Täna tahaks jätkata meditsiiniteemat natuke teise nurga alt. Ma juba ootan mõne palgalise mõtteteri, et mis te, ussikesed, virisete seal kiirabis. EMO-s on teil kõik käepärast- aparatuur, laborid, ravivõimalused. Diagnoosige seal terviseks. Näiliselt see ju nii ongi, aga tegelikult? Mida tähendab töötamine EMO-s?
Kujutage ette, et teid pannakse kell 8.00 tulejoonele ja antakse püss kätte. Märklaud on 200 m kaugusel. Ja siis läheb lahti. Tulista- pidevalt, ilma vahetpidamata, ainult kõik lasud peavad olema kümmnesse. Ilma pausideta, 12 tundi järjest. Unusta WC, söömine ja joomine. Ainult, see ei ole võistlus, panused on kellelgi elu või surm. 5 minutit haigele, järgmised ootavad raamidel, ooteruumis, koridoris, vooditel. Kiiresti diagnoos ja täpne. Eksimine tähendab katastroofi. Raame ei ole, kohti ei ole. Haiglasse saab võtta ainult kõige raskemad. Raviraha on otsas, kiirabi toob järjest uusi. Kiiresti… ja sellest sõltub kellegi elu. Spetsialist tuleb alla konsultatsioonile morn nagu öö ja sisistab vihaselt: “Mitte millegiga te siin all hakkama ei saa!”, ülemus naudib täiega mutrikeste sebimist ning sa tead, et eksimus, halvasti täidetud paber või suhtlemisaps ja järgmisel hommikul seisad nagu takukoonal häbipostis.
Jah, kiirabid sõidavad pea ilma pausideta, aga haige juures on sul aega. Saad rääkida, mõtelda, arutleda. Sul on AEGA. EMO-s on kõik muu, kuid aega sulle ei anta. Kahe, kolme tunniga muutud automaadiks, kaob vähimgi kaastunne. Kiire on. Isand stopperi ees kahvatub kõik inimlik. Mis teha, EMO-de ülekoormus. Kas tõesti on võimalik, et kõik diagnoosid on õiged?? Muidugi ei ole. Ma vahel vaatan neid kustunud nägusid ja ei ole minust kivi viskajat. Kahju on.
See oli aastake tagasi kui mu kolleeg helistas ja küsis. mida teha. Tal on tugevad valuhood rindkeres. Päris mitu korda kohe, mõne päeva jooksul. Südamehaigusega ei sobinud vanus ega sugu, aga tont seda isahane teab.. Soovitasin pöörduda EMO-sse. Pöördus. Esimeses haiglas uuriti ja puuriti, kahtlustati neerukivi, aga ultraheli ei tehtud, kes seda teab, kas oli aparaat katki või mõnel muul põhjusel. Soovitati teha ultraheli perearsti juures, aga sellega läheb teatavasti aega. Järgmisel päeval kordus valu ja oli tugevam kui kunagi varem. Lausa külm higi tuli kehale. Pöördus siis meie suurimasse EMO-sse. Valu rindkeres, noor naine, riskifaktoreid ühtegi ei ole, kümned teised patsiendid oigavad raamide peal. EKG, süst, arsti vaatlus, diagnoos- rindkere radikuliit ja välja ta EMO-st lendas nagu pudrukuul.
Kiiresti !!!!!
Paar päeva olid valud väiksemad ja kui talle tulid külalised, siis oli nende seas üks pensionil kirurg. Tema kuulas loo ära, mõtiskles veidi ja ütles: ” Kas see ei ole järsku sapikivi?”. Mõtiskluseks see ka jäi. Ja siis tuli mõne päeva pärast ränk valu. Kiirabi ta ei kutsunud, kõveras tuli mulle külla. Nüüd oli kõik selge. Sekundiks käsi kõhu peale ja kiiresti haiglasse. Sapipõis oli lõhkemise peal, sapikivid. Esimese EMO diagnoos oli tõele lähemal ja sinna me sõitsimegi. Viimasel hetkel sai operatsioon tehtud.
Kas arstid on lollid? Ei, ei ole. Maksimaalselt efektiivses EMO-s on arstidelt võetud kõige olulisem. Neilt on võetud aeg süvenemiseks. Kas arstid siis ei tea, et mitte väga harva annab sapikivi ebatüüpiliselt valusid vasakule rindkeresse ja infarkti valu võib olla täiesti tüüpiline sapivalu? Kindlasti teavad. Teame aga ka seda. et ebanormaalse vaimse pinge korral tekib nn silmaklapi fenomen. Mäletate, kui hobused pidid tunde veskikivi ringi ajades kõndima, siis pandi neile silmaklapid, et nad näeksid ainult otse? Ülemäärase stressi tingimustes tekib inimesel samasugune psühholoogiline silmaklapp. Sellega kaitseb aju ennast ülekuumenemise eest. Ma arvan, et ka mu kolleeg ei viska neid arste kiviga, kes saatsid ta tol päeval EMO-st välja. Kui asi puudutab oma tervist, on muidugi ülimalt raske pigem mõista kui hukkamõista.
Tüüpiline EMO- väsinud, närvilised, tuimad automaadid, kes meenutavad valvelõpul taas äraaetud hobuseid. Ja mis tehakse äraaetud hobustega? Õige, need lastakse ju maha. Või pagavad nad enne lõplikku hävingut sinna, kus neil lastakse olla- kaastundvad, professionaalsed, oma ametit jumaldavad ning piisavalt patsientide jaoks aega omavad INIMHINGED.
Teele!
Okkalised arutlused 
Analoogne silmaklapistamine ja tagantkiirustamine koos arutuseni üle paisutatud paberitööga toimub ka koolides, kus suurte klasside korral teatud ainetes on isegi n.ö normkoormusega tegeliku töö hulk palju suurem kui 40 tundi nädalas. Kogesin seda ise, ja kogesin, kuidas see võtab lõpuks võime jälgida ja kuulata lapsi, võtab empaatia ja tasakaalukuse, sest kogu aeg ainult kiirustad, et kuidagigi jõuda. Õpetajatöös küll ei ole kaalul just elu ja surm (enamasti), küll aga lapse arenemine ja edasine saatus mingil määral siiski. EMOs aga tuleb ju langetada väga otseselt just elu ja surma puudutavaid otsuseid, ja tagajärjed tulevad ka kiired ja otseselt mõistetavad. Mis ilmselt omakorda suurendab EMO arstide tööpinget, sest ega arstid ka ju meelega eksi.
See riiklik raha kokkuhoid, mis tuleb niimoodi otseselt inimeste turvalisuse ja tervise arvelt, on praeguseks muutunud juba kuritegelikuks. Ja sellise koonerdamisega, mis tulevikus palju kallimaks maksma läheb kui kokkuhoitud summad praegu, oleme lõppude lõpuks ikka miinustes.
Olen mõelnud, et kas või see hambaravi, milleks alla mediaani teenivatel inimestel ilmselt raha ei jagugi – praegu on lihtne öelda, et ravige hambaid omal kulul, aga kui vaesuse pärast need ravimata jäävadki, siis tulevikus ravitakse haigekassast neid suhu mädanenud hammastest tekkinud tüsistusi, südamelihaste põletikke ja muid ränki haigusi, millel ravimata hammastega otsene seos olevat. Kas see on siis odavam või?
Või ränkade käitumishäiretega laste aitamiseks mõeldud pikaajalised tugiskeemid koos pikkade teraapiatsüklite ja muu sellisega, mida paljudes riikides rakendatakse edukalt ja millega suudetakse need lapsed stabiliseerida niivõrd, et neist saavad veel normaalsed ühiskonnaliikmed ja maksumaksjad. Aga mei selleks raha pole. Raha on hoopis selleks, et neid hiljem eluaeg väikeste vaheaegadega vanglates ülal pidada.
Kurb ja lühinägelik.
Ma saan aru et meedikute palganumbrid jätavad pehmelt öeldes soovida. Mina ei ole ei meedik, ajakirjanik ega kuulu ka ühegi partei, kodanikeühenduse ega mõne muu organisatsiooni vankumatutesse ridadesse. Töötan hoopis helimehena. Olen oma elust veetnud nii mõnedki meeleolukad tunnid (võib öelda vast ka päevad) EMO järjekorras ja ka teiselpool letti raamil selitades. Minu tähelepanekute kohaselt on see meeletu töötempo mida seal nimetatakse turmtuleks 24/7 ilma pausidetta mõnus hõljumine ja kulgemine. Ka minu töö juures ei tohi teha mitte ühtegi viga sest tagasi püüda liikuma läinud helilaineid lihtsalt ei saa aga kui ma töötaksin kontserdi ettevalmistusel ja kontserdi käigus EMO tempos siis vallandataks mind esimese pooltunni jooksul ja see on fakt.
Tead. Selle hõljumisega on nii, et tihti on seda sellepärast, et oodatakse kellegi-millegi järgi (konsultatsiooni tegema tuleva arsti, labori, uuringu vastust, vms) VÕI on absoluutselt võimatu juba end kiiremini liigutada – lihtsalt ei jaksa! Rääkimata nendest igapäeva hõljujatest, neid uinuvaid kaunitare juba jätkub, sest nad ei sobi ka mujale. Lõpuks võetakse ja hoitakse neid seal, kus hädasti kohatäidet vaja.
Olen täiesti veendunud, et kui Sinu tööandjal, ei oleks võtta kedagi järgmist, kes Sinu töö ära teeb, siis ta lihtsalt lõpuks “lepib” sellega, et kontserdid algused venivad või on helis midagi paigast ära, sest helimees ei jaksa kaablit vedada 😉 Praegu aga on teid küll vähe aga siiski piisavalt, et tööturg ära katta, seetõttu on ka kirves pea kohal. Tervishoius seda enam ei ole. Ainult siis, kui oled ikka midagi totaalselt valesti teinud, siis on oht kohast ilma jääda. Muul ajal oled lihtsalt väga oluline, samas tohutult tühine, mutrike.
Aga mina olen küll EMO-st kvalifitseeritud abi saanud. Läksin ise kohale,olin tõesti järjekorras ja võeti haiglasse sisse, tehti uuringud ja pandi ka diagnoos. Eks ta vist nii ongi, kuidas kellelgi veab!
Kellele nähes ja millal saan voi tohin välja nutta need pisarad,,mis jäid nutmata, kui EMOs töötades suri vaatamata koigele mu sobranna raske ajusisese hemorraagia pärast, kui väike tudruk kusib autoavariist eluga pääsenuna: Miks mina koos emaga ei voinud surma saada?,kui lapsepolve armas naabritädi saabub kiirabiga hinge vaakuvana kopsuvähi finaalis ja sureb ilma et mingilgi moel saaksin teda aidata… Arst EMO-s endale pisaraid lubada ei saa, sest konveieril ootab järgmine patsient, kes ootab imet- arst vaatab ja teeb kohe terveks voi järgmine, kes on lakku täis peaga pool kätt mootorsaega lihast lagedaks saaginud ja ähvardab verekaotusesse surra, sest metsast haiglani joudmine on votnud juba kaks tundi…Ja nii päevast päeva. Kuni uhel päeval murdun. Antidepressandid ja psuhhoteraapia. Psuhhiaater pärib: kas teil on mingi väljaelamata lein, et te ei suuda pisaratest voitu saada? Kirjeldan igapäevast suuremat voi väiksemat traagikat EMOs. Ta vaikib ja pärib miks ma seda tood ikka veel teen- juba 7 aastat? Sest ma ei saa teisiti. Olen ju ARST. Ma ei ootagi selle eest medalit rinda. Tahaks vaid, et siis kui mul on raske oleks mu korval korralikult puhanud ja selge motlemisega kolleeg, mitte järjekordne läbipolenud närvipundar, kes enam patsiendi varjugi ei voi näha. Tahaks, et kui jään voitluses surmaga kaotajaks pooleks antaks mulle aega sellega toime tulla ja ma ei peaks kohe pärast lahangule suunamise saatekirja vormistamist minema vaigistama tibi, kes oma 3 cm pikkuse geelkuune on dziibi ukse vahele jätnud ja selle ära murdnud nii et piisake verd on ka näha…
See on ainus asi, mis meid ühendab. Meid, arste. See on valu, mida võib mõista vaid sama tsumfti liige.
meie inimestel on õpitud saamatus,vahest võiks ka oma murdunud küünele ise plaastri panna,aga ei .See tekitabki järjekordi,jälle paha peab ootama.EMO on erakorraliste haigete jaoks,kuid vaadates statistikad üle poole ei ole erakorralised.Ja niimodi need ooteajad venivad pikaks,kes siis selles on süüdi? Elatakse ikka meediku peal välja,tema on paha.Mis ei tapa teeb tugevaks,las hauguvad karavan läheb ikka edasi