Kuidas ma lasteombudsmani uskudes pügada sain.

Aasta viimased päevad on kokkuvõtete tegemiseks ning mõtisklusteks. Kuna eelmine postitus on saanud praeguseks üle kahetuhande kliki, siis on õige aeg teemat täiendavalt lahata, kuid nüüd veidike teise nurga ja ikka läbi isiklike läbielemiste prisma. Ausalt üteldes ootasin ma mõnes kommentaaris juba ametnikuhinge, kes oleks teatanud, et meil on vastavad instantsid olemas, kes lahendavad, parendavad  ja üldse on elu lill ning vingumise võiks  lõpetada ja kohe hakkabki parem.  Ütk jätta nagu ütleks meie presidendihärra.  Selleseid kommentaare ei tulnud, ju vist meie autoriteedid istuvad luksusrestoranides ja mugivad eksklusiivseid roogasid või praevad oma kõhukesi paradiisisaarte rannal. Kommenteerivad ikka need, kellele minu valu on ka nende valu ning see koik summeerub valuks Eestimaa pärast.  Arvata on, et sellise osa kohta kehtib ühe meie tippoliitiku antud nimetus- neutraliseerimisele kuuluv lumpen. Mina olen juba pikka aega sellesse kategooriasse liigitatud, nii et tere tulemast klubisse 🙂 . Nüüd asja juurde:

See oli aastake poolteist tagasi kui meie maa majakeses hakkas käima pisike külaline- algkoolis käiv lapsuke. Tuli, tundis ennast nagu kodus ja ära ei läinud. Veidi hiljem õnnestus täpsustada, et tegemist naabrusesse kolinud emme ja tema kahe lapsukesega. Perel oli seljataga juba kriminaalsed lood, kehalise väärkohtlemise episoodid ja peagi lisandus veel üks kriminaalsüüdistus. Seni kuni täiskasvanud oma probleeme lahendasid elasid lapsed üsna omaette. Üks, varase puberteedis, elas juba oma tahtmist mööda ja teine ei leidnud kuidagi endale kohta muutunud elukorralduses, kus olid küll vajalikud materiaalsed väärtused, kuid  puudusid vähimadki oskused käitumishäiretega last juhtida või veel enam kasvatada. Alguse  tuli meil õpetada elementaarseid viisakusreegleid ja üllatuseks see isegi õnnestus. Katsusime oma pisikest külalist saata võimalikult sageli koju, aga ta ei püsinud seal vaid tuli ikka ja ikka. Rääkides ühe täiskasvanud pereliikmega oli selge, et lapseeast traumeeritud pisipõnniga ei oska seal keegi midagi ette võtta ja üks pereliige ka ei soovinud midagi muuta. Pere oli arvel kohalikus omavalitsuses. Kuna pisike külaline järjekindlalt tuli ja tuli, siis proovisin kasutades parimaid sotsiaaltöö tehnikaid  pisikesest lõvikutsikat inimeseks muuta ja jälgisin, miks minu antud korraldusi inimeselaps täidab oma hooldajate/ vanemate korraldusi aga ignoreerib. Selgus oligi peagi käes, aga kellelegi polnud teadmisi jagada. Polnud soovijaid.

Ühel sügispäeval koju tulles kügeles meie ukse taga nuttev lapsuke, riided vesimärjad ja nina külmast sinine.  Mis juhtus? Lapsuke oli hajameelselt unustanud võtme koju ja koolist tulles avastas suletud ukse. Riided oli seljas suvised ning ladistas vihma, puhus aga sügistuul. Helistada laps  vanemale ei saanud, sest number oli blokeeritud. OK, helistasin. Mida lapsevanem oma järeltulijale ütles ma täpselt ei tea, kuid minu pakkumise laps paariks tunniks endaga kaasa võtta, lükkas ta resoluutselt tagasi ja käskis järeltulijal ukse taga oodata tund kuni poolteist kuni teine laps linnast tuleb.

Katsusin veel kord põngerja vesimärgi riideid, külmi käsi ning vaatasin taeva poole, kust sõudis lähemale järgmine vihmapilv ja kamandasin ta autosse. Meil tuli mõne kilomeetri kaugusel teha pisikoolitus- soojas ruumis koos soojade jookide ja suupistetega.  Igatahes saime ilusasti hakkama ja ma teatasin tekkinud olukorrast SMS- iga ka vanemale. Eks ma juba siis teadsin, et hästi see lugu ei lõpe. aga olen loomult optimist.

Teades pere kasvatuslikku patiseisu ja probleemipundart tahtsin ma teha nende jaoks midagi kasulikku. Eelnevalt pidasin veel nõu oma vanade ülikoolikaalslastega sotsiaaltöö päevilt teisest omavalitsusest, ikka konfidentsiaalseid isikuandmeid kaitstes nagu kord ette näeb. Nemad siis soovitasid rääkida kohaliku lastekaitsetöötajaga, kuid hoiatasid, et see heategu ei jää mul mitte karistamata.

Mina, lollpea, olin aga kindel, et saaksin seda peret aidata, olla tugiisikuks ja õpetada nii mõndagi. Näiteks seda, et laps kuuleb korraldust vaid siis kui kummardada tema silmade kõrgusele ja vaadata talle otsa, aga mitte hõigata üle õla eemaldudes korraldusi nagu seal peres trasitsiooniks, mida lapse poolt raudselt ignoreeritakse.  Palju muud ka. Tahtsin vaid aidata, suhtudes igati positiivselt peresse, kus üks vanematest oli ise elanud üle piisavalt valu ja teine ei osanud selle pärast, et tal puudus vähimgi kogemus ja domineeris hirm järgmiseks kohtukutseks.  Ei, need lapsed ei olnud näljas ega paljad. Nad olid üksi oma probleemidega, sest täiskasvanutel olid oma hädad lahendada ja kommunikatiivsed oskused olid kõvasti alla nulli. Tugiisik oleks võinud soovi korral neid aidata. Meil ei olnud isegi formaalselt õigust pidevalt meie juures oleva lapsega tegeleda, kes juba arvas, et ta soovikski meile elama tulla. Vanematel oli meile ainult üks soovitus- visake ta välja. Nii ei saanud see enam kesta.

Lugesime läbi õhates järgmise teabematerjali lasteombudsmani büroost:

Click to access abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_27.01.2012.pdf

Ja mida me sealt siis teada saime:

Igaühel on kohustus teatada abivajavast lapsest! Abivajav laps on aga siis kui ohus on tema areng, turvatunne ja heaolu.

Kontrollküsimus:

Kas algkoolilaps, kes põhiosa oma päevast viibib kodust eemal naabri juures ja ei soovi sinna tagasi pöörduda ka siis kui teda sinna suunata või tormab veerandtunni pärast uuesti võõrasse koju, tunneb ennast kodus turvaliselt ja kas on tagatud tema heaolu? Kas võõras kodus või siis alternatiivina tänaval on tagatud tema normaalne areng? Ja see kõik võib olla veel parandatav, võimalik, et erinevate teenuste ja nõustamisega saaks lapsele tuvalised kasvutingimused veel tagada, veel ei ole hilja. Ehk on tegemist veel korrigeeritava toimetulematusega.

Samalt ombudsmani leheküljelt võib lugeda veel, et info edastaja peab olema samuti kaitstud ja selle peab tagama asutus, kuhu informatsioon laekub.

Loeme sealt:

Abivajavast lapsest teataja  isikuandmete kaitse

• Anonüümsus
• Juurdepääsupiirang
• Asutuse esindajana teataja andmetele üldjuhul
piirangut seada ei saa
• Teabenõude puhul teadmisvajaduse põhjendamine ja
hindamine

Ja siis me läksime ja vestlesime. Eelkõige üritasin ma pakuda abi vägisi kiivakiskuva kasvatusvankri uuesti teele tagasi upitamiseks.

Mõne nädala pärast tuli mulle kõne Tartu Loomakaitseseltsilt, kus teatati, et on laekunud kaebus, piinan oma krundil saksa lambakoer  Santat, kes elab kuuris, ei saa süüa ja on täiesti ebainimlikes tingimustes. Vaestel ametnikel oli ise ka piinlik sellest rääkida, aga kaebus on kaebus. Mul tõusid prillid lagipähe. Santa elab aedikus 4,5 x4 meetrit, tal on kahetoaline kuut, üks toake veel aknaga. Aedik on pealt läbipaistva plastiklaega, kust paistab sisse päike, kuid ei kõrveta ega ole liiga palav. Ja seal viibib mei sõbrake vaid siis kui oleme tööl, sest muul ajal kappab meie ta suures aias ringi ja magab oma peremehe voodi kõrval magusat und. Söögiks on vaid RC eritoit saksa lambakoertele.

Vot sellistes masendavates tingimustes mu vaene väärkoheldud kutsa siis elab:

Õnnetu koera eluase

Õnnetu koera eluase

Ja veel õnnetum kutsa ise 🙂

Sügavalt nälgiv Santa

Sügavalt nälgiv Santa

Veetsime meeldivad päevad aedikut mõõtes ja pildistades ja uut mõõdulinti ostes ja taas pildistades nii, et kõik sentimeetrid kenasti peale jääksid, et mustvalgel tõestada, Santa aediku mõõdud ületavad kahekordselt Loomakaitseseaduse ettenähtud aediku mõõdud. Ja siis me saatsime pildid ära, kusjuures palusime isegi kohalikku konstaablit, et ta Santa elutingimused üle vaataks, aga ta ei tulnud.  Lõpuks saatsid loomakaitsjad kaebajale kurja kirja, aga mitu päeva oli rikutud ning jama kui palju.

Siis tuli lapse emmekese poolt läkitus, et antud aktsioon oli kättemaksuks kuna olin üritanud nende pereelusse vahele segada ja ma käisin kaebamas.  Mul on see suurepärane sõnum siiani alles.

Oot, oot! Kuidas seal ombudsmani läkituses kirjas oli? Ananüümsus, juurdepääsupiirang??  Meie käisime kaebamas? Ega ta ainult minuga rahuldanud. Lisaks olid väited, et abikaasa käis tema koera tema krundil kõrist kägistamas??? Selline mats politseiametnikule?  Täitsa nutikas, sest politsei  ametis on pätil ja kaebajal alati õigus ja politseipeksjat paitatakse kohtus hellalt tagumikule ning noomitakse teemal: ole pai poiss ja ära peksa enam menti, ta ka inimene. Ime, et ta kaebust veel prefektuuri ei läkitanud, seega napikas. Teenistusalane juurdlus oleks olnud garanteeritud.

Nii me lasteombudsmani uskudes pügada saimegi. Ega vaest õiguskantslerit ka otseselt süüdistada saa. Eeldada võiks ju, et ta püüdis parimat, aga põhjus  selgus omavalitsuse kodulehelt. Lastekaitse töötaja hariduslik pagas on vaid keskharidus- ei mingit baka- ega magistrikraadi ega üldse erialalist haridust.  No mida ta , vasekene, teab ombudsmanist, teataja isikuandmete kaitsest või sotsiaaltööst. Tallinna Ülikool laseb välja igal aastal portsu sotsiaaltöötajaid, aga enamik hajub igale poole mujale kui sotsiaaltööle, palganumber paneb asjad paika. Teised loevad kontoris numbreid kokku ja kirjutavad toetusi.  Aga pädevus?? Tühja sellest pädevusest, midagi ta ju ikka teeb.  Mõni aeg tagasi avastasin, et ühes vallas teeb sotsiaaltööd tubli ja haritud veterinaar,  ilmselt kärab küll.

Aga kuidas oleks nüüd abivajajast lapsest teatamisega? Aitamisega? Kurb.  Meie õuele ei ole pisikesel probleemipuntral enam lubatud tulla.  Ammu enne meid ei olnud tal lubatud tulla teistesse meie tänava majadesse. Tänav/ narko ja alko ootavad uut ohvrit  Kaitsmatuse sunnib meid paigaldama  krundi nurkadesse üles valvekaamerad.

Kodanikukohus- kes kaitseb kosanikku??

Kodanikukohus- kes kaitseb kodanikku??

 

12 thoughts on “Kuidas ma lasteombudsmani uskudes pügada sain.

  1. Kust te nii kindlalt teate, et lasteombudsman avaldas naabrile info, et “kaebajaks” olite teie? Võib-olla naaber ise mõtles välja, et kes see muu ikka võis olla kui teie?

    • Oh, ei! Lasteombudsman jagas välja lihtsalt katteta veksleid. Meie oludes ei kaitse teatajat miski. Olukord on jabur. Sotsiaaltööd teevad mutte vastava harudysega inimesed, kellel napib teadmisi ja eriala inimesed seda tööd ei tee kuna lastekaitseks ning sotsiaaltöötajaks ülikoolis õppides ( vähemalt magistritasemel) ei ple riigieelarvelisi kohti ja kui inimene maksab täie rauaga oma õpingud kinni siis ta õpib küll aga erialasele tööle ei lähe.

      • Te tundute väga armas, hea ja siiras inimene. Aga mind kriibib selle postituse pealkiri. Sisust ja eelmise kommentaari vastusest nähtub, et teie andmed lekkisid (ja sellega teile ebameeldivused tekkisid) kohaliku lastekaitsetöötaja oskamatuse tõttu. Pealkiri viitab, justkui lasteombudsman oleks teid kangesti alt vedanud. Aga mida tema oleks teisiti saanud teha? Ta ei suuda ju *tagada*, et kõik andmetega kokku puutujad oma tööd korralikult teeksid. Ta saab ainult näpuga osutada, tähelepanu juhtida. Ma ei ole ise kuidagi lasteombudsmaniga seotud, aga ma lihtsalt tunnen, et olgem ettevaatlikud sellega, kellele me oma kriitika suuname. Postituse pealkirjast jääb väga tugevalt mulje, et lasteombudsman on pahatahtlik või vähemalt väga hooletu ja halb. Sisu seda väidet ära ei tõesta. Palju asju on riigis valesti ja kindlasti on palju kõrgeid ametnikke, kes teevad oma tööd puhta südametult, aga palun ärgem langegem sellesse, et hakata ilma hea põhjuseta kellelegi halba varju heitma.
        Eks see arvamuse avaldamise kunst ongi keeruline ja igaüks õpib terve elu.Jõudu ja kõike kõige paremat teile, armas inimene!

      • Täpselt nii ju ongi. Seaduses näeb asi ehk ilus välja, aga tegelikkus on paraku midagi muud.
        Ombudsmani rida on aga näha probleeme mitte mikro või isegi makro tasandilt vaid veelgi laiemalt. Kui palju töötab omavalitsustes ilma erihariduseta sotsiaaltöötajaid. Ma mõni aeg tagasi uurisin- hämmastavalt palju. Ülikoolis õpivad inimesed sotsiaaltööd oma raha eest. Riik saab odavalt, ülikoolid on rahul kuna teenivad. Kompetentsi aga ei ole. Ja millist sotsiaaltööd teevad need tublid ametmehed- endised agronoomid, veterinaarid jne või hoopis keskharidusega sotsiaaltöönõunikud. Probleem on just sellel tasandil kus õiguskantsleril on oma sõna ütelda. Või kes veel?? Aga pealkiri oli intrigeeriv. Täitis samas oma ülesande, pani nii mõnegi mõtlema.

  2. Mul on kahju, et teema üles toomiseks sellist viisi kasutad.

    Anonüümsus, mitte ananüümsus.

    Kas on põhjust arvata, et lasteombudsman (või kohalik lastekaitsetöötaja) teie andmeid välja lekitas? Laps, kes suure osa ajast veedab teie juures, eelnev suhtlus sel teemal vanematega – kui raske on neil umbes arvata, kes kaebuse võinuks esitada?

    Kas valekaebuste esitamise koha pealt olete asju uurinud instantsidega suhelnud?

    Sotsiaaltöötajatega üsna mitmes Eesti erinevas haldusüksuses on mul kokkupuuteid olnud ning väga suures enamuses on nad haridusest sõltumata oma tööd südamega võtvad ja erialaliselt koolitatud ning teadlikud inimesed.

  3. Väga asjalik. Ja taas täiesti tüüpiline küünilisus. Me räägime laste raskest olukorrast ja ikka keegi tuleb esinema leitud kirjavea või mõne üle.

  4. Siim, kas see oli minu kommentaari kohta?

    Jah, olengi küüniline. Meil on olemas riik koos vastava seadusandlusega (mis on iseenesest võrdlemisi mõistlikul kujul olemas, nagu ka eelmise blogipostituse kommentaaridest näha on).

    Mõned sealsetest kommentaatoritest ka väitsid, et on asjakohastest instantsidest vähemalt tõsist huvi asja vastu näinud. Rohkemat on ka keeruline tahta, seesama siingi mainitud isikuandmete kaitse takistab ka teada andjale asjade edasisest käekäigust rääkimast.

    Ja kui ettenähtud protsess on katki, siis on vaja leida üles, kus on keegi asjad tegemata jätnud, miks ja see ära parandada.

    Millest aga ei ole abi, on süüdistada lasteombudsmani või kohalikku omavalitsust konfidentsiaalsete andmete levitamises. Nii palju kui detaile siin blogipostitusest on, viitavad need eelkõige sellele (nagu ma oma eelmises kommentaaris mainisin), et kaebuse esitajat ei olnud lapse vanematel vaja küsida ega kellelgi neile öelda.

    Kui aga info jõudiski nendeni omavalitsusest, siis on siinkohal õige hetk omavalitsusele hooga sisse sõita teemal konfidetsiaalsete isikuandmete lubamatu levitamine.

  5. Huvitav kooslus, küünik ja naiivik. Muud mul pole öelda ja konstruktiivset arutelu siit vaevalt kujuneks. Kujutad Sa ette, mõned on täheldanud, et tuntakse huv vastavates ametkondadesi. See oleks tõesti müstika kui kohe üldse mitte keegi ei tunneks huvi mitte kunagi neis asutustes. Lisaks ei takista andmekaitse kohe mitte kuidagi asjade edasise käigu kohta info andmist. Saab anda edukalt, ilma peensusteni laskumata, kuid see pole hetkel siin oluline.

    Usutavasti just sellest blogipostitusest siin kasu sünnibki. Avalikkuse jõul, nagu omab peaaegu alati jõudu Pealtnägija saade olukordades kus lihtsad inimesed jäävadki peaga vastu seina jooksma.

  6. This amazing blog post, “Kuidas ma lasteombudsmani uskudes pügada sain.

    | Okkalised arutlused” demonstrates the fact that you actually know everything that
    u r writing about! I totally agree with your blog. Thank you ,Gidget

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s