purk purgi ja paber paberi järele üles ning ladusin kilekotti. Meestesalk tuli ähvardavalt minu poole. Minu naha päästis abikaasa, eriti aga meie kutsa Santa, kes appi ruttava abikaasa käes rihma rebis ning kurguhäälega lõrises. Muhameedlasele on koer rüve loom ning noored mehed taganesid. Jätkasin prahi korjamist kuni viimanegi purk, paberinutsak ja papptaldrik oli üles korjatud. Ma ei vaadanud kordagi neile otsa, seda põhjusel, et mitte peksa saada ja ega mu pilk poleks poliitiliselt korrektne olnud.

Istusin tagasi elatanud abielupaari kõrvale ja kuulasin kannatlikult oma teispoole sosinal ettekantud epistlit. Siis sirutas vastas istuv vanataat mulle üle laua oma kareda laplasekäe ja surus seda pikka aega vaikides. Vaatas siis mu kaelas olevat risti ning lausus: ” Kui tahad, et meil siin Lapimaal hästi läheks, siis soovi, et tänavu tuleks niisama külm talv nagu oli talvesõja aastal.”.

Mul oli lõpmatult häbi! Mina, Soomes töötav Eesti pagulane, tundsin ennast meeletult süüdi. Sallivuse üritusel Vabaduse väljakul paiskas noor Eesti näitleja mulle ja meile kõigile näkku süüdistuse, et meie käed haisevad petroolist.

Ma ei tea, kes oli see vaimselt haige inimene, kes süütas põlema Vao pagulaskeskuse seina. Inimene, kes midagi niisugust teeb, peab olema läbinisti kuri või haige. Kuigi- kuidas see põleng nii sobival ajal tekkis? Lauljad, kelle esinemisajad on broneeritud kuudeks, äärmiselt hõivatud arvamusliidrid, esinemis kokkulepped sõlmitakse tavaliselt kuid varem, kuid paar päeva hiljem oli nad kohal, kõigil oli aega laialt.  Presidendil näis kõne valmiskirjutatult ootamas, et tund hiljem seda juba ettekanda… Ei tea, ei tea. Olgu kuidas on. Need inimesed, seal Vao külas ei ole süüdi, et nad seal on.

Põlevad käev või põlev südametunnistus

Põlevad käed või põlev südametunnistus

Ei, minu käed ei lõhna petroolist, nad põlevad, kulla arvamusliider. Minu kätes põlevad laialiloobitud alkoholipurgid, toidujäätmeid, pakendid ,kilekotid. Minu kätel põlevad  Soome koolilaste lõunaidsöök,mida loobitakse laiali Tornio tänavatele.

Mu käed põlevad, on piinavalt häbi ja valus.

Meie peres andis ema mahakukkunud leivatükile suud, sest ta teadis, mis on nälg. Minu silmi põletavad siiani selle Lapi vanamemme pisarad. Kuigi tundra ei ole tänavu enam nii mitmeski paigas punane vaid valge, hall, sinine ja teab mis värvi veel, on ta ometigi punane kohalike verepisaratest. Nad on kannatlikud ja rahumeelsed, need Lapimaa inimesed, kuid rahva mälu on talletanud talve- ja jätkusõja kangelasteod.

Uutmoodi Lapi ruska

Uutmoodi Lapi ruska

Mis sai edasi? Pinge õhus oli kasvanud taluvuse piirini kui kõrvalperroonile saabus rong, mille kohta tabloodel info puudus. Sealt hüppasid välja sajad ning sajad soome sõdurpoisid ning jooksid jaamahoone poole. Ja siis toimis termodünaamika seadus hoopis iseäralikul viisil. Õnnetud, vaesed, kodutud, näljased jne, jne poliitiliselt korrektselt -pagulased haihtusid perroonilt mikrosekundi jooksul. Mateeria ei teki ega kao vaid muundub ühest olekust teise. Ma ei tea, millisesse olekusse muundusid pagulased, aga kadunud nad olid ning meenutama jäi juhtunut vaid üksik tuules veerev pisike cola purk, mis muundumise hetkel ühe kodaniku taskust välja pudenes.

Palun ehk neid kodanikke oodata, kes kohe prokuratuuri sooviksid pöörduda, et üks konservatiiv harrastab vihakõnet. Loomulikult ei ole maailm mustvalge. Kõik pagulased ei läbusta, ei loobi toitu inimestele näkku, kes neid toidavad. Loomulikult on teatav osa pagulasi tõepoolest reaalselt hädas, kannatavad puudust ning on tänulikud vähimagi leivapala eest.  Probleem on oluliselt mujal ning ehk juba homme vaatleme, miks lõviosa eestlasi siis nii ” sallimatud” on. Tänast lugu jääb lõpetama pilt  ruskast, mis kordab Lapimaal igal sügisel tuhandeid aastaid. Soovigem, et selline ruska jääks kestma!

Et ruska jääks kestma

Et ruska jääks kestma

Ps: Julgen meenutada, et blogi kopeerimine avalik õigusliku meedia poolt  ilma autori nõusolekuta on vargus.

See ei tähenda, et FB jagada ei tohi. Tohib küll.

Ei tohi tappa laulurästast! Viimsi veekeskuse õnnetuse ainetel.

Ma plaanisin seda kirjatükki kirjutada homme veidike puhanuma peaga, aga nüüd, kus ka minu nimi on sellesse jälki näidispoomise aktsiooni topitud, ei ole parata. Pärast pikka tööpäeva tuleb öö pühendada mõistuse hääle kutsele. Hääl, mis palub ja anub: Ärge tapke lauluräästast!

Tõtt ütelda köitsid juba esimesed teated inimese uppumisest Viimsi veekeskuses minu tähelepanu oluliselt rohkem kui mõnigi teine juhtum. Selleks oli ka põhjust. Nimelt õpetasid  meie MTÜ Rahvakoolitus- ELU õpetajad kuu aega tagasi Viimsi SPA töötajaid.  Minuni jõudis ka  meie õpetajate ülevaade  veekeskuse sisustusest ning nende riskihinnangutest. Eelkõige aga, kõik uued töötajad, ka need , kellel veel töölepingutki polnud, olid  esmaabikoolitusel. Need, kes Rahvakoolitus-ELU koolitusel on käinud, teavad, et see pole teps mitte tavaline- katsume nüüd mannekeni need, kes soovivad ja siis lõpetame ära- koolituse vaid tegemist on kestva ja karmi tegutsemisega, kus elustamispausid ei tohi ületada 2-4 sekundit ja õige rütmi tabamiseks käib tegevus nagu Ameerikamaal muusika saatel. Paraku, esmaabikoolituse läbinud inimesed- kõik nii töökohtades kui ka  KÕIGIS veekeskustes on siiski  vaid 16 tunnise esmaabikoolituse läbinud inimesed. Nad ei ole kohustatud elustama vaid aitama oma  oskuste piires.  Nii on ka kiirabi kutsumine abistamine ja pädev argumet ka kohtus. Kohustus elustada on seaduse ees vaid meedikutel ning parameedikutel, aga veekeskustes  ei ole kohe päris kindlasti tööl parameedikud. Küll on professionaalsed päästjad üldjuhul randades ( kui muidugi on).  Seega on võimalik esmaabiandjaid motiveerida ennast ületama vaid nii, et istutada neisse eetiline sund ületamaks hirmu ja ebakindlust ning teha midagi nii rasket – alustada vajadusel elustamist ja kohe. Enamus kommetaariumi tatipritsidest on kahtlemata ise läbinud esmaabikoolituse, aga kui tänaval keegi kokku kukub, siis tulemuseks on paanikas inimeste kari, kes oskab põhiliselt nina nokkida ja kogu maailma süüdistada.  Seda kinnitab nukker statistika, mis tõdeb et Eestis alustab tavakodanik elustamist enne kiirabi haruharva ning võrdlus  Euroopa teiste riikide ning USA-ga ei kannata mingit kriitikat.  Nii tekkis õnnetusest kirjutavaid teateid lugedes  valus küsimus- kas need noored inimesed olid võimelised ületama oma hirmu ja ebakindlust ning tegema seda,  mida me õpetasime?

Meediasegaduse apoteoos

Alates esimestest teadetest oli tunne nagu oleksin sattunud nädalaid alkoholi tarvitanud inimese parelleeluniversumi. Noor tüdruk/ 42 aastane naine/ 48 aastane naine,  suri/ viidi haiglasse/ uppus/ sattus uppumisohtu,  elustati/ elustasid  töötajad/  elustasid kõrvalseisjad/ ei elustatud üldse, oli vee all 1 minut/ 5 minutit/ määramatu aja.

Eesti meedia ülevaade

Eesti meedia ülevaade

Pole siis ime, et veekeskus ei olnud võimeline üldse midagi kommenteerima. Delfi ja teised asjaomased võikollased kobrulehed vahetasid uudiseid nagu Eurolaulu saatejuht kostüüme gala ajal. Iga uus uudis üritas oma süüdistava sisuga väljaandele tuua uusi  klikke, rohkem raha, tekitada rohkem mõistusele allumatut animaalset viha.  Kuidas üldse oli võimalik, et  FB postitus maandus kohe alguses Delfi lehele? Aga selle pärast, et see ajakirjanike seltskond VARASTAB  häbitundeta kõike mida varastada annab.

Varastan palju jaksan

Varastan palju jaksan

Ma üldse ei kahtle, et tegu on varastamisega, kuna ka minult varastati 24 juunil  külmavereliselt. Andmekaitse ei tähenda  paljudele meie kobrulehtedele mitte kui midagi.  Tõesta! Aga, palun. Minu blogipostitus; avalik kiri EV presidendile, ilmus isiklikus blogis wordpress. com. Seega on tegemist minu intellektuaalse omandiga. Järgmisel päeval oli see copy paste  Päevalehes ja Delfis. Kas keegi helistas ja küsis autorilt luba? Oh, ei! Formaalselt küsis autori nõusolekut ainult Õhtuleht ja Eesti Ekspress. Teised väljaanded varastasid külma kõhuga.  OK, tegemist oli süütu postitusega ja kellegi elu ning saatus ohtu ei sattunud. Nüüd aga. Pealtvaataja, kes  oli Viimsi veekeskuses ning elas FB välja oma posttraumaatilist stressi, mis tähendab kinnisideed- KEEGI PEAB SÜÜDI OLEMA- kirjutas oma elamusest ning Delfi haistis verd, klikke ja kirgede kütmist ning paiskas välja olematu koguse järjest teisenevaid uudiseid ja teised ajalehed jätkasid järjest uute ja uute paljastustega. Üks teade käis teisele vastu, idioodi rolli sattus politsei, veekeskus ei suutnud kogu selles virrvarris üldse sõna sekka ütelda ja ega nende seisukohad ka kedagi ei huvitanud, sest meediale oli vaja verd, palju verd ning  sellega “tapeti” paljusid inimesi, kes üldse süüdi ei olnud.

Mis võis tegelikult juhtuda?

Katsuks siis ilma emotsioonideta analüüsida juhtunut.

Fakt, mida me teame, õnnetu naine,kes lillasse torusse läks, ei osanud ujuda. Teine fakt, tema abikaasa, kes juures viibis ei suutnud ( või ei üritanud)  teda  ümber veenda. Siit algab kurbade sündmuste jada.  Kes selles on süüdi? Mitte keegi.

Mis juhtus lillas torus? Tasub lugeda natuke kriminalistika ajalugu. Kahekümnenda sajandi alguses uppus mitu ühe mehe ( rikast) abikaasat õnnetul kombel vannis. Ei mingeid vägivallajälgi. Kopsud vett täis ja surm. Ühe kohtuuurija  süda ei jäänud rahule ning ta otsustas teha eksperimendi. Sportlik  noor inimene, superhea ujuja pandi vanni ja ootamatult haaras kohtuuurija tema jalgadest kinni ning tõmbas nii, et pea sattus vee alla. Napilt pidi  hea ujuja uppuma. Nii tabati mõrvar, aga paralleel praeguste sündmustega on kahtlaselt sarnane.  Kaks ajakirjanikust ” eksperti” ronisid kah torusse ja  kirjeldasid  ootamatut veetulva näkku.  Lisame sinna juurde olematu ujumisoskuse ja joonistubki välja tõenäoline stsenaarium. Seda kinnitab ka fakt, et  kannatanul oli kopsudes palju vett ehk tõenäoliselt oli ta  bassein maandudes teadvuseta ning hingas kohe vett sisse.

Kas toru on ohtlik?  Niivõrd, kuivõrd. Toru paigaldas firma, kes on sarnaseid moodustisi paigaldanud kogu Euroopas.  Ma ei kahtlegi, et kõik euronõuded olid täidetud.  Miks siis nii ekstreemne atraktsioon?  Aga see on ju nüüd ekstreemi puuduse alla kannatavas Euroopas tavaks.  Kas meie alpinistid ei teadnud, et mägedes on laviinid? Teadsid küll ja läksid ikka.  Kas teletornist  köiega laskumine on ohtlik? On küll, sest kõik mis inimeste tehtud võib katki minna ja inimesed võivad eksida, aga kliente tuli nagu raba ka peale soomlaste õnnetust. Kas  kõrghoonetelt langevarjuga allahüppamine on ohtlik? On küll, aga ikka harrastab märkimisväärne hulk inimesi seda ekstreemsporti. Proovi sa praegu kliente meelitada meetrise vesiliuga madalasse basseini.  Kas teistes veekeskuste upub inimesi? Upub küll, ka Euroopa suurtes veekeskustes.  Klientuur nõuab ekstreemsust, aga igasugune ekstreemsem meelelahutus toob endaga kaasa suurema riski.
Kes on süüdi? Kas alati peab keegi olema süüdi?

Basseinitöötaja ei jälginud piisavalt?  Just nimelt lilla toru juures oli valve, aga probleem, mida võimatu ette prognoosida oli, et läbi veekardina ei olnud suurt midagi näha. Ometigi vastas  kogu atratsioon euro nõuetele ning nii see veekeskusele üle ka anti. Kõik oli vastavalt juhistele korras ja vaevalt oleks kuskilt leida tegelikke numbreid, kui palju teistes veekeskustes samasugune toru ohvreid on nõudnud.  Esmaabikoolitajatele tundus  atraktsioonide ülevaatamisel just lilla toru kõige suurema riskiga paigana. Seetõttu sinna ka töötaja valvesse pandi.

Töötaja näppis jälgimise asemel telefoni? Tehkem katse. Jälgime tähelepanelikult langevat vett. Kui kaua suudab inimene oma tähelepanu fokusseerida? 30 min- 1 tund? Lisame juurde  pideva müra ja proovime uuesti.  Inimese võimetel on piirid. Kas saab natukenegi  ohtu vähendada? Jah, aga kindlasti mitte  täiendava inimese palkamisega sündmuskohale.  Abi võiks olla kaamerast, mis jälgib iga vette maanduvat külastajat. Monitori taha on soovitatav palgata kuulmispuudega inimene, sest nende tähelepanu ei haju kergelt ning seda tõestavad paljude maade politsei kogemused.  Kuulmispuudega inimesed avastavad jälgimiskaamerate monitori vaadates kordades enam kuritegusid kui  kuuljad töötajad.  Paraku, torusid paigaldav firma  ei teadnud või ei tahtnud võimalikust ohuallikast veekeskust informeerida. Kõik oli ju vastav nõuetele.  Kes on süüdi?  Taganjärele tarkus ei ole just parim tarkus.  Tundub, et  kõige olulisem tulipunkt on vette sukelduvate inimeste jälgimine. Sealt siis see nukker viivitus.

Elustamine?

Elustamine?

Mina isiklikult kartsin kõige enam, et noorukesed esmaabiandjad ei suuda koheselt elustama hakata. Ja, palun, mitte mingisugust hala ega kiunu. Kiirabiga olen käinud vähemalt kahes veekeskuses, kus esmaabiandjad läksid verest nii välja, et ei suutnud peale uppnu väljatoomist teha muud kui paanikas nina nokkida.  Ei mingit irooniat. Kõik need hädised kirujad peaksid häbenema ennast puu taha kui valavad tatti esmaabandjate peale.  Kui mitut inimest on elustanud need essu loopivad ajakirjanikud?  Tatti pritsivad  kommenteerijad? Esmaabikoolitusel on käidud? Noh, ja kuidas on?  Kogu selle meedia keerutuste taustal oli mul hirm ja mure, kas peavad nendel noortel inimestel vastu närvid, kas nad suudavad? Nad suutsid!! Kullaproovi  basseintöötajate tegevusele andis Tallinna kiirabi välijuhi tänukiri. Ei ole kuulnud, et midagi sellist oleks enne väljastatud. Liiatigi kui esmaabiandjad on konkurentide poolt koolitatud.  Never! Elustajad olid professionaalsed.  Keegi süüdistas, et elustajal värisesid käed. Häbi peaks olema, kõlupea. Ka arstil, eriti kui tema elukutseks ei ole  välimeditsiin või anestesioloogia, väriseksid nii käed kui ka jalad.  Külastajad tulid appi?  Nii see normaalsetes riikides käibki. Üksinda või ka kahekesi pikalt vastu ei pea. Inimesed tulid appi nagu see peabki olema.

Vihake kõiki, et meie saaksime rohkem klikke

Vihake kõiki, et meie saaksime rohkem klikke

Nüüd siis on vihkamise kampaania käivitunud. Järgmisel nädalal saame me ilmselt ikka lugeda ajulagedaid üllitisi. Ikka veel otsib meedia süüdlasi ja tänulik lugeja neelab portsukaupa seda surmavat mürki.  Meediat ei huvita, mis saab nendest tublidest elustajatest, veekeskuse töötajatest.  Meedia ja lugejad on targemad kui Tallinna kiirabi välijuht ja nii tapetakse jätkuvalt laulurästaid.  Loobitakse kive inimeste peale,  kes tegid ebainimlikult palju, et päästa. No ei saanud veekeskuse töötajad aimata fataalset  ohtu, kui atraktsioone paigaldav firma kinnitas, et kõik on parimas korras. Tegelikult, palju teadis see firmagi võimalikest ohvritest teistes veekeskustes.  Õnnetu naine on surnud, aga meil on tarvis enam verd. Praegu tapetakse Viimsi veekeskuse töötajaid, ilma häbenemata ja külmavereliselt. Vähe sellest, ka mind üritati selle vihkamise mootori ette rakendada. Ei lähe läbi, verejanulised  meediaelukad!

Minu sümpaatia kuulub veekeskuse töötajatele, noortele lihtsatele, suure südamega inimestele, kes ületasid iseenda ja asusid tegutsema ning elustasid nii, et professionaalsed elustajad imetlesid nende  tegevust! Te ületasite oma hirmu ja ebakindluse ning olete pälvinud minu suurima austuse ning tänulikkuse.

Kummardan Teie ees

Kummardan Teie ees

Kummardan Teie ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada Teie teed!